Category: Uus elu uues riigis

06.09.2021

Lapsele antud lubadus sai ka sel aastal täidetud ning Cavagrande del Cassibile üle vaadatud. Seekord oli meid kohe rohkem, lisaks Gretele ja Andrile olid ka lätlased kambas. Väga hea, et nad ka tulid, lastel oli kohe kümme korda lõbusam. Jānis on ka õnneks veeloom ja hüppas ning kargas koos lastega äärte pealt vette. Tegime sel aastal samamoodi nagu eelmisel aastal Liinaga käies, et läksime pealelõunasel ajal, kui päike enam nii kuum ei ole. Alla oli suhteliselt lust ja rõõm minna, kuid vastu tulevaid hingeldavaid ja näost punaseid inimesi oli suhteliselt valus vaadata ning kurbusega nentida, et ennast ootab sama saatus ees … Suuremad lapsed panid ees ajama, Jaak püüdis nad üsna ruttu kinni ja käskis teha joogipause. Rasmus oli juba üsna pikalt vette hüppeid harrastanud, kui ma lõpuks alla jõudsin. Läti tüdrukud olid korralikud ja ootasid oma vanemaid järgi, et siis ka lõpuks vette saada.

• 

• 

• 

• 

Kuna me käisime reedel, siis rahvast oli üsna korralikult, minu arust … Kuigi Elīna sõnul peaaegu inimesi ei olnudki. Nad olid eelmine aasta käinud juulis nädalavahetusel ja siis polnud all ruumi kõndidagi, inimesed olid tihedalt üksteise kõrval pikutamas. Seekord nad nautisid, sai ringi liikuda ja harrastada vettehüppeid. Ma unustasin me ujumispapud maha, nendega on mugavam seal liikuda, aga saime paljajalu ka hakkama, kuid papudega oleks mugavam olnud. Rasmus sai südamest hüpata ja ujuda, nagu kohe ikka väga südamest. Ma tükk aega mõtlesin, kas lähen vette või mitte, sest eelmiste aastatel on vesi suhteliselt külm olnud. Kuid kui kõik ütlesid, et on mõnusalt soe, siis ma ka ikkagi lõpuks proovisin järgi. Ja ohh seda rõõmu, vesi oligi soe! Muidugi mitte nii soe, kui meil merevesi, kuid täiesti ujutav ning nauditav. Nägin seekord ka ühte topless neiut. Esimest korda nägin sel aastal ühte Scala dei Turchi juures, kuid muidu me neid kohanud ei ole. Elīna ütles, et nad on päris palju neid näinud. Nojahh, me ei ole eriti ju teistes randades käinud ka, kui ainult enda omas ja siin neid ei ole.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Olime seekord vähemalt tund aega järvede ääres, enne kui tagasi üles vantsima hakkasime. Selleks ajaks olid enamus inimesi juba ära ka läinud ja alla ei tulnud enam kedagi. Seega ei olnud tee peal erilist liiklust, sai rahulikult omas tempos kulgeda. Suuremad lapsed ja Jaak läksid oma teed. Ma alustasin teekonda üles koos Elīna, Jānise ja nende noorema piigaga, ühel hetkel liikusin neil eest ära. Mõne aja pärast sain lastega kokku. Jaak oli jätnud Rasmusele pudeli vett ja ise edasi läinud. Rasmus ja keskmine Läti tüdruk liikusid edasi, ma jätkasin teekonda koos vanema piigaga. Tegime mitu joogi- ja puhkepausi, tal ei olnud ikka üldse jaksu enam … Mõne aja pärast kuulsime, kuidas kõige pisem meid hüüdis, et me neid ka ootaks 😀 Nad olid meile järgi jõudnud. Jätsin suurema piiga oma vanemaid ootama ja jätkasin vapralt oma teekonda. No ei olnud see üles minek üldse mitte kergem. Võiks ju olla, ikkagi kolmas kord juba! Lõpuks ühinesin üleval väsinud seltskonnaga, Jaak oli jõudnud juba taastuda, teised veel ähkisid ja puhkisid ning pühkisid higi 😀 Mõne aja pärast saabusid ka teised. Jānis koos pisemaga jõuds enne, väga tore oli vaadata, kuidas Jānis piigat tee peal suunas. Piiga kippus kuidagi kreeni liikuma ja Jānis aina suunas teda jälle otseks, seda oli väga naljakas jälgida! Sel õhtul jäi köögiterrassi õhtu meil kuidagi väga lühikeseks ja enneolematult vara läksid kõik magama, ei tea küll miks?! 😀

• 

• 

• 

• 

SUP-laua saamise lugu. Jaak on viimased kaks aastat rääkinud, et ostame SUP-laua, hea rahuliku ilmaga merele kulgema minna. Lisaks alternatiiv päris surfamisele, et kui tuult ei ole, siis saab vähemalt merele. Me Rasmusega ei ole eriti vedu võtnud, kuid nüüd enne Eestisse tulekut nägi Rasmus rannas lapsi SUP-lauaga sõitmas ja hullamas. Neid natuke vaadanud teatas ta, et ta tahaks ka endale seda asja, mis neil lastelgi on. Ma selle peale ütlesin, et see ongi SUP-laud ju. Ta oleks nagu esimest korda elus seda näinud, kuigi me mõned aastad tagasi surfilaagris sõitsime sellega ja talle juba siis see meeldis. Mõni aeg tagasi Jaak selle tellis, saime kätte juba siis kui külalised olid, kuid paraku oli pump transpordi käigus katki läinud ja ootasime uut pumpa. Pood saatis lihtsalt uue asemele. See on neist väga armas. Pump käes, laud korralikult täis pumbatud ja mis muud kui merre. Seda on suhteliselt tüütu tassida, eriti meil Rasmusega, sest meil pole eriti pikad käed. Jaagul läheb asi libedamalt. Rasmus on nüüd viimased hommikud enne kukke ja koitu üleval, et saaks ruttu merre. Täna muidugi ei vedanud, tuul on lahte sisse ning lõpuks ometi üle kolme kuu sadas vihma. Eile sadas natuke ka, kuid täna ikka tuli nagu ämbrist, vähemalt kaks raksu. Me ei ole enne vihma niiviisi oodanud, kui praegu. Tolm, mustus ja kuivus olid juba üsna tüütud. Nüüd vähemalt õhk klaar ja natuke puhtam samuti. Rasmus on täna muidugi terve päeva “nõidunud”, et tuul ära läheks, kuid tundub, et täna jääb suppamine ehk aerusurf vahele. Mulle ka meeldis supata, kuid praegu mul see kuidagi ei õnnestu. Peaks vist rohkem harjutama. See-eest on Rasmusel asi käpas ja sõidutab mindki 😉

• 

• 

• 

• 

• 

Homsest hakkab taas tavaelu rutiin, koolimaja sai ajutise elektrilahenduse ja lapsed on taas füüsiliselt koolis kohal. Oi, kuidas Rasmus ei taha kooli minna 😀 Tuleb ainult loota, et ilmad paranevad ja peale kooli saab minna merele uut hobi harrastama.

Ilusat sügist ning püsige terved!

01.09.2021

Saigi läbi, kümme päeva meeldivat seltskonda sai otsa 🙁 Grete ja Andri suundusid järgmistele seiklustele. Jääme neid igatsema!

Tore, kui külla satuvad inimesed, kellele meeldib süüa teha! Ülemisel pildil on Grete tehtud banaanikeeks ja toormaasikamoos. Maasikad andis puuviljapoiss Gretele kingiks. Löök alla poole vööd oli see hetk, kui puuviljapoiss küsis Grete kohta, et kas ta on mu tütar 😲 Nagu misasja!? Mina nii nooruslik 😀 Grete muidugi teatas selle peale, et teda on arvatud ka 9kl õpilaseks, seega võta nüüd kinni, mida poiss mõtles. Grete arvas, et ta võib siis natuke aega ju 15 olla 😀

Head toitu hindame me kõik ja Grete ning Andriga saime päris toredaid toiduelamusi nautida. Tahtsin nad viia Augusta Agriturismosse sööma, kuid sealt ei saanudki ma oma e-kirjale vastust. Ma ju tean, et itaallased on helistajad ja WhatsAppijad, mitte e-kirja kirjutajad, eks järgmisel korral proovin kõnega. Kuna sinna ei saanud, siis läksime teise kohta, kus ma nn. “meeleheitel koduperenaistega” korra juba käisin. Kuna ma seal olen juba seda nn. testmenüüd söönud, siis proovisime à la carte menüüd. Paraku juhtus nii, et saime ainult pizzat tellida. Ma kirjutasin ju küll (WhatsAppi) ja küsisin, kas neil à la carte menüü ka on, selle peale vastati jah on. Õnneks sai Grete ikkagi midagi muud ka tellida, kuna ta jahutooteid tervislikel põhjustel ei saa süüa. Jalutasime natuke farmis ringi ja uudistasime loomi. Laud oli broneeritud kella 19:30-ks, kuid enne 20:00 keegi meid teenindama ei hakanud. See koht on huvitav – ükski teenindaja inglise keelt ei räägi, aga omanik küll. Omanik on vanem naisterahvas, kes meid näiteks koos oma lapselapsega teenindas – beebi oli süles ja käis meiega rääkimas. Väga armas oli igatahes. Sõime seekord siis pizzat ja sellist sorti, millele ei olnud tomatipastat. Maitses täiesti teistmoodi, kuid hästi. Ma võtsin hobuselihaga, paraku oli see hakkliha kujul. Andri võttis pistaatsiakreemi ja -pähklitega ning see maitses küll hirmus hästi! Jaak võttis natuke teravama vorstiga versiooni, kuna mulle terav ei maitse, siis ma sellest eriti ei hoolinudki 😉 Meeletud maitseelamust me ei saanud, kuid huvitav oli ikkagi 🙂

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Külalistel oli kindel soov meid tänutäheks Michelini ühe tärni restorani sööma viia, kuid paraku selgus, et sinna ei olegi nii lihtne kohti saada, eriti kui kaks päeva enne broneerima hakata 😀 Seega leppisime hoopis Michelini soovitusega ja ühtlasi oli seda kohta ka Jaagu töökaaslane soovitanud, seega lõpuks saime sinna sööma minna. Restoran asub Catanias ja nimeks Km.0 … Umm, jap, nõus nimi on imelik … Võtsime 7-käigulise üllatusmenüü ning teised võtsin veinid ka kõrvale. Ma pidin leppima paraku veega, sest alkoholivabasid jooke nad ei teinud ning alternatiiviks oli coca-cola … Toidud olid väga, suisa ülimaitsvad! Nautisime mõnuga ja olime üsna pikalt, Rasmus jõudis mitu korda uurida, millal me koju jõuame. Nüüd on aeg söögipiltide jaoks!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Toitudest oli kõige igavam veiseliha kartulipudruga – väga maitsev oli küll, kuid igav. Huvitav oli pasta merisiilikastmes, mis maitses natuke muda ja soola seguselt. Pärast uurides selgus, et nad kasutasid kogu sisu, mis tähendab, et see maitsebki selliselt. Gurmees kasutatakse muidu ainult merisiili marja, mis maitseb puhtalt ja pigem magusalt. Tõeline üllatus oli aga magustoidu valikus mereveega maitsestatud jäätis! See oligi soolane, nagu päriselt ja maitses nagu meie merevesi! Tõeliselt omapärane maitseelamus. Koos šokolaadimuffiniga maitses see imeliselt. Minu jaoks oli jäätis kuni lõpuni väga soolane, kuid teised ütlesid, et neil oli pärast küll magus maitse suus, ka ilma selle koogikeseta. Teenindus oli viisakas, koht oli väike ja lõpuks olid kõik lauad täis. Aitäh külalistele, tõeliselt toreda maitseelamuse eest!

• 

• 

• 

See ei ole veel kõik. Ühel päeva tegime koduseid burgereid. Me teeme neid ise ka, aga pihvid ostame siiski poest. USA omas on täitsa head veiseliha pihvid. Ega ise ka neid raske teha ei ole, Andri ju tegi, ma piilusin, kuid siin on pigem mu laiskus ja mugavus mängus. Kuna Grete valget jahu tarbida ei saa, võttis ta Eestist tatrajahu kaasa, ta muidugi leidis Decost ka selle üles. Kui tarbid, siis oskad ka paremini otsida. Toortatra leidis ta ka, hirmkalli, kuid siiski on olemas. Seega tema tegi omale tatrakukli, et saaks ka ikka burgerit pugida. Lisaks tegi ta ise ka burgerikastme ja majoneesi tegi ka. Peaks ka ise tegema hakkama, üldse pole ju keeruline …

• 

• 

• 

Viimaseks õhtuks jäi loomulikult pizza! Tundus, et me külalistele see meeldis ja kohe väga! Grete tegi isegi ühe pizzapõhja endale veel juurde. Minul õnnestus taigen ka seekord ideaalselt, kohe sõtkudes oli õige tunne ja kuju, käte külge ei jäänud kinni ning kerkis ka imeliselt. Servad tulid ilusad ja maitses ka väga hästi. Seekord oli küll kõik nii nagu peab!

• 

• 

• 

• 

Elagu söök! Ja jook ka 😉 Lisaks olid meid igal õhtul rikkalik snäkilaud ja lõputus koguses veini … Jaagul olid vähemalt kaaslased, kellega sai õhtul veini juua. Külalised on toredad ja ootame rõõmuga!

Püsige terved ja ilusat alanud tarkusekuud!

28.08.2021

Juba peaaegu nädal tagasi, 22.08 pühapäeval, käisime paadiga merel lõbusõitu tegemas. Tore, et meil siin lätlased on ja et Elina on nii aktiivne organiseerija. Juba Eestis olles saime sõnumi, et kas oleksime väikesest lõbusõidust merel huvitatud, 50€ täiskasvanu ja lapsed 25€, ma nüüd ei tea, kas see on kallis või tavaline hind, aga kuna me polnud siin enne käinud, siis muidugi olime nõus! Mõned päevad enne sõitu sain Elinalt teate, et reis jääb ära 🙁 Nojahh, mis siis ikka, kui jääb ära, siis jääb ära. Meile tulidki laupäeva õhtul selle aasta esimesed külalised ka, et teeme siis nendega pühapäeval midagi. Reede õhtul saime Janiselt kõne, et reis ikkagi toimub … Oli olnud topelt broneering ja USA omad olid loobunud, kuna olid kõik vabatahtlikena afgaane abistamas. Siia baasi on tänaseks kokku toodud 2800 põgenikku ja kokku planeeritakse siit kaudu viia USA-sse 4000 inimest. Praegu nad kõik on Jaagu töö baasis angaarides ja telkides. Aga paadisõidu juurde. Mu endine kolleeg oma elukaaslasega (Grete ja Andri) tulid meile laupäeva õhtul külla ja teatasin siis neile, et pühapäeva saavad nad Catanias veeta. Õnneks ei olnud neil selle vastu midagi ja seni kuni me merel paadisõitu nautisime, hulkusid nad linna peal ringi.

• 

• 

Väidetavalt peaks sellesse paati mahtuma kuni 40 inimest … Ummm, no ma ei tea, meid oli seitse täiskasvanut ja viis last, kellest üks oli veel pisike. Lisaks kolm meeskonnaliiget ja mulle tundus juba kitsas. Ma ei kujuta ette, kuhu nad need 40 mahutaks. Arvan, et seal läks tõlkes midagi kaduma ja nii palju inimesi ei suuda nad ikkagi sõidutada. Lisaks meie ja Läti perele oli veel üks Poola meesterahvas ning ameeriklaste pere 1,5 aastase beebiga. Ameeriklased elavad muideks meie kõrval külas. Kõik mehed olid Janise kolleegid. Ma olin enam kui veendunud, et mul hakkab halb, mul see merehaigus kipub üsna kiiresti külge tulema. Õnneks oli meri täiesti sile ja paat eriti ei loksunud, ainult siis kui “parkisime” ja teised mööda sõitsid ning seda oli väga palju! Ma ei ole enne niiviisi merel olnud, kus meri on paksult paate täis ja merre hüpates peab väga paadi ligi hoidma, et keegi üle ei sõidaks.

• 

• 

Sõit kulges mööda rannikut ca 12km Taormina poole ja sõitsime kuni Aci Trezzani. Esimene peatus oli üsna Catania külje all, ma koopa nime ei mäleta ja tutvustusel seda kohta kirjas ei ole, kuid seal saime esimesed ujumised teha. Seal oli sügavust ca 20m, vesi oli tume ja suhteliselt kõhe oli ujuda. Mitte midagi ei näinud ja meil kõigil võttis aega, enne kui vette läksime. Lõpuks, kui vees olime, oli päris mõnus.

• 

• 

Teine peatus oli Grotte di Ulisse juures, kus vesi oli selgem ja sügavust ca 10m, siin olid juba kalad ning pimedust vähem. Koobastesse ujuda ei saanud, kuna nii tihe paadiliiklus oli. Lisaks on paadiga väga lähedale ja sisse sõitmine keelatud. Kuigi kaks paati sõitsid sisse ka, siis kui me seal olime. Kapten ütles selle peale, et kui merepolitsei tuleb, siis saab päris soolase trahvi, ma enam summat ei mäleta, aga see oli päris suur. Me olime just sinna ankrusse jäänud, kui juhtumisi tuli kohe ka merepolitsei, kes näod üle kontrollis. Kapten pani vette ühe täispuhutud oranži poi, mis tähendab, et inimesed vees ja teised paadid peaksid olema natuke tähelepanelikumad ja me ise ka sellest poist kaugemale ei ujunud. Lastel oli rõõmu väga palju, kuna tohtis igalt poolt vette hüpata ja lemmikuks sai neil paadi katuselt hüppamine, sealt oli ju mõnusalt kõrge! Siin oli pikem peatus, kus tehti ka väike snäkipaus ning pakuti bruschettasid. Meie paatkond on nüüd teenusepakkuja FB lehel ka üles märgitud. See pilt, kus ma bruschetta kandikut hoian, on sealt võetud 😉 Sukeldudes oli tunne nagu oled mõnes National Geographicu dokumentaalfilmis, kus vee all kalaparvi filmitakse. Kalu oli seal sadu! Meeletus koguses. Paraku küll halli karva, kuid ikkagi, vaatepilt oli lummav!

• 

• 

• 

• 

Mõne aja pärast suundusime viimasesse “parklasse” Aci Terezza juurde. Kuna oli pühapäev, siis oli väga palju inimesi merel ning kapten tahtis kindlasti “parkimiskohta” saada, enne kui kõik kohad hõivatakse. Teel sinna nägime ägedat kindlust – Castello Normanno – merelt nägi see eriti efektne välja. Meekonnas olnud tüdruk töötab seal ja rääkis lastele, et nad öösiti teevad kummituste hääli, kuna legend räägib, et kunagi iidsetel aegadel inimesed hüppasid tornist vette ja need, kes ellu ei jäänud, et need käivad nüüd kummitamas. Viimases peatuses oli tõeliselt palju paate ja inimesi. Ja seal oligi paatide parkla, sõna otseses mõttes. Ankrut seal alla ei lastud vaid paat kinnitati mingi nööri külge, kus olid väikesed ujukid. Iga ujuk tähistas paadi “parkimise” kohta. Ma ei ole enne kunagi lõunariikides merel käinud, seega võibolla see ongi tavaline, meie jaoks oli see igatahes elamus, et nii saab ka. Seal oli kohe üsna pikk peatus, nii, et lapsed jõudsid isegi hüppamisest ja ujumisest veidikene ära tüdineda. Ühtlasi oli seal ka lõunapaus ja meile pakuti pastarooga. Õnnetuseks läks kohvikann ümber, seega enne kohvi saamist kobisime taas kõik uuesti vette ligunema, palav oli ju. Meeskond seni koristas paati ja pani uue mocca poti tulele. Lainetus oli üsna korralik, kui mõni suurem alus kiiremini mööda juhtus sõitma. Lätlaste vanem tüdruk, me ei suuda nende nimesid meelde jätta, seega on nad meie jaoks – vanim, keskmine ja noorim :D, leidis kaljulõhest meritähe. Päris tõelise meritähe! Me Janisega olime enam kui veendunud, et see on punast värvi, tüdruk ise ütles, et oranž, kolmas arvas, et roosa ja kõige väiksem, et see on ju kollakat tooni ka 😀 Seega igaühele oma värv. Aga väga lahe leid igatahes! Siin oli ka kalu, aga vähem, sest liiklus oli tihedam, kuid meri paistis läbi ja vaated olid ikka lummavad. Rahvas tegeles igasugu asjadega – need, kes lähenesid kaldalt, kas ujusid, suppasid, sõitsid kanuudega. Paatide peal olijad vedelesid peamiselt niisama paadis või ujusid selle ümber. Meie paatkond oli kõige energilisem – hüppamist ja kilkamist oli korralikult. Vähemalt lastel oli tõeliselt suurepärane päev! Päikest saime ka kõvasti, hakkasimegi juba heledaks kuluma, nüüd on taas triibud peal 😉 Rasmus päevitas omale ujumisprillid näkku ja ajas siin paar päeva tagasi nina pealt naha ka maha 😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Tagasiteel sõitsime veel auringi ümber väikeste meres olevate kaljude Faraglioni di Aci Trezza, mis on aastatuhandete taga sinna tekkinud. Öeldakse ka Cyclopean Isles (Isole Ciclopi) ja nendega on seotud taaskord legend nagu enamus asjadega siin saarel 😀 Kes soovib saab internetist otsida, selle kohta tuleb väga palju infot, kuid üks inglise keelne on SIIN. Vaade on äge ja nende juures oli see teine paatide “parkla”. Tiir tehtud, kõik ära väsitatud ja algas sõit tagasi Catania sadamasse. Kokku olime merel ca 6,5 tundi, pärast olime merest ja päikesest üsna tüdinud ning väsinud 😀 Aga elamus oli võimas ja meile väga meeldis. Nii tore, kui keegi sellised asju viitsib orgunnida ja meid ka kaasa kutsuda!

• 

• 

• 

• 

• 

Imeilusat suve jätku ja püsige terved!

22.08.2021

Homsest, esmaspäevast 23.08 ootab Rasmust ees 7 klassi minek ja täitsa viimane kooliaasta USA süsteemis. Veidike on nagu kahju ka … Rasmus on juba pikemat aega rääkinud, et ta väga tahaks, et kool oleks distantsõppel ja vahetevahel on soovidel kombeks täituda, kool alustabki distantsilt 😀 Põhjuseks ei ole üldse mitte koroona, vaid kooli elektriga varustanud alajaamas oli suuremat sorti põleng ja kogu koolikompleks on ilma elektrita. Kui elektrit ei ole, siis ju mitte midagi ei toimi, seega alustatakse kooliaastat distantsilt. Põleng toimus ca kaks nädalat tagasi ja siiani pole veel midagi kuulda olnud, et lähiajal korda saaks. Hetkel on kindel see, et vähemalt nädal aega on distantsõpe, kuid arvatavasti kutsutakse lapsed kooli peale USA pühi ehk alates 7.09. Eriti tore oli muidugi see info, et oodatakse generaatoreid, et saaks ikkagi koolile elektri ja neid oodatakse Hollandist 🤨 Tundub, et lähemal ei ole vajadustele vastavaid saada 😀 Kuna see võtab aega, siis ongi see distantsõppe lõpuaeg suhteliselt segane.

Tunniplaan saadeti neljapäeval ka lõpuks ära. Ma enam ei mäleta, kas ma siia kirjutasin, aga ega küll küllale liiga tee. Ühesõnaga eelmise kooliaasta lõpus, kui 7 klassi valikaineid paika pandi, helistati koolist Jaagule ja küsiti, kas Rasmus ikkagi võiks võtta matemaatika 7/8 klassile ehk selle intensiivsema ja raskema variandi. Kuna nad samal ajal tulid koolist, siis oli Rasmus ka autos ning helistajaks oli tema nn. kooli nõustaja, kes tunniplaani koostab ning vajadusel erinevates küsimustes toeks on ja matemaatika õpetaja. Jaak vastas muidugi, et Rasmus valis ju lihtsama matemaatika ehk tavaline 7 klass, et kergem oleks, mille peale teised said naerda. Mis muud, kui lõpuks Rasmus nõustus selle kõrgema taseme matemaatikaga, mis tal muud ikka üle jäi 😀 Õpetaja ikka meelitas ta ära, kuna tal on pead ja oskab, kuid ikka on ju mugavam teha asju lihtsamalt, kui raskemalt. Paraku ei ole õpetaja sama, on keegi naisterahvas, tundub väga ülevoolavalt energiline, vähemalt tema poolt saadetud e-kiri oli küll selline emotsionaalne ja paljude kirjeldustega, kuidas talle ikka matemaatika meeldib ja ta seda igapäeva elus kogu aeg märkab ja paralleele toob. Näis, kuidas selle õpetajaga klapp saab olema. Lisaks on Rasmusel sel poolaastal koorilaul … Kuna tal on pooleldi häälemurre, siis ma ei saa enam hästi aru, kas tal on veel lauluhääl alles või mitte. Ega ta enam eriti ei laula ka, väiksena oli tal ju imeline lauluhääl. Peamine häda on muidugi selles, et ta ei viitsi sõnu pähe õppida ja talle kohe üldse ei meeldi esineda, kohe üldse mitte. Ta oli juba natuke närvis, kuna tuleb ka USA ajalugu, kus eelmisel aastal õppinud pidid palju videoprojekte tegema ning talle see kohe üldse ei meeldi. Igasugune esinemine, filmimine ja etlemine on totaalselt välistatud … Huvitav, kelle laps ta küll on?! 😀 Seekord olid need valikained hästi halbade paaridena ja Rasmus valis halvimast parima ehk ajakirjandus ja muusika, teine valik oli itaalia keel ja midagi veel. Teaduse ja ajakirjanduse/inimeseõpetuse õpetajad on samad, teised on kõik uued. Teisipäeval on õpetajatega üle video kohtumised, eks siis saab teada, kuidas Rasmusele nad läbi ekraani tunduvad 😉

Rasmus sai reedel, taasiseseisvumispäeval 20.08 oma esimese vaktsiini ka kätte. Paraku süstiti talle Modernat, kuigi ma olin igale poole paberitele kirjutanud Pfizer. Mu pärimise peale, et miks see, siis arst vastas, et need on võrdsed. Ja jah, ma tean, et Moderna sai ka mõni aeg tagasi loa alates 12-aastastele, kuid ikkagi. Mul enam ei olnud meeles, miks me seda ei tahtnud, kuid Jaak tuletas meelde, et tal tööl kõik, kes Modernat said, olid peale teist süsti erinevate haigusnähtudega siruli maas, kellel suuremad kõrvalnähud, kelle väiksemad. No tuleb loota, et Rasmusel ei tule mingeid nähte. Teine süst on juba 4 nädala pärast 17.09. Süstimine läks imekiirelt, ca 30 minutit ja tehtud. Kui sinna kohale sõitsime oli meeletult pikk autode rivi, kahes reas seisti, politsei reguleeris midagi ja ma ei saanud alguses üldse aru, mis toimub. Jaak ütles, et see on läbisõidu testimine ja nii oligi. Kui eelmine kord oli testimise pool üldse kinni, siis peale seda, kui “rohelise passi” kohustus sisse viidi avati igal pool testimispunktid uuesti. Vaktsiini ei tahtnud mitte keegi … Parkla oli praktiliselt tühi, turvamees nukrutses maja varjus ja õues ei olnud ühtegi inimest. Ukse peal oli tädi, kes temperatuuri mõõtis. Kuna enamus tulid ilma täidetud paberiteta olid sees kõik need paberite kontrollijate kohad täis. Sama tädi kontrollis ukse peal kõik üle ja kuna mul oli kõik korrektselt täidetud, lubas edasi minna. Küll oli oht, et me ei saagi sisse, minu kehatemperatuur oli piiri peal, ta konsulteeris kõrval oleva tädiga, kes arvas, et ei ole väga üle, et laseme sisse. Mul juba tuli ärev moment, et kuidas edasi, kui sisse ei saa. Ma ennast küll palavikuliselt ei tundnud, kui siis võibolla veidi ülekuumenenud, kuigi autos oli jahutus sees ja õues normaalsed temperatuurid, sinna 33 kanti, et ei tohiks ju kuum olla … Jaak arvas, et äkki oli see termomeeter katki, sest baasis pärast ei öeldud mulle midagi, et temp kõrge oleks … Läksime siis arvutitädi juurde, kes alguses meid laua taha tahtis saata, näitasin ja proovisin selgitada, et ukse peal juba kontrolliti ja kõik ok. Pani vajalikud allkirjad, toksis info arvutisse, tegi mõned koopiad ja saatis süsti tegema. Üks arst oli kohe vaba, taas rääkis inglise keelt, küsis oma küsimused ja tegi süsti ära. Natuke imelik arst oli, pärast käis mitu korda meid vaatamas, kui me oma 15min täis istusime … Võibolla me meeldisime talle 😉 Igatahes ca 30 min pärast peale autost välja astumist, olime juba lõpetanud ja suundusime edasi baasi poodi tenniseid ostma, mida taaskord saada ei olnud 😀 Küll saime seekord grillile gaasi, mis eelmine kord ka otsas oli. Küll saab öelda, et kõige olulisem ehk vaktsiin on käes ja sellega ka võimalus muuseume ning erinevaid vabaõhu atraktsioone jm kohti külastada! Meil on nüüd perekondlik kokteil – Jaak sai AstraZeneca, mina Pfizeri ja Rasmus Moderna 😀

Koju sõites avastasin, et meie kodutee baasist kuni Baia del Gambero ära pööranguni on ühelt või teiselt poolt teed põlenud. Nagu sõjafilmis nähtud sõjatandrid oleks, päris trööstitu vaatepilt … Mõnda kohta ei tunne enam äragi, sest lage on ja oht mööda sõita on üsna suur. Teisipäeval testi tegemast tulles pidime ka ranna teel otsa ümber keerama ja teise tee leidma. Ühel pool teed oli meeletu tulekahju, kõik paukus ja praksus. Terve kari mehi olid küla poolse tee ääres ja vaatasid seda pealt, kaks meest olid särgid seljast võtnud ja vehkisid nendega, et autod tagasi pööraks. Tundub, et tuli oli üsna alles alguse saanud, sest meile tuli vähe autosid vastu, küll kui me ümber keerasime, oli meie taga juba pikk-pikk autode rivi tekkinud. Koju jõudmine läks ca 15 minutit pikemaks, kuid pääsesime tossust ja leekide eest. Loomulikult tahtis Google Maps meid järjekindlalt sinna teele tagasi saata, kus tulekahju oli. Ignoreerisime seda, kuid see üritas ikka viimase hetkeni meid sinna tagasi suunata. Õnneks vahepeal vaatasime kuhu ta saadab ja tegime korra veel kannaka, et meil on vaja teist kaudu minna. Selles suhtes on kurb, et Maps ei saa aru, kui ma sõidan teise suunda, siis mul on vaja uut marsruuti, mitte ma ei taha sinna tagasi minna, kust ma ära pidin tulema. Ja seadete all ei ole seda võimalust, et seadistada neid asju ümber. Lisaks on uuematel mudelitel peal eriti peen versioon, kus alati ka tänava nime ütleb ja see kuidas ta itaalia keelseid nimesid väänab on väga segane, kuna hääldus võrdlemisi õudne … Ja seda ei saa ka maha võtta, väga tüütu!

Püsige terved ja mõnusat augusti jätku!

19.08.2021

Eile olime kultuursed! Tavaliselt on need etendused mais ja juunis, kui veel nii palav ei ole, kuid sel aastal istusime ju sel ajal oma “oranžis” tsoonis ja midagi ei toimunud. Eelmisest aastast rääkimata. Juuli alguses tuli mul FB-sse reklaam, et Siracusa Kreeka teatris hakkavad taas etendused. Kolm erinevat tükki oli ja mängitakse 03.07-21.08. Lugesime sisu läbi, niipalju kui aru saime, siis meie välja valitud Baccanti tundus olema väheke huvitavam ja rohkem ajastutruu, kui teised kaks. Mõeldud, tehtud ja piletid ostetud. Mingil põhjusel oli mul meeles, et see toimub 23.08, hea, et piletimüüja seda “rohelise passi” infot saatis, hakkasin siis täpsemalt vaatama, millal etendus on ja selgus, et hoopis 18.08. 😀 Algusajaks oli pandud 20:00, päike siis juba loojumas ning ei tohiks nii palav olla, kuid ikkagi oli nii 30 kraadi vähemalt. Kodus oli mul veel meeles, et võtan lehvikud kaasa, aga ikka jäid maha. Õnneks oli vahepeal tuuleke ja kui täitsa pimedaks läks võtsin maski nina pealt ära, et natukenegi mõnusam olla oleks. Kuna kõikidel oli kohustuslik see “rohelise passi” teema ja Rasmusel jätkuvalt veel vaktsiini ei ole, siis käisime 17.08 Catanias talle testi tegemas. Kui Eestist ära tulles tegime selle kalli PCR testi, siis nüüd tegime selle odavama antigeeni oma. Sain teada, et reisimiseks sobib see antigeeni oma ka ning Itaalias tõestamaks, et oled terve ja sisse saaksid igale poole. Siin maksis see 20€ ja 15 minutiga vastus käes. Meil läks selles suhtes hästi, et kohe saime sisse ja meil lubati sinna vastust ootama jääda. Vahest on hea olla välismaalane 😉 Tegelikkuses käis süsteem nii, et üks onu oli ukse peal, kes inimesi sisse laskis ja tädi arvuti taga registreeris andmeid. Inimene andis proovi ära ja siis läks tänavale tulemust ootama. Alguses ma mõtlesingi, et järjekord on, et saame natuke oodata, aga pärast selgus, et need olid hoopis vastuste ootajad. Tädil võttis Rasmuse andmete sisestamine aega, seega saime konditsioneeritud ruumis rahulikult istuda ja vastust oodata. Nii nagu paar päeva tagasi antud proov, oli ka see negatiivne. Seekord ei hakanud tal silmad vett jooksma ja võeti natuke teistmoodi, keerutati seda tikukest ninas. Eestis nii ei olnud tehtud. Loodetavasti rohkem teda testima ei pea ja ehk õnnestub homme esimene vaktsiin saada. Baasi kliinikus ei tea keegi midagi, seega läheme proovime õnne Catania vaktsineerimiskeskuses. Leidsin artikli, kus oli info, et alates 16.08 saavad 12-18 aastased ilma broneeringuta vaktsineerima minna, katsetame siis, äkki läheb õnneks 😉

Lõpuks sain siin ennast päriselt üles lüüa, nagu päriselt. Huuli värvida ei olnud mõtet, kuna mask pidi nagunii ees olema, aga silmad sai pähe võõbatud küll, ehted külge pandud ja kleit selga. Päris mõnus oli 😉 Siracusale kombe kohaselt oli sissesõit umbes, nagu ikka, inimesed kiirustasid koju või teatrisse. Parkisime suurde parklasse ja seadsime sammud teatri poole. Kõigepealt oli kaks onu, kes kontrollisid “rohelist passi”. Rasmuse paberit vaatas üks neist kahtlevalt, kuigi see oli puhtas itaalia keeles, ütlesin siis, et eile tegime, mille peale onu ütles ok ja lasi sisse. Järgmisena oli neiu, kes keha temperatuuri mõõtis ning seejärel neiu, kes pileteid kontrollis. Nagu me eelnevalt teame, mida rohkem inimesi tööd saab, seda parem 😉 Aga tänu sellele oli ka ainuke järjekord “rohelise passi” kontrollis 🙂 Rahvast oli mõõdukalt ja müüdud piletitel olid jäetud istekohad vahele, kui ei olnud üks leibkond. Algus venis, kuid lõpuks 20:20 hakkas etendus pihta. Omast arust läksime ooperit kuulama, kuid selgus, et tegemist oli hoopis etendusega. Selline tänapäevases võtmes jumalate ning nende poegade-tütarde-emade lugu “Baccanti” tipitud mitme perfoomens tüüpi vahepalaga, mis etendusega haakusid.

Istuda oli natuke ebamugav, sest selga ei saanud toetada, seega hakkasid paljud peale 1,5h istumist rohkem nihelema. Kuna Rasmusel oli väga suur vajadus WC-sse minna, hiilisime me ca 22:00 ära, eeldan, et etendus peale seda enam väga kaua ei kestnudki. Meil olid ostetud piletid suhteliselt keskele ja ette. Vaadata oli hea, kuid ära hiilimiseks liiga nähtav koht 😀 Pakkusin peale WC ringi välja, et läheme piilume lõpuni, aga pere arvas, et võiks koju minna – uneaeg tuleb ikkagi peale 😉 Rasmus teatas äkki, et talle etendus meeldis … Ma olin enam kui veendunud, et talle see ei meeldinud, kuna kibeles ära. Selgus, et meeldis, lihtsalt häda ei lasknud rahulikult nautida 😀 Ega etendusel midagi viga ei olnud tõesti, aru ainult eriti ei saanud … Kuna jumalatest ja poegadest oli juttu, siis me eeldasime, et ega palju kaotsi ei läinudki, sai lihtsalt etlemist nautida. Lisaks olid ka enamus näitlejaid head ja täitsa nauditav oli, vedas, et ooper ei olnud 😀 Vaheklipid olid veidrad nt. ühel hetkel sündis ühest üles tõmmatud suurest inimkujust inimene, hästi oli tehtud, aga lihtsalt imelik oli vaadata. Ja kõik need, kes neid vahepalasid esitasid olid suurepäraste lihastega ning tugevate randmetega. Nad pidi mingeid poose ikka üsna kaua hoidma. Lisaks oli väga palju jooga ja pilatese asendeid, ma küll nii kaua neid ei jaksa hoida nagu need seal lava peal …

• 

Mulje oli positiivne ning etendus nauditav, ilm ilus ja kõik oli lihtsalt suurepärane! Perekondlik esmakogemus õnnestus 100%! Võib-olla läheme tulevikus isegi veel 😉

Püsige terved ja ilusat suve jätku!