Kodused, vägagi kodused.

27.11.2020

Sügis jõudis ka siiamaale, eelmisest laupäevast alates on iga päev sadanud, ühel päeval on olnud ka suur torm, arvatavasti oli see esimesel ööl, kui kogu maailma vihm maha sadas ja tuul raevutses. Olen alati mõelnud, et kui sajab, siis pigem öösel, et päeval oleks ilus ilm. Nüüd ma enam ei tea, mis parem on, kuna siinsed vihmahood toovad kaasa kohutava lärmi – Rasmusel peksab vihm vastu katust ning kui tuul on mere poolt, siis peksab vastu meie magamistoa akent ning rõdu ja sellega kaasnev müra ei lase magada. Seega esimesed ööd olid selle lärmi keskel väga rahutud, isegi kõrvatropid väga ei aidanud, müristamist kuulsin ikka! Rasmus kolis esimesel öösel külalistetuppa, seal oli vähemalt vaiksem, edaspidi teda see vihm enam ei seganud, sadas arvatavasti ka natuke vähem. Jaak muidugi ei teadnud midagi, teda need hääled ei häiri. Elekter käis ka paar korda ära, aga õnneks väga lühiajaliselt, seega koduseid tegevusi see ei seganud. Rannas olid lained peksnud peaaegu müürideni välja, mille tulemusel on rannas nüüd veidi kehva kõndinda ja palju sodi on kaldale uhutud ning tagumises rannas on alumine platvorm puruks. Täna aga oli imeilus – soe ca 20 kraadi ja päike 🙂 Kõik ainult selleks, et homne torm koos vihma ja äiksega rahulikult saabuda saaks …

Ma olen kogu aeg arvanud, et olen pigem hommiku, kui õhtu inimene. Hommikune virgutusvõimlemine on see kõige õigem tegevus, kuna kõik ju seda soovitavad, sest pealelõunal on juba väsimus ja õhtul ei jaksa üldse midagi teha. Nüüd olen avastanud, et mulle meeldivad pikad ärkamised ehk magangi niikaua kui und jätkub – praegu saab, sest Rasmus õpib ju kodus. Järgneb hommikupesu, seejärel latte ja hommikusöök ning selle kõrvale Hommikuterevisioon. Kuna kõik kulgeb rahulikus tempos ja Hommikuterevisioon kestab ju ikkagi 2h, siis reeglina enne 11:00 ma asjalikuks kuidagi ei jõua hakata 😀 Seejärel on kas koristamine, söögitegemine, aias toimetamine, poes käik vm toimekas tegevus. Peale lõunasööki, kui oleme tunnikese seedinud käime Rasmusega külaringil. See komme tekkis peale seda, kui Jaak hakkas jooksmas käima. Kui tal on tööst vaba nädal ja ta trennis ei ole käinud, siis üle päeva jookseb küla vahel. Nüüd on juhtunud nii, et mina teen oma kiirkõndi – vahepeal väikesed treeningharjutused nagu kätekõverdused ja kükid ning Rasmus, kas sõidab rattaga Jaaguga kaasa, jalutab koos minuga või proovib joosta. Ma teen vähemalt 5km ringi, et saaks ikka võhmale ja oleks tunne, et olen ikka veidikene ennast liigutanud ka. Hakkasime nii toimetama novembri teisest nädalast ja siiani üsna edukalt, kui ilm vähegi lubab oleme seda traditsiooni jätkanud. Meie Rasmusega igapäevaselt, Jaak jookseb üle päeva. Rahulikult küla vahel jalutamas käib ta jätkuvalt iga päev, kui vihma ei kalla. Eile jäin ma oma jalutuskäigul külla lõksu 😀 Mina ju kardan paaniliselt koeri, öelgu need koerte peremehed, mida iganes tahavad, kui need koerad ikka hooga mu poole jooksevad, siis ma kardan neid, iial ei või teada, mis eesmärgil see loom niiviisi kappab. Oleks siis need koerad mingid väikesed nähvitsad, kes on tegelikult isegi agressiivsemad, kuid nende tormamine ei tundu nii hirmus, ei, need on sellised poni mõõtu tegelased. Eile tormas kõigepealt üks lahtine suur must koer mu poole, sellel oli õnneks peremees suhteliselt ligidal ja ta pani koera rihma otsa. Tegin oma ringi edasi ja kui tagumise mere äärest trepist ja järsakust suurte pingutustega üles olin saanud, seisis see koer jälle mul seal tee peal risti põiki ees, kuna peremeest ei paistnud, keerasin kärmelt otsa ringi ja läksin tegin veel ühe tiiru treppidel – väga hea trenn ju. Selleks ajaks oli õnneks koer kadunud. Jätkasin oma viimast ringi ja alumise suure värava juures nägin järgmist suurt lahtist koera, seekord heledat karva. Ma ei osanud enam kuhugi poole liikuda ja lihtsalt seisin seal ning mõtlesin paaniliselt kuhu poole ma nüüd liikuma saan. Lõpuks helistasin Jaagule ja tellisin ta endale järgi 😀 No mul oli ju hirmus. Kuna ta tuli vahetee pealt mõtlesin, et lähen siis risti talle vastu ja nii kui ma teeristi jõudsin tormas see hele koer hooga mu poole, mis muud kui keerasin sihuti otsa ümber ja kiiresti tuldud teed mööda tagasi. Kuna olin kasside tänavas, siis need olid küll veidikene segaduses, et kõnnib siin edasi tagasi ja süüa üldse ei anna … Kuna ma nüüd teadsin, et koer on teises kohas julgesin ma oma teekonda jätkata. Tormasin siis nii kiiresti kui sain, joosta ma ei jaksanud, tee oli ikkagi ülesmäge, kodu poole. Olin juba peaaegu koduvärava juures, kui nägin, et see koer mäest alla jooksis – nagu mida!? Tegin siis suu lahti ja karjusin, et mis mõttes, kasi minema, kasi minema ja ohhh, mis üllatust, koer keeras otsa ringi ja jooksiski minema … Selgus, et ma kartsin meie küla kõige aremat koera, kes tavaliselt ise inimest nähes ära jookseb 😀 See koer alguses tormab täie hooga Su poole ja kui edasi kõnnid või midagi ütled, siis keerab otsa ringi kaob kui tuul. Nojahhh, mis seal siis ikka. Pere sai muidugi mu üle naerda, sest olin nad asjata välja ajanud ja pealegi veel enne minema jõudnud kõndida, kui nad kohale jõudsid. Aga no ma tõesti ei julgenud kuhugi poole liikuda, meil on neid erinevaid koeri siin ju mitmeid, kust ma tean, et see just see arg loom on … Edaspidi võtan hantlite asemel käimiskepid ja teen kepikõndi, siis on vähemalt mingi toigas käes ja natuke julgem tunne … äkki … 🤔 Kassidest ka – mul on nendest mööda kõndides kogu aeg tunne, et nad kargavad mingi hetk jalga kinni. Ma saan aru, et nad on seal madalal ja kõrgemale ei näe, aga kuidas nad ennast kerra tõmbavad ja ainiti jalgu vahivad on suhteliselt hirmutav. Pealegi on suur võimalus hämaras neile lihtsalt peale astuda – need hallikirjud kassid ei paista hämaras üldse välja! Lisaks ei karda need kassid mitte kedagi – lihtsalt lebavad seal kus nad lebavad ja otsi ise tee, kuidas neist mööda saad. Koerte eest nad üldiselt panevad jooksu, aga inimene või auto neis küll mingit emotsiooni ei tekita.

Trenniringi tehes võib näha väga vahvaid vaateid, kui taevas natukenegi selgem suvatseb olla. Suur Tossutaja uhkelt pilvede vahel tossutamas. 21.11.

Kui siin ikka vihma sajab, siis kõik ujub. Taaskord sai meie piirkond kõige suurema valangu kaela ja nii mõneski kohas olid teed jõed ja autod ujusid nabani vees. Vaatepilt, mida me enne nii suurelt siin näinud ei ole ja mis väga rõõmu ei valmista oli see, kuidas jõest kogu siinse piirkonna sodi merre voolas ja kuidas meri täielikult oma värvi muutis. Kuna pikalt-pikalt oli kuiv, praktiliselt kaks kuud, siis meri oli ülimalt puhas ja ilus sinine. Nüüd teisipäeval, kui taaskord meeletu kogus vihma alla kallas muutus meri lihtsalt sopa värvi. Tänaseks on ta taaskord natuke sinisemaks läinud, aga vägagi omapärane oli jälgida kuidas see teedelt ja mägedest tulnud vesi järjest kaugemale merre tungis.

Vihmaveel on ju ka vaja kuhugi ära voolata … 24.11

Täna oli ju ka Must Reede – suur shopinguhulluse päev. Jaak on veebipoodides pakkumistel hoolega silma peal hoidnud ja üht-teist plaaninud osta. Täna ta muidugi leidis, et kõik on pettus ja paremad pakkumised olid selle nädala jooksul ja täna midagi ekstra head ei olegi 😀 Küll jah, ta tellis ära robottolmuimeja, mida me eelmine aasta ei saanud, tellimus tühistati, ehk sel aastal õnnestub. Teised ostud läksid vett vedama, kuna siia ei tarnita või ikkagi niiväga neid asju ei ole ikkagi vaja – näiteks telekas, käisime Euronicsis seda piilumas, aga lõpuks otsustasime, et ei, sel aastal siiski ei osta, pigem järgmine aasta või vahetult enne siit ära kolimist. Küll aga ostsime mulle uue ja väga peene Philpsi triikraua, mis teoreetiliselt peaks nüüd kõik imeväel ära triikima. Ma ei ole triikraudade vastu eriti huvi tundnud, kuid viimane kord poes käies jäi mulle silma selline suure paagiga uut moodi triikraud – ise reguleerib, tunneb materjali ära ja annab igast asjast märku, tundus huvitav ja ehk on ka kergem triikida 🙂 Eks ma annan siis teada, kui esimene katse tehtud on. Jaak proovis baasi NEX-i pakkumisi ka vaatama minna, aga sinna oli mega järjekord, korraga lubati sisse 100 inimest ja see päev on ameeriklaste seal ülim püha üritus, siis kõik vähegi siin töötavad inimesed olid ennast kohale sättinud. Kuna ma ei näidanud just eriti vaimustust üles baasi sõitmisel – tegin kodus hoopis leiba selle asemel :), siis jäi tal sinna minemata ja ta oli üsna pahur selles osas, et äkki oli midagi head, millest me nüüd ilma jäime 😀 Õnneks on NEX-is Blue Navi Weekend – seega kõik pakkumised on kuni pühapäeva õhtuni, küll jah on arvatavasti kõik head pakkumised tänasega ära ostetud ja järgi ainult riismed.

Väga blingbling triikraud …

Rasmus on edukalt juba 1,5 nädalat distantsõppel olnud, eile ja täna oli tal vaba, ikkagi Tänupühad ju ja lastel vabad päevad. Seekord on õpe palju paremini üles ehitatud, kui kevadel. Esmaspäeviti on iseseisvalt õppimise päev – õpetajad on olemas, seega kui on vaja konsulteerida, siis Google Classroom vahendusel saab otse õpetajaga ühendust võtta. T-R on 9:00-9:45 ja 10:00-10:45 üle Google Classroomi õpetajaga tunnid. Osad lähevad väga kiiresti nagu matemaatika ja kunst, need on reeglina 10-15min. Seega on nädalas iga aine kohta üks vahetu 45min õpe. Õppimine on veebis üleval ja tähtajad juures, seega lapsed saavad aega planeerida, et asjad tehtud saaks. Päevad on vahest isegi pikemad, kui koolis, kuna infot peab ise rohkem läbi töötama. Kuid siiani on Rasmus väga tubli olnud ja jätkab A-dega ning ühe B-ga.

Miski seenemikk otsustas kasvama hakata. 19.11

Aeg kaob kuidagi kiiresti ja juba järgmine nädal otsustatakse uute reeglite üle. Eelmine reede arvutati uued tsoonid ja Sitsiilia jäi edasi oma oranži tsooni, hea seegi. Peale karmimate piirangute kehtestamist on haigestunute kõver taas langema hakanud ja need, kes kõik enne suure hooga haigeks jäid, saavad usinasti terveks, seega viimastel päevadel on neto isegi miinustes olnud. Seega olukord stabiliseerub, aga arvatavasti kiiresti midagi ei avata, kuna kardetakse siis uuesti haiguse suuremat levikut. Haiglad saavad taas vabamalt hingata, kuna patsientide arv väheneb iga päevaga ja juurde praktiliselt enam inimesi ei tule. Küll kasvab jätkuvalt surmade arv, kui veel kolm nädalat tagasi jäi see sinna 300 kanti, siis viimased kaks päeva on jälle üle 800. Me arvasime, et kevad võttis juba kõik keda võtta andis, kuid tundub, et neid vanureid on siin rohkem kui küll. Statistika vaates – jätkuvalt on suurim suremus 70+ ja eriti 80+ vanusegruppides. Loodame, et uues regulatsioonis lubatakse Itaalia piires taas liikuda, tahaks kuhugi sõita ja midagi teha, kui muidugi muuseumid ja restoranid kinni jäävad, ei ole mõtet kaugele seigelda, aga saaks vähemalt saarel jälle natuke ringi sõita, kui ilm kannatab. Kogu selle koroonajama ainus pluss on see, et saab hommikul magada 😀 Rasmus peab kell 9:00 arvuti taga olema, seega saame kõik välja puhata. Jaak käib üle nädala tööl ja kui ta töö nädalal 7:30 paiku kodust ära läheb, näen ma veel magusaid unenägusid. Millest on enim kahju – reisida ei saa, kõik pikad nädalavahetused ja vaheajad lähevad kaotsi, kuna piirangud on peal. Nojahhh, tegelikult ju ei keela keegi reisida, kuid kui hotellid, muuseumid ja restoranid on kinni, siis pole sellel ju mõtet. Midagi teha ei saa ega kuhugi minna. Mujale minnes on vaja 10 päeva isolatsioonis olla ja jällegi ei ole asjal mõtet. Jah, võib teha enne ja pärast neid teste, kuid ka nende tulemused võtavad aega. Lisaks on lennuliiklus praegu nii hõre, et kuhugi kaugemale sõitmiseks tuleb mitu päeva aega varuda ja sellel ei ole mõtet. Kuid lootus sureb viimasena ja kevad tuleb helgem ning siis saab taas kaugemale seigelda, seni lepime oma saarega, juhul kui Itaalia sisest liikumist ei taastata.

Võõrasemadega seostub mulle kevad ja mu sünnipäev, kuna tellin alati oma sünnipäevaks võõrasemad, mis ma rõdule istutan. Novembri keskel tulid Lidlisse võõrasemad müüki ja ma muidugi ei suutnud neid ostmata jätta. Tundub, et traditsiooni tuli väike nihe sisse 🙂

Võõrasemad keset sügavat sügist. 21.11

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

Augusta avastamata pärl

17.11.2020

Olles “oranžis tsoonis” oleme suhteliselt piiratud liikumisvabadusega. Kui me enne arvasime, et see piirdub maakonna piiriga ehk Siracusa piiriga, siis täpsustamisel selgus, et tegelikult me Augustast kaugemale liikuda ei tohi. Seega käisime siis eelmine laupäev Augustas ühte toredat kohta vaatamas. Nüüdseks on muidugi tekkinud see kehva olukord, et meil on Augustas kõik kohad, mis vähegi annab üle vaadata, üle vaadatud. Edaspidi peame piirduma oma küla ja naaberkülade läbi käimisega. Samas tundub, et alates tänasest ootab meid üldse tubasem periood ees, kuna see “õige” sügis jõudis nüüd lõpuks ka siiamaile. Üle 1,5 kuu sadas taas vihma ja välgutas, õnneks sadas vastu hommikut, seega päev on kuiv olnud, aga pilvine. Sooja on 20 kraadi ringis, aga seda ei jätku enam kauaks, lähipäevil lubatakse kuni 17 kraadi sooja ainult, seega sügis trügib täiega peale. Oleme mõned õhtud tunnikeseks kütte ka sisse pannud, kui ikka on tunne, et jahedavõitu on, et kas ikka töötab – töötab, seega külm aeg võib tulla. Lugesin hiljuti ühte artiklit, kus oli kirjas, kuidas Itaalias kütteperiood on reguleeritud. Põhja pool tohib kütteperioodiga algust teha oktoobris ja mida lõuna poole seda hiljem. Meil näiteks tohib kütma hakata alles 1.12. Samuti on paika pandud, mitu tundi päevas tohib kütta, põhjas oli vist 10 tundi või 12, ma seda enam ei mäleta, keskel 8 ja lõunas 6. Samuti on paika pandud, mitu kraadi toas sooja võib olla, üle 20 ei ole soovitatav. Kõik ainult energiasäästu eesmärgil, et niipalju gaasi ja elektrit ei raisataks. Samad soovitused on ka eramajadele, kellel on oma küttesüsteemid, kuna neid ei saa kontrollida, siis lihtsalt soovitatakse. Kõik, kes on ühises küttesüsteemis, peavad antud reeglitega leppima. Seega on arusaadav, miks nad jopede ja saabastega toas on ning poodides elektrisoojendusega madratseid, tekke ning veste müüakse. Kuigi siin ma ei saa aru, kuidas see kokkuhoid tuleb, kui nagunii peab elektrit tarbima … Me hakkame kütma siis, kui ikka külm on ja niipalju kraade, kui vähegi saab, aga kuna maja on suur ja sooja ei pea, siis eriti palju üle 20 neid kraade ei saagi.

Ka siin leiab üksikuid sügisvärve :), 24.10

Eelmisel laupäeval seiklesime Augusta rannikul, siin on ikka väga ilusaid kohti, täitsa lähedal meile, ei peagi kaugele sõitma ja on sama lahedad, kui suurelt reklaamitud vaatamisväärsused. Seekord sattusime rannikule, kus oli üsna keeruline rada mere äärde ronimiseks, astmed olid kõrged ja ühes kohas oli palju lahtisi väikeseid kivisid, seega libisemise oht on üsna suur. Inimesi oli üsna palju – ujuti ja võeti päikest. Üks harrastas allveeujumist ja ühed lennutasid drooni, aga pildid räägivad enda eest.

Vaade mäe peal vasakule – vees on sukelduja, taevas on näha drooni ja eemal popsutab Suur Tossutaja.
Vaade paremale – kalju on korralikult kannatada saanud – loodus teeb oma töö.
Otse vaade – väga lahe saareke, seal kedagi praegu küll ei olnud, aga eeldan, et suvel on seal igal pool palju rahvast.
Lahesopp – siit saab mõnusasti mööda astmeid vette sulpsata ja need värvid, lihtsalt ilus!

Mandariinid on valmis! Meil on siin külas tee ääres üks puu, mille otsa mandariinid lihtsalt ära mädanevad. Kuna oleme nüüd viimasel ajal, kuni eilseni, kui soe ja ilus oli 😀 käinud Rasmusega küla vahel tiirutamas, tema rattaga, mina jala, siis jäi see puu mulle silma. Palju vilju oli maha kukkunud ja väga palju puu otsas mädanemas. Jaak käib pimedas jalutamas, seega andsin talle koti kaasa, et ta neid nopiks. Ma tean, et nii ei ole viisakas, aga kui need lihtsalt mädanevad, siis ei ole sellest ju kasu kellelgi. Pimedas oli üsna keeruline neid noppida, aga mõned Jaak ikka sai tuua. Oi, küll need maitsesid magusad …. Mmmmmm, väga väga head! Ühel päeval noppisin ise ka mõned, aga kuna tänava poolne osa on juba tühjaks korjatud – tundub, et me ei ole ainsad :D, siis nüüd peab aeda sisse minema ja nii julge ma veel ei ole. Pimedas enam eriti korjata ei saa, sest paljud viljad on mädanenud ja peab nägema mida haarad. Igatahes on mul kole kahju, et need seal niiviisi raisku lähevad, sest need on tõesti väga maitsvad.

Ostsin seekord Lidlist Itaalia jõulukeeksi, maksis natuke üle 5€. Eelmine aasta ostsin Augusta kohvikust, kus see oli muidugi kordades suurem ja väga rikkaliku pistaatsiakreemiga ning maitses jumalikult, aga hind oli ka muidugi vastav – 40€. Siis lubasin, et enam ei osta, proovitud ja aitab küll. Nüüd seda poe saia süües, tundub küll, et huvitav, kas peaks uuesti väljamineku tegema või peaks ise midagi küpsetama – kringli vmt. Ma leidsin Decost isegi presspärmi, seega peaks magusa pärmitaigna katsetused nüüd ka järgi proovima, kuna kuivpärmist tehes ei ole ikka nagu päris see tulemus, mida tahaks. Hetkel on mul aga magusate küpsetuste osas paus, vahepeal läks natuke liiale jälle ja Jaak leidis, et tal jäävad püksid niiviisi kitsaks 😀

Lidli keeks, pistaatsiakreemist võib siin küll ainult und näha …

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

Suvine mälestus – päikeseloojang ja Suur Tossutaja tossuhoos, 21.08.

Vähemalt kord nädalas seiklema

08.11.2020

Oleme nüüd kolm nädalat järjest käinud lähiümbruse looduskauneid kohti avastamas. Kõik kohad on olnud väga ilusad, omamoodi kiiksude ning vaadetega. Tahaks väga minna natuke põhja poole, Taormina kanti, kus on jõgi ja peaks olema ka üks kosk – mina ju suur koskede sõber. Paraku oleme hetkel piiratud liikumisega ja tohime reeglite alusel käia ainult Siracusa maakonnas. Õnneks on siin ka palju kohti, mida avastada, seega loodetavasti jätkub meil tegevust kuniks meid jälle liikuma lubatakse. Täna oli liiklus olematu, kui eelmine pühapäev oli kiirteel autosid omajagu, nii nagu ikka on olnud, kohalikel ju vaba päev ja sõidetakse palju ringi, siis seekord oli tunne nagu oleksime ainsad hinged, kes ringi sõidavad. Jaak oli muidugi väga rahul, et neid vähem sõitmas oli.

Eelmise nädala pühapäeval (1.11) käisime teisel pool Siracusat, Cave of Pillirinat ja sealset piirkonda uudistamas. Koha leidsime suhteliselt kergesti üles, kuigi esimesel korral sõitsime vale tänava lõppu, sealt ei pääsenud rannikule kõndima. See-eest oli selle tupiktänava lõpus väga ilus suur basseiniga maja. Üks onu pikutas basseini ääres ja luges lehte, teine onu riputas samal ajal pesu kuivama. Pühapäevane idüll 🙂 Koopa leidsime suhteliselt lihtsalt üles ja see oli tõesti suur. Taskulambi oleks võinud kaasa võtta, siis oleks saanud rohkem sisse minna ja paremini uudistada. Seiklesime mööda matkarada ka veidikene aega ringi ja imetlesime vaateid. Lisaks meile kohtasime veel kahte inimest koeraga ja kahte jalgratturit. Rada tundus kulgevat mööda rannikut päris pikalt mõlemas suunas, seega saab soovi korral ennast seal korralikult liigutada.

Koobas leitud!
Vaade koopa juurest – Suur Tossutaja, Siracusa, merisuurjasinine ning paadid.
Mõni pilt minust ka 🙂
Meres oli ka koobas
“Lammas all vasakus nurgas” – ülilahe kaljupealne, mis on aja jooksul auklikuks ja sopiliseks muutunud. Nagu väike oma kaljumaailm oleks.
Ühes kohas sai täitsa randa ka.
Lihtsalt ilus vaade.

Täna, isadepäeva puhul, käisime siin pool Siracusat. Avastasin reede õhtul FB lehelt, et üks Eesti naisterahvas, kes Siracusas elab oli pannud väga laheda koha pildid oma seinale üles. Kohe siis uurisin, kus see asub ja otsustasime, et läheme seda vaatama. Sain ühe vihje veel, aga hetkel ma ei suutnud kaardi pealt seda kohta üles leida, seega selle koha avastamine jääb tulevikuks. Kuna seekordne koht on täpselt linna külje all, siis oli seal rahvast erakordselt palju. Enamus inimesi oli muidugi jalgratastega, kuna seal on 5km pikkune väga korralik jalgrattatee. Üks perekond pidas rannas pikniku, nii nagu siin kombeks on, et laud lookas, oli ka neil potsikuid ja totsikuid väga palju. Inimesi oli ka muidugi palju, 12tk lugesin kokku. Meil oli ka seekord näks kaasas ja tegime ka paar näksimise peatust. Inimesed olid väga korralikud ja kõigil olid maskid kaasas või ees. Eriti kummaline oli vaadata rattasõitjaid, kes meid nähes omale maskid kohe ette tõmbasid või siis sõitsidki kogu aeg maskis. Jah, meil on siin kohustus kogu aeg ja igal pool makse kanda, kuid me oleme otsustanud, et kui oleme looduses, siis me neid ei kanna, ei näe selleks väga põhjust. Koht oli taas väga ilus. Tõmbenumbri – lahesopi, vaatasime kõigepealt üle ja siis sammusime mööda jalgrattateed edasi. Saime üsna pikalt vantsida enne, kui tagasi rannikule pöörata saime. Taas saime imetleda ilusaid vaateid! Seekord oli rannik alt tühi ehk mõnes kohas olime nagu õhus, seega üritasime vähem servas kõndida, kuna seal oli suur võimalus ka mõnda mõõtmatult sügavasse auku kukkuda ja seda me küll ei tahtnud. Nägime ühte kohalikku, kes meiega inglise keeles rääkima hakkas ja juhatas meid mere kohal oleva võlvkaareni – see oli väga võimas! Hea, et ta sel oli, muidu oleksime mööda marrsinud ja ei olekski teadnus, et selline looduse ime ka seal olemas on. Tundub, et paljud seda kohta ei tea, sest Google Maps fotosid vaadates, seda ei ole üles pildistatud, ma vähemalt ei leidnud. Seekordne rada rannikul oli natuke raskem läbida, kui eelmine kord, kuna pidi rohkem jälgima kuhu astud, et pärast mitu meetrit vabalangemist ees ei ootaks, aga elamus oli taaskord võimas! No ja mis ma muud oskan öelda, et loodus on siin erakordselt kaunis ja Eestist sellist kogemust ei saa …

Peamine vaatamisväärsus Tonnara of Santa Panagia – see on mingi väga vana maja, ca 1100 ehitatud nagu ma välja lugesin. Kuna avaused olid kinni müüritud ja üks neist oli pooleldi lagunenud, siis me ei julgenud sisse ronida. Kuigi oleks võinud, sest seal oli see õige maja ja ajalugu, mida kõik vaatavad ja pildistavad. Aga me saame sinna alati tagasi minna 🙂
Me kondasime kõrvalhoones ringi.
Piknikult avanev vaade lahesopile – ilus onju 😍
Esiplaanil on granaatõunapuu – osad viljad olid juba nii üle küpsenud, et olid puruks. No ja vaade lahesopile muidugi ka 😀
Kõik peavad maski kandma, ka metsikud taimed ei pääse sellest kohustusest!
Piknik iga nurga peal 😀
No aga miks minna ringiga, kui saab ka otse – väike mägironija …
Jalgarattatee on isegi valgustatud, siit suundusime nüüd rannikule kõndima.
Meri uuristab teed ja kalju jääb alla.
Sügisvärvid – kõik, mis siin kasvab, torgib!
Üle väga pika aja taas üks perepilt! Ülilaheda loodusliku võlvkaare ees.
Sellised looduse teod mulle meeldivad! Väga võimas vaatepilt – vee möll ja kõrguv võlvkaar!
See EI OLE koobas vaid must auk, kuhu võib ettevaatamatuse korral sisse kukkuda. Põhja ei näinud, aga vee loksumist oli kuulda.
Need kivikogumid on mu lemmikud – see näeb välja nagu väike kivilinn või kalju. Aja jooksul uuristunud lõhed ja avaused, teevad siinse ranniku väga omapäraseks ja fantaasiarikkaks.
Väike omaette kaljumaastik – toredalt uuristatud kivim, lihtsalt niiväga meeldib!
Siin sai siis seekord natuke ringi rännatud.

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

Kõik kordub taas …

05.11.2020

Eile oli uudiste vaates võrdlemisi halb päev. Pikalt arutatud ja ajakirjanduses spekuleeritud versioonid uutest reeglitest said kinnitatud. Algselt pidi uus kord tänasest kehtima hakkama, aga kuna muudatused on osades piirkondades väga suured, siis hakkab uus kord kehtima homsest. Itaalia on nüüd jagatud kolmeks värviks (sain aru, et Saksamaal pidi sama loogika olema): punane, oranž ja kollane. Alguses oli kollane roheline, aga kuna ükski piirkond pole puutumatu, siis muudeti roheline kollaseks. Igas tsoonis on erinevad reeglid v.a kollane, kus kehtib üle riigi kehtestatud kord, teistes kehtib lisaks üleriigilisele reeglistikule vastavalt piirkonna värvile veel täiendavad reeglid. Lühidalt on üleriigilised reeglid järgmised:
¤ poed on avatud ainult tööpäeviti – suletud nädalavahetustel riigipühadel ja riigipühadele eelnevatel päevadel(!). Ma loodan, et keegi kusagil loetleb need pühad ära, siis teab arvestada.
¤ söögikohad on avatud kuni 18:00, peale seda võib müüa kaasaostmiseks ja teha koju kannet kuni 22:00-ni;
¤ öine liikumiskeeld – seekord on päriselt keeld, mitte piirang – ajavahemikul 22:00-5:00. Väljas tohid liikuda ainult hädaolukorra korral (lähed vanaemale appi, sest ta kukkus vmt.), tööga või tervisega seotud liikumine. Kaasas peab olema nn. deklaratsioon, kus on siis kirjas, mis põhjusel öösel ringi kondad;
¤ keskkoolid ja ülikoolid distantsõppel;
¤ kõik meelelahutuse, sportimise ja kultuuriga seotud asutused on suletud s.h näiteks muuseumid, näitused;
¤ ühistransporti on vähendatud 50%;
¤ ilusalongid tohivad olla avatud.
Oranži tsooni peamised reeglid:
¤ tohib liikuda ainult oma maakonna piires ehk meie tohime liikuda ainult Siracusa maakonnas. Teistesse maakondadesse tohib sõita ainult siis, kui lähed tööle, kooli, arsti juurde või on erakorraline olukord;
¤ kõik söögikohad on kohapeal teenindamiseks kinni, tohib teha kaasamüüki ja kojukannet;
Punase tsooni peamised reeglid:
¤ tohid liikuda kodu juurest kuni 5km raadiuses;
¤ vastavalt reeglitele on avatud ainult toidupoed ja apteegid, ülejäänud on kõik kinni;
¤ füüsiliselt koolis kohal käivad kuni 6 klassi õpilased, ülejäänud on kõik distantsõppel.
Väga suur osa Itaaliast jääb kollasesse tsooni, kaks piirkonda Buglia ja SITSIILIA! on oranžis ning mitu Põhja-Itaalia ning Napoli piirkonda on punases, neid oli vist kokku 5-6. Mille alusel seda nüüd kõike arvutatakse jäi natuke arusaamatuks. Sitsiilia president on püha viha täis ja toob võrdlusi, kus Sitsiilias ei ole olukord üldse nii hull nagu mõnes teises piirkonnas, mis on kollaseks kuulutatud. Ta tõi võrdluse haigestumise ning haiglaravil ning just initsiatiivis olevate haigete võrdluses, kus meil ei aja midagi üle ääre ja numbrid on täiesti talutavad, kui meiega väiksemates piirkondades on need arvud pea kaks korda suuremad. Ma sain aru, et ta on vaidlustanud Sitsiilia oranžiks kuulutamise. Näis siis, kas ta nende argumentidega midagi saavutab ka …Sitsiilia ei ole ainus, kes “mässab”, punase tsooni piirkonnad on samuti tagajalgadel. Antud reeglid on kehtestatud kuni 3.12 ja tsoonid vaadatakse üle iga 15 päeva tagant. Nende otsustega me peame leppima ja lihtsalt edasi elama, mis muud üle jääb. Kuid teine uudis, mis meil meeleolu täiesti nulli viis ja mille vajadusest me absoluutselt aru ei saa, on see, et Itaalia pinnal otsustati (Sitsiilia ja Napoli) USA koolid sulgeda ja kogu kool üle viia distantsõppele. Nagu ahhhhhh!?!?! Eile õhtul hakkasid FB gruppides sel teemal arutelud, ma alguses ei saanud aru, kust see info tuleb, sest kooli poolt polnud mingit ametlikku teadet tulnud. Kuid eile õhtul oli kell 19:00 üks ülekanne, kus siinsete piirkondade kõige tähtsamad juhid tegid olukorrast ülevaate. Ma üldiselt olen neid alati vaadanud, aga seekord ei näinud põhjust, sest iga kord on nad väga ümmargust juttu rääkinud või jaganud sellist infot, mis puudutab peamiselt USA teenistujaid. Vaatasime salvestust tagantjärgi ja seal öeldigi, et peale pikki arutelusid ja kaalumisi otsustati koolid sulgeda. Mis mind pahuraks teeb on see, et Itaalia ise sulge koole v.a punases tsoonis aga seal ka alates 7 klassist, miks siis USA sellise otsuse nüüd tegi!? Kevadel, kui Itaalia oma koolid sulges jätkasid USA baaside koolid veel rõõmsalt nädal aega tööd ja nüüd, kui riik ei sulge nii suures mahus, siis USA omad panevad kõik kinni … Täna tuli direktorilt e-kiri ka, seal ametlikus kirjas ei olnud muud, kui ainult, et ettevaatusabinõuna tuli koolide sulgemise otsus. Me alguses mõtlesime, et äkki on haigus siiski kooli jõudnud, aga sellest ei räägi keegi, seega lihtsalt pandi koolid kinni. Jaak on selle otsuse peale veel eriti kuri, ma juba vaikselt lepin, mis seal siis ikka, peame hakkama saama. Rasmus oli hommikul ka veel väga kurb, aga nüüdseks on jälle rõõmus, et distantsõppele jääb. Ma arvan, et ta rõõmustab rohkem selle üle, et nädal aega koolivaheaega sülle kukkus, homne ja teisipäevane koolipäev jääb ära, esmaspäev ja kolmapäev olid nagunii vabad ja neljapäevast 12.11 hakkab distantsõpe pihta. Kuidas see välja näeb, selle kohta tuleb info järgmine teisipäev. Ise me arvame, et see eriti kevadisest versioonist ei erine, me peame nüüd lihtsalt rohkem õpetama hakkama, kuna ained on raskemad. Ja Eestis käib kõva diskusioon, kas ikka peaks maski kandma, naeru koht ma ütleks 😀

Puhisen nagu meie Suur Tossutaja 😀 2.11

Rõõmsamalt edasi 🙂 Ilmad on olnud erakordselt ilusad! See kole periood oli seal septembri alguses ära, mõni üksik päev oktoobris on olnud pilvine ja kui mu mälu mind nüüd alt ei vea, siis võibolla kahel päeval tuli uduvihma, kui sedagi. Iga päev on olnud päikseline, isegi kui hommikul on pilves, siis päeva peale on läinud selgeks. Päevased temperatuurid on 20-24 vahel ja öised 14-18. Niiskus on olnud väga tagasihoidlik, maksimaalselt seal 75% ringis, vihma ei ole ju olnud 🙂 Majas on soe, 21-22 kraadi, hommikuks kukub sinna 19 kanti, aga kuna niiskust ei ole, siis ei ole sellist rõskuse tunnet. Kütma ei ole ikka veel pidanud hakkama, see on tõeliselt mõnus, hoiame kõvasti gaasi arvet kokku! Kuigi tõesti, novembris on lausa kahel hommik väga kastemärg olnud ja niiskus on küündinud sinna 85% kanti, nii et rõdudelt tilgub vesi alla. Õnneks on seda ainult kaks korda juhtunud ja ilm püsib jätkuvalt ilus ning ükski prognoos meile veel lähiajaks vihma ei näita. Millal enne on saanud 2.11 päikest võtta 🙂 Jõuluks uuesti pruuniks!

Siis, kui poes oli korraga müügil nii jõulu kui ka Halloweeni nänn 😀 Ja Nutella on siin lihtsalt midagi, mis peab kodus olemas olema! 19.10

Eelmisel laupäeval oli baasis nn. läbisõidu gripivaktsiini tegemine. Alguses me mõtlesime, et me ei lähe, et paneme kliinikusse aja ja vaktsineerime siis. Kuna Jaak tahtis baasi poest omale jopet ja pusasid ning ta soovis, et ma ka need üle vaataks, siis otsustasime perekondlikult baasi sõita ning lisaks sellele ka Rasmusele vaktsiini ära teha. Jaak sai juba töökoha poolt oma sutsu kätte, minule aga ei ole ette nähtud, kuna need aktsioonid olid tegevteenistujatele ja lastele ning need olid tasuta. Pärast me küll mõtlesime, et oleksime ikka võinud mu ka ära vaktsineerida, sest nagunii keegi kohe kohapeal midagi ei kontrollinud ja kui infot süsteemi sisestatakse, siis saavad nad ju meile arve saata, et oioi te saite süsti niisama. Aga see kõik on tagantjärgi tarkus. Pealegi ma olen nagunii nii isoleeritud, et teoreetiliselt ei tohiks ma midagi külge korjata. Kõik oli väga hästi tehtud, küll sattusime me tipptunnile, planeerisime küll, et läheme enne 10:00, et kes seal ikka nii vara kohal on, aga baasi sisse saamiseks on üsna pikk järjekord ja süsti sabas olime ka mingi 5 minutit. Pärast pidime parklas 10-15min ootama, et reaktsiooni ei tekiks. Halloweeni kostüümides tegelased andsid meile kommi ka 🙂

Kommijagajad 🙂

Ostlemine läks väga edukalt, Jaak küll tagi ega jopet ei saanud, kuna kõikidel tema suurustel olid varrukad lühikesed ja keha osa väga suur nagu kartulikott oleks seljas olnud. Kuid see-eest sai ta omale mõned pusad ja T-särgid. Tavaliselt on laste osakond väga kehvas seisus, seekord oli kaupa tulnud ja me saime Rasmusele uue tuuleka ning Nike pusa. Ilmad lähevad ju jahedamaks ja vihmaseks, kooli minnes hea selga panna. Tookord mõtlesime seda, nüüd tundub, et jäävad jälle niisama seisma 😀 Me ise küll loodame, et ehk lähevad lapsed ikkagi peale 3.12 uuesti kooli, aga pigem on meil kahtlus, et terve see veerand on distantsõpe ja kui äkki, siis uuest aastast ehk saab kooli tagasi. Jaanuar-veebruar ongi kõige külmemad kuud, siis ehk läheb ikka neid riideid vaja, ma vähemalt loodan 🙂 Ma sain omale uue koti, seekord toreda seljakoti. Michael Korsi kottidel oli 20% soodustus ja ma tean, et seda hinnatakse väga kõrgelt ja on lisaks väga moodne bränd ning väga kallis, nagu nende brändikaupadega ikka kipub olema. Kuna mul oli uut seljakotti vaja, siis kasutasime juhust ja saime mulle koti koos kõikide soodustustega 182.28$ ehk ca 155€, mis on muidugi kallis, ma tavaliselt ei osta nii kalleid kotte, aga hetkel olen otsustanud nendesse investeerida, kuna teoreetiliselt peaksid need kestma ja on ilusad. Michael Korsi enda lehel on sellel kotil hetkel soodustus ja hind on 268€ … Seega said seekord kõik midagi ja olime väga rahul. Lisaks oli poes ka kraapekaardi kampaania, mis tähendas seda, et tuli infopunktist võtta üks suur loteriikaardi moodi kaart, kus oli kolm lahti kraabitavat pinda ning seal sai erinevate % ulatuses soodustusi, madalaim oli 7% ja maksimum 70%. Me saime 7%, abiks seegi 🙂 Soodustus selgus alles kassas, enne ei tohtinud kraapida.

Minu uus kott 🙂

Meil on ju uus kohvimasin, aga paraku mitte ühtegi kapslit. Seega otsustasime minna ühte kaubanduskeskusesse vaatama, kas me leiame sealt toidupoe ketist Illy kodumasinale mõeldud kapsleid müügil. Paraku ei olnud, üldse siinsed erinevad poed ei müü oma kettides eriti Illy kohvi, just neid õigeid kapsleid ei ole saada. Jaak käis spetsiaalselt eile Illy kohvipoes neid ostmas, kuna netist tellitud kaup ei ole ikka veel kohale jõudnud, kohvimasin tuli küll kiiresti … Oleme Jaaguga korra seal keskuses käinud, kui tegime aega parajaks, kuna Rasmus oli sealkandis sünnipäeval. Jah, siis kui veel tohtis pidusid pidada, kutsuti ta sünnipäevale! Meil oli nii hea meel! Ta on lõpuks ka lastega ühise keele leidnud 🙂 Ühesõnaga seal keskuses oli ka Bialetti tarvikute kohvipood. Eelmisel korral ei olnud Jaagul ostlemise tuju ja kõik jäi ostmata, seekord oli ta paremas meeleolus ja me ostsime lõpuks omale espresso tassid 🙂 Kuna seal oli kampaania, et ostad mingi summa eest, siis saad nii ja naa palju % alla, siis me muidugi ostsime mulle veel ühe uue panni ja väikese koorekannu ka 😀 Kes iganes selle mehikese autor on, see on geniaalne kunstnik, see vennike näeb ikka nii lahe välja 😀

Meie uued tassikesed, lahedad onju!

Ema, imeilusat saabuvat sünnipäeva (juba homme 6.11), Sul tuleb ilus ümmargune number, kahju, et seda seekord koos Sinuga tähistada ei saa 🙁 Olen mõtetes Sinuga ja soovin Sulle imelist uut algavat eluaastaringi, muahhh ja kallistused!

Palju õnne, ema!

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

Rasmus – virk ja kraps koolilaps

30.10.2020

Meil oli täna “Virtual Parent-Teacher Conferences” ehk teisisõnu arenguvestlused. Kokku on Rasmusel kuus (6) õpetajat seega oli meil kuus 10 minutilist sessiooni, kus me saime õpetajaga suhelda. Eelmise reede kooli uudiskirjaga saadeti link, kus tuli valida õpetaja, endale meelepärane kellaaeg ning ära registreerida. Sain vastu Google Meetroomi lingi ja õigel kellajajal võtsime õpetajatega ühendust. Kuuest õpetajast viis ütlesid, et Rasmus on nende üks parimatest õpilastest ning nad on temaga väga-väga rahul. Awwww! Üks õpetaja ütles põhimõtteliselt teise lausena, et ta armastab Rasmust, emmmm okeiiii …. Kuna Rasmusel on hinded korras (A+ kuni B-) ja ta ise ütleb, et koolis on ok, raske, aga ok ning mingeid probleeme ega küsimusi ei ole, siis meil endil õpetajatelt suurt midagi küsida ei olnudki. Kõik kiitsid teda ja olid temaga väga-väga rahul. Üks õpetaja on selline “vanakooli” mees, mulle meenus kohe ta sellise omal ajal olnud TTÜ õppejõuna 😀 ja erinevalt teistest ei kiitnud ta Rasmust taevani, vaid jäi väga reserveerituks. Esimene tsükkel, Eesti mõistes siis veerand on edukalt läbitud ja tulemusega võib väga rahule jääda. Edu Rasmusele edaspidiseks ja loodetavasti jätkab ta sama usinasti!

Hinneteleht

Jaak on suhtunud väga skeptiliselt inglise keele ja kirjanduse A+-desse (hinnetelehel esimene aine), kuna talle tundub kahtlane, et kuidas saab võõramaalane nii head tulemused saada. Õpetaja vastus pani jällegi mind mõtlema. Ta ütles, et ta näeb Rasmuses suurt potensiaali kirjutaja või tõlkijana ning kui ta tunnis teeb mõne töö, siis ta vaatab selle üle ja kui talle tundub, et Rasmus “jookseb lati alt läbi”, siis suunab ja annab juhiseid, kuidas oma kirjatööd veelgi paremaks teha. Seeläbi Rasmus areneb ning eesmärgid on järjest kõrgemad. Mulle selline suhtumine väga meeldib, selline toetav, innustav ja motiveeriv! Selle aastaga on toimunud tohutu hüpe Rasmuse lugemises – kui ennem pidi teda sundima ja ta valis võimalikult lihtsad raamatud, et oleks kerge ja saaks ruttu läbi, siis sel aastal on asjad teisiti. Eesti koolis oli suvelugemine Palacio “Ime”. Kuna me eesti keelsena seda ei saanud, luges ta seda inglise keeles ja see on praegu ta lemmikraamat, mille me talle isegi ostsime. Vaatasin ka kunagi temaga “A Series of Unfortunate Events”, mis kaldub sinna fantaasiamaailma. Kuna see talle meeldis, siis otsis ta selle kohta infot edasi ja leidis Netflixist üles seriaali – kolm täispikka osa. Vaatas need ära ja lõpuks hakkas lugema raamatuid – neid on kokku 13 osa. Ta jõudis neli osa ära lugeda ja siis tuli “Ime” ning selle loomuliku jätkuna “Auggie ja mina” ning plaanib selle kolmanda raamatu samast seeriast ka läbi lugeda. Seega “A Series of Unfortunate Events” on jäänud tahaplaanile. Juhtus kuidagi nii, et sama raamat on ka siinse kooli inglise keele õpetaja lemmikraamat ja ta andis koolis olevad selle seeria raamatud, mis tal oli, Rasmusele. Seega on tal on nüüd sealt seeriast osad raamatud kodus ka olemas. Ma olen väga positiivselt üllatunud, et ta on hakanud lugema, leidis raamatud, mis talle meeldivad ning naudib nende lugemist. Mulle meeldib siinse kooli süsteem, et laps valib ise mida loeb, mitte ei ole ette antud kohustuslikku kirjandust, mis kipub huvi lugemise vastu pigem kahandama, kui motiveerima. Lisaks sellele kirjutas Rasmus suvel juba lühijutte – arvutisse ja inglise keeles. Nüüd oli neil kooli pildistamine – ametlik pildistamine jäi küll ära, aga kunstiõpetaja on ka hobifotograaf ja tegi lastest portreepilte aastaraamatusse – ja seal pidi ootama, siis Rasmus otsustas ootamise aja täita loo kirjutamisega, A4 kaks poolt kirjutas täis. Tundub, et mingigi sügavam huvi mõne asja vastu hakkab tal lõpuks ometi tekkima 🙂

Sügishooaja saabudes ehk siis kui inimesed ära kolisid leidis Rasmus taas ratta üles. Juba eelmine aasta sõitis ta ringi sel ajal, kui kedagi ei olnud. Sel aastal samamoodi, hakkas uuesti sõitma siis, kui inimesed ära olid kolinud. Seega rattahooaeg sai taasavatud 3.10. Tiirutab külavahel päris pikalt ja viitsib ning jaksab ka mäest üles vändata. Üles väravani välja ta pole veel sõitnud, aga poole tee peale küll.

Selgus, et sadul vajab veidikene reguleerimist. 3.10

Sel aastal oleme natuke jännis koduse eesti keele õppega. Kuna siinses koolis on koormus päris suur ja teha on palju, siis kulub tal suurem aeg kodutööde tegemisele. Lisaks on teisipäeva õhtuti jätkuvalt Miksikese programmi eesti keele tunnid. Sel aastal on koos korraga neli last ja uus õpetaja. Antud õpetaja annab poole rohkem kodutöid, kui eelmine. Seega on võrdlemisi vähe aega teha Õismäe kooli õpetajale eesti keelt ja kirjandust, kuna kõik tegevused võtavad oma aja ning tahaks, et lapsel oleks niisama mängimise ja laisklemise aega ka. Kuna lisaks siinse kooli lugemisele on vaja lugeda ka Eesti kooli kohustuslikku kirjandust ja sealsed raamatud ei ole just eriti ahvatlevad … Kuna osasid raamatuid ei ole meil kusagilt võtta, siis asendame nendega, mis Rasmusele meeldivad ja mida ta tahab lugeda. Seega loodetavasti saab ta lõpuks ka nendega hakkama. Õismäe koolis on ka uus eesti keele ja kirjanduse õpetaja, täiesti tuttuus ja esimest aastat tööl. Tundub noor ja avatud meelega, seega oleme saanud paindlikud lahendused ja kokkulepped. Ise ma küll natuke põen, et meil see õppimise tempo nii aeglane on, aga no tõesti, kirjanduse teemad on hetkel sellised, kus ma üldse kaasa ei oska rääkida – õnneks on Jaak luulesoonega ja aitab siin hädast välja 😉

Suvine meenutus ka 🙂 20.08

Rasmusest praeguseks kõik. Meil on üks väga tubli laps! Ahjaaaa, mille üle mul kogu selle õpetajatega vestluse tulemusena kõige suurem hea meel on, et kõik õpetajad ütlesid, et Rasmus alati küsib üle, kui aru ei saa või hätta jääb. Jeiii, aastate pikkuse töö tulemus on lõpuks vilja kandma hakanud! Kui palju aastaid me oleme rääkinud, et ära karda küsida, alati tuleb täpsustada ja küsida, kui aru ei saa. Nüüd on see aeg käes! Vähemalt hetkel ja siin koolis ja siinsete õpetajatega 🙂 Õnnelik mina!

Muudel teemadel natuke ka. Kunagi kirjutasin, et me ei saa enam oma kohvimasinale kapsleid, kuna neid ei ole enam jaemüügis saadaval, saavad osta ainult ettevõtted. Jaak ei viitsinud Eesti Illy esindusse helistada ega küsida, et kuidas neid ikkagi saaks ja see edasi uurimine jäi soiku. Seega oli masin peamiselt piimavahustajana kasutuses. Eelmise nädala alguses tegi aga vahustaja nupp krõks ja selle sees olev vedru läks puruks ning kogu vahustamise rõõm lõppes ära. Mul oli meeles, et Jaak on oma kohvivideotes näinud, et piima saab ka presskannuga vahustada. Otsisin siis õpetused üles ja katsetasin kohe järgi. Paraku meie presskannuga seda teha ei saa. Me kann on liiga suur ja on see termose versioon, mis vahustamiseks hästi ei sobi. Kuna olin ükskord varem juba IKEA-s käinud neid hästi lihtsaid piimavahustajaid vaatamas, et kas müüakse ja mida müüakse. Ühte lihtsamatest lihtsamat verisooni müüdi ja tervelt 1,50€ maksis 🙂 Tookord ma seda ära ei ostnud, aga nüüd jäänud muud üle, kui tuli minna ja see endale soetada, sest hommikune latte peab mu laual olema. Lisaks oli nagunii oli vaja osta juurde lihapalle, seega enne Rasmusele järgi minekut käisin ka IKEA-s ära. Seekord oli väga imelik – parklas oli palju ruumi ja IKEA oli inimestest praktiliselt tühi … Kuigi olin samal kellaajal nagu tavaliselt, sest olen sättinud seal käimise enne Rasmusele järgi minekut. Reeglina on parkla täis, vaba kohta tuleb pikalt otsida ja inimesi on palju, eriti kohvikus. Inimesi on üldse viimasel ajal vähem liikvel, olen seda ka Lidlis käis tunnetanud. Inimesed võtavad seda valitsuse üleskutset – käige nii vähe väljas kui võimalik – vist tõsiselt … Rasmus ükspäev avaldas soovi saada päris piparkooke, pidin hakkama otsima, kas siin on müügil vajalikke vürtse, et ise taigen kokku keerata, aga ohh seda rõõmu, kui leidsin IKEA toidupoes müügilt piparkoogid! Need päris õiged piparkoogid – lõhn on õige ja maitse ka, nüüd krõbistame piparkooke ja ma ei peagi ise vaeva nägema. Ühe karbi peab kindlasti veel ostma 🙂

Piparkoogid ja piimavahustaja

Meil on nüüd uus kohvimasin. Selline väike nunnu ja punane 🙂 Illy oma jätkuvalt, muud meie ju kodus ei joo 😀 Jaak ostis masina Illy internetipoest ja siin maksis see koduskastujale mõeldud kohvimasin 139€ versus Eesti 279€ vastu. Siinse hinnaga oli ta nõus selle ära ostma 😀 Masin tuli võrdlemisi kiiresti, sain oma IKEA piimavahustajat ainult loetud päevad kasutada. Olen meie kulleri kogemustest eelnevalt ka kirjutanud, et me pakid antakse Mr. Franco kätte hoiule, siis seekord kuller helistas. Jaak suunas kõned mulle, et kuller mu kätte saaks. Nojahhh, tema ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja ma ei osanud kuidagi öelda, et kohtume väravas. Igatahes sellest sain aru, et ta kuller ja toob meile kohvimasina. Lõpuks ütlesin kulleri pika jutu peale “Si” (jah) ja tuiskasin autoga üles väravasse. Kedagi ei olnud, mõtlesin juba, et mis ma nüüd siis teen, kui nägin, et Mr. Franco toimetas maja juures ja juba suundusin abi paluma, kui TNT kirjadega auto kohale jõudis. Tundub, et kõik kullerid ei ole siin käinud ja ei tea, et ei pea helistama ning pakid võib jätta valvuri kätte. Kuller oli muidugi huvitav – sigar, mitte suits, vaid sigar hambus ning otsis kaubikust pakki. Tundus, et tegemist oli suuremõõtmeliste veosega, kuna kaubik oli suuremat sorti pakke täis. Natuke läks aega ja käes me pakk oligi. Seekord läks õnneks! Jaak just teatas, et tellis samast poest Illy kohvikapsleid, kuna on Halloweeni soodusmüük … Emmm tundub, et kohtume järgmine nädal uuesti kulleriga …

Meie uus nunnu

Esimesel päeval ei saanud ma piima vahustamisega üldse hakkama, see ei läinud vahtu ja piim jäi külmaks. Lisaks suutsin vett ja piima laiali pritsida. Uurisin siis veidikene interneti videoid ja selgus, et siin peab kannu rahulikult paigal hoidma ja ootama, kuni piim vahtu läheb. Võtsin aega, see protseduur võtab umbes 1 minut ja 30 sekundit, versus vana masin 30 sekundit. Vaht nii tugev ei jää ja piim väga kuumaks ei lähe. Taaskord tuleb tõdeda, et profimasinatel ja kodukasutajatele mõeldud masinatel on ikka mäekõrgune kvaliteedivahe. Aga vähemalt on meil nüüd kohvimasin ja kui tuleb isu kiiresti üks ekspresso juua, saab selle mugavalt kätte 🙂

Mõnusat sügise jätku ja püsige terved!

Maasikad – 25.10