Category: Uus elu uues riigis

03.12.2019

Seekordses postituses on taaskord rohkem juttu ja vähem pilte, samuti tuleb postitus natuke “hüplik”. Läbi aja on kogunenud igasuguseid erinevaid mõtteid ja tähelepanekuid, mida ma ei ole veel üles täheldanud ning ootavad välja kirjutamist.

Kõige uuemad emotsioonid kõigepealt 🙂 Retsensent lubas kaitsmisele – tagasiside oli üsnagi positiivne ja kolm küsimust oli ka, millest kaks on suht kerged vastata, ühe osas pean natuke taustatööd veel tegema. Seega – Eesti siit ma tulen! Kaitsmine on 12.12. Kuna ma kaitsmise aja sain alles eelmine nädal teada, siis ei olnud enam eriti lennukipiletite valikuid ja jõuan alles 11.12 kell 23:55 Eestisse, seega eriti aktlimatiseeruda ja sisse elada enne ei saagi, kohe järgmine hommik otsejoones Mainorisse. Võibolla ongi hea, siis ei jõua seda pimeduse masendust ja külmatunnet sisse tulla, ühe soojaga saab otse kaitsmisele minna.

Vahepeal oli esimene advent. Olen eelnevalt korduvalt kirjutanud, et ma ei reisi ju eriti, seega olen ka kõik oma elu jõulud ja aastavahetused Eestis veetnud ja seal see sisse elamine kuidagi teistmoodi – läheb pimedaks, ilmad on koledad ja siis ootad jõulu, lund, aastavahetust ja uuesti kevadet. Siin olles ei ole mul mitte mingit jõulutunnet, no ei mingit! Väljas on kõik roheline, päeval on valge ja kui ilm ilus, siis päike paistab, on soe ja kuna kedagi siin ei ela ka, siis majadel pole jõulukaunistusi ja seega ei teki kuidagi jõulutunnet. Otsisin laupäeval siiski meie jõuluehete kasti välja, see, et mul ei ole tunnet, ei tähenda, et kodus natuke jõulukraami rippuda ei võiks. Kuna sel aastal oleme jõulude ajal Eestis, siis ei ole nagu eriti kaunistamise huvi. Siiski lasin Rasmusel kodu ära kaunistada, tema meil küll jõule ootab. Üks põhjuseid, miks ta Eestisse jõulude ajal tahab minna on ka see, et siis saab rohkem kinke 😀 Rasmus küll päkapikke ega jõuluvana enam ei usu aga päkapikud peavadvaatmata sellele ikka käima 🙂 Sussi sisse on raske midagi leida, sest ta ju ei söö siin müüdavaid maiuseid. Seega saab sellist kraami, mida sööb, tän aoli näiteks sussi sees Actameli jook. Lidli 99 sendine advendikalender oli hea ost, seal sees olevaid piimašokolaadi ta õnneks sööb. Esimese advendi puhul tegime esimest korda kaminasse tule ka. Jaak kirus kaminat ikka korralikult, tõmmet ei ole – tõmbab siis kui all mõni uks või aken lahti on. Emmmm … kui ma tahan kaminasse tuld teha, siis on väljas ju jahe, seega ma lasen selle jaheda ju tuppa. Kuna kaminas ei ole pikalt tuld tehtud, siis ajas alguses korralikult vingu sisse. Aga elav tuli on ikkagi äge, eks näis kas edaspidi põletame puid või ostan mingi suuremat sorti küünla hoopis. Puudega on siin maal ju kitsas käes. Küsisime perenaise käest ka, et kust saaks puid osta, ta ei teadnud. Nad ise ei kasutanud üldse kaminat … Eelmised üürnikud olid kogu aeg kaminat kasutanud aga me ei tea, kust nad puid said. Mere äärest puude otsimisega oleme hiljaks jäänud, ühed juba tassisid meie mere ääre tühjaks. Peab järgmist tormi ootama ja kohe järgmine päev luurele minema, äkki on midagi meie uhutud. Vaadates aknast välja oli taaskord tavapärane pühapäev, kus meri oli laevukesi täis.

Terve eelmine nädal oli väga ilus ilm – päike paistis ning temperatuur tõusis taas üle 20. Väga mõnus oli! 24.11 lubati korralikku vihma ja meile vist oli antud ka punane hoiatus, kui ma õigesti mäletan. Siin antakse halva ilma korral hoiatused – kollane, oranž ja punane. Kui on punane, siis on ametiasutused, koolid, lasteaiad ja ka osad poed kinni, inimestel soovitatakse koduded püsida. Ma sellises koguses vihma ei ole meil enne siin piirkonnas näinud – on küll üks kord olnud sadu, kus tee oli nagu jõgi aga meie linnakeses sellist vee mahtu ei olnud, vähemalt meil ei ujunud nii nagu seekord. Lillekastid olid triiki vett täis ja sidrunipuukesel oli bassein ümber. Alumise parkla äravool oli sodi täis, sellist vaatepilti pole enne olnud. Ilmateatega on siin huvitav, kuna Itaalia on suur ja lai, siis ilmateated on seinast seina – alates novembri keskpaigast tulid sellised, et Alpides kõrgusel 1000-1200 sajab lund ja teil seal lõunas ja saartel on päikesepaiste ja 22 kraadi …. Emmm olgu 😀 Siin nummerdatakse kõik halva ilma faasid numbritega, novembris oli neid kokku 10. Enamus neist tabas Liguria (Genova) piirkonda ning Po jõgi ajas ka oma teekonnal üle. Veneetsia üleujutusest kirjutati ka Eesti meedias. Ma enam ei mäleta, kas ma selle panin kirja aga Siracusa piirkonnas olnud suur torm, mis oktoobri keskel oli, selline torm pidi kord 200 aasta jooksul olema ja see pidi siis just nüüd olema. Üks inimene sai surma, jäi tulvavete alla, ühed turistid jäid autosse lõksu aga said päästetud ning teed said kõvasti kannatada. Rääkimata muidugi kogu sellest potipõllumajandusest, mis siin on – väidetavalt oli selle tormi kahjud üle Sitsiilia 320 miljonit eurot, kui tõsi see on, ei tea aga lehed nii vähemalt kirjutasid. Kui me oliive noppima läksime, siis nägime kuidas tulvavete järgselt suurtel teedel koristustööd käivad. Vihmad toovad mägedest teele igasugust sodi ja väikeste traktoritega käiakse seda siis koristamas. Tee ääres on isegi liiklusmärgid, kus pisikese kopatraktori pilt on peal.

• 

• 

• 

• 

Ühes eelmises postituses kirjutasin, et praegu valmivad apelsinid ja see on ajule natuke vastuvõetamatu. See aga on tegelikult jumalast normaalne, et ma hommikul avastan, et sidrunid on otsa saanud – tatsan õue ja nopin mõned puu otsast – see on ju täiesti okei aga see, et apelsinid valmivad on veider … 😀 Jätkuvalt ei saa ma aru, millal sidrunid valmis saavad. Kui liiga suureks lasen küpseda, siis ei ole enam mahla on ainult viljaliha suures koguses. Kui õigel ajal nopitud, siis on väga mõnusalt mahlased ja väga maitsvad. Liiga toorelt on jälle väha mahla ja kole hapud. Ehk mõne aja pärast saan aru, millal on õige aeg neid korjata, et need head oleksid. Tundub, et see puu annab aastaringselt saaki. Ma ei ole tähele pannud, millal see õitseb aga pisikesed beebisidrunid on juba taas küljes.

• 

• 

• 

Liiklusest – ma arvasin, et nad ei üllata mind enam millegagi aga kui me Agrigentost tagasi sõitsime mööda kiirteed, meil oli kiiruseks 120 km/h, sõitsid kaks autot üksteise sabas meist mööda ja tagumine auto pressis piirde ja eessõitva auto vahelt läbi + lisaks sõitis ka esimesel rajal auto, seega keset kiirteed tekitati kolm rida. Olen Eestis ka seda näinud aga siin on kiirused ju hoopis teised, ca 130-140km/h sellist trikki teha, täiesti hullud! Liiklusmärgid on siin üldiselt võsas, seega kui tahta väga sõita märkide järgi võib see teatud olukordades üsna keeruliseks osutuda. Põõsad ja hekid kasvavad tee peale ning liiklusmärgid ja suunaviidad on sujuvalt nende sisse peitu jäänud. Osades kohtades küll lõigatakse põõsastikku maha aga enamjaolt siiski mitte. Kuumusega on märgid kulunud ja põlemise jälgedega, seega on aeg-ajalt on siin ikka üsna keeruline märkidest aru saada. Väga kergest võib segadusse ajada kiiruspiirangu märk, millelt on number seest ära pleekinud aga punane ring on veel aimatav, tundub nagu oleks keelumärk, tegelikult ei ole, oli kunagi kiiruspiirangu märk ja selliseid on siin väga palju. Lisaks kui juhtute parkima ning teile tuleb appi must mees, siis pärast andke kindlasti 1-2€, muidu leiate oma auto kriibituna. Musti mehi siblib linnade ümbruses päris palju ringi – Catania lähedal leiate osad, kes te esiklaasi tulevad puhastama, siis niisama sõiduteel käsi pikalt ringi kõndimas ja kerjamas. Templite oru tee ääres müüs üks must mees pabertaskurätte, täiesti tavalisi pakikesi. Lisaks on nad ennast sisse sättinud poodide juurde ja jagavad ostukärusid ning aitavad memmekestel kraami autosse viia. Neid ei ole õnneks iga poe juures aga Augusta Lidli ja Deco juures nad igatahes passivad, mu peamised poed kus käin. Rasmus on meil tavaliselt kärupoiss olnud aga Augusta Lidli juures ta enam ei taha väga käru võtta, seal see must mees annab käru, ilma mündita ja pärast kui tagasi viid siis ootab käsi pikal raha. Ühe korra andsime, nüüd nihverdan mööda ja annan igati mõista, et ei taha ta käru, võtan ise. Varasemas postituses kirjutasin, et meie tee ääres on tädid tööl. Viimasel ajal oleme ainult ühte näinud, küllap teine on kusagil mujal või siis praegu ei ole kõrghooaeg. Tädi töötab iga päev ja iga ilmaga – vihmaga on vihmavarjuga tee ääres ja jahedamatel ilmadel jopega. Lõuna poole minnes on ka tädid tee ääres aga mustad, valgeid ei ole näinud. Seega see äri käib siin üsna usinasti …

Mingi aeg tagasi käisin Port di Catanias keskuses, eesmärgiks natuke shopata ja poodides ringi uudistada. Läksin varakult avamise ajaks kohale, et oleks vähe rahvast ja mõnus uudistada. Need, kes mind teavad, teavad ka seda, et ma ei ole shoppaja, ma lihtsalt ei näe ilusaid asju, ma väsin koheselt ära kui pean riiete seas sobrama ja peale 15 minutut ma üldiselt loobun. Seekord panin vaimu valmis ja olin avatud meelega. Käisin läbi niipalju poode kui suutsin, ostsin endale isegi paar asja aga üldiselt ei leidnud ma sealt ikkagi mitte midagi, mis oleks mu maitsele. Tore muidugi on see, et neil on siin kogu aeg mingid allahindlused – hooaja kekspaiga ja -lõpu omad peamiselt, alguse omi ei ole silma jäänud. Lõpuks vaatasin, mis inimestel seljas on ja mida nad ostavad. Sellel kellajal olid peamiselt vanemad inimesed – tore oli vaadata kuidas memmeke poes ringi tuiskas ja papi proua käekotiga truult järgi lonkis või siis poe keskel lihtsalt seisis. Inimesed kannavad peamiselt retuuse või tavalisi viigipükse, kampsuneid, pusasid ja dressikaid. Jalas on ketsid, mis on platvorm tallaga ja värvilised ja sädelevad. Nii on riides ka pensionärid … Nojahhh… öeldakse, et Itaalias on kõrgmood ja mis kõik muu veel aga see ei kehti Sitsiilia kohta. Arvestades siinset kliimat ja neid riideid, mis mul olemas on, pean ma juurde muretsema pigem puuvillasest ja linasest riideid, millega suvel hea ringi on käia, seega ootan millal taas suveriided müüki jõuavad, siis on ehk midagi osta ka. Jõudsin arusaamani, et mu maitse ei ühti siin poodides oleva kaubavalikuga. Seega saab see riiete ostmine küll üks suur katsumus olema. Täiendavalt ei tea ega tunne ma neid brände, mis siin müügis on, seega on ka raske midagi eelistada või kindlasti midagi valida. Küll oli mul poodides äratundmisõõmu – Tallinna T1 on ka need poed olemas 🙂 Reedel oli ju suur reede – jah internet oli täis üleskutseid, et boikoteerige ja ärge ostke, seekord olin ma just indu täis, mul on siinsamas baasis USA pood ja see on ameeriklaste suurim ostupüha, seega läksime üsna suurte ootustega poodlema. Baasi sõites oli meil ees väike lahtine kastiauto, pakkide kuhjad kastis kõrgumas – ütlesin veel Jaagule, et kui Sa USA Amazonist tellid siis tuuakse Su pakid ka nii kohale, teadmata, et see auto viiski postipakid baasi postkontorisse. Nüüd on päris kõhe tunne, teades kuidas pakke veetakse, et kas need ikka jõuavad ühes tükis kohale. Poest me muidugi suurt midagi ei saanud – neid asju, mida me tahtsime neile ei olnud suurt allahindlust tehtud. Küll sai laps jõuludeks oma kaks arhidetuuri lego – ta pani need muidugi sama päev kokku 😀 – need olid 15% alla hinnatud. Kuna ma ei tea brändidest midagi aga Jaak arvas, et mul võiks lõpuks ometi olla üks õige käekott, siis ostsime ka ühe Gucci suuremat sorti käekoti, kuhu palju asju sisse mahub. Kottidel oli 20% allahindlust, seega saime selle 60 dollariga, ma ei tea, kas see on odav või mitte aga nüüd on mul Gucci käekott 🙂 Vaadates taaskord inimesi, siis kõigil olid kärud kuhjaga asju täis. Peamiselt riideid, need olid 25-50% alla hinnatud. Ma käisin mingi aeg enne riideid vaatamas ja nagu päriselt, ma taas ei leidnud midagi, mis meeldiks ja väga väga vaja oleks. Paar pluusi sain aga need juba olid nii odavad, et ostsin kohe ära, ei jäänud suurt reedet ootama. Rasmusele tahaks riideid küll aga baasi poes on poiste riiete valik Rasmuse suurusele olematu, seega ei saa me sealt lapsele midagi.

Nüüd mitu erinevat asja kokku koos piltidega, mida all pool on näha. Nagu ma olen maininud on meil siin palju kasse – osad on leidnud üles ka meie maja. See must kiisu on tavaliselt kõrval tühja maja krundil ringi luuranud. Olen hakanud taas küpsetama – et keskkohalt päästerõnas ei kaoks ja pepu kenasti vormis püsiks. Vahepal oli kaneelirullide küpsetamise päev ja internet oli pilte täis, mulle tuli isu viitega 😉 Olen ka kirjutanud, et koolibussid käivad lastel järgi, seekord õnnestus osa neist ka pildile tabada.

• 

• 

• 

• 

Oleme olnud siin neli kuud – tundub lühike aga samas ka pikk aeg. Itaalia keelt ei ole ma ikka veel õppima hakanud, motivatsiooni ei ole. Saab ju ilma hakkama 😀 Tegelikult planeerin uuel aastal selle tõsiselt käsile võtta, kui kevadel taas inimesed siia tagasi kolivad ja suvel alumises parklas jämmitakse, siis saaks natuke tutuvuda ja suhelda ka. Vaatasime ükspäev Jamie Oliveri kokandussaadet – ma seda üldiselt ei vaata aga sattusin nägema reklaami, et ta oma rännakutel jõudnud Sitsiiliasse. Vaatasin siis kohe põnevusega, et kus ma siis seda head ja suurepärast ehedat Sitsiilia toitu sööma saan minna, selgub, et ma pean omale ühe nana leidma, see teebki seda ehedat ja päris Sitsiilia toitu, mida kõik kiidavad. Seega tuleb mul ikkagi itaalia keel suhu saada ja naabrimemmega sõbraks saada, siis saab ehk ka neid suurepäraseid Sitsiilia toite süüa või siis vähemalt näpunäiteid, kuidas õigesti teha. Kuna nüüd on lõputöö saaga enam vähem läbi, siis ongi aeg mõni uus projekt ehk keeleõpe ja kohaliku söögi kokkamine tõsisemalt käsile võtta. Avastasin, et kolm kuud mitte midagi tehes ehk olles koduperenaine ja kirjutades lõputööd puhkab ikka täiega välja – nüüd juba tunnen, et peaks midagi asjalikku tegema hakkama, muidu aju kärbub ja tulebki totaalne laiskus lõpuks peale. Pärast ei viitsigi enam mitte midagi teha. Aga kõigepealt tulen Eestisse, kaitsen lõputöö, lobisen sõpradega, tähistan perega jõule ning vahetan ära uue aasta ning siis hakkan uusi eesmärke seadma ning nuputan välja, mida veel võiks teha, et vaim virge püsiks.

• 

• 

22.11.2019

Nüüd tuleb rohkem juttu ja vähem pilte 🙂

Üks suurprojekt – lõputöö – sai esmaspäeval edukalt koolile edastatud ja eile sai see retsenseerimiseks rohelise tule. Nüüd tuleb siis veel pöialt hoida, et retsensent mind lõppkaitsmisele ka laseb, see vast selgub järgmise nädala keskpaigaks. Peale seda selgub ka kaitsmise kuupäev ja ma saan paika panna, millal Eestisse lendan. Kaitsmise ajavahemik on 2-15.12, seega on võimalus, et mul läheb jube kiireks või siis saan normaalselt lennuaegu sättida. Kuna ma ei ole enne ülikooliga nii kaugele jõudnud, et lõputöö kirjutada, siis kõik see mida selle kohta kirjutatakse ja räägitakse vastab tõele. Ma ei kujuta ette, kui peaks seda töö või väiksese lapse kõrvalt kirjutama. Praegu oli aega ja sain valida millal on tunne, et tahan ja suudan sellega tegeleda. See muidugi ei aidanud sellele kaasa, et ma varakult kõik valmis oleks saanud. Tudengile kohaselt ikka viimastel hetkedel. Tänud siinkohal mu juhendajatele, kes kiirelt reageerisid! Peale eelkaitsmist läks mul mõneks ajaks isu pealt ära, kuna kaitsmisel muutsime veidi mu töö pealkirja ja töö rõhk läks mujale. Mis tähendas, et ma pidin kolme nädalaga kokku koguma uusi uurimusi ja teooriaid, mis uut pealkirja paremini toetaks. Üks osa tööst jäi teoreetilises osas ikka korralikult katmata, teema vajus liiga laiaks ja kui ma alguses olin mures, et maht ei tule täis, siis nüüd läks liiga üle. Kui ma peaks edaspidi veel kooli minema ja lõpus on jälle lõputöö kirjutamine, siis oluline on terve õppeaja jooksul soovitatud kirjandust lugeda! Praegu olin ma hädas sellega, et ma tegin paljud põhiained töökogemuse ehk VÕTA-ga ära ja seega päris teooriat ei saanud ja ühtlasi ei lugenud eriti aktiivselt ka vastavat kirjandust. Nüüd viimased kuud kammisin läbi raamatuid ning lugesin erinevaid uurimustöid, mis mind edasi aitaks ja see oli hull töö. Esiteks akadeemilises kirjas ja enamus kirjatükke inglise keeles. Mulle meeldib kirjutada, väga ja olles üle 10 aasta juhendeid kirjutanud ning koolitusi läbi viinud, siis minu jaoks märksõna on lihtsus ja lihtsas eesti keeles, et ikka tavateenindajad aru saaks ja nüüd pidin kirjutama akadeemilises keeles ja pärselt, see ajas mu lõpuks täiesti hulluks! Ma ei jakasnud enam lõpuks tööd selle pilguga üldse lugeda, et oleks akadeemiline … Ühel korral oli ka imelik tagasilöök – närvidest või väsimusest või millestki veel – igatahes ühel päeval, kui olin planeerinud terve päeva kirjutada, ei suutnud ma enam arvutist teksti lugeda. Silme ees oli hajune laik ja no seda mida ei näe on teksti lugeda ja nii oligi. Kerge paanika tuli igatahes peale. Otsustasin siis mõneks ajaks magama minna ja peale väikest uninakut läks asi paremaks ja silmanägemine tuli ka tagasi. Igatahes olid see sügis ja eriti viimased kolm nädalat väga väga pingelised ja enda arvates olen ühe kartulimedali välja teeninud küll!

Meil käis teisipäeval aednik. Esmaspäeva õhtul umbes 21.30 paiku kirjutas majaperenaine, et kui ilm on ilus, siis järgmisel päeval tuleb kell 8:15 aednik. Olgu, mul selleks päevaks plaane ei olnud ja olin kodus ning lootsin siis ilusa ilma peale. Kell 8:20 oli tore papi oma kaubikuga kohal ja hakkas aias müttama. Ma sain aru, et teeb korda heki ja trimmerdab ülekäte läinud rohtu. Kui aednik umbes 12:15 lõpetas – jah ta möllas neli (4) tundi meil siin aias ja puid ei puutunud seekord üldse, siis oli me kergelt metsikuks kasvanud džungel kadunud ja aed nägi “paljas” välja. Hekk on vähemalt ilus aga põõsastest, mis ta ära kärpis on kahju … Saamas kasvab see kiirelt tagasi, naabrimehe põõsad, mida ta suve lõpus kärpis on väga hoolgea kasvanud. Maja ees olevast rohust tuli välja ka üks aiapott, mida ma ei mäleta, et oleks seal olnud. Innustatuna aedniku tööst käärisin ise ka kolmapäeval, kuna teisipäeval hakkas peale aedniku lahkumist sadama ja sadas ööni välja, käised üles ja hakkasin asjalikuks ning rohisin ära kõik aiapotid ja peenrad, mis meil aias on. Kuna on olnud vihmane, siis on muld hea niiske ning saab ka rohida. Kuivaga ei ole see just kõige ägedam tegevus. Ilm oli ilus, päike paistis ja tõeline nauding oli aias toimetada.

• 

• 

Kodu koristamisega on tekkinud rutiin, reeglina teisipäevad on koristuspäevad, kuid mõnel nädalal läheb see veidi nihu ka ja päevad muutuvad. Olen juba maininud, et koristamine võtab terve igaviku. Mulle üldiselt meeldib koristada, selline rahustav tegevus aga mulle päriselt ei meeldi ka minimaalselt 3 tundi lappidega ringi tuisata. Seega ootame musta reede müüki, äkki tuleb mu kolleegi poolt soovitatud robottolmuimeja hea hinnaga müüki ja mu elu läheb natukenegi lihtsamaks.

Käisime 8.11 praeguses koolis esimesel arenguvestlusel, kui nii võib öelda. Kui Eesti koolis peavad õpetajad peale koolipäeva aja leidma ning arenguvestlusi läbi viima, siis siin saavad õpetajad spetsiaalsed päevad, et vanematega vestelda. 1-5 klassi õpetajatel olid selleks antud 7-8.11 põhi- ja keskkooli õpetajatele 8.11. Õpilased on nendel päevadel vabad. Sellele järgnev esmaspäev oli ka õpilastel vaba, et õpetajad saaksid kokkuvõtteid teha. Täiendavalt oli õpetajatel teisipäev õppepäev, mis tähendas, et Rasmusel oli 6 vaba päeva koos nädalavahetusega, peaaegu nagu koolivaheaeg 🙂 Vestlus läks meil hästi – õpetaja kiitis Rasmust, ta on ilusti arenenud. Eraldi tõi ta välja selle, et Rasmus on viisakas – küsib välja, kui on vaja, ütleb alati head aega ja hoolib ümbritsevatest. See teeb mulle eriti rõõmu, et lapsel elementaarne viisakus vähemalt külge on jäänud! Täiendavalt ütles õpetaja, et ta on perfektsionist – see ei tee muidugi Rasmuse elu eriti kergemaks, tean seda omast käest.

Eile oli juuksuri päev, ma ei käi seal tihti, iga kuue (6) nädala tagant, seekord jäi viis (5), kuna 30.12 on mul oma Eesti juuksuri aeg, juhhuuu ei jõua ära oodata. Siinne tädi on küll tore, värvida oskab aga lõikust ta küll teha ei oska. Salongis on kõrvuti on meeste ja naiste juuksur – eile nägin ära ka meeste juuksurid – kaks kena noorukest ja hästi hoolitsetud noormeest, üks natuke noorem, nii 30dates, teine veidike vanem. Ma pole ennem neid seal näinud ja nad ei ole naiste juuksuri poolel käinud, kui ma seal olen olnud. Eile lobisesid nad seal naisjuuksuritega ning ühel hetkel tuli see noorem meesterahvas ja küsis, kas ma kohvi soovin. Rõõmsalt ütlesin jah ja eile oli siis mu esimene espresso. Jaak ootab juba ammu, et ma seda jooma hakkaks, siis on väljas palju odavam kohvi juua 🙂 Tellisin väikese piimaga ja see maitses päris hästi. Ma ei taibanud raha pakkuda ja ta ei küsinud ka, hiljem kassas ka ei küsitud, seega ma nüüd ei teagi, kas ta tegi välja või ma ikkagi oleks pidanud raha pakkuma. Ta käis seda ju väljas automaadist ostmas …

Käisime mingi aeg tagasi Leroy Merlinis – tahtsin toalilli osta ja mäletasin, et seal oli suur valik. See lill mida ma osta tahtsin oli jube suur aga see eest sain ühe orhidee. Oma orhideebeebid suutsin ma ikkagi ära hävitada. Kõigepealt kõrvetasin ma nad kogemata ära ja siis jäid nad vihmahooaja kätte ja said liiga palju vett. Nojahh, küllap siis pidi nii minema. Suurest Decost sain pärast kaks lille veel, nüüd on kodu juba natuke kodu moodi. Ühel päeval Rasmus teatas, et meil on kass seina peal … Emmm möh, vaadake pilte ja arvake ise 😉

• 

• 

• 

• 

Natuke suurest tossutajast ka. Siinkohal räägivad pildid enda eest 🙂

• 

• 

• 

• 

• 

• 

25.10.2019

Esimest korda elus – lõputöö eelkaitsmine edukalt selja taga. Teisipäev oli see erakordne päev, kus me kursusekaaslastega oma lõputöid eelkaitsesime. Mina kasutasin tänapäevast moodsat üle veebi suhtlusvahendit. Kõik saime positiivse tulemuse ja nüüd läheb suuremaks kirjutamiseks, lõpptähtaeg on 18.11, seega kolm nädalat on aega lihvida. Mida rohkem tagasisidele mõtlen, seda enam tundub mulle, et pean vist enamus tööd uuesti tegema 😀 Või noh igatahes midagi pean kardinaalselt teist moodi tegema, et teised ka aru saaks, miks ja mida ma kokku olen kirjutanud … Seega ootavad mind ees mitmed intensiivsed akadeemilist kirjutamist täis päevad.

Esimesed külalised meil Sitsiilias külas – käinud! Jaagu kolleegi pere kahe lapsega olid meil külas. Mina muretsesin ja põdesin palju, kuna me ei ole ju isegi veel saart avastanud – seega soovitada oskame hetkel veel vähe, külalistetuba ei ole veel täitsa valmis ja lisaks sattus olema eelkaitsmise nädal, seega vaja lõputööd tuunida ja esitlust timmida. Nagu ikka muretsesin üle ja kõik sujus väga hästi. Külalised olid toredad ja tundub, et neile sobis meie juures ka 🙂 Kirjutasin siin mõni aeg tagasi, mida Jaak on meisterdanud ja tema tööriistade riiulist sai nüüd külalistetoa riiul/kapike. Kenasti lihvitud ja riiete riputamise võimalusega. Jaak hellitavalt kutsub suureks tööriistakastiks 🙂

Esimene kaktuseviljade söömine. Oleme aina mõelnud, et peaksime ostma aga ei olnud kuidagi selleni jõudnud, kuna me täpselt ei teadnud, kuidas neid sööma peab. Jaak tööle sõites ikka nägi suure tee ääres onusid neid kaktusevilju korjamas. Sellest innustatuna üritas ta ükskord neid meie linnakese vahel ka noppida, palja käega, see ei olnud just kõige targem mõte ja koju need ei jõudnud. Külalised tõid meile ühel õhtul natuke head ja saime need kaktuseviljad ära maitsta – midagi keerulist ei olegi, tuleb koor lahti lõigata ja vili seest ära süüa. Väga magus ja maitsev, seemned on sees veidi kõva võitu. Ahjaaa, isegi kui poest/turult neid osta ja suured okkad on ma maha pestud/hõõrutud, siis ei soovita ikkagi seda vilja palja käega rabada. Pisikesed salakavalad okkakesed on ikka alles ja need on väga väga teravad ja ei tule pärast käe küljest ära. Siiani annavad veel osad tunda …

Elu esimene päris pizzaahjus pizza küpsetamine. Esiteks ma teen küll pizzat aga tavalises ahjus ja lillkapsa põhjaga. Seega esimene ülesanne – teha pärmitaigen. Olen seda elus enne ka teinud aga see on minu jaoks üks suurem ja tüütu ettevõtmine, seega ma seda väldin, iial ei tea kas kerkib ja kas on tekstuur õige. Otsisin retsepte ja surfasin Youtublis ringi – üks tore Itaalia onu tegi pizzat ja proovisin tema näpunäidete järgi teha. Retsepti võtsin Jamie Oliveri lehelt – väidetavalt pidi sellest kogusest tulema 8 keskmise suurusega põhja. Ma sain 12(!) – esimene õppetund – järgmine kord teha poole väikem kogus, juhul kui inimesi just kaks-kolm korda rohkem ei ole 😀 Midagi läks ikka valesti, sest tainas jäi aina käte külge kinni. Rohkem jahu ei tahtnud ka panna, muidu läheb ju kõvaks. Pizzapõhjad muljuvad ja sikutavad nad ka käte vahel parajaks aga no minul see ei õnnestunud, appi tuli vana hea taignarull. Edaspidi proovin kätega mässata, et tuleks ikka autentne ja ei jääks liiga õhuke. Pizza tegemisse olid kõik kaasatud v.a. Rasmus, kes oma asju ajas 😀 Seega said koos meiega ka külalised käe valgeks. Ahjus tuleb edaspidi aktiivselt tuld all hoida, sellise koguse pizzade peale kippus ahi ära jahtuma ja tänu sellele jäid osad natuke tooreks. Seega järgmine kord – teravam tuli ja vaikselt kogu aeg põleda lasta ning poole väiksem kogu tainast ja veidi juurde uurida, miks taians käte külge jääb – mis siis valesti läinud on. Pizzad ise tulid väga maitsvad, enamus jäi küll järgi, sest kogus oli ikka meeletu. Nüüd saame mitu päeva veel pizzaga maiustada.

• 

• 

• 

• 

Minu esimene oma auto. Meil on nüüd kaks autot 🙂 Mulle auto ostmine võttiski kõigest 3,5 nädalat aega. Meeltu kogus bürokraatiat ning keerulised protsessid. Kuna auto tuli arvele võtta USA-s, me ei ole ju residendid, seega kogu see asjajamine võttis terve igaviku. Kolmapäeval käisime ja tõime mu nunnu koju. Ostsime Seat Leoni, 2010 aasta oma, mõistlik läbisõit ja tundub, et sõidab. Ma ise ei ole veel sellega jõudnud sõita, müügisalongist sõitis Jaak sellega koju, ta kõrv ja tunnetus autode osas on parem, et kas käitub imelikult või on tunnetuslikult kõik OK. Koju me üksteise sabas sõtsime, Jaak Seatiga ja mina Peugeotiga ning kohale me jõudsime. Loodetavasti teenib see auto meid järgmised kolm aastat kenasti ja saan edaspidi ise ringi kruiisida – poes käia, lapsel järgi ja vajadusel veel seigelda.

Esimene vihmapüha – eile jagati kooli grupis artiklit, et Sitsiilias on tänaseks (reede 25.10) välja kuulutatud tormihoiatus – tase punane ning seoses sellega on saarel väga paljud koolid suletud. Hakkas aktiivne arutelu, kas Sigonella kool on lahti või kinni. Öösel hakkas maru peale – kella 2.00 paiku hakkas sadama ja sadas kuni 6.00 praktiliselt välja – vahepeal olid tugevamad sajuhood ja äike, vahepeal natuke rahulikum. Päev on olnud vahelduva sajuga. Tuult nagu ei ole, vähemalt mitte midagi hullu aga on ebameeldivalt märg ja niiske. Lülitasin isegi kütte sisse, et toas hea soe oleks ja niiskus ei leviks. Temperatuuri osas on väljas ikka 20 kraadi, seega külm ei ole. Arvatavasti kusagil siin piirkonnas on asi hull ka, sest paljud kommenteerisid kooli grupis, et ei saada lapsi kooli, kuna väljas on kohutav maru. Sigonellas oli ilm normaalne ning kool lahti. Eks siis pärast peab lugema, kui hull see maru siis oli. Terve see nädal on Põhja-Itaalias suur maru olnud ja ilm halb, nüüd jõusidid need õnnetud vihmapilved meile ka. Nädalavahetusel peaks veel paha ilm olema, ongi hea lõputööd kirjutada 😉 Külalistel läks küll ilmaga väga hästi – siis oli meil terve nädal imeline soe ja päikseline. Nad käisid iga päev ujumas ja said täiega veel suve mõnusid nautida. Meie viimane ujumine jäi eelmisesse pühapäeva 20.10. Vesi oli jahedam, kui harjunud olime aga täiesti ujutav.

Esimesed uued diivanid üle 10 aasta. Kuna siinne diivan oli kohutav, siis otsisime omale uut. Leidsime NEXis täitsa toredad istumised, millel saab jalatoed välja sõidutada ja soovi korral täitsa pikali lasta. Meil ei olnud plaanis neid kohe ära osta aga kui reklaame lähemalt uurima hakkasime, siis selgus et sooduskampaania sai selle päevaga läbi ja kiirelt tuli tegutseda. Eelmisest laupäevast oleme nüüd uut diivanite võrra rikkamad – üks on kahene – koos topsihoidjatega. Kes iganes need olid, kes meile need kohale tõid olid maailma saamatumad asjade tassijad – nad suutsid ära lõhkuda köögiakna välimise võre ja täitsa korralikult. Jaak proovib seda ise korda saada ja kui ei saa, siis peame hakkama uut otsima. See varjutas natuke meie rõõmu aga uute diivanite üle oleme väga õnnelikud ning üritame siin nüüd nuputada, kuidas esimese korruse ala mõistlikult sisustada.

Esimene kasside veetopsike. Ostsime Rasmusele pika palumise peale kasside jaoks ühe anuma, kuhu ta nüüd truult üle õhtuti vett käib panemas. Ma meie kodu lähedusse ei lubanud panna, seega pani ta selle sinna, kus kassid kogunevad. Ühel õhtul käisin temaga kaasas – seal oli neid topse päris palju, seega kiisude eest keegi usinasti hoolitseb. Kui aga keegi toob uue topsikese on kõik kohe kallal ja vaata, et lähevad veel kaklema ka …

TÄIENDATUD 26.10.209

Esimene pikem elektrikatkestus. Meil on siin ennegi äikese ajal elekter ära olnud aga kas siis korraks pimedaks läinud ja kohe tagasi tulnud või maksimaalselt 30minutit. Täna oli rekord, ca 4 tundi oli ära. Majas lähevad sel ajal põlema avariituled, täna läksid need ca 4.30 põlema, mingi hetk kustusid ära ja ma arvasin, et elekter tuli tagasi. Kui Rasmus kella 6:00 paiku tõusis, siis meil ikka elektrit ei olnud. Jätsin ta siis taskulambi valgel toimetama ja kobisin ise tagasi magama. Taaskord läks hästi, et elekter reedel ära ei olnud, kui meil veel külalised olid, siis oleks ikak väga keeruline toimetada olnud. Kui me lõpuks kõik virgusime teatas Jaak, et on aeg Augustasse kohvi minna jooma.

Esimest korda Augustas kohvikus. Majaperenaine soovitas mulle ühte kohta, Il Baretto, mida võiksime kindlasti külastada. Võtsime siis suuna sinna ja tõesti oli armas kohvikukene, paksult itaallasi täis 😀 Rasmus leidis meile vaba laua, seega jäime sinna hommikusööki nautima. Nagu ikka ei leidnud Rasmus endale mitte midagi, kuigi heast ja paremast olid letid lookas. Kuna ma hommikuti kohvi ei joo, tellisin teed. Teenindaja oli täielikult hämmingus, ma äkki olin esimene, kes üldse teed tellis 😀 Jaak võttis topelt excpresso ja lisaks võtsime kaks ricotta täidisega croissanti – suured, õhuliselt ja muljetavaldava täidisekogusega. Peale arve tasumist tegin otsuse, et edaspidi joon siin riigis väljas käies ainult cappuccinot, kuna see maksab maksimaalselt 1.50. Ühesõnaga arve oli siis järgmine: tee- 2.50, excpresso 1.60 (üks on siis 0.80) ja saiad kokku 2.40 (ühe hind 1.20). Ütleme nii, et mingid asjad on siin ikkagi ebareaalselt soodsad.

Kindlasti mitte esimest ega ka viimast korda – “Suur tossutaja” 22.10.2019

17.10.2019

Postitused on jäänud üsna harvaks … Olen istunud peamiselt kodus ja oma lõputööga tegelenud, seega pole eriti millestki kirjutada olnud. Mõned asjad siiski on juhtunud ja emotsioonid kogunenud, seega on aeg jälle mälestusi talletada.

Sügis on käes, vähemalt kohalikel. Meil on ikka suvine meeleolu. Vaatan FB sõprade ajajoone pilte ja natuke hakkab kahju, et siin sellist värvilist vaadet pole. Ikka kõik roheline ja päikseline … aga ega me eriti seda külma, palju riideid ja lörtsi taga ei igatse ka, seega siinne vaade sobib imeliselt ja sügisvärve imetlen FS-s. Septembris jagati FB-s kõvasti õunateemalisi pilte ja üleskutseid ning ühel hetkel avastasin, et tõesti kalendri järgi on sügis käes ja ma pole kordagi veel õunakooki teinud. Oktoobri alguse puhul küpsetasin lausa kaks õunakooki paari päevase vahega. Klassikaline kook ja maitses päris hästi, esimese koogi vitsutasime kahekesi ühe õhtuga ära 😀

Jaak on vahepeal usinasti ka mööblit teinud. Nagu eelnevalt olen kirjutanud oli meil hädasti kirjutuslauda vaja. Selle saime üsna kiirelt ja on nüüd aktiivses kasutuses. Tänaseks päevaks on meil õige arvutitool ka, nüüd on päris mõnus arvuti taga istuda. Hädasti oleks vaja ka mingit riiuli moodi asja, kuna laual ei ole enam ruumi – sinna peavad ju ära mahtuma minu ja Rasmuse kooliasjad ja muu vajalik kraam, klaviatuur näiteks. Lisaks tellis Rasmus omale voodi, mis oleks Eesti kodu omaga sarnane ehk rohkem lae all. Nüüd on see ka olemas 🙂 Lisaks meisterdas Jaak omale töölaua, mis vajab veel tuunimist aga nüüd on tal vähemalt midagigi, kus peal toimetada. Oma järge ootavad veel riiulid ja kapikesed nii esikusse, Rasmuse, arvuti- kui ka külalistetuppa.

• 

• 

• 

Oleme siin üle elanud ka esimese suurema tormi. Tuul tõusis eelmise teisipäeva hommikul (8.10) ja päeva jooksul aina tugevnes. Terve meri oli “jäneseid” täis – nii kutsub mu vanaema merel lained, mis on suure valge vahuga ja see on mulle külge jäänud. Ühesõnaga meri oli paksult “jäneseid” täis ja tuul tuuseldas päris korralikult. Telefonis näitas õhtul tuulekiiruseks üle 32m/s, pärast lugesin internetist, et lained olid kuni 2 meetrised. Ülemise korruse terrassilt pilte ja videoid tehes tundus mulle küll, et see tuul viib mul telefoni käest ja puhub mu ka üle ääre. Tuul möllas ca 20 tundi vähemalt. Kolmapäeva öösel rahunes ning asendus vihmaga – õnneks seekord oli ilma välguta. Meil tuul kurja ei teinud, linnakeses olid osad põõsaste oksad murdunud ning murdunud kaktused sõiduteele kukkunud.

• 

• 

Olen hetkel kuidagi sellisel lainel, et ühe terve päeva kirjutan lõputööd ja siis on üks ,vahest ka kaks päeva, paus ja siis jälle terve päeva kirjutan. Olen küll terve siin olemise aja seda kirjutada üritanud aga pole tekkinud mitte mingit nägemust ega visiooni, kuidas see kõik välja peaks nägema. Ühel hetkel oktoobri alguses loksus äkki kuidagi kõik paika. Olen ju ikka selle siin oldud aja raamatuid lugenud ja netist materjale otsinud ja vaikselt lõputöö lainel olnud, seega olin väga õnnelik, kui peas tekkis struktuur, kuidas see kõik kokku jookseb. Olen väga tänulik oma juhendajatele, kes mulle ülikiirelt tagasisidet annavad. Ega ma ju väga palju enne lõputöö aruande tähtaega neile infot saatnud. Ühesõnaga tuli ühel hetkel juhendajalt roheline tuli, et eelkaitsmisele saan ja nüüd on kuidagi energia voog mind tabanud. Soov ja tahe lõputööd kirjutada ning muidu ka kodus toimetada. Laisklen muidugi ka ja üsna palju aga olen hakanud lõpuks asjalikuks, see annab jõudu ja energiat ning teeb meele rõõmsaks. Inimesel ikka peab olema midagi teha, et ära ei manduks. Kui juunis siin käisime ja Jaagu töökaaslase juures olime, siis ta poeg ütles, et ta ema on hull filmide ja seriaalide vaataja. Ma siis mõtlesin, et millal siin veel seda aega teha on, muid asju on ju nii palju, millega tegeleda. Ja mis nüüd on juhtunud, peale interneti majja saamist ning septembri tulekuga istusin ma enamuse ajast teleka ees. Mõnes mõttes hea ja mõnes mõttes halb – Telia muutis TeliaTV nüüd üle maailma vaadatavaks ja muidugi pidin ma ju selle tellima, seega on meil võimalus vaadata koduseid saateid ning ei saa ma ju ilma salvestuseta, seega igal ajal kui tuju tuleb, saab midagi vaadata. Teine nuhtlus on Netflix – seriaalid, filmid – vali ainult mida hing ihkab. Keegi jagas FB-s, et “Sõprade” seriaalil on 25 aastapäev ja mis siis juhtus, mul tuli täielik kinnisidee see seriaal otsast lõpuni ära vaadata. Oli see alles maraton! Täielik aja raiskamine aga tollel ajahetkel ei olnud mul tõesti tuju mitte midagi teha, kui ainult lösutada ja tuimalt telekat vahtida. Inimene on ikka imelik loom, kui on selline minna laskmise ja mitte midagi tegemise olek, siis nii ongi. Praegu mõtlen, et oleks ju võinud seda aega palju kasulikumalt ära kasutada. Aias toimetada, jalutada, trenni teha – mida iganes aga sel ajahetkel oli lihtsalt selline olukord. Arvatavasti oli see aeg mul selline leppimise aeg, et nüüd olengi siin ja sellistel tingimustel nagu siin on. Tänaseks olen oma “mina” tagasi saanud ja sellist teleka ees niisama passimist on järjest vähemaks jäänud. Tubli mina! Vahelduseks akadeemilistele tekstidele võtsin täna kaasa raamatu, mille kallis Rell mulle kunagi kinkis, nüüd jah lõpuks jõudsin ka selle lugemiseni ja südamega ning siin on selline mõttetera: “Kui olukorda on võimalik muuta, milleks siis meelt heita? Ja kui midagi teha ei saa, milleks siis meeleheitel olla?” – puhas kuld ma ütlen! Võtab kokku minu vahepealse segaste meeleolude ja olukorraga leppimise perioodi.

Kuna eelmine teisipäev terve päeva kirjutasin lõputööd ja silmapauside ajal vahtisin tormist merd, siis oli kolmapäev hea vaheldus natuke seigelda. Kuna Jaagul oli puhkus, siis otsustasime selle päeva poodides kolamise päevaks teha. Viisime poisi kooli ja võtsime suuna Outlet Village poole. Poisi koolist on see ca 30 minutit mööda kiirteed Palermo poole sõita. Tegemist on siis suure külaga, kus on meeletus koguses brändikaupade poode. Kuna ma ju ei reisi mööda maailma ringi ega tea sellistest asjadest midagi, siis ma trampisin seal suu ammuli ringi ja olin hämmingus, et selline asi eksisteerib. Jaak, vana maailmarändur, muidugi ei imestanud, kuna ta on sellistes kohtades korduvalt käinud. Kuna poed avatakse alles kell 10:00 ja me olime juba 8:00 kohal oli vaja aega parajaks teha. Otsisime lähikonnas mõnda kohvikut aga lähedal ei olnud midagi, seega proovisime seigelda lähimasse külakesse, kus Googli andmetel pidi olema väike kohvik. Tee sinna oli muidugi huvitav nagu ikka mööda mäge üles aga kui muidu on teed sõidetavad, siis vahepeal oli antud tee näiteks ära kadunud, kallaku poole jääv osa oli lihtsalt ära vajunud. Augud ja kitsas ning tee otsas olid keelumärgid, kuigi sildid näitasid, et peab sinna sõitma. Seiklesime, imetlesime vaateid ja põllumajandust – siin on ikka iga maalapp mingi kasvatuse all kinni, ulmeline kui palju siin erinevaid aiasaadusi kasvatatakse. Seiklesime, mis me seiklesime aga kohvikut me ei leidnudki. Lõpuks kiirteel tagasi olles jäi meile ette bensiinijaam koos AutoGrilliga ja saime seal natuke aega veeta ja kohvi juua. Outlet Village oli lahe, palju huvitavaid poode ning mis peamine, müüjad rääkisid inglise keelt! Jaak leidis, et see on see koht, kus me edaspidi riideid käime ostmas, kuna müüjad saavad aru ka, mida me tahame ning oskavad suhelda. Ma ise küll arvan, et aasta pärast oskame me juba piisavalt itaalia keelt, et ka kohalikes poodides hakkama saada. Seekord suurt midagi ei shopanud, pigem uudistasime mida pakutakse. Sulasin ma muidugi Villeroy & Boch poes – mu tulevane lauaserviiside komplekt tuleb sealt! Meil ei ole siiani sellist ilusat serviisi, lõpuks oleks aeg muretseda. Lisaks on mul kinnisidee Asicsi osas – kunagi Stamina jooksul tehti mulle seda jooksmise testi ja soovitati tosse. Olen truult nende tossudega nüüd jooksnud ja kõndinud ja mul on peas kinnistunud, et nende tooted on head ja mul on neid vaja. Juhtumisi oli seal suvehooaja lõpu soodukas (emmm, suvi on läbi või?!) ja juba allahinnatud kaubale sai veel -40%, seega ma sain treeningpüksid, -pluusi ja tuuleka 36.-€ eest. Nii olen ma teinekordki nõus seal shoppamas käima 🙂

• 

• 

• 

• 

Neljapäev möödus taas lõputööd tuunides ning õhtul tundsin, et vajan liikumist. Üritasin meest kaasa meelitada aga too ei võtnud vedu, see eest oli Rasmus kohe nõus kaasa tulema. Käisime läbi meie alumise linnakese osa, tahtsin teada kui kaugele saab kõndida ja suur meie alumine linnakese osa on. Linnakse alumine ring on ca 2km, kui käia ka rannast läbi. Tee peal tahtis meiega ühineda üks väike õnnetu kassipoeg, kes oli ikka väga nälginud moega. Kuna ta väga kaua ei jaksanud järgi käia, siis jäi ta meist tagumise ranna juurde maha. Kogu mu plaani rikkus ära üks lahtine koer, kes hullumeelselt meie poole kappas. Rasmus ütles, et ta on seda koera enne ka näinud ja et see kardab teiste koerte haukumist. Õnneks oli meie lähedal aias üks väike nähvits, kes kõvasti lärmi tegi ja see suur koer tõesti keeras otsa ümber ja jooksis ära. Minul aga oli tuju läinud ja hirm naha vahel, olen lapsepõlves koeralt hammustada saanud ja tänu sellele on mul on alati kerge võdin sees, kui koerad lahtiselt ringi jooksevad. Nüüd olen ma veidi mures, et kui ma oma kepikõnnile lähen – mul ju ikkagi vaja taas vormi saada, kuidas ma muidu siin matkata saan – siis kuidas ma saan tervena mööda nendest hulkuvatest olevustest … Suundusime siis tuldud teed mööda koju ja Rasmus arvas, et ta rohkem ei taha. Mul oli ikka suur tahtmine mere äärde ka minna, et näha mis peale tormi järgi on jäänud. Jaak oli nüüd nõus kaasa tulema ja lõpuks jooksis Rasmus ka ikkagi meile järgi. Vaatepilt, mis meie rannas avanes, oli üsna trööstitu … 🙁 Nüüd ma saan aru küll, miks kõik platvormid ära koristati, neist ei oleks küll mitte midagi järgi jäänud. Tagasi koduteel nägime ära ka meie küla kiisud, keda Rasmus õhtuti ikka külastab.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Jalutades oli aega pilte teha, seekord läksime natuke valgemal ajal, seega panen pildid teele jäänud majadest, tagumisest rannast, mis eelnevalt ka siit läbi on käinud aga pildid on hämaras tehtud ning mere ranna rendivilladest.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Mul on nüüd termomeeter! Ma olen terve siin oleku aja soovinud osta õuetermomeetrit ja no ei müüda, kusagil ei ole. Eelmisel nädalal Jaak Lidlist leidis – väga vinge riistapuu – näitab temperatuuri nii sees, kui väljas ja samuti õhuniiskust. Ma nüüd täiesti vaimustuses, käin ja tassin seda korruste vahel, jälgin õhuniiskust ja vaatan ajalugu – väga vahva mänguasi 🙂 Sügise tulekuga on meil siin mere ääres kohe ka niiskuse protsent kasvanud ja mitte ainult õues. Toas on peale vihmasemat perioodi õhuniiskus üle 70%. Nuputasime siin kuidas seda alla saada – panna küte sisse, emmmm väljas on päikese käes ca 28 kraadi ja varjus 25 kraadi ning toas ca 24 kraadi, mida me kütame?! Lülitasime küll kütte sisse ja panin, et hommikul 5:00 – 7:00 oleks 25 kraadi, mõni hommik on isegi radiaator soojaks ka läinud. Konditsioneeridel on see niiskuse funktsioon ka, oleme nüüd seda ka katsetanud ja saanud umbes 65% peale. Lisaks panen kõik aknad uksed päikeseloojanguga kinni, et rohkem niiskust sisse ei saaks. Viimaste soojade päikseliste ilmade tulemusel oli eile päeval niiskusetase lõpuks 54%. Täna hommikul oli toas 71% ja õues 70% 😀 Ühesõnaga niiskusega tuleb siin võidelda ja leida hea lahendus, selle alla saamiseks. Lõpuks ei ole üleliigne niiskus kellelegi kasulik. Paar ööd on miinimum olnud 19 kraadi. Täna hommikul näitas autos 18, baasi jõudes oli 15 kraadi, võrdlemisi jahe ma ütleks. Panin täna lausa pikad püksid jalga, et mitte väga suvitaja olla, lisaks on juuksurisalongis ja raamatukogus ikka konditsioneerid tööl ning õhk jahe. Väljas on muidugi niiviisi riides olles kole palav.

• 

• 

Pühapäevad on siin kohalikel ikka tõelised puhkepäevad. Lõuna ajal on meie laht paadikesi, kaatreid ja jahte täis. Väga äge vaatepilt! Kui laupäeva hommikuti on palju kalapaate, siis pühapäeviti on pigem niisama nautijad. Rasmus luges kokku 24 paati, mina sain 19. Pildile on jäänud osa neist, need valged täpid ei ole lained, vaid kõik on paadikesed.

Lõpetuseks meie “Suure tossutaja” tänane aktiivne hommikupoolik. Hetkel ta ainult tossutab ja tahmab aga veebruaris oli ka mingit sodi alla sadanud. Vaatame siis kuidas ta edasi käitub ja mis meid ees ootab. Ise loodame, et oleme piisavalt kaugel, et seda sodi ehk meieni ei jõua. Kui tuuled on meie poolt, siis me oleme ka sellest tahmast pääsenud.

27.09.2019

Ilm on siin heitlik ma ütleks. Selle nädala algusest on taas suvi 🙂 Esmaspäevast on täiesti selge taevas, päike särab ja UV-indeks on päeval 5-6 ning kraadid on üle 30. Kui enne oli ka 27-29 kraadi, siis oli taevas alati kas mõni pilveke või sudu vmt. ja päike ei kõrvetanud. Nüüd on kõrvetav päike taas tagasi. Esmaspäeval olime taas sunnitud konditsioneeriga magama – tuul oli valelt poolt, seega ei saanud uksi-aknaid lahti hoida ja väljas oli nagunii väga palav ka hilja õhtul. Selge taeva üle on mul iseenesest hea meel, kuna siis on taas ilusad vaated. Etna paistab kätte ja näeb kuidas see oma tossu välja popsutab, ilus päikesetõus ning -loojang ja tähine taevas. Täna hommikul on taas pilved, seega Etna on nendesse mattunud ja saab ainult aimata, kus selle tipp asub. Mujal on selge, seega päike kuumutab nii kuis jaksab. Üleeile oli hea selge ilm ja lisaks sellele oli ka Etna aktiivne – ca iga 15 minuti tagant pahvatas tolmupilvi välja. Hommikupoole olid need suuremad ja päeva peale vajusid ära. Teada on, et see tossab vaikselt kogu aeg aga me polnud enne näinud, neid ägedaid pahvakuid. Päris võimas vaatepilt oli. Ristisime Etna ümber “Suureks tossutajaks”.

• 

• 

• 

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et linnake on tühjaks kolinud. Nädala keskel on tõesti ülimalt rahulik ja vaikne, nädalavahetuseks tulevad osad elanikud tagasi ja pühapäeval on inimesi juba päris palju. Siis peab jälle ümber harjuma, et sagimist on tavapärasest rohkem ning enne kui toast välja astud peab jälgima, mis selga oled tõmmanud 😀

Ahjaa, järgmiseks aastaks tuleb meelde jätta, et suve saabudes kolitakse telekaga välja terrassile. Õhtuti ujumast tulles oli väga vahva vaadata, kuidas perede kaupa õues teleka ees istuti ja saateid vaadati.

Liza käis eelmine nädal töömeestega meile nõudepesumasint paigaldamas. Juhuuu, manuaalne nõudepesumasin on nüüd väga õnnelik. Kaks meest panid 30 minutit ja korralikult nad ikka seda ikka paika ei saanud, sest Jaak pärast kruttis masina jalgu, pani klotsid vahele, et masin oleks fikseeritud ning pani loodi. Meil oli see veidikene madalam, kui köögimööbel. Aga masin on uus, vaikne ja peseb väga hästi! Liza oli aeda astudes väga üllatunud kui suureks üks põõsas oli kasvanud. Jaak on selle põõsa vohamise üle väga uhke, ta on seda esimesest päevast peale kastnud ja see on nüüd ilusti suureks kasvanud ja õitseb kenasti. Lisaks mu armas puuke, millel on imelised õied, on uhkelt õitsema hakanud. Maja ümber on meil mitu lillekasti, mis on tühjad. Aeg ajalt satub ikka nendesse vett, konditsioneeri vedelikku olen valanud ning kastes ka neid veidikene uputanud ja selgus, et ühes kastis olidki ühed lilled. Mitte küll kõige lahedamad aga ikkagi lilled.

• 

• 

Kodust kaasa kolitud lilled on mulle vist ka selle vintsutuse andestanud ja koguvad jõudu ja kasvatavad uusi lehti, võrseid, juuri. Üks orhidee on veel õnnetuke aga ta oli juba algusest peale selline väetikene. Eks paistab, kas sellest tuleb veel midagi . Teised kaks on hoolega juuri ajanud ja lehti kasvatanud.

• 

• 

• 

• 

Täna olin taas imelise päikesetõusu tunnistajaks. Lisaks kui ma Eestis olen harjunud, et poolkuu on püstine, siis siin on see kummuli – nagu naeratav suu … Väga võõrastav aga ägedalt omapärane.

Eile õhtune imeline päikeseloojang. Paremal Etna ja tuledesäras Catania.

• 

Nädala keskel on meil rand suhteliselt inimtühi. Üleeile oli mul meeles telefon kaasa võtta. Rannast on kõik platvormid maha võetud. Ühe päikesevarju ülemine osa on ka maas – ei teagi, kas murdus ära või on keegi vandaalitsenud. Vesi on jätkuvalt soe, märg ja soolane.

• 

• 

• 

• 

Sain käe valgeks ka kohalike magustoitude tegemisel. Kaks korda olen teinud tiramisut – esimesel korral kaks kihti ja jäi veidi vedel, teisel korral tegin kolmese ja tuli päris maitsev. Üllatas, et seda on nii lihtne teha 🙂 Retsepti otsides tulevad ju siin kohe itaalia keelsed saidid ja retseptid – vaatasin ja lugesin läbi umbes 5tk ja üheski retseptis ei ole sees alkoholi … Esimesel ette sattunud eesti keelsel retseptil oli üheks koostisosaks liköör, see on ka põhjus, miks ma enne teinud ei ole, meil kodus pole likööri … Selgus, et originaalis polegi alkoholi vaja. Teisena tegin ka cannol´isid – ümbrised ostsin küll poest, sest ise teha on neid keeruline ja vajalikud on vastavad abivahendid nagu shushi tegemisekski on vaja teatud instrumente. Cannoli ümbriseid müüakse õnneks igas poes – suuremaid ja väiksemaid, seega jäi ainult sisu tegemise vaev ja ümbriste täitmine. Maitsesid paremini järgmisel päeal, kui olid öö külkapis olnud, siis oli taigen pehmemaks läinud ja mugavam süüa.

Mõned minu jaoks elementaarsed asjad panevad mind jätkuvalt imestama – tualetis on ukse peal silt, et töötajatel on enne tööle naasemist kätepesu kohustuslik. No ma ei tea, iga kord võiks peale tualetis käimist käsi pesta … Tegin baasi söögiosast ka paar pilti – meie peamisest kohvikust, kus me kohvi, pirukaid või arancinisid ostame ning Rasmusele kakaod ning Taco bell. Tacost ei ole ma veel kordagi midagi ostnud aga Jaak maitses ära ja ei kiitnud eriti heaks. Samas lõuna ajal on seal väga pikad järjekorrad, seega ameeriklastele meeldib.

• 

• 

• 

Eelnevalt olen kirjutanud ka, et baasis on hulkuvad kassid ja igal pool on sildid, et kasse ei tohi toita. Ühika ees stendil on lausa hoiatus, et kui elanik toitmiselt tabatakse visatakse ta ühikast välja. Täna jäid mul ette nii kiisu kui ka silt.

• 

• 

Pääsukesed on kolinud baasi – eriti meeldib neile kiriku torn ning palmid. Palju siutsumist ja säutsumist on viimastel õhtutel ka meie maja ümbruses olnud.

Lehvitused teile kõigile. Pilt on tehtud 13 ja reede klubile mõeldes 13.09 õhtupoolikul.