Category: Uus elu uues riigis

9.07.2020

Kaks südamelähedast teemat – ühega olin seotud pool elu ja teisega vähem aga kõnetavad mõlemad.

Pakiteenuse tarne on jätkuvalt täiseti arusaamatu. Kui alguses kullerid vähemalt helistasid, et nad on üleval värava juures ja paar korda isegi ootasid Jaaku, siis nüüd enam ei helistata. Pakk jäetakse lihtsalt üles valvuri kätte, see lisab natuke kindlust, et need pakid ikka meieni jõuavad. Õnneks on siiani olnud võimalik pakki jälgida ja kui on näha, et staatus on kohale toimetatud, siis tuleb mr. Franco juurde pakki küsima minna. Võtsin ka julguse kokku ja tellisin omale mõned asjad. Alustasin raamatust, ühel heal EMT-i kolleegil oli eelmine trükk “The Rough Guide to Sicily” teejuhist. Aprillis tuli uus trükk ja 20.05 ma lõpuks tellisin selle ära. Raamat tuli Inglismaalt ja jõudis kolme nädalaga õnnelikult kohale. USA-st tellisin mõned bikiinid, millega oleks mõnus kodus peesitada. Mingil põhjusel ei tulnud ma üldse selle peale, et tellida Itaalia Amazonist, kust saaks ju kiiremini. Rasmusele lauamängu ma tellisin sealt ja see tuli imekiiresti, nelja päevaga, kui ma õigetsi mäletan. Ühed bikiinid tellisin lõpuks sealt ka. USA pakk jõudis kohale ca kuu ajaga aga Amazonist tellitud pakiga oli korralik segadus. Kui muidu on kirjas, et kohale toimetatud, siis seekord oli kirjas, et pakki ei saanud kliendile anda ja see on vastuvõtu punktis. Emmm, kuidas palun … Käisin luurasin mr. Franco “pakihoidlas”, kuid ei näinud oma pakki. Vaatasin ka postkasti, äkki on mingi teade, et kuhu pakk on jäetud. Eeldasin, et see äkki viidi siis Augusta postkontorisse, teadet ei olnud. Kuna Jaak oli tollel nädalal Eestis ja see oli tema nimele tellitud, siis enne ei saanud midagi teha kui ta tagasi oli. Jaak oli juba tagasi, kui mr. Franco meid ükspäev kinni pidas ja mulle paki pihku pistis. Mu kaua oodatud ja “ilma peale seiklema läinud” pakk jõudis ka lõpuks õnnelikult minuni. Järgmisena peaks testima kuidas Eestist pakk kohale jõuab, head leiba tahaks ja koduseid maiuseid. Neid peab muidugi sügise poole tellima, siis ei sula tee peal üles.

Bikiinidega on nüüd muidugi see “nali”, et peale seda kui ma need kätte sain olen ainult paar korda kodus peesitanud. Liiga kuum on ja päike kõrvetab lõuna ajal ikka päris korralikult. Täna peesitasin taas üle pika aja ja suutsin ennast 30 minutiga kõhu pealt päris korralikult vähiks päevitada 😀 Kuu aega on juba see olukord, et keskpäeva paiku enam varju ei teki ehk päike paistabki sõna otseses mõttes lagipähe.

Kodus on meil Seaportali internet, mis töötab üle raadiolingi ja seade on meil teise korruse rõdul. Kuus maksame teenuse eest 25€. Teenuse kvaliteet on nii ja naa, mõni päev on kõik suurepärane, teine päev lähen järjest hallimaks, sest see kõigub kogu aeg ja midagi teha ei saa. Kuigi laps ei kurda, tal on kogu aeg nett sees :), aga minu arvutis kõigub see kogu aeg, ma ei teagi kas see on nii tundlik või milles asi. Kuna internet on ebastabiilne, siis ei õnnestunud enam TeliaTV-d ka vaadata, kuna see süsteem ei lae ette alla nagu Youtube või Netflix, neid saab muretult vaadata. Kuna TeliaTV ei toiminud ootuspäraselt, lõpetasin selle teenuse ära. Kui siia kolisime, siis ERR ei näidanud veel välismaal oma kanalites välistoodanguid, kuid nüüd on see võimalus olemas, seega saan vajadusel ERR-ist saateid vaadata . Olen selle kehva ühendusega juba harjunud ja tänaseks ka leppinud, kui ikka väga on vaja, siis teen omale üle telefoni interneti jagamist ja oma asjad ära ajanud ning üldiselt on TIM-i 4G siiani üsna tubli olnud. Olen koduse netiga kannatlikumaks muutunud aga mõeldes tagasi kodu Eesti peale, siis seal on inimesed juba väikese kõikumise peale täiesti endast väljas, siin võtame seda kõike kuidagi rahulikumalt.

Ujumisest – kuna meie kodurand on ülerahvastatud ja vesi viimasel ajal ka suhteliselt must olnud, kolisime ajutiselt teise randa ümber. See on rohkem merele avatud, kuid paraku on kehvem vette minna. Peab mööda rannaäärt veidikene kaugemalt kõndima, sest platvorme ju sel aastal ehitatud ei ole. Vesi on seal puhtam ja inimesi ei ole üldse, kui siis eemal kõrvaltküla rahvas on ujumas. Seal rannas peesitada ei saa, liiga kivine ning päike ei paista sinna, kuna kaljusein jääb ette, seega ei ole seal ka inimesi aga ujumiseks on väga hea koht. Tee sinna viib alguses mäest üles, siis natuke mäest alla ja siis on trepp, 105 astet … Alla minna on täista hea aga peale ujumist üles ronida ei ole just eriti lõbus, kuid see-eest mõjub jala- ja pepulihastele hästi 😀 Leidsin sealt rannast ka täiesti uued teokarbid, selliseid ma ei olegi siin enne näinud.

Jaak tõi mulle Eestist Sitsiilia toitude raamatu ” Sitsiilia köök, päikesline Itaalia” Lia Virkus ja Heret Pauskari kirjutatud. Retseptid on kohaliku nonna Rosalba omad ja Palermos nende poolt läbi tehtud. Egas muud, kui hakkasin ka kohe kokkama – pean omapoolsed täiendused juurde kirjutama, kuna esimesed katsetused ei ole ideaalselt õnnestunud. Jaak sööb ja kiidab aga ma ise ei ole rahul olnud. Ma peaks otsime rohkem suvikõrvitsa retsepte, kuna köögivilja poiss annab mulle alati hunniku kollaseid suvikõrvitsaid pealekauba, ega ma nendega midagi suurt peale ei oska hakata – tegin vormirooga. Veel peaks tegema köögivilja kotlette ja mida veel?! Sest neid on nüüd päris palju kogunenud … See on temast muidugi tore, et ta niisama nänni juurde annab aga nende realiseerimisega olen ma veidikene hätta jäänud. Ükspäev sattusin mingile artiklile, kus oli kirjas 10 Itaalia sööki, mida kindlasti peab proovima – üks jäi silma – singi sisse keeratud meloniviilud. Väga-väga palju aastaid tagasi leidis mingi arst, et see on tervisele väga kasulik, kui magus ja soolane koos on 😀 Kooslus tundus huvitav ja kuna meloni hooaeg on täies hoos, siis katsetasin kohe ära ka. Maistes päris hästi.

Mõni aeg tagasi panin maha basiiliku – lõikasin basiiliku otsad ära ning kasvatasin juured alla ning istutasin maha. Arvasin juba, et need ei lähegi korralikult kasvama, kui äkki hakkasid vohama ning nüüd on mul suur-suur basiiliku võsa. Tädi Pille, see pilt on Sulle, selliseks kasvasid mu basiilikud …

Seon iga paari nädala tagant oma tomateid aina ümber, need kasvavad ikka täiesti ebareaalse kiirusega. Kaks päeva sidusin neid ümber ja nüüd on meil ca 1,5m tomatihekk 😀 Kui teised kasvatavad heki kas sirelitest, elupuudest, kuuskedest või muudest toredatest taimedest, siis meil on tomatitaimedest 🙂 Nüüd ei jää mul muud üle, kui otsi kärpima hakata, sest kõrgemale mul enam neid siduda ei õnnestu.

Täiesti ootamatult – nagu siinses kliimas kombeks, on meie maja ees olev palm õistema hakanud 😀

Jaak tegi mulle ükspäev märkuse, et tal töö juures itaallane sõi toredaid suuri makarone, et miks meil ei ole. Decos on meeletu valik, mitu riiulit on erinevaid sorte täis – mida iganes tahad, kõike on. Seega saabusin koju suurte makaronidega, mille peale muidugi Jaak teatas, et miks nii suured 😀 Saa nüüd siis aru, mida need mehed tahavad 😀 Teokabi omad tegin ära ka, ei olnud eriti mugav süüa, äkki need teised on paremad …

Autodest – siinses tänavapildis on täiesti tavaline, et autodel on päikesest tekkinud põletuse jäljed. Meil on ka tumedad autod aga õnneks ei ole neid kahjustusi tekkinud. Õnneks on kodus parkides varjud, seega ei ole autod kogu aeg päikese käes. Teine tavaline vaade on see, et autodel on kriimud, mõlgid, midagi kinni teibitud või puruks. Inimesed sõidavad rõõmsalt selliste autodega edasi ja keegi ei põe mingite kriimude pärast. Mõeldes kodusele Eestile, kus me ühistu foorumis kutsutakse korrale, et autosid ei kriimustataks, kuna nende remont võib kalliks maksma minna, siis siin ei tehta kriimudest ja mõlkidest väljagi, kui need just sõitmist ei sega. Siinses kliimas on suureks plussiks muidugi see ka, et midagi ei lähe roostetama – teid ei ole vaja soolatada ning kliima on soodne.

• 

• 

Meie autodest – minu auto tegi siin umbes kuu aega tagasi mingi triki, just siis kui Rasmuse kooli lehvitamise üritusele läksime. Mr. Franco pidas mind väravas kinni, et meile on “pacchetto”. Pidasin siis auto kinni ja kepsutasin pakile järgi. No ja kui sõitma tahtsin hakata, ei midagi, autol aku tuli põleb ja ei käivitu. Proovisin mitu korda, kiskusin kapoti lahti ja panin juba vaimu valmis, et tuleb mr. Franco käest abi küsima minna, kui mõtlesin, et proovin igaks juhuks veel ja imedeime, auto läks käima. Seekord läks hästi. Peugeotil on pikemat aega midagi tagasillas kolisenud, kuna kolin läks järjest hullemaks ja auto peab meid veel kaks aastat teenima, viisime selle remonti. Viisime selle Augustasse majaperenaise mehhaaniku juurde, ta muidugi inglise keelt ei räägi aga siin tuli Google translate appi ning saime jutud aetud. Üsna lõbus kogemus oli. Eile viisime ja täna läksime järgi. Järgi minnes selgus, et ta oli kolina tuvastanud ja ütles, et see on käsipidurist ja ta ei saa midagi teha ning et me ei peaks muretsema. Kuid siis ta toksis ja kopsis veel ja selgus, et üks piduriklots oli kuidagi ära vajunud või lahti tulnud. 20 minutit tööd ja 30€ hiljem oli auto korras. Jalutasime selle ootamise aja Augustas veidikene ringi ega me peale poodide sinna mujale suurt ju ei satu. Leidsime ühe toreda kohviku, istusime natuke seal ja mekkisime kohvijooke. Minu suhe kohviga muutub järjest tugevamaks ja kohalikke tavasid jälgivaks. Kui enne armastasin latte laadset jooki peale lõunasööki juua, see oli nagu magustoidu eest, siis nüüd kisub sinna poole, et teen lõuna ajal ühe espresso ja piimajoogi joon pigem hommikuti, kui joon, ehk tarbin kohvi juba nii nagu kohalikud tavad ette näevad – piimajoogid enne lõunat ja peale seda ainult espresso. Ja mina ning espresso, prrrr, see ei käi ju kuidagi kokku, aga nüüd joon suurima heameelega, kohvil ja kohvil on vahe vahel ja siinne kohvi maitseb tõeliselt jumalikult. Jaak leidis ka tabacco poe, kus talle elektroonilisele sigaretile vedelikke müüakse, siiani on ta Siracusa kaubanduskeskuses seda ostmas käinud. Nüüd saab kodule tunduvalt lähemal varusid täiendamas käia.

Lõpetuseks õhtune värvidemäng suure tossutajaga.

Imeilusat suve jätku!

4.07.2020

Jaagule meeldib Sitsiilia väga väga, kui siin on SURFiks sobiv tuul, kui tuult ei ole, siis on kõik paha – inimesed, ilm, toit. Viimasel ajal on selle tuulega väga kehvad lood ja ta on oma hobiga väga vähe tegeleda saanud. Eelmise nädala lõpupoole olid parajad tuuled, kuid reede läks tal kaotsi, kuna keegi ei surfanud. Ta ei ole veel hästi aru saanud, kus siinsed surfarid siis käivad ja miks nad ei surfa, kui ilmaolud on soodsad. Eestis jätavad kõik surfarid oma asjad sinnapika ja tormavad merele tuult püüdma ning meri on lohesid täis. Siin sellist fenomeni veel kohanud ei ole, vähemalt mitte siin meie randades, kus surfata saab. Need paar korda, kus Jaak on saanud surfata, siis on ikka neid surfareid olnud ka, kõik on väga sõbralikud ja oskavad isegi inglise keelt, võetakse kohe omaks.

Eelmisel laupäeval lubati ka surfiks sobilikke olusid ja seekord läksime siis kogu perega, et Jaak ikka merele tuult püüdma saaks minna. Üksi on selle lohega natuke keeruline hakkama saada, eriti alla toomisel. Läksime Siracusa lähedale liivaranda, sinna kus asub keemiatehas ja mida me kevadel korra juba uudistamas ka käisime. Kui Eestis lähevad normaalsed inimesed rannast ära või ei lähegi randa, kui on surfiks sobilik tuul (6-8 ja rohkem m/s), siis siin on rand ikka rahvast täis 😀 Suu ja silmad ning kõik muud kohad on liiva täis aga ikka ollakse vapralt rannas. Ühesõnaga otsisime kohta, kust saaks vette minna ja leidsime sellise vaiksema koha. Suvitajaid oli rannas küll palju aga lohe mahtus ära ning seda sai vabalt üles ja alla lasta. Minu mõte, et ma siis pikutan ka rannarätikul ja võtan päikest, oli täiesti vale mõte! Esiteks tuiskas seda liiva igalt poolt ja igale poole. Kui Eestis on rannas sellised luitesopid või kõrkjate vari, siis siin on lage plats ja tuul teeb mis tahab. 5 minutiga oli me rannarätik liivakorra all ja mu rannakott liiva täis. Pakkisin asjad surfikotti ümber, oleks pidanud seda kohe tegema, see on nahast ja sellele ei tee liiv midagi.

Jaak oli omaette vaatamisväärsus, ta oli ainuke surfar. Umbes tunni aja pärast tuli teine veel aga see oli teisel pool ranna otsas. Samuti käis merel kaks purilaudurit ja kui me ära hakkasime minema, siis tuli üks veel. Kuidagi nigelalt on esindatud selle spordiala harrastajad … Ühesõnaga kõik, kes rannas juhtusid olema, uudistasid mida Jaak teeb ja üks onu filmis ka hoolega. Päris naljakas oli vaadata, kuidas üks surfar elevust toob 🙂

Rasmus oli alguses täielikult sellele vastu, et peab surfama minema. Kohal olles oli ta muidugi ülimalt rahul. Liivarand, sai liivalossi ehitada. Tugev tuul, mis tähendab laineid, sai lainetes hullata. Issi oli vaatamisväärsus ja aeg ajalt käis ju ranna juures vett joomas või natuke juttu puhumas, siis sai aidata – surfilauda hoida näiteks. Igatahes laps jäi väga rahule ja nautis seda kõike, edaspidi on rõõmuga nõus kaasa tulema. Jaak on ka suvise missiooni täitnud – pere on liivaranda viidud! Pidime täna ka minema aga prognoosid muutusid ja surf jäi ära.

Ma olen päikest püüdnud alates aprilli algusest, kui ilmad veidikene soojemaks läksid. Arvasin, et olen tänaseks juba nii pruun kui olla saab ja päike enam liiga ei tee. Ma ei ole otseselt muidugi enam viimased kolm nädalat päikest ka võtnud, sest nii kohutavalt kuum ja palav on, et ma ei jaksa rahulikult päikese käes lebada. Seega saame päikest hetkel ujudes ja päriselt ka, veel olles hakkab päike väga hästi peale. Rasmuse pealt on seda eriti hästi näha. Ühesõnaga, ma arvasin, et olen juba väga tugeva krundi alla saanud aga peale surfipäeva – olime ca 2 tundi rannas, oli vaja ikka päevitusjärgset päikesekreemi turjale ja ninale määrida. Päike võttis päris hästi 🙂

Loodetavasti tuleb ikka mõni surfipäev veel, millest perekondlikult kõik osa võtta saame.

Eelmine kord kirjutasin, et meil on rand korda tegemata. Nii nagu sügistormidest maha jäi, nii see seal on. Nüüd on kaks viimast päeva meil väike traktor rannas mütanud. Alustas ta oma töödega juba kell 7:00!!! Kolistas ja müristas ning ajas meid üles. Täna me teda õnneks ei kuulnud, magasime pikalt aga eile ajas see traktor meid küll üles. Mis ta siis tegi – tõstis suuremaid kive ära, tasandas rannajoont, tõmbas merest välja need päikesevarju ära murdnud otsad, mille torud ohtlikud olid, lõhkus maha ühe vana ja katkise päikesevarju. Eile mürgeldas see vähemalt kella 12:00ni, täna tegi paar tundi. Kuna ta keeras seda rannajoont seal tagurpidi, siis on vesi üsna must. Aga küll see lõpuks uuesti ära settib. Täna oli ka kaldtee tagasi ehitatud, mis eelmisel sügisel ära koristati ja väike müürike ette ehitati.Seega saab öelda, et sel aastal avati meie rannas rannahooaeg 4.07. Ei tea, kas alati on nii või oli seekord see hilisem korda tegemine tingitud koroonast … Igatahes on tunda, et juuli ja puhkuste aeg on käes. Külake kihab inimestest, noored sõidavad poole ööni rolleritega ja parklas pidu käib. Küll ei ole sinna veel neid toiduputkasid ega laudu-toole toodud, eks näis kas need üldse tulevad.

Kui meil muidu lendavad siin tavalised valged/kollased nn kapsaliblikad ringi siis eile nägin väga ilusat liblikat ja sain ta ka pildile püütud. Täna lendas ka üks kirju ja väga suur aias ringi aga teda ma pildile ei saanud. Nii tore, et siin ka selliseid huvitavaid liblikaid vabalt ringi lendab.

Imelise suve jätku!

2.07.2020

Kuum on, väga kuum … Ma ei vaata enam igapäevaselt termomeetrit ega loe ilmateadet. Termomeeter näitab päeval stabiilselt üle 30 ja nii juba viimased kaks (2) nädalat vähemalt. Tänaseks anti Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse kuumalaine hoiatus, et piigid võivad ulatuda kuni 38 kraadini ja hetkel näitabki me termomeeter 36 kraadi. Toas oleks arvatavasti sama soe, kui konditsioneeri sees ei oleks. Proovime päeval konditsioneerita hakkama saada, aga kuna päike on maja nii kuumaks kütnud, siis meil majas alla 27 kraadi temperatuur väga langeda ei taha. Õus on ka öösiti vähemalt 25 kraadi. Õhtuti paneme ikka konditsioneerid tööle, et magama saaks minna. Suvi ja soe on mõnus aga nüüd juba tahaks, et temperatuur seal 30 kandis püsiks 😀

Igal pühapäeval jääb järjest rohkem inimesi siia elama. Puhkuste periood hakkab vaikselt peale tulema. Saiaautod ja värske kraami auto hakkasid ka ringi sõitma. Saiaautod sõidavad juba 13 juunist ja värske kraami auto sellest esmaspäevast. Esimesel korral, kui saiapoisid tiirutasid, siis nad lasid meie külas ka signaali, nüüd enam mitte ja ma tavaliselt magan nende tuleku maha. Mõnes mõttes on see hea, et ma neid ei märka, sest muidu ma sööksin ennast saiaks, ciabatta on ikka võrratu! Väikesed saiakesed tavalise kreemiga on ka väga head aga need kipuvad tavaliselt otsas olema, kui nad siia jõuavad ja Nutellaga on liiga vänge. Pühapäeval saime me neil igatahes sabast kinni, kuna naabrinaine ostis midagi ja sain oma ciabatta ning ühe Nutella saia, mille Jaak mõnuga ära sõi. Mul on sellest naistega väljas käimise õhtust peale meeletu isu bruschetta järgi – saime seda seal ja küll see oli hea. Nüüd sain oma koduaia tomatitest ja basiilikust ning kohaliku oliiviistanduse oliiviõlist neid teha. Mmmmmm, küll need maitsesid hästi – ma esimest korda elus üldse tegin neid 🙂 Nagu ka mereanni risotot, aga see ei olnud nii meeliülendav, kui ma lootsin, seega seda ma arvatavasti rohkem ei tee …
Oliivõlist rääkides – Jaak käis Eestis ka Luccas söömas – Itaalia restoran ju ja maiustas ka ciabatta ning oliivõliga ja nentis tõsiasja, et seal oli õlil selline kibe oliivi maitse küljes, mida meie siinsel kodus kasutusel oleval õlil ei ole. See maitseb ikka väga hea!
Värske kraami autol oli pakutav toidukraam kuidagi närtsinud. Ostsin mõned asjad – kirsid, maasikad, värsket spinatit ja virsikud – need olid jätkuvalt väga head! Kingiks sain ühe suure kollase suvikõrvitsa. Maasikad ja kirsid ei olnud just kõige värskemad. Kuna nüüd kirsstomat ja kurk on endal, siis ei olegi vaja neid poisilt enam osta. Aga eks aeg ajalt ühte teist, nagu virsikud, ostan ikka edasi.

• 

• 

Ujuma läheme tavaliselt 16:30-17:30 ajal, vastavalt kuidas Jaak töölt koju jõuab, praegu on tal “pikad päevad” ehk ta ongi 16:00 tööl. Nädalavahetustel proovime minna 16:00 paiku, siis ei ole veel kõik kohalikud tagasi randa tulnud ja need kes terve päeva seal on, noh need on. Aga üldiselt läheb järjest rahvarohkemaks, seega ei ole enam eriti vahet, mis kell randa minna, sest inimesi on kogu aeg. Mina proovin iga kord ujuda lahesopis kaks edasi-tagasi otsa, mis kokku teeb ca 200m. Rasmus ja Jaak ujuvad minuga ühe kaasa ja siis sukelduvad, lesivad niisama ning naudivad päikesepaistet. Kunagi kirjutasin, et mingi silt oli mere tee äärde tekkinud, sea oli kirjas, et rannas tuleb kanda maski. Ahahhh, eeeee, ei aitäh. Tänaseks on need maha rebitud või ära võetud. Mõni aeg tagasi pandi uued teated, mis olid veel imelikumad. Nimelt ei ole sel aastal meil ehitatud platvorme ega randa korda tehtud. Sügisese tormi ajal läksid need rannavarjud katki ja on siiani katki. Kaks alumist osa on meres ka, üks üsna ranna lähedal ja ohtlik, Rasmus tõmbas oma selja juba seal katki, kui lainetes möllamas käis. Nüüd on pandud selline pikk toru punase lindiga, teab eemale hoida. Teates öeldi, et kuna riigimaale ehitamine on keelatud, siis sel aastal platvorme ei tule, kuna see on seadusega karistatav. Ja see seadus kehtib jälle mingi aasta 1980-st, samas eelmine aasta ju olid platvormid … Me hästi ei saa aru, mis värk nüüd sellega siis on aga no kui ei ehitata, siis ei ehitata. Meil on kõigil nüüd ujumispapud ja kergem kõndida.

Mu tomatid ja kurgid kasvavad mühinal. Natuke suurem tomatisaak oli 16.06 ja tänaseks saame juba peaaegu keskmise kausitäie saaki. Kurki saab ka peaaegu iga päev. Ma vaatan küll iga päev kurgipeenraid üle, et mõni end jälle ära ei ole peitnud aga Rasmus leidis täna ikkagi ühe ülisuure kurgi, ma ei saa aru, kuidas mul need kahesilmavahele jäävad … Hea, et lapse silm märkab 🙂

• 

• 

• 

• 

Eelmise aastaga on muutunud see, et me ei käi enam päevas kaks korda ujumas. Muidu käisime me Rasmusega 14:00 ajal, kui kohalikud läksid lõunat sööma – nüüd on meil endal sel ajal lõuna aeg ja enne seda ma üldiselt teen süüa, seega ei olegi aega enne lõunat ujuma minna. Teine kord käisime õhtul enne päikeseloojangut, kui enamus kohalikke olid juba ära läinud, siis käis Jaak ka, tema päeval ei käinud.
Lisaks ei kuule ma enam küla helisid, kui ennem ärkasin iga krõpsu ja haugatuse peale ning olin akna peal, kui kusagil auto tuututas või selle peale, kui keegi meie majast aeglaselt mööda sõitis, siis nüüd ma ei pane enam neid asju tähele. Teinekord peaks muidugi neid tuututamisi jälgima, saiaauto võib ju olla 🙂 Ehk olen harjunud selle meluga ning hirmutunnet enam ei ole. Rasmusel on maja häälte osas ikka aeg ajalt hirm, kusagil midagi kolksub või krõbiseb või tuuletõmbega läheb mõni uks pauguga kinni, siis ta ikka uurib, et mis see oli … aga vaikselt hakkab ka tema harjuma ning pigem on ta üksi kodus, kui poodi kaasa tuleb. Eks küla inimesed on meiega ka juba harjumas, et me siin elame ja toimetame vaikselt.

Prügiteemalises postituses olid mul puudu praeguse asukoha pildid. Sain need ka ükspäev tehtud. Hetkel on veel olukord kontrolli all, teele ei ole midagi pudenenud ja üle ajavad harva, kuid mõned asjad on siiski ümber kogunenud. Nagu kirjutasin on prügikastid väga kehva koha peal, mäe all ja pöörangu peal. Minu auto pargib siis väikese tee alguses, mille lõpus on paar maja, vasakul pildil on tee, mis tuleb mäest alla ja parempoolsel pildil on tunnel, kust esiteks mahub sõitma ainult üks auto ja sisse keeramiseks võetakse suhteliselt suur kaar, seega kui üks tuleb tunnelist ja teine tahab sisse minna, siis on mõlemad ühes sõidureas. Ja kui nüüd mõni veel pargib, et prügi visata, siis on kohe väike ummik.

• 

• 

Päikeseloojangud on siin jätkuvalt imelised. Kui Eestis tehti jaanituld, siis me imetlesime Suurt Tossutajat ja imelist päikeseloojangut ning vahvat kuud, mis oli just õige koha peal 🙂

Imelist suve jätku!

22.06.2020

Otsustasime siin paar nädalat tagasi, et enam nii hoolikalt pürgi ei sorteeri. Jah, meil on eraldi suured prügikastid, kuhu peab panema tavaprügi, plastiku/alumiiniumi, paberi ja klaasi. Üldjoontes on mul need kõik jätkuvalt siiski eraldatud. Kui enne oli mul olmeprügi jaoks kaks prügikotti – üks tavaprügi ja teine plastiku jaoks, siis nüüd viskame kõik ühte. Miks? Sest siin käib üks prügiauto, mis kõik ühte kokku kallab. Ei ole nii nagu Eestis, et täna käib olmeprügiauto, siis tuleb papi/paberi oma, siis biojäätmed ja siis klaas. Siin pannakse kõik ühte prügiautosse. Kui Jaak seda juba mitu korda oli näinud, teatas ta koju tulles, et miks me sorteerime, see läheb ju kõik ühte. Seega igapäevane prügi lähebki meil nüüd kõik ühte. Küll olen ma ikkagi harjunud klaasi, plastikut (joogipudelid, meeletus koguses) ja paberit eraldi panema. Kui me kogu plastiku ühte prügikotti paneks, siis me viiks seda iga päev välja 😀 Seega mingil kujul ma siiski jätkan prügi sorteerimis, aga mitte enam nii põhjalikult kui ennem.

Oma reisi ajal põhja jäi mul nendest sõidutee ääres vedelevatest prügihunnikutest pilt tegemata, aga nüüd lõunas käies sattusime ühele peale ja tegin fotosüüdistuse ka. Selliseid prügilaid kohtab siin igal pool, kui juba tundub, et oled Sitsiilia asemel Saksamaale sattunud, et teed on korras ja kõik on nii puhas, siis järgmise kurvi taga saad kokku selle prügikuhilaga ja kodune tunne tuleb taas peale. Lisaks muidugi võib leida ka voodeid, madratseid, külmkappe, tugitoole jm. suuremõõtmelisi esemeid.

Ka meie prügikastid ajavad üle ja nende kõrvale tassitakse igasugust kola, eriti sügiseti, kui siit minema kolitakse ja suve alguses, kui tagasi sisse kolitakse. Tegin eelmise nädala alguses sellest pilti ka, milline me prügikastide ümbrus välja näeb. Eelmisel reedel ujuma minnes oli meil üllatus suur, kui nägime Rasmusega, et siia alla parkla juurde on toodud prügikastid. Rõõmustasin, et ohhh kui hea, nüüd on meil siin lähedal ka prügikastid ja saab mugavalt ära visata, isegi jala saab nüüd viia ning mõistlik, et need on nüüd kahes kohas. Mu rõõm oli ennatlik. Täna poodi sõites laadisin oma prügikotid autosse ja hõiskasin veel Rasmusele, et nüüd saan uude kohta prügi ära visata. Hmmm, parkalas enam prügikaste ei olnud, hoopis mingi väike kopakas möllas mäenõlva kallal. Olgu, hommikul käis pügiauto, äkki viis siiski siis need uuesti ära. Sõitsin meie pisikese tunneli alt läbi ja nägin meie prügikaste, mis olid suvaliselt puntrasse lükatud. Okei, imelik, seisma ei jäänud ja mõtlesin, et viskan siis üles ära. Jõudsin ülemiste väravate juurde ja seda mida ei ole on prügikastid ja prügi. Kõik oli imeliselt puhas ja tühi … Ilutses ainult silt, kus oli kirjas, et prügi mahapanek keelatud ja viide seadusele. Emmmm, okeiiii … mõtlesin, et mis ma nüüd teen, sõidan prügiga poodi … Ei, ei, sooja kätte veel rohkem haisema, ei aitäh, kes pärast selle autoga tagasi sõita tahab … Nojahh, ots ümber ja alla tagasi. Nüüd oli see kopatraktor teisel pool tunnelit mäenõlva lõhkumas … Sain tast mööda ja viskasin oma prügi prügikastidesse ära. Kopatraktor jätkas usinasti tööd ja ma ootasin viisakalt millal ma sellest uuesti mööda saaksin. Käisin siis poes ära – tavapärasest täiesti teisel kellajal, 14:30 paiku. Poes olin mina, kassapidaja, paar saalitöölist ja nohhh neli-viis klienti ka. Tundub, et olen leidnud uue kellaaja, millal poes peab käima. Kaupa oli ka, isegi me vesi oli saadaval!

• 

• 

• 

Tagasi tulles oli siis mu üllatus suur, kui prügimajandus oli kolinud alla enne tunneli keerangut mäenõlva juurde. Kõige kitsam koht üldse kuhu nendega tulla ning ma ei tahaks olla esimene auto, kes sealt läbi peab sõitma, kui tormid üle on käinud või tulvaveed üle uhunud. Ma ei kujuta ette, mis kõik nüüd sinna sõiduteele kogunema hakkab. Inimesed tassivad ju oma sodi ikka samas vaimus edasi ning prügi koguneb ju ikka. Saab olema üsna huvitav, kuidas see kõik välja kukub. Ülemise küla rahvas hakkab nüüd alla sõitma prügi tooma?! Väga ebamõistlik lahendus mu arust. Õnneks elame piisavalt kaugel, et aroomid ning lendlev prügi meieni ei tohiks jõuda, küll aga hakkab olema suhteliselt kole vaatepilt, kodust ja koju liigeldes.

Lõpetuseks midagi ilusat, minu puu on ilusti õitsema läinud ja kirsid on siin suured ja väga magusad. Eestis me nimetame neid mureliteks, aga siin müüakse neid kirssidena …

• 

• 

18.06.2020

Eile oli siis ajalooline päev – käisin täitsa üksi ja iseseisvalt õhtusöögil. Rasmusel oli ka ajalooline päev – ta oli pool õhtut täitsa üksi kodus ja ta helistas mulle ainult üks kord, et küsida, kuidas mul läheb. Awww, armas, onju 🙂

Kunagi ammu ammu, kui me siia kolisime, siis Jaak tuli ühel päeval töölt miski paberitükiga, kus oli tutvustus “NAGSF Spouses’ Club Sigonella” kohta. (FB tutvustus on siis selline: NATO Allied Ground Surveillance Forces (NAGSF) Spouses’ Club Sigonella is an organization for spouses and active duty members of the NATO community.) Me ristsime selle kiirelt “meeleheitel koduperenaiste” klubiks. Liitusin nende FB grupiga ja siiani hoidsin nende tegevusel silma peal. Antud grupis on ca 100 liiget aga niipalju, kui ma postitustest välja olen lugenud, on põhituumik umbes 10 naist, kes kohtumistel kohal ka käivad. Klubi korraldab erinevaid kokkusaamisi uutes ja huvitavates kohtades või siis toimuvad joogatunnid või piknikud Marianis ehk siis USA elamubaasis. Olen mitu korda mõelnud nendele üritustele minna aga küll on julgusest puudu jäänud – ma nagu päriselt ka ei taha Catania kesklinna autoga üksi seiklema minna – või ei ole ajaliselt klappinud. Seekord toimus üritus siinpool Cataniat ehk mu kodust ca 20 minuti autosõidu kaugusel turismitalus. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta ja registreerisin ennast osalejaks. Jaaku küll ei ole kodus ja algselt mõtlesin, et võtan Rasmuse kaasa, sest talle väga ei meeldi üksi siin suures majas olla, eriti veel kui pimedaks läheb. Küll aga otsustas poiss, et ta tõestab, et ma eksin ja ta saab imehästi üksi hakkama, sai küll, suureks on kasvanud!

Ega ma seda ürituse pilti väga hoolega ei lugenud, keskendusin sellele, et toimub õhtusöök ja mulle sobivas kohas. Pärast selgus, et see oli lahkumispidu ühele liikmele, kes on õhuväe kindrali naine ja kes kuu aja pärast suunatakse Belgiasse edasi. Nojahhh, teinekord tuleb ikka ürituse info korralikult läbi lugeda, et mitte rumalasse olukorda jääda 😀 Minu suureks üllatuseks teadis see naisterahvas Eestit! Ta oli Tallinnas käinud, ma olin natuke aega sõnatu … Jaak muidugi teatas selle peale, et üldiselt proovivad kõik ameeriklased Euroopasse saadetuna võimalikult palju Euroopa erinevaid riike puhkuste ajal külastada. Jaagul käis ka üks töökaaslane sügisel Eestis, tahtis teada, mis koht see selline on, kust Mr. Koiv tuli 😀

Seekord oli meid kokku koos minuga 7 naist. Ameeriklastele kombekohaselt kõik ülisupersõbralikud. Üks naisterahvas oli Kanadast ja teine sündinud Saksamaal, kuid lapsest peale juba USA-sse kolinud ja nüüd abielus ameeriklasega. Jutud olid seinast seina aga peamised teemad olid, kuidas läks kellelgi sisse-elamine, Sitsiilia elustiil, kohalik arstiabi, liiklus ja peamine teema – abikaasade suunamised ja mööda erinevaid baase kolimine ning elamine. Läbiv teema selle juures oli muidugi see, kui rase keegi sellel ajal oli või kui väikesed lapsed neil olid. Seda osa ma lihtsalt kuulasin ja imestasin omas peas – täpselt nagu mõnes elukutseliste sõjaväelaste USA filmis – kodused naised, palju lapsi ja patriootlik mees. Veidike oli imelik ka, sest mul sellised kogemused puuduvad ja kaasa ma suurt rääkida ei osanud, aga huvitav oli kuulata ikka, et see mida oled filmis näinud, ongi tegelikult mõne inimese päriselu.

Kõik olid erineva aja siin elanud, aasta ja nelja aasta vahele mahtusime ära. Kui küsisin, kas itaalia keel on kõigil suus, siis mitte keegi neist ei osanud – elementaareid viisakuisväljendeid teame kõik aga soravalt ei suhtle keegi. Olin veidikene üllatunud, eriti selle üle, kes siin juba neli aastat on olnud ja plaanivad viienda ka veel olla. Mitte, et ma ise hetkel eriti eesrindlikult keelt õpiksin aga see näitab, et saab hakkama ka ilma keelt oskamata.

Koht ise oli armas – neil on seal ka farm, kus saab loomadega tutvust teha. Samuti saab ratsutada. Suur bassein koos lamamistoolidega ning kämpingu stiilis öömajad – ma nägin hoovi peal nelja. Võibolla on kusagil veel aga tundus selline väikene majutuskoht olema. Restorani osa oli üsna suur, majas oli terve esimene korrus selle all. Praegusel ajal olid lauad kõik õue kaetud ning õhtu jooksul jäi ainult üks laud tühjaks – nädala keskel väga populaarne koht, ma ütleks. Meil oli tellitud õhtusöögi menüü, mis koosnes kaheksast jah 8-st eelroast, esimesest ja teisest põhiroast, magustoidust, lisaks oli vesi, majavein ja kohvi. Ja mis te hinnaks pakute?! Nohhhh…. Kogu õhtumenüü oli 22€ inimene, jah 22€! Tallinnas saab prae sellise hinnaga … Toidud olid täitsa head, eriti eelroad, need olid väga maitsvad! Esimene pearoog suurt vaimustust ei tekitanud, teisel oli väga mõnusalt pehme liha ja magustoit oli omapärane – ümmarguse keeksi sees olid erinevad jäätised, sööd nagu kooki, mille sisuks on jäätis. Väga omapärane. Küll aga jäi see koht oma maitseelamuselt alla põhjas käidud turismitalu õhtusöögile. Samas maitsev oli ja kõhu sai ikka väga täis!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Esimese korra kohta oli päris huvitav, kindlasti läheksin järgmistele üritustele veel, tunduvad huvitavad inimesed olema. Ära minnes arvasid osad neist, et järgmine kord võiks rohkem Eestist rääkida … Nojahhh, võime küll 😀

• 

Püsige terved ja mõnusat suve jätku!