Pühapäev (29.05) möödus meil kodusemalt – rand, meri ja crepid. Kogusin jõudu, et järgmised neli päeva vapralt mööda Sitsiilia teid ringi kruiisida. Rasmusel oli esmaspäev (30.05) vaba päev, seega jäi ka ka Jaak koju, et oma tervist turgutada. Meie Kristiga läksime Castelmolat vallutama, jah ma läksin uuesti jala Taorminast Castelmolase nagu eelmisest korrast oleks väheks jäänud 😀 Seekord läks kuidagi kergemini, just esimene osa, kuni kirikuni. Arvatavasti oli eelmine kord siiski mu halb enesetunne ja nohu piduriks, seekord oli üsna lihtne. Lisaks jõudsime me seekord tund aega hiljem kohale ehk keset päeva ning temperatuur oli vähemalt 35. Tee peal tegime taaskord muidugi palju pilte, nüüd ei olnud üldse mäed enam nii värvilised, kuid see-eest õitsesid kaktused. Püstloodis teest üles rühkides igatahes kogu jõud rauges ja hing oli jälle paelaga kaelas. Ikka nagu täielikult võttis läbi! Aga ei midagi hullu, varjulistes kohtades väikesed pausid, kõvasti vett ja rõõmsalt edasi. Peaaegu lõpus saime kokku vanemaealise paariga ja naine lohutas, et umbes 5 minutit veel ning siis olete kohal. Me nägime vist väga väsinud välja 😀 Vaated olid jätkuvalt imelised ja Turrisi baaris istusime kõige kõrgemal korrusel. Kuigi ilusaid istumise pilte saab pigem kahelt alumiselt korruselt, kus terrassil on punased päikesevarjud, need annavad mõnusa tooni juurde.
Turrisi baar 30.05.Jätkuvalt on väga ilus! Seekord koos kaktuse õitega. Kiisude tuduaeg ja omapärane maja.
Seekord vaatasime üle ka Taormina, Kristi ei olnud ju enne käinud. Jätkuvalt on ka Rooma teatrist ilusad vaated, kuid mitte enam nii ahhetama panevad, kuid ikkagi ilusad! Rahvast oli taas palju, kuid õnneks ei tekkinud õlg õla vastas tunnet. Granita Ban bar oli paraku kinni, seega leppisime seekord gelatodega.
Seal all on Taormina ja all me jälle olemegi 🙂
Teisipäeval (31.05) saatsin pere kooli-tööle ja alguses mõtlesin küll, et magan edasi, kuid tegin siis natuke omi asju ning peagi tõusis ka Kristi ja päev võis alata. Igal hommikul me muidugi vaatasime, mida Suur Tossutaja teeb, et kuidas on lood vaadete ja tossuga. Kuna ilm oli natuke sudune, siis läksime hoopis Siracusasse. Mul on siia tulekust saati olnud täielik kinnisidee klaaspõhjaga paadiga sõitma minna. Filmidest ja reklaamidest ikka näed, kuidas kalad paadi all sõidavad ning kui ilusad mere alused vaated avanevad, seega mul oli kindel soov ja tahe, et pean saama sellisega sõita! Õnneks oli Kristi nõus minuga sõitma ja ma sain oma paadisõidu! Ajaga meil vedas, me jõudsime umbes 12:00 paiku sadamasse ja juba 12:30 läks paat välja. Seega käidud ja nähtud, hind oli minu arust liiga kallis 20€ ja selle eest sai 1h rannikul sõita ja koopaid imetleda. Paraku põhjas mitte midagi huvitavat ei näinud, kui vesi läks selgeks sõitis paat kiiresti ja kui hoo maha võtsime, siis oli vaja ju koopaid uudistada, polnud aega seda paadipõhja vaadata. Seega, Siracusa paadisõiduks kõlbab ka tavaline paat, ei pea olema klaaspõhjaga. Kuid koopad olid see-eest väga muljetavaldavad!
Koopad, igas erinevad versioonis! 31.05. Vaated Siracusale ja vaade läbi klaasist põhja. Keegi on papüüruse ära kärpinud … Siracusa tänavad ja linna rannad. Peale merereisi väike kosutav granita ja brioche. Kerge lõunasöök, kõrvaltänaval üks väga armas kohvikukene ja nii head kerged ampsud! Veel ilusat merd!
Kolmapäeval (1.06) seiklesime Marzamemis ja Notos. Plaanisin küll Ragusa ja Modica ka, kuid tundus, et läheb paljuks. Pealegi kulgesime me rahulikus tempos ja saime hommikuti kodust alles 10:00-10:30 välja, mis tähendas, et me jõudsime igale poole suhteliselt hilja ehk keset päeva, kõige suurema kuuma ajal. Kuna oli kole palav, siis kulgesime aeglaselt ja kõik ette jäänud kirikud ning katedraalid said läbi käidud. Esiteks sai natuke istuda ja mõtteid mõlgutada ning teiseks sai vähemalt korraks jahedasse. Palavuse pluss on muidugi see, et söögiisu eriti ei ole, negatiivne pool muidugi see, et liiga vähe sai kohalikku toitu nautida. Inimesi oli mõlemas linnas mõistlikult. Noto oli taas täiesti tühi, parkalas oli kõvasti ruumi ja meenutas juba meie armast Notot, kus on mõnus ringi hulkuda. Kellegagi koos käies liigu aeg hoopis teises rütmis, perega läheb meil kõik kuidagi kiiresti. Teistega läheb ikka kaks korda kauem aega. Vaja ju pilte teha – eriti, kui juhtud jalutama koos fotograafia huvilisega 😉 – niisama uudistada ja kohvikutes/restodes istuda, nii ka Marzamemis. See on nii pisike koht, et 30 minutiga oleks iseenesest kõik tehtud, kuid kui olla tõeline turist, siis veedab vabalt kaks tundi seal ära 😉
Michelini ühe tärni restoran on täiesti alles … … ja koer pole samuti kuhugi kadunud 😉Jätkuvalt on Marzamemi väga armas 🥰Väike ja rahulik Noto, lilletänavast on järgi ainult õrnad joonised … Mõned armsad kohad Notost veel.
Neljapäeval (2.06) oli Itaalia iseseisvuspäev ehk suur riigipüha. Kohalikud kolisid kõik randadesse, ka meie rand oli otsast otsani inimesi täis. Kuna see oli Kristil viimane päev meil külas olla, läksime Etnale. Suur Tossutaja on jätkuvalt aktiivne olnud ja tossanud mis hirmus. Neljapäeval oli vahepeal isegi lennuliiklus häiritud. Nüüd tegime väga varajase äratuse, kuna Jaagul oli vaba päev, siis viisime me Rasmuse kooli ja suundusime edasi Etnale. Poolel teel kooli andis auto teate, et rehvid on vaja üle kontrollida. Läksime siis Eni bensiinijaama, otsisime pumba üles ja ma hakkasin rõhku kontrollima. Tohib olla 2,2-2,5 mul näitas 4 kanti. Mul kohe paanika, et liiga palju on sees. Pusisin seal hoolega ja kaks meesterahvast olid juba järjekorras. Üks otsustas appi tulla, et ma äkki olen hädas, no las siis aitab, mis mul selle vastu olla saab. Ütlesin, et mul peab 2,2-2,5 olema, et liiga palju on, onu lasi õhku välja. Vaatasin, et hmm, rehvid on nüüd täiesti lössis vastu maad, et see ei ole ikka õige värk. Siis teine ootav onu võttis pumba enda kätte ja näitas, et näe 1,5 on juba ees, seega pead juurde liitma ja 4 kanti täis laskma. Nähhh, mul ju oligi, vähemalt esimesed kaks. Appi rutanud meesterahvas pumpas tühjaks lastud rehvid uuesti täis ja kontroolis teised kaks ka üle ja need olid ok. Võtsin autol teate maha ja sõit Etnale võis jätkuda. Esimene parkla oli peaaegu tühi, kuigi inimesi sebis juba väga palju ringi. Selgus, et hooajal ehk suvel on parkimine tasuline ja maksab 6€, muidu on tasuta. Kristil oli kindel soov jala üles minna, mitte kohe jalamilt vaid funikulööri lõpp-peatusest ehk 2500m pealt. Sõitsime koos ikkagi üles, Kristi pakkis ennast kokku ning tegime lehva-lehva. Jopede laenutuse tädi soovitas meil küll joped laenutada, et seal on ainult 14 kraadi, kuid Kristi pärast ütles, et polnud üldse nii külm. Vahepeal oli lihtsalt tugev tuul. Ma kondasin natuke ringi, kuna tuul oli tugev siis oli suu ja silmad tuhka kohe täis, väga ebamugav. Läksin sisse tagasi ja kuna me hommikusööki ei söönud, tegin omale ühe kohvi ja saiakese. Vaatasin inimesi, kes Etnale läksid ja liigitasin neid erinevatesse gruppidesse. Inimesed, kes olid teinud eeltööd ja korralikult riidesse pannud ning väga head jalanõud jalga pannud, kas siis matkasaapad või tossud. Teine hulk inimesi, kes olid suvistes riietes, paljaste õlgade ja lühikeste pükstega ning sandaalide või suvekingadega … Hmmm, nendega küll eriti mugav seal üleval olla ei ole. Jalad on koheselt tolmused ning kiviklibu varba vahel ning talla all, üldse ei ole mugav! Ma laenasin Kristile oma matkatossud ja tal oli suht mugav nendega turnida. Peale hommikusöögi tegin veel ühe tiiru lootuses, et äkki on tuul vaibunud või midagi. Kuid ei, ikka puhus. Leidsin isegi natuke lund! Hakkasin just alla tagasi sõitma, kui Kristi kirjutas, et ta on üleval. Hmmm, see käis küll kole kiiresti. Kuna Mamma Etna aina tossas ja korralikult, siis lihtsalt inimesi üle 2750m ei lubatudki. Kuna ekskursiooni busse sõitis lakkamatult edasi-tagasi, siis kirjutasin Kristile, et ta mõnele grupile ennast külge haagiks ja ka selle kraatri ümber jalutamise kaasa teeks. Ma läksin ise alla, otsisin ühe toreda kohviku ja kirjutasin crepi küpsetamise blogi. Aku sai kuidagi kiiresti tühjaks, seega kolisin sisse pistikuid otsima, taga nurgas leidsingi ühe laua, kus oli kaks pistikut, arvutile ja telefonile ning kirjatöö sai jätkuda. Kristi nautis Mamma Etnat nii palju kui andis ehk ta jõudis maksimum lubatud kõrgusele kella 10:00 paiku ja alla saabus kell 13:00 😉 Käisime veel parkla juures oleva 2001 aastal tekkinud kraatri otsas. Ma üksi käisin enne ühe väiksema otsas. Vaated olid imelised, värvidemäng oli võimas ning meeletus koguses lepatriinusid nagu ikka meeletult palju! Kui nad ei hammustaks, siis oleks ju tore neil mööda kätt ja kaela ringi siblida, kuid kuna nad naksavad üsna valusasti, siis naha pealt me raputasime nad ikka maha. Riietelt võis neid leida väga palju!
Hästi otsides leiab ka lumehunniku 😉 Suur Tossutaja on oma nime vääriline! Meister oma töödega. Lihtsalt väga palju ilusaid vaateid ja muidugi lepatriinud, meeletus koguses lepatriinusid. Veel ilusaid vaateid ja erinevaid kraatreid. 2.06.
Ebatraditsiooniliselt jäi seekord pizza tegemata ja kõik farmi hõrk toodang söömata k.a cannolid. Vahe on ikka vahel, kas ma olen kodus ja ma jõuan kõike teha või ma sõidutan ja käin kaasas. Viimase variandi korral olen ma koju jõudes väsinud ja lisaks pole ka aega, et midagi teha. Pizza taigen peab näiteks kuni 2h kerkima, kell 22:00 ei ole enam jaksu pizzasid küpsetada, kuigi kohalike jaoks on see ju tavaline õhtusöögi aeg 😉 Aga noh, seekord läks siis nii ja küllap pidi nii minema. Igatahes oli mul tore üle pika aja ise ka osades kohtades käia, saada samuti uusi kogemusi ja mulle tundub, et Kristi jäi Sitsiilia külastamisega väga rahule! Lisaks võib Jaak avada juuksuri naistele, kes soovivad ainult sirget lõikust 🙂 Enne Rooma minekut toimus nii minu, kui Kristi juuste lõikus, meistri osa täitis Jaak 😉
Ma sain oma antibiootikumid! Esiteks oli mingi segadus õe ja arsti vahel, sest paar tundi hiljem oli mul e-patsiendi portaalis info, et mulle on sõnum. Lugesin siis, et kaks rohtu kirjutati välja ja abikaasa saab Eestist ära osta. No olgu, vähemalt midagigi. Antibiootikume küll ei olnud, kuid ninasprei ja Clarinise olid välja kirjutatud. Kuna olemine oli ikka väga halb, siis otsustasin siiski Augusta apteekides õnne proovida, äkki saan midagi. Esimesest apteegist sain ninasperi, no hea seegi. Apteeker, vanem naisterahvas, inglise keelt ei osanud, kuid niipalju sain aru, et teisi rohtusid ei ole, et kui vaja saab tellida. Ütlesin, et pole vaja ja tegin kiire Googeldamise ning ca 700m eemal oli veel üks apteek. Läksin sinna õnne proovima. Apteekriks oli noor poiss, kes oskas ka inglise keelt. Otsis rohtudele Itaalia vasted ja ma sain oma rohud kätte! Milline rõõm ja kergendus. Peale esimest tabletti läks juba paremaks. Jaak muidugi arvas, et mul oli kindlasti 99% platseebo efekt 😀 No igatahes sain rohud peale ja olemine läks paremaks. Kuna nädal on olnud seiklemist täis, siis ega ma 100% kodus ravida ei ole saanud, ikka jala peal käib kõik 😉 Seega midagi istub põskkoopas siiski kinni, kuid olemine on vähemalt hea ja nohu ka ei ole. Olgu Itaalia tänatud selle eest, et nad müüvad antibiootikume ilma retseptita!
Minu rohud ja orhidee hakkas 28.05 õitsema!
Laupäeva õhtul hilja saabusid Jaak ja Kristi. Jaak suutis Eestis haigeks jääda, täpselt samad sümptomid, mis Rasmusel ja minul, kuid temal oli palavik pikemalt ja lisaks ka köha. Pühapäeval pidid meile prantslased külla tulema – ujuma ja creppe tegema. Õnneks Jaagul tervis iga päevaga paranes ja me kokkusaamist ära ei jätnud. Kui tavaliselt Flo alati hilineb igale poole, siis seekord olid nad väga täpsed. Me napilt jõudsime Kristiga toidupoodide ringilt tagasi, kui nad juba külla tulid. Tegime algatuseks ühe rannaringi, ujusime – meil kõigil v.a Rasmusel oli hooaja esimene ujumine, Rasmus nautis suppamist ja Jaak pikutas niisama rannas. Pärast tegime grilli ja Marie õpetas kuidas teha õigeid creppe.
Peaaegu kõik on vees, keegi pidi ju pilti ka tegema ja see oli tõbine Jaak 😉 Kristi sai ka korra supilaua enda kätte 🙂 29.05.
Ma nüüd panen crepi õpetuse kirja, niikaua kui meeles on. Kõige parem on tainas teha kas käsimikseriga või blenderis, siis lööb kõik ilusti segamini ning tainas jääb mõnusalt õhuline. Käsitsi vispeldades saab ka, kuid siis peab üsna pikalt seda tegema, et saaks õige konsistentsi. Retsept on all pool pildina, see on kahele inimesele, kui inimesi on rohkem, siis tuleb koguseid suurendada. Parem on muidugi otse sellel lehel neid muuta, siis tulevad korrektsed numbrid, niisama korrutades ei pruugi õiged kogused tulla. Pannkoogi taignast erineb see siis selle poolest, et siia ei panda ühtegi kergitavat ainet sisse, tehakse piimaga ja lisaks pannakse ka sulatatud või! Mina ei pane kunagi pannkoogi taigna sisse võid. Osad võibolla panevad. Pann peab olema kuum, mitte tulikuum vaid kuum ja tainas tuleb kiiresti kuumal pannil laiali saada, käega liigutad panni erinevates suundades, et tainas pannil ühtlaselt laiali valguks. Kui augud jäävad sisse tuleb natuke tainast sinna panna, kui tainast jääb liiga paksult mõnda kohta, tuleb labida abil ühtlaseks siluda. Küpsetama peab suhteliselt lühikest aega. Tainas tõmbub natuke teist värvi ja peab labidaga hakkama ettevaatlikult ääri ja põhja lahti võtma, et saaks ümber pöörata. Kui tainas sai paksem kiht, tuleb teiselt poolt pikemalt küpsetada, muidu ca 5 sekundit. Mina oma labidaga ei saanudki keeratud, on küll teravama otsaga aga ei saanud ma seda creppi pannilt kätte. Tundub, et pean selle õige noa stiilis labida omale muretsema. Praadimisel tuleb aeg ajalt ka natuke võid panna, mitte kogu aeg, kui pann on natuke rasvane, siis ei pea juurde lisama. Kõige paremad crepid tulevad kergelt soolaka taluvõiga, lisaks jäävad need ilusad kollased. Nad ise unustasid õige või ostmata ja tegime mu Lidli võiga, maitses hästi küll, kuid värv ei olnud nende arvates õige. Meile tundus kõik vägagi õige 😉 Serveerides tuleb keskele määrida täidist, seejärel peaaegu pooleks murda ja kokku rullida. Võib voltida ka kolmnurkse tasku, kui soovi on. Kõik oli väga tore, kuid praadida mulle neid ikkagi ei meeldinud. Tüütu ja võtab aega, kui pannkoogid võid natukeseks üksi ka pannile jätta ja muid asju teha, siis creppe peab kogu aeg jälgima, et ära ei kärssaks. Selles suhtes muidugi on hea, et järjest aina teed ja kiirelt saavad valmis, kuid suuremat kogust on tüütu teha. Peo jaoks tegid nad ca 80 creppi ja tegemine võttis aega 6 tundi! Kui teha kahele, siis läheb loomulikult kiiremini, praegu oli ka kogus suurem. Tegime ca tund aega ja umbes 15 minutiga olid kõik otsas 😀 Head asjad saavad ruttu otsa!
Crepi tegu, kõik said käe valgeks! 29.05.Naised köögis ja mehed terrassil … Retsept kahele ja õige crepi labidas.
Suur Tossutaja jätkab oma tossutamist, 1.06 oli õhtul oli lennuliiklus paar tundi suisa häiritud.
Kolm nädalat külalisi võõrustatud, ilm läks lõpuks kuumaks, piigid üle 35 ja mina olen jälle haige 🙁 Esimesel külaliste nädalal (1-8.05) olid meil külas emtikas Ingrid oma tütre Iirisega (7 aastane). Jaak kunagi kõva häälega teatas, et tema ühtegi Pandat oma hoovi parkima ei lase, mis te arvate mis “kähmakaga” Inx kohale veeres, muidugi Pandaga 😀 Sellise punase, tuttuue ja hübriidiga, kuidas Sa jätad sellise nunnu aia taha, muidugi sai hoovi parkima 😉 Inx ja Irku olid väga vaprad reisisellid, hommikul pakkisid ennast kokku ja tuiskasid saart avastama. Inxul oli muidugi ettekujutus, et ta sõidab nädalaga terve saare läbi, ta praegune kolleeg oli 8 päevaga tiiru peale teinud, kuid päriselu kujunes hoopis millekski muuks. Kuid nad jõudsid kõik siinse piirkonna olulisemad kohad läbi sõita ja üle vaadata. Lugesin Inxule sõnad peale, et ta enne päikese ära kustutamist kindlasti tagasi oleks, pimedas on raske sõita. Mis te arvate, kas ta jõudis enne pimedat tagasi?! Esimesel kahel päeva mitte 😀 Esimesel päeval sõitsin neile küla vahele vastu, et koju juhatada ja ka siis suutis ta ka küla vahel ära eksida. Teisel päeval saatsin kaardi pini, mis oli täpselt meie külla sisse keeramise koht ja edaspidi ta enam ära ei eksinud. Teistel päevadel jõudis ta muidugi ka enne pimedat tagasi 😉 Igatahes oli neil palju vahvaid seiklusi ja Irku oli väga väga tubli. Õhtul vahest ta küll jorises ja jäi peaaegu söögilaua taha magama, kuid vaatamata kõigele oli väga vapper. Traditsiooniliselt käisime väljas koos õhtust söömas. Ühendasime selle Acireale karnevaliga, et saada natuke muud elamust ka ja muidugi ei pääsenud ka nemad pizza küpsetamisest 😉 Meil oli rõõm neid võõrustada ja mulle tundub, et nad jäid reisiga väga rahule!
Pizza ahju, küpsemist on ka huvitav jälgida ja lõpuks kõhtu!
Teisel nädalal (8-15.05) olid meil külas mu tädipoeg Mikk oma perega – tema tulevane abikaasa Anni ja kaks armsat tütrekest – Mirtel 3 aastane ja Iiris 11 kuud. Iirisele oli vaja beebivoodit, Mikk oli Googeldanud ja leidnud, et Catanaiast saab rentida, matsin selle mõtte maha ja proovisime siit kelleltki laenata. Õnneks on Jaagu tööl neid väikeste laste vanemaid piisavas koguses ja ühed saidki meile seda laenata, seega voodi mure leidis kiire lahenduse. Mikk veeres kohale Mersuga, noh tal oligi veidi suuremat autot vaja, et lapsed oma toolidega sisse ära mahuks. Auto oli piisavalt madal, et meie hoovi nad sisse parkima paraku ei saanudki. Kuna küla on jätkuvalt “välja surnud”, siis said nad rahulikult ka tänaval parkida. Ilmad olid nii Inxu kui ka Miku tuleku ajal üsna sarnased – pühapäeval ja esmaspäeval pilvine ning natuke jahedam (20 kraadi ringis) ja siin-seal ka sadas. Seega saatsin nad esmaspäeval mõlemad lõuna poole seiklema, kus lubas veidi paremat ilma. Mikk ja Anni suutsid ennast kohe rannas pikniku pidades vähiks küpsetada ja korra siin olles ka näo pealt naha maha ajada. Igatahes d-vitamiini koguse said nad küll kätte. Lisaks käisid nad ka ujumas ja Mikk teatas, et vesi on täitsa soe, me eriti ei uskunud teda. Küll sai Iiris oma elu esimese varbad meres kogemuse, on mida meenutada, elus esimest korda merre ja kohe Vahemerre täpsemini Joonia merre. Lapsed olid superrahulikud, öösel keegi ei pahandanud, küll jah viimasel ööl oli Iiris natuke rahutu, küllap ta sai aru, et peab ära minema ja see ei sobinud hästi, kuid muidu mängisid omaette ja üldse ei jonninud. Sellised lapsed võivad meile ka edaspidi külla tulla! Lisaks olid nad väga vaprad väikesed reisisellid! Viimasel õhtul tegime pizzat ja nautisime sumedat õhtut.
Peaaegu omad suled, mingid geenid ju ikka kattuvad 😉 Suur mees ja väikesed nööbid.Nii palju rõõmu väikestest asjadest – õhupallid ja karnevali paberlindid.Pizza!
Eelmisel nädalal (15-22.05) olid meil külas mu armas Liina, koos oma mehe Enricoga. Kuna Liina on siin juba korra käinud, soovis ta seekord üle vaadata teised kohad ja seigelda natuke kaugemale. Kuna paljud Sitsiiliat puudutavad reisijuhised soovitavad Palermot, ikkagi pealinn ja palju uhkeid katedraale, siis selle külastamise soov oli ka Liinal. Kuna sinna üheks päevaks ei ole mõtet sõita, siis olid nad ühe öö ära. Ma küll hoiatasin teda, et Palermos on meeletus koguses autosid ja veel rohkem inimesi, et kas ta ikka kindlasti tahab sinna minna, kuid ta oli oma soovis vägagi kindel. Andsin siis mõned vihjed, mida kindlasti peaks külastama ning lisaks soovitasin ka ümbruskonnas olevaid ilusaid kohti. Kui uurisin, kuidas Palermo on, sain vastuseks, et seal oli nii palju autosid ja inimesi, et nad sinna ei läinudki 😀 Nojahh, ka nii võib 😉 Küll nautisid nad randa ja vaatasid üle Erice, mis oli igal juhul hea mõte!
Sel aastal õitsesid kõik mu roosid! 17.05. Lisaks lilleilu ka Castelmolast.
Miku jutu peale, et vesi on soe, läksime Rasmusega reedel (13.05) vett testima. Laps tahtis küll supata, kuid kuna laud oli täis pumpamata ja mina seda teha ei oska ning Jaagul oli hilisõhtune vahetus ning ta magas, siis läksime niisama vett katsetama. Rasmus korraks sulpsas sisse ja sama kiiresti välja, vist ikka ei olnud nii soe 😀 Vähemalt esineme meres käik sai kirja ma ka olin varvastega vees. Lõpuks muidugi pidin rohkem vees hulpima, kuna paadiga merele läinud mehed unustasid mingi asja randa ja viisin selle neile järgi. Õnneks püksid märjaks ei saanud 😉 Pühapäeval (15.05) pumpas Jaak SUP-i laua täis ja laps sai lõpuks suppama. Õnneks ta seekord pikka teekonda ette ei võtnud, piirdus kodulahega ja vahepeal kastis ennast vette ning võttis päikest. Õhtul tuli ta jutuga, et tal kurk valutab ja on natuke paha olla. Hakkasin usinasti ravima, kuid paraku oli juba veidi hilja, sest tal oli juba hommikul kurk valutanud, kuid igaks juhuks ei öelnud, muidu ei saa ju suppama minna 😀 Esmaspäeva hommikul ärkas ta palavikuga ja ma jätsin ta koju.
Esimene sulps ja varbad vees 13.05. Esimene suppamine ja “paadihädalised” oma maha unustatud tünniga 😀 15.05.
Kuna Jaak lõpetas öösel vahetuse, siis oli tal esmaspäev (16.05) vaba ning me läksime Liina ja Enricoga Notosse lillenäitusele. Läksime kahe autoga, et Liina ja Enrico saaksid pärast veel edasi seiklema minna. Rasmus jäi koju ennast ravima. Lisaks kurguvalule, tuli tal ka muidugi nohu. Kui tavaliselt on Noto selline vaikne ja tühi linnake, siis seekord oli see silmini inimesi ja autosid täis. Tükk aega otsisime parkimiskohti. Ma sinisilmselt arvasin, et kõik inimesed käisid nädalavahetusel lillenäitusel juba ära, et kes see nädala keskel ikka seal on. Kuid oi, kuidas ma eksisin! Kui tavaliselt on Noto lillefestival 3 päeva, reedest pühapäevani, siis seekord üle viie aasta oli taas 5 päeva, reedest teisipäevani. Lisaks oli seekord külastamise tasuline, 2.50 nägu. Ja millised rahvamassid! Ebareaalne, kui palju turiste ja kooliõpilasi! Selline tunne, et kõik ümbruskonna koolid olid tulnud Notosse ekskursioonile. Me olime igatahes väga ebameeldivalt üllatunud ja leidsime, et edaspidi on meie jaoks turismindusega Sitsiilias küll kõik, sellised rahvamassid igal pool, et liikuma hästi ei mahu. Küll see koroona aeg oli ilus aeg, mitte kedagi ei olnud ja sai ilma trügimata ringi seigelda … Need ajad on selleks korraks möödas, inimesed naudivad taas reisimist. Seekordne näituse teema oli UNESCO heritage sites in Sicily (UNESCO maailmapärandid Sitsiilias). Kuna neid on meeletult palju, siis olid pildid sellised suvalised, ilusad, kuid hüplikud, kui eelmine aasta oli konkreetse kirjaniku teoste teema, siis see oli kuidagi läbivam ja ühtlasem, seekord oli selline rohkem laialivalgunud. Pildid olid muidugi väga ilusad ja taaskord kiitus tegijatele! Kui eelmisel aastal olid tumedad kohad tehtud kohviubadest, siis sel aastal kasutati mingit sõnniku(väetise)laadset toodet, lõhn vähemalt oli küll selline 😀 Kohvi on ju kallis ja tuleb millegi odavamaga asendada. Luusisime natuke mööda tänavaid ka ringi ning me suundusime edasi Siracusasse turule ja poodidesse ning Liina ja Enrico läksid Avolasse ning Marzamemisse.
Palju ilu, palju inimesi, leia pildilt Liina … 16.05. Ka sel aastal olid treppidel välja lõigatud pildist kaunistused.
Neljapäeval oli Jaagu sünnipäev ja üle kolme aasta tähistasime seda koos seltskonnaga. Vahelduseks täitsa vahva! Lisaks Liinale ja Enricole olid meil külas ka Jaagu mantlipärija Ebert koos oma naise Kätliniga, igati toredad inimesed ja meil klappis väga hästi! Nad olid kodu “jahil” ja tundub, et leidsidki endale sobiva. Kuna nad saavad tühja maja, siis me muidugi pakkusime niipalju enda asju ja mööblit, kui võimalik. Sain aru, et midagi nad isegi võtavad, vähemalt alguseks, et oleks midagigi ja et ei peaks kohe esimesel päeval poode läbi kammima hakkama. Sünnipäev möödus meeleolukat ja igati lõbusalt!
Palju head kohalikku kraami! 19.05.
Rasmus oli kuni reedeni (20.05) kodus. Ta ise oli muidugi täiesti kindel, et läheb juba teisipäeval kooli, kuid ma ei lubanud. Õnneks oli teisipäev imelühike koolipäev, kuni 11:00, seega ega nad seal palju ei õppinud. Palavik oli teisipäevaks kadunud, kuid nohu võttis tuure üles. Neljapäeva hommikul tundis ta ennast veel natuke liiga tatisena ja reedel arvas, et nüüd võib kooli minna küll. Kuna Enrico ei tahtnud eriti linnu vallutada, siis tegime reedel eraldi reisid. Enrico sõitis randa ja me Liinaga Castelmolat vaatama. Mul oli täiesti kindel plaan, et seekord läheme jala üles. Taorminast mägikirikuni treppe mööda üles oli ca 700m ja sealt edasi Castelmolasse näitas 1,7 km, mis oli mööda autoteed, sest Google ei osanud jalgrada näidata. Kuid kuna see tee läks otsem, eeldan ma, et kirikust linna oli ca 1km, kuid milline 1km 😀 Kuna startisime varakult, siis jõudsime üsna mõistlikul ajal kohale ja parklas oli mõnusasti ruumi. Otsustasime kohe Castelmolasse minna, kuna Taorminas oleme me ju juba käinud. Olime siis sportlikud ja hakkasime trepist üles ronima. Päike ei olnud veel kõrgele tõusnud, kuid praadis korralikult ja tunne oli, et kraade on vähemalt 30. Igatahes tegime mitmeid pause ja ma olin poolel teel juba natuke pahur enda peale, et oli seda nüüd siis vaja! Kuid, jah, seda oli vaja 🙂 Esiteks need vaated! No lihtsalt hingematvalt ilusad! Tegime iga nurga peal pilti ja ahnitsesime seda ilu endasse, vaated olid lihtsalt hingematvalt ilusad! Teiseks, kui vanurid saavad hakkama, siis saame meie ka! Väga palju vanu inimesi vantsis edasi-tagasi ja ühe raseda nägime ka ära, mis sest ta väga noor oli, kui nemad jõuavad, siis jõuame meie ka! Jõudsime õnnelikult kirikusse, tõmbasime natuke hinge ja jätkasime teekonda Castelmolasse. No tõesti, kui keegi oleks mulle öelnud, et need viimased 700m on püstloodis üles, ma ei oleks seda teekonda ette võtnud. See oli sama järsk nagu meil alt väravast sisse keerates paarkümmend meetrit ülesmäge ja juba seal on mul hing paelaga kaelas, mis te siis arvate, mis seal tee peal oli! Joogi- ja hingetõmbe pause kogunes hulgi 😀 Mulle vahepeal tundus, et isegi Cassibile ei ole nii hull 😀 Kuid taaskord, need vaated, need imelised vaated ja kui ikka 70-dates aastates vanapaarid vastu tulevad, siis võtad ennast kokku, et nagu mismõttes, nemad läksid ju ka siit üles ja said hakkama. Lisaks lohutas muidugi teadmine, et üleval saab jalgu puhata, kokteili limpsida ja pärast peab ainult alla veerema, see on ju lihtne! Tõusime Taorminast 230 meetri pealt 500 meetri peale, seega ikka selline korralik ronimine 😉 Õhtul leidsid meie jalad, et nad küll enam treppidest ega tõusudest käia ei taha, kodused trepid esitasid korraliku väljakutse 😀 Sääred olid ikka täiega valusad ja väsinud ning lõpuks andsid tunda ka reied ja tuharad, olime saanud ikka korraliku treeningu. Ahjaa, nii üles minek, kui alla tulek võtsid ca 1h. Kui arvestada, et teekond oli kokku max 2km, siis võite ise arvata, kui mitu korda me vaateid nautisime ja veepause tegime 😀 Samme ei tulnudki eriti palju, üks ots oli ca 5000 sammu, kuid esimene osa oli puhtalt mäest üles, seega energiakulu oli märkimisväärne.
Kõigepealt vallutasime treppe, siis püstloodis teed (pildid on suuruse tõttu vales järjekorras, kuid vaadata tuleb – trepp, mägi ja kokteil 😉 )ja lõpuks preemiaks kokteilid! Milline vaade! Suisa mitmemilline! Sellepärast tasus vaeva näha küll! Trepp on ka näha, mida mööda üles sai ronitud 😉 20.05. Castelmola paistab seal mäe otsas 😉 ja kohal me olimegi, peaväljak! Liina uus auto ja need imelised vaated, millest ei väsi!
Taorminas sain ma lõpuks oma granita baari ka, kaua igatsetud ja oodatud Ban bar on tehtud! Ma nüüd ei teagi, kas mul olid ootused nii üles kruvitud, kuna kõik ju kiidavad, siis ootasin midagi enneolematut, kuid mulle tundus, et lätlastega Castelmolas granita maitses palju paremini … Arbuusi hooaeg on juba avatud, kuid seda maitset nad seda veel ei pakkunud. Seega võibolla mu kiivi ja meloni miksitud verisoon ei olnud päris see, mida ma ootasin. Liina sõi maasika oma ja sinna oli küll südamest suhkrut lisatud, minu omad maitsesid palju naturaalsemalt. Head olid need küll, kuid ma ootasin midagi enamat, ise ka ei tea mida. Kuid nüüd saab öelda, et olen ära käinud! Üllataval kombel oli Taormina seekord suhteliselt tühi, turiste oli, kuid mõistlikus koguses. Kui me Jaagu vanematega käisime, siis oli küll kordades rohkem ja õlg õla kõrval trügimine, arvatavasti andis tunda, et tookord oli tegemist laupäevaga. Praegu oli päris mõnus seal ringi jalutada.
Ban Bar ja granita, mmmm.
Mul oli kindel soov seekord minna veinimõisa õhtustama, tellida ekskursioon veinikeldris ja pärast õhtustada. Tegin esmaspäeval läbi veebi broneeringu, teisipäevaks ei olnud vastust saanud. Helistasin sinna ja sain ühe noormehega rääkida, kes andis oma e-maili, et ma oma soovi sinna kirjutaksin. Ootasin siis vastust ja ei midagi, öösel sain teate, et e-maili ei saanud kohale toimetada, nojahhh, küllap sai siis aadress ikkagi valesti kirja. Helistasin kolmapäeval uuesti. Seekord lihtsalt sooviga õhtusöögi aeg panna, ilma ekskursioonita. Noormees võtab vastu ja palun laupäeva õhtuks lauda, selle peale ta ütleb, et paraku on kõik täis ja head aega, oot, mis head aega, aga lõunasöögile, ei kohti ei ole, neil on suur üritus sees. Seda oleksid nad võinud ju juba eelmisel päeval mulle öelda, need sitsiillased on ikka nii armsad! Jälle ütleb mulle head aega, ma nagu, et oodake nüüd, kas reede õhtuks on lauda saada. Jah, reede õhtuks on ja sain oma broneeringu tehtud. Nagu tegelikult ka, niiväga tahtsid minust lahti saada, hinge tuli väike kahtlus, et kas ikka kõik sujub hästi, pärast on mingi jama. Kutsusime Eberti ja Kätlini ka ning tähistasime siis meie 13-dat pulmaastapäeva. Mul oli see täiesti meelest läinud, mõtlesin ju Castelmola reisile ja õhtusele õhtusöögile, kui Jaak reede hommikul head aastapäeva soovis, siis mul alles meenus, et ahjaaa, õige küll 😀 See on see, kui on palju muid asju mida mõelda, siis lähevad asjad meelest, edaspidi enam nii põnev ei ole, seega siis enam ei unune 😉 Koht ise oli väga ilus, eraldatud suure kõrge aiaga, satud nagu teise maailma – palju lilli, muru, hästi hoolitsetud ja puhas! Söök oli väga hea, seltskond super ja mul oli kole kahju, et see kõik nüüd otsa saab. Just nüüd, kui saab inimestega taas kohtuda, erinevaid tegevusi ette võtta ning üritustel käia, peame me siit ära minema … Kuid naudime seda järele jäänud aega niikaua, kui vähegi võimalik.
Ilupilt ka mälestuseks ja Cantine Nicosia veinimõisa ümbrus. 20.05.Minu pasta ja mehed võtsid kõik hobuseliha, said korraliku ampsu! Mamma Etna tegi meie auks väikese vaatemängu ka!
Laupäeval ei pääsenud ka Liina ega Enrico pizza tegemisest, seega saime taas pizzat süüa. Me muutume juba üsna proffideks sellel alal 😉 Lapsed õpivad oma vanematelt ja vastupidi, mul oli reedel ärgates imelik olla, kurk kriipis ja olek oli selline uimane. Kuid meil oli tihe päevaplaan ja haigeks jääda ei olnud aega. Seega nagu Rasmuski, salgasin ma kõike 😀 Küll läheb üle. Paraku ei läinud ja laupäeval oli olemine üsna kehva. Lisaks tekkis taas tugev nohu. Jälle, alles ma olin haige, vahetult enne Inxu tulekut sain terveks. Tookord oli muidugi kurguvalu pikemalt ja selline halb olek ka. Seekord oli kurguvalu ainult ühe päeva ja enesetunne oli täitsa hea, lihtsalt nohu istus põskkoopas ja ajas köhima. Liina andis mulle sudafedi tabelette, need natuke leevendasid ja võtsin lisaks ka paratsetamooli. Pole vaja ju keset kuuma haige olla, nagu päriselt ka! Meil läks suviselt soojaks, kodu juures oli 25 kraadi ringis, kuid sisemaa poole üle 30 ja Liina oli väga rahul! Teisipäeval, 24.05, oli meil koduse kraadiklaasi järgi 32 kraadi, auto näitas 37,5, selline kuum sein oli vastas, kui õue läksid ja ootamatult oli see hetk, et aknad tuli kinni panna, et kuumus sisse ei pääseks. Alles nädal tagasi ma kuivatasin maja ja lasin sooja sisse, et toas mõnus oleks, nüüd topin aknaid kinni, et kuumus sisse ei saaks 😀 Kolm nädalat tagasi olin toas veel pikkade pükstega ja pusaga, alles eelmine nädal sain riietuse suvise vastu vahetada ehk panna selga lühikesed püksid ja varrukateta pluusi. Uskumatu, kui kiiresti ilm muutub. Eilseks, kolmapäevaks 25.05, lubati meie kanti taas kuuma, kuni 35 kraadi ja soovitus varjus püsida ning palju vedelikku tarbida. Liina ilmad saabusid!
Pizza aeg! 21.05.
Ma olen alates teisipäeva (24.05) pealelõunast Rasmuse autojuht. Jaak läks korra Eestisse korterit üle vaatama, et mis remonditöid on vaja teha ja tuleb laupäeva õhtul tagasi, koos Kristiga, kes on meie järgmine külaline. Terve mina elaks selle kenasti üle, kuid tõbine mina pelgab, et tervenemine võtab nüüd veel rohkem aega. Mul on tunne, et peaks mingi arsti leidma, kes mu hingamisteed üle kontrolliks ja vajadusel antibiootikumid välja kirjutaks. Ikka jube tüütu, kui ma nüüd iga tuuletõmbe peale kogu aeg nohu saan! Mulle endale tundub, et käsimüügi ravimid jäävad lahjaks, kuna pisik on sees ja see lööbki nüüd aina välja. Kuid suvi on veel ees – tahaks päikese käes lebada ja ujumas käia! Nõme, kui mingi häda seda nautida ei lase. Eile alles tuli mul muidugi idee, et võiks digiloost oma retsepte vaadata. Itaalias müüakse antibiootikume ka ilma retseptita, et kui saan nimetused, siis saan küsima minna. Paraku olid mu läheduses ainult paraapteegid, kus kangeid rohtusid ei müüda ja Augustasse ma ei jõudnud. Teen täna uue katse leida see õige apteek ja rohud osta. Katsetasin ka läbi oma perearsti rohtusid saada, et kirjutab retsepti ja Jaak ostab välja. Kuid pereõde helistas tagasi ja teatas, et pean ise siin riigis hakkama saama, et arst ei kinnita retsepte ära, kuigi pereõde oli igati nõus aitama. Minu teada saavad arstid ka rahvusvahelisi retsepte kirjutada, et inimene välismaal neid osta saaks. Mulle tundub, et see oli praegu arsti kius. Katsetan hiljem apteegis õnne ja kui ei saa, siis pean proovima siin oma arsti jutule pääseda. Peaaegu kolm aastat on läinud ilma terviseprobleemideta ja nüüd on mu nina otsustanud mind alt vedada! Otsustasin eile, kolmapäeval 25.05 baasi jääda, kuna Rasmusel oli õhtul kevadkontsert ja ta esines. Seega oleks ma pidanud päeval kuus korda edasi-tagasi sõitma, mis tundus ilmselge aja ja bensiini raiskamine. Õnneks läks päev kiiresti, kirjutasin blogi, tegelesin rohtude otsimisega ja asjatu apteegi külastamisega. Kolasin natuke poes ja lobisesin emaga. Õues oli tõesti kole kuum ja siin lendavad ringi mingid imepisikesed kärbsed, kes kippusid silma, kõrva ja ninna ronima. Ülimalt ebamugav! Igatahes läks aeg õnneks ruttu, kiiresti koju, kõht täis, Rasmusel viimane üle Skype eesti keele tund ja tagasi kooli. Kontsert oli tore! Rasmus laulis ka ilusti kaasa, maski taga oli näha, et suu kenasti liikus. Laulud olid taas ilmalikud, ma ei tea miks, aga sellele õpetajale selles stiilis lood meeldivad. Rasmus pärast rääkis, et see oli natuke pühendatud Texase koolitulistamisele, kuigi kontserdil õpetaja seda ei maininud. Ma isegi ei olnud sellest midagi kuulnud, pole üldse aega olnud uudised lugeda ega vaadata. Kole igal juhul ja hea, et Eestis nii kergelt relvi ei jagata ja noored niiviisi ei hullu nagu USA-s.
Kevadkontsert, viimane esinemine. 25.05.
Huvitav oli jälgida kuidas külalistel aja möödudes siinne liikluskultuur külge jäi. Alguses olid kõik ehmunud ja emotsioone, et kuidas keegi sõidab ja mida teeb palju. Kolmandal-neljandal päeval harjusid nad ära ja lõpuks tundus lähenemine – jälgin liiklust, mitte märke – täiesti loogiline. Inxule meeldis pigem linnades ja väikestel teedel seigelda, Pandaga täiesti mõistetav, kuna kiirteel on kiirused suured ja kipud Pandaga natuke jalgu jääma. Mehed jällegi eelistasid kiirteed ja kiirust, igaühele oma. Mina eile Rasmust kooli viies sõitsin vastassuunavööndis, Rasmus küll pahandas tagaistmel, kuid ma ei viitsinud rongi taha passima jääda. Keeramise koht oli kinni sõidetud ja kes teab kaua me passima oleks pidanud. Kuna minu taga olev auto tegi keelatud lükke, otsustasin, et olen sama nahaalne ja sõidan nii nagu ei tohi. Üks auto küll sõitis vastu, kuid õnneks ei tahtnud see ära pöörata, seega lipsasin enne suurt liiklust läbi. Häbi mulle, kuid tõesti ma ei viitsinud seista. Eks edaspidi olen korralikum. Jaak pani mu autole õli ja jahutusvedelikku ka juurde, seega, kui osadel tekkis küsimus, kas tuvi ikka lõpetas tee serval või mu mootoris, siis lõpetas ikka teeserval. Mõned suled olid, Jaak viskas needki ära, kuid tuvi ennast ei olnud.
Suur Tossutaja tossutamas, kord ühele, kord teisele poole. 14.05 ja 15.05.
Kaks aastat kümme kuud ja nagu nipsti on korda tehtud meie Augusta “kiirtee”. Hurraaa, lõpuks ometi saab kiiresti poodi sõita. Üldse on viimase kuu aja jooksul väga palju teetöid tehtud. Siracusas muidugi täiesti siledale teele, kuid meie juures oli see tee töö vägagi õigustatud. Päris pikalt olid teed enne freesitud, kui katte peale said. Liinaga Torminast tagasi tulles ma aina kilkasin, et oi vaata siin on uus asfalt, oi vaata siin on ka korda tehtud ja oi siin ka! Kodu pöörangu juures pakkusin Liinale, et sõidame Augustasse ka, tee on kõik korda tehtud! Kuna ta erilist huvi üles ei näidanud läksime otse koju 😉 Küll läksin teisipäeval Rasmusele läbi Augusta järgi, jeerum, küll oli hea sõita. Nüüd peab kurvides kiirused paika saama ja siis ainult naudi sõitu! Mul oli tegelikult vaja käia poes ja bensiini võtta, sellepärast sealt kaudu läksingi 😉 Nüüd tuleb küll kahe kuu jooksul niipalju kui võimalik Augustasse sõita, et seda siledat teed ikka maksimaalselt nautida saaks! Lisaks sain ma lõpuks oma eeslid ära pildistada! Eelmine nädal Notost tulles märkasin ühte eeslit tee ääres, palusin Jaagul peatuda ja kui ta oli teelt kõrvale keeranud avastasin terve suure eeslikarja. Paraku olid nad peamiselt seljaga ja ma neid eriti hästi pildile ei saanud, kuid midagi ikka. See on ka nüüd tehtud, eeslid on pildistatud!
Palju eesleid, lõpuks ometi pildile püütud!No natuke on ikka nägu ka näha, eesel, mis eesel!
Suur Tossutaja otsustas taas ellu ärgata ja on alates 14.05 usinasti iga päev vahelduva eduga tossutanud ja pursanud. Õnneks on tossupilved meist eemale läinud ja ma ei ole pidanud tuhaga tegelema, loodetavasti nii ka jätkub. Jaak pesi paar nädalat tagasi rõdud puhtaks, meil oli ju igal pool see peenike liiv, mida on suhteliselt lootusetu pühkida, kuna see on nii imepeenike. Survepesuga sai kõik kenasti puhtaks ja nüüd tuleb ainult loota, et enam liivavihma või -tuult ei tule ning tuhk läheb ka teistesse ilmakaartesse.
Tossu puudust ei ole. 16.05 ja 18.05. Nüüd on vist piisavalt mälestusi päikeseloojangu taustal Suure Tossutaja vägitegudest 😉 22.05Vahelduseks pakkus ühe päevase valge pilve purtsu ka! 24.05.
Meil on olnud väga meeleolukas ja toimekas aeg, täpsemalt eelmine laupäev ja see teisipäev! Lisaks külalistele on meil olnud ka paar põnevat üritust! Eelmise nädala laupäeval 7.05. toimus esimene NATO AGS National Party, mis oli kaks korda koroona tõttu edasi lükatud, kuid nüüd lõpuks toimus. Jõudsime ära oodata ja õnneks toimus enne, kui me ära peame minema. Tegemist oli siis rahvusvahelise peoga, mis tähendas, et kõik siin teenivad NATO riigid olid esindatud oma boksidega, kus pakuti rahvustoitu ja -jooki ning jagati oma riiki tutvustavat reklaamnänni. Osad riigid mingil põhjusel ei olnud esindatud, näiteks Poola, kuigi poolakaid on siin palju. Meil oli ühine Baltimaade laud. Eestit esindas Vana Tallinn ja draakoni kommid 😀 Lätil oli Läti Balsam, kõige mahedam versioon ja ka komme. Leedukad olid suurelt ette võtnud, naine oli kodus valmis meisterdanud mitu kooki ja mitu küpsisetorni ning lisaks oli neil ka mingi veinilaadne toode. Pidu algas kell 10:00, kuid esindajad pidid 9:20 kohal olema, seega oli meil varajane ärkamine. Rasmus taas kordselt ei tahtnud üldse tulla, küll ta üritas kõrvale vingerdada, ei õnnestunud! Ilmateade oli halba ennustav, meile lubati suurt äikesetormi ja seega olid mingid atraktsioonid, mis alguses mõeldud olid, ära jäetud. Grill pidi ka ära jääma, kuid pärast selgus, et olid sisse kolinud. Meieni igatahes mingit tormi lõpuks ei jõudnudki, paar piiska vihma ja see oli ka kõik. Hommikul oli meil arutelu, kas peaks hommikust sööma või mitte ja Jaak arvas, et peab, kuna grill jääb ära ja palju need riigid ikka asju võtavad. Seega tegime korraliku hommikusöögi ja oi, see oli suur-suur viga! Kõikidel riikidel olid lauad söögist lookas! Sõna otseses mõttes, süüa oli tervele armeele ja juua veel rohkem. Mul õnnestus taas pärast Peugeotiga koju sõita 😀 Kuna kõigil olid oma rahvusroad, siis pidi ju igalt poolt midagi maitsma, isegi Rasmus näksis ühte ja teist. Alguses tegin soolase ringi, võtsin igalt poolt natuke midagi, kui oli suurem ports, siis jätsin pool Jaagule degusteerimiseks. Mõne tunni pärast tegin magusa ringi, sama loogikaga. Keeksid ja saialaadsed koogid jätsin maitsmata, sest igasuguseid muid huvitavaid magustoite oli nii palju. Pärast veeresime koju, kõht oli ikka üle ääre sööki täis. Pärast arutasime, et mis nendest ülejääkidest küll saab. Need, mis AGS-i poolt olid tellitud (grill ja burger), need annetati kirikule, kes kohalikele edasi jagab. Siin on kirik toidupank ja riideabi. Mida riigid oma toitudega tegid me ei tea, arvatavasti jagasid omavahel ära, perenaistel mitu päeva hooleta, ei pea süüa tegema 😉 Üle pika aja sai taas head feta juustu süüa, bulgaarlased olid oma koduse juustu toonud ja oi see maitses hea. Jaak lõpuks ajas mu sealt ära, et söön juustu teiste eest ära ja siis hakkas ta ise seda nosima 😀 Päeva naelaks kujunesid muidugi prantslased. Kuna Flo on Prantsusmaalt üksi, siis algselt pidi ta koos Belgiaga lauda jagama, kuid need mingil põhjusel loobusid. Kella 9:30 ajal tuli organisaator uurima, et kus Prantsusmaa on, Jaak lohutas, et küll jõuavad, tegemist on ju Floga. No ja nad jõudsidki, kell 12:00 😀 Suure-suure krepi hunnikuga. Flo võttis pusa seljast, kus oli kirjutatud France ja lipu värvid ning viskas üle hoidja ning kukkusid siis Mariega kohe kreppe rullima. Ja kella 13:00-ks olid neil kõik otsas 😀 Täiesti uskumatu, see oli nii naljakas, korraldajatel paanika, Flo jõuab kaks ja pool tundi hiljem kohale ning tund pärast seda on krepid otsas … Aga need maitsesid jätkuvalt täiesti fantastiliselt! Pidu kestis kella 14:00, kuid me hakkasime natuke peale 13:00 liikuma, kõht oli täis ja Jaak juba meeldivalt svipsis ning Rasmus ootas juba 12:00 saati, et millal me ükskord ära läheme. Võib öelda, et pidu oli väga meeleolukas ja kordaläinud! Ja Vana Tallinn maitses inimestele rohkem, kui Läti Balsam 😉
Riikide lauad. Tegin enne rahva tulekut ja asjade sättimise ajal ruttu pildid ära 😉 Viimasel pildil on siis Prantsusmaa esindajad Flo ja Marie oma krepihunnikuga. Soovitan tähelepanu pöörata interjöörile, kuidas lipp on lahendatud 😀 Meelelahutust igale maitsele. Ja mõni pilt inimestest ka, kui üritus peale oli hakanud. Mulle väga meeldisid Hispaania väikesed tüdrukud. Nad olid oma rahvariietes ja need väikesed tüdrukud nende kõpskingadega, no nad nägid superägedad välja!
Sellega veel meie laupäev ei lõppenud. Viimane võimalus oli külastada Aciriale karnevali, seega õhtul pakkisime ennast kõik kokku ja kimasime Acirialesse. Otsisin välja paar restorani, kuhu sööma saaks minna. Kuna me ei olnud ju enne sellisel üritusel käinud, siis tegime väikese valearvestuse, me oleks pidanud ennem sööma minema ja pärast karnevali vaatama, kuid me tegime vastupidi ja meil venis see õhtu kole pikaks. Jõudsime ilusti kohale ja parkla, kuhu ma meid planeerisin mahutas meid kenasti ära. Sissepääs oli 5€, saime templi käe peale ja läksime uudistama. Karnevalikaravanid sõitsid mööda linna ringi ja pärast avastasime, et linnas oli kolm kohta, kus nad showd tegid. Ma olin Aciriale Carnevale lehelt pilte ja väikeseid videojuppe näinud, kuid süsteemile ma pihta eriti ei saanud. Arvasin, et need ringi sõitvad karavanid ongi kogu vaatamisväärsus, sest muusika mürtsus ja need karavanid ise olid juba värvilised ja suured. Selgus, et nad tegelikult jäid teatud kohtades seisma ja esitasid oma show ja seal karavani seest tuli veel igasuguseid elemente välja ning show võis kuni 10 minutit kesta. Kokku oli kas 6 või 7 karavani, ma enam täpselt ei teagi, kolme showd nägime. Õnneks nägime ära nii esimese kui ka teise koha võitjad. Meie perele meeldis kõige enam fööniksiga karavan, seal oli muusika erakordselt hea ja kõik oli kuidagi ansamblis. Kuna karnevalist on mul palju videoid ja need annavad kõige paremini melu edasi, siis tegin eraldi albumi ning seda kõike saab lähemalt uudistada SIIT. NB! Videoid vaadata kindlasti häälega, et kuulda seda muusikat. Lisaks müüdi seal igasugust karnevalikraami, kuna me kombeid ei teadnud siis lihtsalt imestasime, kui palju paberipuru maas vedeleb. Iirisel oli ka neid kohe vaja ja Ingrid ostis talle ühe koti roosasid paberhelbeid. Iiris loopis neid niisama õhku, kui mõne aja päras tulid meile ühed vastu ja lihtsalt loopisid meid nendega. Ahsooo, see käib nii, et neid visatakse üksteise pihta. Jõudsime peaväljakule, kus lapsed rõõmsalt nendega üksteist loopisid ja taga ajasid. Iiris piirdus meie üle puistamisega ja kui mõni vastu tulev laps seda viskas, siis viskas vastu. Ühele platsile seisma jäädes arvas Rasmus, et ta tahaks ka midagi. Iirisel oli selleks hetkeks vaja spreid, mis värvilist ainet välja pritsis ja kui see ära kuivas, oli nagu kumm. Rasmus alguses tahtis ka seda, kuid siis mõtles ümber ja võttis rohelised paberlitrid selle asemel. Sattusid teda nii õigel ajahetkel pildistama, kus ta hüppas õhku, et neid visata ja samal ajal oli kotisuu ka lahti ja peaaegu kogu sisu pudenes välja. Siit õppetund, kui hüppad, siis tasub kotisuu kinni panna aga pildid tulid ägedad 😉 Jäime platsile showsid vaatama ja seal oli lastel väga palju jooksmist. Kõigepealt ajas Iiris Rasmust taga, et teda pritsida, pärast lisandusid kohalikud ja vastastikku loobiti nende paberlitritega ja spreitati. Rasmus oli lõpuks sellest täiesti tüdinenud ja teatas, et talle see festival üldse ei meeldi ja rohkem mitte kunagi me sellisele üritusele ei lähe! Aga showd olid ju ägedad …
Acirealest ka mõni pilt, me polnud seal enne käinud. Kirikutorn, mis remondis on, selle kuppel meenutas mosaiiki. Karnevali nänni müüdi igal pool ja osad olid ka teemakohaselt riietunud. Nii ideaalne hüpe, kuid lõppes mitte planeeritult 😉 Meie pere lemmik, just sellepärast, et muusika oli suurepärane ja sobis kogu kontseptsiooniga. Sai teise koha!COVID-i teemaline, hirmus pikk lugu oli. Kõige ägedam oli see osa, kui need loomad välja tulid. Esimene koht!Veel karavane! Üks suure, kui teine ja teine uhkem, kui kolmas.
Restorani jõudsime alles 21:00 paiku, see oli üks TOP10 reitinguga kohtadest “Times Food”. Ma broneeringut ei teinud, seega läksime hea õnne peale ja õnneks leidus laud. Söögikoht oli võrdlemisi suur, läbi kahe korruse ja paksult inimesi täis. Kuna menüüs oli must siga ja Jaak tahtis seda proovida, võtsid meie põhiroad meeletult kaua aega. Eelroad tulid kiiresti ja lapsed said oma friikaid ka nosida, kui põhirooga saime ikka korralikult oodata. Kuna inimesi oli palju, aknad kinni ja konditsioneer ka ei töötanud, oli lõpuks suur õhupuudus ja kole palav. Iiris ja Rasmus praktiliselt magasid laua ääres … Õnneks üks teenindaja lõpuks avas akna ja pani ka konditsioneeri käima, siis tuli eluvaim vaikselt tagasi. Toit oli maitsev, must siga maitses nagu kana, Jaak vähemalt ütles nii. Ma võtsin musta notsu hakklihaga pasta ja hakkliha oli tõesti hästi kuiv, nagu kanal. Aga kuna mul oli kaste ka, siis kokku maistes väga hästi. Ingrid sõi tuunikala salatit ja jäi rahule. Pidulik viimase päeva õhtusöök sai tehtud! Koju jõudsime alles peale südaööd ja kuna päev oli olnud suuri emotsioone täis siis ma magasin kohutavalt halvasti. Kaasa ei aidanud ka see, et pool ööd sadas padukat ja see plädin häiris mind hullupööra. Ärkasime pühapäeval varakult, sest Ingridil läks lennuk ja pidin enne Miku pere tulekut natuke koristama.
Meie njom, njom õhtusöök!
Giro d`Italia algas taas! Seekord võtsime plaani, et läheme kindlasti vaatama. Jaagul oli vaba päev, Lentini maakonnas oli riigipüha ja kuna baas asub selles maakonnas, siis oli AGS-il vaba päev. Itaalias on selles suhtes huvitav, et maakonniti on ka mingid päevad, mis on ainult seal piirkonnas vabad. On üleriiklikud riigipühad, üleriiklikud usupühad ja maakondlikud riigipühad. Eestis võiks ju ka olla, et linna asutamise päev on selles linnas vaba, siin praegu nii oligi. Sitsiilia esimene etapp sai stardi teisipäeval 10.05 Avolast ja finiš oli Etnal. Meie meestest sõitis Rein Taaramäe ja läksime talle kaasa elama. Jaak otsis hommikul usinasti mõnda pulka millest saaks lipule varda teha, et saaks suurelt Eesti lipuga vehkima minna. Jaak viis Rasmuse hommikul kooli ja me startisime 10:00 paiku Avola poole, et varakult kohal olla. Tee peal saime kokku tiimide kolonnidega, see oli nii lahe, juba tuli selline hasart ja ärevus sisse. Tiimid on ju ägedad värvilised ja bussid ning autod olid samamoodi kirjud ja kus oli rattaid! Lugematul hulgal rattaid! Jõudsime ca 1,5h enne starti kohale, leidsime majade vahel ühe hea parkimiskoha ja jalutsime ümbruses ringi. Vaatasime üle tiimibussid ja otsisime Reinu. Tema tiimibussi leidsime vähemalt üles. Liikusime edasi stardikoridori poole ja avastasime, et sportlased sõidavad edasi-tagasi ja lähevad kuhugi. Ühel hetkel tuli terve hunnik Taaramäe tiimikaaslasi vastu, ma veel hüüdsin, et “Rein, Rein, kus Sa oled?”, seda hüüdsin ma tiimibussi juures ka mitu korda, ei midagi. Selles pundis teda igatahes ei olnud. Mõne aja pärast tuli nende tiimiriietuses veel üks rattur ja selgus, et see oli Rein. Kuna number on selja peal, siis me ei jõudnud nii kiirest reageerida ja hüüdmise peale ta ka midagi teinud, seega nii see läks. Sain selja tagant ühe uduse pilti ikkagi tehtud. Pärast nägime, et sportlased käisid lava peal, kus neid tutvustati ja lava taga oli pressi ala, kus neilt võeti intervjuusid ja sai pilti teha. Oleks me seda enne teadnud, oleks proovinud Reinu sel kinni püüda ja pilti teha. Kuna olime juba stardis, siis enam auto juurde lippu võtma ei läinud. Kogu see melu oli nii äge – sponsorite ala, kus nänni jagati ja sai loosides osaleda, palju inimesi, helikopter ning lennuk tiirutasid pea kohal ja filmisid, inimesed elasid sportlastele kaasa. Selline tõeline spordipidu! Leidsime endale mõnusa koha, kust starti vaadata ja sain selle ka imehästi videole. Jaagul oli kaval plaan edasi minna mäe peale ergutama, kuna Rein on pragu heas vormis ja tal oli kindel soov mägine etapp võita, siis praegu oli tal suurepärane võimalus seda teha. Paraku jäi meil ajast puudu, sest me ei arvestanud sellega, et linnast välja saamiseks on ummik ning lisaks ei võtnud me jopesid kaasa, sest Etnal on ju külm, seal on lumi maas, lisaks ei oleks me õigel ajal Rasmusele järgi jõudnud ning siis oleksime finišisse hiljaks jäänud. Seega otsustasime hoopis koju sõita, kiiresti süüa ja paksemad riided kaasa haarata. Ruttu kooli, täiega protestiv laps kaas ja Etnale sõit. Kohale jõudes oli ca 4km enne finišit juba tee ääres parkivate autode rivi. Ega me siis kohe parkima ei jäänud, katsetasime ikka lõpuni sõitmist. Jõudsimegi umbes 1km pärast politseini ja keerasime otsa ümber ning veeresime alla tagasi. Saime auto pargitud, riided kaasa ja Jaak pidi hakkama lippu installeerima ning siis avastasime, et lipp oli maha jäänud. No natuke pahameelt ja sõimu ning matkasime siis ilma liputa edasi. Mul tuli hiljem meelde, et lipp jäi töölaua peale, kuhu Jaak selle korraks pannud oli. Oleks me Avolas tahtnud lippu võtta, oleks me näinud, et seda pole ja vahepeal kodus käies, selle kaasa võtnud. Kuid suure sahmimise ja ärevusega jäi see maha. Ning oleksid ja poleksid eriti ei aita 😉 Saime siis ca 3km finišini kõndida, ülesmäge ja mööda serpentiini. Tegime mitu peatust, sest minul hakkas pea ringi käima ja Rasmus lihtsalt väsis ära ja teatas, et ta rohkem ei kõnni kuhugi 😀 Leidsime ca 800m enne finišit tõusu lõpus hea koha, kus kaasa elada ja jäime sinna ootele. Parkisime umbes 15:40 auto ja hakkasime mäkke ronima, natuke üle 3km läbimine võttis meil aega peaaegu 50 minutit … See oli karm katsumus 😀 Saime umbes 30 minutit oodata, kuni liidrid tulid. Kuna üleval oli internet kehva kvaliteediga ja live vaadata ei saanud, siis me hästi ei saanud aru, kus nad on. Mingi hetk tulid politseimotikad, mis nagu tellitud meie juurde seisma jäid ja me kuulsime, kui nende raadios öeldi, et tulevad. Itaallased tormasid teisele poole vaatama, kust tulevad, me muidugi ka. Peagi tuli helikopter ja stardiauto, natuke sai veel oodata ning siis tulid politseiautod- ja motikad ning läksime piirde äärde tagasi rattureid ootama. Me teadsime, et Taaramäe on esimese kolme seas, kuid mitmes täpselt, seda mitte. Esimesed kaks läksid koos mööda, seal teada ei olnud. Kolmas mees oli taas politseist ümbritsetud, kuid õigetes värvides, seega meie mees! Jaak seisis natuke ees pool ja ergutas seal, me olime tagapool ning ma kisasin nii kuis jaksasin. Samal ajal üritasin filmida ka, pärast videot vaadates, selgus, et kisa oli korralik, kui filmisin tühjust ja sain ta jälle selja tagant peale. Oleks pidanud filmimise Rasmusele jätma ja ise lihtsalt kisama. Jaagule tundus, et Rein kuulis eesti keelt ja korra oli imestunud, kuid me ei ole eriti kindlad. Nüüd oleks hea teada kedagi, kes teda teab, et uurida, kas ta kuulis meid. Igatahes oli meil adrenaliin taevas ja võtsime nõuks ka finišisse minna, et äkki saame fännitsoonis pilti teha või midagi. Rasmus oli muidugi püha viha täis, kuna me lubasime talle, et peale Taaramäele kaasa elamist hakkame kohe auto poole minema. No lõpuks kujunes teisiti, elasime finišeerijatele kaasa ja tegime finišile ringi peale, kuid Taaramäed paraku ei leidnud. Me ei saanud hästi aru ka, kus autasustamise koht on ja millal see on, et peale seda ehk oleks pilti saanud teha. Jaak luges nende kodulehelt, et peale finišit saab autogramme küsida ja pilte teha. Kuna tema tiimi buss on oli kusagil kaugel ja sinna ei saanud ligi, siis me ei saanud teda hüüda ka. Osad tiimi bussid parkisid raja kõrval ja sportlased elasid lõpetajatele kaasa, me oleks saanud seal ta ehk rajalt korra maha võtta. Aga noh läks nii nagu läks, nüüd oleme muidugi targemad ja teaks kuidas asjad käivad ning prooviks õigel ajal õiges kohas olla ning lisaks ka lipu kaasa võtta 😉 Kuid vaatamata kõigele olid siiski emotsioon laes ja elamust kuhjaga. See oli ikka ülikõva kogemus, rohkem sellist asja me arvatavasti enam ei koge ka. Kui me Taaramäele kõvasti karjunud olime, siis kohalikud küsisid, et kes see oli, me siis ütlesime, et Rein Taaramäe ja Eesti. Igati uhke tunne oli igatahes! Ja siis hakkas tagasi matk auto juurde. Viimasel kilomeetril oli mul küll tunne, et me autot on vahepeal kaugemalt pargitud, no kohe mitte ei jõudnud kohale. Nägime ära ka lõpuauto ja siis tehti liiklus lahti. Mäest hakkas alla voorima rattureid, mootorrattaid, tiimibusse- ja autosid, karavane ja tavalisi autosid, samal ajal parkisid autod mõlemal pool teed ja kõndisid inimesed. Oleks nagu suurelt rahvapeolt koju suundunud 😉 Jõudsime ca 19:20 paiku koju, veidi külmunud, näljased, Rasmus kuri ning pahur, et tal kõik õppimata ja miks me pidime nii kaua seal olema ning kas see tõesti oli seda väärt … Toitsin tal kõhu täis ja tegi oma 15min õppimist ära ning tuju oli pärast seda taas normaalne. Miku pere oli ka alles jõudnud, seega oli selline hilisem õhtusöök ja laste magama panek. Küsisin Rasmuse käest, et hirmsasti oli vaja ju õppida, et miks nii vähe aega läks. Siis selgus, et ta on aru saanud, et kui ta ütleb, et on palju õppida, siis me vahest jätame kuhugi minemata või tema koju, et ta saaks oma koolitöid teha … Eriti kavalpea! Tavaliselt õpib ta samal päeval kohe kõik ära ja need on ülejärgmise päeva asjad, seega on tal üldiselt kõik tehtud, kui just suurem projekt kusagil käsil ei ole ja kaua aega ei lähe. Seega peab ta oma vanemate tujud üle elama ja meiega igal pool kaasas käima, kui me nii oleme otsustanud 😉 Panen ka Giro d`Italia albumi LINGI, kus on pildid ja videod.
Tiimide autod ja bussid, nii palju värve ja rattaid! Tiimide ala, jätkuvalt palju värve ja veel rohkem raataid. Rein Taaramäe tiibussi leidsime ka üles! Ja Rein ise selja tagant, kole udusena 😀Sponsorite ala ning stardikoridor. Ja nii see parkla tekkis, nii kaugele, kui silm ulatus. Saabusid sponsorid ja Suur Tossutaja on täitsa lumine. Lisaks üks mossitav laps 😀 ja finišisirgel olev Taaramäe. 10.05.
Tundub, et lõpuks on kevad tulnud, et jääda! Töötav päike, Mikk ja Anni olid peale esimest päeva “vähid”, kuid tagasi jõudsid ja temperatuur trügib järjest kõrgemale ja kõrgemale ning nüüd on stabiilselt üle 25 ning lubatakse mingi päev ka piike üle 30. Hurraaa, oli ka aeg! Ilusat kevade jätku ja püsige terved!
Meil on igal aastal mõni tuvipaar taga aias puu otsa pesa ehitanud. Hirmus rabistamine kogu aeg käib. Esimesel aastal lasin Rasmusel pesa ära lõhkuda. Saime piisavalt vara jaole, et mune veel sees ei olnud. Eelmisel aastal tegin nad uuesti pesa, seda ma enam ei viitsinud lõhkuda ja kuna maikuust läks ju kole kuumaks, siis olime me võrdlemisi vähe köögiterrassil ja see ragistamine ning uhuutamine ei häirinud nii palju, kui esimesel aastal. Ühel hetkel teatas Jaak, et puu all on surnud linnupoeg, küllap ei pidanud sellele kuumusele vastu. Sel aastal käis hirmus ragin maja ees palmides. Mõtlesin, et nad seal niisama vahepeal puhkavad ja imetlevad palmi ilu. Eile avastasin, et nad on sinna pesa ehitatud, mugavalt V kujulisse harusse ja ematuvi oli haudumas. Kuna nüüd on ju soe ja aknad lahti, siis see uhuutamine ja ragistamine on suhteliselt tüütu. Lammutasin natuke seda pesa ja üks muna kukkus igatahes alla katki. Kuna ma redelit ei viitsinud tuua, siis pool pesa jäi ikka alles. Mingi aeg kuulsin, et jälle käib hull ragistamine ja uhuutamine ning väga pikalt. Lõpuks viskas üle ja võtsin redeli ning lõhkusin pesa lõplikult ära, kiskusin natuke palmilehti ka alla, et tekiks üks auk, kuhu enam midagi ehitada ei saaks. Pärast avastasin, et teine muna oli veel maas vedelemas. Nüüd ehk lõppeb see ragistamine ära. Täna last kooli sõidutades jalutas tuvi keset kiirteed, ma märkasin teda suhteliselt hilja ja see totu hakkas muidugi lendu tõusma täpselt mu auto nina ees. Ega mul seal mingeid valikuid eriti ei olnud, kiirused olid suured, tagant autode rivi, teises reas samuti, kui oleksin pidurdanud või rida üritanud vahetada, oleks see veel halvemini lõppenud. No igatahes oli äkki väga palju sulgi ja tuvi lendas üle katuse auto taha maha, ma muidugi ei jälginud, kas tagumisele aknasse või teele, igatahes tagumine auto jätkas ka sõitmist, seega ei juhtunud tal vast midagi. Kooli juurde jõudes avastasime, et iluvõre on puruks ja Seati märk kadunud ning võrdlemisi korralik kogus sulgi plastiku vahel. Radiaator tundub terve olema ja loodetavasti need võre plastmassikillud lendasid ilma suuremat kahju tegemata ära. Igatahes mulle tundub, et see oli kättemaks pesa lõhkumise eest … Kuid vaadates asja positiivsest küljes, siis õnneks ei lennanud ta aknasse, mis oleks võinud hullemini lõppeda ning et tegemist ei olnud koera, kassi ega teise autoga, seega läks kõik õnnelikult ja kahjud on minimaalsed, loodetavasti, kui nüüd mingeid varjatud vigu välja ei löö …
Pool pesa ja üks looduslik omlett ning minu vaene väike Seatike 🙁 5.05
Lõpuks ometi on taas hakatud pidama festivale, karnevale ja muid meelelahutuslikke üritusi. Tore, et elu taas normaalsusesse tagasi pöördub, kasvõi ainult natukeseks, ka sellest piisab. Alates 1.05 on siin elu peaaegu nagu enne koroonat, osad piirangud ja nõuded veel kehtivad, mis puudutavad maski kandmist, peamiselt siseruumides ja “Green pass” on jätkuvalt nõutav mujalt tulles riiki sisenemisel ja hooldekodus/haiglas külas käies. dPLF-i enam täitma ei pea, juhuu! Igatahes ma olen võtnud eesmärgiks nüüd nii paljudes kohtades käia, kui vähegi annab. Ajast jääb muidugi puudu, nagu elu juba on näidanud, seega ma ikka ei jõua igale poole, kuhu ma tahaksin. Eelmisel reedel 29.04 oli Rasmuse baasis Sakslaste kevadpidu, me ristisime selle “bradwurst festivaliks”. Rasmus ei tahtnud üldse baasi jääda, et miks ta peab ja kas ta ikka peab jne. Ega tal valikut väga ei olnud. Ma läksin kooli lõppedes ka baasi ning kuna pidu algas alles 16:00, oli meil aega, et käia poes ja Rasmusele uus ujumisvarustus osta. Ma pidin ka muidugi ühe paari bikiine ostma, esiteks on need nii ahvatlevalt odavad, teiseks on seal osad väga lahedate värvide ja mustritega. Väga paljudel juhtudel mulle muidugi ei meeldi lõiked, siis lihtsalt imetlen neid, kuid seekord oli üks komplekt, mis oli igatepidi sobiv. Rasmusele saime ka kõik vajaliku ja nüüd tuleb lihtsalt oodata, et meri ka soojaks läheb, praegune 16 kraadi on ikka külm, mis külm! Kuna me olime esimeste seas, kes kohale jõudsid, siis me ei pidanud järjekordades seisma. Sissepääs maksis 15€ täiskasvanu ja 10€ lapsed, selle eest sai plastmassist käepaela, mille küljes olid väikesed rebitavad tükikesed, mille eest asi “osta” õlut, bradwursti ja liha. Meil jäi neid tükikesi päris palju järgi, kuna Janise kolleeg oli grilli taga, siis me järjekorra väliselt saime tema käest vorsti ja liha 😀 Õlle järjekorras pidid mehed muidugi seisma, kuid see läks õnneks kiiresti. Aja jooksul kogunes päris palju inimesi ja pidu oli päris meeleolukas. Saksamaalt oli spetsiaalselt kohale toodud puhkpilli orkester ning õllemüüjad, et kõik ikka autentne oleks. Paar kohalikku müüjat oli ka, ehete ja puidust tehtud esemete tootjad. Mingil ajahetkel tulid Rasmuse klassivennad ja poiss kadus. Alguses oli jutt, et kaua ei ole, et umbes 18:00 ajal läheme ära. Mingi hetk ilmus ta tagasi ja küsis, kas nüüd läheme ära. Ütlesime, et issil on õlu joomata, et veel ei saa. Rasmus siis aitas kaasa, tegi küll nägusid, kuid väikeste lonksudega aitas juua. Siis äkki ilmus üks tütarlaps, pärast selgus, et klassiõde, ja Rasmus oli kadunud, kuid üsna pea tagasi ning jätkas koju mineku juttu. Läks paar minutit mööda ja see tüdruk tuli uuesti ning poiss tegi meile tšau ja oli viuhti kadunud. Ega siis muud üle ei jäänud, kui mehed läksid uuesti õllesappa ja pidu läks edasi. Olime lõpuks kuni kella 19:30 seal, seega peaaegu terve ürituse. Kuna Jaak oli meeldivalt purjus, siis ma sain taas Peugeotiga sõita ja Seat jäi baasi parklasse öömajale. Päris tore oli üle pika aja inimeste keskel olla ja melust osa saada. Eriti hea meel oli meil muidugi selle üle, et Rasmus teiste lastega aega veetis ja suhtles!
Liha, palju liha, vorsti ja brezelit! 29.04Päris alguses ning kui näljased ja janused pikad järjekorrad moodustasid …
Meil oli laupäeval plaanis lätlastega metsa matkama minna ning pärast seda musta notsu praadi süüa. Jaak on sellest seast juba aasta aega unistanud, tal on mitu töökaaslast on seda söönud ja kiitnud. Reedel seda arutades selgus, et Läti tüdrukud ei olnud sellest ideest üldse vaimustuses, et peab kaks tundi sõitma ainult selleks, et metsas konnata ja pärast siga süüa, ei-ei, nemad ei taha. No olgu, olin just samal hommikul näinud ühes Sitsiilia FB grupis pilte Castelmola kohta ja pakkusin välja, et läheme siis sinna ja pärast Acirealesse karnevalile. Karneval on muidu veebruaris nagu Veneetsiaski, kuid seekord lükati see suurte autode ja kujude demonstratsioon aprilli lõppu mai algusesse, kolm nädalavahetust saab vaadata, sel nädalavahetusel on viimased showd. Kuna lätlased olid ka mõlgutanud Castelmola mõtteid ja polnud seal käinud, tegime plaanid ümber ning suundusime hoopis sinna. Laupäeva hommikul tuli mulle meelde, et Liina rääkis ühest baarist, mis kusagil seal Taormina kandis oli ja kus ta vanemad aastaid tagasi käisid. Kiire googeldamine ja selgus, et see baar oligi Castelmolas, seega sai ka selle külastus plaani võetud. Linnake on imearmas! Kõrgel-kõrgel mäe otsas, autol oli taas meeletu üles ronimine, kuid need vaated! Need lihtsalt võtsid hinge kinni ja me imetlesime seda ning ahhetasime, kui ilus! Pilt muidugi ei anna seda täielikult edasi, kuid vaated on täiesti fantastilised! Ja ma arvasin, et Taorminast on vaated imelised, vabandust Taormina, kuid meil on nüüd uus lemmik! Castelmola on segu Taorminast ja Ragususast ning see on imepisike, poole tunniga jalutad kõik kohad läbi ja see on ainut ca 2-3km kaugusel Taorminast. Turiste oli küll, kuid peamiselt peaväljakul ja kiriku ees, tänavatel hulkumas oli neid suhteliselt vähe, seega oli selline täiesti tühi linn oma kitsaste tänavatega ainult meie päralt.
See seal all, peo peal on Taormina vanalinn … Kaugel-kaugel väike linnake … 30.04. Vaade Messina poole. Vaade Catania poole, esiplaanil Castelmola. Kirikuplats, ilusad trepid ja vaateplatvorm. Tänavad on seal kõik sellised kividest mustritega. Veel kitsaid tänavaid, perepilt ja keskväljak.
Castelmola on turistide seas populaarne ühe kindla baari pärast. Antud baar on asutatud 1947 aastal ja nimeks on Turrisi bar. Tegemist on fallose baariga, absoluutselt kogu sisustus, alates WC kraanist kuni lühtrite ja menüüdeni välja on fallose kujulised. Lastel oli muidugi itsitamist palju, kuid me istumise väljas ja seal olid ainult joogimenüüd fallose kujulised, seega seal ei olnud seda kõike silmade all. Sees oli küll kõik kohad erinevaid kujusid ja muid esemeid, mis fallosega seotud, täis. Söök ise oli igav, selline turistikas, maitseelamusi sinna otsima minna ei tasu. Lihtsalt käimise pärast minna kindlasti, kuid võtta siis väike kokteil, vein või mahl ja niisama uudistada. Lisaks on see ka võrdlemisi kallis. Kuid kuna selliseid baare igal pool ei ole, siis sinna kanti sattudes tasub igal juhul läbi astuda. Üks lugu WC-ga ka, läksime Rasmusega sisse tualetti, kõrval hoones oli WC katki, seega läksime peamajja. Ees oli terve kari kohalikke täiskasvanud inimesi ning itsitavad hirmsasti ja üks filmib. Mööda neist mitte kuidagi ei saa … Ma ei saanud üldse aru, mida nad seal teevad, üritasin neist läbi trügida, eriti ei õnnestunud. Lõpuks pooled lahkusid ja ma sain sisse piiluda, et mis neid seal nüüd nii meeletult naerma ajab. Üks aina filmib ja küll nad itsitasid, ise olid täiskasvanud inimesed, sinna 35 kanti kindlasti. Selgus, et neiu üritas käsi pesta ja ei saanud aru, kuidas ta vett peaks saama ja silitas kraani ühte ja teistpidi, kui mingi hetk natuke vett tuli, siis oli ta rõõm suur. Kõrval seisis tal noormees ja aina ärgitas, et proovi veel, näe said ju natuke vett ja neiu aina hõõrub ja silitab kraani, mis oli ju fallose kujuga ja teistel oli nalja kuipalju. Kui ma lõpuks ennast sinna sisse pressisin, siis nad lõpetasid lollitamise ära ja näitasid neiule, et seal on tegelikult pedaal, mida tuleb vajutada, et vesi tuleks ja see noormees lihtsalt suvalistel aegadel vajutas seda ja vesi jooksis. Neil oli kole naljakas, aga mulle tundus lapsik, tundub, et sellises baaris olemine muudab kõiki tiinekateks ja lollused on kiired tulema … No aga WC-s oli interjöör muidugi kõige intrigeerivam ka, seinapildid ja kraan, need olid ikka maksimaalse peal.
Turrisi baar, väljast ja seest. WC pildi tunnete vast kohe ära … Veel Turrisi baari.
Luusisime natuke veel mööda linna ringi ja jõudsime tagasi peaväljakule, kus oli väike armas restoran, kus otsustasime granitadega maiustada. No küll need olid head, Rasmus ainult mõmises ja nautis. Lätlased muidugi hõõrusid haava soolale, et kindlasti tuleb Taormina Bam baris granitasid süüa, mhmhmh, ma tean, et tuleb ja ma loodan ikka süüa ka! Rasmuse käest pärast muidugi küsisin, et miks siis Taorminas ei kõlvanud süüa, kui ma ütlesin, et seisame natuke ja sööme, siis ta teatas, et ta ei mäletanud, kuidas need granitad maitsesid, et ta arvas, et need ei ole head … Nojahh, nüüd ta ehk mäletab natuke pikemalt ja kui ma granita juttu ajama hakkan, siis on nõus sööma 😉 Lapsed on ikka nii vahetud! Granitade menüüs oli väga palju erinevaid maitseid, tundus, et menüüsse olid kõik pandud, mida nad läbi erinevate hooaegade pakuvad, kuid päriselt saadavad on ainult hooajal saadaval olevad maitsed. Läti noorim tüdruk, see 6 aastane, valis välja arbuusi maitsega, paraku ei ole veel arbuusi hooaeg ja seda ei ole. Ja siis edasi oli nagu filmis, piiga pani käed lauale risti, pea sinna peale ja hakkas täiesti lohutamatult nuuksuma, et tal ei olegi siin mitte midagi ja ta ei saagi siin midagi süüa. Ei aidanud muud pakkumised, et on ju maasika ja apelsini ja kõiki muid, ei, tema tahtis arbuusi, kuna seda ei ole, siis nüüd on maailmalõpp käes. Lõpuks nõustus gelatoga, mida sõi paar ampsu ja ülejäänud sai Janis ära süüa, lisaks oma granitale 😀 Vaprad on need isad ja nii armsalt vahetud on need väikesed lapsed 😉
Lihtsalt veel vaateid. Kuna ilm oli natuke pilvine, siis Suur Tossutaja eriti hästi ei paistnud. Suveniiripoodides on ka paljud esemed Turrisi baarist inspireeritud. Keskväljak, veel vaateid ja granitad.
Külastasime ka ühte väikest kaljukirikut, mida lätlased olid vaatamas käinud. Laadisid lapsed Taorminas komme täis ja siis turnisid trepist üles kiriku juurde. Vaade sealt oli jällegi imeline, Taormina on nagu peo peal ja kirik ise on pooleldi kaljust. Ümbrus oli ilus ja imetlesime veel viimaseid vaateid. Kui me oma perega käime, siis me suudame tunni-paariga kõik ära teha ja koju tagasi, kellegagi koos käies läheb aeg hoopis teises rütmis ja kui kohvikutes ka istuda, siis ongi märkamatult mitu tundi mööda läinud. Karnevalile me ei jõudnudki, esiteks ma väsisin ise ära, ei olnud just palju kõndimist ega midagi. Kuid kõrgustes ning võrdlemisi soojas kliimas ca 25 kraadi väsitas seekord kuidagi väga ära ning otsustasime, et proovime karnevalile minna järgmisel ehk siis nüüd viimasel nädalavahetusel. Kuigi ilmateade lubab väga tugevat tuult ja vihma, mis meie plaanid võibolla täiesti vussi keerab. Seega otsustasime päeva lõppenuks lugeda ja tagasi koju minna. Pidime baasist läbi käima ja mu Seati ka ära tooma, koju jõudsime natuke peale 17:00, seega ikka selline korralik täispikk turistipäev, millega me muidugi väga rahule jäime, isegi Jaagule seal meeldis 😉
Kirik seest ja eest ning vaated. Seal üleval mäe otsas ongi Castelmola – pilt kiriku juurest. Taormina vanalinn, kuidagi nii kaugel ja väike ning trepp, mis linnast kiriku juurde toob.
