Category: Uus elu uues riigis

06.08.2020

Neljapäev oli meil kõige seiklusrikkam päev – siia sisse mahtusid igasugused huvitavad juhtumised, mis tegelikult juhtuma ei pidanud.

Hommikul ca 7:30 paiku hambaid pestes kuulsin õues autoalarmile sarnast häält, ise veel mõtlesin, et kuidas seda vait ei saada. Huilgab natuke aega, siis jääb vait, siis huilgab uuesti ja siis jääb jälle vait ning nii mitu korda järjest. Lõpuks läksin rõdule vaatama, et kust see hääl tuleb. Selgus, et see oli meie maja signalisatsioon, mis kisama oli hakanud 😀 Emmm, ups, nojahhh, õnneks oli juba hommik ja õnneks ei ole see signaal vali ega läbilõikava häälega ning õnneks on kohalikud rahuliku meelega inimesed. Helistasin siis Jaagule, et äkki ta oskab nõu anda, aga ta oli sama tark kui mina. No olgu, kirjutasin siis perenaisele ja ta saatis mehe seda parandama. Ega siin suurt midagi parandada ei andnud. Patareid hakkavad läbi saama ja kuna see märguanne, et patareid saavad tühjaks, piiksub juhtimispuldil ka juba mitu kuud, siis ühel ajahetkel pidigi see kõik juhtuma, hea, et see ei juhtunud öössel ja siis kui meid kodus ei olnud. Lasin peremehel kogu süsteemi deaktiveerida ja nüüd ootame, millal elektrik saaks tulla ja patareid välja vahetada ning selle kupatuse korda teha ja nii, et see oleks välja lülitatud, me nagunii seda ei kasuta.

Kuna kogu see trall võttis aega, siis jäime oma ajakavast natukene maha. Meil oli planeeritud shopingu päev, mis tähendas algses plaanis seda, et soovisime kella 10:00 baasi jõuda, et Liina saaks endale USA baasi poest palju odavat kraami kokku osta. Jõudsime umbes 10:30 paiku. Liina baasi sisse saamine oli omaette rituaal – esiteks pidi ta saatma meile oma passi andmed ja passi kindlasti kaasa võtma, ta sisenes ju USA territooriumile. Jaak pidi tegema taotluse, et Liina sisse saaks. Luba tuli ja Liina sai ka omale uue nime – Liin Kaljurand 😀 Baasi sisse saamisel mõõdetakse jätkuvalt kõigil temperatuuri, sellega oli kõik korras ning shoping võis alata. Jaak pidi truult meie kõrval püsima, sest Liin ei tohtinud ilma järelvalveta olla … Emmm, huvitavad reeglid neil siin. Shopingu tulemusena sain ma omale ühed pikemad suvepüksid ja T-särgi ning Liin sai ühele piigadest tema ammuigatsetud jalanõud, no ja Liin ise … nojahh, sellest ajalugu vaikib 🙂

Jaak suundus tagasi tööle ja meil oli järgmine sihtkoht Ikea. Hakkasin siis rõõmsalt parklast välja sõitma, kui auto tegi väljasõidu tee ääres “pufffff” ja ajas kapoti juurest pahmaka tossu välja. Liina hüüatas, et rehv läks katki ja hüppas ruttu välja, ma ei jõudnud nii kiiresti reageeridagi, kui juba oli kaks meesterahvast mu auto ümber sehkendamas. Üks nägi pealt, mis juhtus, puges oma vormiga mu auto alla ja arvas, et pigem mitte edasi sõita. Teine noormees keeras parajasti parklasse sisse ja hüüdis, et kas on midagi juhtunud, ma siis ütlesin, et jah on. Ta jättis ka kohe auto seisma ja tuli appi. Lasin auto üle tee parklasse lükata, kus tohib ka üleöö parkida ja noormehed arvasid, et ära rohkem selle autoga kuhugi sõida. Ahahhh, mhmhmm, okei. Helistasin siis Jaagule ja kurtsin muret, et auto tegi “puffff” ja ajas korraks tossu välja. Jaak käskis siis mootoril käia lasta, et kas hakkab ventilaator jahutama ning kas kusagilt lekib midagi. Kui midagi kusagilt ei leki ja ükski tuli armatuuril veast märku ei anna, et ma sõitku baasis üks tiir. No midagi ei lekkinud, ventilaator jahutama ka ei hakanud, aga mehe sõna tuleb kuulata ja nii ma siis tiirutasin baasis ringi ja tutvustasin Liinale, kus midagi asub. Auto töötas ilusti, kiirendas ja pidurdas, midagi ei vilkunud ega midagi ei lekkinud. Proovisime konditsioneeri ka tööle panna, aga see puhus ainult kuuma … Eeeee olgu, äkki see süsteem siis tegigi “pufffff” ja see toss oli freoon, mis süsteemist jäädavalt lahkus. Kuna auto põhifunktsioonid töötasid, siis sain Jaagult loa minna edasi shoppama, Ikea siit me tuleme! Ahjaaa, üldiselt me leiame, et selles oli süüdi Liina, kuna ta võttis mu autolt maha selle märguande, et rehve peab kontrollima ning auto solvus selle peale 😀

Baasisit Ikeani on umbes 10 minutit sõitu. Ma olen enne ka kirjutanud, et kohalikud sõidavad aknad lahti ja käed väljas. Me ei ole sellist sõidustiili harrastanud, müra läheb ju autos suureks ja tuul puhub juuksed peast, eriti kui kiirus läheneb sinna 100km/h kanti. Nüüd tuli siis see ka järgi proovida, kuna müra läks ikkagi hulluks, siis mingi hetk panime aknad kinni, see oli viga. Jõudsime siis higistena, kuid õnnelikena Ikea parklasse ning marssisime rõõmsalt sissepääsu juurde, siin mõõdetakse sisenemisel jätkuvalt temperatuuri. Turvamees oli igati viisakas, kui palus kõigepealt Liinal ja siis minul kõrvale jahtuma astuda. Kuna Rasmus läks väikese ringiga, siis jõudis ta kontrolli mõni sekund hiljem. Liina jõudis just mainida, et kui Rasmus sisse saab, siis see on küll ebaaus. Öeldakse ju, et ärge jätke kuumaga lapsi ja koeri autosse – suur ülekuumenemise oht on ja sel hetkel laseb turvamees Rasmuse läbi, et mine sisse. Emmm, midaaaa?! Lapsed pidi ju üle kuumenema …
Jõime siis usinasti vett, ma tuulutasin pluusiga ja ootasime, et keha maha jahtuks. Suhteliselt keeruline ülesanne, kui väljas on ca 40 kraadi ja ümberringi õhkub kuumust. Turvamees tuli siis mõne aja pärast uuesti mõõtma, Liinal temperatuur ok, minul veel mitte. Nojahh, kuumavereline naine, mis teha 🙂 Lõpuks normaliseerus ka minu kehatemperatuur ja saime Ikeasse sisse. Peamine eesmärk oli meil seal süüa lõunat – Ikea lihapalle! Kuna ootamatusi oli palju, siis jõudsime sööma ca 13:30 paiku, esialgse 12:00 asemel. Õnneks kõht väga tühi ei olnud, eelmise päeva õhtusöök oli ikka veel maos. Liina sai ka süüa oma elu esimesed Ikea lihapallid! Jeiii! Shoppasime mulle natuke ja suundusime edasi Porte Di Catania kaubanduskeskusesse, kust ma sain omale kaks paari lühikesi pükse – viisakamad ja koduseks kandmiseks. Liina sai toidupoest Modica šokolaadi koju viimiseks. Käisime ka Decathlonis – suures-suures spordipoes, mul oli Rasmusele uusi ujumispükse vaja, sain ja saime talle ka lainetes hullamise laua. Liina sai omale lühikesed püksid, juhuuu, shopingu päev ei läinudki luhta!

Kodutee oli suhteliselt piinarikas, ilma kliimata autos on ikka sellises kuumuses suhteliselt piin sõita. Kodus tulime autost välja ja õues tundus mõnusalt jahe -väljas oli kerge tuuleke ja ca 37 kraadi sooja. Toas oli aga veel mõnusam, Jaak oli esimesel korrusel konditsioneeri tööle pannud, et meil vähemalt toas hea jahe olla oleks. No ja kogu see – autoaken lahti, et tuul puhuks – lõppes mu jaoks ühe piraka ohatisega. Mul tavaliselt kord aastas ikka käib see ohatis, eelmine aasta isegi üllatuslikult ei olnud, kuigi siis oli ka kuum ja konditsioneer ning tuul ja kõik sobivad faktorid. Õnneks paraneb kenasti ja on peagi ajalugu.

Iga päev käisime ujumas. Liina võttis kaasa oma snorgeldamise maski, selle mis katab kogu näo. Ta sai seda nüüd peaaegu iga päev kasutada ja jättis mulle ka proovimiseks, et äkki hakkab meeldima ning mul on ka sellist vaja. Olen seda nüüd usinasti testinud ja jah, on vaja küll 😀

Õhtul jalutasime külaplatsile, et äkki ostame paninisid, kuigi kõht oli veel eelmise päeva söömingutest jätkuvalt täis ja nii palav on ka, et pigem läheb peale külm vein/mull ja mulle vesi. Söögikoht oli täitsa lahti ja ohh üllatust, kinoõhtu oli! “Frozen 2” näidati, puha itaalia keeles. Lapsed kõik ilusti toolikestel istumas ja multifilmi andunult vaatamas. Me jalutasime niisama ringi, käisime rannas ja õhtu lõppes sellega, et ma läksin ja ostsin panini poiste käest 30 talumuna 😀 Liina muidugi arvas, et ma olen nüüd siin külas edaspidi tuntud kui blond võõramaalasest naine, kes käib hilisõhti, kui normaalsed paninit söövad või niisama jooke manustavad ning rahvaga juttu ajavad, mune ostmas 😀 No ega mina ei olnud süüdi, et neil see silt seal oli, et nad värskeid mune müüvad – rest ehk 30tk 6€ ja üks muna 30senti. Ma võtsin kohe resti ära, olen ammu tahtnud ka siinseid kodumune proovida. Mune neil endal seal koha peal ei olnud, seega üks poistest pani autole hääled sisse ja käis korra ära, tõi kusagilt ülevalt külast selle resti ära. Sain oma munad kätte ja marssisin nendega rõõmsalt kodu poole, ise väga rahul! Jaak muidugi vangutas pead, et ta andis raha, et naised saaks paninisid osta ja siis tuleb ta abikaasa koju resti munadega 😀

Igatahes päev lõppes meie jaoks igati meeleolukalt ja positiivsetes nootides.

Kuna pilte sai vähe, siis natuke aiailu ka siia lõppu 🙂

• 

Tundub, et puhkusepäeviku kohta tuleb siiski üks postitus veel 🙂

06.08.2020

Taormina – üks minu lemmikutest. Jah, ma tean, et see on läbi ja lõhki turistikas, aga mulle seal meeldib. Ilus, väike ja värviline – see ülemine vanalinna osa siis. Sõit kulges viperusteta – kui me tavaliselt oleme seisnud teemaksu pileti võtmise järjekorras, siis seekord saime sealt vupsti läbi – “ma andsin Sulle pileti, Sa anna mulle raha” tädi oli seekord ka jälle “tööl”. Juba rõõmustasin, et jõuame kiirelt kohale, aga rõõm oli ennatlik, mingi hetk jäi liiklus seisma ja kulgesime rahulikus tempos ca 20 minutit. Teetööd olid, kuigi, kui me selle koha peale jõudsime, olid mõlemad sõiduread lahti ja midagi ei toimunud, aga nagu me teame, kui mingi stopp juhtub olema, siis tiheda liiklusega teedel mõjub see kilomeetrite kaugusele.
Taormina parkimismajja sissesõit on segadust tekitav – Google maps võiks paremini kuvada ja kohalikud sildid olla väheke rohkem arusaadavamad. Igatahes õigest sissesõidu teest panin mööda, õnneks saime kohe aru, et valesti läks ja sain tagasi tagurdada. Kohalikud natuke tuututasid, aga tee oli lai ja mööda minust saadi.

Luusisime mööda tänavaid ja uudistasime vaatamisväärsusi. Eelmine aasta me Kreeka teatris ei käinud (Teatro Antico di Taormina), siis seekord oli mul kindel soov sinna minna. Veebist pileteid ette ei ostnud ning läksime elavasse järjekorda. Rahvast oli suhteliselt vähe ja tundus, et saab kiiresti. See oli natuke eksitav, kuna siin on kombeks alaealiste laste info dokumentidelt arvutisse toksida ja see võtab aega. Kuni 18 aastased saavad tasuta sisse, aga andmed kantakse baasi, miks, ei tea, aga juba eelmine aasta jäi see silma. No igatahes saime mingi aja lõõskava päikese käes seista ja lõpuks pääsesime õnnelikult sisse. Teater oli suur ja taastatud, kuna seal toimuvad ka kontserdid. Teater ise erilist muljet ei jätnud – Siracusa oma oli ilusam ja Pompeis on see ju nii nagu olema peab. Oleme neid teatreid tänaseks päevaks vist juba liiga palju külastanud 😀 Küll aga tasus sissepääsu tasu, 10€ ära, need imelised vaated, nende eest võis maksta küll! Need olid ikka tõeliselt maalilised! Üks platvorm meeldis meile eriti, seal sai tuulel ennast jahutada lasta 😀 Pargist ja linna vaateplatvormilt näeb ka neid vaateid, aga teatri juurest näeb ka teisele poole Taorminat. Igatahes väga-väga ilus oli!

Jalutasime pargis – seekord leidsin üles ka selle kuju, millega seda parki igal pool tutvustatakse. See oli täpselt sissepääsu juures ja ma ei tea, kuidas ma eelmine aasta sellest lihtsalt märkamata mööda kõndisin … Vaated on jätkuvalt ilusad!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Sööma sattusime suvalisse restorani, mis teele ette jäi. Selle vastas oli ka mingi söögikoht, mis oli rahvast tulvil ja inimesed seisid järjekorras, et lauda saada. Kuna meil olid kõhud tühjad, siis võtsime istet selles restoranis, kus oli ainult üks laudkond. Pärast selgus, et see pungil söögikoht oli granita baar – sealt ei olekski süüa saanud. Me lasime hea maitsta mereanni söökidel ja Rasmus nosis hoolega oma liha. Üldiselt ma nii ei tee ja see pole ka üldse viisakas, aga ma lihtsalt ei suutnud kiusatusele vastu panna ja pildistasin seda granita baari, kui klientidele neid ette toodi, granitad nägid lihtsalt nii suurepärased välja! Õnneks endal sel hetkel ei isutanud, nüüd prooviks küll 🙂 Kes vähegi sinna kanti peaks sattuma, kindlasti minge ja proovige järgi. Maja fassaad on ka hästi ilus värviline!

• 

• 

Kolmapäev kujuneski meil suureks söömapäevaks. Taormina lõuna jäi suhteliselt hiliseks, sinna 15:00 paiku, tänu sellele ei olnud meil 20:00 paiku kõht veel tühi, erinevalt Jaagust, kellel oli suur nälg. Olin planeerinud, et käime kohalikus turismitalus kindlasti söömas, kui õnnestub, siis suisa kahes ja ühes veinimõisas. Noh, hea, et me sinna ühtegi jõudsime 😀

Antud turismitalu on suhteliselt meie kodu lähedal. Väga suur kompleks – peamaja kahe suure söögisaaliga, eraldi öömaja kompleks ning kaks bassini. Nimeks on Badiula ja kodulehe link SIIN. Kuna panin kohad kinni telefoni teel, siis sai mu nimeks Margharet 🙂 Võtsime komplekt õhtusöögi, mis koosnes 9 eelroast, esimesest ja teisest põhiroast, magustoidust ning pudelist majaveinist. Kohvi tuli eraldi tellida. Rasmusele võtsime lapse pakkumise, milles oli 4 eelrooga ning esimene ja teine põhiroog, mida ta muidugi väga süüa ei jaksanud, sest oli päeval ühe suure lihatüki nahka pistnud. Osa Rasmuse sööki lasime kaasa pakkida, Jaagul oli järgmiseks päevaks lõuna olemas. Selles kohas toodi söögid ette liudadel, nii sai igaüks ise täpselt nii palju tõsta kui soovis. Sellest teises kohas, kus ma “meeleheitel koduperenaistega” käisin, seal olid põhiroad juba taldrikule tõstetud. Toidud olid väga maitsvad ja sai taaskord ennast korralikult üle söödud. Siinkohal on paslik Jaagu hüüdlause: “Keegi ei jää siin peenikeseks!”, millele Liina muidugi sekundeeris “Enne tuleb peenikeseks saada!” 😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Puhkusepäeviku sissekanded jätkuvad – üks postitus tuleb Liina külaskäigu kohta veel.

Seniks, imeilusat suve jätku!

04.08.2020

Hurraaaa, ta jõudiski lõpuks kohale, meie kaua oodatud ja igatsetud Liina oli eelmisel nädalal meil külas. Kolmas katse andis lõpuks eduka tulemuse ja lend toimus. Ma ei teadnudki, et ma teda niiväga igatsesin … Nädal jäi liiga lühikeseks, pidi tegema valikuid, mida teha ja kuhu minna, aga peamised meie pere lemmikud ja mõned uued kohad said külastatud. Meie olime külalise üle igatahes väga rõõmsad ja nautisime temaga koos olemist, see tunne tundus vastastikune olevat 🙂

AirBaltic lendab ainult pühapäeviti, seega rivistasime kogu pere 27.07 üles ja läksime ühiselt Liinale vastu. Ütlesin küll Rasmusele, et ta Eesti lipu kaasa võtaks ja sellega lennujaamas lehvitaks, Jaak avaldas kahtlust, et siis võivad kõik kohale tulnud eestlased meile tormi joosta 😀 No lipp jäi maha, aga Liina saime kätte! Liina õnneks saabus meile ka kuumalaine, ta on ikka tõeliselt kuumalembeline naine ja harjub sellega imekiiresti. Lausa nautis seda 40-le lähenevat temperatuuri 😀

Traditsioonide kohaselt oli esimene linn muidugi Siracusa :), ei saa me kuidagi ilma selleta. Kevadega võrreldes oli seekord rohkem rahvast, kuid siiski vähe – võrreldes eelmise aastaga, kui turisti oli kõvasti. Üks väike seiklus ootas meid parklas, tavaliselt oleme pileti parkimisautomaadist võtnud, kuid seekord olid need rivist väljas. Õnneks olid ühed kohalikud turistid ka, kes otsisid kuidas parkida saab. Õnneks naine rääkis inglise keelt ja selgus, et ca 50m või veidi kaugemal on üks suveniiripood, kus parkimispileteid müüakse. Eks võtsime siis neile sappa ja hakkasime seda poodi otsima, peale mitut katset jõudsime õige poeni ka. Ei tea, kas peaks selle parkimise äpi omale laadima … Avatud olid promenaadi äärsed kohvikud, need olid eelmine kord kinni. Palju paate oli merel ning muuseumid olid jätkuvalt suletud. Esimene kohustuslik Sitsiilia suvine traditsiooniline hommikusöök ehk granita koos briochega ehk tissisaiaga, sai kohvikus ka kohe ära proovitud. Peale lõunat jõudsime ilusti ka Siracusa liivaranda peesitama ja ujuma – vesi oli seal ikka üleliia soe, suisa palav 🙂 Ca 10 minutit enne lahkumist nägin kontrolöri auto juures sehkendamas ja saime 5€ parkimistrahvi, kuna ma ei pannud autot parkima.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Teisipäeva hommikupoole veetsime kodukandis – käisime Augusta promenaadil jalutamas ja vaatasime üle Brucoli. Ma küll lootsin, et flamingod on meil aastaringsed elanikud, aga hetkel neid igatahes kodus ei olnud. Proovisin minna ka Augusta erinevatesse randadesse, kuid olin liiga kuulekas liikleja ja keelumärgi alt sisse ei sõitnud, erinevalt kohalikest. Seega läksime samade kaljude juurde, kus veebruaris korra juba luurel käisime. Napilt oleksime pidanud loobuma, kuna parkimisega oli ikka väga kitsas käes, aga Liina terav silm märkas ühte ning õnneks astus Itaalia onu eest ära ka, seega saime parkima ning kaljude vahele ujuma, uus elamus meile. Leidsime üles ka kõik kohalikud 😀 Kohe näha, et suvehooaeg, rahvast oli murdu.
Brucolis nosisime ka järgmise peab kindlasti sööma Sitsiilia toidu – kohaliku gelato (jäätise). Õhtul oli kolmas peab kindlasti sööma kogemus – ainus ja kõige populaarsem Sitsiilia tänavatoit – arangcini.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Pealelõunal läksime Cava Grande Cassibile looduskaitsealale ehk siis meie mägijärvede kanjonisse ujuma ja taaskord mägironimist tegema. Kõikidele, kes plaanivad seda kohta külastada kõige olulisem – minge sinna pigem pealelõunasel ajal, kui päikeseloojanguni on paar tundi aega – tunduvalt mugavam on ronida, kui päike lagipähe ei paista. Kui ma eelmise aasta oktoobris seal käies puhkasin üles turnides peaaegu iga 50 meetri järel, siis seekord läks palju libedamalt ja mul ei olnudki hing paelaga kaelas. Päike mõjutab tulemust ikka märkimisväärselt. Suvel on vesi nagunii soojem, ka õhtuti. Seekord olime muidugi paremini ette valmistanud ka- seljakotid, rohkelt juua, sportlikud riided, nokamütsid. Lisaks oleme selle kuumaga juba harjunud ka, mitte küll nii nagu kohalikud, aga siiski paremini, kui eelmisel aastal. Hoolega pakkisin tossud ka kaasa, sest nendega on parem kõndida – need ootasid meid truult kodus pakituna, kuni me tagasi jõudsime 😀 See aga mõjus hävitavalt mu sandaalidele … Liinal olid õnneks väga head varbavahed, mis kannatasid selle matka ära, aga tossukott on siiski soovitav kaasa võtta. Ma seekord ujusin ka, väga mõnusalt jahutav vesi oli, merevesi on juba vannivee soojusega ja ei jahuta eriti. Rasmus oli muidugi super-rahul, ujus, hüppas vette ja nautis iga keharakuga seal olemist. Ka temal õnnestus see matk seekord paremini, kui eelmine kord. Järgmine aasta oleme juba nagu profid 🙂 Paari päeva möödudes sai Liina ka jälle normaalselt kõndida … Üritasin seekord neid looduslikult kasvavaid 30 erinevat liiki orhideid ka märgata, no kohe mitte kuidagi ei õnnestunud, pidi kogu aeg teed jälgima. Küll nägin seekord mitut erinevat liiki liblikat, mida on seal ka lugematu arv liike. Ahjaaa ja kui ma olin üles minnes Liinale umbes 7 korda öelnud, et see on nüüd küll viimane kurv ning kohe oleme kohal ja kui tuligi viimane kurv, siis ta enam ei uskunud mind, huvitav küll miks?! 😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Järgmiste päevade siklustest juba järgmises postituses.

Imelist suve jätku!

24.07.2020

Käisime Rasmusega juba üsna ammu aega tagasi, kui Jaak veel Eestis oli, naaberküla sadamas ära. Olen juba aasta aega hoogu võtnud, et seda üle vaadata. Mul oli täiesti kindel teadmine, et sealt saab paate laenutada, ma ei tea miks, aga selline teadmine mul oli. Taaskord oli üks imeliselt kuum suvepäev, valmistusin hoolega ette, sportlikud riided, veepudelid seljakotti ja seiklus kõrvalkülla võis alata. Te ei kujuta ette mu pettumust, kui me 15 minuti pärast sadamas kohal olime 😀 Kaardi pealt tundus see natuke kaugemal, no igatahes üks-kaks-kolm ja me olime juba kohal. Istusime siis seal rannas, mis ei ole ujumiseks üldse sobiv, sest seal sõidavad paadid edasi-tagasi ning rannajoon on väga kitsukene. Nojahh, mis seal siis ikka, eks tulime siis rõõmsalt tagasi, üritasime mingi pikema tee valida, aga seegi läks kiiresti. Sadam on nüüd igatahes üle vaadatud ja naaberküla alumine osa ka, seal on päris palju suuri ning ilusaid maju. Paadi laenutust seal igatahes ei olnud, kui ongi siis hetkel seal keegi küll teenust ei pakkunud.

• 

• 

• 

• 

Ülehomme saabub Liina – juhuuu, kolmas katse ja tundub, et seekord saabki reis reaalsuseks! Ootame teda juba pikisilmi, kuna koroona lõi paljudel plaanid sassi, siis on meil külalistega suhteliselt kehvasti ning kõik, kes vähegi päriselt ka tulevad, on väga oodatud! Liina õnneks armastab kuuma, lugesin just kohalikku ilmateadet, et järgmise nädala teisel poolel külastab meid Aafrika kuumus ja piigid ulatuvad kuni 38 kraadini. Emmmm, meile on juba praegune 34 suhteliselt piisav 😀 Eks siis näis, millal see troopika kohale jõuab. Jaak on usinasti Liina tulekuks ette valmistanud – voodi detailid olid juba ammu välja lõigatud, aga kokku veel ei olnud pandud, kuna tulek ja mitte tuleks aina lükkus. Nüüd on asi reaalne ja voodi sai kokku. Rasmus leidis, et see on väga hea voodi ja kolis sinna magama 😀 Lisaks ehitas Jaak välidušši, mis küll ei ole otseselt dušš, aga teeb sellist mõnusat uduvihma ja mille all on mõnus ennast jahutada, niivõrdkuivõrd, sest ega meil mitte kusagilt külma – sellist korralikku külma vett ei tule. Voolikust tuleb alguses tulikuuma vett, pärast leiget ja külmaks ei lähegi. Nautisime külma vett reisil olles, kus kraanist päriselt ka külm vesi tuli. Kuna baasis võeti täna elekter ära, siis Jaagul oli vaba päev – selle puhul trimmerdas ta esiaia ära. Ma ei saa meie uue akutrimmeriga kuidagi hakkama, minu jaoks on see ikkagi natuke liiga raske ning lisaks on hekid liiga kõrgel, see tähendaks, et ma peaksin kogu aeg redeliga turnima, see kohe mitte ei ahvatle mind. Jaagul võttis aega 20 minutit ja põõsad ning hekid olid pügatud. Lisaks lõikas maha ka palmide uued kasvud ning kõnniteele trügivad oksad. Nüüd on meil aed ka jälle korras.

• 

• 

• 

• 

Juba paar nädalat vähemalt on parkimisplatsil taasavatud söögiauto – õhtuti noored kogunevad, mängivad lauajalgpalli või hängivad niisama ja nosivad baninisid. Nädalavahetustel on rahvast rohkem ja melu suurem. Me ei ole veel midagi ostmas käinud, lihtsalt mööda jalutanud. Proovisin pilti ka teha, aga pimedas ei ole kvaliteet just kiita.

Prügimajandusest, ei saa üle ega ümber, meile pandi prügikaste juurde ning lisati ka bioloogilise prügi prügikastid. Samuti tühjendatakse neid väga usinasti ja siiani on olukord vägagi hea olnud. Mu kartused on hetkel ennatlikud olnud. See, et bioloogiline prügi nüüd eraldi on, mulle meeldib. Rääkisin eelmine aasta juba, et peaks omale komposti tegema, sest asjad lähevad kiiresti käest ning prügikast hakkab ruttu haisema. Nüüd on väike bioloogiline prügikast ja peaaegu iga päev saab seda välja visata. Kui alguses kasutasin biolagunevaid prügikotte, siis nüüd enam mitte, kuna teistel on kasutusel tavalised kilekotid ja meil on nende uputus. Hea võimalus neid nüüd ära kasutada.

Meie müügipoisid on toredad – värske kraami poiss andis mulle eelmine kord boonusena maasikad ja seekord ananassi. Maasikaid ma enam ei osta ta käest, esiteks mul veel oma aiast neid tuleb ning poisil on pool karpi vähemalt halvaks läinud. Esimesel korral ostes ja nüüd niisama saades ka, pidin pool vähemalt ära viskama. Kirsid/murelid on tal küll superhead, kui esimesel korral olid juba pahaks minemas, siis järgmistel kordadel on väga maitsvad olnud. Täna ostsin Lidlist, seal oli soodustus, need näevad väga head välja, aga pole üldse nii magusad, kui värske kraami poisil on, seega edaspidi ostan temalt, niikauaks kuni neid on. Hommikul kaalule minnes ning pehmet kõhtu paitades otsustasin, et saiakeste ja magusaga tuleb taas tagasi tõmmata – puhkuse ajal sai üle pingutatud. Kuid nüüd juhtus kuidagi nii, et saiapoiss peatus meie värava taga – naabrid tellisid saia ja ma muidugi pidin ka minema kohe uudistama, mis ta pakub. Tal oli seekord keedukreemiga või noh sarnase maistega kreemiga saiad – ma jumaldan neid ja need on reeglina otsas – sain suisa kaks tükki. Jaagule võtsin kaks marmelaadiga ning kuna suured ciabattad olid otsas, siis kaks väikest ciabattat ka. Poiss andis boonusena juurde Nutella täidisega saiakese. Küll need poisid on toredad 🙂 Ja meil on jätkuvalt võimalus ennast nuumata 😀

• 

Lõpetuseks, päikeseloojangud on meil jätkuvalt imelised, paraku ei jää fotole kõike seda ilusat värvidemängu.

18.07.2020

Reedel alustasime koduteed. Ka selles hotellis pidi täitma menüü, mida hommikusöögiks soovid ning jätma registatuuri. Olime hommikul esimesed, kelner tõi meile asjad kenasti lauda ja me muudkui nosisime. Laps sai taas oma krõbinad, meil oli röstsai juustu ja singiga, magusad croissantid, puuviljad, mahlad ja kohvid. Nosisime kõhu kõvasti täis ja reis koju võis alata. Hotelli piltidel ja tutvustusel oli, et tubadel on rõdud, aga me saime ilma rõduta toa. Seega olin natuke pettunud, kuna olen harjunud, et siin on rõdu, terrass või aiake, kus saab õhtul/hommikul istuda. Siin hotellis sai muidugi ka istuda sisehoovis, aga see oli rohkem restorani osa. Tuba oli suur ja puhas, teenindus igati viisakas aga see rõdu puudumine häiris mind … Hommikul leidis Rasmus väikese aiakese, kus kasvatati erinevaid maitseaineid ja salatit.

Me ei saanud ilma ujumata ju Itaaliast lahkuda, seega põikasime korra ka mere äärde. Meri oli ka seal jätkuvalt suur, sinine, märg ja soolane 🙂 Soe muidugi ka. Jõudsime randa üsna varakult nii 9:30 paiku ja rannas oli juba päris palju inimesi. Parkimiseks ruumi oli kõvasti, paarsada meetrit jalutamist ning olimegi liivarannas, nii nagu randa minek välja peabki nägema. Ma leidsin samasuguse teokarbi nagu meie kodus teisest rannastki, võtsin selle merest kaasa, aga seal elas keegi sees. Jalutasin sellega edasi, et Rasmusele näidata ja seni kuni ma temani jõudsin oli karbi elanik hakanud välja pugema ja see oli hoopis krabi kodu 🙂 Väike sõrake oli uksest välja pistetud, näitasin Jaagule ja Rasmusele ka ning poetasin karbi merre tagasi. Las naudib elu. Ahjaaa, Jaak palus kindlasti, et ma mainiksin ära selle, et randa viiva tee ääres oli kaktusepõld, suur põld oli ainult kaktusi täis … Me polnud enne sellist asja näinud, et keegi kaktuste põldu peaks, nüüd on see ka nähtud 🙂

Kojusõit läks rahulikult, tee oli suhteliselt igav ja vaadata suurt midagi ei olnud. Vahepeal tegime söögipeatuse – Rasmus oli sunnitud sellel reisil sööma pastasid ning kohalikke võileibu – sõi ja jäi täitsa ellu 😀 Seekord sattusime väikese praamiga üle sõitma, võitis veidikene kauem aega, kuid kohale me saime. Messinas me oma purskkaevust mööda ei sõitnudki, seega pilt jäi tegemata. Lõuna-Itaalias olime 110-ga sõites kiired, üksikud sõitsid mööda, siis Sitsiilias olime 130-ga sõites aeglased. Saarel on liiklus palju kiirem ning rabelemist on tunduvalt rohkem. Kuigi Napoliga ei anna võrreldagi, see mis seal toimus oli ikka omaette klass … Kuna ma reisil eriti sotsiaalmeedias ei olnud ning uudised olid kõik lugemata, siis reedel koju sõites alles avastasin, et Sitsiiliat oli räsinud äikesetorm. See tabas kõige rängemalt Palermot, kus 2 tunniga sadas alla 1 meeter vett! Tulvaveed olid nii tugevad ja suured, et haarasid oma teel kaasa teele jäänud autod ja kõik muu kergema kraami. Hetkel on teatatud kahest surnust, kuid osa inimesi on väidetavalt veel kadunud. Veepommiks kutsutav ilmastikunähtus oli siin viimati väidetavat 1790 aastal. Ilm on hukas igatahes! Üritasin leida infot, kas meie kandis ka midagi juhtus aga ma ei leidnud midagi. Koju tulles ootas meid väike üllatus küll – siinkandis oli tuul möllanud – mu tomatihekk oli kõik kummuli, köögi terrassil oli mööbel paigast ning Rasmuse korrusel oli sääsevõrgu uks puruks. Kuna WC-des olid aknad lahti ja Rasmuse korrusel ka, siis tekkis tuuletõmme, mis arvatavasti selle ukse eest kiskus. Vannitubades oli ka sodi sees, seega keerutas väljas päris korralikult. Ahjaaa, ja üks plastiktool oli ka puruks, Jaak küll ei saanud aru, kuidas see puruks sai minna, aga küllap siis oli vale nurga all kusagil ja tuul tuustis seda korralikult. Õnneks olid aknad terved ja auto ka ning järgmiseks korraks targemad, et kõik aknad/uksed tuleb ikka kinni panna, iial ei tea, mis see ilm teha võib ning auto maja alla ajada, nii igaks juhuks. Lisaks oli meil maja all nahkhiire laip, leidsin ühe sellise mõni aeg tagasi ka teise korruse rõdult. Ma nüüd ei tea, kas see on normaalne, et nad siin surevad – palav on ju või on mingi muu teema sellega, igatahes kananaha toob ihule ja suht vastik vaatepilt … Seda koristada on suhteliselt öäkkk 🙂

• 

• 

Sitsiiliale anti tänaseks ja homseks ka kollane hoiatus – äikesevihma oht. Ootasime seda vihma hommikust saati, kui lõpuks 17:00 paiku hakkas siis sadama. Meie perele oli see pidupäev – see on Rasmuse lemmikilm. Ca 1,5h sadas, vahepeal oli vihm üsna tugev, teele tekkis väike jõgi, mehed käisid seda lähemalt uudistamas ka, samuti vaatasid nad mere üle. Küla tänavad said vähemalt puhtaks ja õhu klaariks ning ma ei pea täna aeda kastma 🙂

• 

• 

Käid korra kodust ära ja tagasi tulles selgub, et palmipuu on otsustanud kõvasti õitsema hakata. Hetkel veel kõik õied lahti ei ole, aga õiepungad on kõik kenasti puule kasvanud.

• 

• 

Nüüd ootame pikisilmi 26.07, kui lõpuks ometi saabub mu kaua-kaua oodatud kallis-armas sõbranna! Jeiiiii!

Imeilusat suve jätku!