Apelsine korjamas

24.02.2022

Palju Ă”nne Eesti! 🎉
Tore on omada sĂ”pru, kes viitsivad organiseerida ja tunnevad inimesi, kelle kaudu saab organiseerida. KĂ€isime eelmisel laupĂ€eval 19.02 apelsine korjamas. LĂ€tlased kĂ€isid sealsamas sĂŒgisel oliive korjamas ja siis tuli pererahvaga jutuks, et neil on ka apelsinid ning neid saab aasta alguses noppida. Ühel kenal pĂ€eval ElÄ«na kirjutas, et on vĂ”imalik apelsine korjama minna, et kas me oleme huvitatud, vĂ€ike seltskond 3-4 peret. Kuna see oli meie viimane vĂ”imalus Sitsiilias apelsine korjata, siis muidugi lĂ€ksime. Kohtumispaik oli tĂ€pselt sama, kui meie oliive kĂ€isime korjamas, siis tekkis kahtlus, et Ă€kki on sama istandus. ElÄ«na oli mulle istanduse nime ka saatnud ja seda kontrollides selgus, et oligi sama koht 😀 Eelmine kord oli seal nĂ€rviline ja kurjemapoolne koer, kes maja juures ĂŒrituse ĂŒsna Ă€ra rikkus, seekord oli ta Ă”nneks tuppa kinni pandud ja sai rahulikult olemist nautida. LĂ”puks oli kokku seitse autot, ElÄ«na oli vĂ€ga ĂŒllatunud, kui ta ameeriklasi ka nĂ€gi. Meid EU omasid oli kokku kolm peret, ElÄ«na oli ĂŒhed lĂ€tlased veel kutsunud.

Ürituse infos oli kirjas, et kĂ”ik saate korjata nii palju apelsine, kui jaksate ja kĂ”ik jÀÀb teile. Arvutasime, et kui palju me peaks korjama, et ĂŒrituse hind tasa tuleks. See oleks liiga palju olnud 😀 Seekord kĂŒsiti 23€ tĂ€iskaasvanu ja 18€ laps. Kohale jĂ”udes ĂŒtles permees, et vĂ”tke kotid kaasa ja lĂ€heme. Meil oli ĂŒllatus suur, et mis kotid, ma olen nĂ€inud kĂŒll, kuidas korjatakse, kastid on puude all 😀 Onu ainult vangutas pead ja nentis fakti, et me ikka ei ole sitsiillased, ei no tĂ”esti 😀 Õnneks olid ameeriklased paremini ette valmistunud ja saime laenuks ĂŒhe suure Ikea koti. Onu rÀÀkis natuke apelsinide ajaloost ka. Nimelt tĂ”id apelsinid Sitsiiliasse araablased ning siin mutanteerus sort edasi ja arenes vĂ€lja maailmakuulus Sitsiilia veriapelsin, mis on erakordselt mahlane ja magus. KĂ”ik Sitsiilia veriapelsinid pĂ€rinevad Catania piirkonnast ja just Lentini juurest ehk tĂ€itsa meie kodukandist. Mujal Sitsiilias neid ei kasva. Meile anti kolm puud, kust korjata. Ameeriklased olid vĂ€ga tagasihoidlikud ja tolmas lĂ€ti pere ka, me tegelesime kĂŒll hoolega korilusega, Ă”igemini Rasmus tegeles. Ta korjas enamuse meie saagist. Kuna apelsinid olid tĂ€iesti valmis, siis osad kukkusid juba vastu minnes maha. Kuna puud oli vaja tĂŒhjaks korjata ja meile on Ă”petatud, et tööd ei tohi pooleli jĂ€tta ja kui on öeldud, et puud peavad tĂŒhjaks tehtud olema, siis me saime oodatust suurema saagi. VĂ€hemalt ĂŒhe puu saime me puhtaks, teisi ma pĂ€rast ei vaadanud. Tundus, et teised pered tulid lihtsalt vaatama ning niisama nautima ja lasid lastel mĂ”ned korjata, et pĂ€rast Ă€ra sĂŒĂŒa. KĂ”ik imestasid, et mis me selle kogusega kĂŒll teeme. Ma siis ĂŒtlesin, et palju mahla ja moosi ning vĂ”ibolla ka mĂ”ne koogi. Tegelikult ei tulnudki niivĂ€ga “palju”, kodus selgus, et kaks kasti, selline tavapĂ€rane taks, mis me muidu Augustas apelsinionu kĂ€est ostame. Kuna koti andsime tagasi, siis valasime apelsinid lihtsalt pagasnikusse. PĂ€rast enda ja ElÄ«na FB postitust vĂ”rreldes olid pildid suht 1:1-le 😀

Veetsime apelsinide vahel ca 30 minutit. Rasmus korjas, ma panin kotti ja Jaak jalutas puude vahel lihtsalt ringi, et vĂ€ga Ă€ge labĂŒrint, see oli tema tolle pĂ€eva tipphetk. Edasi lĂ€ksime maja juurde, kus siis meile sĂŒĂŒa pakuti. Seekord olid söögid palju maitsvamad, kui eelmine kord, vorst maitses kĂŒll sama hĂ€sti, kui makaronid olid seekord paremad. Bruchettad maitsesid muidugi taaskord jumalikult! Ma pilti ei jĂ”udnudki eelroogadest teha, need hĂ€vitati nii kiiresti. Peale eelroogasid pakuti pastat kana ja apelsinidega, vĂ€ga maitsev, pearoaks oli vorst apelsinisalatiga ning magustoiduks apelsinitiramisu, mis maitses vĂ€ga vĂ€rskelt ja mahlaselt. Lisaks sai mahla pressida, et kĂ”ik juua saaksid. Esimese kannutĂ€ie pressis Rasmus, pĂ€rast tegelesid sellega ameeriklaste lapsed, kes sellest tegevusest vaimustusse sattusid ja vĂ€ga usinasti muudki mahla tegid.

Lisaks kahele vanemale koerale, kes lahti olid ja sellele kergelt nĂ€rvilisele koerale, kes toas kinni oli, olid nad mĂ”ni aeg tagasi tee ÀÀrest ute kaasa korjanud. Oli seal ĂŒksinda ekselnud ja nad lihtsalt vĂ”tsid ta kaasa. Me pĂ€rast arutasime, et nad on ju kohalikud ja peaksid teadma, kes seal ĂŒmbruses lambaid omavad, et mingu kĂŒsigu, et ega teil utt puudu ei ole, ei, nad lihtsalt vĂ”tavad ta tee ÀÀrest kaasa. Eks nad muidugi heateo tegid, ĂŒksi see uteke kindlasti ei oleks hakkama saanud. Igatahes oli ta koera eest, kĂ€is kĂ”igil jĂ€rgi, lasi ennast paitada ja peremehest eriti maha ei tahtnud jÀÀda. Peale sööki lasi peremees ute, kelle nimi oli Mario, aedikust vĂ€lja ja lubas lastel temaga jalutama minna, kĂŒll neil oli rÔÔmu palju. Jalutasid nagu koeraga, viisid ta pissile ja kakale 😀 LĂ€ti vanem tĂŒdruk tuli ja teatas meile pĂ€rast, et Mario pissis kĂ”hust 😀

Seekord lĂ€ks aeg kiiremini ja oli palju lĂ”busam ka, kindlasti aitas kaasa see, et me olime koos lĂ€tlastega, seega oli, kellega lobiseda. Peremees kĂ€is ka laudade juures jutustamas ning aeg lendas. Peremees on ikka tĂ”eline Sitsiilia patrioot ning ĂŒks nendest, kes ei ole Itaaliast vaimustuses. Ta rÀÀgib siiani Sitsiilia keelt ja tunneb ennast vĂ€ga solvatuna, kui itaallased ĂŒtlevad, et see on murrak. Palusin tal natuke Sitsiilia keeles rÀÀkida ja ma suutsin tĂ”esti ainult vĂ€ga ĂŒksikud sĂ”nad Ă€ra tunda. Lisaks rÀÀkis ta natuke ajaloost, mida me ka juba oma maaklerilt kuulsime ja mida ma juurde olen lugenud. Kuidas roomlased Sitsiiliast kĂ”ik rikkuse minema tassisid, neid vallutasid ja nĂŒĂŒd on virelema jĂ€tnud. Olgem ausad, pĂ”llumajandust ja viljapuuaedu on siin ikka meeletus koguses ja maa on viljakas. Kuid kokku ostetakse kĂ”ike imeodava hinnaga ning siis öeldakse, et sitsiillased on laisad, nagu peremees ĂŒtles, nad ei ole laisad vaid ei taha Roomat nuumata. Rahavool siia on vĂ”rreldes PĂ”hja-Itaaliaga imevĂ€ike, tĂ€nu sellele on ka kogu infra halvas seisus ning maffial on hea siin valitseda. Eks osaliselt on tal Ă”igus ka … Eelmine kord ta kurtis, et farmis on töökĂ€te puudus, kĂŒsisin kuidas see hooaeg lood oli. Ikka oli puudu, ma siis ĂŒtlesin, et tulevad ju ĂŒle mere teile siia neid tuhandete kaupa. Selle peale ta ĂŒtles, et tema neegreid ei palka, kuna ei usalda, tassivad tal pĂ€rast elamise tĂŒhjaks … Oleksime veelgi pikemalt lobisenud, kuid meie auto parkis teised kinni ja kuna ameeriklased hakkasid Ă€ra liikuma, pidime me ka Ă€ra minema. Seekord oli kahju Ă€ra minna, esiteks oli ilm tĂ€iesti fantastiline, vaated jĂ€tkuvalt imelised ja seltskond vĂ€ga meeldiv. Ma ikka imestan, kuidas ElÄ«na need lĂ€tlased siit ĂŒles leiab ja kĂ”igiga kohe kontaktis on. Üks elab seal nende juures Mottas, juba 10 aastat Ă€kki, ta soovitaski neil sinna elama minna. Ma sain nĂŒĂŒd teada, et see naisterahvas on giid ja teeb lĂ€tlastele tuure, seega on ElÄ«nal kĂ€pp sees ning meil on vĂ”imalus saada soodsamalt öömaja ning erinevatelt tuuridelt allahindlusi, seega hoiame me lĂ€tlaste ligi, et kui nad midagi plaanivad, siis lööme kohe kampa. Hetkel oleme peale kooli lĂ”ppu juuni teise nĂ€dalasse juba ĂŒhe reisi pealinna kanti planeerinud. See LĂ€ti pere, kes apelsine olid korjamas, ei ole NATO ega baasiga ĂŒldse seotud, elavad siin kui tsiviilid. Mees on kĂŒll sĂ”javĂ€ega seotud, töötab LĂ€ti teabeametis ja on sealt poolt siia tööle suunatud, kuid nende keskus asub hoopis mujal. Mees on siin olnud aasta ja pere, naine ja vĂ€ike poiss, ca 7 kuud. ElÄ«naga suhtlevad nad tihedalt ja kĂ€ivad kĂŒlas. Mehed, ma saan aru, nii tihedalt ei suhtle. PĂ€rast Jaaguga arutasime, et ma tean ju ka pĂ€ris mitut eestlast, ĂŒhega oleme proovinud ka kokku saada, ta elab Siracusas ja kohe kuidagi Ă”nnestu. Siin olevad eestlased ei otsi teiste eestlastega kontakti, pigem hoiavad omaette, seega ma ka eriti peale ei pressi. Meil ikka ei ole seda karjainstinkti ĂŒldse sees nagu lĂ€tlastel, kes minu arust palju rohkem kokku hoiavad.

JÀtkuvalt tÀiesti imeline vaade

EsmaspĂ€eval, 21.02, nĂ€itas Suur Tossutaja taas oma iseloomu ja tegi ĂŒhe meelevigaselt suure tahmapilve! Laavaga seekord koonerdas, kuid tuhka purskas seekord kuni 12km kĂ”rgusele. Ümbrus sai koheselt tuhaga kaetud ning lennujaam pidi ennast ca 3 tunniks kinni panema, kuna lendu tĂ”usmine ja maandumine oli vĂ”imatu. Ma sĂ€ttisin ennast just poodi minema, kui ta selle samba ĂŒles lĂ”i. Meie juurest paistis see nagu kukeseen. LĂ€ksin poodi Ă€ra ja kui Lidlist vĂ€lja tulin, ei saanud ma alguses aru, et mis juhtunud on. PĂ€ike oli kuhugi kadunud ja kĂ”ik oli pimedusse mattunud. Murdsin pead, et lubati ju pĂ€ikselist ilma, et kust see pilv tuli … LĂ€ks natuke aega, enne kui ma aru sain, et see oli tuhapilv, mis kohale oli jĂ”udnud. Rasmusel oli esmaspĂ€ev vaba, seega ta jĂ€lgis kodus olukorda ja helistas mulle, et tuhapilv on meie kodu kohal, tegi mĂ”ned pildid ka sellest. Üllatavalt kombel meile midagi maha ei sadanud, kĂŒllap oli see kĂ”ik nii kĂ”rgel, et sĂ”udis edasi Malta poole, Ă€kki tuli seal selgest taevast tuhk maha 😉 TeisipĂ€eva kajastus see ka Eesti meedias, sĂ”branna saatis lingi ja kĂ”ige naljakam oli see, et samal ajal saatis sama lingi ka ta abikaasa 😀 Nagu ikka armastab meedia kĂ”ike ĂŒle vĂ”imendada ja ma pĂ€rast FB VĂ€lisministeeriumi veebikonsuli lehelt lugesin hoiatust, et siinkandis olevad eestlased oleksid ettevaatlikud. Emmm, mh, see kĂ”ik oli eelmine pĂ€ev, miks selline hoiatus panna 24h hiljem, kui kĂ”ik juba rahunenud on. Lisaks oli muidugi artiklis faktivead, et viimati aktiveerus jaanuaris, siis olid vĂ€iksed pupsud ja ei midagi suurt, suurem pauk koos korraliku tulemölluga oli 10.02. Etna oli, on ja jÀÀb aktiivseks vulkaaniks ja siin peab alati selleks valmis olema, et ta pahandab ja segadust tekitab. Üldiselt on need lĂŒhiajalised segadused. Eelmise aasta jaanuari, kuid eriti veebruariga ei anna muidugi vĂ”rrelda, kui ta vahetpidamata purskas ja ĂŒmberkaudsed linnad pideva tuhavihma sees elasid ja elanikud majast eriti vĂ€ljagi ei saanud.

Jaak lendas tĂ€na nĂ€dalaks ajaks pĂ”hja suusatama. Talle ei ole kĂ”ik need aastad rahu andnud, et me elame siin ja kuulsad Itaalia suusakuurordid on kĂ”ik kĂŒlastamata. Seega otsustas ta selle nĂŒĂŒd Ă€ra teha, kuna kuurordid on taasavatud ja pĂ”hjas on piisavas koguses lund. NĂŒĂŒd muidugi lĂ€ksid seal ilmad halavaks, kuid eks ta siis paar esimest pĂ€eva vedeleb niisama ja saabki pĂ€rast vĂ€rskes lumes hullata. Rasmus tahtis ka natuke nagu kaasa minna, kuid kuna ta pole kunagi enne mĂ€el suusatanud ning Jaagul ei ole kannatust teda Ă”petada, siis otsustasime, et alustame Eesti vĂ€ikestel mĂ€gedel ja kui poisile meeldima hakkab, siis saavad tulevikus koos suusareisidele minna. Mina ei ole mĂ€esuusa ega -laua sĂ”ber, seega mind need mĂ€ed ei tĂ”mba. Ma olen kĂŒll nĂ”us kaasa minema ja lebotoolis pĂ€ikese kĂ€es teed limpsima ning suusatajaid vaatama, kuid kas selle eest on mĂ”tet hingehinda maksta, sest ka odavamad kohad on vĂ”rdlemisi kallid … Seega jĂ€ime me seekord koju ja saan nĂŒĂŒd nĂ€dal aega “taksijuht” olla. Paraku jĂ”uab see kĂŒlmalaine nĂ€dalavahetusega ka meile ning praegu ennustatakse uue nĂ€dala alguses tuult ja 14 kraadi sooja, kui praegu on juba 18-19 ning tĂ”eliselt kevadine tunne, siis nĂŒĂŒd tuleb siia talv. Ma ei ole seda ĂŒldse tellinud!

PĂŒsige terved, nautige pidupĂ€eva, Ă€rge uskuge kĂ”ike, mida meedia kirjutab ning imelist kevade ootust! LĂ”petuseks vĂ€ike tarkusetera lĂ€tlaste keskmise tĂŒtre pusa pealt, meil ei jÀÀ nende tĂŒdrukute nimed kohe mitte kuidagi meelde 😀

Ligikaudne tĂ”lge: “Kui asjad muutuvad Sinus, siis muutuvad need ka Sinu ĂŒmber”. Eesti keeles kĂ”laks see vast paremini nii, et kui muudad oma suhtumist, muutuvad asjad ka Sinu ĂŒmber …

PS! Worldpress tegi uuenduse, mis mu piltide kuvamise nÀssu keerab. Ma ei ole veel hÀsti aru saanud, kuidas ma seda paremaks saaksin, seega vabandan osade piltide imeliku asetuse pÀrast.

Mamma Etna – lĂ”puks ometi peale aastast ootamist!

17.02.2022

Mamma Etna, nagu kohalikud teda kutsuvad, otsustas peale aastast pausi taas ĂŒhe korraliku vaatemĂ€ngu pakkuda. VĂ€ikeseid purtse ja niisama tossu on ta ikka vĂ€lja ajanud aga korraliku pauku pole juba aasta aega olnud. Ma olen seda eriti oodanud, mul nĂŒĂŒd ju palju parema kaameraga telefon, seega oli mul kole suur soov seda ilu pildistada. Vana telefoniga sai ju ka pilte teha, kuid kvaliteedi vahe on ikka mĂ€e kĂ”rgune. Paraku ei lase siia panna tĂ€ismahus pildi, seega kvaliteet natuke langeb, kuid tunde saab kĂ€tte kĂŒll. Õnneks puhus tuul teisele poole ja meieni tuhk ei jĂ”udnud. LennuvĂ€li oli lahti ja laava asustatud piirkonda ei jĂ”udnud. Üks vulkanoloog, keda ma jĂ€lgin, kirjutas, et seekord oli Mamma Etna tavapĂ€rasest raevukam ja sellist vĂ”imsust ning laava kiiret voolu tĂ€heldatakse vulkaanide puhul, mis ĂŒliharva purskavad. Igatahes pakkus Suur Tossutaja meile silmailu ja ma sain oma pildid ka tehtud!

Vahepeal oli sĂ”brapĂ€ev, me tĂ€histasime selle eelmisel neljapĂ€eval juba Ă€ra 😀 KĂ€isin lĂ”puks taas farmis juustu ostmas. Jaak juba ammu rÀÀgib, et ma vĂ”iksin neljapĂ€eval sealt lĂ€bi minna ja lĂ”puks mozzarella juustu osta. Farmi pood on iga pĂ€ev 14:00-ni lahti ja iga kord neil mozzarellat ei olegi. Seega Jaak peale tööd sinna enam ei jĂ”ua ja neljapĂ€eval lapsele jĂ€rgi minnes on hea sealt lĂ€bi minna. Otsisin enne nende kontakti ĂŒles, et uurida, kas neil ikka on mozzarellat, sest aeg-ajalt nad kirjutavad, et tuleb ette broneerida. Sain info, et on ja broneerida ei ole vaja. Ostsin nii mozzarellat, ricottat, suitsujuustu ja tĂ€iesti uut toodet -apelsinijuustu, mis oli mĂŒĂŒja neiu lemmik. Õhtul tegime siis kohe degusteerimise, kas kĂ”ik on ikka nii hea nagu kiidetakse. Tegin mozzarella-tomati-basiiliku-oliivĂ”li snĂ€kki. TĂ”esti see mozzarella on imehea! Selline suus sulav – pehme ja siidine, ma ei oskagi kirjeldada, igatahes me nĂ”ustume Jaagu kolleegi naisega, kes selle maailma parimaks on tituleerinud. Poest mĂŒĂŒdav on ju ka hea, aga see on rohkem kiuline ja natuke hamba all kriuksuv. Apelsinijuust oli huvitav, aga ei midagi erakordset. Pidi olema magus, kuid pigem oli teravat maitset tunda. Alguses ei olnud apelsini maitset, kuid kui kiud lĂ”puks tulid, siis oli ikka seda ka tunda. Ricottast ma ei rÀÀgigi, see viis jĂ€tkuvalt keele alla. Õnneks ei olnud mul kodus rohkem kui 5 cannolit, seega ma ennast lĂ”hki ei söönud. See-eest tegin sidruni ricotta kooki mandlijahust ja Jaak pistis peaaegu kogu koogi nahka ja teatas, et selliseid kooke ei tohi enam kunagi teha, see oli nii hea olnud! Ma “sĂŒĂŒdistan” selles farmi ricottat, sest see on tĂ”esti ĂŒle mĂ”istuse hea. Edaspidi ostame farmist toodangut ainult siis, kui keegi kĂŒlla tuleb. Jaak oli vĂ€ga Ă”nnelik, et me seal hiljuti kĂ€ima hakkasime, kui me oleks seal kohe siia kolides kliendiks hakanud, siis me arvatavasti enam uksest kĂ€ima ei mahuks 😀 Ja mis see sĂ”brapĂ€ev siia puutus, oli see, et Jaak sai oma kingi juustude ja Dunkin donutsite nĂ€ol kĂ€tte. Jah, me ostame ikka aeg-ajalt donutseid ka, nii kaks korda aastas 😉

Meil kĂ€is viimast korda aednik maja taga puud kĂ€rpimas. NĂŒĂŒd nĂ€eb teiselt korruselt jĂ€lle merd ja randa. Miljonivaade on tagasi! Ta jĂ”udis puu enne uute majaostu huvilisi Ă€ra kĂ€rpida, seega said huvilised ikka tĂ€it vaadet nautida. Tol pĂ€eval oli kĂŒll pilvine ja Suur Tossutaja oli peidus, kuid ma nĂ€itasin pĂ€rast pilte, et paistab kĂ€tte kĂŒll. Ma hĂ€sti hoolega proovisin itaalia keeles rÀÀkida, kui nad Ă€kki tĂ€itsa puhtas inglise keeles vastu hakkasid rÀÀkima. Ma olin vĂ€ga ĂŒllatunud! Selgus, et tegemist oli rahvusvahelises ettevĂ”ttes töötavate inimestega ja inglise keel oli neil vĂ€ga hĂ€sti suus. Mees oli eriti tĂ€helepanelik, kui kĂŒsis, kust me oleme ja ma ĂŒtlesin, et Eestist, siis ta ĂŒtles, et nĂ€gi ĂŒleval Eesti lippu ja LĂ€ti oma ka. Naine ei olnud midagi tĂ€hele pannud 😀 Uurisid, kas me keel on vene keelega sarnane, ĂŒtlesin, et pigem soome keelele ja mees ĂŒtles selle peale “kiitos”. Tundusid ĂŒsnagi intelligentsed ja asjalikud. Nagu me aru saime, otsisid nad suveks maja. Nad olid ĂŒleval kĂŒlas eelmine suvi rentinud, kuid vĂ€ga lĂ€rmakas oli olnud. Meil nii lĂ€rmakas ei ole, kuid maja on suur, seega eks nĂ€is, kas nad seda lihtsalt suvituskohaks tahavad. Sellest onust, kes siin seinu ja aia kĂ”rgust ĂŒle kĂ€is mÔÔtmas vist asja ei saa vĂ”i vĂ€hemalt ei suuda ta otsustada.

Rasmusel juhtus vahepeal vĂ€ike Ă”nnetus, nimelt suutis ta tahvelarvuti Ă”nnetult maha kukutada, nii et see lĂ”petas meiega koostöö. Maha kukkus see tal muidugi siis, kui ta hakkas sealt e-raamatut lugema, ÕismĂ€e kooli kohustuslikku kirjandust, seega lugemine on “saatanast” 😀 Igatahes oli ta natuke ĂŒle nĂ€dala ilma tahvlita ja igavles. Selle tulemusena saime maja ees palmid vanadest lehtedest puhtaks. Kuna me aednik on selline laisavĂ”itu, siis me teeme aiatöid peamiselt ise, lihtsalt seda suurt tagumist puud ei ole me suutelised kĂ€rpima. Palmipuude kuivanud lehed hĂ€irisid mind juba pikemat aega ja ma olen nĂ€inud, kuidas neid puhastatakse. Seega ĂŒhel kaunil Ă”htul, kui pĂ€ike armsasti maja ees paistis ja soojendas, otsustasin ma neid natuke alla kiskuda. Kuna ma pikka redelit ei viitsinud tuua ja puu otsas ma vĂ€ga kĂ”rgele ei roninud, jĂ€i töö poolikuks. JĂ€rgmine pĂ€ev ronis Rasmus taga aias puu otsa ja hakkas seal aedniku poolt lĂ”igatud puud ĂŒle lĂ”ikama. Ma siis pakkusin talle vĂ€lja, et sakutagu palmilehti alla. Ta oli kohe nĂ”us ja talle see vĂ€ga meeldis. Ausalt öeldes mulle ka, teeb kĂŒll sodiseks, kuid kuidagi vĂ€ga mĂ”nus oli neid alla kiskuda ja pĂ€rast vaadata, kui puhas kĂ”ik on. Rasmus igatahes uuris, millal jĂ€lle saab. MĂ”ned lehed nagu oleks, mida vĂ”iks alla veel vĂ”tta. Lubasin, et vĂ”ib neid minna siis alla sakutama, kui tuju peale tuleb. Eile sai ta oma uue tahvelarvuti kĂ€tte – varajase sĂŒnnipĂ€eva kingina ja ma ei ole enam kindel, kas ta sinna puu otsa enam ronib 😉

Meister puu otsas 12.02

Flamingod on kohal! Plaanisime juba mitu nĂ€dalat tagasi, et peaks Vendicari loodusparki vaatama minema. Samal nĂ€dalavahetusel, kui me mĂ”tlesime, et lĂ€heme, kuid midagi tuli vahele ja me ei lĂ€inud, kĂ€isid lĂ€tlased seal. Vaatasin pilte ja tĂ”esti mĂ”ned flamingod olid, kaugel ja natukene. JĂ€rgmine nĂ€dalavahetus jagati juba ĂŒhes FB grupis, et flamingod on kohal, vĂ€ltisime seda nĂ€dalavahetust, kuna kĂ”ik ameeriklased olid kommentaarides vĂ€ga elevil ja arvatavasti oli neid tookord seal vĂ€ga palju. LĂ”puks otsustasime, et alustame kodule lĂ€hemalt. Kuna apelsinid olid ka otsa saanud, siis lĂ€ksime Augustasse. KĂ”igepealt apelsinid ja siis flamingosid vaatama. Ja nad olidki kohal! Rahvast oli tee ÀÀres muidugi muljelt avaldavalt palju. Seal, kus nad kĂ”ige lĂ€hemal olid, oli mitu inimest suurte statiividel olevate fotoaparaatidega neid pildistamas ja filmimas. Me parkisime eemale, kus veel vĂ€hemalt kĂŒmme autot oli. Ma kujutan ette, et need kes niisama sĂ”itsid, olid ĂŒsna hĂ€iritud, sest rahvast oli tee ÀÀres palju ja parkivad autod segasid sĂ”itmist. Kuid kohalikud on sellega harjunud ning nii mĂ”nigi pildistas ja filmis sĂ”itvast autost 😉 Rahvast oli tĂ€nu sellele ka palju, et oli pĂŒhapĂ€ev, siis on ju kĂ”ik liikvel. Flamingod olid mĂ”lemas tiigis, ĂŒhes olid nad neljas suuremas grupis ja ĂŒhed olid meile ĂŒsna lĂ€hedal. Kaks kĂ”ndisid ringi ka, sain nad ĂŒles ka filmitud. Igati lahe vaatepilt! Vabas looduses palju flamingosid! Rasmus otsustas mingi hetk, et ta lĂ€heb ja proovib, kas saab natuke lĂ€hemale minna ja nii kui ta tee servast alla astus oli pĂ”lvini mudas 😀 Nojahh, niipalju siis “Ă€kki lĂ€heme veel kuhugi” plaanist. SĂ”itsime rÔÔmsalt koju tagasi, muda jĂ€rgi haisev laps autos. Õnneks tuli see muda vĂ€ga kergesti maha, sain tossud ja pĂŒksid juba niisama voolikust tuleva veega enam vĂ€hem puhtaks, seega pesumasin Ă”nneks seda pori vĂ€ga ei saanud.

Lihtsalt nii Àgedad linnud!

Kohal on imelised hommikused pĂ€ikesetĂ”usid, kui taevas ilusasti punaseks vĂ€rvub. Sain ĂŒhel hommikul ĂŒhe sellise pildile ka pĂŒĂŒtud!

Lihtsalt nii ilus vÀrvide mÀng. 11.02.

TĂ€iskuu aeg on ka kĂ€es 😉

Pakkuda ĂŒks tĂ€iskuu! 16.02.

LĂ”petuseks pildid Suurest Tossutajast! Ilusat ligi hiilivat kevadet ja pĂŒsige terved!

Peale tulemĂ€ngu jĂ€i jĂ€rgi ainult toss – Suur Tossutaja ĆĄou jĂ€rgsel hommikul. 11.02.

Toidust, pakenditest ja olĂŒmpiamĂ€ngudest

08.02.2022

Traditsiooniliselt alustan kohe ilmaga 🌞 Viimane nĂ€dal on olnud ĂŒllatavalt soe, suisa kevadine. Jaak on kaks korda juba teise korruse rĂ”dul pĂ€ikest vĂ”tmas kĂ€inud. KĂ”ht paljas, pĂ€ikeseprillid ees ja peale 15 minutit tavaliselt lĂ”petanud ning pĂ”hjendused on ĂŒldiselt samad – kole palavaks lĂ€ks, ta on juba pruun ning Ă”lu sai otsa 😀 Ma olen suutnud korra pusata köögi terrassil pĂ€ikese kĂ€es peesitada, kuid pĂ€ris pĂ€ikese vĂ”tuks on ikkagi veel liiga jahe. Kuigi jah, teise korruse terrassil, kui tuul ei puhu ja Ă”hk on soe, on vĂ€gagi mĂ”nus juba pĂ€ikesel ennast paitada lasta. TĂ€na on taas kĂŒlmem ja vĂ€ga tuuline, kraade sinna 13-14 kanti ja surfituul, vĂ”rreldes eilsega, kus sooja oli juba 21 kraadi. Jaak oli ĂŒsna pahur, et need surfituuled just töönĂ€dalal tulevad, ta jÀÀb kĂ”igest heast ilma. Homsest peaks jĂ€lle temperatuur 18 kanti tĂ”usma ja on tĂ”esti lootust, et soe tuli, et jÀÀda! Kuna pĂ€ike juba soojendab ja vihma ei ole sadanud, siis on ka toas niiskust palju vĂ€hemaks jÀÀnud. Kevad hiilib ligi!

NÀrtsib, Ôitseb ja Ôienupud. 08.02

OlĂŒmpiamĂ€ngud algasid! Kuna me muid Eesti kanaleid peale ERR-i ei nĂ€e, siis Jaak otsis alternatiive ning leidis, et RAI-d saab siin olles tasuta netist vaadata, seega on olĂŒmpiamĂ€ngud kenasti esindatud. RAI kanaleid on kokku vist vĂ€hemalt 20, tunne on kĂŒll selline … Kuni 10:00 algavad alad on vaadatavad RAI2 pealt ja siis peab ĂŒle kolima RAISport kanalile, kust siis kuni vĂ”istluspĂ€eva lĂ”puni kĂ”ike nĂ€idatakse. Ma olin vĂ€ga ĂŒllatunud, kui rahuliku ja meeldiva hÀÀlega on nende kanalite spordikommentaatorid! Ülimalt mĂ”nusa hÀÀletĂ€mbriga, emotsioone vĂ”i sellist kĂ”vahÀÀlset teksti neilt ei tule. Üks kommentaator on tĂ€ielikult “Maksikoer Fik” hÀÀlega, mul tuleb alati muie nĂ€ole, kui tema rÀÀgib. Esimesel pĂ€eval jĂ€i mulle kĂ”rva, et kommentaatorid rÀÀgivad aina “azzurro” ja “azzurri”, ma vaikselt omaette mĂ”tlesin, et miks nad aina sinisest vĂ€rvist rÀÀgivad, sinine ees ja sinine taga. Teisel pĂ€eval hakkas juba hĂ€irima, et miks nad sellest sinisest ikkagi nii palju rÀÀgivad. Kiire Googeldamine andis tulemuse, et Itaalia sportlasi kutsutaksegi “azzurro” ehk sinine ja see komme on tulnud 1911 aasta jalgpalli vĂ”istluselt, kus Itaalia meeskond oli sinises riietuses ja sealt alates ongi kĂ”ik Itaalia sportlased olenemata spordialast “azzurroÂŽd”. Kui Eestis ĂŒldiselt nĂ€idatakse ĂŒhte spordiala ja seda algusest lĂ”puni, siis siin hĂŒpatakse ĂŒhel alalt teisele, eriti arvestades seda, et itaallased on ju praktiliselt kĂ”ikidel aladel esindatud. Seega jĂ€igi meil nĂ€iteks laskesuusatamine pooleli, kuna Itaalia meeskond vĂ”istles curlingus ja pilt liikus sinna ĂŒle. Samuti teiste aladega, et kui oli autasustamine ja mĂ”ni Itaalia sportlane sai medali, siis nĂ€idati seda, mitte parasjagu eetris olnud vĂ”istlust. Kui oli pingeline hetk, siis nĂ€idati kahe ekraaniga, seega sai vaadata nĂ€iteks laskmist ja auhinnatseremooniat vĂ”i mĂ”nda muud ala, nĂ€iteks kiiruisutamist. Selline vahelduvalt nĂ€itamine on ju iseenesest tore, kohalikud saavad ikka kogu elamuse, aga me ei nĂ€e Eesti sportlaste osalemist, sest tavaliselt RAI nii kaua seda ala ei nĂ€ita, kui esimesed kĂŒmme on selgunud, siis lĂ”petatakse suusatamine Ă€ra. Juhul, kui mĂ”ni itaallane peaks lĂ”pupoole veel finiĆĄisse jĂ”udma, siis lĂŒlitatakse korraks ĂŒmber. Üsnagi harjumatu on sellises formaadis ĂŒlekandeid vaadata. TĂ€na meeste laskesuusatamist vaadates ma ei saanudki teada, kas ja kuidas Eesti meestel lĂ€ks, sest peale esimest 10 lĂ”petanut hakati mulle iluuisutamist nĂ€itama 😀 Saame igatahes aktiivselt kaasa elada nii Eesti kui Itaalia sportlastele!

Ilmselgelt olen ma oma aia unarusse jĂ€tnud, eriti just kastmise osas. Maasikad on tĂ€ielikus vedelikupuuduses. Proovin ennast rohkem kĂ€sile vĂ”tta ja neid nĂŒĂŒd natuke tihedamini, kui kord kuus, kasta 😉 LaupĂ€eval rohisin alumise aia kastid ka Ă€ra, et nartsissid saaksid paremini nĂ€htavale tulla ja ĂŒleeile avastasin, et ĂŒks nupuke oli juba Ă”itsema hakanud. Esimene Ă”is olemas! TĂ€na avastasin lehe alt ĂŒhe punetava maasika ka, seega kĂ”ik ei ole veel kadunud. Proovin lĂ€hipĂ€evil ĂŒlemise aia ka Ă€ra rohida, siis saavad seal ka nartsissid ennast ehk paremini pĂ€ikese poole sirutada. Jaak trimmerdas aias rohu ka Ă€ra, seega vaikselt oleme alustanud kevadiste aiatöödega. Tomatite-kurkide maha paneku osas ma enam eriti kindel ei ole … Ühte pidi nagu tahaks, et midagi oleks kasvatada ja mul oleks aias natukenegi tegevust. Teisalt, me lĂ€heme juuli lĂ”pus ju Ă€ra ja kui selleks ajaks saaki ei ole, siis on kahju neid lihtsalt vĂ€lja tĂ”mmata, seega ma olen veel kahevahel, mida teha. Meil Ă”itsevad pikemat aega ĂŒhed puud – Ă”ied meenutavad Ă”una-kirssi-mandlit, puu ise on tĂ€iesti raagus aga paksult Ă”isi tĂ€is ja need on vĂ€ga ilusad Ă”ied! Ma olen alati unustanud vaadata, mis viljad neile lĂ”puks kasvavad, mandlid need ei ole, sest neid puid ma tean, kus need meie teel asuvad ja need veel nii Ă”ites ei ole. Eile olid esimesed Ă”ied kĂŒll juba avanenud, seega on loota, et lĂ€hinĂ€dalatel nĂ€eb ka mandlipuude Ă”iteilu. LĂ”puks sain selle Ă”itseva puu ĂŒles ka pildistatud, see asub Augusta teelt maha keerates kohe meie kĂŒlatee ÀÀres. Hiljem tuli mulle meelde, et siia tulles ma ju tĂ”mbasin ĂŒhe Ă€pi, millega saab taimi-puid-pÔÔsaid defineerida, et millega tegu vĂ”ib olla. Nende Ă”ite puhul sain vastuseks, et tegemist on Prunus yedoensisÂŽega ehk hĂŒbriid kirsipuuga.

Lihtsalt nii ilus!

Itaalia armastab pakendeid, kohe palju ja topelt. Alati, kui me Decos lahtisest letist asju ostame, tundub mulle, et nii palju pakendit kasutatakse, kindlasti saaks kokkuhoidlikumalt ka seda kĂ”ike teha. KĂ”igepealt juustud – ma ei suuda hetkel ĂŒldse meenutada, kuidas Eestis juustude lĂ”ikamise ja pakendamisega on, kas tĂ”mmatakse lihtsalt toidukile ĂŒle vĂ”i pakendatakse vaakumisse … ÜhesĂ”naga, ainus juust, mida nad vaakumkilesse kogu aeg ei pakenda on parmesan, seda ostetakse kilode kaupa ja selle vahepeal pakendamisel ei ole mĂ”tet. KĂŒll kĂ”ik teised letis olevad juustud on pakendatud vaakumkilesse, kui klient seda soovib, tehakse kile katki, visatakse Ă€ra, lĂ”igatakse kliendile sobiv tĂŒkk ning pistetakse ĂŒlejÀÀnud tĂŒkk uuesti kilemasinasse, kus see Ă€ra pakendatakse ja nii iga niisama mĂŒĂŒdava juustuga. Seekord oli pesto juustu vĂ€iksem tĂŒkk niiviisi mĂŒĂŒgil, vĂ”tsin kogu tĂŒki, et ei peaks selle kilega niipalju mĂ€ssama. Kui seda tĂŒkki ei oleks olnud, siis nad oleksid selle mulle pakkepaberisse pannud ja selle asemel, et kohe sellele silt panna, see pannakse veel eraldi paberkotti, millele siis silt kĂŒlge kleebitakse. Ja nii tehakse kĂ”ikide sinkide ja juustudega, kĂ”igepealt ĂŒhte pakendisse vĂ”i karpi, nĂ€iteks kui parmesani Ă€ra lased riivida ning siis veel eraldi paberkotti. Eile minu ees ĂŒks onu ĂŒtles, et karpi ei ole vaja kotti panna, et pange kleeps karbi peale. Ma hea meelega teeks samamoodi, kuid mu itaalia keel ei ole nii hea, et seda neile öelda ja nad ei valda jĂ€llegi inglise keelt, et nad minust aru saaks, mida ma tahan öelda. Seega ma iga kord vaatan ja mĂ”tlen, et saaks hoida kokku materjali ja aega! See kĂ”ik on ju ajakulu … TĂ€iesti arusaadav, et letis peab kaua ootama, kuna kĂ”ik need pakendamise tegevused vĂ”tavad juba omajagu aega. KĂŒll on nĂŒĂŒd meile jÀÀnud kĂŒlge harjumus Deco lahtisest letist sinki osta, Grete ja Andri on sĂŒĂŒdi, nemad esimest korda ostsid sealt. Me oleme muidu sama sinki eelnevalt pakendatuna ostnud, kuid lahtisest letist ostmisel on see vĂ”lu, et viilud pannakse kĂ”ik eraldi ja eraldatakse ĂŒksteisest vahekilega, mis tĂ€hendab ju seda, et kui sööma hakkad, siis saadki ĂŒhe terve viilu korraga ja ei lĂ”hu teisi viile Ă€ra. Eelnevalt pakendatud sinkidega on tĂ€iesti tavaline, et tahad vĂ”tta ĂŒhte viilu ja saad kogu paki sisu. Jaagul on tihti nii juhtunud, et mĂ”tleb, et vĂ”tab ĂŒhe viilu ja siis tuleb kĂ”ik ja nosib korraga kĂ”ik Ă€ra ning kui ma hakkan uurima, kus sink on, siis selgub, et halva pakendamise tulemusena oli ta sunnitud kĂ”ik Ă€ra sööma 😀 NĂŒĂŒd seda enam ei juhtu, kuna singiviilud saab ilusti kĂ€tte. Ma taaskord ei suuda meenutada, kuidas Eestis neid sinke lĂ”igatakse ja pakendatakse, kuna me ei olnud Eestis erilised Itaalia sinkide austajad ning singiletis piirdusime tavaliselt viru singi vĂ”i lastevorsti viilutamisega 😀 Lisaks on ka nende krĂ”psleivad ning need pulgad, kuhu ĂŒmber sinki keerutada saab, topelt pakendites. Teed paki lahti ja selle eest tuleb reeglina veel eraldi pakkidesse pakendatud tooted. Nad on siin vĂ€ga osavad pakendajad!

Pakendid – Brie on Lidlist ja ei ole pakendamisega seotud, lihtsalt on pildil. 08.02
Pakendeid – taustal kaerakĂŒpsised, ise tegin 😉

Ma ei suuda mitte kuidagi loobuda juustudest! Jah ma olen saanud lahti tavalise juustu söömisest, et vĂ”ileivale pandavat juustu ma enam ei osta ja seega juustuvĂ”ileibu ei tee, kuid kui Lidlis on Prantsuse köögi nĂ€dal ja mĂŒĂŒgil Brie juust, siis ma ei suuda sellele ei öelda. Sama keeruline suhe on mul pesto juustuga. Eelmisel korral Decost tulles teatasin rÔÔmsalt Jaagule, et seekord mĂŒĂŒdi mulle pesto juustu, ta rÔÔmustas, et nĂŒĂŒd saab sĂŒĂŒa ja kui ta nĂ€dal hiljem uuris, et kus see juust siis on, sain ma ainult imestada, et milline juust? See pesto oma vĂ”i? See on ajalugu … MĂ”lemat juustu on imehea koos pachinoga sĂŒĂŒa (vĂ€ikesed magusad kohalikud kirsstomatid), lihtsalt viib keele alla! Pesto juust on sellel ĂŒlemisel pildil see ĂŒleni roheline juustutĂŒkike. MĂ”ni aeg tagasi kĂ€isime lĂ”puks ka kooli kĂ”rval olevas piimafarmis, kuhu me korra juba ĂŒritasime minna, aga kui me jĂ”udsime lehmalaudani, siis meile tundus, et oleme ikka tĂ€iesti vales kohas ja keerasime otsa ringi. MĂ”ni aeg pĂ€rast seda kĂ€is Jaak seal ĂŒhe töökaaslasega ja selgus, et sellest laudast pidi mööda sĂ”itma ja sel oligi olnud suur parkla ning piimafarmi maja koos vĂ€ikese poega. Ühel kaunil pĂ€eval lĂ€ksime mozarella jahile, kuna Jaagu kolleegi naine kiidab seda taevani, et pidi olema maailma parim mozarella. Paraku mozarellat me ei saanud, kuid see-eest oli neil vĂ€rsket ricottat, vĂ”tsime siis seda ja ma tegin cannolisid. Isegi poe ricottaga on cannolid head, siis vĂ€rskelt tehtud vĂ€ikefarmi ricottaga olid need lihtsalt vĂ”rratud! Ma oleksin peaaegu kĂ”ik ĂŒksi Ă€ra söönud – esiteks need maitsevad mulle juba nagunii hullupööra, aga ainult siis kui ma ise teen, vĂ€ljas sĂŒĂŒes need mulle kĂŒll erilist muljet ei avalda ja teiseks vĂ€rske ricottaga on ikka hoopis teine maitse! Õnneks me ei ole rohkem sinna sattunud 😀 Kuigi mozarella tuleb kindlasti jĂ€rgi proovida, seega millalgi peab ikkagi minema uuele katsele. Eile oli taas mu Ă”nnepĂ€ev ja Decos oli saada maksa! Otsustatud – pasteedi pĂ€ev!

Mmm, pasteet!

Grete siinkĂ€igu ajast olen jÀÀnud kĂŒpsetama ka tatrakaraskit, ĂŒlemisel pildil koos tatrajahu pakiga. Eelnevalt olen teinud aeg-ajalt aga sel aastal juba iganĂ€dalaselt, seega ma ise enam poe leiba ei söögi. Kuna Grete peab vĂ€ga hoolega jĂ€lgima, mida ta sööb, siis tegi ta meile tatrajahust karaskit ning tatrakĂŒpsiseid, mĂ”lemad superhead! Kuna Decos on tatrajahu mĂŒĂŒgil, siis saan ma neid ise ka teha. Retsepti jĂ€rgi tatrkaraski sisse ĂŒhtegi magustajat ei kĂ€i, kuid ma natuke mett panen. VĂ€ga hea amps niisama vĂ”i vĂ”ileivana. Lisaks, kui mind piinab suur magusaisu, eriti ĆĄokolaadi oma, siis otsisin, kas saab ise ka kodus ĆĄokolaadi teha ja leidsingi paar toorĆĄokolaadi retsepti. Esimest kaks korda tehes ei tulnud ĂŒldse hĂ€sti vĂ€lja, jĂ€i kleepuv ja halb oli murda. Natukeseks lĂ€ks isu pealt Ă€ra, et kehvasti vĂ€lja kukkus, kuid siis lugesin mitut retsepti ja kĂ”igis on kirjas, et vormi pĂ”hja pane kĂŒpsetuspaber. Ma just mĂ”tlesin, et kasutan fooliumvormi, et mis ma sellest paberist veel raiskan, kuid selgus, et paber ongi kogu asja vĂ”ti! Ć okolaad tahenes ilusasti ja enam ei ole nii kleepuv ning murda on ka vĂ€ga mugav. Ma kipun kĂŒll seda tehes Ă€ra unustama, et magustajat tuleb ka panna ja siis tuleb eriti mĂ”ru maitsega 😉 Ma panen tavaliselt mett, aga vĂ”ib ka datlipastat vĂ”i agaavisiirupit lisada. Ühel hetkel hakkas Jaak ka uurima, et mis seal karbis on on ja kui ta sai teada, et ĆĄokolaad ja juba kolmas katse, siis ta oli tĂ€iesti hĂ€mmingus, et miks ta sellest midagi ei tea. Ma sisimas lootsin, et ehk talle ei maitse, kuid lĂ€ks teisiti ja ta sööb seda hea meelega. Retsept ise on vĂ€ga lihtne – kookosrasv (saab teha ka kakaovĂ”iga, kuid mul ei ole seda kusagilt saada, seega teen kookosrasvaga), toorkakao (mul on ilma suhkruta ekstra tume kakao, kuna toorkakao sai otsa ja siin poodidest ei ole ma seda leidnud), sĂŒdamest mandleid ja veelgi lahkemalt kuivatatud jĂ”hvikaid ning mett, kui on meeles 😀 Kui mesi ka sees on, siis maitseb veelgi paremini ning saab palju rutem otsa … Pildilt just kĂ”ige kaubanduslikum vĂ€lja ei nĂ€e, kuid kodus nosimiseks on vĂ€ga hea!

Kodune toorĆĄokolaad 03.02

Millalgi detsembri alguses, kui ilmad talviseks kiskusid ja sooja tunnet sisse oli vaja saada, tegin ĂŒle vĂ€ga pika aja taas frikadellisuppi. Rasmus sööb kahte suppi – frikadelli ja kana, need on ka ainsad supid, mida ma teha oskan 😀 NĂŒĂŒd on kuidagi nii lĂ€inud, et igal reedel teen ma suppi ja sellest jĂ€tkub mitmeks pĂ€evaks, kuna tavaliselt on meil mĂ”ni prae moodi söök ka ja Jaak tarbib seda. Seega on meie tatravarud jĂ€tkuvalt vĂ€ga viisakad ning Ikea lihapallid on jÀÀnud vĂ€hemusse. Varsti saab kĂŒll supihooaeg otsa, sest soojaks lĂ€heb ja kes see enam seda ikka niivĂ€ga sĂŒĂŒa tahab. Rasmus arvatavasti sööks edasi, sest ta laseb supil peaaegu tĂ€iesti maha jahtuda, enne kui sööma hakkab, mul peab just kuum olema. Mul on hea meel, et ta seda tahab, sealt seest saab vĂ€hemalt minu tehtud lihapalle 🙂 Kui ma neid niisama teen, siis need ei kĂ”lba aga supi sees on vĂ€ga head! Lisaks tuli tal taas meelde, et ta sĂ”i kunagi mĂŒslit jogurtiga. Seega vahetas ta oma tavaliselt heledad suhkruta krĂ”binad minu tehtud mĂŒsli vastu vĂ€lja. Selle ĂŒle on mul eriti hea meel, kuna mul on mĂŒslis palju head kraami – kaerahelbed, pĂ€evalille-, kĂ”rvitsa-, seesami-, linaseemned, rosinad, mandlid ja segatud oliivĂ”li ning meega. Igati tervisest pakatav amps. Jaak on seda kogu aeg söönud, kuid piimaga ja ma olen mĂŒslit kogu aeg teinud. KĂŒll on kole keeruline siinsest kaubandusest leida seesami- ja linaseemneid. Decos on neid saada, kuid hingehinna eest. Lidlisse tulid mĂŒĂŒki seemnesegud, kus need kĂ”ik sees olid. Lidliga on see huvitav, et osad tooted, nagu ka need seemnesegud, ei ole pĂ”hikaup, vaid need on mĂŒĂŒgil nt. tervisenĂ€dalal vĂ”i muu taolise pakkumise raames. Seega, kui kogu pere mĂŒsli usku pööras oli mul pidev probleem, et seemned said kogu aeg otsa. Viimane kord Siracusas turul kĂ€ies Googeldasin pĂ€hklionule pilte ja selgus, et tal olid kĂ”ik vajalikud seemned olemas! Seega sain korraliku seesami-ja linaseemne varu ka. KĂ”rvitsa- ja pĂ€evalilleseemned on tal kogu aeg lahtiselt mĂŒĂŒgil olnud.

Kodune mĂŒsli.

KĂŒll oleme me viimasel ajal hĂ€das kaerahelvestega. USA poodides on tĂ”sised tarneraskused, letid on enamjaolt tĂŒhjad ja FB grupis jagatakse infot, kui kaupa tuleb. Vaesed inimesed, kes ei julge kohalikes poodides kĂ€ia vĂ”i lihtsalt on seal mĂŒĂŒdavatest toorinetest tĂ€iesti vaimustuses. Me ostame sealt reeglina kaerahelbeid, mandlipiima, Oreo kĂŒpsised, hamburgeri pihve ja kĂŒlmutatud marju, peamiselt maasikaid ja mustikaid, hea smuuti sisse panna. Kaerahelbeid saab ka Decost – ÖKO ja 0,5kg kotike maksab 3.50€, mu kĂ€si ei tĂ”use sellise hinnaga neid ostma. Kuna hommikuti teen perele kaerahelbeputru, siis on seda toodet meil hĂ€dasti vaja ja ma tĂ”esti loodan, et sel nĂ€dalal tuleb, muidu meil on vĂ€ga kitsas kĂ€es. Seda lĂ€heb ka mĂŒsli sisse ja Rasmus tellis eile kaerahelbekĂŒpsiseid, mida tegin poole koguse, et pudru sisse ka midagi panna oleks. Seega kaerahelves on saanud meie vĂ€ga suureks toitumise osaks. Miks ma mandlipiima USA poest ostan? PĂ”hjus on vĂ€ga lihtne, see lĂ€heb vahtu 😀 Kuna ma tavalist piima eriti ei kannata, siis lĂ€ksin alguses ĂŒle laktoosivabale piimale, kuid see ei vahustunud mu kohvile eriti hĂ€sti, siis proovisin erinevaid mandlipiimasid ja selgus, et ĂŒks USA mandlipiim ja just suures pakis, lĂ€heb hĂ€sti vahtu. Sama toode vĂ€ikeses pakis nĂ€iteks ĂŒldse ei vahustu nii hĂ€sti, kuigi tegu on sama piimaga. Jah, ma tean, kiiks, kuid igal inimesel peab vĂ€ike kiiks ju olema 😉 Ja burgeripihve ostame lihtsalt sellepĂ€rast, et ameeriklased teavad kuidas burgereid teha. Kuigi peale seda, kui Andri ise pihve tegi olen ka korra ise teinud, need on ka vĂ€ga head, kuid jÀÀvad ebaĂŒhtlased ja sĂŒĂŒa on kehvem, seega sobivad meile USA pihvid ka vĂ€ga hĂ€sti. KĂŒlmutatud marju ma siinsetes poodides leidnud ei ole, neil on kĂŒll kĂŒlmutatud mangot ja midagi oli veel, kuid maasikat, kirssi, mustikat mitte.

Viimane vÔimalus baasis pildistada palmipuude all Ôitsvaid alpikanne. 3.02.

Rasmusel tuleb ĂŒlehomme matemaatikas suurem test ja Ă”petaja saatis kodus harjutamiseks ĂŒlesandeid. Ma vaatan peale ja ma tĂ”esti enam ei mĂ€leta sellest mitte kui midagi … PĂŒhapĂ€eval vĂ”ttis Rasmus oma valge tahvli ja mĂ”tles ise tehteid vĂ€lja ning lahendas neid, vaatasime samal ajal “Rakett 69” saadet ja tal tuli inspiratsioon, kui need seal mingeid valemeid lahendasid. Arutasime Jaaguga ka siin ĂŒkspĂ€ev seda suurt paanikat, mis Eestis praegu 9 klassi lĂ”pueksamite ĂŒmber kĂ€ib. Mulle meeldib vĂ€ga see verisoon, mis vĂ€lja pakuti, et selle asemel, et teha lĂ”pus ĂŒks suur kĂ”ike hĂ”lmav eksam, teha iga semestri lĂ”pus vaheeksam. Seda vĂ”ib ju ka teise nimega nimetada, kui sĂ”na eksam ei sobi. MĂ”tiskluste kĂ€igus avastasin, et USA kool ju nii teebki, poolaasta lĂ”pus on eksam. Siin on muidugi sĂŒsteem ka teine, et osad ained saavadki otsa, kuid pĂ”hiained, mis Ă”ppeaasta lĂ€bi kestavad, neil ongi kaks eksamit kokku. VĂ€iksemtel klassidel on pigem testid, kuid ĂŒlemineku klassidel on eksamid. VĂ€ga hea sĂŒsteem, lapsed vĂ”tavad seda kuidagi loomuliku protsessina. Ma olen eksami sessi ajal rohkem nĂ€rvis, kui Rasmus, ta lihtalt ĂŒtleb, et jah on jah vist midagi ja lĂ€heb teeb Ă€ra. Ma olen kogu aeg enne eksamit topelt nĂ€rvis ja kipun ebaĂ”nnestuma, ma ei tea miks, aga mulle tekitab see alati lisastressi … Rasmus on koolis jĂ€tkuvalt tubli viieline, nĂŒĂŒd on ĂŒks neli ka sisse lipsanud, kuid sel Ă”ppeaastal on laiskus sisse lipsanud ja enam ei viitsi eriti Ă”ppida. Teeks kĂ”ike muud ja tegeleks kĂ”rvaliste tegevustega, kui ainult ei peaks Ă”ppima. Seega vĂ”tab tal nĂŒĂŒd kĂ”ik kaks korda kauem aega ja eesti keelega ning eriti lugemisega on ta tĂ”elises ajahĂ€das ning tĂ€htajad kipuvad ĂŒle minema. Kontrolltöödega on seni hakkama saanud ja hinded on ka korras, kuid kĂ”ik vĂ”tab lihtsalt nii kaua aega. Peaaegu iga pĂ€ev kĂ€ib ta aasta graafikut vaatamas, et millal ometi need vabad pĂ€evad nĂŒĂŒd olidki ja muutub eriti pahuraks, kui saab teada, et me paljudel neist kuhugi reisile plaanime 😀 Tal on ikka nii raske, vanemad ei luba ĂŒldse kodus niisama lebotada ja arvutimĂ€nge mĂ€ngida … Üldiselt on ta ikkagi tubli laps ja vĂ”ib kĂŒll kurta, et ei taha Ă”ppida, kuid sisemine distsipliin ja kohusetunne on veel alles ning pingutab. Vaatasime “Rakett 69” ja mĂ”tlesin, et terve Eesti meedia on tĂ€is infot, kuidas lastel on depressioon ning distantsĂ”pe on negatiivselt mĂ”junud ning lastel ei ole enesekindlust ega teadmisi. Need poisid-tĂŒdrukud, kes sinna kandideerisid ja vĂ”istlevad on kĂŒll kĂ”ike muud, kui need, millise pildi meedia on vorminud. Kindlasti on probleeme ja kindlasti on hĂ€das lapsi, kuid vaadates ja kuulates “Rakett 69” pĂŒrgijaid ja osalejaid tuleb lootuse tunne tagasi, et meie seas on jĂ€tkuvalt ambitsioonikaid, enesekindlaid, julgeid ja tarku lapsi!

Rasmuse vĂ€lja mĂ”eldud ĂŒlesanded.
Koorilaulus on “4”, kuid seda jĂ”uab veel “A” peale saada, kui natuke pingutada 😉 8.02

Kevade ootuses! PĂŒsige terved!

Kevad ei ole enam kaugel! JĂ”ulukaktus sai priimula vastu vahetatud 😉 7.02

Vaikses rĂŒtmis rahulik nĂ€dal

01.02.2022

Mulle vĂ€ga meeldib, et Google Photos teeb neid meenutusi, mis oli aasta ja kaks aastat jne. tagasi sel nĂ€dalal vĂ”i pĂ€eval. Avastasin nĂ€dalavahetusel, et eelmise aasta jaanuari lĂ”pp ja veebruari algus olid vĂ€ga soojad. Mul olid nartsissidel juba Ă”ienupud otsas, maasikad olid punased ja 3.02 vĂ”tsin köögi terrassil pĂ€ikest, ĂŒlemine osa pĂ€evitusriietes. Praegu kĂŒll mitte ĂŒkski vĂ€gi mul riideid vĂ€hemaks ei saa, ma pigem topin neid rohkem selga 😀 Isegi pĂŒhapĂ€eval, kui oli tĂ”esti ĂŒle pika vĂ€ga mĂ”nusalt soe ilm, ei raatsinud ma pĂ€ikese kĂ€es peesitades pusa pealt vĂ”tta, tundus jahedavĂ”itu. Luusisin aias ka ringi ja nartsissid on tĂ”esti oma lehed vĂ€lja ajanud, kuid umbrohu seest on neid keeruline mĂ€rgata 😀 Kraade oli 17-18 ja Ă”hk suhteliselt kevadine, kuid ikkagi jahe. Õnneks olin ma eelmisel aastal termomeetrist ka mĂ”ned pildid teinud ja selgus, et Ă”ues oligi jaanuaris 18-19 kraadi sooja ja toas 18, kuid veebruari keskelt tuli kĂŒlm ehk nagu praegu ning temperatuurid öösel 7-10 kraadi, pĂ€eval 14-16 ja toas 16-17 kraadi. Seega meie mĂ€lestus sellest, et eelmine aasta oli kole kĂŒlm oli tegelikkuses see, et kuni veebruari keskpaigani oli suhteliselt soe ja siis lĂ€ks kĂŒlmaks ning kevad oli ka pikk ning kĂŒlm ja kĂŒtsime kuni maini, kui ĂŒle-eelmisel aastal lĂ”petasime juba aprillis kĂŒtmise Ă€ra. Seega on mul jĂ€tkuvalt lootus, et kui nĂŒĂŒd jaanuar oli nii nagu talv olema peab, siis nĂŒĂŒd hakkab jĂ€rjest soojemaks minema ja mĂ€rtsi keskel on juba soe kevad kĂ€es 🌞 Unistamine on ju lubatud! Lisaks on olnud jaanuar ka vĂ€ga kuiv, kaks vĂ”i kolm pĂ€eva on natuke sadanud. Mul on kogu aeg tunne, et on ju mĂ€rg kĂŒll, arvestades, kuidas siin oktoobris ja novembris uputas ja ujutas. Aias ringi luusides on tegelikult nĂ€ha, et taimed on janus, seega lĂ”puks kastsin neid, Ă€rkasid rohkem ellu ja Ă€kki varsti on natuke rohkem lilleilu ja mĂ”ni maasikas ka 😉 Vihma vĂ”iks sadada kĂŒll, ĂŒhe pĂ€eva korraliku sahmaka, saaks teed puhtaks ja meil ka selle ehitustolmu Ă”ues vĂ€hemaks. Me ei ole siin olles ĂŒhelgi eelneval aastal kokku nii palju autosid pesnud, kui nendel viimastel kuudel, vĂ€ga kiiresti lĂ€hevad tolmuseks ja vaatevĂ€li on tĂ€nu sellele suhteliselt nigelavĂ”itu …

Alumine osa juba nĂ€rtsib ja ĂŒlevalt ĂŒldse veel ei Ă”itse! Kuid mesilased ja vĂ€ikesed linnud saavad nektariga juba maiustada. 30.01.

Imeilusa pĂŒhapĂ€eva puhul korjasime Ă€ra sidrunid, neid oli ĂŒsna palju ja hakkavad juba ĂŒle kĂŒpsema. Jaak kĂŒll arvas, et ma korjan tooreid sidruneid, eriti sealt kĂ”rgelt, kuhu mina ei ulatanud ja tema pidi ronima ja korjama. Pressin neist taas mahla ja sĂŒgavkĂŒlmutan jÀÀkotis kuubikuteks, pĂ€rast on vĂ€ga mĂ”nus tee sisse pista vĂ”i suvel vette maitseks lisada, kui siis veel on midagi lisada … Lisaks oli mul vĂ€ga suur isu tomatis köögivilja hautise jĂ€rgi, see on natuke nagu prantslaste ratatouille, see tomatipastas olev versioon, kuid sitsiiliapĂ€rane toit on caponata. Caponatas kasutatakse ainult baklaĆŸaane, kuid mul olid ka suvikĂ”rvitsad ja paprika, seega tegin sellist seguseitset tomatikastmes. Lasin hĂ€sti pehmeks ja maitseb vĂ€ga hĂ€sti. Sinna kĂ”rvale sobis ideaalselt grillvorst, seega sai Jaak teha selle aasta esimese grilli 🙂

Seatil hakkas ĂŒkspĂ€ev, kui ma Rasmusele jĂ€rgi sĂ”itsin, rehvi hoiatustuli pĂ”lema. Mu ĂŒks suurimatest hirmudest on, et mul ĂŒhel heal pĂ€eval siin sĂ”ites autol rehv lĂ”hkeb ja ma peaksin kohalikega maid ja puid jagama, et nad appi tuleks. Jaagul on ostetud meile see maantee kindlustus ka, et kui midagi on, siis saab abi kutsuda, seega teele ei jÀÀks, ma lihtsalt ei taha, et see juhtuks. Kuna minu autol on lĂ”ika-kleebi-teibi komplekt, millega ma mitte kui midagi peale ei oska hakata, siis ma alati olen natuke Ă€revuses, kui rehvi mĂ€rguanne pĂ”lema lĂ€heb. See pole muidugi ammu pĂ”lenud ka, kuid seekord lĂ€ks tuli pĂ”lema. Peatasin igaks juhuks auto ja togisin rehvid ĂŒle, silmaga nĂ€htavalt ega jalaga toksides ei olnud erinevust nĂ€ha, seega jĂ€tkasin sĂ”itu. Tegin peatuse karjamaa ÀÀres, kus tavaliselt on kas lehmad vĂ”i eeslid. Ma iga kord mĂ”tlen, et peaksin neist eeslitest pilti tegema, need on ikkagi vaatamisvÀÀrsus. Ükskord, kui poisile jĂ€rgi lĂ€ksin, siis ĂŒks kohalik vanapaar oli ka kinni pidanud ja proua pildistas eeslikesi. Nagu kiuste neid sel pĂ€eval seal ei olnud, tuleb siis jĂ€rgmine kord uuesti proovida. Üle-eelmisel aastal eesleid ĂŒldse ei olnud, nad tulid siia karjamaale luusima eelmise aasta sĂŒgisel, muidu on olnud ainult lehmad. Meil on nĂŒĂŒd kodus vĂ”imalik rehvide rĂ”hku reguleerida ja Jaak lasi rehvi taas tĂ€is, selgus, et parem tagumine rehv oligi tĂŒhi. TĂ€nu Liinale oskasin ma seda hoiatust maha vĂ”tta ja saingi umbes viis pĂ€eva rahulikult sĂ”ita, kui tuli taas pĂ”lema lĂ€ks. Selle peale teatas Jaak, et Seatile tuleks tegelikult ĂŒldse uued rehvid osta, et muster on suhteliselt kulunud ning vihmaga on vĂ€ga libe sĂ”ita ja pidamist eriti ei ole. Ummm, ahahahh, ma siis kĂ€isin ka tiiru ĂŒmber auto ja tĂ”esti, rehvid olid suhteliselt siledad. Kuna sel nĂ€dalal peab Jaak pikalt tööl olema ja ma pean iga pĂ€ev lapsel jĂ€rgi kĂ€ima, siis ei jÀÀnud Jaagul muud ĂŒle, kui laupĂ€eval suure tuule ja kĂŒlmaga ennast vĂ€lja ajada ning rehve vahetama minna. Talle ĂŒritati kĂŒll kallemaid maha mĂŒĂŒa, kuid meil on vaja 6 kuud sĂ”ita, seega vĂ”ttis odavamad, mis ka 15 000km vabalt vastu peavad ja rohkemgi veel, meil ei olegi nii palju vaja. Kaua need eelmised rehvid all olid, ei tea, igatahes rehv ju kivistub, seega olid need juba peaaegu plastmassid. Kui ma eile Rasmusele jĂ€rgi sĂ”itsin, olin ma ĂŒlimalt ĂŒllatunud, kui vaikne mu auto on ja kui pehmelt sĂ”idab, nagu kiisu! Ja kui kiiresti, tĂ€itsa ise sĂ”idab, mina kĂŒll gaasi ei vajuta 😀 TĂ€itsa uskumatu kuidas auto sĂ”iduomadused ikka muutuvad, kui uued rehvid alla saab. Mina rahul! Jaagul lĂ€ks rehvivahetuses selles suhtes hĂ€sti, et ta sai seal kokku oma töökaaslasega, kellega sai lobiseda. Tollel oli aeg broneeritud, kella 9:00ks ja ta sai auto kĂ€tte 12:00 paiku, Jaak jĂ”udis sinna 11:00 ajal ja sai auto kĂ€tte 12:30 paiku. Nagu me korduvalt oleme kogenud, teatud olukordades on broneeringud kĂŒll vĂ€ga toredad, kuid see ei taga töö kiiremat valmimist ega ajast kinni pidamist.

Kui tuul puhub Ôige nurga alt ja niidab palmid jalust. 10.12.2021

Meil on tee ÀÀrde uus prostituut juurde toodud. Verinoor blondiin alati tulipunaste huultega. Alguses oli ta vanast olijast teistes teeotsades, ma ise veel mĂ”tlesin, et kas on konkurent ja kuidas nad ei tea, et siin juba on oma “tĂ€di” olemas ja rohkem ei ole vaja. Viimasel ajal on ta koos selle originaal “tĂ€diga” vĂ”i otse tema vastas ĂŒle tee, seega tundub, et tegemist on siiski “ĂŒhe firma” töötajatega. Rasmus on ka teda ĂŒhe korra nĂ€inud, mille peale poiss mulle auto tagaistmelt teatas, et see on ju selle teise tĂŒtar! Sest see uus on tĂ”esti vĂ€ga-vĂ€ga noor, kuid see eest entusiastlik, kĂ”nnib rohkem ringi ja ajab huuli prunti.

Avastasin eelmise nĂ€dala neljapĂ€eval, et Rasmusel on jalanĂ”ud jĂ€lle vĂ€ikseks jÀÀnud. Ega ta ise ju ei ĂŒtle, et talle uusi on vaja. Esiteks on ta nagu mina, kes vihkab riiete-jalanĂ”ude ostlemist ja eriti asjade selga-jalga proovimist, ta ĂŒritab neid tegevusi maksimaalselt kaugele edasi lĂŒkata. Teiseks Jaak aina rÀÀgib, et raha ei ole ja ei raiska, mitte, et Rasmus raha raiskaks, ta ei kanna rahakottigi enam kaasas, lihtsalt Jaak mainib seda jutu sees ja mingite asjade kohta, mille peale Rasmus leiabki, et meil ei ole raha ja talle ei ole vaja midagi osta. Jaak on nĂŒĂŒdseks muidugi ĂŒmber Ă”ppinud ja oleme Rasmusele ka selgeks, teinud, et riideid ja jalanĂ”usid, eriti jalanĂ”usid peab ostma ning nende jaoks meil raha jagub, lihtsalt raha ei ole, et osta uut autot vĂ”i maja 😉 Eluks-oluks ja reisimiseks ikka jĂ€tkub. LĂ€ksime siis reedel USA NEX-i poodi suure hurraaga uusi jalanĂ”usid ostma, vaja oli nii tosse kui ka tenniseid ning numbriga 43. Natuke mossitamist ja minuga pahandamist ning saime ostetud nii tossud kui ka tennised, ma ise olin veel nii rahul, et nii hĂ€sti lĂ€ks. No ja siis tuli Jaak koju ja vaatas tosse ning kĂŒsis, et miks me tossud siis 45 numbri ostsime, kui 43 oli vaja …. Eeee, mh?! Karbi peal oli ju 43! No ja siis lĂ€hemalt vaadates selgus, et see oli BR number, no tĂ”esti! Rasmus muidugi kategooriliselt keeldus uusi ostma minemast ja teatas, et ta lĂ€heb nende nr 45 tossudega esmaspĂ€eval kehalisse, mitte vanadega, mis olid juba ebamugavad, kuid mida ta varem ei öelnud, et ebamugav on … Igatahes teatas ta mulle esmaspĂ€eval peale kooli, et mitte keegi mitte midagi talle nende tossude kohta ei öelnud ja ta jÀÀb nendega kĂ€ima, kuid ma jĂ€in endale kindlaks, et ostame uued. Alguses oli mĂ”te, et vahetame ringi, kuid siis arvasime, et nagunii mingil hetkel lĂ€heb neid vaja ja vaevalt, et me Eestist 47€ korralikke Nike jooksutosse saame, seega jĂ€tsime need siiski alles. Eile poes olles oli juba tunne, et me ei saagi talle vĂ€iksemat numbrit, sest nr 43 lihtsalt ei olnud, lĂ”puks ĂŒhe mudeli ikka leidsin ja Ă”nneks sobis ka, seega on natukeseks ajaks jalanĂ”udega hĂ€sti ja ehk veab kooli lĂ”puni nendega vĂ€lja, pöidlad pihus. Pilt on tehtud detsembri alguses, kui kĂ€isime Decathlonis suusariideid “jahtimas”. Rasmusel oli kinnisidee, et tema tahab lĂ€ki-lĂ€kit, ta rÀÀgib seda juttu juba ĂŒsna ammu, no nĂŒĂŒd sai omale lĂ€ki-lĂ€ki ja kindad, millel saab sĂ”rmed vabaks teha.

MĂ”ni paksem riideese ka, mĂŒts ja kindad. 5.12.20121

Olen viimased pĂ€evad aktiivselt tegelenud Sardiinia reisiplaani koostamisega, no ja see on tĂ€iesti lootusetu ĂŒlesanne, kui reisid sinna vĂ€ljapool hooaega ning kui oled 2,5 aastat Sitsiilias elanud! Kuna eelmisel suvel me sinna ei jĂ”udnud, siis vĂ”tame koolivaheajal, mis siin on mĂ€rtsi lĂ”pus, selle reisi ette. Rasmus muidugi ei ole sellest ideest eriti vaimustuses, kuna me oleme tĂ€pselt tema sĂŒnnipĂ€eva ajal seal. Torises mul siin eile, et miks me alati olulistel aegadel kodust Ă€ra oleme, et jĂ”ulud juba olime ja nĂŒĂŒd tema sĂŒnnipĂ€eval ka. No ega me sĂŒĂŒdi ei ole, et siis koolivaheajad on! Igatahes otsisin, siis infot mida Sardiinias teha ja kuhu minna. KĂ”ige tĂ€htsam ja olulisem atraktsioon on rannad – ujumine kristallselges vees, snorgeldamine, veelkord ujumine, paadiga sĂ”itmine ja kui hooaja vĂ€liselt, siis lihtsalt rannas jalutamine. Emmm, okei, seda me teeme siin kristallselgetes vetes ka … Mis veel? No siis on mĂ”ni vana ehitis ja natuke varemaid, meeletus koguses katedraale ning kirikuid. Ahahhh, tehtud nĂ€htud. Veel midagi? Kindlasti vaadake imearmsaid kohalikke vĂ€ikeseid linnasid ja hulkuge nende kitsastel tĂ€navatel. Vaadates pilte ja Google Street vaateid, siis ma ei nĂ€e erilist vahet Sitsiilia vĂ€ikeste linnade ja Sardiinia vĂ€ikeste linnade vahel, ĂŒhesugused kĂ”ik … Leidsin kaks vĂ”i noh kolm asja, mis kĂ”netavad – pealinnas maa-alune osa ehk katakombid ja vana linnaosa, mis Pariisis vaatamata jĂ€i, teine on ĂŒliĂ€ge koobas Grotta di Nettuno – piltide pealt nĂ€eb vĂ€ga efektne vĂ€lja – mĂ”lemad on ka vĂ€ljapool hooaega kĂŒlastatavad kohad. Ja siis muidugi maailmakuulus roosa rand- see muidugi asub eraldi vĂ€iksel Budelli saarel, kuhu saab ainult erapaatidega ja niipalju, kui ma hetkel vĂ€lja olen suutnud otsida, hakatakse ametlikult sinna tuure tegema aprilli keskelt vĂ”i mai algusest. Seega tuleb loota, et me leiame sadamast siiski mĂ”ne kohaliku, kes on nĂ”us sinna reisi tegema ja me nĂ€eme selle roosa ranna ikka oma silmaga Ă€ra ka. Iseasi on muidugi see, kui palju see maksma vĂ”ib minna, kui niisama eraviisiliselt soovime sinna saada, kuna need hooaja privaatreisid on ikka vĂ€ga krĂ”beda hinnaga, siis ma ei ole nĂ”us maksma meeletut hinda, et natuke roosat randa nĂ€ha. ÜhesĂ”naga on mul tĂ”eline vĂ€ljakutse leida kohti, mis tekitaks “ohoo, kui Ă€ge” emotsiooni ning rikastaks teadmiste poole pealt, kuid ma ei ole veel alla andnud, Ă€kki leian veel midagi vahvat, mis kĂ”netab.

Soovidega tuleb olla ettevaatlik, vahepeal hakkaski sadama, lisaks vihmale tuli ka natuke rahet. Ma muidugi ei mĂ”elnud, et nĂŒĂŒd tĂ€na ja praegu peaks sadama hakkama, kui mul on vaja poisile jĂ€rgi minna 😀 Aga ehk vĂ€ljas liikudes satun vihmavabadesse aukudesse 😉
Toredat alanud vesitiigri aastat, et see tuleks siis nurruv ja seiklusi tĂ€is! PĂŒsige terved ja olge hoitud!

Apelsinid, igal pool on apelsinid!

21.01.2022

VĂ”ib öelda, et apelsinide hooaeg on mĂŒhinal kĂ€ima lĂ€inud. ÜkskĂ”ik kuhu vaatad, igal pool on apelsinid! VĂ€iksemad ja suuremad kastiautod veavad neid kastide kaupa, viljapuuaiad on ĂŒleni oranĆŸid ja teeÀÀrsed mĂŒĂŒgimehed on ka kohal, meie Augusta oma ka. Ostsime esimesed 4kg juba enne jĂ”ule tegelikult, isu oli nii suur ja kui kaupmees lĂ”puks kohale oli tulnud, pidime ju kohe ostma. Suure hurraaga hakkasime mahla tegema ja juues tabas meid suur pettumus – kes on pannud sidruni apelsini koore sisse?! Niiniii hapu oli, ĂŒldse mitte apelsin! Mis seal siis ikka, tegin suurema osa moosiks, panin lihtsalt tavapĂ€rasest rohkem suhkrut. Mingi osa jĂ€i seisma ja kui reisilt tagasi tulime ja siis mahla tegime, oli juba natuke parem. Enam ei olnud nii meeletut haput aga mĂ”nusat magusust ka ei olnud. Üle-eelmisel nĂ€dalavahetusel andsime apelsinidele uue vĂ”imaluse. Ostsime seekord terve kasti, mul oli plaanis kĂ”vasti moosi teha. Seekord oli juba pĂ€ris palju veriapelsine seas, mis on huvitav, kuna eelmine aasta tulid need sordid pigem veebruaris. Seekord oli mahl juba kordades parem, magusam ja tĂ€itsa apelsini maitsega ning vedelikku tuli ka korralikult, mitte nii nagu esimesest laarist, kus pidi vĂ€hemalt 3-4 apelsini ĂŒhe klaasi jaoks kulutama, nĂŒĂŒd saab 2-2,5 hakkama. Moosi tegemiseni ma ei jĂ”udnudki, vaikselt oleme pigem mahla joonud, kuid mitte enam nii entusiastlikult, kui eelmisel hooajal, kus iga pĂ€ev vĂ€hemalt klaas ja iga nĂ€dalavahetus kahe kasti kaupa neid ostsime. Huvitav, kas hakkab kĂŒllastus saama … Homme tuleb kindlasti neid ostma minna, kuna moos sai otsa ja Jaagul jÀÀvad muidu pĂŒhapĂ€eval pannkoogid söömata 😀 Lisaks on ikkagi vaja suuremas koguses moosi teha, et jaguks ka Eestisse kaasa vĂ”tta, kui on mida vĂ”tta … Ma kĂŒll ei tea, kes seda moosi teeb 😀 Kes on oma elus tsitruselisi suuremas koguses fileerinud, teavad millest ma rÀÀgin. Õunte puhastamine on selle kĂ”rval puhast lust! Apelsine puhastades vaatad kuidas jÀÀtmete kuhi meeletu kiirusega kasvab, aga moosipotis on vaevu pĂ”hi kaetud.

Sidrunid ka valmis!

Jaak kĂ€is eelmisel laupĂ€eval (15.01) Etnal suusatamas. Tal on tööl kaks entusiasti – tĆĄehh Martin, tema alluv ja prantslane Flo, kes on teisest grupist. Noored entusiastlikud mehed, Martin on kĂŒll juba 35+ aga Flo jÀÀb sinna 30 ringi, kuid vĂ€ga entusiastlikud. Kuna ilmad on ikkagi talvised ja Etnal jÀÀb temperatuur öösel 0 ringi ja alla selle, siis lume puudust pĂ”hja poolsel kĂŒljel ei ole. Jaak kĂŒll mĂ”tles tĂŒkk aega, kas ta viitsib minna, kuna ta pidi vĂ€hemalt kell 6:00 Ă€rkama, et jĂ”uda 8:30 mĂ€ele, teistel oli kindel soov enne ametlikku avamist kohal olla. Enne pidi ta muidugi Martini juurde sĂ”itma, kust Flo nad peale vĂ”ttis ja sealt edasi mĂ€ele lĂ€ksid. Kuna mĂ€kke sĂ”itmiseks on ketid kohustuslikud kaasa vĂ”tta ja Flol on need olemas, siis oli praegu hea vĂ”imalus Ă€ra kĂ€ia ja ĂŒle vaadata, kuidas see suusakeskus seal toimib. Hommikul oli rahvast suhteliselt vĂ€he olnud, kuid mida aeg edasi, seda rohkem inimesi tuli ja lĂ”puks olid tĂ”elised rahvamassid kohal. Kui nad mĂ€kke kohale sĂ”itsid ca 30 min, siis tagasi tulid seda teed ĂŒle 1 tunni, sest kĂ”ik tulid ĂŒhel ajal Ă€ra ja autosid oli vĂ€ga-vĂ€ga palju. Jaak jĂ€i pĂ€evaga vĂ€ga rahule, pĂ€rast kĂŒll mitu pĂ€eva valutas oma keret, kuid emotsioon oli vĂ”imas! NĂ€ost pruuniks sai ta ka, peaks ka hakkama kusagil soojas tuulevaikses kohas vĂ€hemalt nĂ€ole pĂ€ikest vĂ”tma, ei saa ju nii, et ta on pruunim, kui mina 😀 NĂŒĂŒd on ta muidugi pĂ€he vĂ”tnud, et siin olles tuleb Itaaliasse suusatama sĂ”ita! Need kuulsad kuurordid on ikka ĂŒle mĂ”istuse kallid, kui vĂ”tta eemale ööbimine ja autoga mĂ€kke sĂ”ita, siis kulub juba sĂ”idule pool pĂ€eva Ă€ra. Seega otsis ta vĂ€lja veidi vĂ€hem kuulsama, kuid ĂŒldse mitte kehvema koha ning plaanib siin veebruari teises pooles siis suusapuhkusele minna. Kuna mina sellest ei hooli ja Rasmus ei oska mĂ€el suusatada ning tal on kool ka, siis me jÀÀme koju. Eks siis nĂ€is, kas ja millal Jaak suusatama jĂ”uab …

Lihtsalt lummav! (Martini tehtud pilt)
Maa, meri ja taevas! (Martini tehtud pilt)

Jaak helistas reedel remondikotta, et uurida, kuidas me Peugeotil lĂ€heb. Pidi hĂ€sti minema, mehhaanik just toimetab ja uuris kas saame jĂ€rgi tulla. Jaak arvas, et teeks esmaspĂ€eval, kuna me elame kaugel ja niisama edasi-tagasi sĂ”ita ei ole vĂ€ga otstarbekas. EsmaspĂ€eval keegi ei helistanud ja Ă”htul ise uurides selgus, et mingit juppi oodatakse veel, kuid Ă”htul saab kindlasti korda. TeisipĂ€eva hommikul ca 9:00 ajal sain kĂ”ne, et auto on valmis. Rasmusel oli sel pĂ€eval ĂŒlilĂŒhike pĂ€ev ehk kella 11:00-ni, seega Jaak tĂ”i ta Peugeotiga koju ja siis lĂ€ksime koos Seatile jĂ€rgi. Jaak lĂ€ks tagasi tööle ja ma tulin koju. Enne koju ja tööle minekut tegime lĂ”una remondikoja kĂ”rval olevas söögikohas. Peale vaadates tundub selline vĂ€ike putka, kuid tegelikult oli vĂ€ga suur maja, mitme söögitoaga. Seal sai sooje sööke ka sĂŒĂŒa, kuid me piirdusime paniniga (vĂ”ileivaga) ning nosisime seda Ă”ues lehtlas. Õhtul kĂ€isin ka poes, kuna meil oli remondimees, siis pidin ootama, et Jaak koju tuleks ning sain siis minna. Ma olin ĂŒlimalt ĂŒllatunud, kui vĂ€he inimesi poes oli. Ma muidu ju sĂ€tin ennast 14:00 paiku, kuid seekord jĂ”udsin alles 15:30 ja nii vĂ€he inimesi ma ei ole juba tĂŒkk aega poes nĂ€inud. VĂ”ibolla ka sellepĂ€rast, et mu tavaline rutiin on katki, kuna olime ĂŒhe autoga ja poes saame kĂ€ia Ă”htuti vĂ”i nĂ€dalavahetustel, kui ongi rohkem rahvast liikvel. Kuna Decost oli vaja “karuvorsti” osta, siis kĂ€isin seal ka. Vorsti-juustu letis oli enne mind ainult ĂŒks klient, ma sain kohe ostma hakata! Reeglina on seal miinimum ooteaeg 15 min aga oleme ka 30 min oodanud. Ma ei osanudki kohe midagi otsustada, selline privileeg, et kahju kohe raisku lasta. Mingil pĂ”hjusel, ma ei tea miks, ei mĂŒĂŒnud onu mulle pestojuustu, see on mu absoluutne lemmik! Enne on ta kĂŒll mĂŒĂŒnud, ma siis ei tea, mis seekord pĂ”hjus oli, midagi ta mulle seletas, aga aru sain ainult, et “NO” ja nii oligi. No, kui ei mĂŒĂŒ, siis ei mĂŒĂŒ, ei söö siis juustu. Kuid see-eest oli mĂŒĂŒgil maksa! Seda ei keelanud mul keegi osta ja ma ikka vĂ”tsin nii, et saaks isu tĂ€is. Õhtul kohe tegin valmis pasteedi ja jĂ€rgmisel pĂ€eval maksakastme. Mulle see ikka vĂ€ga maitseb! Ma tean jah, et maksaga on nii, et kas sööd vĂ”i ei söö, ma söön! Seega vĂ”ib öelda, et teisipĂ€ev (18.01) oli erakordselt tore pĂ€ev – Peugeot on peale 1,5 kuud tagasi meiega, Rasmus nautis oma ĂŒlilĂŒhikest koolipĂ€eva ja oli sellega vĂ€ga rahul, poes oli vĂ€he inimesi ja ma sain maksa! Ehk tunne rÔÔmu vĂ€iksest asjadest 😉

Jaagul oli kolmapĂ€eval suurepĂ€rane vĂ”imalus kohtuda meie perearstiga. Palusime perenaist tĂ”lkimiseks appi, kuid nagu meile juba enne tundus, nad koledasti kardavad koroonat, vĂ€hemalt Lisa kĂŒll. Vabandas vĂ€ga, aga nad tĂ”esti hoiduvad ringi kĂ€imisest. Kuigi ma olen enam kui veendunud, et kirikus kĂ€ib ta ikka edasi 😉 TĂ€iesti arusaadav ja lisastressi me neile tekitada ei taha, seega Jaak palus tööl ĂŒhel kolleegil olla telefoni valves, juhuks kui on tĂ”lkimisel abi vaja. Arstile pidi ta minema aga sellepĂ€rast, et tal hakkas jĂ€lle mĂ€da kogunema ja temal tuleb see kogum kaenla alla ning seal on see suhteliselt valus ja ebamugav. Minul tulevad need kogumid pĂ€he, olen juba kaks korda kirurgi juures neid tĂŒhjaks laskmas kĂ€inud, mĂ”lemal korral oli kaks “muna” ja erinevates kohtades, nĂŒĂŒd tuleb jĂ€lle uus, juuste piirile, varsti olen ĂŒkssarvik 😀 Jaak kĂ€is Eestis ka sellega arstil ja siis ta saadeti kirurgi juurde, arvasime, et siin lĂ€heb samamoodi. Kuid tundub, et suusatamisega hÔÔrus ta selle kuidagi pehmemaks ja arvatavasti ka katki, sest kui arst kolmapĂ€eval kĂ€ed kĂŒlge pani, tuli sealt juba mĂ€da ise vĂ€lja. Oli siis selle tĂŒhjaks pressinud, antibiootikumid vĂ€lja kirjutanud ja andis loa edaspidi kodus ise pigistada. Nojahh, selge, aitĂ€h ja nĂ€gemist. Igatahes said nad Google tĂ”lkega kenasti hakkama ning abi ei olnudki vaja. Arst pidi meil olema suur korpulentne daam, Jaak mitu korda mĂ”tles, et prooviks vene keeles rÀÀkida, meenutas talle vĂ€ga Pariisi crepi kohviku venelannast teenindajat 😀

Ma sain eile, kolmapĂ€eval 20.01, oma kolmanda vaktsiinisĂŒsti kĂ€tte. Otsustasime minna Ă”htul, kuna suuremates linnades on suured vaktsineerimispunktid nĂŒĂŒd keskööni avatud ja niipalju kui Jaagu kolleegid on peale 20:00 kĂ€inud, on olnud seal tĂ€ielik tĂŒhjus ja 15 minutiga hakkama saanud. Ametlikult on need avatud 8:00-20:00 ja kahtlustan, et pĂ€ris paljud ei teagi, et need on kauem lahti. JĂ”udsime umbes 20:15 kohale, ma ĂŒksi ei tahtnud minna, seega Jaak tuli autojuhiks 😉 Mul nii hĂ€sti ei lĂ€inud, enne mind juhtus just tulema vanem proua oma kahe tĂ€isealise tĂŒtrega ja no mis te arvate, kas lĂ€ks esimene kontroll neil kiiresti. Loomulikult mitte, nad ei olnud ĂŒhtegi paberit tĂ€itnud. Selleks ajaks oli jÀÀnud ĂŒks esmakontrollija/paberitĂ€itja, ĂŒks arvutitĂŒdruk, kaks arsti ja kaks lĂ”ppregistreerijat, miks neid kaks oli, sellest ma aru ei saanud, seal oleks ja ĂŒhest piisanud. Vahepeal kĂ€is mu juures ĂŒks neiu, kes oskas inglise keelt ja selgitas kuhu ma kĂ”ik minema pean, ma noogutasin, et jah ma tean, kolmas sĂŒst juba, tean kuidas protsess kĂ€ib. Ootasin seal siis mingi 10 minutit, kui tuli teine neiu, palusin, et ta mu paberid ĂŒle vaataks. Tema inglise keelt ei osanud, kuid saime hakkama. Tahtis nĂ€ha mu “Green passi”, et millal teine sĂŒst on tehtud ning palus Pfizeri Moderna vastu ĂŒmber vahetada. Ma olin kĂŒll tegelikult lugenud, et Pfizer on lastele ja esmastele saajatele, et kolmas sĂŒst on Moderna aga proovisin Ă”nne, Ă€kki Ă”nnestub. Paberid korras ja siis selle arvuti tĂŒdruku juurde. Nagu tellitud sai tal muidugi printeris paber otsa ja ta pidi seda hoone teise otsa tooma minema. Kui ma seal ootasin, tuli arst, kes tahtsi mind juba sĂŒstima kutsuda, proovisin talle siis öelda, et ootan paberit. Tegemist oli naisterahvaga, kes vĂ€ga konkreetselt mulle ĂŒtles, et ei mingit inglise keelt, tema on itaallane ja rÀÀgib ainult puhtalt itaalia keeles. Selge ja mis ma selle teadmisega nĂŒĂŒd peale hakkan?! Enne meid oli veel ĂŒks vanem naisterahvas, kes seal istus ja ma ei tea mida ootas, sest selle arstiga ta kaasa ei lĂ€inud. LĂ”puks lĂ”i see arst ikkagi kĂ€ega ja vĂ”ttis mu paberid. KĂŒsis mitmes sĂŒst, ĂŒtlesin, et kolmas ja kutsus mu siis endaga kaasa. KĂŒsis mu tervise kohta, ma vĂ€hemalt arvan, et ta kĂŒsis, sest eelnevad korrad on nii olnud. Lisaks, kumba kĂ€tte sĂŒsti tahad, ma nĂ€itasin vasakut kĂ€tt ja koorisin selle juba paljaks ka. Igatahes tĂ€itis ta paberid Ă€ra ja tĂ”i doosi, tegi sĂŒsti ja siis tuli mingi onu sinna kuubiku juurde ning neil jĂ€tkus juttu kauemaks. Kuna arsti kĂ€es olid mu paberid, siis ma ei saanud Ă€ra ka minna. LĂ”puks nad lĂ”petasid ja sain viimase registreerimise Ă€ra teha. Pidin ka 10 minutit lĂ”pus istuma, kuid kuna need enne mind tulnud inimesed said minust hiljem sĂŒsti ja lĂ€ksid kohe Ă€ra, siis ma kĂ”ndisin ka minema. Aega lĂ€ks 30 minutit, kuigi oleks saanud ka 15 minutiga hakkama, aga tegemist on ikkagi Sitsiiliaga, kus inimestel on aega kĂŒll ja veel 😉 Igatahes on see nĂŒĂŒd tehtud ja just natuke aega tagasi tuli SMS koodiga, seega saan omale uue nn. “Super green passi” alla tĂ”mmata. Edasi peab jĂ€lgima uudiseid, kas lastele ka neid tĂ”hustus doose tehakse vĂ”i mitte, sest Rasmusel saab mĂ€rtsis 6 kuud teisest sĂŒstist tĂ€is ja kuna Itaalias ju kehtib vaktsiini/lĂ€bipĂ”demise tĂ”end 6 kuud alates 1.02, siis vĂ”ib juhtuda, et see kaotab kehtivuse. Ma ei olegi aru saanud, kas see kolmanda sĂŒsti diskusioon kĂ€ib 6-12 aastate kohta vĂ”i on seal alla ka 12-18 aastaseid mĂ”eldud. Igatahes tuleb sellel silma peal hoida. KĂ”ik, kes Itaaliasse reisida tahavad peavad arvestama, et Itaalia loeb “green passi”/”rohelise passi”/”vaktsineerimistĂ”endi” kehtivust 6 kuud ja seda ĂŒkskĂ”ik kus riigis vĂ€lja antud tĂ”endil. Kohalikel saavad nad need kehtetuks tunnistada, teise riigi kodanikel ei saa, kuid nad lihtsalt ĂŒtlevad, et see on ĂŒletanud kehtivuse ja teenuseid kasutada ei saa. Isegi  John MalkovichÂŽi ei saanud Veneetsias lukshotelli sviiti minna, kuna tĂ”end oli kehtetu ja pidi tavalise rendikorteriga leppima. Ahjaaa, kĂ”rvalnĂ€htusid ei ole tekkinud, kui ainult sĂŒsti kĂ€si annab sĂŒsti kohalt tunda, muidu kĂ”ik ok. VĂ”ibolla veel tuleb midagi, öösel igatahes Ă€rkasin mitu korda ĂŒles, et kas juba on mĂ”ni kĂ”rvalmĂ”ju ja otsisin telefonist paaniliselt uue “Green passi” SMS-i 😀 😀 😀 Äkki see oligi juba kĂ”rvalmĂ”ju?!

Imeilusat talve jĂ€tku ja pĂŒsige terved!

Ma ei saa sinna midagi parata! Lihtsalt need pilved on nii ilusad! FB grupist vÔetud pilt.