Category: Uus elu uues riigis

29.04.2022

Kuhu aeg kaob? Nagu päriselt?! Me ju alles tulime ja juba ongi kohe kõik … Just nüüd, kui ma olen sisse elanud ja aktsepteerinud ning leppinud kohalike kommete ning veidrustega, peame me hakkama tagasi sättima. Mul oli sisse elamine ikka superraske, mäletan esimesest poolest aastast ainult seda, et ma olin kogu aeg mures, närvis ja pinges. Iga krõpsu peale oli kohe, et mis see oli, kes see oli, kus see oli. Kuna majas naksus, krõpsus ja tegi muid hääli, siis mul oli kogu aeg tunne, et midagi juhtub. Kas meil läheb elekter ära või vesi või kukub midagi kokku või juhtub veel midagi kolmandat ja mis siis saab?! Elu saab otsa! Tegelikult ei juhtunud ju midagi ja kui juhtuski, siis perenaine organiseeris imekiiresti abi ja lisaks suutis Jaak ise mingeid asju korda teha või leidsime ajutisi lahendusi. Kõik oli üle elatav ja lahendatav. Kuid olles ikkagi võõral maal, võõras keeleruumis tundus kõik nii kohutav. Kuna me tulime ju puhkuste ja suvisel tipphooajal, siis oli siin meeletu rahvaste liikumine ja autode vool. Iga möödakäija ja ja auto peale ma kohe vaatasin, kas tahetakse meist midagi. Tegelikult ei tahtnud keegi midagi v.a. üks veider onu, kes midagi rääkimas käis. Ja autod pidurdavad meie aia juures, kuna lamav politseinik on vahetult siin, mitte, et nad meie aeda vahtida tahaks … Lisaks muidugi see liiklus! Niikaua, kui ma pidin kõrvalistmel istuma, oli kõik niiniii õudne ja kohutav ning iga kord, kui pere tööle/kooli sõitis olin ma mures, kas nad ikka jõuavad kohale. Jaagul oli kohustus mulle helistada, kui ta tööle on jõudnud, kuid ta unustas seda pidevalt teha ja lõpuks leppisime kokku, et kui ei helista, siis tähendab, et kõik on korras. Ja nii ju tegelikult ongi, üldiselt leitakse telefon üles siis, kui midagi juhtunud on .. Vähemalt minu pere meeste puhul küll 😉 Olgu, tegelikult Jaak helistab niisama ka, õnneks on see harjumus tal sees ja päevas korra ikka telefonis ka suhtleme, kui tal muidugi tööl kole kiire ei ole. Niipea, kui ise sõitma hakkasin, siis ei tundunud see liiklus enam midagi nii hull, v.a. Catanias muidugi. Siis oli mul veider, kui Jaak küsis, kuidas sõit oli ja kas kõik läks hästi … Arvestades seda, et Seat ennem rohkem trikitas, siis oli küsimus muidugi õigustatud. Kogu selle suure muretsemise peale läksin ma lõpuks peast halliks ja olin üldse omadega koledasti konfliktis. Nüüd on seda muidugi hea meenutada ja muiata ning mõelda, miks ma ei nautinud seda mida mulle võimaldati, vaid pidin ikka kogu aeg millegi üle muretsema ja kaotasin sellega nii palju aega, mida oleks hoopis teisti nautida saanud. Tõesti, mu keskmine nimi oli (on) “mure”! Kuid iga asi siin elus on õppimiseks, küllap siis ka see periood oli mulle vajalik, et midagi läbi elada ja sellest õppida. Peamiselt seda, et üle mõtlemine ja muretsemine toob kaasa halli pea, rahutu hinge ja magamata ööd, asjad lähevad ja juhtuvad täpselt nii nagu ette nähtud ja kui Sina ise ei saa nende asjade kulgu juhtida, siis ei ole mõtet sellega ennast vaevata.

Ma sain vahepeal aasta vanemaks … 45, suur ja kandiline number, alles meil oli 40 pidu, FB just tuletas ükspäev seda mulle meelde … Natuke olen nukker, et Eestis ei ole, kuna mul ikkagi oli harjumus iga 5 aasta tagant pidu teha, näeks taas sõpru ja saaks lõbutseda ning lobiseda. Kuid vaadates, kuidas aeg lendab, siis ega see 50 enam ka mägede taga ei ole 😀 Kingiks oli reis Ateenasse, seega rohkem midagi ei tahtnuki. Rasmus tegi mulle tahvlile kaardi ja kinkis õhupallid. Hiljem koolist tulles oli neil meeletult suur lillekimp kaasas. Lõikelilled, päriselt?! Ma olin väga üllatunud, kuna Jaak ei poolda lõikelillede kinkimist ja ma ise eelistan ka võimalusel muid lahendusi. Neil käis korra mõte osta võõrasemasid, mis on traditsioon, aga kuna mul need juba on ja rõõmsalt köögi terrassil, ma ei tea juba mitmendat ringi, õitsevad, siis ei onud neil mõtet, seega otsustasid nad lõikelillede kasuks, Rasmus valis kimbu välja. Aga see oli väga meeldiv üllatus ja tegi südame väga soojaks 🥰 Lisaks tuli kaasa ka lillepott 😉 Kuigi kevadeti olen ma ikka endale tulpe ostnud, Lidlis 10tk kimbus ja 2.95, kuidas Sa jätad ostmata. Mu enda tulbid sel aastal ei õitsenudki, ühel tuli õis, teised on ainult lehti kasvatanud. Seega peabki poest ostma, need on nagunii ju maha juba lõigatud.

Elektrifirma on otsustanud, et sel kevadel on nad eriti usinad ja teevad mitu korda kuus hooldustöid ja just nimelt teisipäeviti. See hakkab natuke juba tüütuks kiskuma tegelikult. Eelmine katkestus oli planeeritud 19.04. ehk eelmisele teisipäevale. Kuna Jaak käib ikka oma graafiku alusel teatud päevadel tööl ja hetkel on need päevad teisi- ja neljapäev ning üks kord on tavaline tööpäev ja kaks korda on algusega 15:00-17:00 vahel, oleneb kuidas plaan kujuneb. Seega nende hiliste vahetuste ajal pean ma Rasmust nii viima kui tooma. Õnneks saab see arvatavasti 16.05 kanti läbi ja siis peaks tulema tagasi tavapärane E-R 8:00-17:00 (Jaagu jaoks max 15:00) tööaeg. Eelmine teisipäev oli tal kella 15:00 vahetus, kuid kuna elekter pidi ära minema, siis ta ei viitsinud kodus olla vaid tuli ka peale hommikusi toimetusi baasi. Tegime siis korraliku shoppamise päeva. Koolist tagasi tulles selgus muidugi, et elekter ei olnudki ära käinud. Kuna nädalavahetusel oli siin suurem torm olnud, siis nad arvatavasti tegelesid avariitöödega ja korraline tegemine jäi ära. Kuid ei hullu midagi, nüüd tegid nad seda 26.04 ja siis läks päriselt ka elekter ära 😀 Jaagul oli sel nädalal õnneks hommikune vahetus, seega ma ei pidanud kuhu sõitma ja nautisin elektrivabadust, mis ka seekord plaanipäraselt kuni 16:30-ni kestis. Kuna elekter käib aina ära ja ma pean Rasmust sõidutama, siis on mul olnud ideaalne võimalus blogi kirjutada ja viimasel ajal ongi kirjutusi rohkem, kuid võin teid lohutada, et edaspidi jääb postitusi kindlasti vähemaks, kuna me enam nii palju ei seikle ja arvatavasti pole mul enam nii palju ka kirjutada. Kui see muidugi on lohutuseks, võibolla hoopis kurvastuseks … Mulle endale on kirjutamine muutnud nagu väikeseks teraapiaks, saab ennast tühjaks laadida ja rõõmsalt jälle edasi toimetada ning uusi mälestusi koguda.

Eelmisel esmaspäeval reisilt tulles oli Itaalias ju riigipüha ja meil küla paksult inimesi täis. Meenutas suveperioodi. Möödunud pühapäeval, 24.04, oli meil ca 27 kraadi sooja ja lõõskav päike. Jaak oli 10 minutit õues ja siis teatas, et kole palav on ja kolis “jahedasse” tuppa (meil nüüd toas lõpuks 20 kraadi ümber sooja) tagasi. Ma oleksin hea meelega peesitanud ja suve nautinud, kuid suutsin ennast Ateenas ja neljapäeval baasis lisaks ära külmetada ning jäin reedel haigeks. Tuumanohu ning kurguvalu, viimasest sain õnneks paari päevaga lahti, kuid nohu kestis pikemalt. Nohuga kaasneb see ebameeldiv kõrvalnähtus, et pea on paks, paha hingata ja kogu aeg on selline “udu” sees olemine, seega pikutamisest ei tulnud mitte midagi välja. Lisaks oli meil lätlastega üks matk planeeritud, mille me nüüd edasi pidime lükkama. See-eest käisid lätlased ujumas … Rasmus käis ka nagu uni mulle peale, et ta tahab ujuma minna. Kuna tal ei ole praegu ujumisvarustust – papud, lestad ja ujumispüksid on kõik väikseks jäänud, siis ta ei saanud minna ja ega ma ei lubanud ka, mulle tundub, et vesi on külm. Jaagu andmete järgi jääb sinna 15 kraadi kanti … Osadele on see juba täiesti ujutav vesi, kuid mulle mitte … Lisaks kipub Rasmus suppama, et meri on nii rahulik ja ta ikka väga tahab. Jälle ma ei luba, kuna vesi on külm ja kindlasti tal on ju vaja vette ka minna, pärast kah haige, ei ole vaja siin enne kooli lõppu ennast külmetada. Küll jõuab ka suppama ja ujuma, terve maikuu ja suvi on veel ees. Meile oli väga suureks üllatuseks, et pühapäeval nii vähe inimesi oli, ideaalne rannailm ja polegi kedagi. See-eest oli esmaspäev, 25.04, küla rahvast täis. Itaalia tähistab 25.04 vabastuse päeva, kuigi nad olid iseseisvad, aga sel päeval sai Itaalia vastupanuliikumine võidu Mussolini üle, kes oli Saksmaa poolt mõjutatud ja siin valitses tegelikult Saksa võim. Seega peavad nad seda päeva oma ajaloos väga oluliseks ning on suur riigipüha. Kuna inimestel oli vaba päev, siis oli meil taas nagu suvel, rahvast vooris edasi-tagasi, grilliti, oldi suurte kampadena mere ääres ja üldse oli suurem “sumin” küla vahel. Ilm läks nati jahedamaks, kukkus tagasi sinna 20 kanti, päikese käes on ikka jätkuvalt 20+, kuid kuna oli mere tuul, siis tuule käes oli veidi jahedam.

Baasis aega veetes üritan lisaks kirjutamisele ja viimasel ajal, kui ilmad taas ilusaks on läinud, jalutamisele ja e-raamatute või jutusaadete kuulamisele, veel midagi kasulikku teha. Veebruari lõpus käisin näiteks juuksuris ja maniküüris. Juuksuris lasin ainult otsi lõigata, kuna Jaak enam ei viitsi, siis mõtlesin, et lähen proovin taas baasi juuksuris õnne. Seekord oli üks teine neiu lõikamas ja tegi väga hästi, üldse ei sakutanud ega teinud lohakalt ja küsis ainult 15$. Normaalne, sellise raha eest võin teinekordki minna. Eelmisel neljapäeval otsustasin uuesti minna. Sattusin jälle selle sakutaja otsa, kuid seekord oli ta väga hella käega ja lõikas väga ilusti, kuid pärast arvet makstes ma küll enam nii õnnelik ei olnud, ta küsis 31.50$ nagu päriselt, otste piiramise ja föönitamise eest 31.50$!! 100% hinnatõus, ma olin päris šokis, üritasin seletada, et kuidas nii palju, et viimane kord oli 15$ ja nüüd tahate sellist summat! Ei andnud see seletamine ega vaidlemine mingit tulemust ja Jaak peab siiski korra veel ise mu juukseid lõikama. Sellise raha eest ma küll ei ole nõus rohkem sinna minema. Maniküüris käisin märtsi alguses ja see maksis ka ainult 14$, nüüd võibolla on hind juba tõusnud, kuid klassikaline maniküür oli toona selle hinnaga. Huvitav oli muidugi see, kuidas neiu seda mulle tegi. Kui ma Eestis olen käinud, siis käsi leotatakse ja siis hakatakse muid protseduure tegema. Siin ta ei leotanud vaid määris õli küünevallile ja tegi siis tangidega lõikust. Muidu oli kõik tavapärane, see oli minu jaoks uus ja üllatav, kuid lõpptulemus oli täitsa kena ning Veneetsias sain oma värske maniküüriga igatahes ära käidud.

Mul on kombeks kord nädalas gaasinäitu piiluda, et ega otsa ei hakka saama. Kontrollin seda üldiselt sel päeval, kui gaasi toodi, et palju nädalas kulus. Praegu on reeded need päevad. Kuna me läksime reedel reisile, siis ma unustasin reede hommikul vaadata ja ma sain tõsise ehmatuse osaliseks, kui Ateenast tagasi jõudes teisipäeval seda kontrollima läksin. Sipelgad olid ennast sinna sisse seadnud. Tegin kaane lahti ja see oli alt paksult sipelgaid täis. Lisaks olid nad oma munad kinnituskohtadesse munenud, see kõik nägi väga vastik välja. Tõin ruttu sipelgamürgi, meil on üks pulber, mis väga hästi mõjub. Puistasin seda südamest. Siis jäin mõtlema, et äkki see ei ole hea, kemikaal ju ikkagi ja gaas, et juhtub midagi. Tassisin siis kompressori kohale ja puhusin sellega sipelgaid laiali. Kuna ma panin pulbrit nii palju, siis seda jäi ka veel alles. Olin enamus sipelgatest lahti saanud ja tegin lahti pisikese luugi, mille all näit on, hea, et ma ehmatusest ei karjunud. Nad olid sinna ka oma munad munenud. Jälle, vastik-vastik, puhusin selle ka laiali. Nüüd käin peaaegu iga päev vaatamas, et ega nad tagasi ei ole kolinud. Väga vastik vaatepilt oli igatahes. Fui! Ükspäev otsustas üks pääsuke meie terrassil ära surra. See oli äkki laupäev, Jaak läks grilli kokku pakkima ja tahtis teist teed kaudu tuppa tulla, kui ütles, et meil pääsuke pikutab tee peal. Vaatasime siis teda hoolega, lõõtsutas hirmsasti ja üks tiib oli imelikult. Kuid pea liikus ja me lootsime, et äkki toibub. Palav tal ei seal olla ei saanud, kuna oli varjus ja kivipõrandal, seega kuhugi kasti me teda ei pannud ja tuppa ei toonud. Juua oleks võib-olla võinud ju viia, kuid kui rabelema oleks hakanud, siis oleks asi hullem olnud. No igatahes me teda ei torkinud, Rasmus oli lihtsalt väga kurb ja häiritud ning tahtis teda kuidagi aidata. Paraku ta ei toibunudki ja mingi hetk Rasmus ütles, et lind on surnud, jalad taeva poole. Nojahh, loodus teeb oma korrektuurid ja rahu tema hingele!

Suur streik, millega siin korduvalt on ähvardatud jäi lõpuks ära. Kütuse hinnad kukkusid tagasi sõja eelsele tasemele ja bensiin on iseteeninduses 1,80€ kanti ja teenindusega 2,00€ ringis. Nüüd võttis Itaalia valitsus just vastu otsuse, et riigiasutustes (ametid, koolid) ja kaubanduskeskustes ning muudes kohtades, kus saab kütet kontrolli all hoida nt. kortermajad, ei tohi suvisel perioodil siseruumides olla alla 25 kraadi ja talvel üle 19 kraadi. Kõik energia kokkuhoiu eesmärgi, kuna gaasi hind on tõusmas ega elektergi maha jää. Augustis 35 kraadisest õuest 25 kraadisesse siseruumi sattuda on päris jahutav, kuid see on tegelikult päris soe. Kuidas nad eraisikuid kontrollima hakkavad seda ei ole selgitatud. Me jätkame oma konditsioneeride kasutamist, kui ikka palav on ja ei lase ennast sellest nõudest eriti häirida. Rasmus lülitas jahutuse sisse juba peale Sardiiniast tulekut, et palav on … No ma ei tea, nii palav nüüd küll ei ole, et konditsioneeri juba kasutama peaks, akna avamisest piisab täiesti 😉

Jaak oli eelmisel neljapäeval tubli ja pesi omal auto puhtaks, kuna ta pidi alles 15:00 tööle minema, siis ta oli natuke asjalik. Te võite ette kujutada tema pahameelt, kui õhtul hakkas liivavihma sadama, mis värvi ta auto pärast seda oli? Loomulikult kollane ja liiva täis 😀 Praegu kohtab selliseid sõidukeid siin väga palju, tundub, et juhid on loobunud pesemisest, sest nagunii tuleb jälle mingi liiv kusagilt alla ja taas on kõik must. Jaak on ka siiani solvunud ja sõidab kollase autoga ringi 😀 Minu armas Seat aga otsustas sel teisipäeval, et lõpetab koostöö minu ja pagasnikuga. Lihtsalt enam ei avane ja kõik, mootor teeb seda väikest surinat ja see on ka kõik. Positiivne on asja juures see, et ta otsustas otsad anda siis, kui ma olin olulise toidukraami välja võtnud ja sinna jäid veed ning veel paar asja. Kuna tegemist oli elektrivaba teisipäevaga ja auto parkis tänaval, siis ma ei tassinud pagasnikut tühjaks ja panin luugi kinni. Mulle tundus, et jäi pahasti, tegin uuesti lahti ja panin uuesti kinni, kuid arvatavasti ma kas ei oodanud lõpliku avanemist või panin kehvasti kinni, pärast igatahes enam lahti ei saanud. Nüüd on mul uus luuk, tagumiste istemete kaudu. Eile sain veed ja poekotid sealt kenasti sisse ja pärast kätte ka, lihtsalt parklas näeb tegevus kummaline välja, kui ma seal ronin ja kotte topin 😀

Ateena postituses unustasin kirjutada, kuidas Rasmuse testimine tagasi tulekuks oli. Kreekas tehakse ka teste peaaegu kõikides apteekides, leidsime ühe, mis oli meie öömaja juures. Nad juhtusid pühapäeval lahti olema ja ma astusin läbi, et uurida, kuidas see käib. Vajalik oli Kreeka dPLF täida, mis enam kohustuslik ei ole, onu tegi suured silmad, kui ma ütlesin, et meil ei ole seda, et kuidas ei ole, kõik, kes tulevad ju saavad selle. Tundub, et nad ei ole kursis, et reegel vahepeal muutus. Tegin samal õhtul selle siis ära, see oli superlühike ja ülilihtne, kuna kasutusele jäigi vabatahtlik miniversioon. Sain oma koodi, millega test seotakse ja läksime esmaspäeva hommikul testi tegema. Kui mujal apteekides on “skafandrites” eraldi inimesed, kes testimisega tegelevad, siis seal oli seesama onu, ilma kinnasteta ja tavalistes riietes, tegi testi ära ja sidus testi tulemuse mu dPLF koodiga ja oligi kõik. Nagu päriselt, see asi hakkab juba naljanumbriks kiskuma … Nagu viimasel ajal kombeks, jälle keegi lennujaamas “Green passi” ei küsinud. Mul on hakanud tekkima tugev tunne, et lennufirmadel ja maapealsel teenindusel ei ole enam ressurssi, et kõiki neid dokumente kontrollida, nad vaevalt suudavad ära teenindada inimeste pardale mineku. Mahud on hakanud kasvama, kuid töötajaid ei ole ju jätkuvalt juurde võetud. Kui Sardiinisse lendasime, siis ka piloot vabandas hilinemise pärast, et maapealsel teenindusel on personaliprobleemid.

Kodusest Eestist ka natuke. Mõni aeg tagasi üürnik uuris, kas me tuleme juulis tagasi või pikendame oma olemist, kirjutasin, et tuleme tagasi. Ta hakkas kohe korterit otsima ja leidiski juba sobiva märtsi keskel, sain aru, et üks ukraina pere oli ka seda soovinud, kui meie oma sai selle ikkagi endale. Ta on nüüd tegelenud aktiivselt välja kolimisega ja me laseme korteri peaaegu tühjaks teha, kuna paljud asjad ehitab Jaak ise ja midagi saame ta venna sõbra kaudu tellida. Pidimegi köögimööbli tellimuse ära tegema, et materjal saab lihtsalt otsa ning kui me ükskord suvel midagi tahame, siis ei pruugi enam midagi olla. Seega ülemise osa ja alumised uksed me tellime. Alumise karkassi ehitab Jaak ise. Aga ülejäänud mööbel, mis välja läks, jõudis siis otsapidi üürnikuga kaasa, suurem osa ukrainlastele ja köögimööbel Diana Klasile, seega kui keegi peaks talle külla sattuma, siis seal on meie köögimööbel 😉 Maist peaks me korter tühjaks jääma ja loodetavasti saame Jaagu venna abiga mõned remondimehed sinna toimetama, kes meil laed ja seinad ära värvivad. Endise töökaaslase vennal on põrandatega tegelev firma ning nad tulevad meil põrandaid lihvima ja lakkima. Õnneks elab see noormees Tabasalus ja mu endine töökaaslane meil peaaegu kõrvalmajas, seega saavad nad ka veidike paindlikumalt meile toimetama tulla, seega on lootust, et meil jääb augustis ainult mõned väiksemad remonditööd teha ning mööbel lõplikult ära viimistleda ning hea õnne korral saame ehk juba augusti esimesel poolel tagasi koju kolida.

Jaak teatas ühel päeval, et hari enam ei pühi. Ma olen nii hoolega sellega aina pühkinud, et harjased on praktiliselt ära kulunud ning käepidemelt on ka ka värv maha koorunud. Mis teha, kui enamus pindasid on kivipinnad 😉 Augustas, enne Lidli poodi on üks suur pood, mulle vahepeal tundus, et seal ei ole midagi, kuid siis tekkisid mingid sildid ja inimesed käisid kotikestega, seega vist ikka oli mingi pood. Pakkusin Jaagule, et läheme vaatame, mis seal on, kuid ta ei võtnud kuidagi vedu. Kuna mul oli vaja teisipäeval aega parajaks teha, elektrit ju kodus ei olnud, siis otsustasin üle vaadata, mis seal on. Selgus, et seal oli hiinlaste pood, kõige otsesemas mõttes, töötajad olid kõik hiinlased ja 95% kaubast Hiinast! Alguses mulle tundus, et sattusin 1-2€ poodi, kuid siis leidsin 6 pakise veiniklaaside komplekti, mis maksis 11€, see oli vist kõige kõrgem hind, mis silma jäi. Ega ma muidugi kõike nii hoolega ei uurinud, sest see oli väga suur ja kaupa meelevigases koguses. Seal oli kõike, no absoluutselt kõike mida tahad. Ma sain oma uue harja ja käepideme tervelt 3.80€. Iseasi on muidugi kaua see vastu peab, kuid kolm kuud ehk ikka 😉

Mu ühed lemmikud lilled hakkasid õitsema, esimene õis oli mu sünnipäeva hommikul ja nüüdseks on paksult õisi täis. Kui esmaspäeval olid ainult tume- ja helelillad õied, siis teisipäevaks olid ka juba valged seas, üleöö tuleb õisi juurde. Nii ilus!

Imeilusat kevade jätku ja püsige terved!

24.03.2022

Ilusat kevade algust kõigile, mis siin kalendri järgi mõni aeg tagasi alguse sai! Tundub, et lõpuks jõudis kevad ka meie juurde. Küll jah nädalavahetusel käib üle veel miski külmalaine koos vihmaga, kuid siis läheb päikseliseks ja sooja lubatakse kuni 20 kraadi, lõpuks ometi! Eilsest juba ilm paranes ja meil on nüüd päike ning kodu juures oli ca 17 kraadi ning baasis oli olnud üle 20. Tänaseks-homseks lubatakse kodu juurde ka juba kuni 20 kraadi, nii mõnus! See selle nädalavahetuse halb ilm muidugi meile eriti ei sobi, sest meil vaja just laupäeval-pühapäeval suhteliselt palju jala ringi liikuda ja õues ringi uudistada. Kuid ma ikka loodan, et olukord paraneb ja sajab siis kui me õues ei ole 😉 Ehk homme õhtust alates, tere Sardiinia!

Otsustusvõimetud itaallased – streikida või mitte streikida?! Suur streik jäi ikkagi ära ja lükati 4 aprilli peale. Meedial on ikka meeletu võim, tekitatakse üleriigiline paanika ja see, et streik tegelikult edasi lükati, selle kohta tuli esmaspäeva õhtul ühes FB lehel väike nupuke, ei mingit suurt meediakära. Seda, et nad ei streigi, oli tegelikult liiklusest näha, kuna rekkad vurasid rõõmsalt ringi. Nüüd on antud uus hoiatus ja kohe varakult, et alates 4 aprillist on plaanis ikkagi streikima hakata. Valitsus on küll mingi abipaketi kehtestanud ja kütuse hinnad on veidi langenud, küll maksab liiter jätkuvalt üle 2€, kuid see vist ei päästa. Ma olen aru saanud, et rekkajuhid tahavad üleüldiseid inimlikumaid tingimusi, näiteks kui hulgiladude juures kaupa laetakse, et nad saaks tualetti kasutada … Ma muidugi hästi ei saa aru, kuidas seda riik peaks tagama, kuid kui streikida, siis juba kõikide murede pärast! Kuna seekord on info suhteliselt vara välja saadetud, siis ehk ei toimu sellist hullumist nagu eelmisel korral ja need, kes eelmine kord juba toitu varusid, siis need nüüd äkki enam ei varu ja poodi jääb rohkem kaupa. Kütuse osas muidugi võib defitsiit tekkida, kuid ega me enne ei tea, kui see olukord kätte on jõudnud, seega jääme siis ootama, mis juhtuma hakkab. Ahjaa, kui rääkida kaupadest, mis otsa on saanud või mille müüki on piiratud, siis ainus toode on päevalilleõli, sellele on pandud piirang ja ükspäev poes käies avastasin, et see on otsas. Me ise seda ei tarbi, seega meid see ei puuduta, kuid kohalikud ju peamiselt frititud toite teevad ja söövad, seega neile mõjub selle puudumine küll rängalt. Ülejäänud kraami on piisavalt, sool tuleb Trapanist ja tatart siin nagunii ei müüda 😉 Kanaliha on ka tagasi müügis, seega hetkel kõike on.

Põua periood sai ka korralikult lõpetatud, siin ei ole korralikku vihma, mis ikka vihma nime kannaks, sadanud alates detsembrist, seega on praktiliselt 4 kuud olnud täielik põud. Eelmisel reedel hakkas vaikselt sadama, kuid siis sadas vihma koos selle Sahara liivaga, seega kõik sai kaks korda räpasemaks kui enne. Laupäeval tibutas terve päeva ja oli kole külm ning täpselt selline “tahan olla terve päeva teki all peidus” ilm. Pühapäev oli natuke rõõmsam, kuid ikka pilves ja õhtul hilja tuli siis kaua oodatud paduvihm, ikka nii, et jõed taas voolasid, Jaak on seda juba väga pikalt oodanud 😉 Seekord ei tulnud enam seda liiva ka alla ja kõik sai kordi puhtamaks. Nüüd läks veel soojaks ja päikseliseks ning loodus on taas tärganud-ärganud, viljapuud õitsevad, umbrohi vohab ja õitseb samuti. Tee ääres olen juba moone õitsemas märganud.

Külavahe teest ja liiklemisest ka natuke. Mul läheb aina meelest kirjutada ja kuna praegu midagi eriti juhtunud ei ole, siis on hea kirjutada teemadel, mis aina lükkunud on. Peale seda eelmise aasta sügistorme oli meil külatee esimene osa täielik kuumaastik, meeletud augud olid ja sinna sisse sõitmine oleks tähendanud autol mingi jupi puruks sõitmist. Üsna ruttu tekkisid nooltega märgid ja punased lindid. Imestasime, et meie olematu tee peal on need pandud, kuid suurema Augustasse viiva tee peal ei ole mingeid märke ja seal oli olukord ikka tunduvalt hullem. Hiljem avastasime, et tee äärde on pandud 20 km/h piirang ja muhkliku tee märk. Ja need muideks on seal siiamaani ja tee läheb aina hullemaks. Vahepeal vist oli midagi sinna puistatud, kuid see on nüüdseks kadunud. Meie kodutee sai ca kuu aja pärast korda ja selle tegi korda meie valvur mr. Franco. Ühel päeval koolist koju tulles nägime kuidas ta kottidest mingit segu aukudesse kallas. Suuremad augud on täidetud tsemendi seguga aga väiksematesse tundub olema pandud ikka mingi asfaldi segu moodi asja. Hetkel on augud täidetud ja loodetavasti peavad veel niikaua vastu, kui meil vaja on. Üldiselt on siin kombeks, kui teele tekib lohk, siis peale parandamist on muhk 😀 Lisaks pandi või parandati küla vahel pimedates kurvides ära peeglid. Seega on selline suurem närvikõdi kadunud, kuid vaatamata sellele võid avastada ennast mingil hetkel kellegagi nokkapidi koos. Õnneks on autodel siiani olnud korralikud pidurid ja kõik võimelised kiirelt reageerima ja tee serva tõmbama. Täna hommikulgi sattusin ühe autoga kokku, kes mulle rõõmsalt ühes kurvis otse vastu sõitis, pidurid töötasid ja mul oli veel natuke ruumi kõrvale tõmmata ja õnneks reageeris ka teine juht ja tõmbas oma ritta, seega saime kenasti üksteisest mööda. Ma sõidan meie külavaheteel väga aeglaselt ja just sellepärast, et kui sellised asjad juhtuvad, siis vähemalt mina jõuan reageerida, sest tihti sõidetakse kiiresti ja kui mõlemal autol on kiire, siis ei pruugi mööda saamine nii hästi õnnestuda. Aga kuna tegemist on Sitsiilia liiklusega, siis ollakse sellisteks ootamatusteks valmis.

Jaagul on tööl tehtud uus lahendus, ta käib nüüd üsna tihti graafiku alusel tööl ja see tähendab tööle minekut alles päeva peale või täitsa õhtul. Mõni kord ka öösiti. See omakorda toob kaasa selle, et ma pean last sõidutama, väga tüütu! Päeval järgi käia ma võin, kuid hommikud tekitavad mulle alati asjatut stressi. Ma ei tea miks, kuid ma kogu aeg kardan, et jääme hiljaks. Lisaks ei meeldi mulle autoga mäe peal või kallaku peal seista, mul on kogu aeg tunne, et ma suretan auto välja või ma ei saa korralikult minema või vajun tagumisele peale. Tegelikult ei ole sellist asja juhtunud või noh välja olen ikka suretanud, kuid kellelegi kaela ei ole vajunud. Lisaks mulle ei meeldi kihutada, ma kiirtel püüan ikkagi maksimaalselt 115 km/h kiirusega piirduda, seega üritan võimalikult vara kodust välja saada, et vältida baasi juures kallaku peal seismist. Seal sõltub. kas me jõuame enne rongi või peale rongi, viimasel juhul on baasi samuti pikk järjekord. Mõni päev õnnestub varem välja saada paremini, teine päev jälle kehvemini. Ennem oli Jaak nõus ise poisi hommikul viima, ta nagunii tõuseb vara, kuid viimasel ajal on ta leidnud, et tahaks hommikul kauem magada ja niisama vedeleda. No ma võin talle seda ju võimaldada, viimased kuud ju ikkagi siin olla 😉

Meil on sel aastal ühed naabrid siia elama jäänud. Alguses arvasime, et nad on lihtsalt pikemalt siin, et pikk soe sügis, kuid kui nad oktoobriks ka ära ei olnud läinud, siis oli asi selge, et nad ei lähegi kuhugi. Need mitte kohe kõrval naabrid vaid ülejärgmised. Muud pole midagi, kuid neil on kaks koera ja üks neist tõeliselt rumal väike nähvits, kes kogu aeg lõugab. See väike peni on ikka täielik tüütus! Teine koer on me naabri koera Pina poeg, suvel on neid kolm, siis on nonna väike valge nähvits ka siin ja need kaks väikest lõugavad üksteise võidu. Pina poeg karjub koos selle väikese koeraga, kuid ta jääb suhteliselt kähku vait, kuid see väike must aina karjub ja karjub … Tihti jookseb ta niisama ringi ka, õnneks säärde ei hakka, Jaak on kõndimas käinud, kui see peni väljas on, et haugub ümber jalgade küll, kuid hambaid säärde ei löö. Lisaks on meil veel mõned hulkuvad koerad ja see on kaasa toonud selle, et Rasmus enam kodust väljas ei käi, kui ,siis ainult aias. Tundub, et ma olen oma hulkuvate koerte hirmu talle üle kandnud, vanasti ta neid koeri ei kartnud. Õnneks on need üksikud koerad, et karja ei ole ja siiani on nad üsna sõbralikud olnud, kuid ikkagi, koer on koer. Jaak küll ütleb, et nad ei tee midagi, kuid ma olen kahtlev ja Rasmus on selle üle võtnud. Ta muidugi on nendega ka iga kord kokku ka saanud, kui väljas on käinud ja kui kardad, siis koer ju haistab selle ära. Seega on meil poissi kodust väga keeruline välja saada, kuigi ta tahaks hulkumas käia ja rattaga sõita küll.

Need naabrid, kes siia jäid on pere – mees, naine ja silma järgi vaadates umbes 10 aastane tüdruk. Mees on mingi imelik, tihti karjub ja köhib nagu tiisikuse haige. Alguses me ei saanud üldse aru, mis kisa see on, kuid mingil hetkel saime aru, et ta räägib nii telefoniga. Telefon on valjuhääldi peal ja mees räägib sellega nii, et terve küla kajab. Kui nad omavahel suhtlevad, siis naine on suhteliselt normaalse häälega, kuid mehe häält on ikka kohe kaugele kosta. Talvel oleme rohkem tubased kõik olnud ja aknad-uksed kinni, seega seda kisa ei kuule, kuid mida soojemaks läheb, seda enam on aknad lahti ja nii nemad kui meie õues ja lärmi rohkem kuulda. Positiivne on see, et peale seda, kui nad siia elama jäid parandati meil kohe tänavavalgusti ära ja kui see vahepeal töö lõpetas tuldi tehti kohe korda. Me elasime umbes aasta nii, et tänaval valgust ei olnud 😀

Meil läks mingi aeg tagasi katki veetünni minev väike valge voolik, mille kaudu läheb sinna mingi aine, mis vett pehmendab. Perenaine sai töömehed kohe saata ja nad parandasid seda lausa kolmekesi 😀 Mul oli väga naljakas seda vaadata, ühte väikest voolikut parandab kolm töömeest. Küllap nad olid kuhugi teel või kusagilt tulemas ja neid pidigi palju olema, kuid minul oli ikkagi väga naljakas, et ühe inimese tööd teeb kolm …

Lisaks kehtestas mr. Franco mingi aeg tagasi pakkide kättesaamise tasu, üks pakk maksab 50 senti. Õnneks on meil suurem pakkide tellimine juba ära olnud, kuid ikkagi. Jaagul on tihti see mure, et tal ei ole sente. Need, mis ma talle selle eesmärgiga autosse aeg ajalt panen, kasutab ta tööl kohvi joomiseks ära ja siis jälle ei ole. Kuna me eriti sularahas kusagil ei maksa, siis on meil pidevalt münte puudu. Turul käies ikka vahetame raha lahti, kuid müntide osas kipub aeg ajalt ikka puudus olema.

Püsige terved ja mõnusat kevade jätku!

14.03.2022

Küll need itaallased ikka jaksavad kogu aeg iga asja peale streikida! Veneetsiasse jõudes avastasin bussipeatuses sildid, et 8.03 on ühistranspordi streik. Seega bussid, veetransport, trammid – midagi ei sõida. Saab liikuda taksode ja erateenust pakkuva veetranspordiga. Lennujaama bussi kohta oli küll kirjas, et varahommikul ja päeval paar tundi on nad graafikus, kuid enamuse osa päevast ei sõida. Õnneks lahkusime esmaspäeval 7.03, seega läks sellega hästi. Esmaspäeval hotellis FB lehte edasi-tagasi kerides ja otsides endale vajalikku infot, sattusin Catania lennujaama postituse peale, mis teatas, et 8.03 on lennujaamas streik. No tõesti! Veneetsia lennujaamas tagasi lendu oodates tekkis korraks muremõte, et kui me jõuamegi 8.03, kas nad ikka võtavad meid vastu või hakkab streik juba 0:00 peale … Õnneks ikka saime Cataniasse kohale, seega nad ikkagi ei hakanud keskööst streikima.

Kaks nädalat tagasi streikisid Sitsiilias rekka- ja kaubikutejuhid kõrge kütuse hinna, halbade teede ja millegi vastu veel, mida ma ei mäleta. Poodides said osad kaubad otsa nagu liha- ja piimatooted. Kuid nädala pärast oli jälle kõike saada. Nüüd streigivad nad uuesti, kuid seekord üle kogu Itaalia, taaskord kalli kütuse hinna vastu ning ise nimetavad nad seda force majeure´ks. Põhjuseks ongi, et kuna kütuse hind on nii kõrge, siis nad ei saa oma lepingutes ette nähtud kohustusi enam täita. Emmm, nagu mis mõttes force majeure, minu teada nimetatakse niiviisi näiteks olukorda, kui Suur Tossutaja purskab ja liiklus suletakse, mitte kõrgeid kütusehindasid! Info liikus arvatavasti juba varem ringi, kuid kuna kogu FB on täis Ukrainat puudutavat, siis on mul viimasel ajal väga raske leida üles olulist infot, mis siinset elu-olu puudutab. Mul oleks vaja FB-s mingit nuppu, et prioriteetsena kuvada asukohariigi uudised … Ma muidugi võiks kõik ülejäänu ära blokkida, kuid vaevalt see erilist kasu annaks, reklaamid ja soovitused jookseksid ikka sisse … No ühesõnaga, kuna lõpuks tuli see “force majeure” info meediasse, siis tekkis loomulikult paanika. Jaak jõudis õnneks peale tööd bensiini ära võtta, ilma, et oleks tunde järjekorras pidanud istuma. Enamikes tanklates, eriti odavamates nagu Lukoil, mis on muidugi imelik, et nad siin vabalt edasi tegutsevad, kuigi üle maailma blokitakse vene ettevõtteid. Neil on üle Itaalia ju oma tehased, üks on siinsamas Augusta ja Siracusa vahel. Ühesõnaga kõikides odavamates tanklates olid väga pikad järjekorrad ja kütus oli õhtuks paljudes tanklates läbi müüdud. Streik algab tänasest, esmaspäevast 14.03, kuid igasugused tegelased soovitasid varuda kütust ning toiduaineid, seega olid ka kõik kaubanduskeskused ja toidupoed ääreni rahvast täis ja osad ostsid mitmete kärutäite kaupa toitu kokku. Meenus koroona esimene aasta, kus samuti ostuhullus aset leidis ja riiulid pikalt tühjad olid. Ma jätkuvalt ei ole asju ette ostnud, miks peaks, kui kõike on saada. Küll jah olen varunud tagavaraks vett ja nüüd ka kaerahelbeid 😉 Aeg ajalt ostan midagi tavapäraselt rohkem, kui on sooduspakkumised, kuid mul ei ole kapid ääreni kraami täis. Praegu on lihtsalt see teadmatus, et kaua see kõik kestab. Mõnes kohas on kirjutatud, et nädal, teises, et kaks, siis jällegi kuu aega. Meil tekib kõige suurem probleem kütusega, kui see peaks nüüd päriselt bensiinijaamadest otsa saama ja lähima kahe nädala jooksul tankida ei saa, siis me enam kodust liikuma ei pääse. Mõlema autoga saab nädal aega kodu-kool-töö ära sõita, seega kui ma eraldi järgi ei pea sõitma, on kaks nädalat liikumisvõimalust kindlustatud. Söögi osas tekib kindlasti puudus piima- ja lihatoodetest. Kui poest midagi enam saada ei ole, siis tuleb turule minna, seal ehk midagi ikka saada on, need ei tohiks suurtest ladudest ega streikivast transpordist sõltuda. Piimatooteid sealt küll ei saa, kuid muud kraami küll. Praegu on hea aeg alustada paastumisega või mul teha läbi üks nädalane smuuti kuur 😉 Perele ma seda muidugi teha ei saa, nemad peavad ikka korralikku toitu saama. Kuid ega me ette ei tea, mis juhtuma hakkab, seega võtame päev korraga ja ilma paanikata!

Kuna esmaspäevad on nüüd taas poepäevad, sain üle vaadata, mida meie kodupoes Lidlis ka siis saada on. Kõike oli, peale värske kanaliha, need letid olid küll täiesti tühjad. Poolfabrikaate oli saada nagu kananagitsad ja paneeritud kotletid jne, kuid puhast kanaliha mitte mingisuguses versioonis ei olnud. Mul oli kõige suurem mure munade pärast, et kas neid ikka on ja õnneks oli, võtsin kohe kaks karpi selle peale 😉 Sain kenasti oma toiduvarud täiendatud, inimesi oli vähe, kuna käisin nagu ikka lõuna ajal ja ostupaaniakt ma ei täheldanud, osteti ikka nii nagu alati. Tundub, et see suurem paanika oli suuremates linnades nagu Catania ja Palermo. Esso bensiinijaamast sõitsin ka mööda, see töötas ja inimesed tankisid, seega ei ole ikka kõik bensiinijaamad kütusest tühjad. Täna lugesin ka uudist, et Itaalia valitsus arutab taas abipaketti, et hinnatõusu kompenseerida, küll ei saanud ma hästi aru, kellele seda raha plaanis jagada on. Õlejäänud riigid mõtlevad ajutise aktsiisi hinna langetamisele, kui Itaalia teeb ikka mingit oma lahendust … Kuid, tuleb olla positiivne ja loota, et nädalaga saab see streik läbi ja tavapärane olukord taastub.

Viimastel kuudel on erinevad probleemid tabanud ka baasi. Umbes kuu aega tagasi või natuke rohkem hakkas ühel nädalavahetusel NEX-is ja Commisaris tuletõrjesüsteem, häiret andma , seda ei saadud kuidagi korda, seega pandi poed kinni. Need olid ikka päris mitu päeva suletud, kuna inimesed, kes seda parandada oleks osanud olid, kas karantiinis või haiged. Lõpuks saadi korda ja poed tehti uuesti lahti. Möödunud nädalavahetusel olid need jälle kinni, seekord põhjuseks see, et tervest baasist läks elekter ära. Täna oli ka korra ära käinud, kui see oli ainult paar minutit. Mingi kotermann on ennast ka siinsetesse süsteemidesse sisse sättinud. Kauba liikuvusega on nagu on, tihti on letid tühjad, kaubapäeval ja sellele järgneval päeval on asju saada ja siis ostetakse kõik jällegi ära. Vabandatakse kõike tarneraskustega ja need kestavad juba koroona algusajast peale ning paranemise märke pole eriti näha.

Käisime eile esimest korda siin olles Catanias Jaapani sushi restoranis söömas. Me ei ole erilised sushi sõbrad, aga kuna Jaagu kolleeg, see prantslane organiseeris ja kustus meid ka, siis muidugi läksime. Keeruliseks tegi asja muidugi see, et õhtusöök algas kell 20:00, sel ajal tuleb vaimu juba magama minekuks valmis hakata sättima, mitte sööma minna. Flo väitel pidi see olema Catania parim sushi restoran. Lasime neil siis soovitada, mida kindlasti proovima peaks ja tõesti kõik oli väga hea. Jaak nägi menüüs draakoni nimelist sushit ja muidugi pidi kohe selle tellima 😀 Kõhud said ääreni ja rohkemgi veel täis, lobiseda sai palju ja naerda veelgi rohkem. Väga lõbus õhtu oli! Andsime Flole teada, et kui ta jälle midagi toredat plaanib, siis kutsugu ikka meid ka, me hea meelega tuleme. Õhtu jooksul õppisime natuke prantsuse keele eripära, kuna olime Flo ja tema naise Mariega ühes lauas, poolakad olid teises. Jaak kunagi mainis, et ta sai teada, et Flol on neli eesnime! Eile selgus, et siiski viis … Emmm, huvitav, miks ta vanemad teda piinata otsustasid?! Flo naisel on kolm nime, kõik on väga prantsuse pärased – Marie Biatrice Chatriin, kirjaviisis ma kindel ei ole, sest neil on palju tähti, mida kirjutatakse aga ei hääldata. Flo nimi oli nii pikk ja eksootiline meie jaoks, seega lasin selle endale üles kirjutada ja siin see on: Florentin Aurelien Romain Julien Alexis Goupillot – ehk lühidalt Flo 😀 Esimene nimi on muideks nii naise kui ka mehe oma, seega vahest kirja teel, kui ei teata kellega tegu, kõnetatakse teda, kui naisterahvast. Kui talle see närvidele hakkab käima, siis ta kirjutab, Florentini asemel Romain või Julien. Viimane sellest pikast nimejorust on siis perekonnanimi. Ma tundsin talle südamest kaasa, eriti siis kui ta laps oli ja pidi oma nime kirjutama ning praegu ametlikke dokumente täites. Dokumendil ongi ta eesnimed kahe rea peal. Ega ta nentis jah, et enne oma eesnime kirjutamist selgeks ei saanudki, kui kogu tähestik oli selgeks õpitud 😀 Igatahes oli õhtu lõbus ja loodetavasti kordame mingis formaadis kokku saamist uuesti.

Mõni aeg tagasi alustati autoteede ääres kevadiste hooldustöödega. Tee ääres toimus suuremat sorti trimmerdamine ning hekkide pügamine. Augusta tee ääres lõigati maha isegi kaktused, alguses vaatasin, et keegi on seal avarii teinud, et teepiire oli pooleldi pikali ja kaktused puruks, kuid kuna neid ei ole ammu pügatud, selle 2,5 aasta jooksul ma esimest korda nägin, et neid üldse hooldati, siis teepiire oli arvatavasti kaktuste raskuse all natuke kõveraks vajunud. Muru trimmerdamise tulemusena tuli päevavalgele kõik see sodi, mis aastaga kogunenud. Tuulega jõuab sellest päris palju ka tee peale, alguses oli ikka väga tüütu, sest seda sodi oli ikka meeletus koguses! Lisaks on nad hoogsalt hakatud kiirtee keskel hekke maha võtma ja asendama betoontõketega. Ise me arvame, et see on tulekahjude tõkestamiseks, kuna eelmisel aastal levis tuli ka nende hekkide kaudu ja kui ikka kiirtee keskel põleb, siis ei ole just kõige turvalisem seal liigelda. Seega ei mingeid õitsvaid lilli enam 🙁 Lisaks toimuvad hoogsad remondi- ja hooldustööd ka meie külavahel. Üleval külas on tee ääres ära pügatud üks hekk, mis on siin kõik need aastad rahus vohanud ja kui õitseb, siis ikka metsikult. Sealt tagant tuli nähtavale suur ilus apelsiniaed ja tore väike majakene 😉 Lisaks on kolmes majas ette võetud suuremad remonditööd, suured seguautod ja kraanad jm rasketehnika sõelub küla vahel edasi-tagasi ning aedade peale on pandud isegi need ehitusobjekti infotahvlid. Ühte maja korrastatakse meie tänavas ka, kuid seal silti ei ole, seal lihtsalt on mingid töömehed toimetamas ilma suuremate masinateta. Tundub, et inimesed investeerivad nüüd oma raha taas suvekodude korda tegemisse, et peale pandeemia lõppu siia taas mõnulema tulla.

Ilm on jätkuvalt hukas ja paranemise märke ei paista mitte kusagilt … Püsige terved ja ilusat kevade ootust!

02.03.2022

Loodetavasti olid eile toredad vastlad, saite nosida kukleid ja lasta pikka liugu. Jaak tegi ka eile oma suusalaskumise kõige kõrgemalt võimalikust punktist, tundis mõnu suusatamisest ning nautis imelisi vaateid peal pool pilvi. Kuna Jaaku kodus ei olnud, siis ma kukleid ei teinud. Teen hoopis apelsinitiramisu homseks valmis. Sportlane saabub ju ikkagi koju. Lõpuks ometi! Ma olen hommikuti väga stressis sellest, et pean lapse kooli viima, kuna ajaline surve on peal ja mulle ei meeldi kihutada. Esimestel päevadel saime väga vara välja, aga mida päev edasi, seda hilisemaks see minek lükkub. Aeg ajalt võin seda teha, aga parema meelega ma oleksin oma koduste rutiinide kütkes. Mõnus hommikune trenn, soe dušš ja nauditav pikk hommikusöök …

Täpselt nädal tagasi keerati kogu maailm pea peale. Jaak mulle küll ütles tol hommikul, et sõda algas, aga ma olin oma mõtetes ja uudiseid ei vaadanud. Peale kirjutamise lõppu tulid mu ette istuma ühed keskkooli noored ja arutasid sõja üle. Siis tuli mulle meelde, vaatasin ka uudiseid ja sattusin täielikku masendusse. Eriti ajasid mind paanikasse ja endast välja need artiklid, kus ennustati, et kui Ukraina langeb, siis tullakse Balti riikide kallale. No ma siiski loodan, et mitte. Me oleme natuke teises olukorras, kui Ukraina. NATO väed ei lähe Ukrainasse, see tähendaks, et USA alustaks sõda Venemaaga. Kuid meie olemegi NATO piir, seega on meil kohene kaitse ja abi olemas. Kui ma esimesed päevad vaatasin uudiseid ja lugesin juurde, muretsesin ning nutsin uudiste peale, kus olid fookuses lapsed, siis nüüdseks olen ennast ära lõiganud. Jah, ma vaatan hommikul ERR uudised kiirelt üle, võibolla mõnda üksikut artiklit loen. Terevisiooni vaatamisest olen hetkel ka loobunud. FB-s enam artikleid lahti ei kliki ja skrollin üle. Meediast ma täitsa loobuda ei saa, sest mul on vaja kohalikke uudiseid ning kooliga seonduvat infot saada, seega teen väga valikulisi otsuseid, mida loen või mitte. Loomulikult on sõda kohutav ja tänapäeval ei peaks ükski riik teist ründama – sisemised konfliktid ehk siis kodusõjad on olnud kogu aeg ja kindlasti jäävadki, kuid kahe riigi vahelist sõda ei ole vaja, tegelikult ka ei ole! Saadan positiivseid mõtteid ukrainlaste poole ning proovin võimalikult palju ennast ja Rasmust selle infomüra eest kaitsta, et vaimne tervis kannatata ei saaks. Olge hoitud ja säilitagem kaine mõistus!

Vähe sellest, et maailm pea peale keerati, läks täielult untsu ka meie ilm. Talv on tagasi! Sõna otseses mõttes! Päeval jäävad kraadid 12-14 peale, vahelduv pilvisus ja eile oli lisaks ka vihm. Nüüd paar päeva peaks külm ja päikseline olema, kuid pikem ilmateade näitab, et laupäevast tuleb vihm ja jääb pikemaks ajaks, kraade 10-13 ja öösel 5-8, see on märtsi kohta ikka väga väga külm! Meil hakkab gaas otsa saama ja kirjutasin reedel perenaisele, et gaasi oleks vaja tellida. Kui ta tavaliselt reageerib kohe või vähemalt paari tunni jooksul, siis seekord ei midagi. Märge teate juures oli ka selline imelik. Saatsin järgmine päev SMS-i, ikka ei midagi. Helistasin lõpuks ja sain teate, et number ei ole kasutusel. Emmmm, möh?! Mis nüüd ja meil ei ole mitte ühtegi muud kontakti, ei e-maili ega ta abikaasa numbrit. Kruttisin kütmise minimaalse peale ja tassisin uuesti välja konditsioneeri, et hoida gaasi. Kui Jaak tagasi on, et siis saab äkki töölt kedagi paluda, kes aitaks meile gaasi tellida ja maksame siis ise otse gaasifirmale. Otsisin üles maakleri kontaktid ja saatsin talle SMS-i, et äkki tal on Liza e-mail või ta mehe kontakt. Ei mingit vastust, kuigi see tüüp elabki telefoni otsas. Mõtlesin, siis, et noh mis siis ikka, et oleme nädalavahetuse ära ja siis esmaspäeval uurin edasi. Mõtlesin peas veel igasuguseid plaane läbi, kuidas Lizaga teistmoodi kontakti saada ja kes saaks varem aidata gaasi tellimisega, sest täitsa kütmata jättes läheb maja ikka jube külmaks. Nädalavahetusel proovisin tegeleda erinevate asjadega, et saada mõtted eemale sõjast ja Lizast. Rasmusel oli tähtaeg kohustuslikus kirjanduses ja tal jääb alati see kolmas raamat viimasele minutile. Laenutasin Ellust “Teraspoisi” ja hakkasin seda talle ette lugema. Vähemalt oli tegevust, aeg läks ja mõtted olid mujal. Kuigi alguses on see raamatu kurb, seega ma löristasin ikka nutta ka, Rasmus aina lohutas mind, et see ei ole ju nii kurb raamat. Ma nutsin tegelikult kõike seda kaasnevat muret ka välja, ma seda muidugi talle ei öelnud, vaid olin arvamusel, et on küll kurb raamat 😉 Esmaspäeval kirjutasin uuesti maaklerile, seekord WhatsAppi ja sain kohe soovitud info. Selgus, et ta oli mulle SMS-i ka kohe vastu saatnud, kuid see ei jõudnud mulle kohale. Kirjutasin Liza mehele ja selgus, et Liza oli oma telefoni ära kaotanud ja kasutab hetkel töö telefoni ning sain numbri. Vähemalt oli temaga kõik korras! Selgus, et ta oli uue SIM-i ka tellinud ja ootab selle saabumist. Ummm, ahahh, tundub, et TIM-il ei käi see protsess just eriti kiiresti. Eestis vahetad SIM-i ja number töötab 15 minuti pärast nagu midagi poleks olnudki, kuid siin … Palusin tal gaasi tellida ja neil oli ka posti tulnud mingid teatised, et neile järele tuleksid. Gaas peaks neljap või reede saabuma, seega kütan nüüd natuke aktiivsemalt. Kuigi sellel eriti mõtet ei ole, tuul puhub kohe jälle kõik külmaks ja täna hommikul oli majas 15 kraadi. Magasin täna öösel kahe teki ja katteteki all. Alguses oli ebamugav magama jääda, koorem oli raske 😀 Öösel vahepeal hakkas isegi soe, kuid see oli ainult korraks. Tõesti ainus asi, mida ma Eestist taga igatsen on külmal perioodil soe ja köetud tuba!

Eile tegin baasis aega parajaks, et ei peaks edasi-tagasi sõitma ja bensiini kulutama. Jaak läks bensiini võlukaardiga ju ära ja ise osta on kallis. Seega proovin võimalikult kokkuhoidlikult hakkama saada, kuigi natuke pean ikka ostma, et homsed sõidud ka tehtud saaks. Lisaks oli eile kodus elekter ka ära, seega toimetasin ringi. Käisin baasis juuksuris. Mulle siin tegelikult üldiselt ei meeldi, sest üks naisterahvas on väga halva käega, kitkub ning lõikab lohakalt, ma need üksikud korrad, mis käinud olen, siis alati olen tema otsa sattunud. Seekord oli noor neiu, lõikas väga hästi ja pakkus ise ka ette mida teisti teha. Värvida ma siin enam ei lase, sest nad blondeerivad ja ma ei taha rohkem oma juukseid rikkuda, seega lasin lihtsalt lõigata. Muidu lõikab ju Jaak, aga kuna ma lasin juustel kasvada, talv oli ju ikkagi, siis otsustasin seekord, et lähen juuksurisse. Enam ei hoidnud kuidagi ja otsad olid juba koledad. Tavaline lõikus maksis 16$.

Eelmisel neljapäeval olid kohalikud uudised täis pilte tühjadest poelettidest, info selle kohta oli väga segane ja ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Seostasin seda sõjaga ja ise veel mõtlesin, et kuidas see juba nii kähku Sitsiiliat mõjutab. Õhtul sattusin paremate uudiste peale ja selgus, et rekka- ja kaubikujuhtide streik oli jõudnud Palermosse. Siis tuli mulle meelde, et siin hakkasid need ju streikima mingi päev, äkki juba eelmine esmaspäev vmt. Streigiti alguses kõrgete kütusehindade vastu, hiljem lisandus veel teede halb olukord ja midagi veel, kuid seda ma enam ei mäleta. Streik sai alguse Cataniast, kus ummistati kaubasadam ja Catania-Messina kiirteele jäävad tollimaksu putkad. Seega oli meeletu ummik ja totaalne segadus. Ma olin jõudnud selle juba unustada ja arvasin, et see on läbi, kuid selgus, et see laienes edasi Palermosse ja reedel ise poodi minnes olid tõesti pooled letid tühjad. Liha- ja piimaletis valitses korralik tühjus. Meenus koroona esimene laine, kui poed tühjaks osteti. Paar päeva tagasi oli väga palju suuri autosid jälle teedel, seega mulle tundub, et streik sai läbi ja eile oli ka kaup jälle poes olemas. Seega see oli õnneks selline hetkeline ehmatus. Lisaks käisin lõpuks Primarkis ära. Enam ei olnud QR-koodiga jehmerdamist ega mingit järjekorda, tundub, et esimene suur hullus on läbi saanud. Pood ise oli Inglismaa omaga võrreldes kaks-kolm korda väiksem. Siin kannatas terve poe läbi käia ning asju vaadata ja kokku läks ainult tund aega, koos tasumisega. Inglismaal saab ainuüksi naiste osakonnas terve tunni veeta. Meeletus koguses oli t-särke, igasuguseid ja hinnad 4-8€, no kuidas Sa jätad ostmata! 100% puuvill ja Jaak on oma t-särke juba 5 aastat kandud ning trussikuid ka ja need hakkavad nüüd vaikselt ära väsima, seega ma ei ütleks, et kvaliteet väga halb on. Rasmusele on hea neid osta, esiteks ta jõuab neist nii kiiresti välja kasvada, et ma ei nähe põhjust, miks osta kallimaid ja väga kvaliteetseid t-särke, mis paari kuuga väikesed on. Lisaks ei taha Rasmus mitte ühtegi kirja ega pilti ja selliseid t-särke on väga raske leida! Nüüd sain kohe mitu tükki, kuna ma suuruse osas olin kahtlev, siis võtsin erinevaid, nüüd teab, mis kohe sobib ja mis tulevikuks. Enne ära minekut peame minema tegema veel ühe shopingu ringi ja varuma meestele t-särke, aluspesu ja sokke. Need on lihtsalt nii naeruväärsete hindadega – nt. Jaagu 5 paarine pesupükste komplekt 100% puuvillast maksis 8€. Endale ma sealt eriti midagi ei leidnud, ühe emotsiooni ostu tegin küll 😉 Uudistasin kaubanduskeskuses niisama ka ringi ja kevadine kaup oli saabunud ja kui värviline kõik oli! Minu lemmik rohelist värvi riideid oli igas poes! Pintsakuid, pluuse, kleite ja silma jäi ka siniseid toone. Kiusatus oli suur, kuid ma ei läinud midagi proovima, sest eelmisest korrast on veel eredalt meeles, kuidas mulle need püksid jalga ei mahu. Pintsaku arvatavasti ostan, aga ma need ostud teen koos Jaaguga, tal on selle peale parem silm, kui minul 🙂 Lisaks peksis meil tuul puruks konditsioneeri vee kogumise kanistri. Meie korruse oma ei saa kinni panna ja kui tuul on valelt poolt, siis ta lennutab seda mööda rõdu ringi. Viimase suurema tormiga peksis puruks. Läksin siis uue kanistri “jahile”, olin enam vähem õiges kohas ja nuputasin, et kus ma need leida võiks … Seal, kus olid kõik teised suuremad plastikust kaubad, neid ei olnud. Hakkasin siis uuesti vahesid läbi käima ja kõige ülemisi riiuleid vaatama. Lõpuks leidsin. Seisin tükk aega riiuli ees ja mõtlesin, kas ulatan tumba pealt võtma või pean redeli tooma. Seal poes on igas vahes üks tumba ja osades ka redeleid. Te ju kõik olete mõnda itaallast näinud, nad on ju pisikesed. Tassisin tumba kohale. Esimene katse ebaõnnestus, kanister kukkus üleval pikali ja ma ei saanud seda kätte. Teisel katsel upitasin rohkem ja olin kohe hästi kikivarvul ja sain selle õnnelikult kätte.

Üle-eelmine pühapäev otsustasime teha turu tiiru. Me polnud ammu käinud ja mul oli suur isu mereandide ja kala järgi. Lisaks olid otsa saanud mandlid. Kuna laupäeval olime apelsine korjamas, siis otsustasime minna pühapäeval. Linna sisse sõites oli kahtlaselt vaikne kõik ja Jaak avaldas arvamust, et äkki on turg kinni. No ja kohale jõudes selgus, et oligi. Oleme nüüd kolmandat korda niiviisi turule läinud, et see kinni on. Eelmine kord arvasin, et äkki see on kinni kuu esimesel pühapäeval, kuna siis me seal olime. Lõpuks küsisin kohviku müüjalt, kust me alati kohvi ostame, et millistel pühapäevadel turg kinni on, mille peale sain vastuse, et turg on alati pühapäeviti suletud. No tore, et me nüüdki, peale 2,5 aastat teada saime, et Siracusa turg on pühapäeviti kinni. Siiani on meil siis vedanud ja oleme need mõned korrad tühjade kätega tagasi pidanud minema, nüüd on vähemalt teada ja pühapäeval sinna enam ei lähe.

Elu on nautimiseks ja hetkel tuleb igast päevast võtta nii palju kui vähegi annab! Mind ootab peagi ees pikk nädalavahetus Veneetsias, kuid sellest pikemalt järgmine kord! Püsige terved ja olge hoitud!