24.02.2022
Palju Ă”nne Eesti! đ
Tore on omada sĂ”pru, kes viitsivad organiseerida ja tunnevad inimesi, kelle kaudu saab organiseerida. KĂ€isime eelmisel laupĂ€eval 19.02 apelsine korjamas. LĂ€tlased kĂ€isid sealsamas sĂŒgisel oliive korjamas ja siis tuli pererahvaga jutuks, et neil on ka apelsinid ning neid saab aasta alguses noppida. Ăhel kenal pĂ€eval ElÄ«na kirjutas, et on vĂ”imalik apelsine korjama minna, et kas me oleme huvitatud, vĂ€ike seltskond 3-4 peret. Kuna see oli meie viimane vĂ”imalus Sitsiilias apelsine korjata, siis muidugi lĂ€ksime. Kohtumispaik oli tĂ€pselt sama, kui meie oliive kĂ€isime korjamas, siis tekkis kahtlus, et Ă€kki on sama istandus. ElÄ«na oli mulle istanduse nime ka saatnud ja seda kontrollides selgus, et oligi sama koht đ Eelmine kord oli seal nĂ€rviline ja kurjemapoolne koer, kes maja juures ĂŒrituse ĂŒsna Ă€ra rikkus, seekord oli ta Ă”nneks tuppa kinni pandud ja sai rahulikult olemist nautida. LĂ”puks oli kokku seitse autot, ElÄ«na oli vĂ€ga ĂŒllatunud, kui ta ameeriklasi ka nĂ€gi. Meid EU omasid oli kokku kolm peret, ElÄ«na oli ĂŒhed lĂ€tlased veel kutsunud.


Ărituse infos oli kirjas, et kĂ”ik saate korjata nii palju apelsine, kui jaksate ja kĂ”ik jÀÀb teile. Arvutasime, et kui palju me peaks korjama, et ĂŒrituse hind tasa tuleks. See oleks liiga palju olnud đ Seekord kĂŒsiti 23⏠tĂ€iskaasvanu ja 18⏠laps. Kohale jĂ”udes ĂŒtles permees, et vĂ”tke kotid kaasa ja lĂ€heme. Meil oli ĂŒllatus suur, et mis kotid, ma olen nĂ€inud kĂŒll, kuidas korjatakse, kastid on puude all đ Onu ainult vangutas pead ja nentis fakti, et me ikka ei ole sitsiillased, ei no tĂ”esti đ Ănneks olid ameeriklased paremini ette valmistunud ja saime laenuks ĂŒhe suure Ikea koti. Onu rÀÀkis natuke apelsinide ajaloost ka. Nimelt tĂ”id apelsinid Sitsiiliasse araablased ning siin mutanteerus sort edasi ja arenes vĂ€lja maailmakuulus Sitsiilia veriapelsin, mis on erakordselt mahlane ja magus. KĂ”ik Sitsiilia veriapelsinid pĂ€rinevad Catania piirkonnast ja just Lentini juurest ehk tĂ€itsa meie kodukandist. Mujal Sitsiilias neid ei kasva. Meile anti kolm puud, kust korjata. Ameeriklased olid vĂ€ga tagasihoidlikud ja tolmas lĂ€ti pere ka, me tegelesime kĂŒll hoolega korilusega, Ă”igemini Rasmus tegeles. Ta korjas enamuse meie saagist. Kuna apelsinid olid tĂ€iesti valmis, siis osad kukkusid juba vastu minnes maha. Kuna puud oli vaja tĂŒhjaks korjata ja meile on Ă”petatud, et tööd ei tohi pooleli jĂ€tta ja kui on öeldud, et puud peavad tĂŒhjaks tehtud olema, siis me saime oodatust suurema saagi. VĂ€hemalt ĂŒhe puu saime me puhtaks, teisi ma pĂ€rast ei vaadanud. Tundus, et teised pered tulid lihtsalt vaatama ning niisama nautima ja lasid lastel mĂ”ned korjata, et pĂ€rast Ă€ra sĂŒĂŒa. KĂ”ik imestasid, et mis me selle kogusega kĂŒll teeme. Ma siis ĂŒtlesin, et palju mahla ja moosi ning vĂ”ibolla ka mĂ”ne koogi. Tegelikult ei tulnudki niivĂ€ga “palju”, kodus selgus, et kaks kasti, selline tavapĂ€rane taks, mis me muidu Augustas apelsinionu kĂ€est ostame. Kuna koti andsime tagasi, siis valasime apelsinid lihtsalt pagasnikusse. PĂ€rast enda ja ElÄ«na FB postitust vĂ”rreldes olid pildid suht 1:1-le đ





Veetsime apelsinide vahel ca 30 minutit. Rasmus korjas, ma panin kotti ja Jaak jalutas puude vahel lihtsalt ringi, et vĂ€ga Ă€ge labĂŒrint, see oli tema tolle pĂ€eva tipphetk. Edasi lĂ€ksime maja juurde, kus siis meile sĂŒĂŒa pakuti. Seekord olid söögid palju maitsvamad, kui eelmine kord, vorst maitses kĂŒll sama hĂ€sti, kui makaronid olid seekord paremad. Bruchettad maitsesid muidugi taaskord jumalikult! Ma pilti ei jĂ”udnudki eelroogadest teha, need hĂ€vitati nii kiiresti. Peale eelroogasid pakuti pastat kana ja apelsinidega, vĂ€ga maitsev, pearoaks oli vorst apelsinisalatiga ning magustoiduks apelsinitiramisu, mis maitses vĂ€ga vĂ€rskelt ja mahlaselt. Lisaks sai mahla pressida, et kĂ”ik juua saaksid. Esimese kannutĂ€ie pressis Rasmus, pĂ€rast tegelesid sellega ameeriklaste lapsed, kes sellest tegevusest vaimustusse sattusid ja vĂ€ga usinasti muudki mahla tegid.




Lisaks kahele vanemale koerale, kes lahti olid ja sellele kergelt nĂ€rvilisele koerale, kes toas kinni oli, olid nad mĂ”ni aeg tagasi tee ÀÀrest ute kaasa korjanud. Oli seal ĂŒksinda ekselnud ja nad lihtsalt vĂ”tsid ta kaasa. Me pĂ€rast arutasime, et nad on ju kohalikud ja peaksid teadma, kes seal ĂŒmbruses lambaid omavad, et mingu kĂŒsigu, et ega teil utt puudu ei ole, ei, nad lihtsalt vĂ”tavad ta tee ÀÀrest kaasa. Eks nad muidugi heateo tegid, ĂŒksi see uteke kindlasti ei oleks hakkama saanud. Igatahes oli ta koera eest, kĂ€is kĂ”igil jĂ€rgi, lasi ennast paitada ja peremehest eriti maha ei tahtnud jÀÀda. Peale sööki lasi peremees ute, kelle nimi oli Mario, aedikust vĂ€lja ja lubas lastel temaga jalutama minna, kĂŒll neil oli rÔÔmu palju. Jalutasid nagu koeraga, viisid ta pissile ja kakale đ LĂ€ti vanem tĂŒdruk tuli ja teatas meile pĂ€rast, et Mario pissis kĂ”hust đ




Seekord lĂ€ks aeg kiiremini ja oli palju lĂ”busam ka, kindlasti aitas kaasa see, et me olime koos lĂ€tlastega, seega oli, kellega lobiseda. Peremees kĂ€is ka laudade juures jutustamas ning aeg lendas. Peremees on ikka tĂ”eline Sitsiilia patrioot ning ĂŒks nendest, kes ei ole Itaaliast vaimustuses. Ta rÀÀgib siiani Sitsiilia keelt ja tunneb ennast vĂ€ga solvatuna, kui itaallased ĂŒtlevad, et see on murrak. Palusin tal natuke Sitsiilia keeles rÀÀkida ja ma suutsin tĂ”esti ainult vĂ€ga ĂŒksikud sĂ”nad Ă€ra tunda. Lisaks rÀÀkis ta natuke ajaloost, mida me ka juba oma maaklerilt kuulsime ja mida ma juurde olen lugenud. Kuidas roomlased Sitsiiliast kĂ”ik rikkuse minema tassisid, neid vallutasid ja nĂŒĂŒd on virelema jĂ€tnud. Olgem ausad, pĂ”llumajandust ja viljapuuaedu on siin ikka meeletus koguses ja maa on viljakas. Kuid kokku ostetakse kĂ”ike imeodava hinnaga ning siis öeldakse, et sitsiillased on laisad, nagu peremees ĂŒtles, nad ei ole laisad vaid ei taha Roomat nuumata. Rahavool siia on vĂ”rreldes PĂ”hja-Itaaliaga imevĂ€ike, tĂ€nu sellele on ka kogu infra halvas seisus ning maffial on hea siin valitseda. Eks osaliselt on tal Ă”igus ka … Eelmine kord ta kurtis, et farmis on töökĂ€te puudus, kĂŒsisin kuidas see hooaeg lood oli. Ikka oli puudu, ma siis ĂŒtlesin, et tulevad ju ĂŒle mere teile siia neid tuhandete kaupa. Selle peale ta ĂŒtles, et tema neegreid ei palka, kuna ei usalda, tassivad tal pĂ€rast elamise tĂŒhjaks … Oleksime veelgi pikemalt lobisenud, kuid meie auto parkis teised kinni ja kuna ameeriklased hakkasid Ă€ra liikuma, pidime me ka Ă€ra minema. Seekord oli kahju Ă€ra minna, esiteks oli ilm tĂ€iesti fantastiline, vaated jĂ€tkuvalt imelised ja seltskond vĂ€ga meeldiv. Ma ikka imestan, kuidas ElÄ«na need lĂ€tlased siit ĂŒles leiab ja kĂ”igiga kohe kontaktis on. Ăks elab seal nende juures Mottas, juba 10 aastat Ă€kki, ta soovitaski neil sinna elama minna. Ma sain nĂŒĂŒd teada, et see naisterahvas on giid ja teeb lĂ€tlastele tuure, seega on ElÄ«nal kĂ€pp sees ning meil on vĂ”imalus saada soodsamalt öömaja ning erinevatelt tuuridelt allahindlusi, seega hoiame me lĂ€tlaste ligi, et kui nad midagi plaanivad, siis lööme kohe kampa. Hetkel oleme peale kooli lĂ”ppu juuni teise nĂ€dalasse juba ĂŒhe reisi pealinna kanti planeerinud. See LĂ€ti pere, kes apelsine olid korjamas, ei ole NATO ega baasiga ĂŒldse seotud, elavad siin kui tsiviilid. Mees on kĂŒll sĂ”javĂ€ega seotud, töötab LĂ€ti teabeametis ja on sealt poolt siia tööle suunatud, kuid nende keskus asub hoopis mujal. Mees on siin olnud aasta ja pere, naine ja vĂ€ike poiss, ca 7 kuud. ElÄ«naga suhtlevad nad tihedalt ja kĂ€ivad kĂŒlas. Mehed, ma saan aru, nii tihedalt ei suhtle. PĂ€rast Jaaguga arutasime, et ma tean ju ka pĂ€ris mitut eestlast, ĂŒhega oleme proovinud ka kokku saada, ta elab Siracusas ja kohe kuidagi Ă”nnestu. Siin olevad eestlased ei otsi teiste eestlastega kontakti, pigem hoiavad omaette, seega ma ka eriti peale ei pressi. Meil ikka ei ole seda karjainstinkti ĂŒldse sees nagu lĂ€tlastel, kes minu arust palju rohkem kokku hoiavad.







EsmaspĂ€eval, 21.02, nĂ€itas Suur Tossutaja taas oma iseloomu ja tegi ĂŒhe meelevigaselt suure tahmapilve! Laavaga seekord koonerdas, kuid tuhka purskas seekord kuni 12km kĂ”rgusele. Ămbrus sai koheselt tuhaga kaetud ning lennujaam pidi ennast ca 3 tunniks kinni panema, kuna lendu tĂ”usmine ja maandumine oli vĂ”imatu. Ma sĂ€ttisin ennast just poodi minema, kui ta selle samba ĂŒles lĂ”i. Meie juurest paistis see nagu kukeseen. LĂ€ksin poodi Ă€ra ja kui Lidlist vĂ€lja tulin, ei saanud ma alguses aru, et mis juhtunud on. PĂ€ike oli kuhugi kadunud ja kĂ”ik oli pimedusse mattunud. Murdsin pead, et lubati ju pĂ€ikselist ilma, et kust see pilv tuli … LĂ€ks natuke aega, enne kui ma aru sain, et see oli tuhapilv, mis kohale oli jĂ”udnud. Rasmusel oli esmaspĂ€ev vaba, seega ta jĂ€lgis kodus olukorda ja helistas mulle, et tuhapilv on meie kodu kohal, tegi mĂ”ned pildid ka sellest. Ăllatavalt kombel meile midagi maha ei sadanud, kĂŒllap oli see kĂ”ik nii kĂ”rgel, et sĂ”udis edasi Malta poole, Ă€kki tuli seal selgest taevast tuhk maha đ TeisipĂ€eva kajastus see ka Eesti meedias, sĂ”branna saatis lingi ja kĂ”ige naljakam oli see, et samal ajal saatis sama lingi ka ta abikaasa đ Nagu ikka armastab meedia kĂ”ike ĂŒle vĂ”imendada ja ma pĂ€rast FB VĂ€lisministeeriumi veebikonsuli lehelt lugesin hoiatust, et siinkandis olevad eestlased oleksid ettevaatlikud. Emmm, mh, see kĂ”ik oli eelmine pĂ€ev, miks selline hoiatus panna 24h hiljem, kui kĂ”ik juba rahunenud on. Lisaks oli muidugi artiklis faktivead, et viimati aktiveerus jaanuaris, siis olid vĂ€iksed pupsud ja ei midagi suurt, suurem pauk koos korraliku tulemölluga oli 10.02. Etna oli, on ja jÀÀb aktiivseks vulkaaniks ja siin peab alati selleks valmis olema, et ta pahandab ja segadust tekitab. Ăldiselt on need lĂŒhiajalised segadused. Eelmise aasta jaanuari, kuid eriti veebruariga ei anna muidugi vĂ”rrelda, kui ta vahetpidamata purskas ja ĂŒmberkaudsed linnad pideva tuhavihma sees elasid ja elanikud majast eriti vĂ€ljagi ei saanud.




Jaak lendas tĂ€na nĂ€dalaks ajaks pĂ”hja suusatama. Talle ei ole kĂ”ik need aastad rahu andnud, et me elame siin ja kuulsad Itaalia suusakuurordid on kĂ”ik kĂŒlastamata. Seega otsustas ta selle nĂŒĂŒd Ă€ra teha, kuna kuurordid on taasavatud ja pĂ”hjas on piisavas koguses lund. NĂŒĂŒd muidugi lĂ€ksid seal ilmad halavaks, kuid eks ta siis paar esimest pĂ€eva vedeleb niisama ja saabki pĂ€rast vĂ€rskes lumes hullata. Rasmus tahtis ka natuke nagu kaasa minna, kuid kuna ta pole kunagi enne mĂ€el suusatanud ning Jaagul ei ole kannatust teda Ă”petada, siis otsustasime, et alustame Eesti vĂ€ikestel mĂ€gedel ja kui poisile meeldima hakkab, siis saavad tulevikus koos suusareisidele minna. Mina ei ole mĂ€esuusa ega -laua sĂ”ber, seega mind need mĂ€ed ei tĂ”mba. Ma olen kĂŒll nĂ”us kaasa minema ja lebotoolis pĂ€ikese kĂ€es teed limpsima ning suusatajaid vaatama, kuid kas selle eest on mĂ”tet hingehinda maksta, sest ka odavamad kohad on vĂ”rdlemisi kallid … Seega jĂ€ime me seekord koju ja saan nĂŒĂŒd nĂ€dal aega “taksijuht” olla. Paraku jĂ”uab see kĂŒlmalaine nĂ€dalavahetusega ka meile ning praegu ennustatakse uue nĂ€dala alguses tuult ja 14 kraadi sooja, kui praegu on juba 18-19 ning tĂ”eliselt kevadine tunne, siis nĂŒĂŒd tuleb siia talv. Ma ei ole seda ĂŒldse tellinud!


PĂŒsige terved, nautige pidupĂ€eva, Ă€rge uskuge kĂ”ike, mida meedia kirjutab ning imelist kevade ootust! LĂ”petuseks vĂ€ike tarkusetera lĂ€tlaste keskmise tĂŒtre pusa pealt, meil ei jÀÀ nende tĂŒdrukute nimed kohe mitte kuidagi meelde đ

PS! Worldpress tegi uuenduse, mis mu piltide kuvamise nÀssu keerab. Ma ei ole veel hÀsti aru saanud, kuidas ma seda paremaks saaksin, seega vabandan osade piltide imeliku asetuse pÀrast.