Category: Uus elu uues riigis

10.06.2021

Mul ei olnud üldse plaanis sellest kirjutada, aga kuna emotsioon on nii uus ja kogemus nii-nii teistsugune, siis pean selle ikka endast välja kirjutama. Ühesõnaga, kunagi ammu tuli info, et kaaslasi hakatakse nüüd vaktsineerima ja esimesed 40 õnnelikku saavad esimese vaktsiini 25.05. Päev enne süstimist tuli info, et lükkub. Eile, s.o. kolmapäeval 9.06 sain umbes 12:00 paiku e-kirja, et homme, s.o. 10.06 kell 12:00 on aeg vaktsineerima minna. Emmmm, ähhhh …. homme?! Nojahhh, eks siis tuli tänased plaanid ümber teha, Rasmusel oli täna kool ainult 11:00 ja Jaak algselt arvas, et ta ei saa töölt ära, nüüd ei jäänud tal muud üle, kui pidi ära tulema. Muidu oleks mul mitu korda edasi-tagasi sõitmist olnud, kuna see vaktsineerimise keskus asub Catania lennujaama lähedal, kodust ca 35min. sõitu. Oi, kuidas mulle ei meeldi üksi sellistes kohtades käia, eriti sinna sõitmine ning parkimine. Ma kohe satun täielikku stressi, kui pean iseseisvalt kuhugi uude kohta sõitma. Vaatasime enne hoolega kaarti, kuidas sõitma peab. Õnneks on peaaegu kogu tee nagu lennujaama sõitmine, viimased 2km on ainult teistmoodi, seega ei olnudki kohale sõitmises mitte midagi hirmsat. Minu järgmine stressiallikas on parkimine. Ma olen nõus üksi sõitma kohtadesse, kus on olemas parklad – näiteks poed, kaubanduskeskused jm. sellised kohad, kus eksisteerib normaalne parkla. Olgem ausad, eks selle keskuse ees oli ju ka parkla, aga see oli silmini ja rohkemgi veel autosid täis. Sõitsin siis tänava lõppu ja uuesti tagasi ning sain võrdlemisi kaugele koha, kuid ma olen nõus need mõned sammud rohkem ka tegema, kui sinna kitsastesse kohtadesse võimalikult lähedale parkimiskohta otsima hakata 🙂

Kohale jõudes olin natuke ähmi täis ka, seega ma pilte väga ei teinud. Kuid loodetavasti on mu kirjeldus piisavalt värvikas, et kujutate seda ette. Keskusesse on kaks sissepääsu – vasakul saab anda proove ehk teha testi ja paremal saab vaktsiini. Kui Jaak veebruaris esimest süsti käis saamas, siis oli testi järjekord üsna pikk ja vaktsiini ei oodanud keegi, siis nüüd oli vastupidi. Kuna Jaak oli enne käinud, siis oli mul teada, mis tegema peab, kuid ikkagi suutsid nad mind üllatada 😀 Ma küll proovin enam mitte üllatuda, aga nad on selles osas osavad 😉 Enne territooriumile sisse pääsemist pidi näitama ID ja vaktsineerimise järjekorra broneeringut. Enne mind oli kaks neiut, kes seal midagi sehkendasid ja järjekord jäi toppama, kui äkki üks turvaonudest hüüdis kõva häälega: “NATO” ning mina ja veel üks naisterahvas hakkasime oma NATO lubadega lehvitama. Onu näitas käega, et minge sinna. Kõndisime siis rõõmsalt üle platsi ja vaatasime, kui meeletus koguses inimesi järjekorras oli. See oli meeletu rahvamass. See naisterahvas, kellega koos kõndisin, oli Hispaaniast ja õnneks oskas ka itaalia keelt. Sattusime järgmisesse ristumiskohta, kus küsisime järgmine turvaonu käest, et kus see NATO koht on. See näitas ühe telgi suunas, olgu, sobib, läksime siis sinna. Ma veel rõõmustasin, et nii tore, et seekord eraldi koht on tehtud. Jaak pidi teise süsti saamiseks ca 2h õues päikese käes ootama, enne kui majja toimetama pääses. Mind üldse see mõte ei ahvatlenud, kuigi olin selleks vaimselt ette valmistanud, et pean terve igaviku ca 30 kraadises kuumuses ootama. Jõudsime telki ja siis see hispaanlanna ütles, et ta ootab oma sõbrannat ja läks minema. No, ma siis seisin seal õnnetu näoga ja lootsin, et kõik lõpuks sujub. Telgis vehkis järgmine turvamees käega ja liikusin teise järjekorda. Äkki tuli see teine turvamees, kes meid sinna poole juhatas ja ütles telgis olevale turvamehele midagi. Telgi turvamees käis järjekorras olevatele inimestele midagi seletamas. Ma selle peale sinisilmselt arvasin, et laseb mu vahele, et seda räägib, selgus hoopis, et ta viis mu kuhugi hoopis kolmandasse kohta. Sattusin ka eraldi sissepääsu juurde, kus üldse järjekorda ei olnud.

Korra olen juba kirjutanud, et siin peab täitma hunniku pabereid, ca 10 lehte vist oli. Esimene neiu vaatas paberid üle, tegi mhmhm ja suunas edasi majja. Tahtsin kohe sisse tormata, aga mingi onu ikka mõõtis temperatuuri, enne kui sisse lasi. NATO järjekord oli kohe esimeses registreerimislauas. Enne mind oli vast umbes 8-9 inimest ja jeerum, ma seisin seal 40minutit! Ma tõepoolest ei saanud aru, miks neil teenindajatel nii kaua läks! Kõrval registratuurid liikusid tunduvalt kiiremini, kas tõesti on nii suur erinevus süsteemi veebilehel, kui sinna on sisse kantud kohalik või välismaalane. No ja kuna tegemist oli muidugi suuremas jaos hispaanlastega, siis nagu itaallasedki, need peavad ju kogu aeg midagi rääkima. Lisaks olid muidugi teenindajad megaaeglased – mulle meenus kohe Zootopia multifilmis laiskloomad (SIIN treileris alates 1:00 minutist ja te saate aru, mida ma silmas pean 😀 ). Lõpuks jõudis järjekord minuni, andsin kogu selle pataka pabereid ning oma nn. haigekassakaardi ning tädi tegi ca 1 minutiga kõik ära. Ma nagu tõepoolest ei saanud aru, mida te enne nende inimestega tegi, et nii kaua aega võttis?! Ta muidugi otsis sellest e-kirjast, kus me nimed kõik kirjas oli, minu nime ka. Õnneks olin kohe nr.6 ja näitasin siis talle näpuga, et see olen mina 🙂 Äkki teistel ta seda nime 5 minutit otsiski 🤔 Tädi toksis midagi arvutisse, kontrollis kõik paberid üle ja andis uue QR koodiga paberi. Läksin järgmisesse järjekorda, kus sain veel ca 5 minutit oodata. Neiu suunas järgmise inimese juurde, sattusin mingi toreda onu juurde, kes uuesti kõik paberid üle vaatas, küsis millist vaktsiini ma tahan – valida oli pfizer või janssen, pani oma allkirju, mõned templid ja küsis kumba kätte tahan, valisin vasaku. Ahjaaa ja otsustasin pfizeri kasuks lõpuks, janssen ahvatles muidugi hullupööra, et üks süst ja rohkem ei pea ennast vaevama, kuid pfizer on ikkagi kõige parema reputatsiooniga ja kuu aja pärast saab juba teise, siis võtsin siiski selle. Onu suunas nüüd edasi järgmisesse kohta, üks neiudest oskas imeliselt hästi inglise keelt ja rääkis, mis mind ees ootab. Edasi sattusin siis inimese juurde, kes reaalselt süsti teeb. Oli selline tore tätoveeritud ja ägedate ehetega neiu. Lappas jälle kõik paberid läbi, kirjutas veel midagi paari kohta juurde ning lõpuks tegi süsti. Siis liikusin edasi järgmisesse järjekorda, kus siis tehti nn. välja registreerimine ja uue aja registreerimine, seal võeti lõpuks kogu paberipatakas käest ning anti järgmise süstiajaga paber. Wohooo, oligi “ainult” nelja inimese juures vaja toimetada 😀 Ja meeletud paberikuhjad, milline kohutav raiskamine! Ja oleks siis, et neid pabereid on ainult üks kord vaja, ei, kui teise süsti järgi lähed, siis peab uuesti kogu selle pataka ära täitma. Kuigi siis ehk jääb see esimene registreerimine ära, ma loodan. Kuna minu taha järjekorda tuli üks vanem proua, kellele ma küll ütlesin, et see on NATO/Sigonella järjekord, et ta peaks äkki ikka kõrvale minema. Mille peale ta teatas, et no,no, ta on õiges kohas. No ma ei tea, ma ei oleks selles niiväga kindel. No ja kui ta oli ka kogu selle 40 minutit ära seisnud ja oma pabereid näitama läks, siis registratuuri neiu ütles talle, et ta oleks kohe pidanud minema sinna teise järjekorda, kust otse süstima saab, kuna tal oli teise süsti aeg. Vaene memmeke! Peale süstimist ja välja registreerimist suundus tee edasi ootealale, kus tuli 15 minutit mööda veeta. Esimese asjana jäi silma sein, kuhu sai panna oma nime ja aja, millal vaktsineerimas käisid. See oli päris korralikult täis soditud. See lõpu aeg läks kiiresti, sain istuma ja mul oli vaja ju ringi vahtida ning sain natuke rahulikult FB-s isegi surfata ja juba oligi 15 möödas.

• 

• 

Ära minnes tegin mõned pildid veel, aga nüüd peate ette kujutama, et kõik need vahed on paksult inimesi täis. Mingist 1m vahemaast ei ole juttugi, kõik on palju tihedamalt üksteise kõrval. Natuke oli toole ka pandud, et vanemad inimesed istuda saaks. Kui ma kella 13:15 paiku lahkusin, ei olnudki seal enam üldse inimesi, võrreldes sellega, mis 12:00 paiku toimus. Minul läks sisse saamisest kuna välja tulekuni täpsel 1h ja 15 minutit. Imekiiresti, võrreldes Jaagu teise korraga, kuid tiguaeglaselt võrreldes Eestiga, kus digiregistratuuris ootad tunde, kuid süsti saad ca 15 minutiga. Ma eelistaks iga kell seda Eesti varianti 😀 Inimene on ikka üks imelik loom, kui mulle süsti tehti, siis ma kohe tundsin, kuidas käsi tuimaks muutus ja ära tahtis “surra”, tegelikult ju ei olnud mitte midagi, kiire suts ja valmis. Pärast oma 15 minutit istudes üritasin ka aru saada, et kas on mingi kõrvalekalle või mitte. Noh, kõht oli äkki tühi ja juua tahtsin ka hirmsasti, vesi oli kaasas, teisiti siin ei saakski, käsi oli kuidagi tuim ja pea nagu käis veidike ringi ja üldse, hakkaks nagu haigeks jääma 😀 😀 Tegelikult taas, mitte midagi ei olnud viga. Kuid kui loed enne põgusalt ning kui aina räägitakse, mis need levinumad kõrvalmõjud on, siis tundub, et ongi kõik kohe küljes. Süsti kohta on ainult tunda, eriti kui millegagi sinna pihta minna. Muidu hetkel on olemine imeline! Peale nn. välja registreerimist sain telefonile SMS-i, et tule 15.07 kl 13:35 teise doosi järgi, see muidugi oli sellel paberil ka kirjas, mis poiss mulle andis. Seega, ma nüüd ka esimese doosiga vaktsineeritu ning üks neist üle 3 miljonist vaktsineeritud sitsiillasest 🙂 Eks näis, kuidas 15.07 see kõik välja näeb. Kuna on lõuna aeg, siis ma ise loodan, et on tühjus, nagu täna 13:15 ära tulles, kui inimesi enam praktiliselt ei olnudki. Lisaks oli selleks ajaks ka pilved olid tulnud, seega ei olnud enam nii palav.

Püsigem terved ja imelist suve jätku!

04.06.2021

Mäletate, ma kunagi veebruaris kirjutasin, kuidas naabripoiss kere peale sai … See lugu ei olegi veel läbi. Millalgi maikuu keskel oli äkki uksekell. Piilusin aknast välja ja nägin mingeid meesterahvaid aia taga. Kuna üks oli mr. Franco, siis tegin julgelt värava lahti ja läksin välja. Aia taga olid kaks uurijat, kes natukene inglise keelt oskasid. Uurisid veebruaris toimunud intsidendi kohta. Nojahhh, ma siis rääkisin neile, mida ma nägin. Pika jutu lõpuks võtsid nad mult kontaktid ja ütlesid, et järgmine nädal helistatakse mulle ja lepitakse kokku aeg, millal jaoskonda tunnitust kirjutama tulla. Eeeee, emmm, okeiiii … Töönädal oli saanud lõpu ja keegi ei olnud helistanud ja ma arvasin, et nii see jääbki. Aga ohh üllatust, laupäeval helises telefon ja üks naisterahvas uuris, millal ma siis saaksin tunnistust kirjutama minna. Leppisime kokku uue nädala teisipäeva. Olin terve nädalavahetuse väga ärev, ma pole mitte kunagi pidanud kusagil politseis või uurijate juures käima ja nüüd siin, võõral maal, pean ma sellega kokku puutuma. Ei tundunud just kõige ahvatlevam … Pühapäeval olid naabrid ka siin ja kuna Tanja oli õues ning me tervitasime ja küsisime kuidas läheb ning ma uurisin ta venna kohta, siis jäime pikemalt vestlema. Ta saab inglise keelest suhteliselt hästi aru, vastu ainult ei oska rääkida, siis kasutas Google abi. Ühesõnaga, naabripoiss pidi praegu vangis olema 😮 Väidetavalt need, kes teda peksid, olid ta narkootikumide omamises süüdi lavastanud. Lisaks sosistas Tanja väga usaldavalt, et neil siin on maffia ja nendega ei ole üldse hea tegemist teha. Daaa, me teame ja ei teekski, kui ta vend neid meie kõrvalhoovi kohale ei meelitaks! Väidetavalt olid need pahad mehed ülevalt väravast tänu sellele sisse saanud, et nad olid mr. Francot ähvardanud. Lisaks olid need mehed naabrite majas laamendanud ja asju puruks peksnud. Ma sain aru, et nad olid ise ka kaebuse esitanud võõrale territooriumile tungimise ja vara lõhkumise eest. Teatasin siis Tanjale, et meid on ka uurijate juurde tunnistusi andma kutsutud. Ta ehmus selle peale väga ära ja vabandas ette taha. Lõpuks küsis, mis meile siinsest köögist maitseb ja pani kõik kirja. Vahepeal käis ta isa ka meie juures ning kui ta kuulis, et me peame uurijate juurde minema, rehmas käega ja oli näha, kuidas ta on sellest teemast häiritud. Ta on selline tavaline Sitsiilia papi, kuid ikkagi enda vastu lugupidav ja ei salli selliseid skandaale. Saabus teisipäev, Jaak võttis spetsiaalselt vaba päeva, kuna algselt pidin ma hommikul oma esimese vaktsiini saama ja ma ei olnud mõttest üksi sinna Catania külje alla seiklema minna, üldse vaimustuses. Paraku esmaspäeva päeval sai Jaak sõnumi, et meie ehk siis pereliikmete vaktsineerimine lükkub. Täna pidi uus info tulema, aga seda ei tulnud, seega minu vaktsineerimisega on ikka segased lood. Jaak sai siis lihtsalt vaba päeva, lisaks esmaspäevale, mil ta teise süsti kätte sai ja neil on lubatud sama päev vabaks võtta 🙂 Õhtul läksime Siracusa kohtumajja, kus ka asuvad nende uurijate ametiruumid. Mul oli üle väga pika aja põhjust ennast natuke paremini riidesse panna 😉 Väravas registreeriti meid ära, ID-kaarte vaadati küll nagu imeloomi ja küsiti, kas on mõnda teist dokumenti veel … Eeee, eiii, miks peaks, see on ametlik ID … Lõpuks said nad registreerimisega hakkama ja meile tuli vastu üks onu ja see tõlkija. Maja oli suur ja võrdlemisi kole. Onu läks trepist ja meid viidi liftiga. Lift tuletas meelde nõukogude aja 😀 Uurijad juba ootasid meid ja ma sain siis kogu jutu uuesti ära rääkida, tädi tõlkis ja üks uurijatest pani kõik itaalia keeles kirja. Meile näidati ka osade kahtlusaluste pilte, ühtegi neist ma ära ei tundnud ja kõik nägid selliste tavaliste pättide moodi välja, üldse mitte maffia tüüpi nagu me oleme harjunud nägema … Kõige kõhedam hetk kogu selle vestluse juures oli see, kui nad ühtäkki küsisid, kas me püssipauke ka kuulsime … Emmmm, mida, eiiiii …. Kui see paugutamine peaks nüüd tõele vastama, siis see on ikka väga halb lugu. Ma loodan, et kui see perepoeg sealt vangist välja saab, siis ta lõpetab valede inimestega läbi käimise ja siia ei satu enam soovimatuid külalisi. Veetsime seal meeldiva tunni ning Jaak võttis kogu mu pika jutu kokku ühe lausega, et me ise arvasime, et ta oli vale tüdrukuga ja sai selle pärast kere peale … Kogemus oli üsna meeldiv, ma kartsin ma ei tea mida, aga midagi hullemat 😀 Igatahes ma väga loodan, et see teema on meie jaoks nüüd lõppenud ning meid sellega enam ei tülitata. Nüüd pühapäeval reisilt tagasi tulles ootas Tanja meid juba pikisilmi, et anda üle lohutus magustoit. Oi, küll kõik maitses hea 🥰 Järgmine kord lubas tiramisut tuua … Huvitav, kas ta nüüd toob kogu selle pika nimekirja, mis ma kõik ette lugesin, meile suve jooksul ära?! 😀 Lisaks muidugi uuris, kuidas meil uurijate juures läks ja mida räägiti. Ega selle kohta midagi öelda ei olnudki, kui, et rääkisime seda mida nägime ja kõik. Eks siis paistab, mis see suvi meile sellega seoses toob, ega see perepoeg siis igavesti sinna vanglasse ei jää … Õnneks kolivad vanakesed juulis ise siia, siis vähemalt on lootust, et suvel mingit jama siin ei korraldata.

• 

• 

• 

Ma leidsin Augustas turu üles! Kui me siia kunagi ammu-ammu tulime, siis Jaak vaatas, et neljapäevad on turupäevad. Käisime isegi seda kohta otsimas, aga ei leidnud. Mõni nädal tagasi otsustasin aianduspoodi minna, kuna mu tomatitaimed ei võtnud kuidagi kasvamisel vedu, et ostan sealt mõned taimed. Sinna sõites ei saanud ma aru, miks nii palju inimesi ja autosid on, arvasin, et Eurospinis on mingi imeline kampaania, aga kui ma nägin üle tee kilekotikestega inimesi, siis tabas mind rõõmus äratundmine, et nad tulevad ju turult! Kusagil on siin on turg! Ostsin aianduspoest oma taimed, mulla ja enda arust ka tilli, mis hiljem kodus selgus, et on metsik apteegitill ja maitseb nagu aniis ning mulle see maitse kohe mitte ei istu 🥴 Asjad ostetud läksin ka turule seiklema. Ütleme siis nii, et ma olin nagu puuga pähe saanud. Kui palju inimesi! Kui palju kauplejaid! Kui meeletult suur! Hea, et siin mask ikka veel igal pool kohustuslik on, mul oli terve see aeg suu ammuli ja ma lihtsalt ahmisin seda mäsu endasse. Olin nii suures hämmingus, et ma isegi ei taibanud, et võiks midagi osta. Vahepeal tekkis mul juba tunne, et ma eksin seal ära ja ei oska auto juurde enam minna. Müüdi kõike, absoluutselt kõike! Ehetest, juuste hooldustoodetest, majapidamistarvete, riiete, aluspesust kuni kõikvõimalike söökideni. Kõike oli ja kõike sai osta ning väga odavalt. Ma ostsin kirsse, mis minu jaoks ikkagi on murelid, sest need on nii magusad ning 1kg maksis 1€! Mis te nüüd arvate, et ma olen nõus kusagilt kallimalt ostma või?! 😀 Lidlis maksab praegu soodustusega 6.50€ kilo. Need on muidugi kaks korda suuremad, aga ikkagi. Nurga peal poisid müüvad 2.50€ kilo, selle hinnaga oleksin ma veel nõus ostma. Kuid varsti peaks tulema meie juurviljapoiss, küll ma siis tema käest ostma hakkan 🙂 Turg ise oli umbes kaks korda sama suur kui keskturg. Kuna ma olin terve aeg suures hämmingus, siis pildi või video tegemine ununes küll täiesti ära.

• 

• 

Mul oli sel aastal ju kaval plaan, et ma ei kasvata kurki ette, kuna eelmine aasta piisas sellest, kui seeme mulda visata ja hakkas mühinal kasvama. Sel aastal ei juhtunud midagi, seega pidin ka kurgid ette kasvatama. Sel aastal ei tahtnud üldse midagi kasvama hakata, kõik vindus nii kaua. Soojaks, lõplikult soojaks, nii 25 ja enam kanti läks ka ju alles eelmisest nädalast. Lõpuks oli Jaak nõus, et paneme natuke väetist. Ostis USA poest miski ökoloogilise väetise ja ohooo imet, see isegi töötas, taimed hakkaski kasvama, suisa silmaga nähtavalt on iga päev järjest suuremaks sirgunud. Küll kurkides käib mingi limukas neid söömas ja olen juba mitu taime pidanud asemele istutama. Viimasel korral, peale väetise panekut, läksid ka seemned lõpuks otse mulda pistes kasvama. Seega on lootust, et ikka saame sel aastal ka oma aia tomatit ja kurki.

• 

• 

• 

• 

Meil kõigil on nüüd esimene ujumine ka tehtud. Jaak ja Rasmus on mitu korda käinud. Mina ühe korra, 23.05, ja minu ujumine nägi välja siis nii, et ma hästi pikalt ja rahulikult läksin vette, külm oli ju. Kui ma lõpuks üleni vette sain, siis ma terve see kümme tõmmet hädaldasin “Oi, kui külm, oi, kui külm” ja ujusin kaldale, terve tee kurtes, kui külm on. Jaak muidugi naeris terve aeg ja oli arvamusel, et ta upub ära, kui ma nii jätkan. Rasmus ujus lohutavalt mu kõrval, et toob oma kehasoojusega mulle sooja vett külje alla, aga midagi ei aidanud ja ma olin kümme korda kiiremini väljas, kui sisse läksin. Jaak pärast muidugi ütles, et ühe koha peal niisama lesides ei ole väga külm, keha harjub ja vesi ei liigu. Arusaadav, miks kohalikud ühe koha peal seisid 😀 Ainsad, kes sulistasid olid lapsed … Me ei olegi sel aastal oma ujumishooaega korralikult käima saanud, ilmad on olnud ikkagi võrdlemisi külmad ja mina olen nõus ainult väga sooja vette minema. Lidlis olid müügil ujutamisvahendid ja meil on nüüd üks madrats ning kaks kummirõngast, millest üks on avokaado kujuga. Rasmus kibeleb küll nendega vette, kuid meil ei ole kuidagi õiget hetke olnud. Tänasest tuli Aafrika soojus meile ja mõned päevad peaks seal 30+ juures püsima, ka meie juures, seega ehk me ikka jõuame merre ka.

Mu roosid otsustasid kõik koos korraga õitsema hakata. Tükk aega ei olnud mitte midagi ja siis äkki korraga kõik õitsesid. Üks roos eelmine aasta ei õitsenudki, seega ma enam ei mäletanud, milline see välja nägi. Natukene silmailu on nüüd aias juures, kuigi tundub, et seda eriti pikalt ei jätku. Oma kõrbenud aia oleme ka taas roheliseks saanud, üks põõsas ainult vindub ja ei saa hästi aru, kas on ära kuivanud või saab sellest veel asja.

• 

• 

• 

• 

• 

Rasmus tellis ükskord Lidlist bambuse, kui neid müüdi. Need olid sellisesse ümmargusse vaasi ringiratast pandud. Lugesin, et neid võib vabalt ka mulda pista. Kuna meil maja ees üks lillekast oli veel vaba, istutas Rasmus oma bambused sinna ümber, sest seal vaasis tahtsid nad võrseid kasvatada, aga ruumi jõi väheks. Eks siis näis, mis neist seal peenras lõpuks saab.

Suur Tossutaja pakub meile jällegi vahelduva eduga vaatemängu. Vahest teeb ta neid ägedaid “ufo” pilvi ka, mis mulle hullupööra meeldivad! Rasmus ei ole ikka veel nõus selle kohta teadustööd tegema, et miks ja kuidas need tekivad, hakka või ise uurima 😀

• 

• 

Mõnusat suve jätku ja püsige terved!

16.05.2021

Mind juba pikemat aega vaevavad mingid asjad, mis siin juhtuvad ja ma mõtlesin, et panen need kirja, siis ehk enam ei vaeva. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret ja asjadest kirjutamine teeb olukorra lihtsamaks. Seega, kui ma need asjad välja kirjutan, siis ma ehk enam ei mõtle nende peale … Kuni järgmise korrani, kui keegi FB grupis sellesisulise postituse uuesti teeb 😀 Mul tekib vahepeal deja vu tunne nagu ma oleks sellest juba kirjutanud, kuid samas ma olen seda oma peas nii paju kordi kedranud, et enam ei tea, kas sai kirja või ma olen sellele lihtsalt nii palju mõelnud … Seega, kui jutt on tuttav, ei pea lugema. Ja üldse on see postitus natuke negatiivsem, kui mu tavalised kirjutised, lihtsalt hoiatan 🙂

Teemaks on liiklus, autod ja sellega kaasnev. Siinsest olematust liikluskultuurist olen ma eelnevalt juba kirjutanud, kuid mõned tähelepanekud veel. Esiteks maailmameistri tiitel ettekeeramises on eranditult sitsiillaste oma! See on täiesti tavapärane, et kõrvalteedelt lihtsalt niisama Sulle ette keeratakse ja ega siis gaasipedaali üles ei leita, vaid jätkatakse lõunamaa kombe kohaselt “aega on aasta pikk” edasi kulgemist. Osad jäävad viisakalt tee äärde, et juhul kui saad, siis saab mööda, kuid teine seltskond tõmbab ikka keset teed ja kulgeb rahulikult edasi. Ehk siin sõitmine on õpetanud vägagi palju seda, et kogu aeg peab jälgima ristuvaid teid, et kui mõni autonina sealt paistab, siis olema valmis, et järgmisel hetkel on see tee peal ees ja pead kiirelt reageerima, kas pidurdama või võimalusel kuidagi mööda saama. Samas ei ole me täheldanud suuremaid avariisid, Eesti konteksti pannes, oleks siin kogu aeg puruks sõidetud autod keset teed.

Möödasõidud, ma ei saa aru miks, kuid osa seltskonda armastab mööda sõita nii, et peeglid peaaegu kokku puutuvad … Esimestel kordadel ehmatasin ma ikka päris korralikult, nii külje alt läheb mööda ja äkki keerab ette. Ma peaaegu saan aru, kui nii tehakse siis, kui vastu tuleb suur auto, mis teepervele tõmmata ei saa, või parasjagu teeb vastu tulija ka möödasõitu, siis peavad kõik kokku tõmbama. Kuid kui ruumi on ja eriti kiirteel, siis miks peab niiviisi külje alla pugema …

Kuid nüüd teemad, mis mind alati väga ärevaks teevad ja muremõtted pähe toovad. Nimelt on siinsetel raha teenimiseks väga väga alatud võtted. Kõige levinum. Sõidad autoga ja tee ääres seisab mõni auto ning sealt visatakse Sinu autot, kas kivi või apelsiniga. Kui Sa jääd seisma on kaks varianti: a) Sinult röövitakse kõik, mis vähegi võimalik. Tavaliselt on nii, et ühega vaieldakse ja teised tegutsevad auto kallal. b) Sind süüdistatakse neile avarii tekitamises ja nõutakse raha. Juhul, kui Sa seisma ei jää, on ka kaks varianti: a) nad hakkavad jälitama, tuledega vilgutama. Veab siis, kui oled teel baasi ja mitte eriti kaugel, siis baasi sisse keerates kaovad jälitajad oma teed. b) nad on fikseerinud Su auto registreerimisnumbri ja annavad juhtumi oma kindlustusele, et sellise numbrimärgiga auto tekitas sellisel ajal talle avarii. Eriti keeruline on olukord siis, kui Su autol ongi mingi mõlk või avariiline tunnus ja Sa ei suuda seda tõestada, et oled selle millalgi ammu saanud. Petturid kirjutavad kohe, et sõitis sisse parema poolega, minu vasakule poolele. Tavaliselt on neil endil ka autod mõlgitud, et asi tõene oleks. Jaak sai teada, et siin kehtib kindlustuse osas sama süsteem, mis kunagi ammu-ammu Eestis oli, et kindlustus maksab otse inimesele. Seega on väga lihtne mingi remonditöökojaga kokku mängida ja meelevigane summa kahjunõudeks kirjutada. Kasu saavad ju mõlemad, nii väidetav “ohver”, kui ka remondikoda. Lisaks on olnud ka neid juhtumeid, kui näiteks mõnes väiksemas linnas, kui teed ristuvad ja Sinul on “stopp” märk, kuid peateel olev autojuht annab Sulle märku, et sõida sõida ja kui pahaaimamatult sõitma hakkad, annab ta ka gaasi ja sõidab Sulle sisse. Sellisel juhul jääd Sina, kui kõrvalteel sõitja igal juhul süüdi, sest teine eitab kategooriliselt, et ta oleks Sulle andnud märku sõita. Mis teeb selle olukorra häirivaks on see, et kui annad juhtumistest politseile teada, eriti nendest, kus keegi viskas Su autot, aga Sa sõidad edasi ja teine jälitab, siis politsei nendib rahulikult, et nad ei saa midagi teha ja äkki see oli õnnetus. Õnnetus?! Õnnetus!!!! Õnnetus, et täpselt mu auto pihta kivi või apelsin lendas. Päriselt?! Kui ma seda lugesin, siis ma taas ärritusin. Nad ju teavad, milliseid skeeme siin kasutatakse ja öelda, et see võis olla õnnetus on küll täiesti alusetu. Küll jah antakse kogu need juhtumid edasi ka baasi liikluspolitseile, kuid neil ei ole väljaspool baasi eriti mingit sõnaõigust, kuid sekkuda nad vajadusel saavad ja ehk tõmbab kohalikke korrale. Antud teated ja info tuleb peamiselt baasi ja Motta St Anastasia tee pealt, eks kohalikud ju ka teavad, et sealt kaudu liikleb kõige enam ameeriklasi ja teisi eurooplasi, keda saab ahistada. Esimestel kordadel, kui sellest kirjutati, viidati valgetele autodele. Mis te siis arvate, ma järgnevatel päevadel kahtlustasin kõiki valgeid autosid, eriti hull oli olukord siis, kui selline auto tee äärses taskus peatus …

Paljud laseksid selle kõik mööda külgi maha ja ei teeks väljagi, kuid ma hakkan millegipärast seda oma peas ketrama ja muretsema. Ma muidugi olen väga väga palju tegelenud eelmisel ja eriti sel aastal sellega, et vähem muretseda. Ma ei saa muretseda asjade pärast, mida ma ise muuta ega juhtida ei saa! Esimesel siin olemise aastal olin ma ikka tõeline murepall, ma muretsesin absoluutselt kõige pärast! Mis autod kodust mööda sõidavad, mis inimesed need siin kõnnivad, kas kõik tahavad meile halba, kas pere jõudis ühes tükis kooli ja tööle, miks Jaak juba ei ole helistanud, et ta tööl on, kas veepump ikka töötab, mis see sellist imelikku häält teeb, mis imelikud hääled need vaikses majas kostuvad, issand, kas kõik sai lukku ja kinni, ega keegi me aias ei hiili … jne.jne. Ühesõnaga ma olingi üks suur mure! Selle tulemusena olen ma peast juba üsnagi halliks läinud … Nüüd on olukord juba palju parem ja ma ärritun või hakkan muretsema tõesti ainult üksikutel kordadel. Ennast tuleb ikkagi säästa ja niisama tühja pabistamine ju ei aita.

Nagu olen kirjutanud, siis kohalikud ei võta kiirust enne maha, kui tee ääres on mehed oranžide lippudega. Kuigi viimasel ajal on mehitatud ainult siis, kui on mõni avarii, siis kas politsei ise või mõni äravedaja lehvitab lipuga või kui toimub võsalõikus, siis ka on mehitatud lehvitada. Enamus kohti, näiteks pikemajalised remondid, on juba elektrooniline lipu lehvitaja ehk posti külge on installeeritud oranž lipp ja seda süsteem liigutab üles alla. Kuna tegemist ei ole inimesega, siis seda mehaanilist lippu ka üsna jõuliselt ignoreeritakse. Praegu tehakse teetöid Catania kiireteel ja selle koha peal on piirang 50 km/h, kui just mõne suure rekka taha ei jää, siis on üldiselt tavapärane sõidukiirus 90-100 m/h.

Lõpetuseks paar lõbusamat seika ka. Aegajalt toimuvad ka siin fooridega reguleeritud teetööd. Olen sattunud kahele huvitavale seigale. Sõitsime koolist kodu poole ja rannateel oli fooridega reguleeritud teetööd. Olime kolm autot, esimene jäi foori taha pidama, punane tuli ju põles, teine auto tõmbas kõrvale ritta ja ma jätsin siis hästi suure pikivahe ja jäi huviga vaatama, mida see kõrvale ritta tõmmanud autojuht edasi teeb. Seisis tükk aega ja kui äkki autod talle vastu hakkasid tulema tagurdas ta minu ette tagasi. Huvitav, mida see juht mõtles, et kasvatab autole tiivad ja läheb sõidab ikkagi, kuigi oli punane tuli? Vastu tulijad manööverdavad kraavipervel temast mööda? Taaskord täiesti arusaamatu tegevus. Igatahes tubli mina, et pikivahe jätsin 🙂 Teise korral oli foor silla peal, hästi lühike teelõik oli kinni, kuid ikkagi reguleeritud. Kõige esimesena seisis foori taga suurem kastiauto. Äkki hakkas punasega liikuma, me ülejäänud väikesed autod ootasime ikka viisakalt rohelist tuld, mis üsna pea ka tuli. Sellest liigutusest sain ma enam-vähem aru, sest kui oled kõrgel ja näed, et mitte kedagi ei ole ja tead, et jõuad mööda sõita, siis lähed. Kuid ikkagi, foori värve võiks austada ja nendest natukenegi kinni pidada.

Nüüd sai vist kõik selline liiklusega seotud teema kirja … Edaspidi taas rõõmsalt edasi ja vähem kartmist ning muretsemist 😉

Tere tulemast Sitsiilia liiklusesse! 😀

11.05.2021

Kogu aeg oli külm ja sooja kevadet ei paistnud kusagilt ja siis äkki, üleöö, nii umbes nädal tagasi, läks soojaks. Nüüd on olnud iga päev päikseline, mõni üksik pilvetups on vahest ka taevas hõljunud, kuid üldiselt on päike 🌞 Varjus jäävad temperatuurid 25-27 kanti ja päikese käes on kindlasti üle 30kraadi. Olen saanud juba mõned korrad päikest ka võtta, kui aega on 😀 Pere käis ujumas ka 🥶 Mina piirdusin varvastele lainevanni andmisega.

• 

• 

Jaagul on juba pikemat aega isu maailma parimate croissant’ide järgi ja reede õhtul teatas ta pidulikult, et kui tal hommikul uni vara ära peaks minema, siis ta läheb Augustasse nende “jahile”. Viimastel kordadel oleme sinna nii hilja sattunud, et croissant´id on selleks ajaks kõik otsas … Selgus, et ta oli juba 7:10 seal platsis olnud 😀 Ma olin siis veel sügavas unes. Ühtlasi selgus, et saiad ei ole selleks ajaks veel üldse valmis, pagarid alles küpsetasid hoolega. Seega pidime seekord olude sunnil leppima Il Barrito omadega, kunagi me arvasime, et need on maailma parimad 😉 Seal olid juba küpsetised varavalges valmis. Järgmine kord siis teab, et ei tasu enne 8:00 saiaärisse croissante otsima minna. Seega alustasime ka oma suvist traditsiooni, hommikusöögiks croissant köögi terrassil. Proovime ka sel aastal piirduda üks kord kuus või veelgi harvem tarbimisega, muidu ei mahu lõpuks riided enam selga 😀 Aga hiigelsuured, meeletu koguse täidisega ja maitsvad on need jätkuvalt!

Vahepeal oli emadepäev! Sain kingiks enda ostetud kella, väga ilus on ja ma olen väga rahul 🙂 Lisaks maiustasime ühe toorkoogiga, mille tegemine võttis aega umbes kaks päeva, küll oli vaja ööpäev India pähkleid leotada ja siis ööpäev külmkapis seista lasta. Ma muidugi nii kaua ei leotanud ega ei hoidnud, kuid hea sai ikka. Mulle väga maitses. Jaak muidugi arvas, et kogu see vaev ei olnud seda väärt, sest erilist elamust sellest ei tekkinud, oli hea, aga ilma vau! efektita. Kuid lõpuks sain tehtud ja järgi proovitud. Rasmus tegi koolis kaardi teemal, kuhu ta tahaks koos minuga minna. Tuleb välja, et meil läheb suuremat sorti reisimiseks ja kui me looma võtame, siis ta tuleb meile aeg-ajalt külla ka 😀 Ma talle küll ütlesin, et see viimane lause peaks teistpidi olema, et tema võtab looma ja meie käime tal aeg-ajalt külas 😉 Kaardi kirjutas ta kahes keeles, kuna tunnis pidi inglise keeles kirjutama, ma mainisin, et kirjutagu eesti keeles ka, siis ma saan äkki paremini aru. Pigem oli mul soov, et ta harjutaks eesti keeles kirjutamist 😉

• 

• 

• 

• 

Lisaks sellele, et kevad on olnud erakordselt külm on see olnud ka erakordselt must. Meil on autod kogu aeg mingi heledat karva mustuse kihiga kaetud, on nagu liiv ja samas ei ole ka. Väga tüütu, ülepäeva peab autot pesema, et üldse akendest välja näha ja auto enam vähem viisakas välja näeks. Väga tüütu! Lisaks olen juba aasta aega rääkinud, et mul on vaja autole päikesekaitset. Jaak nüüd lõpuks ostis, kuid paraku ei ole see kõige mugavam paigaldada ja üldse, mul läheb meelest, et see mul olemas on ja et võiks kasutada aga hirmsasti oli ju vaja 😀

• 

• 

Käisime ükspäev taas Siracusa turul. Mul oli ju koogi jaoks India pähkleid ja datleid vaja. Avastasin, et Lidli datlid ei kõlba niisama söömiseks, on küll värsked ja üsna suured, kui turuonul on ikka palju paremad, sellised hästi suured, võrdlemisi mahlased ja väääägggaaaa magusad … Ideaalne niisama magusa isu leevendamiseks ja kookide tegemiseks. Lisaks tahtsin ma maasikaid ja muid köögivilju ning muidugi kala. Seekord ostsime mõõkkala, paraku onu lõikas üsna kehvad fileed, eelmine kord olid paremad. Kuid tehtud ma need sain ja ära sõime ka. Lisaks muidugi mereannimiks, et teha salatit. Eelmine kord olin nii hoos, et unustasin mereannid läbi keetmata, üsna keeruline oli süüa 😀 Seekord tegin ikka salati nii nagu peab, ei karjunud hamba all 😉 Maasikate ja köögiviljadega läks muidugi nii hästi, et ostsin kõik ühe talumehe käest, kes pähklionu kõrval oma laua püsti oli löönud. Jaak muidugi leidis selle peale, et ma olen turul käimise kontseptsioonist ikka täiesti valesti aru saanud, tuleb ringi vaadata ja erinevate kauplejate käest osta 😀 No, mis ma teha sain, et tal peaaegu kõik olemas oli … Pildil need kilekotis on tomatit, Rasmus küll arvas, et väikesed kõrvitsad, kuid siiski mitte. Praeguseks hetkeks on need kõik täiesti punased! Need on üsna head salatitesse panna, kuna neil ei ole eriti vedelikku sees, meenutavad lihatomateid.

Võtsin eelmine nädal osa kahest veebipõhisest kursusest. Üks läheb veel sel nädalal ka edasi, ma proovin kahe nädalast programmi ja täislahendusega ei liitu. Mõlemad olid üsna intensiivsed, kuid kokkuvõttes jõudsin ma selleni, et mõlemad eestvedajad olid õigel ajal õiges kohas. Üks on ühe toitumispõhimõtte edasiviija ja teine enesemuudatuse teekonna juht vmt. Mõlemad on läbinud antud programmide juurutajate juures Kanadas (erinevad eestvedajad, juhtumisi lihtsalt mõlemad loojad on hetkel Kanadas) põhjalikud koolitused, suure raha eest. Nüüd on nad sertifitseeritud nn. coachid ja müüvad neid programme Eestis edasi. Nad on sattunud ülihea tuluallika otsa – esiteks enamus inimesi on hädas oma kaaluga ja proovivad kõike, mis vähegi võimalik ja on nõus selle eest üsna palju maksma. Teiseks tahavad inimesed muutusi, eriti nüüd selle koroona valguses, kui on aega olnud rohkem enda sisse vaadata ja oma elu analüüsida. Seega kummalgi neist klientidest puudust ei ole ja raha muudkui voolab sisse, peaks ka mingi sellise programmi leidma, mis mind hingepõhjani kõnetab ja ka selle Eestisse tooma …

Naabri koertest – nüüd on neid järgi kaks. Ema ja üks poeg. Eelmise nädala reedel äkki, käis peremees kaubikuga, tundub, et siis viis kaks kutsikat minema … Üldse meile tundub, et see koer on toodud siia asumisele, jäi tiineks ja nüüd karistame … Ma ei ole mitu päeva kedagi siin näinud, et neile oleks toitu või vett toodud … Ma annaks neile ise juuagi vähemalt, aga joogianum ei ole ligidal, et ma saaks voolikuga neile vett lasta. Süüa ei oska ma ka midagi anda, sest ma eeldan, et kutsikas ei tohi veel eriti midagi süüa, vist. Emasele koerale on enamjaolt makarone sisse söödetud, niipalju kui ma peremeest näinud olen ja ta midagi süüa on toonud. Ma mõtlen, et kas koerad võivad näljaga kurjaks ka muutuda? Kuna Pina iseenesest on väga sõbralik, liputab saba ja kui temaga rääkida ja lisaks niutsub kaasa, nagu paluks abi. Küll ei ole ta seda enam viimasel ajal teinud, ei tea, kas ta on inimeste peale pahane … Koer vajab ju seltsi. Ükskord, kui peremees ära läks, siis Pina hüppas ta najale ja palus pai või natukenegi tähelepanu, selle peale peremees lihtsalt lükkas teda kogu aeg eemale. Mul on nendest koertest kole kahju … Üldiselt mulle tundub, et enamus koeri peavad siin sellise suhtumisega leppima. Ma ei saa aru, miks need koerad üldse võetakse, kui nende eest ei hoolitseta, nad kasvavad ju metsikuks niiviisi. Võibolla see ongi mõte, kes teab. Igatahes ma ikka proovin nendega iga päev natuke rääkida ja nuputada, kuidas ma neile juua saaksin anda, sest päevad on ikka ülimalt soojad ju …

Päike on aidanud kaasa ka puude ning lillede õitsemisele, natuke lilleilu ka siia lõppu.

• 

• 

• 

• 

Selged ilmad toovad taas imelise päikeseloojangu! Toredat kevade jätku ja püsige terved!

PS! Napilt meenus, Jaak vaatab praegu “Aquamani” ja seal oli üks stseen Sitsiilias filmitud, eelvaadet ei tundnud ära, kuid kaklesid nad Taormina peaväljakul, me oleme seal käinud! Tore äratundmise rõõm oli. Aga mitte seda ei tahtnud ma kirjutada. Paar päeva tagasi lugesin uudist, et tuleb uus Indiana Jonesi film (nagu päriselt 😀 ), lisaks vanameister Harrison Fordile on ka Brad Pitt tegev, kuigi ma peale selle uudise, kusagilt ei leia infot, et Pitt sellega seotud peaks olema. Kui see uudis nüüd tõeks osutub, siis on lootust juulist oktoobrini Hollywoodi staare siin kohata. Sain artiklist aru, et mitu kohta on välja valitud ja üks peaks olema Siracusas ja seal me käime ju üsna tihti 😉 Artikkel ise on SIIN.

Ja üks asi veel. Paar päeva tagasi jäi ERR portaalist migrantide uudis silma, seal on võtmetähtsusega viimane lause, kus Augustast räägitakse 🙂 Meie siinne kodulinn on ära märgitud 😉 Artikkel on SIIN.

02.05.2021

Sitsiilia on jätkuvalt “oranž” 🙁 Lootsime, et järgmisest nädalast kukume “kollasesse” ja elu natuke normaliseerub, aga ei, jätkame samas rütmis, ma ei tea, kui kaua juba … Huvitav, kuidas see “tavaline” elu käib!? Manner on enamjaolt “kollane” v.a põhjas väike piirkond, mis muutus suisa “punaseks” ja lõuna osa, mis on ka “oranž”. Loodetavasti me mai keskelt ikka saame “kollaseks”, sest terve see nädal on tervenenuid ca 200-300tk rohkem olnud, kui haigeks jäänuid ja see number kõigub 900-1200 vahel. Tahaks juba liikvele minna, kasvõi saare piires, sellest piisab ka! Soetasin mai lõppu ühe hotelli pakkumise 170.-€ inimene – kaks ööd ja kogu toitlustus koos vee ja veiniga on hinnas. Rasmusele saime natuke soodsamalt. Kuna meil oli nagunii saare lõuna-lääne poole soov veel minna, siis see pakkumine sobis meile ideaalselt. Nüüd ainult loodame, et vähemalt selleks ajaks oleksime “kollases” ja saaksime ringi uudistada. Seniks naudime nädalavahetustel jätkuvat kodus olemist, sest kooli ja tööle käib pere ju ikka.

• 

• 

Kohalike reeglite vastaselt käisid meil aprilli keskel lätlased külas. Küll oli palju sebimist ja veel rohkem lapsi ning koer ka veel 😀 Reeglitega läksime vastuollu selle koha pealt, et oma linnast ei tohi ju ilma mõjuva põhjuseta kuhugi sõita ja külla minek ei ole mõjuv põhjus. Õnneks keegi neid tulles ega minnes kinni ei pidanud ja üks tore koosviibimine sai maha peetud. Traditsiooniliselt pakkusime pizzat, kuna väga paljud ei ole saanud enda tehtud ja päris pizzaahjus küpsetatud pizzat süüa. Elina oli üllatunud, et ma pizzataigna ka ise tegin. Pizzade valmimisele aitasid kõik kenasti kaasa, tüdrukud natuke vähem, aga valmis me need saime ja seekord õnnestus kõik erakordselt hästi. Lastel oli väga lõbus, Rasmus sai üle väga pika aja taas nõrkemiseni peitus mängida, talle see jätkuvalt väga meeldib. Koer sai kõik kohad üle nuusutada ja naabrikoeraga läbi aia tutvust teha, lõpuks pidulikult petersellidesse istudes 😀 Läti tüdrukud on väga julged ja hakkamist täis. Ühel hetkel nad tulid küsima, kas nad tohivad naabri koertega mängima minna. Tuli välja, et nad olid naabrimehe käest küsinud, kas tohib ja too lubas. No ma lubasin siis ka, Janis oli muidugi väga üllatunud, kui lapsed äkki kõrval hoovis olid 😀 Naabrionu sõitis mingi hetk ära ja käskis lastel lahkudes värava kinni panna. Ühel hetkel Janis ütles, et kuulge seal kõrval on mingi võõras päikeseprillidega mees … Lapsed jooksid ka ruttu koju ja Rasmus oli sellele “narkomaanist koeravargale” öelnud, et ta peab värava kinni panema. Tegemist oli naabrimehe poja või sugulasega või ma ei teagi, kes see täpselt on, aga noormehega, kes kogu aeg temaga koos siin tööd tegemas on käinud. Lapsed olid enam kui veendunud, et tegemist on narkomaanist koerte vargaga 😀 Rasmus lihtsalt ei tundnud seda noormeest ära. Kui nad maha olid rahunenud ning julgesid uuesti piiluma minna ja selgus, et noormees oskab ka inglise keelt, võis mäng koertega jätkuda. Mingil hetkel tuli peremees ka tagasi ja asi sai veidike selgemaks, miks äkki olid hoovis võõrad lapsed. Väike seiklus ikka ka. Tänu sellele saime me natuke infot ka juurde. Nimelt oli neil kokku 10 kutsikat ja 3 on veel ilma koduta, pakkusid neid lastele. Õnneks vastasid nad kenasti “ei”. Emase koera nimi on Pina, arusaadav, miks ta oma poegi piinab, nimigi kõlab juba selliselt. Lisaks olen ma nüüd mõned korrad ikka näinud ka, et peremees neile süüa toob, seega päris näljas nad siiski õnneks ei ole. Ilm ei olnud tol päeval küll imeilus, kuid see eest oli merel palju laineid ja neid oli tore vaadata. Elinal tekkis kohe küsimus, kas siin maju või kortereid renditakse, et peaks suvel mõneks ajaks siia kolima … Kuna nemad ei saanud maju üle vaatamas käia – siis oli ju siin juba sügav koroona aeg, pidid nad piltide abil ja kohalikelt uurides otsuse tegema. Kuna üks lätlane elab seal linnas, kus nemadki ja on olnud seal ca 10 aastat, siis muidugi ta ütles, et ainus koht, kus Sitsiilas elada, on just Motta Sant’Anastasia. Elina hakkas nüüd selles sügavalt kahtlema 😀

• 

• 

• 

Rasmus tuli ükspäev küla pealt jalutamast tagasi infoga, et ühel kassil on pojad! Üks lahke onu oli kiisule kasti pannud ja rääkis Rasmusele, et kokku on kuus poega. Ma olin taaskord üllatunud, et keegi inglise keelt räägib … Tundub, et meil on siin külas neid inglise keele rääkijaid üksjagu. Nüüd käib laps iga päev kontrollimas, kas ema ikka hoolitseb poegade eest ja mitu poega pesas näha on. Ma olen ka oma kepikõnni ringidel pilgu peale visanud ja mõned jäädvustused teinud.

• 

• 

• 

Jaak on sel aastal pidanud oma lubadust, et kui ca 1 tunnise autosõidutee kaugusel on sobiv surfituul, siis ta võimalusel tuiskab kohe surfama. Viimasel paaril nädalal on ta saanud juba päris mitu korda surfamas käia. Janisel tekkis ka kohe huvi, kui siin käisid, et ta tuleks ja vaataks pealt, kuidas Jaak surfab. Lõpuks lõppes asi nii, et tal tööl mehed nägid, kui ta veebis sufiasju vaatas ja nüüd on juba neli kolleegi ennast surfikursustele registreerinud, nende seas ka Janis 😀 Ma siin avaldasin arvamust, et suvel peab ta meid jätkuvalt kaasa võtma, muidu me ei saagi üldse liivaranda lainetesse hullama, kui oma töökaaslastega käima hakkab. Tugitiimi vajadus kaob ju kohe ära, kui keegi juba nagunii surfama läheb, lohega toimetamiseks on sel juhul ju abiline olemas. Eile käis Jaak Marzamemis, kuna meil oli kodus toimetamist, siis me kaasa ei läinud. Surfareid oli üsna palju olnud ja ta sai mõnuga ca 2 tundi laineid võtta ja oma hüppeid harjutada. Viimane hüpe läks muidugi kalliks maksma, aga noh, võibolla oligi aeg uus lohe osta 😉

Kurtsin siin eelmine kord, et kurgiseemned ei läinud aias üldse kasvama, seega istutasin need ka eelkasvama. Olen ikka iga hommik piilunud, kas midagi on tulnud, kuid alati pettunud, et ei miskit. Hakkasin juba mõtlema, et kas tõesti on seemned aastaga käest läinud, kui Rasmus eile hommikul rõõmsalt teatas, et kolm taime on väljas. Paari tunni pärast teatas, et viis, siis mõne aja pärast, et kaheksa ja õhtu lõpuks oli üheksa. Sõna otseses mõttes tulid tundidega! Sellest sai ta hasarti ja täna pani eelaksvama redise seemned 😉 Lisaks istutas ta eile täiesti iseseisvalt tomatid aeda ära. Nüüd tuleb ainult loota, et soojad ilmad kestavad ja et keegi mu tomateid ära napsata ei taha. Kaks basiilikutaime sõi keegi igatahes pealt juba ära … Võib öelda, et ka aiandushooaeg on nüüd hoo sisse saanud. Lisaks sellele on tulnud välja ka need tüütud väikesed sääsed, kes mind nosinud on ja väga ebameeldivalt sõrmede pealt. Kõigepealt sügeleb ja siis muutub valusaks, väga tüütu!

Eile oli riigipüha, mis tähendas, et kõik sitsiillased olid vabad ja terve küla oli inimesi täis, selline tunne nagu suvi oleks. Õnneks meie tänav oli suhteliselt tühi aga teistel tänavatel pidu käis täies hoos. Väga suured seltskonnad istusid koos ja pidutsesid. Ja me siin siis imestame, et miks numbrid ei kuku … Ilmad on soojad ja rahvast kisub välja, nii teistesse kodudesse sõpradega pidutsema, kui ka mere äärde lebotama. Valitsus on küll öelnud, et rannahooaeg avatakse 16.05 “kollastes” piirkondades, et enne seda on randa minek rangelt keelatud, kuid inimesi see eriti enam ei huvita, kui ilm on soe, siis tuleb minna. Üsna paljud ujusid ka, Rasmus luges mingi hetk kokku viis sulistajat, pikalt nad vees ei olnud, sest telefonil järgi käies, et pilti teha, jäi neid järgi umbes kolm. Rasmus tahab juba väga ujuma minna, aga üksi ta ei julge ja meie Jaaguga veel ei taha, soojem peaks olema. Jaak muidugi oma kalipsoga on ju juba mitu korda vees hulpinud, aga ilma selleta, ta arvab, et ka temale on külm. Rasmus on ise ka muidugi korra juba juhuse tahtel riietega üleni vees käimise järgi proovinud, kuid ametlikult ujuma me ei ole jõudnud. Eile me Rasmust ujutama ei jõudnudki ja täna tõusis tuul ning vesi on taas must ning ei kutsu enam vette.

• 

Inimene on ikka üks imelik loom, ma olen terve talve oodanud ja selle külma kevade ka, et läheks soojaks ja tuleks päike, ma saaksin kepikõndi teha. Nüüd kui on soe ja aeg-ajalt päikseline, on jälle häda, jube palav on kõndimas käia. Oma tavapäraselt 5km ringilt tulles olen näost enam-vähem sama värvi nagu mu treeningpluus, mida all olevalt pildilt näete 😀 Eile oli meil lõpuks ka juuksuripäev, lasin enda juuksed võimalikult lühikeseks lõigata, päris äge soeng tuli 😉

• 

• 

Sidrunipuu on jätkuvalt õitemeres 🥰 Ilusat kevadet ja püsige terved!

• 

•