Uus elu uues riigis – Page 8

Sitsiilia põleb – sõna otseses mõttes

15.08.2021

Iga aasta on oma näoga ja praegune on erakordselt kuum! Teatavasti mõõdeti siin, meie oma kodu maakonnas Siracusas, mõni aeg tagasi uus EU kuumarekord – 48,8 kraadi. Hetkel ei ole see veel kinnitatud, kuid palav on küll. Meil siin mere ääres on üldiselt alati jahedam ja kraadid üle 40 ei ulatu, kuid nüüd on ka meil peaaegu 41 kraadi ära olnud ning sisemaa poole oli 46 – see oli tõsiselt kuum, kohe nagu ikka väga kuum.

30.07 kell oli siis alles 15:00 ja temperatuur tõusis veelgi – kodus ja autos umbes 50km kodust eemal. EU kuumarekordi info meedias – 11.08 Siracusas 48,8 kraadi

Tol päeval algasid ka massilised põlengud, see oli nimelt 30.07. Meie juures põles üleval tee ääres kõik, mis põleda andis. Õnneks ei kandunud tuli külani, vaid vaibus enne maha. Kui me muidu sõidame paremale poole pöörates Cataniasse, siis seekord nähes, kuidas leegid üle tee käivad, tegime ümberpöörde ja läksime suurema ringiga. Üks noormees juba kutsus tuletõrjet, kuid see oli asjatu vaev. Tol päeval oli ainuüksi Catania piirakonnas 60 tulekahju, millest 15 olid suured. Pärast koju sõites oli ka vasakule pöörangul kõik tee äärest ära põlenud. Lisaks põles mitmes kohas kiirtee ääres ning üks ranna piirkond sai samuti kõvasti kannatata. Kokku põles seal rannapiirkonnas maha 16 maja ja 150 inimest evakueeriti ning lisaks langes tuleroaks üks populaarseimaid peesituskohti. Mu uus telefon pildistab pimedas superhästi, seega ootan nüüd, et ilmad natuke jahedamaks läheksid, et ometi Suurt Tossutajat näeks ja saaks tema etteastetest pilte teha. Need peaksid nüüd eriti ägedad tulema!

Catania külje all ranna piirkonna põleng – punane kuma on tuli ja paks must toss on samuti sellest tulekahjust.

Suure kuumuse ja põlengute eest pagesime perega kaheks nädalaks Eestisse. Lend oli 1.08 ja hoidsime pöialt, et see ikka toimuks. Sama nädala esmaspäeval oli näiteks lennujaamas streik, seega midagi ei lennanud. Tundub, et nad mitu korda nädalas ei streigi ja uut ees ootamas ei olnud. Lisaks need õnnetud tulekahjud – 30.07 oli lennujaam 1,5h kinni, et helikopterid ja lennukid saaksid tulekahjusid kustuda. Kuna põles ju otse lennujaama külje all, siis päästjad lendasid otse üle lennuvälja. Lisaks ei tasu ära unustada, et Suur Tossutaja on jätkuvalt superaktiivne ning iial ei või teada, kust poolt tuul puhub, et kas seekord läheb õnneks või mitte. Kõik läks hästi, lennuk lendas ja jõudsime Riia vahemaandumisega ilusasti Eestisse.

Lendamine on jätkuvalt ülimalt piinarikas. Kogu aeg peab jälgima, mida riigid otsustavad. Läti on eriti “tore”, kui Eesti kehtestab reeglid E-P ja info laekub reedel, siis Läti kehtestab reeglid juba kohe ehk laupäevast. Seega otsisin veel siin mõnda kohta, kus saaks vajadusel laupäeva hommikul testi teha, et kindlasti enne pühapäeva hommikut vastus tuleks. Õnneks transiidireisijatele midagi ei muutnud ja kui oled lennukiga ning 24h jooksul edasi lendad ning lennujaamast ei välju, siis mitte midagi peale deklaratsiooni ei nõuta. Deklaratsiooni täitmisel kästakse alaealine enda deklaratsioonile lisada, kuid QR kood tuleb ikka vanema nimega. Catania teenindaja oli meiega natuke hädas, sest Rasmuse nimel seda ei olnud, ma lahkelt lubasin, et võin QR koodiga info sisse lugeda, et seal tegelikult on lapse nimi ka olemas. Õnneks uskus niisama. Tahtis Rasmuse testi ka näha, kuid me ei teinud talle seda. Kuna Riias oli lennujaama transiit ning Eesti välisministeeriumi lehel oli kirjas, et kõik eestlased saavad koju ja olenevalt kust tullakse, tuleb maabudes lihtsalt kohe test teha. Vaktsineeritud inimestelt ei taha keegi midagi, lihtsalt seda nn. “rohelist passi” peab näitama. Kui muidu läheb Catania lennujaamas pagasi ära andmine ca 1 tund, siis nüüd tuleb veel vähemalt 30 min juurde arvestada. Isegi siis kui kolm teenindajat korraga töötavad. Igasuguseid asju mida kontrollida on lihtsalt nii palju! Lisaks ei ole ju inimestel kõik asjad tehtud, mitu tükki saadeti testi tegema ning paljud täitsid neid sihtriigi deklaratsioone. Eesti oma ei küsitudki, mis oli imelik, sest sihtriik oli meil ju Eesti. Ühesõnaga vaesel teenindajapoisil lõpuks käed värisesid, kui ta meie asju lappas, kuid ära ta meid registreeris ja sisse me saime. Olimegi sujuvalt 1,5h chek-in´is. Turvas läks õnneks kähku, mind ja mu asju kontrolliti, ega pommi jälgi pole, tavaliselt satun ma kogu aeg Eestis sellesse kontrolli. Seejärel kiirelt poest ühed veed ning WC ja juba oligi pardale minek. Sealt järjekorrast saadeti ka ühed noored ära ehk ei lastud lennukile, arvatavasti oli “rohelise passi” teema, sest deklaratsioone saab täita ja kohe tuleb vastus. Seega, lennufirmad kontrollivad ikka väga hoolega, et kliendid reegleid jälgiks. Küll ei toimunud mitte mingit kontrolli Riia-Eesti lennul 😀

Eesti tervitas meid päikese, äikese, vihma, tuule, sooja ja külmaga – kõike oli ja kondid said meeldivalt maha jahutatud. Esimese nädala lõpuks sain ka külma, seega olin kaela ja seljahaige. Õnneks olid nii ämma arstikapis kui ka tädil maal imet tegevad kreemid ning sain sellest kangusest üsna ruttu jagu. Olime küll kaks nädalat, aga kõikidega ikka kohtuda ei jõudnud, kui enda jaoks olulised inimesed nägin peaaegu kõik ära 🥰 Lisaks saime käidud kõikide arstide juures, kus oli ette nähtud. Tervised on loodetavasti korras, ma oma testide tulemusi veel ei tea, aga kui need laekuvad, eks siis saab teada 😉

Meie tavapärane aastavahetuse seltskond 😍🍾

Lihtsalt NII lõpmata nunnu, no vaadake neid silmi 🥰 Pererahvas ja eriti perenaine on sama nunnu – aitäh Liina meid võõrustamast 😘

Ihasalus käisime ka – seal on nii palju jälle muutunud. Rannas on vana muul korda tehtud ja suuremaks ehitatud, et paadid saaksid paremini randuda. Nüüd saab suure kivi otsast peakat ka hüpata, me ei hüpanud, kole külm oli ju. Avastasin praegu seda kirjutades, et ma ise ei turninudki suure kivi otsa … Järgmine aasta parandan vea! Käisime vanaemal ka külas. Kui ta muidu ajab kõiki ruttu ära, siis seekord pidas ta lausa tund aega vastu. Nii tubli ja vapper memmeke! Ja me saime värsket lesta – kahel eelmisel päeval oli maal olnud korralik torm ja seega keegi merel ei käinud, kuid tol päeval oli ilm rahulik ja ma sain just äsja püütud lesta süüa. Tädi tegi, meeletult hea oli, lisaks ka värske kartul ning Rasmus pistis nahka kõik tädi Pille kurgid 😀 Vanaema juurest tagasi tulles tuli meiega kaasa üks ülimalt mängulusti täis väga suure ja koheva sabaga kiisu – hiljem selgus, et Suurekivi kass ja nimeks Maru. Vahepeal oli tõesti nii kiire nagu marutuul! Väga armas kiisu oli, Rasmus sai kassiga ka toimetada, mida veel maal käimisest muud tahta 😉 Meri, lest, kasvuhoone kurk ja kass 😀

Vana(vana)emaga ja kassiga – saba näete?!

Oleme EMT familyga kolm veebipidu selle aja jooksul teinud, kui ma Sitsiilias olen olnud. Üks oli küll selline, kui teised olid Jürkal külas ja mina üle veebi, kuid sain siiski osa. Seekord käisime Inxul külas, kes on juba head mitu aastat Raplamaal pesitsenud ja kõvasti aiatöid teinud. Väga ilus suur aed on, lisaks kanad, koer ja kass. Samuti saime ära maitsta tema firmakoogi – brita, maitses tõesti suurepäraselt. Nii tore oli neid kõiki taas üle pika aja silmast silma näha! Mul oli sel päeval esimest päeva kael ja selg haige, seega olen meelega paksemalt riides …

Käisin ära ka uuel, just äsja avatud kruiisilaevade promenaadil. Ilm oli tol päeval suhteliselt sõbralik, seega saime rahulikult uudistada. Kuna päev oli olnud kiire, siis oli lõuna- ja õhtusöök ühekorraga promenaadi restoranis. Teenindajad peavad veel natuke õppima, kuid söögid olid täitsa ok. Kui vähegi võimalik, soovitan promenaadile jalutama minna – eriti kui liinilaevad ja jahid ka ringi sõidavad, siis on väga tore vaatepilt! Mul tuli deja vu Como järvega, seal on ka selline pikk muul, mis üsnagi pikalt järve ulatub.

Üks ja ainus – Alina 🥰 Magustoit ikka ka ja üks vahva klõps minust 😉

Tädipoeg sai vahepeal ühe beebi võrra rikkamaks, neil kasvab peres nüüd lisaks Mirtelile ka väike Iiris. Käisime ja vaatasime beebi ka üle. Saime taas hästi süüa – tänud siinkohal pererahvale. Rasmus sai natuke Mirteliga mängida ja mina sain beebit nunnutada. Jaak läks sealt edasi venna juurde Sakku ja meie suundusime koju. Koduteel saime mitu sahmakat paduvihma kaela. Kui esimestel kordadel oli ikka teed ka näha, siis lõpuks oli lihtsalt valge sein ees. Ma ei ole ise pidanud kunagi sellise ilmaga sõitma. Kojamehed rapsisid nagu hullud, teed ei näinud, ülekäigu rajale lähenedes käskisin Rasmusel ka silmi teritada, et ega ometi mõnda inimest kusagil ei ole. Mitmed autod seisid lihtsalt ohutulede vilkudes tee ääres, sest sõitmine oli raskendatud. Mul oli ca 2km vaja ainult sõita, ei andnud alla. Harku järve juures oli vesi umbes põlvini, vaatasin kuidas ees auto sealt basseinist läbi läks ja ainult lootsin, et me ka läbi saame ja auto sinna ära ei upu. Kodu juures läks Rasmus pagasnikust vihmavarju tooma ja oli koheselt kuni aluspüksteni läbimärg. Hoovis oli ka korralik bassein, seega saime jalad ka märjaks. See oli õnneks ka ainus kord, kus nii hullusti jala olles vihma kaela saime. Muidu oli ilm meie vastu helde.

Hmmm, ei tea, kas peaks selle käruga midagi ette võtma?! 😀
Mina ennast võõraste sulgedega ehtimas – tuttuus beebi Iiris 🥰

Sama päeva õhtul olime kunagise Telia tiimiga kutsutud Kose kanti ühe kolleegi maakoju mõnusasti aega veetma. Paraku jõudis vihm sinna koos meiega, kuid koosviimist see ei seganud ja oli tõeliselt vahva. Kutse saamine oli muidugi ka omaette naljakas lugu. Ühel päeval helistas mulle endine ülemus, et kuule, Sa oled Eestis või, ma vastu, et olen jaaa. Selgus, et üks kolleeg, kes jätkuvalt Telias töötab, kutsus külla. Peale kõne ütlen Jaagule, et huvitav, kuidas see Telias töötav meesterahvas teadis, et ma Eestis olen? Jaak oli 100% veendunud, et Alina ütles. Ma vastu, et nad ei suhtle … Siis Jaak pakkus, et äkki Liina, selle peale ma ütlesin, et nad ei tunnegi teineteist 😀 Lõpuks selgus, et Liina ja see meesterahvas on tiimikaaslased ja tuli jutuks, et olen Eestisse tulemas ning Alina andis täiendava vihje, millal mul võiks aega olla. Nii põhjalik eeltöö ja nii armas, et mind ka kutsuti! See oli üks väga tore koosviibimine. Kiirelt orgunnitud ja kõigile sobis. Ahjaaa, ja sain seal mekkida siiani oma elu parimaid makroone. Küll need olid head!

Me ei olnud käinud ammu loomaias – uus jääkarude pesa oli täitsa nägemata. Jaak ajas omi asju ja me Rasmusega külastasime siis loomaaeda. Üks jääkaru oli isegi kodus ja tegi meile trikke. Lisaks vaatasime üle hülged, ilma nendeta ei saa. Rasmus sai oma laamad ning mina oma leopard ning Jaagule jäädvustasime surikaadid. Väga tore oli see, et nad on vanadest karupuuridest eksponaadi teinud. Mul oli Patarei vangla tunne peal. Päris kitsastes oludes pidid need mõmmid hakkama saama. Nägime ka Mati Kaalu, leopardi puuri juures tarka juttu rääkis, kuulasime natuke pealt ka. Rääkis loomadest toredaid lugusid, seda ta oskab hästi!

Jääkaru omas elemendis
Aeg tiiva siruulatust mõõta

Nagu tellitud oli seekord 13 ja reede, mis juhtumisi oli täditütre sünnipäev, kuid lisaks ka “13 ja reede klubi” kokkusaamise päev. Ühe kunagise EMT tiimiga, kui taas struktuuri muudatus oli ja meid laiali lammutati, leppisime kokku, et hakkame tulevikus regulaarselt kohtuma, et võõraks ei jääks. Sellest tuli kokkulepe, et igal 13 kuupäevaga reedel saame kokku. Vahelduva eduga on see meil isegi üpris hästi õnnestunud. Osad tiimi liikmed on natuke vähem aktiivsemad ja neid pole ammu näinud, kuid enamus siiski tuleb ja juttu jätkub meil alati kauemaks. Seekord juhtusid ka Vanalinnapäevad sellel ajal olema ning kuna õhtu oli ilus, mees oli vennaga sõbra juures saunas ning laps seikles sõpradega Tiskres, siis ei olnud mul koju kiiret. Jalutasin veidi vanalinnas ning läksin kuulasin Raekoja platsil kontserti. Nagu tellitud oli J.M.K.E ja Vennaskond ning mingi Soome bänd, mille Jaak kohe ära tundis, kui ma pilte näitasin. Soome omaaegne kõige kuulsam rokkar. Esimesena esines J.M.K.E, lava ees oli päris palju noori punkareid ja ma arvasin, et punk on surnud … Noorus ja Jaaguga kohtumine tulid kohe meelde, tema neid laule ju kuulas ja mitte vähe. Siis tuli see Soome onu, aga sellest ma väga ei hoolinud ja läksin kohvikusse teed jooma. Kui J.M.K.E laulis umbes 30 minutit, siis see Soome bänd oli ca 50 minutit ja ma läksin arvestusega, et nad ka 30 minutit laulavad. Seega pidin ikkagi neid kuulama. Väga palju vanu soomlasi oli kuulamas ja näppu viskamas, väga imelik oli vaadata 😀 Lõpuks tuli Vennaskond – taaskord tõeline nostalgia. Areng on ka toimunud, kui vanasti Trubetsky lihtsalt seisis ja laulis oma laulud ära, siis nüüd kõnnib ta laval edasi-tagasi 😀

Viimasel päeval oli Rasmusel hommikul veel hambaarst – õnneks ühtegi auku ei olnud, kuid hambad olid kehvasti pestud. Sai uue loengu osaliseks ning ostsin ka mingid tabletid, et kui hambad ära pesta ja see tablett katki närida, siis mustad kohad värvuvad roosaks. Tehti korralik hambapesu – nii ilusad puhtad olid, ilus kohe vaadata! Päeval käisime Luccas toitu nautimas ning avastasime, et parmesanil puudus igasugune lõhn ja maitse … Sitsiilias on isegi Lidlis müüdavatel parmesani juustudel lõhn ja maitse olemas. Ei tea, mis juustu nad seal kasutavad. Jätkuvalt on ülimaitsev nende soe šokolaadi fondant – seda nad oskavad jätkuvalt hästi teha! Öö jäi meil täna lühikeseks, kuna AirBaltic ei lennanud eile õhtul mõistlikul ajal, seega pidime täna varem minema, et kohver ära anda. Chek-in´s taheti “rohelisi passe” ning Itaalia deklaratsiooni. Kõik käis väga kiiresti, tänasime tütarlast kiire töö eest ja suundusime turvakontrolli. Seekord oli turva kuidagi väga aeglane, alguses töötas ainult üks värav. Pärast küll kaks, kuid need pildimasinad olid neil superaeglased. Aga ei saa kurta, kõik kokku võttis aega ca 25 minutit, seega jäi meil veel vabalt aega kohvi juua ning saiakest süüa ning teele vett kaasa osta. Riiast saime ka kiirelt minema ning esimest korda sattusime lendama nii, et nägime lennuki aknast ka Suurt Tossutajat. Peale paari tundi kodus olemist on meil kondid taas väga soojad ja soov, et temperatuur võiks ju nüüd ometigi langema hakata. Täna oli sinna 35 kanti, seega suvi kestab veel …

Püsige terved ja ilusat suve jätku!

Ainult aasta ongi jäänud …

30.07.2021

Kurvastusega tuleb tõdeda, et aasta ongi ainult veel järgi jäänud 🙁 Paraku on see maailma vallutanud haigus elu veidikene pea peale keeranud ning mitmed planeeritud reisid on ära jäänud ja külalisi ka ei ole eriti käinud … Suur maja käes ja saaks võõrustada ning oleks endal ka vaheldust, kuid ei miskit … Selle aasta suvi oli ju Eestis ka super, kes sooja pärast reisib, ei pidanudki kodust väga kaugele minema 😉 Küllap oli nii ette nähtud ja tuleb nautida seda, mis on antud ning võtma järgi jäänud ajast maksimumi.

Puhkuste ja suve hooaeg on siin täie hoo sisse saanud. Pühapäeval oli rand paksult rahvast täis. Lisaks on nad ka hakanud rohkem siesta ajal randa jääma. Mõni päev on suisa keeruline platvormil asjadele kohta leida ja meil on nüüd ju kindlasti alati platvormilt vaja vette minna 😀 Mõned inimesed on iga kord samal ajal rannas, kui me ka käinud oleme. Nad vist on sinna sisse kolinud ja ei pea samuti päev otsa mitte midagi tegema 😉 Samuti tuli üleeile kohale see tavaline augustikuine kuumalaine, mis tavaliselt siis käibki ja eilsest on taas temperatuurid seal 40 all. Eriti hull on osadel õhtutel, kui niiskuse tase üles lööb – õues nagu troopikamajas, kui välja lähed oled kohe läbimärg. Kuumalainetega käivad kaasas ka põlengud. Sel aastal põles Sitsiilia väga varakult, kuna tavaliselt on see kuumus augusti alguses, siis on tavapärane, et kusagil ikka midagi põleb. Seekord põles kõik juba juunis-juulis. Kõige rohkem oli vist korraga 35 suurpõlengut ning sadakond väikest. Seega võis öelda, et kogu saar põles … Lennukid lendasid kogu aeg edasi-tagasi – võtsid merest kustutusvett ja läksid uuesti kustutama. Mandrilt ja naaberriikidest olid samuti lennukid ja helikopterid appi tulnud. Olukord oli ikka päris kriitiline. Õnneks ei olnud ükski põleng inimesele ohtlik, kedagi ei pidanud evakueerima. Põlesid peamiselt maateeäärsed tühermaad ning istandused. Kui me siin juunis mandrilt tagasi tulime ja Siracusasse läksime, siis terve tee algus, siin Augusta ümbruses ja kiirtee alguses oli lagedaks põlenud. Kui tavaliselt põleb ühel pool teed, siis siin oli põlenud mõlemalt poolt. Päris karm vaatepilt oli. Ükskord põles Lidli kõrval tühermaa. Kõik kliendid olid oma autod Lidli poe külje alla parkinud, tavaliselt valitseb seal just tühjus ja pargitakse teisele poole müüri äärde varjude alla, seekord seal ju põles. Päris kõhe oli poes olla ja mõelda, et siinsamas kõrval on lahtine leek. Tuletõrje tuli väga kiiresti ja kui ma poest ära läksin oli enamus juba kustutatud. Tulekahjud saavad alguse mitmel erineval põhjusel – vandaalitsemine ehk ongi püromaanid, kes lihtsalt asju põlema panevad. Lihtsalt hoolimatusest, kuna kõik on nii kuum, siis väike tulesäde suitsukonist vmt. ja ongi suurem lõke. Istandusi süüdatakse peamiselt, kas omanike enda poolt, et saada kindlustusrahasid, ega siin ei ole ju olukord ikka veel majanduslikult taastunud ja paljudel istanduste omanikel on keerulised ajad. Või süütab neid maffia – kuna suvel on “lepingute uuendamise aeg” ja need, kes ei ole nõus jätkama, nende istandustele pannakse lihtsalt tuli otsa. No ja siis pahatahtlikud inimesed ja see hoolimatus ümbritseva suhtes. Igatahes on praegu mööda saart ringi sõites lisaks kollasele-pruunile toonile ka väga palju musta. Praegu on taas antud punane hoiatus tulekahjude tekke suhtes, kuna vähemalt järgmised kümme päeva on temperatuur stabiilselt 38 kandis ja piikidega kuni 40 ja rohkem. Kui tahta õues midagi ära teha, siis tuleb seda teha väga vara hommikul, kell 8:00 on juba 30 kraadi ja pärast seda ei kannata enam üldse õues toimetada. Kuna ma olen selle suhtumisega, et “hoiame kogu aeg aknad lahti, siis õhk liigub”, siis nüüdseks olen aru saanud, miks kohalikud nagu koopas elavad ja kõik luugid, katted või varjud ette tõmbavad. Maja tuleb võimalikult palju päikese eest kaitsta. Ma nii hulluks ei ole läinud ja luuke kinni ei pane, valgust tahan ikka saada. Kuid piisab ka sellest, kui uksed aknad lihtsalt kinni on, läbi klaasi ei tungi ka seda kuumust läbi – siin on need klaasid vist teistsugused … Kõige kuumem aeg on pealelõunal, umbes 13:00-16:00, kui nad siestat peavad. Tagasi õue saab minna umbes 22:00 paiku, siis on päike loojas ja kui niiskustase on normaalne, kannatab seal olla. Kuid erinevalt kohalikest, kes siis just elu nautima hakkavad, sätime me hoopis magama 😀

Pühapäev – kõik see rahvas rannamõnusid nautima 😉 25.07

Viie päevaga ei ole suurt midagi muutnud 😀 vasakul 25.07 ja paremal täna 30.07.

Tomatid ja kurgid hakkasid lõpuks valmima 🙂 Olen nüüd ikka iga päev peotäie tomateid saanud ning paari päeva tagant ka mõned kurgid. Osad nagu ikka peidavad ennast väga kavalalt ära ja üles leides on juba liiga suureks paisunud 😉 Kurgihekk on ka päris kenasti juba kasvanud. Jäätiseautod hakkasid ka taas ringi sõitma, kui Eestis on selline lapsesõbralik muusika, siis siin on selline kõvahäälne disko. Alguses ei saa aru, mis lärm see on, aga siis meenub, et sellise muusika saatel sõidavad ju jäätiseautod. Meie tänavale nad eriti ei satu, siin ei ole ka hetkel eriti veel inimesi. Kuid ranna kandis on neil kliente see-eest korralikult. Ma pole nüüd pikalt puuviljapoisi käest midagi ostnud, kuid kuna Rasmus on tõeline arbuusimasin, siis täna tegin sisseoste. Väga palju asju ei ostnud ja arve õnneks hull ei olnud, kuid ta otsustas mulle tänutäheks kastitäie viinaraju anda. Emmmm…. nagu kompensatsiooniks, et eelmine kord rahast lagedaks röövis?! Ega mul ei ole nende vastu midagi, viinamarja hooaeg hakkas peale ja kirsside oma sai läbi. Seega need kohalikud väikesed tumedad viinamarjad maitsevad tegelikult jumalikult. Arbuusidest – kui Eesti ajakirjandus on arbuusi müügi hooajal on täis artikleid, kuidas õiget arbuusi valida, siis siin ei pea midagi valima. Lihtsalt ostad ühe ja eranditult kõik, ükskõik, kust me neid ka ostnud ei ole – on mahlased, magusad ja seest erkpunased. Ei mingit kopsimist, otste vaatamist ega muud vaeva, lihtsalt ostad ja kukud sööma. Arvatavasti sellepärast Rasmus neid ka sellepärast nii hea meelega sööb, et need lihtsalt on nii ülimaitsvad 🙂

Kurgihekk, tomatid, hunnik viinamarju ja jäätiseauto

Tundub, et meie naabrid ikka käivad oma koerte eest hoolt kandmas. Viimasel ajal on neid üsna tihti näha olnud, eriti naist poisiga, kes peale rannas käiku läbi käivad. Naabrimees ise käib peamiselt hilisõhtuti. Koertele on isegi üks pall toodud, muidu mängisid nad kividega … Neid kiviga mängides kuulates tabasin ennast tihti mõttelt, et nad on nagu orvud, kes otsivad omale käepärastest vahenditest mänguasju …

Veidikene udune versioon maiskuust – poeg on veel beebi ja täna – suur koer juba!

Ma sain paar päeva tagasi uue telefoni 🙂 Olen oma Huaweiga ka väga rahul, kuid aku ei pea enam vastu. Kui satun palju pildistama ja filmima, siis peab telefon ainult pool päeva vastu. Kui seda mitte aktiivselt kasutada, siis kestab aku küll jah 1,5 päeva, kuid uus telefon oli nagunii plaanis osta, enne kui ära läheme. Kuna Jaagul on hädasti uut telefoni vaja, siis ta siin otsis erinevaid versioone ja lõpuks leidis hoopis mulle sobiva 😀 Ma pole veel oma uue Samsungi fotode seadistuse ja nippide-trikkideni jõudnud, kuid paar klõpsu eile tegin. Üles laadides selgus, et suuruseks on 16-18MB 😀 Näppisin natuke ja nüüd on enam vähem mõistliku suurusega ning kvaliteet tundub tõesti hea. Millega meil muidugi untsu läks oli see, et igal pool oli kirjas ja ostes ka, et sellel on eSIM ja tavaline SIM pesa ehk nagu dual SIM telefon. Kätte saades selgus, et sellel ei ole eSIM tuge. Lähemalt uurides tuli välja, et USA-s on Samsung eSIM-i võimalused kinni keeranud ja saab kasutada ainult siis, kui ostad telefoni operaatorilt ning teed liitumise. See oli igatahes suur pettumus … Seega järgmise aasta olen olude sunnil kahe telefoniga. Ahjaaa ja ostsime USA-st, sest seal oli soodsam ja protsessor on EU-s müüdavast kordi parem. Kuna Jaagu töökaaslase naine oli parasjagu USA-s, siis kasutasime juhust ja ta tõi selle siia tagasi tulles meile ära.

Tuli välja, et maja ei olegi müüdud … Tundus olema kindel tehing, aga ostja ei ole enam endast märku andnud. Igatahes üleeile käisid meil uued huvilised. Perekond kahe tütrega. Peale vaadates oli selge, et mees ei ole kohalik. Väga heleda nahaga ja kergelt punakate juustega, lapsed olid samasugused – heledad, punakate krussis juustega. Arvasin, et on iirlased või inglased, pärast selgus, et on hoopis sakslased … Naine oli küll mandri Itaaliast, kuid mees on sakslane. Selgus, et ta oli isegi 90-dal Eestis töötanud – Võrus! Jaak pärast pakkus, et tegemist on sõjaväelasega või vähemalt selle alaga seotud inimesega, mida muud seal Võrus ikka teha 😀 Lisaks saadetakse sakslased pikematele lähetustele ning riik võimaldab neil maja osta. Igatahes oli tore üle pika aja suhelda enda sarnaste inimestega, kes saavad inglise keelest aru ka. Ameeriklastega rääkides on tunne, et ma ei oska seda üldse rääkida, nad ei kipu hästi aru saama. Tundub, et meie ja saksa aktsent on sarnane, seega mõistetav 😉 Paar toredat seika ka. Kui rääkisime naabritest, siis jõudsime selleni, et itaallased on lärmakad, mille peale mees ütles, et ta teab, ta on ühe sellisega abielus 😀 Ma mainisin selle peale, et eestlased armastavad rahu ja vaikust, mille peale mees noogutas ja naine teatas, et sakslased on samasugused, väga tüütu … Mind ajas see repliik väga naerma 😀 Pärast mees küsis uuesti alumiste naabrite ja kui kuulis, et suhteliselt ok ning enamus ajast on siiski rahu ja vaikus, siis ta teatas, et see talle väga sobib, mul tuli kohe deja vu Jaaguga, kes ka oma rahu ja vaikust taga ajab 😀 Tundusid toredad inimesed olema, äkki nemad otsustavad ära osta. Ma igatahes kiitsin ja soovitasin!

Mul juba pikemat aega on isud cannoli järgi ja lõpuks tegingi 🙂

Imelist suve jätku ja püsige terved!

Päikeseloojangud on jätkuvalt imelised 🥰

Suvises rütmis

24.07.2021

Ui, ui kuu aja pärast algab juba kool! Suvi saabki läbi, õigemini küll koolivaheaeg, soojus ja suvi kestavad veel kuni oktoobri keskpaigani, me vähemalt loodame nii. Meie töönädala päevad on kõik suhtelised sarnased ja lisaks ei erine väga eelmise aasta suve omadest 😀 Jaak tõuseb vara, isegi kui ta ei plaani vara tõusta, teeb oma 5-6km jooksuringi, sulpsab merre ning suundub 7:15 paiku tööle. Meie Rasmusega umbes sel ajal ärkame, natuke virgume ja siis liigutame. Rasmus liigub väga vähe ja see seljakõverus on juba olukorra alt väljunud. Seega otsisin üles kunagi Eesti kooliõe poolt kaasa antud harjutuste lehe ning lisasin veel mõned. Nüüd tema teeb omasid harjutusi, küll on ta kavalalt enda korrusele kolinud, et ma ei näeks. Ma muidu aina parandan ta tehnikat, muutub lodevaks ju vahepeal. Alguses tegime ikka koos, seega ma sain vahepeal silmanurgast piiluda, nüüd enam mitte. Ma ise teen oma trenni, olenevalt tujust ja päevast 30-60min. Seejärel hommikusöök, väike lebo, natuke asjalikke tegevusi ja ongi aeg lõunat valmistada. Sööme, seedime ja siis ujuma. Jaak jõuab tavaliselt 16:30-17:00 ajal, siis kas poe ring või niisama kulgemine. Ja nii päevast päeva. Nädalavahetustel sõidame muidugi ringi ka, kuid nädala keskel on tõsine rutiin juba välja kujunenud. Vahest tundub, et võiks seda aega paremini ära kasutada, kuid niisama olemist, aias või toas toimetamist on ka hea nautida. Pealegi, varsti hakkab kool ja tulevad teised rutiinid, küll siis jälle jõuab asjalikum olla ja kursuste või muude asjalike tegevustega ennast rakkes hoida. Pealegi suvel eriti ei toimu ju kursuste vaates ka mitte midagi, kõik puhkavad ja naudivad vabadust. Ujumine on mõnus, kuid vesi ei tundu meile enam üldse nagu vannis … Mõni päev on kohe eriti jahe 😀 Arvatavasti see veetemperatuur siiski seal 30 ringis on, õues on ju stabiilselt üle 30 ja kuumalainete ajal seal 40 juures. Seega õhk on kogu aeg kuum, keha ka ja eks siis vesi tundubki kuidagi jahedavõitu. Peale veidike aega sulistamist on juba päris mõnus. Kõik, mis eelmine aasta tundus soe ja palav, on sel aastal kuidagi normaalne ja vee temperatuur suisa jahe 😀

Oleme jätkuvalt ühe autoga, Peugeoti ei saadud korralikult korda, oli küll kolm nädalat poiste käes, aga mingi elektrisüsteem ei tööta nii nagu peab ning konditsioneer kord töötab ja siis ei tööta. Lisaks teeb see ka veidikene imelikku häält. Kuid peamine mure, mis oli, et ventilaator ei jahuta, selle said nad korda, seega ülevaatuselt peaks auto läbi saama. Kuna ilmad on ju suvised ja ilma konditsioneerita sõitmine on enesepiinamine, siis Jaak käib Seatiga tööl ning me Rasmusega oleme kodused ja ilma autota. Muidu saaks omapäi kuhugi sõitma minna, kui soov ja tuju tuleks. Kuid kodus on ka mõnus, seega naudime suve ja merd!

Siis, kui platvorme alles ehitati.
Meie palmil on sel aastal erakordselt palju õisikuid!

Tänu ühele töötavale autole on mõned rutiinid, nagu poes käimine, lükkunud õhtusse ning käime koos. See on hea, siis saame tee äärest osta kirsse ja arbuusi – need on seal palju odavamad, kui puuviljapoisil, kes meil külas ringi sõidab. Ta on küll tore ja tal on palju häid asju, kuid hindu ema ei tea ja ega ma ei oska ju küsida ka, kuid viimasel ajal on mul arved väga suured! Ja ma ei osta midagi erakordset ega meeletult palju, aga mulle tundub, et tema kirsside kilo on mingi 5€ vähemalt… Vaatamata sellele, et ta mulle iga kord midagi boonusena lisaks annab, koorib ta ikkagi liiga palju. Poiss hakkas käima 28.06, saiaauto käis juba nädalake varem. Nendest saiaautodest ei saa ma hästi aru, see kelle käest me eelmine aasta kogu aeg ostsime, see kihutab lihtsalt meist mööda. Jaak ühel korral röögatas köögi akna pealt, siis jäi keset teed seisma 😀 Sain oma saiakesed kätte, kuid avastasime neid süües, et need ei ole üldse nii head, kui me mäletasime. Väga palju saia, jah täidist on ka mehemoodi, kuid väga saiased. Oleme palju paremaid vahepeal saanud. Puuviljapoiss peatas ühe teise saiaauto, see auto on aastaringselt meil siin ringi sõitnud. Ma eelmine aasta korra isegi ostsin ta käest, kuid mingil põhjusel ta peale seda eriti ruttu kiirustas meie majast mööda … Ei tea, kas ma näen nii hirmuäratav välja või? Enda arust olen küll üsna rõõsa ja roosa ning üldse mitte hirmutav 😉 Peale seda, kui puuviljapoiss ta kinni peatas ja ma ka talt asju ostsin, jäi saiapoiss iga päev aia taga seisma ning lasi uksekella … Emm okei, ega me nüüd nii saiamaiad ka ei ole … Lõpuks sõitis mööda ja tuututas ja eks ma ikka olen temalt ostnud ka, kuid nüüd viimased paar nädalat on ta lihtsalt mööda sõitnud või pole üldse siit tänavalt sõitnud. Ja mul on aina plaanis, et ma ostan saiakest ja väikest ciabattat – mozarella ja basiilikuga on need ju imehead, kuid ei midagi. Proovime homme koos peale passida, äkki saame tal sabast kinni. Ühel hommikul hellitasin ennast temalt ostetud granita ja tissisaia ehk briochega.

Ei ole ju nii hirmutav 😀 ning tüüpiline suvine Sitsiilia hommikusöök.

Tee äärne kraam – megamagusad kirsid 2.50kg, melonid 4€ kast, arbuus 0.50kg, see on 15kg ja sai söödud kahe päevaga! Rasmus on tõeline arbuusifänn!

Rasmus on vahepeal usinasti kasvanud, eriti on ta kasvatanud oma jalanumbrit. Ostsime talle kevade alguses uued jalanõud numbriga 41 ja täna käisime otsimas ja tundub, et peab vaatama juba 42-43, oleneb firmast. Õnneks on selles vahemikus juba meeste jalanõude osas valik, kuna laste omad saavad seal 37-38 otsa ja meeste omad hakkavad 40-ga. Praegu midagi veel ei saanud, kuna NEX oli üsna tühi. Oleme lootusrikkad, et enne kooli algust ikka mingi kaup tuleb ja ta saab omale tennised, kuna sandaalides on koolis käimine keelatud. Jaak jälle midagi ei saanud. Eelmine kord käisime talle ka suveriideid otsimas ja siis oli meeste osakond täiesti tühjaks ostetud. Kuid see-eest sai ta väga korralikud õhemad kampsunid 4$ eest 😀 Kaugel see sügiski on 😉 Suve alguses ostsin omale igasuguseid toredaid värvilisi rannariideid – trenniks, niisama olemiseks ning need olid 50% allahinnatud. Kui tavaliselt ma vaatan hinda ja mõtlen, kas ma ikka sellise raha eest tahan osta või mitte, kuid kui on ikka vaja siis ostan ja reeglina on mind kassas rõõmus üllatus tabanud, kui hind sildil olevast tunduvalt väiksemaks osutub. Seekord suutis kassaonu mu 50% alla hinnatud tooted kõik täishinnaga läbi lüüa! Ma olin küll suurest summast üllatunud, kuid ei kontrollinud üle, sest ta oli megaaeglane ja mul oli palju kaupa ning kui ta lõpuks lõpetas, olin ma ootamisest juba täiesti tüdinenud. Koju tulles ja asju üle kontrollides selgus, et olin maksnud täishinna. Jaak läks järgmine päev tagasi – riided, tšekk ja mu pangakaart näpus, et kuulge, oleks vaja nüüd raha tagasi ning paari päeva pärast oligi mul kontol raha tagasi kantud. Nii lihtsalt see käiski! Nüüd olen muidugi sealt ostes topelt tähelepanelik, et õige hind läbi löödaks.

Rasmuse viimase kahe aasta jalanõud – perenaine viib annetuseks

Meil on Decathlonis käies alati mõistatuseks jäänud, kuidas neil kassasüsteem töötab, kuna keegi mingit triipkoodi kusagil manuaalselt sisse ei loe. Laod aga asjad kassiiri juures kastikesse või iseteeninduskassas paned ka kasti ja süsteem loeb aina kõike läbi. Täielik müstika! Ükskord Jaak kiskus neid silte lahti ja leidis, et siltide vahel on eraldi Decathloni enda triipkood ja kui see satub nende kassasüsteemi kastidesse, siis see kast oskab infot automaatselt lugeda ning keegi midagi triipkooditama ei pea. Küll jah on neil olemas triipkoodilugejad ka, kui mingil põhjusel süsteem ära ei tunne. Kuid kõik tootjad, kes Decathlonile kaupa toodavad, peavad need sildid vahele panema, spetsiaalselt, isegi Adidas … Väga vinge süsteem igatahes, meeletu aja kokkuhoid ja kuidas üks kauplusekett on selle turule toonud nii, et kõik tootjad, kes tema poes asju müüa tahavad, peavad seda ka tootmisel arvestama, respekt!

Decathloni enda triipkoodi süsteemi silt

Amazon on põhjatu ja seal on absoluutselt kõike müügil. Ma olen juba palju aastaid kasutanud USA kett-turunduse Forever tooteid. Kuna neid müüvad ainult kindlad inimesed, siis tavaliselt ema käest olen juurde tellinud, tal Paides üks inimene tegeleb sellega. Ükspäev huvi pärast hakkasin otsima, kas Amazonis ka on ja ohh imet, ongi! Üksikult ostes väga kallid, kuid neljastes komplektides tuleb tüki hind vägagi mõistlik. Kuna deodoranti läheb ka Rasmusel vaja ning hügieeniline meeldib meile mõlemale, siis kuluvad need arvatavasti kiirelt ära. Eriti suvel läheb deodoranti palju, kuna pesemist ja ujumist on kõvasti. Saatjad olid erinevad inimesed, kuid pakid olid ühe suurused ja sees olidki ainult kaubad. Ei mingit täidet, ega pehmendust, lihtsalt kaubad sees. Imekspandav, et need tervetena kohale jõudsid, teades kuidas sorteerimiskeskused töötavad …

Vahepeal oli ju jalgpalli finaal ja Itaalia mängis. Sättisime seekord ennast oma toolidega külaplatsile kohale ja plaanisime mängu lõpuni vaadata. Esimene poolaeg oli tõeliselt igav ja mul tikkus uni peale. Seega vaheajal tulime koju, mis oli muidugi viga, sest kodus internet ei töötanud korralikult ja Jaak kuulis õues kisa järgi, et Itaalia võitis, enne kui arvutis pilt järgi jõudis. Ma olin sel ajal juba ammu unenägudemaal 😀 Pidu oli igatahes kõva ja rahvas juubeldas. Pärast seda on muidugi ka kõik need COVIDI numbrid tõusma hakanud, sest jalkat vaadati ju sõbralikult karjas koos – kus siis iganes – linnaplatsil, rannas, kohvikus, kellegi juures. Lisaks peale seda, kui õues enam maske ei pea kandma on nad taas üksteist musidega tervitama hakanud. Ime, et siis number taevasse ei lenda. Itaalia valitsus võttis neljapäeva hilisõhtul vastu seaduse, et teatud kohtadesse saavad sisse ning teenuseid nautida ainult “rohelise passi” omanikud ja seda alates 12 eluaastast. Tundub, et peab Rasmuse ka ikka ära vaktsineerima, kui ainult ma leiaks üles tema kohaliku haigekassakaardi … Jaak tellis nüüd töölt uue, loodame, et see jõuab lähikuul kohale, siis saab seda vaktsineerimist ajama hakata. Muidu ei olekski vast oluline, aga kuna restoranides sees söömine, muuseumid, teemapargid ja kontserdid kuuluvad ka sinna nimistusse, siis oleks vaja. Me võime teda ju testida ka, kuid iga kord 50€ välja käia ja teda torkida lasta, ei kõla just ahvatlevalt. Meil on muidugi väike lootus, et äkki kool pakub sel sügisel EU-st pärit õpilastele ka, pöidlad pihus ootame! Ahjaaa, ma sain ju ka teise süsti. Kuid seekord oli kõik väga organiseeritud ja üldse mitte nii suuri emotsioone tekitav. Kuid lühidalt siiski. Seekord sain otse treppi parkida, parklas oli kenasti esireas vaba koht. Sisse minnes andis turvamees suurest paberirullist järjekorranumbri, nagu Eestis polikliinikute registratuuride automaadid tavaliselt annavad. Sees oli kaks koridori – AstraZeneca ja Pfizer, kepsutasin siis viimase nimetusega järjekorda, seal oli üsna palju inimesi. Kokku oli kaks ootamise kohta – ehitatud koridoris, õnneks olid telgid pea kohal ning vahetult enne maja. Majja sisse lasi turvamees, kes vajutas järjekorranumbreid ning hüüdis numbri alusel inimesi sisse. Sisenemisel mõõtis ta temperatuuri. Mis sest, et oli määratud aeg, ikka ootasid koos teistega rahulikult oma numbrit. Sain umbes 1,5h oodata, enne kui sisse sain. Seekord oli dokumentide kontroll sees, vaadati üle, allkirjastati ning suunati edasi arvuti taga olevate teenindajate juurde. Seal läks ruttu, sain veel ühe QR koodiga paberi ja järgmisesse järjekorda. Seekord oli mul arst/ülevaataja ja süsti tegija ühes. Meesterahvas oli ja rääkis väga head inglise keelt! Seekord tegi süsti nii, et ma ei saanud arugi, süsti koht andis kaks päeva tunda, kui pihta minna ja sellega ka kõik piirdus. Koos peale süsti 15 minutise ootamisega läks kõik kokku ca 2h.

Keskplatsil jalgpalli vaatamas. Mul polnudki meeles, et mul selline kokkupandav toolike on 😀

Suur Tossutaja on alates veebruarist kuni siiani teinud 60 suurt purset ja natuke väiksemaid veel lisaks. Viimase kuu aja jooksul on lennujaam olnud kaks korda täiesti kinni, nii umbes 6-7h ning kahel korral on olnud osaline lendude teenindamine. Mõned korrad on taas tuul olnud valelt poolt ja kui arvan, et saan kohe trenni tegema minna, saan veel mõelda ja soojenduseks hoopis usinasti pühkimisega tegeleda.

Enne trenni treeningsaali puhastus ning ees aia kõnnitee.

Erinevad pildid FG gruppidest, kuidas Suur Tossutaja on juulikuus silmailu pakkunud. Lisaks ka vulkaaniinstituudi pilt, kus on näha, kuidas vulkaani tipu kuju on alates jaanuarist muutunud.

17.01 vulkaani tipu kuju ja nüüd 20.07. Polekski nagu sama tipp …

Imelist suve jätku ja püsige terved!

Olulistest asjadest vahepeal ka

05.07.2021

Vahepeal on veel väga toredaid ja mitte nii toredaid asju juhtunud, mis kõik on jäänud üles märkimata.

Catania poolt lähenes väga lahe pilvevaip, nagu mäed liiguksid – paar piiska vihma tuli isegi ka ja pilved olid sama kiirelt kadunud, kui need tekkisid. 28.06.

Rasmus lõpetas suurepäraste tulemustega 6 klassi, kõik olid “A”-d ehk “5”-d juhuuu! Ta on ikka nii tubli. Paraku siin koolis kiituskirju ei jagata, lihtsalt saab ära märgitud, et oli tubli õpilane. Õismäe kooli eesti keeles ja kirjanduses sai ta ka kõik “5”, kuigi sel aastal olime me hirmsas ajahädas ning kirjanduses jäi väga palju läbimata. Sellest õppeaastast oli taas uus õpetaja, lisaks keerulised ajad, kuid ta arvestas läbitud materjali ning aktsepteeris puudujäägid. Selgus, et koolis nad eesti keeles ei jõudnudki nii kaugele, kui meie omadega jõudsime. Miksikese eesti keeles sai ta ka “5”, seega lõppes see kooliaasta küll väga edukalt. Miksikese programmiga on nüüd veidikene kehvasti, kuna see organisatsioon lõpetab tegevuse. Me pole veel kaitseväest infot saanud, kas ja kuidas jätkatakse. Väga sooviksime, et mingi eesti keele õpe ikka jätkuks.

Paraku unustasin veebit ekraanipildi võtta ja nüüd seal enam infot ei näita, seega võtan ametlikest dokumentidest ekraanikuvad.

Autodest – Jaak otsustas siin mõni aeg tagasi, et Peugeoti oleks vaja natuke turgutada. Konditsioneer tundus tühi olema, ei puhunud enam külma õhku. Lisaks oli aeg õliga seotud süsteem ümber vahetada, kuna seal olid mingid tihendid läbi. Vahetati kogu kupatus välja. Lisaks lekib jahutusvedelikku, et see koht oleks ka vaja üles leida ja ära parandada. Kaks esimest sai korda, viimast mitte, kuna seal tuleb midagi tellida ja mehhaanikud hetkel seda ei tellinud, tahtsid enne meiega konsulteerida. Saime auto kätte ja vurasime rõõmsalt ringi. Aeg-ajalt ta küll karjus me peale, et õli tase madal ja jäta auto seisma. Lõpuks leppis vahetatud osaga ja enam ei riielnud. Vahetult enne puhkust lakkas autol konditsioneer töötamast ning auto hakkas imelikku häält tegema. Kuna ilmad läksid juba soojemaks, siis Jaak käis Seatiga tööl, siis tuli reis peale ja nii see auto jäi. Tagasi tulles viisime uuesti remonti. Selgus, et seal on elektrisüsteemis mingi viga. Auto on juba teist nädalat kusagil remondikojas ja nad üritavad leida töötavat kasutatud seadet asemele. Kui ei leia, siis tuleb Peugeoti ametlikku teenindusse minna. Seega oleme nüüd ühe autoga ja ootame ning loodame, et siiski õnnestub Peugeot korda saada, aasta on vaja ainult vastu ju pidada … Seat on tõeline kuuma ilma auto ning kui Jaak sõidab, siis ei tee ta mitte mingeid trikke, ei piipita, käivitub koheselt, mootorituli ei põle ja üldse käitub väga eeskujulikult. Ma ise ei ole juba väga kaua aega roolis saanud olla, ei teagi, kuidas Seat mu kätes ennast üleval peab 😀

26.05 supertäiskuu öö – proovisin ka pildile saada 😉

Liza maja osteti ära! Kui Liza mulle mõni aeg tagasi kirjutas, et lõpuks on üks huviline, siis mind valdasid kahetised tunded. Esiteks ma väga tahtsin, et Liza saaks maja maha müüa, ta müüb seda ju juba mitu head aastat ja võiks ju ostja leida. Liza oma mehega on nii toredad inimesed, et neil võiks ju ka hästi minna! Teiselt me ei vaimustunud üldse mõttest, et peame kolima. Itaalia seaduste kohaselt on omanikult õigus 6 kuud ette teada anda ja seega hiljemalt jaanuarist peaksime välja kolima. Ainus positiivne asi kolimise juures oleks, et saab varakult hakata asjades korda looma, mida ära visata, mida jäädavalt kokku pakkida ehk mida me nagunii siin olles ei vaja, näiteks kõik paksud talveriided ning mis veel kasutusse jäävad. Veetsin mitu õhtut, kui poole silmaga jalgpalli vaatasime, ka kinnisvaraportaalides, et mida pakutakse. Pakutakse ja üks maja mulle eriti meeldib, kõrvalkülas, kus kõik puhtam, suurem, ilusam ja liivarannaga on. Iseasi on muidugi see, kas seda ollakse nõus lühiajaliselt välja rentima. No ja siis saabus neljapäeva õhtu ja kohal olid maakler, kaks meesterahvast ja Liza oma mehega. Me ajasime Lizaga seni juttu, kuni maakler potentsiaalse ostjaga maja läbi käis. Selgus, et ostuhuviline oli üks meestest – me arvasime, et nad paar. Pidi olema Catanias arst, soovib üksi maja osta ja aasta läbi siin elada. Üksi, sellises palees?! Olgu, kui meeldib ja raha on siis miks mitte. Meid muidugi huvitas kõige enam küsimus, millal me välja peame kolima. Ja ohh seda õnne ning rõõmu – me ei peagi välja kolima! Juhuuuuu! 🌞 Lizal on müügi juures klausel, et üürnikud ehk meie, elame siin oma lepingu lõppemiseni ja siis kuulub maja uuele omanikule. See oli nüüd küll kergendus 🙂 Igatahes lõppes külastus nii, et maakler ja ostja sõlmisid eellepingu. Liza saab osamakse kätte, meie saatsime dokumendi, kus on kirjas, et Jaagul on lähetus kuni 31.07.2022, et me siis ka välja kolime ja uus omanik saab siis täieõiguslikuks omanikuks. See läks nüüd küll kõigile osapooltele hästi – maja sai müüdud, meie ei pea kolima ja nii tore, et sellel uuel omanikul kannatab veel aasta oodata 🙂 Hindadest ka, kui kaks aastat tagasi oli maja hind 400 000€, siis nüüd oli müügis 295 000€. Mis lõplik hind jäi, seda me muidugi ei küsinud, kuid Jaak leidis kinnisvaraportaalist Liza maja ja sellise hinnaga. Lõpp hea kõik hea!

Mu roosid on sel aastal eriti usinad – teine ring läheb 4.07.

Kõige mõnusam – meil on sel aastal mererannas taas platvormid ja palmilehtedega päikesevarjud! Rand on nüüd täpselt nii, nagu üks õige rand olema peab! Eelmisel nädalal, kui siin need 38-40+ olid, oli õnneks taevas sudune, mitte otseselt pilvine, vaid selline varjualune. Suur Tossutaja ja Catania olid samuti peidus, kuna kuumus oli nii suur ja mere, linnatolmu ning Aafrika tolmu koosmõjul oli kõik selline läbimatu. Jaagule selline pilvede võtmine väga sobis ja seega oli ta vabatahtlikult nõus randa minema päikest võtma. Paar korda me isegi vedelesime seal, Rasmus küll mitte, aga meie küll. Täitsa mõnus oli, eriti mõnus oli see, et kohalikke oli väga vähe või üldse mitte, kuna oli nädala keskel ja puhkuste hooaeg ei ole veel täiel määral alanud. Merevesi on meil ka nüüd lõpuks ometi soe, põhjas on küll jahedam ja kui Rasmus kõhu alt läbi sukeldub, siis tuleb seda jahutavat vett ülespoole ka. Seega kannatab ujuda, snorgeldada (Liina, aitähh veelkord maski eest!) ja niisama vees vedeleda – kõik on täpselt nii nagu peab. Välja arvatud nädalavahetustel, kui rand sitsiillastest üle ajab. Sel nädalal on ka juba rohkem inimesi, kuna puhkused hakkavad vaikselt peale. Ahjaaa, Jaak oli nõus oma puhkuse lõppu tasulisse randa ehk lidosse tähistama minema. Talle saadeti ükskord Kukua beachi reklaam – kena neiu pildiga ja ta võttis pähe, et see on just see koht, kuhu minema peab. Olime juba peaaegu minemas, kui igaks juhuks vaatasin natuke tagasisidet ja kogu selle aasta tagasiside oli väga negatiivne, hinded 1-3 ja inimesed ei olnud üldse rahul. Eelmiste aastate kommentaaridega võrreldes oleks nagu mingi teine koht olnud … Valisin meile siis heade soovitustega ranna, aga see ei sobinud 😀 No loodame, et suve lõpupoole või siis järgmine aasta Kukua beach ennast parandab ning Jaak saab ikka oma välja valitud lidosse ka minna. Rasmus muidugi leiab, et see on raiskamine, meil on omal meri siinsamas. Kui me üritame talle rääkida, et seal on päikesevari, lamamistoolid, liivarand, baarid ja restoranid ning duššid, siis see jätab teda täiesti külmaks. Liivaranda saame lähemale sõita, lamamistooli saab kodust kaasa võtta ja juua-süüa ta nagunii ei taha 😀 Nojahhh, mis siis ikka, kui ei, siis ei. Jäigi Jaagu suurepärane pakkumine realiseerimata …

Vasakul meie ranna esimene platvorm, vasakul tagumine platvorm vaatega esimesele platvormile – hetkel veel palmilehtedega päikesevarje ei ole.

Vasakul tagumise ranna platvorm ja paremal vaade meie rannale – kõik on tehtud – kaldtee, päikesevarjud ja platvormid 🌞

Päevitamas ja kui te hästi hoolega seda kivi vaatate, siis seal peal on väike krabi …

Pühapäeviti on massid ranna ja mere vallutanud! 27.06

Meie pere suur lemmik duplo šokolaad tuli taas USA poodi müüki! Sai kohe hulgim ja mõnuga maiustatud. Esimesel ostul olin kohe kassiiri ja pakkija lemmik – selgus, et neile maitseb ka see šokolaad! Paraku ei jätkunud seda rõõmu meile kauaks ja viimastel kordadel me seda enam müügis näinud ei ole. Pidime seda hakkama muidugi ka külmkapis hoidma, sest nüüd on käes see aeg, et kõik mis väljas, kas sulab või läheb hallitama. Seega külmkapp saab üsna suure koormuse. Nädalavahetusel oli juba lootust, et ilm läheb mõnusamaks, eile näiteks üle 32 kraadi temperatuur ei tõusnudki, väga mõnus oli. Sain Jaaku aga taas rõõmustada, et sel nädalal jõuavad Aafrika tuuled oma soojaga taas kohale ja lõuna pool ning saartel on oodata üle 40 kraadi sooja. Põhjas see-eest on vihmad ning tormid, jõudsime õigel ajal ära käia 😉

Lisaks elagu maskivabadus! Baasis on juuni algusest juba lubatud väljas ilma maskita käia ning siseruumides ei pea maski kandma täielikult vaktsineeritud inimesed. Küll ei kehti see töökohal ega klassiruumis, seega Jaak peab ikka maksiga tööl edasi käima. Itaalia lõdvendas ka reegleid ning eelmisest esmaspäevast ei pea enam maske õues kandma v.a juhtudel kui on palju inimesi koos nt. järjekorrad, laadad, festivalid jne. Siseruumides on mask jätkuvalt kohustuslik, kuid leevendus seegi!

Kunagi, kui ilm oli väga külm ja ma ootasin Jaaku trennist, et minna shoppama – olen selle aasta talvises riietuses, kõige paksem versioon, mida kandma pidin 😉 16.02

Imeilusat suve jätku! Lõpetuseks FB grupist võetud Suure Tossutaja eile õhtused stiilinäited.

Suur Tossutaja aina rõõmustab – õnneks tuhk meieni ei jõudnud.

Kuumalaine – igal pool on väga kuum

03.07.2021

Ootamatult saabus ka Sitsiiliasse kuumalaine, tavaliselt tuleb selline 37-40 kraadi ja piigid kuni 47 kraadi augustis, mitte juunis-juulis. Ka kohalikud on sellise ilmaga hädas, kuigi nad ju juba võiks harjunud olla. Kui me mõned nädalad tagasi mandrile läksime, oli selline 27-30 kraadi, tundus jahedavõitu, ei olnud õhus sellist soojust ning lisaks oli merevesi ikka veel külm. Käisime küll alates juuni algusest iga päev ujumas ja harjusime aina rohkem, kuid üsna harva olid korrad, kui ma olin seal nõus peale ujumist veel niisama vedelema. Jahe hakkas ja kippusin välja. Magasime lahtiste akendega ning konditsioneeri ei olnud veel kordagi kasutanud. Öösel hakkas vahest isegi külm 😀 Tekid pakkisime juba tükk aega tagasi kokku, kuid mõnel öösel tundus, et liiga vara sai ära pandud, kuigi käes oli juba juuni! Otsisime öösel pleede ja kattetekke peale, et sooja saada 😀 Mandrilt tagasi tulles ootas meid ees 37-40 kraadi soojust ja see oli kuidagi äkki. Kuid see-eest oli nüüd see soojus kõik olemas, millest enne puudust tundsime. Öösel ei hakka enam lahtise aknaga magades külm, vaid läksime üle hoopis konditsioneerile. Jaagule mõjus selle aasta äkiline soojalaine raskesti. Enamjaolt võis näha teda nii:

No olgu, olgu, mitte just kogu aeg, aga aeg-ajalt. Enamjaolt oli ta siiski ärkvel olekus ja selili ning käed jalad laiali nagu vesimärk põrandal pikali maas. Kui kutsud on kõhuli, siis Jaak oli selili. Proovis kuidagi üle elada seda kuuma. Meie juures oli kõige kuumem päev eelmine laupäev, 26.06, kui siin ulatus temperatuur 40 kraadini, meil tavaliselt nii kuumaks ei lähe või noh eelnevatel aastatel ei ole läinud. Baasis oli 42 kraadi, see oli ikka hirmus kuum. Rasmus oli sel päeval sünnipäevale kutsutud, seega oli meil hea võimalus poodides käia. Suurepärane võimalus konditsioneeritud autost otse konditsioneeritud poodidesse minna. Shoppamine oli väga mõnus tegevus sel päeval 😀

Varajased hommikutunnid tervitavad 32 kraadiga 26.06. ja kui hakkab vaikselt “jahenema” ning nii õues kui toas on ühesugune temperatuur 2.07.

Kui ma enne olin hädas, et taimed ei taha kuidagi kasvada ning enne reisi kärpisin kõvasti natuke kasvanud tomateid, Jaak oli juba mures, et liiga paljaks lõikasin, siis koju tagasi saabudes ootas meid ees tõeline taimedžungel 🙂

Tomatid vohavad, minu kasvatatud on need ümmarguste viljadega ja need piklikud on aianduskeskusest ostetud taimede omad.

Kurgid, väike kurgipoeg paistab ka 23.06 ja 30.06 sai Rasmus selle ära süüa 😉

Esimese asjana tervitas meid muidugi Suure Tossutaja kätetöö. Taimede piltide pealt on ka näha, kuidas äärekivide pealt must on. Saime siis natuke algatuseks pühkida, oligi juba nädal aega pausi ju olnud 😉

Lisaks läks õide mu üks lemmikutest lilledest, ma jälle nime ei suuda hetkel meenutada, kuid sel lillel on imeilusad lumivalged õied. Eelmine aasta viskas kõik õienupud maha, kuivasid küljest ära, kuigi ma kastsin küll hoolega. Pigem tundub, et talle ei ole see asukoht hea, saab liiga palju päikest. Kuid mulle jällegi meeldib uksest välja astuda ja seda õiteilu imetleda. Seega nokk kinni, saba lahti teema 😉 Enne kui reisile läksime nägin kaks õit ikka ära ka, tagasi tulles oli kõvasti õitsenud, sain kuivanud nuppe ära korjata.

Lisaks said ootamatult valmis me redised ning jätkuvalt valmivad maasikad, kuigi nende ametlik hooaeg lõppes juuni keskel.

Ja see ei ole veel kõik, minu kõige lemmikumat värvi hibiskuse puu hakkas ka õitsema! Osad õied on taas ülisuured, teised väiksemad. Väga mõnus on õhtul terrassil istuda ja õitsvat puud imetleda 😍

Õrnroosadest hibiskuseõitest ei saa mul kunagi liiast

Ja seegi ei ole veel kõik 😀 Meil on taga aias pisike palm, millel alguses olid sellised ümmargused pallid, siis sellised pikad sirged moodustised ja nüüd kui tagasi koju tulime, oli neist moodustistest saanud ilusad noored rohelised palmilehed.