Eelmisel pühapäeval (9.10), kui oli viimane suvesoe ilm (kuni 27 kraadi ja soojendav päike), käisime Rasmusega naaberkülas. Rasmus on seal korra üksi seiklemas juba käinud. Kuna Jaak tundis ennast jätkuvalt veidi haiglasena, siis jäi kodusaarel ringi sõitmine seekord ikkagi ära. Kuna mina olin kodus passimisest juba tüdinenud, siis otsustasin, et viimase suvesooja ilma puhul läheme siiski Rasmusega seiklema. Seekord käisime kõrvalkülas, millele pääseb ligi tagumisest rannast kõndides.
Tagumise ranna trepp. Seiklesime läbi küla sinna paremal pildil oleva nuki taha.
Jalutuskäik oli natuke üle 3,5km ja veetsime ca 1h seda läbides, koos pildi- ja muude uudistamispausidega 🙂
Läbitud teekond
Käisime ära Baia Arciles, see tundub olema siinkandi üks luksuslikest rannaküladest. Tänavad on laiad, majad suured – niipalju kui neid kõrge müüri ja puude varjust näha oli, kogu kompleks on ringikujuliselt üles ehitatud, ühtne linnamüür, toredad kaunistustega pingikesed ning suur murukattega vabaaja veetmise ala. Väga uhke värk igatahes! Meie külake tundub selle kõrval nüüd eriti õnnetu ja kole 😀
Ka siit leidsime trepi! Terve külake on sellise müüri taga peidus – ühtne stiil – kividest laotud – jätab väga ilusa mulje!Tere tulemast tasuta WiFi tsooni 😀Aatrium rannas – arvatavasti selle külaelanike kogunemise koht nagu meil alumine parkla. Väga ilus roheline pikutamisplats. Rannajoon, mis on hetkel mererohtu täis. Muidu samuti kivine nagu meiegi rand. Eraldatud aias on puude vilus selline suur-suur puhkeala koos korv- ja võrkpalliväljakuga. Kuna silt ütleb, et ainult kohalikud elanikud tohivad siseneda, siis mu üdini korralik laps ei lubanud mul väravast kaugemale minna 😀
Arvata võib, et neid pinke enam eriti aktiivselt ei kasutata, aga need näevad jätkuvalt stiilsed välja!Ühest väikesest nurgatagusest kohast avaneb imeline vaade alla rannasopile!
Kuri okastega taim. Uks tundmatusse … Huvitavalt lahendatud parkimiskorraldus – sellised kolmesed katusealused boksid on tee ääres, mida saab siis osta või rentida. Mõned kohad olid isegi veel pakkuda. Väga roheline, laiade teedega ja üllatavalt puhas külake. Küla teine rand, mis kaudu me käisime – varjualune ja dušid. Rand ikka kivine ja siia päike eriti ei paista, seega pole väga hea päevitamise koht, küll on aga siin mõnus ujuda. Vesi on puhtam ja kalu rohkem, keda uudistada. Politseiseriaale ja krimiromaane lugenud inimesel läheb fantaasia kohe lendu 😀 Leid tagumise ranna ääres.Ümmargused majad on siin populaarsed. Maja rannas.
Külma ilma oli õnneks ainult kaks päeva ja nüüd on jälle päikseline ja 22-25 kraadi. Kuigi, kui tuleb pilv ja puhub kerge tuuleke, siis on külm, vähemalt minul. Tegelikult on vist ikkagi soe, sest olen näinud, et meie rannas on ikka mõned inimesed, kes käivad ujumas ja võtavad päikest. Küll väga vähesed, aga siiski. Kui soe ei oleks, siis ju seda ei tehtaks, lihtsalt mulle tundub, et 25 kraadi on külm 😀 Ilmateate järgi on oktoober olnud siiani tavapärasest paar kraadi külmem, aga järgmise nädala lõpus peaks jälle soojaks minema ja 26-28 kraadi tagasi tulema. Eks siis paistab, mis päriselt juhtub. Nädala alguses ja keskel peaks olema vahelduv pilvisus ja 22-25 kraadi, seega teoreetiliselt Eesti suvesoe ilm ju 🙂
Maasikad aina kasvavad, õitsevad ja küpsevad. Huvitav, millal nad ära lõpetavad?!
Olime ka sel nädalavahetusel kodused, kuna nüüd jäin mina haigeks. Reedel läks tervis päris käest ära. Väike kurguvalu ja selline tuim olemine on mul juba väga pikalt olnud, natuke tuult saan on kohe kurk valulik. Nüüd aga hakkas ka vasak põskkoobas ja kõrv valutama ning vist õhtuks tõusis ka palavik. Hommikul igatahes ei olnud, kuna muidu mind ei oleks baasi sisse lastud. Hea, et me Jaaguga korda mööda tõbised oleme, vähemalt üks saab last kooli viia ja tuua. Olen ennast nüüd siin hoolega tohterdanud ja praeguseks on enesetunne juba väga hea, põsk ja kõrv annavad siiski tunda, seega proovin mitte külma saada ja jätkan koduste vahenditega enda ravimist. Jaagul on järgmine nädal ka vaba, nad on nüüd tööl taas vähendatud koosseisus nagu kevadelgi, kuid last peame ikka kooli vahet vedama. See kuu on palju edasi-tagasi sõitmist – loodetavasti jääme bensiinilimiidi sisse, sest sõitmist on topelt. Terveks päevaks niisama baasi passima jääda ei viitsi, midagi ei ole seal teha ja niisama kaubanduses kolada ka ei jaksa. Seega laps kooli, tagasi koju ja poolest päevast uuesti järgi. Koolis tuvastati viirus ühel 7 klassi õpilasel ja need klassid olid paar päeva digiõppel, kuni kõik testitud said. Rohkem ühtegi positiivset testi ei tulnud ja koolis jätkub kõik tavapäraselt. Jaagu lähimad kolleegid olid ka kõik negatiivsed, seega Jaaku ei saadetudki testima. Jälgime, mis nüüd riiklikul tasandil edasi saab, kuna numbrid järjest tõusevad ja riigijuhid saavad esmaspäeval uuesti kokku, et uusi meetmeid arutada. Kuigi karmimad meetmed hakkasid alles kolmapäevast kehtima ja nii kiirelt ei saa tulemusi oodata. Loodame jätkuvalt, et üleüldist liikumispiirangut ei tule, jätkatakse piirkonniti nagu praegu, aga seda Itaalia valitsust ei või iial teada, seega selgub, mis meid siis ees ootab.
Siis, kui meil oli tormisemat sorti ilm ja kaldale uhuti kusagilt lahti pääsenud paat. Vasakul pildil laine vahus on natuke paati näha.
Ilusat sügise jätku ja püsige terved!
Tänase kauni pühapäeva puhul on meri taaskord paate täis, 18.10.
Aastad on erinevad ja sel aastal saabus külm palju varem, kui eelmine aasta. Just värskendasin mälu ja vaatasin blogist, eelmisel aastal 15.10 on väljas olnud ca 27 kraadi sooja, siis täna on ainult 20. Eile üle 18 kraadi ei tõusnudki, lisaks oli veel vihm ja tuul. Tundub, et peab pikad püksid ja pusad välja otsima 🙁 Erakordselt vara läks külmaks … Hea on see, et veel ei ole seda vastikut niiskust tulnud, seega veel kütma ei pea ja kannatab niisama olla.
Roosidele praegune ilm meeldib. 11.10.
Võtsime kunagi küll plaani, et kui Rasmusel on pikad vabad nädalavahetused, siis seikleme ringi. Paraku praegused neli vaba päeva oleme olnud kodused. Plaanisime küll Itaaliasse minna, aga kuidagi õiget tunnet ei olnud sees. Tavaliselt on ikka selline reisiärevus ja huviga otsin vaatamisväärsusi ning hotelle. Seekord öömaju otsides läks juba tuju ära, kuna valik on väike, väga paljud kohad on jätkuvalt kinni, kliente ju ei ole ja hinnad on erakordselt kõrged, alla 100€ öö on suhteliselt keeruline ööbimispaika leida. Lisaks lubas ilmateade vihma ja külma, seega ei tundunud väga ahvatlev seiklema minna. Ainus positiivne nüanss olid lennukipileti hinnad – ca 36€ edasi-tagasi. Lisaks tunneb Jaak ennast taas kehvasti. Ta käis küll eelmine nädal paar päeva tööl, kuna enesetunne läks paremaks, siis laupäevast tunneb ta ennast jälle haiglasena. Jätkuvalt ei midagi hullu – selline nõrkus ja palavikutunne. Eelmisel teisipäeval saadeti Jaak poolest päevast ära, kuna neil avastati tööl koroona positiivne – ilma sümptomiteta, seega kust sai või mis ajast, ei tea. Kolmapäeval oli ta tavalise päeva tööl ja neljapäeval saadeti taas poolest päevast ära, kuna selgus, et nende ülemus on ka positiivse testi andnud. Kuna Jaak esmaspäeval oli kodus ja teisipäeval puutus lühidalt kokku, sest ülemus läks üsna ruttu koju, kuna hakkas ennast kehvasti tundma, siis loodame, et meil koroonat pole ja kui on, siis ehk põeme seda kergelt 🙂 Eelmine nädal testiti hoolega Jaagu kolleege, kes olid haigetega rohkem kontaktis olnud. Jaaku ei ole testima saadetud, seega teda ei peeta kontaktseks. Pühapäeva õhtul saime koolist ka kirja, et seal on ka keegi positiivse testi andnud, kes täpselt, ei tea, kirjutati, et “koolipere liige on andud positiivse testi”. Ja kuna siin nimetatakse koolipereks nii personali kui ka õpilasi, siis täpsemalt ei tea. Kirjas oli ka see, et kontaktsetega võetakse enne kolmapäeva ühendust ja antakse edasised juhised. Päev on alles hommikus, seega eks siis õhtuks saame teada, kas Rasmus läheb homsest kooli või peab jääma koju veebiõppele ja mida me peame tegema. Kevadel läks see kõik kuidagi kaarega mööda, nüüd enam mitte …
Kui juba selle haiguse lainel olla, siis taaskord on tekitatud ajakirjanduse poolt paanika, täiesti asjatu. Jah, Itaalias oli tõesti üle 5700 nakatanu, kuid teste tehti ka 133 000 ja nakatumise protsent oli sellest mahust 4,3%. Kui kevadel, millega siin hoolega võrreldakse, näiteks 28.03 oli üle 5800 nakatanu, teste oli ca 33 000 ja nakatumise protsent 16,9%. Seega võrreldakse taas võrreldamatut! Itaalia on võtnud seisukoha, et tuleb teha maksimaalselt palju teste, algselt meediast läbi käinud ideaal oli kuni 200 000 testi enne gripihooaja algust, et positiivsed ühiskonnast isoleerida, et haigus ei leviks neile, kes seda raskelt läbi põevad. Kuna jätkuvalt on avastatud haigetest ca 80% asümptomaatilised ja ise haigustunnuseid ei oma, siis on suur soov need isoleerida, et viirus ei leviks. Haiglaravil ning initsiatiivis olevate patsientide arv on kevadega võrreldes ka umbes 5 korda kukkunud, seega olukord ei ole kevadega võrreldav ehk mitte midagi hullu ei ole. Ettevaatusabinõud on muidugi vajalikud ja riskigruppe tuleb hoida, kuid hulluks ei tohi minna, kaine mõistus tuleks säilitada ning mitte üle paanitseda.
Eile hilisõhtul võeti vastu ka Itaalia uus reeglistik, mis kehtib kuu aega. Maskikandmise kohustus nii siseruumides kui ka õues on nüüd alati kohustuslik. See õues maski kandmise kohustus oli juba enne ka, aga see kehtis 18:00-6:00 ja nüüd ca nädal tagasi laiendati 24h peale ja olenemata sellest, kas kedagi on lähedal või ei, alati peab kandma maski. Seda kontrollitakse ja trahvid on mitmekordistunud, need on nüüd vahemikus 400-1000€. Pidudel tohib olla kuni 30 inimest, siiani kuni 200. Seega pulmad ja matused on taas löögi all, siin perekondades on juba rohkem inimesi kui 30. Söögikohad lähevad 24:00 kinni – eestlaste jaoks täiesti ok aeg, kui aga arvestada, et siin alustatakse õhtusöökidega 20:00-21:00 ja kestavad tunde, siis peavad nad nüüd kiiresti sööma … Amatöör grupispordi tegemine on taas keelatud ehk kui ei ole professionaalsel tasemel jalgpallimeeskond, siis enam mängida ei tohi. Karantiini nõue lühendati 14 päevalt 10 päevale. Kehtib ikka see, et kui oled andnud positiivse testi, siis enne inimeste sekka ei tohi minna, kui test on negatiivne. Lubatud on teha piirkondlikke nn. punase tsooni sulgemisi ehk kui kusagil piirkonnas on nakatanute arv elanike kohta liiga kõrge võib kohalik valitsus koostöös piirkonna kõrgema juhiga kehtestada rangemad piirangud. Sitsiilias oli kuni eilseni rangete piirangutega ehk tohib kodust väljuda ainult hädavajadusel nagu kevadelgi Palermo maakond ja tänasest kehtestati antud piirang Messinas.
Täielikult vastab tõele see, et kui ilm on jahe ja külmavõitu siis kohe kutsub küpsetama 🙂 Seega eile oli üks suur küpsetamise päev! Rasmus hävitas seekord ainuisikuliselt kõik viineripirukad, pildil on osad veel puudu 🙂 Kringilt tegin esimest korda elus, ma vähemalt ei mäleta, et oleksin enne kringlit teinud … Tuli täitsa hästi välja 🙂 Nüüd on tõesti kindel, et keegi ei jää peenikeseks 😀
Suure kokkamise tulemus 🙂
Kevadel ringles väga palju potisaia pilte ja soovitusi teha, ma tookord ei proovinud, tegin seekord. Kuna mu pott on natuke liiga suur selle jaoks, siis tuli sai pigem lamedam. Lisaks proovisin teha natuke teistmoodi kaneelirulle, Ragne Värk toidublogist ja mida paljud on soovitanud. Kuna peab tegema muffinivormis, siis tegin silikooni omades. Minu arust ei tulnud küll parimad, aga ära me need sõime.
Kaneelirullid ja potisai.
Eilne järsk külm tõi Suurele Tossutajale ka esimese lume! Üks pilt on netiavarustest võetud, teise külje pealt.
Esimene lumi Suurel Tossutajal 12.10.
Jõulud tulevad vaatamata kõigele! IKEA-s oli esimesel korrusel jõuluteemaline osa juba avatud. Kuna mul olid käed asju täis, siis pilt jäi tegemata, kuid 05.10 oli juba jõukraam müügil. Nüüd Lidlis käies olid ka sinna jõuluteemalised maiused ja jõulukalendrid juba müüki tulnud.
Taas on aja jooksul kogunenud tähelepanekuid või teemasid, mis mul on jäänud kirja panemata. Seega tuleb seekord selline teemalt teemale hüppamise postitus 🙂
Meil oli täna suur plaan minna Agrigentosse Giro d’Italia etappi vaatama. Seekord algas Itaalia etapp Sitsiiliast ja kui see peaaegu koju kätte tuuakse, tuleks ju vaatama minna. Paraku tunneb Jaak ennast juba mitu päeva haiglaselt ja peame leppima teleülekandega. RAI näitab täitsa tasuta, on küll itaalia keeles, aga näeb kuidas võistlus kulgeb ning ehk õnnestub ka Eesti meest Tanel Kangertit näha 🙂 Telekast tundub see Sitsiilia väga roheline ja ilus 🙂 Jaagu peamine kommentaar muidugi oli see, et huvitav, kas need, kes raja tegid valisid ainult head teed välja 😀
Mul on suurem laiskus üle läinud ja olen sel nädalal taas hommikuti oma virgutusvõimlemist tegema hakanud ja õhtupoole külavahel väikese 30minutilise jalutuskäigu teinud. Ujuma küll ei ole enam jõudnud, vesi ei kutsu enam 🙂 Paar viimast päeva olen Rasmuse jalutuskäikudele ka kaasa võtnud. Ta on ikka tõeline kasside magnet. Reedel nägime ühes kohas kokku 16(!) kassi, kellest 9 olid pojad. Paraku ei olnud mul siis telefoni kaasas ja eile oli neid selles kohas “ainult” 9.
Rasmus ja pildile jäänud 7 kassi. Kass on peaaegu sama suur kui auto 😀
Meie tädi on tagasi! Ta on tagasi juba septembri algusest, aga mul on meelest läinud kirjutada. Suvel kui olukord parem oli, siis teda ei olnud näha. Küll nägime neid tädisid teiste teede ääres. Palusin Rasmusel teda pildistada ka, muidu aina räägin, et tädi tee ääres, aga fotosüüdistust ei olegi. Reedel sai Rasmus temast päris hea kaadri.
Voila! Meie tädi, keda peaaegu aastaringselt meie Catania tee ääres kohata võib 🙂
Reedel viisin Rasmuse ise kooli, kuna Jaak tundis ennast kuidagi “hõredalt”. Tal on selline palaviku tunne, muid vaevusi ei ole, aga kuna ennast hästi ei tunne, siis pigem tööle ei lähe. Nägime kooli minnes Misterbianco tee peal avariid, mis oli üsna äsja juhtunud. Ma ei saanud hästi aru, mitu autot selles osales, kokku seisis neid seal 5 ja üks oli sisse sõitnud. Auto esiots oli täitsa kortsus ning alles tossas veel. Jõudsime just sel hetkel, kui naisterahvas tagant turvatoolist last välja tõstis. Kuna seal teel on vasakut kätt tööstushooned ja kohalikud kipuvad keerama ilma suunatuleta, siis Jaagu arvamus oli, et üks lihtsalt pidurdas ja hakkas keerama ja tagumine sõitis sisse. Tänasin õnne, et me jõudsime siis kui me jõudsime ja õnneks tundus, et midagi eluohtliku seal ei olnud. Suunatuli on siin küll moe pärast ja see komme jääb jube kergelt külge, et seda ei näita. Ma näitan ka ainult siis, kui mõni auto on taga või olen kohas, kus ma tahaks, et mulle ka kindlasti suunatuld näidatakse. Lisaks oleme alati imestanud, kuidas siin kiirtee peal täiesti sirgel teel suurte rekkadega õnnetused juhtuvad. Tundub, et ühe põhjuse saime me teada. Ühel korral oleks üks rekka meie ees ennast kummuli keeranud. Nimelt sõitis rekka teises reas mööda – õnneks olime Catania juures ja siin on palju autosid ning kiirus jääb 80-90 km/h piiresse, mitte 130-150 km/h nagu tavaliselt sõidetakse. Ja äkki põrkas meie ees sõitva rekka järelhaagis vastu teepiiret ning hakkas edasi-tagasi tee peal vibama. Päris kõhe tunne oli! Midagi hullu õnneks ei juhtunud, haagis jäi püsti ning juht suutis auto kontrolli alla saada. Mööda sõites vaatasin, et juht istus ninapidi telefonis, mis on ka siin täiesti tavaline tegevus. Ime, et nad siis teelt kõrvale kalduvad ja oma haagised ümber ajavad … Sõiduauto juhid üldiselt võtavad selleks ajaks, kui telefonis vaja toimetada, esimesse ritta ja kiirus on umbes 100 km/h, toimetavad oma telefoniga ära ja kihutavad siis uuesti 150-ga edasi. Mõne aja pärast sõidad jälle sellest autost mööda ja näed, et juht on ninapidi telefonis … Vähemalt on niipalju viisakad, et tõmbavad kiiruse natukenegi maha ja sõidavad esimeses reas.
Käisime ühel nädalavahetusel Augustas, võtsime plaani, et käime selle nn. vanalinna osa, mis poolsaare peal asub, nüüd siis läbi ja vaatame, mis poed ja kohvikud meil siin ka siis on. Asi lõppes sellega, et sõitsime need peatänavad läbi, parkimiskohaga oli väga kitsas ning lõpuks leidsime, et see ei ole üldse tore koht ja suundusime tagasi äärelinna. Seni kuni Jaak oma tossutajale vedelikku ostis, käisime me Rasmusega saiapoes. Müüja oli väga sõbralik ja tahtis kohe juttu puhuda. Ma küll ütlesin, täitsa itaalia keeles, Rasmuse materjalidest õppisin, et ma ei oska itaalia keelt, aga see teda ei heidutanud. Nad hakkavad siis kõik natuke aeglasemalt rääkima, nagu ma 2 sekundiga saan imeväel keele selgeks ja nüüd aru, mida nad räägivad 😀 Ostsin sealt paar saia ja marmelaadisaiakesed. Kuna mulle need marmelaadi sisuga väga ei maitse, sõi Jaak mõlemad ära. Kui ta esimest sõi, siis ta mõmises ja nautis seda söömist kuidagi erakordselt. Ma mõtlesin, et see tuli sellest, et pole ammu saanud. Kui ta õhtul teise ka nahka pistis ja teatas, et edaspidi tuleme ainult siia puhkama ja ainult sealt kohvikust ostame neid täidisega saiu, sest ta pole elu sees nii head saia enne saanud! Emmm, mh? Kuna ma ise ei maitsnud, siis ma nüüd ei teagi, mis seal nii jumalikku oli, aga tema sõnade järgi oli see parajalt tainane, mitte nii õhuline nagu poiste ja Il Baretos müüdavad ning marmelaad pidi ka palju parem olema. Nojahh, eks peab siis proovima teinekord taas sealt neid saiu osta ja ise ka järgi proovima.
Meil korrastati alumise parkimisplatsi äravoolu kraavi. Viimaste vihmade ajal ajas see üle ja nüüd olid mehed platsis ja tegid kõik puhtaks. Lõikasid maha võsa, mis seal ääres kasvas, tegid kraavi sodist täielikult puhtaks ning panid uue võrkaia. Täita ilus on nüüd. Lisaks on meil joonistatud seina peale üks hästi suur pilt. Me olime kusagil ära ja kui pühapäeva õhtul koju tagasi jõudsime, oli suur pilt joonistatud. Mingi üritus oli arvatavasti külaplatsil, mille käigus see tehti, me mingeid kuulutusi nägime, et midagi toimub, aga kuna me ei olnud nagunii kodus, siis me väga ei süvenenud. Tänaseks on ka kõik suvitajad ära kolinud ja jäänud ainult nn. põliselanikud. Nädalavahetustel veel käiakse, aga järjest vähem. Sel nädalavahetusel on väga-väga vaikne võrreldes eelmisega. Fikseerin selle ka ära, et sel aastal pakkis külaplatsi müügiauto ennast juba 28.08 kokku.
Vasakul enne 25.09, kui koristati ja paremal nüüd, kui kõik on puhtaks tehtud 3.10. Seina kaunistab nüüd suur pilt!Täiesti tühi parkla …
Lõpuks see kõige olulisem – me nägime Suurt Tossutajat purskamas! Oma kodu rõdu pealt! Olin juba magama sättimas ja ma ei tea miks, tavaliselt ma voodis olles enam telefoni ei vaata, aga seekord lasin pilgu FB uudistel üle käia ja seal ühes grupis jagati infot, et vaadake, mis Etna teeb! No seda, et vaadake, mis Etna teeb on jagatud juba mitu nädalat, see on olnud väga aktiivne, aga kogu aeg on need pursked olnud teisel pool mäge ja meile ei paista. Seekord oli näha! Olime kõik Rasmuse rõdul ja vaatasime binokliga korda mööda, kuidas punane kuma üleval Suure Tossutaja otsas mängis. Väga võimas vaatepilt oli! Paraku pilti jagada ei ole, kuna see oli ikkagi piisavalt kaugel ning telefon ega tahvel ei suuda seda jäädvustada, eriti pimedas ei saa meie nutiseadmed pildistamisega hakkama. Aga nüüd on oma silmaga pursked nähtud ja mul süda rahul ehk siis ajalooline fakt: 24.09 kell 22:00 kohaliku aja järgi vaatasime me Suure Tossutaja tulemängu.
Suur Tossutaja, vahvad pilvetupsud ja “jänesed” merel. 26.09. Kes ei tea, mis on “jänesed” merel – siis nii nimetas mu vanaema valge vahuga laineid – maal olles kuulsin tihti, et näe “jänesed” on merel ja nüüd räägin ma ise samamoodi 🙂
Antud vanasõna sobib hästi kirjeldama mu viimast kahte, kui mitte öelda kolme, nädalat. No ma olen laisk nagu porikärbes! Jah, poes ma käin, seega külmkapist leiab ühte teist ja kolmandat, söök on ka alati laual, vahest isegi küpsetan, kodu on kenasti puhas ja riided pestud, kui puhtad riided kapist otsa hakkavad saama, siis isegi triigitud. Seega selle koduperenaise osaga on nagu kõik korras ja siin väga laiskuse üle kurta ei saa… Millega aga üldse rahul ei ole, on see, et ma ei liiguta ennast enam üldse! Hommikune võimlemine ja igasugune ujumine on lõppenud – no lihtsalt ei ole jaksu ega tahet teha. Alguses oli hommikuti väga mõnus võimelda ja pärast ujuma minna, täiega nautisin seda – esimesed kaks nädalat. Aga siis tuli väsimus ehk see hommikune natuke enne 6:00 tõusime on ikka piin. Kui ikka märtsist saati olen saanud ennast korralikult välja magada, ei ole pidanud kella peale tõusma, siis on need päevad hoopis teise kvaliteediga, ärkadki puhanuna üles ja asud toimetama, siis nüüd ma ei puhka üldse välja. Üritame perekondlikult ikka hiljemalt 22:30 magama saada, üldjuhul see õnnestub ka, kuid mingil põhjusel on minul öine uni rahutu, ma ei puhka üldse välja. Seega on uus rutiin see, et lehvitan perele umbes 7:oo paiku ära, panen tuduklapid silmade ette ja kobin uuesti magama. Tund, vahest kauem, magan, mõnikord sügavamalt teinekord kergemalt. Ärkan, söön hommikust, naudin hommikukohvi. Eelmise nädala keskpaigast hakkasin hommikuti ka Hommikuterevisooni vaatama, mõnikord on päris huvitav olnud. Eestis ei olnud üldse mahti vaadata. Vastavalt päevale asun siis perenaise asju ajama ja kui need tehtud, siis lihtsalt vahin ülejäänud aja maha. Sõna otseses mõttes – vaatan Netflixist sarju ja osadest jään sõltuvusse, kuna need on nii huvitavad. Kaks viimast, mis mind endasse haarasid ja mida ma tõesti maratonina vaatasin olid “Anne, with the E” (selle avastasin ETV pealt, kuna Netflixi sari, siis ei malda ju nädal aega oodata, vaid hakkasin kohe Netflixist edasi vaatama 😂) ja “Reign”. Seega kogu see aeg, mis võiksin olla asjalik, on kulunud Netflixi peale. Asjalikkuse all pean ma silmas siis seda, et ma registreerisin ennast e-kursustele, et aju töös hoida ja ennast täiendada, peale tutvustavate videote ei ole ma rohkem midagi teinud ja see oli kolm nädalat tagasi! Seal on igal nädal uued teemad, mida tuleb läbida ja jooksvalt teste teha, no ja ma lihtsalt ei suuda ennast kätte võtta, et asjalikuks hakata. Ma tean, et see periood läheb üle ja hiljem sellele ajale tagasi mõeldes olen ma enda peale pahur, et miks ma küll ennast ei liigutanud ja nii palju väärtuslikku aega lihtsalt ära raiskasin, aga hetkel ma lihtsalt olen laisk nagu porikärbes ja ei suuda ennast kätte võtta 😀
Midagi helget ka vahepeale 🙂
“Paha siga, sada viga …” – kah käib minu kohta 😀 Miks ma hommikuti ei saa kuidagi võimemise lainele, lisaks sellele, et ma väga unine olen, on see, et ilmad on jahedaks läinud 😀 Siinses mõistes siis, kui hommikuti on ikka “ainult” 23-24 kraadi ja päike ei paista, siis on külm. Siin ei ole midagi naerda, kui muidu on olnud hommikud soojad ja päikselised ning kohe kutsunud ärkama, liigutama ja ujuma, siis nüüd tahan ma ainult lina üle pea tõmmata ja edasi magada, kuni on päev ja õues soe, aga selleks ajaks olen ma juba laisk ja ei viitsi midagi teha 😀 Selline nokk kinni, saba lahti teema. Merre ka enam ei kutsu, vaatan küll neid üksikud vapraid kohalikke, kes peesitavad ja ujuvad ning mõtlen, et ohhh täna lähen ka ja kui lõpuks lõuna seeditud on ja võiks nagu ujuma minna, siis kas on ilm ära keeranud või mulle tundub õhk jahe ja ei kutsu enam vette … No ja tavaliselt on õhk nii umbes täpselt 28-30 kraadi … Ma tean, et ma olen imelik, tegelikult on ju eestlase mõistes siin täielik suvi ja ongi, Eesti kuum suvi, saab päevitada – päike hakkab isegi peale, olen siin paar päeva proovinud, meri on soe ja saab ujuda, ringi saab liikuda ilma, et kuumus “tapaks”, aga mulle tundub ilm jahe 😀 Pahuraks muudab mind ka see, et need sügistormid kohale jõudsid. Praktiliselt iga päev (v.a. eelmisel reedel ja nädalavahetusel ning tundub ka, et täna, kuigi päev ei ole veel läbi) on vähemalt korra vihma sadanud ja välgutanud. Eile saime taas nautida mitut elektrikatkestust ja Rasmus sai pirru valgel (tänapäeval küll jah taskulambi valgel) koolitöid teha. Kuna inimese mälu teeb trikke ja me ei mäletanud, et eelmine aasta nii vara ilm oleks halvaks läinud, lugesin eelmise aasta postitusi – nüüd saab ju juba võrrelda. Selgus, et eelmine aasta oli nädal aega samasugust vihma ja välku, aga juba nädal varem, kui sel aastal. Vahe on ainult selles, et eelmisel aastal oligi nädal aega kehva ja siis läks ilusaks tagasi, kuni selle 100 aasta kõige hullema sügistormini, mis 20 oktoobri kanti oli. Ennustatakse, et homsest keerab meil ilm jälle ära ja seekord temperatuurid kukuvad erakordselt madalale, sinna 20 kanti ning on oodata kõva tormi. 17.09 anti meile ju orkaani hoiatus, keeris oli siin mere peal, õnneks maale ei tulnud ja ennustati tuult kuni 32m/s, mandril oli maksimaalselt 16m/s, seega polnud siin häda midagi. Kui see vihm, välk ja elektrikatkestused välja jätta. Antud keeris liikus edasi Kreekasse, ma ei ole uudistes täheldanud, kas seal juhtus midagi hullu või mitte. Eestis oli meiega võrreldes ikka torm, mida saab tormiks nimetada. Ahjaaa, meil sadas eile rahet! Esimest korda nägime siin enda kodu juures rahet! Ilmateade lubab laupäevaks mägedesse, mis on üle 1500m, juba lund! Ilm on hukas, ma ütlen 😀 Ja ujumise kohta veel seda, et me lohutame ennast teadmisega, et ujume juba maikuu lõpust saati praktiliselt iga päev, et kaua Sa ikka jaksad. Kuigi mu kehale mõjub ujumine vägagi hästi, nii vormimise kui ka meelerahu suhtes, seega võiks ju ikkagi supelda niikaua kui vesi kannatab. Aga hetkel kehtib ka see ütlus, miks ujuma ei saa minna, et “Loll, kes vabandust ei leia” 🙂
17.09 kui orkaani hoiatus anti
21.09 FB-st võetud pilt, päästjad Catanias tunnelis tööd tegemas
Esimene rahe 23.09
Käisime nädalavahetusel shoppamas, Jaagul tuli tuju ja sellest tuleb ju kinni haarata. Mitte, et me siis hullult midagi kokku oleks ostnud 😀 Vaatasime üle pika aja üle Siracusa keskuse, seal oli endise suure toidupoe Auchan asemel nüüd Conad avatud. Porte di Catanias oli ikka veel Auchan, aga väga kesise kaubavalikuga. Poodides käimise peamine eesmärk oli meil leida Illy kohvikapsleid, et testida, kas kodukasutajatele mõeldud kapslid meie masinale ka sobivad ja Jaak oli neid kunagi Auchanis näinud. Paraku seekord ei olnud neid ei Conadis ega Auchanis. Küll sai Jaak need Cataniast ühest kohvipoest, paraku need meie masinale siiski ei sobi, peab manipuleerima ehk kapslile enne augu sisse tegema, siis saab kohvi, aga see ei ole eriti jätkusuutlik tegevus. Lisaks on Jaagul teisipäeviti nüüd Catanias massaaž, see nädal oli esimene kord, ellu jäi 😀 Ja mingi aeg olen nüüd, vähemalt teisipäeviti, autojuht ja pean lapsel koolis järgi käima, kuni Jaagul massaaži kuur läbi saab. Vaatab siiski, kaua ta jaksab seal käia ja kaua massöör masseerida. Porte di Catania on praktiliselt lennujaama kõrval, seega saab seal maanduvaid lennukeid kõhu alt kõdistada 😀
Maanduvad lennukid, tõsta käsi ja tee kõdi kui tahad 😀
Minu suhtest alkoholiga te kõik ju teate, ma ei ole joonud juba emmm…. vähemalt 3 või 4 või 5 või kes teab kui mitu aastat kanget ega ka lahjat alkoholi. Nüüd on see ahel ka murtud. Katki läks see Trapanis, kui seal õhtusöögi kohas peremees lõpetuseks meile mandlilikööri tõi, mida ta sõber ise tegema pidi. Mmmm, see oli hea. Ma sealt väiksest pitsist imepisikese sõõmu võtsin, kuidas Sa jätad mekkimata, kui peremees isiklikult oma sõbra tehtud joogiga kostitab, kolmveerand mu klaasist jäi ikka Jaagul ära juua 😀 Nüüd on meil kodus ka oma Sitsiilia liköör, Cremoncello, pitstaatsia oma. Lidli reklaamis oli ja me pidime kohe ostma või noh Jaak leidis, et me peame selle ikka ostma. Nüüd peame Limoncello ka ostma, siis on ikka õige Sitsiilia kogemus alkoholi osas käes. Ahjaaa ja selle pitstaatsia likööri mekkisin ka ära, maitses nagu pitstaatsia liköör – Jaak saab nüüd konjaki asemel magusat jooki juua, kui isu peale tuleb 🙂
Esimene kohalik liköör ka ostetud 🙂
Vahepeal oli ülemaailmne koristuspäev ja kõik usinasti koristasid suitsukonisid, et tõsta inimeste teadlikust, kui palju mürgiseid aineid seeläbi loodusesse satub. Emmmm, olgu, siin elades ja ringi liikudes on tunne nagu kogu saar on üks suur prügimägi – suitsukonid ei hakka selle sodi alt silmagi, mis siin kõik tee äärtes vedeleb. Ma olen täiesti nõus, et tuleb puhastada ja inimeste teadlikust tõsta, kuid riigiti tuleks ikka tegeleda nende kitsaskohtadega, mis sellel riigil iseloomulikud on. Eesti on tõesti väga puhas ja saab juba juhtida tähelepanu suitsukonile, kuid Sitsiilias, kus prügikotid lihtsalt aknast välja visatakse, tuleks tegeleda ikkagi sellega, et prügi ladustatakse selleks ette nähtud kohta, mitte iga väiksema kõrvaltee teeserva. Pildil on väga väike osa prügist, mis on kogunenud meie suure tee äärde enne kiirteele pööramist, see tee äärde kogunenud prügiuss on ca 10m pikk ja korralikult kuhjas. Siiani ei ole midagi ära viidud, seega aroom sealt mööda sõites on “võrratu” ja hunniku juurde on pandud lihtsalt see teetöö koonus, et sodi trügib tee peale, olge tähelepanelikud … ja see on kogunenud sinna alates juulikuust …
“Võrratu” prügimägi meie Cataniasse tee ääres.
Päikesetõus on siin jätkuvalt imeline! Püsige terved!
Meil on juba neljas päev järjest, kus välgutab ja müristab ning vahelduva eduga sajab rohkem või vähem vihma. Ma ei saa aru, kes sellise ilma meile siia tellis?! Mina olen ju see, kes kohutavalt müristamist kardab, ma ei teagi täpselt mida ma kardan, lihtsalt see kohutav kolin ja mürin, mis peale välku tuleb on kole. Eriti, kui see kolin on täpselt mu pea kohal ja maja väriseb selle peale. Kui kolistab kaugemal, siis ma ei karda, sest siis see ei ole siin minu juures. Reede hommikul võtsin veel rahumeeli päikest ning elasin sisse e-kursuste tutvustavatesse videotesse, kui kella 13:00 paiku saabusid kurjad pilved. Siin on kombeks, et kõigepealt lööb välku ja müristab jupp aega, siis tulevad tugevad tuuleiilid ja siis hakkab vihma sadama. Välk ja pauk üldiselt jätkub, õnneks tuul reeglina vaibub. Muidu poleks midagi, aga meil läheb siin väga lihtsalt elekter ära – kui välk on meie küla kohal, siis vähemalt korra sel ajal elekter meid ka hülgab. Laupäeval oli päeval kolm korda ära ja millalgi öössel ka. Üldiselt siiani on katkestused jäänud sinna maksimaalselt 30 minuti kanti, seega ei midagi hullu, lihtsalt kodumasinatest ja ruuterist on veidikene kahju. Lisaks tekitab ebamugavusi, kui elekter peaks ära minema keset söögi tegemist või dušši all olemist. Siiani õnneks on sellega hästi läinud ja nendel hetkedel on elekter olemas olnud. Vihm on hooti, sajab rahulikult ja siis tuleb padukas. Meil õnneks siin veel kusagil midagi ei ujuta, aga linnades väikestel tänavatel on suuremat sorti jõed olnud ja Jaak just ütles, et tema baasis on vesi äärekividega ühel tasapinnal, et selline ühtlane bassein on. Täna on erakordselt hall ja vihmane, varahommikust saati sajab, välgutab ja sajab ja välgutab ja see välk ei taha kuidagi meie juurest ära minna. Elekter käis ka juba ära … Kuna meil signalisatsioon on jätkuvalt korda tegemata, siis me avastasime, et kui elekter tagasi tuleb siis õues see andur hakkab huilgama. Seega on ta siin viimastel päevadel usinasti huilata saanud. Kuna mitu päeva on sadanud ja pilves olnud, siis on see kehvasti mõjunud meie õue temperatuurile, kui eile pealelõunal oli veel 27 kraadi, siis tänaseks hommikuks on temperatuur kukkunud 21 peale ja see on septembri keskpaiga kohta ikka külm. Mul jääb ainult loota, et ilm siiski paraneb ja soojus ning päike tulevad tagasi 🙂
Pilved on tegelikult ju lahedad – reedesed pilved ning laupäevane vikerkaar 🙂
Laupäevased lahedad tupsupilved ning tänane välk ja pauk.
Eelmine neljapäev sain kätte oma uued päikeseprillid. Mu eelmised päikeseprillid pärinevad 10+ aasta tagusest ajast ja kuna mul on jätkuvalt väike miinus 0,5/0,75 ja mul oli lubade peal prillide kandmise kohustus, siis korraliku kodanikuna tellisin Eestis käies uued päikeseprillid. Optometrist valis mulle sellised klaasid, mille tegemine jääks nädala aja sisse ja ma enne ära sõitu saaksin need kindlasti kätte. Paraku läks siiski kõik teisti ja 21.08 Eestist teele pandud pakk jõudis trackingu järgi valvurini 7.09. Natuke üle kahe nädala, polegi kõige hullem … Kuna me mr. Francot ei näinud ja kolmapäeval oli asendusmees tööl, siis sain oma paki kätte alles neljapäeval. Aga käes see mul nüüd on, kuid prille kasutada ei ole veel saanud, keegi peitis päikese ju ära 😀 Mingil põhjusel on Itaalias pakile uus kilepakend uute siltidega pandud, huvitav miks, tundub ilmselge raiskamisena. Ühtlasi olen tänulik, et prillid tervena kohale jõudsid, sest need olid küll papist prillikarbi sees, mille sees omakorda oli prillitoos, aga ühtegi pehmendust ei olnud. Teades, kuidas pakke sorteeritakse ja transporditakse on ime, et need tervelt kohale jõudsid. Seega, kui mul tulevikus ikka hädasti midagi Eestist vaja on, näiteks tatart, siis saab postiga saata küll, kuigi see postikulu on meeletult kallis, seega pigem ootame ja loodame, et keegi ikkagi külla saab tulla ja meie varusid täiendada. Ahjaaa ja kui ma Eestis Liinaga brunchil olin siis uurisime mu juhilube väheke lähemalt ja selgus, et seda eritingimuse rida uutel lubadel enam ei olnudki … 😀 Ja Rasmusele sai ka uued päikeseprillid ostetud, Lea tegi head müügitööd 😎
Ühes tükis kohale saabunud minu uued päikeseprillid ja Rasmus oma uute päikeseprillidega.
Ostsin ükspäev poest lehttaigent. Olen seda siin enne ka vaadanud, aga kuna see on tavalises külmaletis, siis ei ole siiani julgenud osta. Eestis müüakse seda ju sügavkülmutatuna. Avastasin, et seda tainast on väga mugav kasutada. See on koheselt kasutamisvalmis, väga õhukeseks rullitud ning viineripirukate tegemiseks on vaja ainult parajad taignatükid välja lõigata ning ümber viineri mässida. Nüüd on lapse ühed lemmikud, viineripirukad, ka siin tehtavad! Viinerid jah küll on ainult mini versioonis, aga siikski on 🙂 Sel aastal käis saiapoiss üllatavalt kaua, terve septembrikuu esimese nädala ka veel. Puuviljapoiss käis viimast korda 29.08 ja rohkem teda pole nähtud. Saiapoisilt ostsin maitsmiseks XXXL suuruses sõõrikuid – ma pole enne nii suuri näinud ja hind oli ikka 1€. Maitses nagu sõõrik 🙂
Viineripirukate katsetus ja sõõrik, mis taldrikule hästi ära ei taha mahtuda …
Tundub, et mu tomati- ja kurgihooaeg hakkab selleks korraks vaikselt ühele poole saama. Mõlemad veel natuke midagi kasvatavad, aga varsti peab hakkama poest kurki juurde ostma. Tomatit varume lisaks juba pikemat aega, sest oma aia tomatid on pigem niisama ampsamiseks ja toidu sisse tarvitamiseks jääb neid väheks. Ikka veel juhtub seda, et mõni kurk oskab ennast ära peita ja kasvab paari päevaga salaja ülisuureks 😀
Siis kui kurki kasvamas ei näe …
Liina andis siin käies mulle väga hea söögiidee, kuna oleme hakanud siin väga palju makarone ehk kui peenema nimetusega öelda, oleme hakanud palju pastat sööma, siis üks tema lapse lemmikuid on pasta basiilikupestoga. Basiilikut kasvab mul kõvasti ja kõik teised pesto jaoks vajalikud koostisained on mul ka olemas, seega olen nüüd mõned korrad teinud basiilikupestot ja olen seda pannud igasugustele toitudele ja küll see maitseb hea. Seega on pesto tegu saamas kohustuslikuks nädala osaks. Kuigi varsti saab see lõbu mul otsa, sest basiilik saab niiviisi ju mu peenralt otsa 😀 Proovisin teha ka pitstaatsiakreemi, aga see mul kuidagi ei õnnestunud, mul vaene blender kuumenes enne üle, kui see pähkliõli eraldumise faasi jõudis. Proovin korra veel köögikombainiga teha, aga kuna see on suur, siis mul väga lootust ei ole, et see sealgi õnnestuks. Seega seda tuleb ikkagi poest osta, kui väga suur isu peale tuleb.
Sellisest kogusest basiilikust sai tervenisti sellise väikese purgitäie pestot 🙂
Külas elab veel jätkuvalt üllatavalt palju inimesi. Arvasin, et tänaseks kolivad kõik ära, sest Itaalias algas kool. Ikkagi on siin veel naabrid, keda eelmisel aastal oli ainult suvehooajal kohata ja paraku on alles just need, kellel need noored rumalad koerad on, seega koerte kisast me ikka lahti ei ole saanud, aga see-eest ei ole kosta enam Olivia helisevat hädakisa, mis meid päevast päeva igal suvehommikul, -lõunal ja -õhtul saatis 😀 Meie kõrvalnaabrid oma toreda huskiga on ka ära kolinud, vähemalt nädala keskel nad siin enam ei ole. Jõudsin üle-eelmisel nädalal nende kutsust salaja paar pilti ka teha 🙂
Onju armas karumõmm
Tegelikult on siin jätkuvalt mõnus ja küll see ilus ilm ka tagasi tuleb! Püsige terved!
