Tagasi igapäeva rutiinis

12.01.2022

Imelist käesolevat aastat! Peaaegu pool jaanuari on juba läbi! Ühte pidi on päris hirmus, kui kiiresti aeg läheb ja seoses sellega läheneb ka Sitsiilias elamise lõpp, teiselt ei jõua ma ära oodata, millal ükskord ometi kevad tuleb. Kui külm meil see maja ikka on, see on täiesti ebareaalne 🥶 Kui eelmise aasta lõpp ja selle algus rõõmustas meid soojalaine ehk päikese ja ca 18 kraadise soojaga, siis nüüd on talv tagasi. Öösel kukub temperatuur sinna 8-9 kanti ja päeval üle 13-14 ei tõuse ning päikest näeb ka natuke vähem. Külm tuul ja aeg ajalt ka väikesed vihmahood. Meile aga tähendab see seda, et hommikuks on majas ca 16,5 karaadi sooja. Kui reisile läksime keerasime kütte kõik maha ja igaks juhuks panin selle süsteemi, mis kütte sisse lülitab 15 kraadi peale, et see siin üksi niisama ei aktiveeruks. Tagasi tulles pani Jaak kütte sisse ja hakkas kohe kütma, ma olin ülimalt üllatunud, kas tõesti on majas alla 15 kraadi sooja ja oligi, 14,8 kraadi. Kui olla talvisel perioodil 10 päeva ära ja mitte grammigi ei köeta või ei õhutata, siis kukub temperatuur ikka väga madalale. Kütet kogu aeg sees hoida ei ole mõtet, tegemist on ju soojustamata kivimajaga, seega kütame jätkuvalt tunni või poolteise tunni kaupa periooditi – hommikul vara, et oleks natukenegi inimlikum tõusta ja õhtul 19:00 paiku, et niiskust natukenegi vähemaks saada. Lisaks muidugi töötavad vahelduva eduga ka kõik konditsioneerid, sooja režiimis muidugi – Rasmuse toas praktiliselt kogu aeg, kui ta seal on, meie magamistoas ca 1h enne magama minekut, et saaks ca 20 kraadi enne magama minekut ikka kätte ja esimese korruse suures toas siis, kui mul ninaots juba jääs on, päeva jooksul paar korda tunnikeseks panen käima, et õhk natuke teise hingamise saaks. Kui me praegu ei suuda üle 18 kraadi üldse pikemaks perioodiks sisse kütta v.a väikesed toad, kus suure vaevaga aeg ajalt 21 kraadi sisse saab, muidu jääb sinna 20 piirile ja seda ka ainult tunnikeseks, siis suvel üritame kõigest hingest seda maja 21 kraadi peale maha jahutada ja see ei kipu ka eriti õnnestuma … Küll võiksid nad siin selle majade soojustamise ära õppida, ma saan aru, et talvel saabki rohkem riideid selga panna, pleede ümber kerida ja lõputult teed juua, et suvel ei ole midagi ju seljast ära kraapida, kui ikka maja üle kuumeneb ja hingata ei saa, kuid ikkagi, suvise konditsioneerikülma hoiab ju ka paremini, kui maja soojustatud on … Jaak eile taas konstateeris fakti, et me ei ole elus enne niiviisi oma kodus külmetanud nagu siin majas talvisel perioodil elades ja unistas, kuidas Tiskres on praegu 25 kraadi sooja ja me kõik lühikeste riietega oleksime, versus siin sisse pakitud nagu eskimo 😀 Kuigi ega seal ka see küttesüsteem jätkuvalt eriti stabiilne ei ole, nagu esimesed külmad tulid ütles taas ka küte üles, iga-aastane probleem, millega ei tegeleta. Seega on ka seal korduvalt inimesed külmas istunud, küll jah mitte nii pikalt nagu me siin …

Aastavahetus möödus meil ülirahulikult kodustes oludes. Õnneks oli Lidlis veel mõned väikesed ilutulestikud, seega saime ikka pauku ka teha. Sel aastal tervitasime uut aastat siinse kella järgi, eelmine aasta võtsime Eesti aja järgi vastu. Üle küla olid näha ka suuremad ilutulestikud. Paraku oli Catanias sel aastal üsna vaikne ning Suur Tossutaja ka silmailu ei pakkunud, seega tuli aasta suhteliselt vaikselt. Kuigi naaberkülas oli suurem pidu ja keegi lasi neid paukuvaid ilutulestikke nagu kahurit oleks lastud, väga vali ja ebameeldiv heli oli igatahes. Järgmisel päeval oli väga ilus ilm ja laenasin FB-st Catania Fotoreporter lehelt pildi, kus inimesed Catania rannas juba päikest võtavad. No ma ei tea, mind küll mingi jõud paljaks kiskuma ei kutsu. Arvatavasti on see kodu külm nii sees, et ei tule üldse mingit soovi riideid vähemaks võtta, pigem tahaks juurde panna 😀

Oleme ikka igal aastal jõulude ajal piparkoogimaja meisterdanud, ka eelmisel aastal sai tehtud. Kuna Ikeasse ma seda kompleti ostma ei jõudnudki, siis proovisin ise teha. Materjal oli ju kõik olemas. Esiteks see tegemine venis, ma ei suutnud ennast kuidagi kätte võtta, et tainast tegema hakata. Meie majas on ju see häda, et köögikraanist ei tule sooja vett, kui lasta 5 minutut voolata, siis läheb vaevalt leigeks. Seega see tähendab, et kui ma niigi ise külmetavana veel midagi tegema pean ja veega lödistama, siis mul hakkab topelt külm ja tuju ei tule. Lõpuks võtsin ennast kätte ja küpsetasin tükid valmis. Paraku kerkis see taigen liiga hästi ja tulid paksud ning pehmed tükid. Kuna me neid kohe kokku ei liiminud, siis jäid need mõneks päevaks seisma, mis omakorda tähendas seda, et neil oli mõnus niiskust sisse tõmmata. Lõpuks liimisin maja kokku ja kui me peole läksime, jäi Rasmus seda ehtima. Õnneks tegin järgmisel päeval pildid ära, sest ülejärgmisel päeval kukkus maja lihtsalt kokku … Vale taigen, liiga pehme ja niiskus tegi oma töö. Nojahhh, see kord läks siis sedapidi 😉

Rasmus käis 2.01 rannas luusimas, kas tema kivitornid on veel alles, mis ta siin aasta lõpus ehitas. Tuli välja, et ei olnud, kuid küll pidi meil rannas olema surnud merikilpkonn, see suur. Ma siis pidin ju ka minema asja uurima, et pilti teha ja üle vaadata, ikkagi vabalt elanud merikilpkonn … Samal päeval ma ei viitsinud minna, esmaspäeval oli rannas üllatavalt palju inimesi. Sain Rasmusest alguses aru, et see korjus on täitsa kaljude juures, jalutasin ja otsisin pingsalt, kuid ei näinud. Rand on meil igast sodi täis, enne hooaja avamist tuleb ikka päris kõvasti vaeva näha, et see puhtaks ja korda teha. Hakkasin ära jalutama, arvates, et keegi on korjuse ära koristanud või lained uuesti vette uhtunud. Kui äkki ma nägin seda ja selline kurvastuse-valu-ehmatuse jutt käis mu seest läbi. Ta nägi välja nagu elus … Igatahes mu põnevus ja uudishimu olid hetkega kadunud ja mul oli temast lihtsalt väga kahju … Ma loodan, et ta oligi juba vana ja pidigi varsti ära surema … Surmast rääkides, et seda viimasel ajal just vähe oleks, mingi päev oli Eesti meedias iga tunni aja tagant teade, et keegi suri ära, päris õudne oli uudiste voogu too päev vaadata. Ma võtan juba pikemat aega hoogu, peaaegu 2,5 aastat, et sellest kirjutada. Eestis on sellist asja vähe näha, kuid siin võib üsna mitmes kohas tee ääres kohata pildi ja tehislilledega väikest mälestuskohta. Ma alati mõtlen, et mis küll nende inimestega sellistes kohtades juhtuda võiks, et siin mälestatakse. Suurte kiirteede äärtes on arvatavasti tegemist avariidega, kuid väikestel teedel? Meie enda Augustasse viiva tee ääres on ka üks … Kuna väiksematel teedel on palju rattureid, et kas neile on siis otsa sõidetud? Lisaks pannakse jätkuvalt linnades teadetetahvlile, mis on tavaliselt kusagil kiriku läheduses, paberkujul surmateade. Alguses oli neid väga võõras näha, et sest Eestis pole selliste teadete ülespanek enam kombeks. Samuti oleme näinud neid teateid trepikodade välisuste ja küla väravate peal. Meie enda külas suri ka üks 94-aastane taadu ära, tema kohta oli samuti väraval surmateade üleval, koos ärasaatmise infoga. Kui pildil on vana inimene, siis ma väga selle üle mõtlema ei jää, kuid kui pildil on noored või keskealised, siis mul tikub küll pähe küsimus, mis juhtus ja kuidas sellises kohas, kui on need tee äärsed mälestised, surma sai saada …

Eelmise aasta lõpus, kui me just reisile läksime, käis see esimene majaostu huviline, see üksik doktor aeda ja tube üle mõõtmas. Ma sain perenaisest alguses aru, et ta tahab aia kõrgust mõõta. Pärast selgus, et olid ikka majas sees ka käinud ja huviline oli ka kõik toad üle mõõtnud. Huvitav, kas ta hakkab siin pidama selliseid olevusi, kes üle aia hüpata ei jaksaks … Väga veider igatahes. Selle käigus aga avastas pererahvas, et teise korruse rõdu on väga halvas seisus. Ma ise ka vaatasin mingi aeg, et värv on kooruma hakanud, kuid see polnud midagi nii hullu, kui maja taga trepi all oli. Igatahes käis eelmine nädal peremees selle remondimeeste pealikuga siin asju üle vaatamas ja eile tuldi töid tegema. Ma lootsin, et on samad ehitajad, kes eelmine kord, et neil süsteem selge, aga tuli hoopis üks keskealine meesterahvas. Ta teeb seda kõike üksinda ja nagu selgub, teha palju, mul on temast isegi natuke kahju, et ta kõike seda üksi tegema peab, sest see on raske niisviisi lõhkuda ja pärast veel kinni plätserdada. Kui eelmine kord oli poistel kohe kile all ja prahti mööda aeda vähe laiali, siis seekord tõi pealik kile alles täna, kuid eilne sodi on kõik trepi peal ja aias laiali. Ma loodan, et ta ikka koristab võimalikult palju enda järgi ära. Lisaks ta suitsetab ning üldse näeb kuidagi selline räbal välja, ega ei ole kerge 7:30-16:00 üksi asjalik olla … Tuleb ainult loota, et teeb head tööd, kuigi meie selle töö vilju enam eriti kaua ei nautida ei saa … Kuna ta on maja ees, siis on kõik alumised luugid kinni ja seal on nüüd nii pime ja lisaks ka külm, enne ikka tuli natuke päikesesoojust ning kõvasti valgust, isegi kui päikest ei olnud, siis vähemalt oli valgust. Nüüd olen olude sunnil päevad arvutitoas olnud ja üldse ei saa mugavalt diivanil keras olla 😀

Koroonast natuke ikka ka. Kui novembris EU eesistumisel otsustati, et koroona pass ehk nn. green pass kehtib 6+3 kuud, siis Itaalia pidi ikka nüüd ise ümber otsustama ja alates 01.02.2022 kaotavad kõik kuni 6 kuu vanused green passid kehtivuse ehk see tõend kehtib ainult 6 kuud, mitte 6+3 kuud. Huvitav, kui Malta teatas, et nad aktsepteerivad ainult 3 kuu vanuseid green passe, kui on kaks süsti, siis hakkas küll EU asja uurima, kuid Itaalia otsust ei uuri keegi. Mul on nüüd sellega kiire, kuna mul saab 14.01 6 kuud mööda, seega pean nüüd lähinädalatel kindlasti täiendavat vaktsiinisüsti tegema minema. Mis omakorda on keeruline, kuna alates 10.01 muutus omakorda seadus, et vaktsineerimata inimesed saavad ainult teatud kohtadesse ning omakorda 01.02 muutub see kõik uuesti, et siis saavad vaktsineerimata inimesed ainult ja ainult toidupoodi või apteeki. Osadesse kohtadesse nagu juuksur ja kaubanduskeskus saab negatiivse testiga ka, kuid kõik ülejäänud kohad k.a. sisemine ühistransport, saab ainult green passi omades, mis omakorda tähendab seda, et nii testimis-, kui ka vaktsiinipunktides on taas meeletult inimesi. Ma tõesti ei soovi mitmeks tunniks sinna seisma minna. Jaak kirjutas tööl oma sellele koordinaatorile, kes seda vaktsiini asja on ajanud, et kuidas saaks nüüd seda lisasüsti. Loodetavasti see inimene suvatseb nüüd lähiajal vastata, muidu pean minema ilma broneeringuta niisama õnne proovima. Kuigi ma ei ole kusagilt välja lugenud, et Catanias ainult broneeringuga saab, Palermos muudeti see ära, et niisama enam minna ei saa, seal kasvas kõik üle pea. Lisaks on nüüd suuremates linnades vaktsiinikeskused kuni keskööni lahti, peaks äkki ühel hilisõhtul õnne proovima ja minema … Lisaks on alates 15.02 vaktsiin kohustuslik kõigil üle 50 aastaste, kui ei vaktsineeri, saad trahvi ja summad olid 100€ kuni 600€, ka see on toonud veel inimesi vaktsineerima ja kasvatanud järjekordi, mis mulle kohe üldse ei sobi, ma ju detsembris mõtlesin, et mul on aega küll ja veel ning nüüd selline tohuvapohu. Jaak sai oma kolmanda süsti kätte ja saab rahulikult edasi tšillida, ma siin pean leidma võimaluse minna. Lisaks on me Peugeot jätkuvalt remondis, seega pole mul ka millegagi minna ja nüüd peab seda remondimeest ka sisse laskma, seega on mänguruumi hetkel väga napilt käes. Rääkides uutest rekordistest, mis Itaalia siin aasta lõpus püstitas, kui päevas oli üle 200 000 nakatunud, siis mis te arvate, mis koguses teste kokku tehti?! Ma ei hakka neid nulle kõiki toksima, aga testi ca 1,2 MILJONIT(!!!) inimest, see on ju nagu testitaks peaaegu kõiki Eesti täiskasvanud inimesi, meie mõistuse jaoks ikka täiesti ebareaalne number! Samas inimesed tahtsid liikuda ja välja sööma minna, külas käia ja pühi nautida, siis paljudel, kes vaktsineerimata, ei olnudki ju muud võimalust ja neid on siin palju, isegi kui vaktsineerituid on 70%, siis ca 60 miljonist elanikust on see jätkuvalt mitukümmend miljonit, kes ju vaktsineerimata on, ime, et siis numbrid kõrged on ja testimisel tööjõudu puudu jääb. Sitsiilia võib alates esmaspäevast “oraži tsooni” kukkuda, kuna kolmest piirnumbrist on kaks ületatud ning kolmas, mis jälgib intensiivravi osakonna voodikohti on ainult 3% kaugusel piirmäärast. Seega jätkuvalt “põnevad” ajad koroonaviirusega … Teema lõpetuseks üks tore uudis, mis mul eile silma jäi. See oli nüüd kas Gelas või Ennas, ühesõnaga ühes väiksemas Sitsiilia linnas läks üks 84-aastane papi kaduma. Oli hommikul öelnud, et läheb panka, kuid lõunasöögi ajaks tagasi ei tulnud ja lähedased teatasid kohe politseisse. Politsei oli siis taadu jälgi peale pangast lahkumist ajama hakanud ja leidsid ta vaktsineerimise järjekorrast, kus ta oma korda ootas. Taadu pidi olema mobiiltelefoni vastane, et ta ei taha seda kaasas kanda ega kasutada. Pangas tulles oli tal tulnud mõte kohe ka see kolmas doos ära teha ja nii ta lähedaste teadmata vaktsineerima läks. Lõpp hea, kõik hea!

Lõpuks ometi on keegi fotograaf saanud ägeda pildi, kuidas Suur Tossutaja neid “ufo” pilvi teeb ja ma täitsa juhuslikult leidsin selle ühest FB Sitsiilia grupist. Ma pean ikka nüüd ennast kätte võtma ja uurima, kuidas need pilved tekivad! Imeilusat alanud aastat ja püsige terved!

Minu lemmikpilved, mida Suur Tossutaja toodab

Peod selleks aastaks peetud

16.12.2021

Rasmusel oli eile koolis “Holiday concert”, kus ta üle ma ei tea kui mitme aasta taas esines. Natuke oli ikka närvis ka ja autos kordas veel laulusõnu. Lapsed aeti tund enne kontserti kohale, et ikka kõik õigel ajal jõuaks. Meenutas Jaagu kogunemisi, kus kõik tund aega enne rivvi aetakse ja siis oodatakse, kuni kõrged asjapulgad tulevad. Pärast küsisime Rasmuselt, et mis nad siis tegid, olid ühe korra laulnud ja siis istusid niisama … 😀 Kontsert toimus võimlas, mis paraku ei olnud kaunistatud, seega oli üsna suur ja kõle, kuid see-eest oli ruum suur ja inimesi sai hajutada. Kehva oli muidugi see, et esineti maskides, seega hääled ei kõlanud just kõige puhtamalt aga samas andis ka võimaluse viilida, kui sõnad ikka peas ei ole, suud ei olnud ju näha 😉 Muusikaõpetaja oli ikka väga palju panustanud, nagu me aru saime, oli see peamiselt tema korraldatud ja lapsed olid väga tublid! Kontsert oli tore, ei olnud ainult jõululaulud ja repertuaar oli päris lai. Eriti tore oli väike tüdruk, kes oli teadustaja rollis. Kogu saali võttis muigama lõpus, kus ta tänusõnu ütles ja pidi ühe itaalia keelse nime ette lugema, kõlas samamoodi nagu mina, kui ma itaalia keelt alles õppima hakkasin 😀 Panen video lingi ka ja see kus ta seda nime üritab välja hääldada on 39:40 ning Rasmuse koor hakkab laulma alates 33 minutist. Üldiselt võib terve kontserdi taustal ära kuulata, see on täitsa tore. Kontserdi LINK. Bändis on esireas üks väike poiss, kes väga hingestatult kogu kehaga kaasa elab, kui pilli mängib. Teda oli väga tore jälgida.

Eelmisel neljapäeval käisin Rasmusele pidulikke riideid otsimas. Olin küll väga optimistlik, et lähen ehk Primarki ka, kuid nähes seda järjekorda loobusin. Sisse saamise süsteem käib seal praegu nii, et tuleb skaneerida QR-kood, siis lähed ühe teenindaja juurde, kes selle registreerib ja numbri väljastab, siis lähed järgmise teenindaja juurde, kes selle üle kontrollib/ära registreerib ning siis lähed järjekorda. Loodetavasti uuel aastal on olukord rahunenud ja me saame ka uudistama minna. Inimesed tulid mulle mitmete ja suurte Primarki kottidega vastu, tundub nagu muud poodi enam ei eksisteeriks 😀 Õnneks on olemas ka teised odavpoed nagu H&M, Zara jne. Lidlis olid õnneks just sel nädalal meeste triiksärgid müügil, seega sain valge pluusi sealt. Üle jäi leida püksid ja kingad. Leidsin need ka ja peale kooli lõppu läksime lihtsalt kohale, Rasmus proovis neid selga-jalga ja saime kohe ära ostetud. Jaak tahtis meiega koju tulla, seega kui ma talle enne 14:00 helistasin, et meil on nüüd kõik, siis ta oli väga üllatunud, ta arvas, et meil läheb poes kauem. Leppisime siis kokku, et me sööme ja läheme talle 15:00ks järgi. Kui me juba peaaegu järgi sõitsime helistas ta ja teatas, et tal hakkab koosolek, mille ta oli ära unustanud, et me tuleks kella 16:00ks järgi. Nojahhh, niipalju siis vara koju jõudmisest 😀 Õnneks oli elekter ka kodus ära, seega poleks seal ka eriti midagi teha olnud. Vaatame siis, mis kell täna baasist minema saab …

Primarki sissepääs
Kaubanduskeskuse jõuluvana, mis oli väga popp ja kus palju pilte tehti

Miks need aastalõpu peod on nimega “Holiday party/concert” – Jaagu sõnul on see sellepärast, et need rahvused (nt. juudid), kes jõule ei tähista, siis neile ei oleks see solvav, seega kasutataksegi üldist nimetust “Holiday”, mitte “Christmas”. Mis on muidugi väga veider, sest peod on jõuluhõngulised ja laulud ju ka. Reedel oli meie pidu, sai ennast ilusti riidesse panna ja inimeste sekka minna. Ilm oli taaskord erakordselt halb – kodu juures oli lihtsalt natuke jahedavõitu ja tibutas, kuid mäe jalamil oli tuul ja paduvihm. Sellest oli hirmus kahju, sest villa aed tundus olema suur ja ilus, oleks tahtnud seal ka natuke ringi jalutada. Panime esimest korda siin paksemad mantlid selga, me pole neid 2,5 aastat kasutanud, imelik oli kohe, kuid see-eest soe! Rahvast oli mõistlikult ning riietus oli seinast seina. Süüa oli kõvasti, nagu Sitsiiliale kombeks. Paraku oli kokk armunud ja pooled söögid olid üle soolatud. Täitsa tore oli inimesi näha ja suhelda, ma muidugi teadsin ainult paari inimest, kuid kuna Jaak teadis pooli, siis keegi ikka rääkima tuli. Enamuse ajast olime küll lätlastega ja oma privaatses Baltikumi lauas 😉 Leedukad olid ainult puudu … Jaak muidugi ei tundunud pooli inimesi ära, üllatus-üllatus pidulikes riietes näevad nad kõik teistmoodi välja, kui vormis ja mõni naiskolleeg pidi päris naiselik niiviisi olema 😀 Peo alguses olime ühes saalis, kus serveeriti eelroogasid. Õhtusöögid serveeriti teises ruumis, kus olid suured valgete linadega lauad ning magustoit oli taas seal ruumis, kus eelroogi pakuti. Vahepeal sai ruume tuulutada. Imelik oli see, et maski ei kästud kanda, sest siin on siseruumides selle kandmine kohustuslik. Mõnel üksikul inimesel olid need ees. Koju sõites selgus, et teed olid taas üle ujutatud. Õnneks sõitis meie ees auto ja vaatasime selle järgi, kui ta kuhugi suurde lompi täiega sisse sõitis, teadsime juba hoo natuke maha võtta. Õnneks kodu juures nii palju ei olnud sadanud ja oli mitu kraadi soojem ning tuulevaikne. Seal mäe külje all on ilm ikka kordades rohkem käest ära, kui meil mere ääres …

Esimene saal
Suur söögisaal

Nüüd tuleb väga palju pilte magusast! Sitsiilia ikkagi on tuntud oma koogikeste ja magustoitude poolest. Meil olid selleks ajaks kõhud juba nii täis ja isegi mina, kes ma magusat armastan, ei jaksanud eriti midagi maitsta. Kahte asja proovisime, isegi tort jäi järgi proovimata 😀 Miks ma neid siia palju üles panen – te lihtsalt vaadake neid kandikuid ja paigutust, see on nii värvikirev ja ilus! Lisaks tehti ka kreppe, üks onu reaalselt küpsetas ülepannipannkooke, aga temast ma pilti ei teinud …

NATO AGS tort!

Itaaliale kombe kohaselt tulevad muudatused üleöö. Teisipäeva õhtul ca 20:00 paiku võeti vastu uus reeglistik, et alates kolmapäevast ehk järgmisest päevast st. 4 tunni pärast hakkavad kehtima uued riiki sisenemise nõuded, nagu päriselt! Õnneks ei ole veel teised riigid midagi uut kehtestanud ja saab “Green passiga” rahulikult ringi sõita. Jälgin küll pingsalt, mis toimub, kuna meil on suured plaanid ja rahadki juba kõik makstud ning soov 21.12 ära sõita ning jõulud Barcelonas veeta ning aastavahetuseks Pariisi minna. Ehk peaaegu kaks nädalat ära olla. Peame nüüd välja nuhkima, kus saab Pariisis 1.01.2022 teste teha, sest kiirtest peab olema 24h enne tehtud ning see labori oma 48h. Üritame kiirtestiga läbi saada, sest see on reeglina odavam. Õnneks on Jaagul ju oma prantslane tööl, väga positiivne ja alati rõõmsa olemisega noormees, ta saab meil ehk aidata otsida, kus me sellise asutuse leiame, kuna aasta esimene päev ei ole just kõige mugavam sellisteks tegevusteks. Lisaks olen ma külma saanud ja tatistan üsna usinasti. Teisipäeva õhtul lõi välja, õnneks palavikku ei ole ja kurk on õrnalt valus, kuid ikkagi, kiirelt peab terveks saama. Paraku on just praegu sõitmist ja sebimist ning ei saa kodus ravida. Meie Suur Tossutaja tegi teisipäeva õhtul ka “kingituse”, umbes 15:00 paiku purskas korraliku tossupilve ja just meie poole. Lennujaam oli kuni kolmapäeva varahommikuni kinni. Ma veetsin kolmapäeval 3!!! tundi tuhka pühkides, seekord oli päris tuhk, selline paks ja kleepuv ja kus tolmas! Olin pärast ninaaugust varbavaheni tolmu täis 😀 Lisaks avanes esmaspäeva õhtul uus avaus, kust laavat voolas, see ei pursanud, lihtsalt voolas, aga see avaus oli väga madalal ja esimesele linnale üsnagi lähedal. Laava vool oli üliaeglane ja ohtu endast ei kujutanud ning mitte midagi hullu ei juhtunud, kui pilte on üsna kõhe vaadata. Peale tuhapilve purset on nüüd Suure Tossutaja meie poole jääv külg jälle must, niipalju siis ilusast valgest vaatest!

Imeilusat jõulukuu jätku ja püsige terved!

Igapäeva eluolu ehk erinevad teemad

09.12.2021

Autodest. Seat oli remondis ja saime selle käivitamise osa korda. Nüüd, siinsete külmadega, tuli tagasi see veojõu kontrolli viga. Lisaks õlile, mis lekib sellest ajast alates, kui me selle auto ostsime, hakkas remondist tagasi tulles ka jahutusvedelik lekkima. Seega oleks vaja Seat uuesti remonti viia ja lasta korda teha. Suures lootuses ja ootuses viisime Peugeoti remonti, mitte Augustasse vaid baasi juures olevasse remondikotta, kus ka Seati viimati remonditi. Peugeotil on vaja konditsioneer korda teha ning loodetavasti kaob ka see traktori hääl. Meil on hädasti vaja, et Peugeot ikka juuli lõpuni välja veaks, sest uut autot me siin ostma ei hakka, vähemalt hetkel on plaan selline. Seati müüme maha, kuid Peugeot on juba nii vana ja väsinud, et seda arvatavasti maha müüa ei õnnestu ning selleks, et USA registris autod realiseeritaks, tuleb need samasse remondikotta 1000$ eest maha müüa. Ehk mitte nemad ei osta autot, vaid meie ise peame selle neile müüma. Seega on vaja lõpuks välja nuputada, kuidas me selle Peugeotiga saame … Kõike need ümber registreerimised on ka kallid ja pikk bürokraatia, seega elame näeme. Viisime auto 24.11 remonti, et ees ootamas tänupühad, USA pühad, lapsel kooli pole, seega ei pea kahte autot olema ja remondimehed saavad kuni esmaspäevani remontida, et sellest peaks ju piisama küll. Jätkuvalt oleme me täiesti naiivsed, vaatamata 2,5 siin elatud aastale. Kuna Jaagu ülemus oli kaks nädalat puhkusel ja Jaak teda asendas, siis see tähendas, et ta pidi olema vähemalt 16:30 tööl. Rasmusel jällegi lõppes ju 14:30 kool ja neljapäeval 13:00. Seega eelmine nädal käis üks suuremat sorti klapitamine ehk tegelikult edasi-tagasi sõitmine. Pere hommikul kooli-tööle, ma tagasi koju ja hiljem uuesti lapsele järgi. Neljapäeval ma muidugi kuhugi ei sõitnud, kuna on koolis lühike päev ja tegin baasis aega parajaks nagu ka täna. Jaak sai õnneks leedukaga koju, kes Brucolis elab, seega ma ei pidanud õhtuti talle järgi minema, ainult üles väravasse vastu sõitma. Aga tagasi Peugeoti remondi juurde. Jaak eelmisel esmaspäeval helistas ja uuris, mis seis on, sai teada, et nad vist leidsid vea üles ja ootavad Peugeoti esindusest vastust ja seda infot saime me kuni selle nädala teisipäevani, kui remondikojast mulle helistati ja öeldi, et varuosade kohta on infot. Läkski kõigest 9 päeva aega. Üks jupp pidi kohe olemas olema, aga see kõige olulisem vidin tuleb kahe nädala pärast. Emmm, ahahah, no selge, kõige parema stsenaariumi järgi saame äkki Peugeoti uuel aasta alguses kätte.

Kõik, kes mind natuke paremini teavad on kursis, et mulle ei meeldi ostlemas käia. Nagu päriselt, ma ei leia selles mitte midagi mõnusat, pigem on see stressi tekitav, eriti nendel juhtudel, kui mul on vaja uusi pükse osta. Täiesti lootusetu tegevus … Kuna mul on vaja selliseid tavalisi igapäevapükse, praegused on suureks jäänud või istuvad lihtsalt pahasti. Võtsin ennast siis käsile ja käisin eelmisel neljapäeval poodides. Kõigepealt Decathlonis, suurem osa inimestest oli talveriiete ehk siis suusaspordi osas. Mul on suusakindad katki, seega mõtlesin, et osatan uued, aga kuna pidime perega nagunii laupäeval ka ostlema minema, siis ei hakanud ostma, et vaatame kõik koos. See oli suur-suur viga. Laupäeval olid peaaegu kõik kindad-mütsid-sallid ära ostetud! Pood oli rahvast täis ja talveriiete vahe üsna kurvas seisus. Isegi kelgud olid kõik otsas. Pärast kodust Etna põhjapoolset kaamerat vaadates, oli näha, miks kõik ära oli ostetud. Rahvas nautis talvemõnusid, kelgutasid ja osad lapsed ka suusatasid. Mäesuusakeskus ise on veel kinni, ma ei ole ka infot näinud, millal see avatakse, mandril on need igatahes juba lahti. Õnneks sain omale sealt kummikud, kahes sektsioonis olid need müügil – purjetamine ja jahipidamine. Purjetamise omad olid väga liibuvad, mõistetav ka, vesi ei tohi ju kusagilt sisse tulla. Jahipidamise osas olid mugavamad. Nüüd on mul vähemalt mõistliku raha eest, 17€, korralikud kummikud. Ma ei ole enam kursis palju Eestis kummikud maksavad, kuid siin netist otsides oli selliseid tavalisi igapäeva kummikuid alla 45€ väga keeruline leida. Niisama poes ma neid ei olegi näinud, nagu Prismas, et 15€ on kummikuid rohkem kui küll, vähemalt vanasti oli … Järgmine missioon oli leida püksid. USA poes ringi vaadates olin ülimalt üllatunud, et püksid tehakse ilma värvlita ehk ilma nööbi ning lukuta, need on kummiga. Jalas on need nagu retuusid. Ka Sitsiilia riidepoodides on sellised müügil, tundub, et on tänapäeva mood. Itaalia numeratsioon on teine, kui mujal EU-s ehk kui siin on suuruseks 40, siis meie jaoks on see 38. Pükste puhul ma ei saa hästi aru, mis siin kehtib, sest ühes poes proovisin pükse, mille puhul väiksem number oli liiga ümber ja suurem hoidis liiga lodevalt, seega mul oleks midagi vahepealset vaja. Teistes poodides vahet pole, mis numbri ma võtsin, no ei lähe jalga, nagu päriselt. Ühes poes oli kõige suurem number 48 ja no ei tule need üle puusade. Nagu mismõttes, ma langesin ikka täielikku masendusse. Peale seda otsustasin, et rohkem kohalikes poodides ma pükse ei otsi. Peale esimestes poodides käimist ja imestades kehva valiku üle hakkasin vaatama, mis inimestel jalas on. Sellised natuke suurema pepuga, nagu minul, olid peamised püksid teksad, dressipüksid ja 80% ulatuses retuusid! Teistel olid ka kas retuusid või teksad ja kui oli mõni teistsuguste pükstega, siis need olid kukekad ehk tundub, et tänapäeva moes on pükste pikkuseks kuni pahkluuni. Nojahh, ma olen klassikaline selles osas, kui on püksid, siis ikka pikad püksid, vähemalt sügis-talvisel perioodil ja kontoripükste puhul. Tundub, et edaspidi pean püksid õmmelda laskma. Igatahes mul läks igasugune tuju peale seda poe tiiru ära. Küll jäi mulle silma, kui palju ilusaid mantleid siin oli! Ma ei saa aru, miks inimesed nendega ei käi, tänavapildis on kõik oma tepitud mustade nailonjopedega … Kuna mul mantleid on, siis ma tahtejõuga kõndisin neist mööda, et kiusatust ei tekiks. Aga ilusad olid need küll! Laupäeval käisime koos perega ostlemas, Rasmusele oli teksapükse vaja. Võtsin ka ennast kätte ja proovisin NEXis samuti teksapükse, mul ka uusi vaja. Enamus olid muidugi katkised ja kukekad .. Kas tõesti on teksade mood praegu selline, küllap siis on … Ma suvel kujutan ette nendega käimist, aga praegu on ju talv, külm on, riided peavad sooja andma. Jaak muidugi arvas, et sukapüksid saab ju jalga panna, nojahh, muidugi, veel häid ideid 😀 Ühe firma omad vastasid mu nõudmistele ja ohhh üllatust, pidin ostma tavapärasest number väiksema … Hmmm, mis numeratsiooni küll need Sitsiilia riidepoe riided kannavad, Hiina?! Igatahes tuju läks pärast seda taas paremaks ja uued teksad on väga mugavad!

Jõulupidude periood on alanud. Koolis õpilastele mõeldud üritus lükkus küll jaanuari, kuid õpetajatele mõeldud pidu toimub järgmisel kolmapäeval. Kuna Rasmusel on praegu koorilaul, siis ta läheb esinema. Ta on nõus minema esinema! Tema, kes igal võimalikul juhul lavale minekust alati kõrvale hiilis ja nüüd on ta täiesti vabatahtlikult nõus minema ja esinema. Ma olen täiesti sõnatu! Muusikaõpetaja saatis paar päeva tagasi info, mis kell, kus ja mis. No ja esinemise riietus on pidulik ehk valge triiksärk, mustad viigipüksid, must lips ja mustad peokingad. Nagu päriselt, meil ei ole sellised asju juba viimased 3 aastat vähemalt olnud, kui mitte rohkem, sest Rasmus ei ole tahtnud sellistel üritustel käia. Ma lähen täna siis uuesti poodidesse luurele, kus selliseid asju osta saab, sest baasi poes neid ei ole. Detsembri alguses avati Sitsiilias esimene, võibolla Itaalias üldse, ma ei ole süvenenud, kui Sitsiilias kindlasti, Primark! Inglased on seda pikisilmi oodanud ja veebis ringlevad videod ja pildid esimeste päevade osas on muljetavaldavad nagu USA “musta reede” päevad, looklev saba läbi kaubanduskeskuse, inimeste kontrollitud sisse laskmine ehk jupi kaupa, et pood üle ei rahvastuks. Mul on plaanis ka täna sinna minna, ehk saab sealt Rasmusele odavalt need pidulikud riided. Kingi peab küll kusagilt mujalt otsima minema, kuid meeste riiete ja jalanõude poodide puudust siin ei ole, minu arust on Siracusa kaubanduskeskuses 75% poodidest meeste moele orienteeritud. Seega kui ma nüüd Centro Siciliast midagi ei saa, siis saame nädalavahetusel Siracusa kaubanduskeskusesse minna. Ühte pidi olen ma häiritud, et peab ühe kordseks ürituseks kogu korraliku komplekti kokku ostma, ta ju kasvab neist koheselt välja! Teisiti on mul jällegi ülimalt hea meel, et ta on nõus esinema minema! Jaagu töökoha jõulupidu on homme õhtul. Ma sain sellest juhuslikult teada, kui “meeleheitel koduperenaiste klubi” FB lehel keegi infot jagas. Jaak seekord sellest ei rääkinud, kuna tal oli algselt plaan Leetu minna, kuid ta loobus sellest, kuna lennugraafik oli ülimalt ebamugav. Üleelmisel aastal müüdi piletid kiirelt läbi, kuna oli kogu pere üritus, eelmine aasta jäi ära ja seekord on ainult täiskasvanud ja kuna Jaagule pileteid ka peale ametliku müügipäeva pakuti, siis otsustasime, et läheme. Ikkagi viimane aasta ja võiks ju ühe korra ennast üles lüüa ning head-paremat nautima minna. Hind inimese kohta oli 5$, seega peaaegu mitte midagi. Kohaks on üks üritusi korraldav villa Etna jalamil. Jaagul oli teadmine, et see on kusagil Catanias, peale piletite ostmist ja natuke süvenemist avastasime, et see on ca 1h autosõitu tee kaugusel meist. Nojahh, mis siis ikka, siin ongi ju kõik meist kaugel. Loodetavasti tuleb tore pidu!

Meil peaks täna külas olema planeeritud elektrikatkestus. Ühel laupäeval, kui elekter ära oli, siis ei olnud kusagil mingit infot, üks õnnetu teade oli meie küla ülemises osas, siis seekord oli terve me tänav neid täis kleebitud, iga posti küljes ja ühel oli isegi aia külge kleebitud 😀 Loodetavasti tuleb elekter ikka enne tagasi, kui 16:30. Rasmusel on ju ikkagi lühike päev ja me jõuame suhteliselt vara koju. Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin, aga no läheb siis topelt. Suvel, kui meil siin need kuumad ilmad olid, ütles meil pump igal õhtul üles. Lülitas ennast errorisse ja me pidime seda mitu korda restartimas käima. Ma juba peaaegu kirjutasin perenaisele, et meil on pump katki, kuid kohalikele omaselt, jokutasin sellega mingi nädal aega ja kui suurem kuumus järgi andis, hakkas ka pump normaalselt tööle. Kevadel, peale viimast gaasi toomist, hakkas meil gaasboiler streikima. Viskas oma “01” errori ette ja tööle enam ei lähe, restardi niipalju kui tahad, midagi ei juhtu. Lülitasime elektriboilerile ümber. Mehhaanik tuli, see on see, kes natuke inglise keelt ka räägib ja teatas, et meil on paha gaas ehk mitte kvaliteetne, mustust täis. Ahsooo … No näppis seal midagi, natuke läks paremaks, kuid korda ikka ei saanud. Augusti lõpus tuli uuesti ja paigaldas filtri, et see võiks päästa. Natuke aega töötas korralikult ja oktoobri algusest hakkas jälle viga andma. Seekord oli erinevus selles, et peale restarte hakkas tööle. Mehhaanikut ootasime paar nädalat, kuna töötas, siis ei olnud kiiret teatamises, andsin alles novembri keskel teada, et annab jälle viga. Perenaine oli ka vahepeal ära, siis jäi asi venima ja mehhaanik saabus eelmisel reedel. Seekord oli viga gaasimahuti surves, seal tuli midagi välja vahetada, nii vähemalt boileri mehhaanik ütles, ei olnudki halb gaas seekord põhjuseks 😉 Teisipäeval käis järgmine onu, kes siis sellel gaasimahutil mingi vidina ära vahetas. Praegu on see ilusti töötanud ja läheb hommikul automaatselt tööle ka, et kütma hakata. Loodame, et me sellega rohkem tegelema ei pea. Väga tüütu on seda boilerit torkimas käia, eriti kui õues sajab või peale trenni nahk märg on ja tuuline.

Imeilusat jõulukuud ja püsige terved!

Käes ongi, see aasta viimane kuu …

02.12.2021

Imeilusat alanud detsembrit. Nagu ma uudistest ja piltidelt näen on Eestis lumi maas ja saab juba talvemõnusid nautida ning ilm on helgem ja valgem. Meil on ka siin lumi maas, küll Etna otsas aga see-eest üsna laialdaselt. Eile hommikul oli selge ilm ja sai kogu seda ilu kenasti imetleda.

Vali, mida soovid – merd, mäge, lund, päikest või tuhka – või võta kõik!

Koroonast, vaktsiinist ja hetkeolukorrast. Sügise saabudes kasvas ka siin haigestunud inimeste arv, kuna kimbutama hakkasid tavalised külmetused ning inimesed käivad tänu sellele ka usinamalt teste tegemas. Kindlasti aitas kaasa ka see, et alates 15.10 saavad tööle ainult need kellel on ette näidata “Green pass”. Ma olen aru saanud, et Eestis seda terminit ei kasutata vaid on kasutusel termin “vaktsineerimistõend”. Tänu selle on mahud kasvanud ka ca 2-3 korda, kui suvel oli testide arv Sitsiilias näiteks 10 000 – 15 000 vahel, siis nüüd on 25 000 – 35 000, oleneb päevast. Alates esmaspäevast 6.12 muutub kord uuesti ehk Itaalia läheb Hollandi jälgedes, aga kui Holland annab ülemineku aja ja hakkab seda kõike nõudma ca kuu aja pärast, siis Itaaliale omaselt – eelmine nädal tuli mõte ja järgmisest esmaspäevast ehk 6.12 hakkab kehtima. Ei mingit jokutamist. Tuleb kasutusele “Super green pass” – mis lubab teha kõike, käia igal pool ehk piiranguid ei ole, kui just ei ole riiklikult midagi kehtestatud või maakondades ei ole värvitsoone välja kuulutatud, siis on need värvitsooni reeglid. “Super green passi” omanikeks loetakse kõiki, kellel on vaktsineerimiskuur läbitud või kes on koroonat viimase 6 kuu jooksul põdenud. Kehtima jääb ka praegune “Green pass”, mis kehtib neile, kes on andnud negatiivse testi. Kuid nendel on enamus elu lukus ehk näiteks ei saa restoranis sees süüa, üritustele minna ning osaliselt ka ühistransporti kasutada, täpsemalt siis neid maakondi ühendavaid kiirliine näiteks, sisemine kohalik transport on neile lahti. Need, kes midagi ei ole teinud või ei tee, siis neil põhimõtteliselt on võimalik ainult poodides käia. Kolmandat süsti hakati siin kohe tegema, kui esimesed signaalid tulid, et tuleks hakata neid tõhustustoose tegema. 22.11 tehti see lahti juba 40+ vanuses inimestele, algselt pidi see kuupäev olema 1.12, kuid kuna juhtumite arv on kasvamas, siis avati see võimalus varem. Jaagul organiseeriti tööl ka vaktsineerimine ning täna on tal plaanis oma tõhustustoos kätte saada. “Green pass” kehtivusest. Mind ajab taaskord Eesti meedia segadusse, kehtivusaja vaates. Meil oli “Green passi” peal kohe kirjas, et sertifikaat kehtib 9 kuud. See on ju kohe nii olnud, kuidas saab Kiik öelda, et see võeti nüüd vastu?! Huvitav on muidugi see, et Rasmuse “Green passi” sertifikaat kehtib 12 kuud 🙂 Kuna mõju väidetavalt 6 kuu pärast on juba nõrk, siis ma pean ka hiljemalt jaanuari kuu jooksul minema uue doosi järgi. Panen siia ka natuke statistikat – just tehtud testide ning positiivsete osakaalu vaates. Hall tulp on testide arv – kuni oktoobri keskpaigani oli see mõistlik ja siis hüppas kahekordseks – tere tulemast reegel, et muidu tööle ei saa. Punane tulp näitab positiivseid tulemusi ning see must joon on suhte % tehtud testide ja haigestunute osas. Vaktsineeritute protsent Itaalias on üle 85%. Ma nüüd enam ei mäleta, kas ma olen sellest kirjutanud, kuid panen uuesti kirja, isegi kui on topelt. Ma nüüd täpselt enam ei mäleta, millal see oli, augustis äkki, kuna eesmärk 70% elanikkonnast vaktsineeritud oli pandud septembriks. Ühesõnaga, Sitsiilia president, Nello Musumeci, otsustas, et piirkonnad, kus vaktsineerimise protsent on alla 70% lähevad “oranži” tsooni. Mis tähendas taas igasuguseid piirangud ja maski kandmist igal ajal igal pool, augustis, kui meil oli siin 30+ kraadi sooja! Kuna olime kaks nädalat Eestis, siis me väga mõjutatud ei saanud, ka Augustale kehtestati “oranž” tsoon, sest vaktsineerimise protsent oli 60. Paari nädalaga oli see üle 70% ja piirangud kadusid. Itaalias kasutatakse absoluutselt igasuguseid võtteid, et vaktsineerimise taset tõsta. Ma seda Musumeci augustikuist otsust, mis siin tehti, üldse ei poolda, milles on linnaelanikud süüdi, et mingi seltskond ei taha ennast vaktsineerida. Kõik kannatavad mingite isikute pärast, kes ei viitsi või ei taha või on põhimõtteliselt sellele vastu. Samas mulle tundub, et kogukonna surve on sellistele isikutele üsna tugev, sest Augustas tõusis peale seda otsust ju vaktsineeritute protsent kahe nädalaga ca 12%.

Meil hakkab kaktuseline aias õitsema. Kasvatas imekiiresti ülipika nuia ja nüüd on näha väikeseid õisikuid. Loodetavasti hakkab varsti õitsema ka, siis saan uue pildiga rõõmustada. Kasvas see igatahes väga ruttu, märkasime seda esimest korda 14.11. Järgmise pildi tegin 22.11 ja selleks ajaks oli see juba üsna pikk, ma ei tea, kuidas see niiviisi salaja kasvada viskas … 25.11 oli veel pikem ja tundub, et nüüdseks on kasvamise lõpetanud ja tegeleb õite kasvatamisega. Viimasel pildil olen ma oma talveriietuses, ei jäänud enam muud üle, kui pidin paksemad riided kapist välja otsima. Ka meieni on jõudnud see külm, mis Venemaa poolt tuleb ning öised temperatuurid on juba alla 10 kraadi ja päeval eriti üle 15 kraadi enam ei tõuse. Kõledaks teeb olukorra tuul, mis on läbilõikavalt külm! Niisama toas akna alla päikese käes keras olla on väga mõnus, kuid õues saab olla ainult tuulekindla riietusega. Sellised temperatuurid on tavaliselt jaanuari lõpus ja veebruaris, mitte detsembri alguses. Etna jalamil olevates linnades on hommikuti 4 kraadi, lund ei ole, aga külm on küll. Taaskord saab kinnitust, et sellel aastal on ilm igatepidi teistmoodi, kui tavaliselt … Vaatamata sellele, et on jahedam ja sügis, siis sääsed ja kärbsed on kuidagi eriti aktiivsed. Sel nädalal ei ole ma neid eriti kohanud, kuid terve oktoobri ja novembri oli neid piisavalt, eriti sääski-kimalasi. Aiast tulles olin alati ära söödud, väga tüütud! Kärbseid oli küll vähe – üks päevas, aga kuna see tiirutas kogu aeg köögis, siis ma märkasin ja see häiris. Seega sain iga päev vähemalt ühte kärbest kärbsepiitsaga taga ajada. Ahjaaa, septembris nägime esimest korda siin parme! Eelmistel aastatel ei ole me neid kohanud, kuid viimase kuumalaine ajal saime rannas suisa kahega kokku 😀

Tegin aiast ka mõni aeg tagasi pilte, sügisene ilu tuleb ju ikkagi jäädvustada. Lisaks avastasin pilte lapates, et kui esimesel aastal olin aiast kõvasti igasugu nurga alt ja eri aegadel pilte teinud, siis viimasel aastal on aia pildistamine kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Seega tegin mõned jäädvustused, et tulevikus oleks mida meenutada. Enamus pilte on tehtud 14.11, viimane beebisisalikuga on 21.11.

Vahepeal on olnud üks “ohoo” elamus mul ikka ka. Olen kirjutanud, et meil on oma teenuseid pakkuv tädi tee ääres. Iga kord, kui ma teda näen, ma ikka mõtlen, et kes ta kliendid küll on … Kuu aega tagasi koolist koju sõites võttis mu ees üks tume Dacia hoo maha, peatus tädi juures, tädi istus autosse ja nad keerasid teele, mis viib maha jäetud maja juurde … Vähemalt sel päeval oli tädil üks klient ja tumedad Daciad vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga 😀 Roolis oli vägagi kenasti riides nooremapoolne meesterahvas. Suurest uudishimust pidin ma ju ometi natuke aeglasemalt sõitma ja piiluma, kes roolis on 😀

Sattusin ETV-st nägema reklaami, et vilkurit nähes ole tähelepanelik ennetamaks õnnetusi, kus üks osaline on operatiivauto. Terevisioonis räägiti mõni aeg tagasi sellest pikemalt ka ja enamus ettesõidud on tähelepanematusest ehk lihtsalt keeratakse ette. Olen siin õppinud hoopis teistmoodi sõitma, silmad on kogu aeg igal pool, sest iial ei või teada, mis ajahetkel keegi kiirendusrajalt paremalt poolt võib külge sadada ja vasakult mõni 150-ga mööda kihutada. Seega olen ma harjunud enne igasuguseid keeramisi, pööramisi ja manöövreid mitmeid kordi järgi kontrollima, ega vahepeal keegi külje alla ei ole ilmunud. Üsna karm on kiirteel turbosõitjatele ette keerata, see ei lõpe üldse hästi. Siinne liiklus eeldabki selle jälgimist, vaadatakse mida tehakse ja minnakse vooluga kaasa, tähelepanu on roolis kogu aeg kõrgendatud. Eks muidugi on ju erandeid ka, lisaks armastavad nad jätkuvalt aktiivselt roolis telefone kasutada, WhatsApp vajab ju kuulamist või uue sõnumi sisse lugemist. Novembri keskpaigast karmistati siin liiklusreegleid, ma ei tea, enamus neist kehtib Eestis juba aegade algusest saati … Näiteks kui inimene läheneb ülekäigurajale, siis lased inimese üle tee, mitte alles siis, kui ta tee peale astub … Telefonide, tahvlite, läpakate kasutamine roolis on keelatud – see oli enne ka, aga nüüd vahele jäämise korral on trahvid kolmekordsed. Lisaks muidugi sellised punktid, mille peale eestlane üldse ei tule, et prügikottide autost välja loopimine – trahv kahekordistus, põlevate suitsude aknast välja viskamine – trahv kahekordistus, see viimane on arvatavasti seotud selle aastase meeletute tulekahjudega, mis olid. Invakohtadel parkides kehtestati trahvid jmt. Lisaks on elektritõuksidel nüüd kiiver kohustuslik, ma ei kujuta ette, kuidas rendifirmad seda punkti täitma hakkavad, suuremates linnades on ju renditavad elektritõuksid ülipopulaarsed …

Imelist jõulukuud ja püsige terved!

Apelsinide ootuses ja …

25.11.2021

… muidugi ilmast! Tundub, et vähemalt kord nädalas käib meist üle mingi suurem halva ilma laine. Kui eelmisel nädalal nautisin esmaspäeval veel päikest, siis kolmapäeva hommikuks oli olukord kardinaalselt muutunud. Jaagul tehti tööl taas mingit “katset”, et nende üksus on 24h järjest tööl ja Jaagu tiimi vahetus oli 0:00-9:00, mis tähendas, et ma pidin kolmapäeval Rasmuse ise kooli viima. Juba teisipäeva õhtul läks ilma kehvaks, sadas ja välgutas, kuid ei midagi erakordselt hullu, selline tavaline vihmane ilm. Hommikul ärkasin müristamise peale üles ja kell oli ca 5:00. Kuna raksus ja mürtsus kõvasti, siis oli ka Rasmus juba 5:30 üleval. Kuna väljas oli pime, siis ega hästi aru ei saanud, mis seal toimus. Väga kõva krabin oli ja arvasin, et väga tugev vihmasadu. Rasmus oli mures, et kuidas me kooli saame ja sel ajahetkel olin ma vägagi positiivne ja teatasin, et sõidame muidugi 🙂 Tegime siin oma hommiku toimetusi ja ühel hetkel ei tulnud kraanist enam vett. Ummm, elekter oli alles, kuid vett ei tulnud. Toppisin siis ennast paksemalt riidesse, et vaadata, kas lõi pumba välja või alumise elektri. Lisaks oli aias autoteel mingi sinine asi, arvatavasti oli tuul alt koti üles puhunud ja tee oli imelikult hele … Pidin uksest välja astudes peaaegu pikali käima, maa oli valge! Emmm, misasja!? Liuglesin aias ringi ja lihtsalt vahtisin suu ammuli, kuidas kõik oli rahest valge – maasikakastid ja sidrunipuu alune … Ma muidugi olin nii ähmis, et aia ülemisest osast pilti ei teinudki. Korjasin tee pealt asjad kokku ja läksin alla elektrit uurima. Kuna taskulamp sai niiskust, lõpetas see töö ja pidin tuppa telefoni järgi tulema. Rahet enam ei sadanud, kuid vihma kallast see eest nagu ämbrist! Üritasin alt elektrit sisse lülitada, kuid see viskas ennast järjekindlalt uuesti välja. Nojahh, oleme siis ilma veeta. Panin ämbrid õue vett koguma ja ca 30 minutiga ajasid need üle, vähemalt oli WC jaoks vesi olemas. Kuna alumine elekter oli ära, siis aiast välja ei saanud, värava peab käsitsi avama, kuid selles vihmas ei ahvatlenud see mind kohe üldse. Jaak helistas umbes 6:30 ja teatas, et ta hakkab koju liikuma, neil sai tööpäev varem läbi. Selleks ajaks ma enam nii kindel ei olnud, et me kuhugi läheme … Kõik ujus, tuul oli meeletu ja ma ei olnud üldse kindel, et teed läbitavad on. Ilma osas anti küll “oranž” hoiatus, kuid ennegi on neid olnud, kuid midagi sellist ei ole me siin olles veel üle pidanud elama! Tavaliselt ma panen akendel luugid kinni, kui sajab, et vesi tuppa ei tungiks, kuid seekord jäid need teisel ja kolmandal korrusel lahti. Mässasin teisel korrusel luukidega, kui kuulsin, et Rasmus oma korrusel rõdu uksega võitleb. Tuul oli luugi kinnituse lahti kiskunud ja üks ukse pool peksis vastu seina, mõned ribid olid ka välja tulnud. Selleks ajaks, kui ma üles jõudsin, võttis mind vastu madala veega bassein ja läbimärg laps. Kuna eelmise aasta suvel läks meil seal korrusel moskiito võre juba katki ja ei käinud korralikult lahti ega kinni, siis nüüd oli see kuidagi kinni kiilunud, et ei liikunud enam üldse ja ma tegin selle lõplikult puruks … Lisaks lõi tuul teise ukse poole nii kapitaalselt kinni, et lahti me seda enam ei saa … Seega viimase korruse imelisi vaated tuleb piiluda läbi võre. Jaak helistas ka lõpuks ja teatas, et on küla alumise värava juures, aga sisse ei saa, sest värav on pooleldi lahti ja läbi ei mahu. Elektrooniline süsteem ei tööta ja manuaalselt vihma kätte seda lükkama minna ta ei tahtnud. Seega jäi ta ootama, et keegi tuleb ja teeb midagi. Lõpuks mingid onud olid käinud, kui korda ei saanud ja Jaak pidi ikka jala koju tulema. Selgus, et värav oli siinidelt maha tulnud ja seda ei olnud võimalik liigutada. No selge, isegi, kui me oleks oma kodu väravast välja saanud, siis külast me ikka minema ei oleks pääsenud. Lisaks ütles Jaak, et meie teed kõik ujuvad ja mitte keegi mitte kuhugi ei lähe, istume kodus ja ootame maru lõppu. Kirjutasin kooli õpetajatele ja administraatorile, et Rasmus ei tule kooli. Õnneks osad asjad olidki Google classroomis vaja teha ja teisi saab ta hiljem järgi teha, seega ei olnud hullu midagi. Nüüd ma saan aru, kui osad emad on FB-s kirjutanud, et nad küll oma lapsi kooli ei saada, sellise ilmaga ei pista ükski normaalne inimene nina uksest välja, kui just väga ei pea, meil oli nüüd ka selline ilm. Mõne aja pärast andis vihm natuke järgi ja läksin proovisin uuesti alumist elektrit sisse panna, seekord jäi isegi pidama. Tundub, et mis iganes lühis see ka ei olnud, leevenes, kui vihmasadu rahulikumaks jäi. Taaskord sai kõige enam kannatada Augusta nagu ka eelmisel korral. Brucoli oli pooleks päevaks üldse ära lõigatud, kuna tee, mis sealt linnast välja viib, oli üle ujutatud ja läbi sõitmine võimatu. Lisaks möllasid ringi ka tornaadod, kui eelnevalt hullasid need rohkem lõunas või vesipükstena, siis nüüd olid kolinud rohkem sisemaale ja laastasid Modica ning Ragusa piirkondi. Paraku oli seekord ka üks hukkunu. Lisaks kõvasti viga saanud maju, uhutud teid, sõidukõlbmatuid autosid, mis teelihke tõttu viga said ning poed, millel katused sisse olid kukkunud. Laastamistöö oli seekord kordi hullem, kui selle hoiatatud troopilise tormi eest. Ma saan ainult loota, et rohkem sellist maru ei tule … Järjekordselt tuleb kiita meie küla elektrit, et see sellele marule nii vapralt vastu pidas! Lisaks oli üllatavalt tubli ka internet, mis hästi lühiajalisi katkestusi tegi.

Õnneks ainuke ja mitte just kõige suurem tormikahjustus

Keskpäevaks säras taevas päike ja marust ei olnud enam mingit jälge, nagu polekski mitte midagi olnud! Meelte rahustamiseks läksin tegin küla peal ühe tiiru, et üle vaadata, mis olukord on ning kas alumine värav on lahti, et auto hiljem ära tuua. Esimene ehmatus tabas mind alumise värava juures, mille esine ja väravahe ise oli paksult mudaga kaetud. Eelmise tormi toodud sodi oli õnneks jõutud vahetult enne ära koristada, nüüd oli uus ja hullem peale tulnud. Lisaks oli puruks äravoolukanali piire. Auto oli alles ja värav ka lahti lükatud seega, sai selle hiljem ära tuua.

Edasi viis mind tee randa … Emmm, aga kus tee on?! Tavaliselt on selle jõe asemel tee randa. Rannas oli palju sodi ja rannaks on hetkel seda raske nimetada 🙁

Rand, mis sellest veel järgi on jäänud … 17.11

Prügikastide vastas on apelsiniaed ja sealt jookseb läbi see vesi, mis meie tunneli üle ujutab. Tegin ükspäev sellest ka väikese klõpsu.

Peaaegu nagu päris jõgi ju 😉

Troopilise tormi ajal oli planeeritud arenguvestlused, kuna tookord jäi ära, siis lükati 19.11. Ma muidugi suures usinuses planeerisin kõikide õpetajatega kokkusaamise, sest kusagil ei olnud kirjas, et see on vabatahtlik. Alles hiljem tuli see info, et vajadusel broneeri. Hakkasin siis hoolega tühistamiseks e-kirju saatma, et pole vaja kohtuda, Rasmusel hinded korras, jätkuvalt kõik “A”-d, ja meil küsimusi ei ole. Jõudsin ajad kuuele broneerida, kellest kaks vastasid, et tänud teavitamast. Kuna ülejäänud neli ei reageerinud ja kutset ka ei tulnud, arvasin, et ei ole ühtegi kohtumist. Kui neljapäeva õhtul tuli äkki kolm kutset ja üks e-kiri, et lükkame kohtumise edasi. No nüüd oli juba imelik kirjutada, et ma ikka ei soovi kohtuda, kuna enam nagunii keegi teine seda aega valida ei saanud. Seega kohtusin üle veebi kolme õpetajaga. Kõik kohtumised olid väga lühikesed, kuna midagi ei olnud arutada. Jätkuvalt olid kõik õpetajad Rasmusega väga rahul, et ta on väga tubli õpilane. Mulle tegi muidugi kõige enam head meelt, et nad kõik kiitsid teda, mitte kui lihtsalt tublit õpilast, vaid kui inimest, et ta on hea, tähelepanelik ja sõbralik inimene! Seda oli nii hea kuulda! Jaak oli muidugi selles osas skeptiline, et see on see ameerikalik suhtumine, kuid ma ikka usun, et õpetajad mõtlesid seda tõsiselt. Jaaku rõõmustas muidugi kõige enam see fakt, et üks õpetaja ütles välja ka selle, et Rasmus tunni ajal tüdrukutega lobiseb, et see on üks õige värk! Õpetaja muidugi ütles, et Rasmus ise ei algata seda vestlust, et tüdrukud on algatajad. Rasmus juhtus selle õpetajaga vestlust pealt kuulama, siis pärisin pärast aru, et mis-mis. Selgus, et tüdrukud küsivad pigem tunni teema kohta selgitusi ja Rasmus siis seletab neile ja no siis lisaks läheb muidugi muidu lobisemiseks ka. No vähemalt on sotsiaalne ja vastab hädas tütarlaste küsimustele 😉

Aastaraamatu ehk meie mõistes klassipilt, 18.10.2021

Apelsinide hooaeg on alanud! Käisime laupäeval Augustas oma apelsini onu otsimas, kellelt eelmine aasta ostsime, kuid teda ei olnud veel. Äkki siis korjatakse praegu ekspordiks … Eks me peame nüüd piilumas käima, millal ta tuleb, sest tema müüdud apelsinid olid kõige paremad. Lisaks sai apelsinimoos otsa ja Jaak ei saa pannkooke enam süüa, sest ühegi teise moosiga need enam ometigi ju ei kõlba 😀

Peale maru sai ka Suur Tossutaja valge kuue, 18.11 hommikul