Sitsiilias

09.12.2021

Autodest. Seat oli remondis ja saime selle käivitamise osa korda. Nüüd, siinsete külmadega, tuli tagasi see veojõu kontrolli viga. Lisaks õlile, mis lekib sellest ajast alates, kui me selle auto ostsime, hakkas remondist tagasi tulles ka jahutusvedelik lekkima. Seega oleks vaja Seat uuesti remonti viia ja lasta korda teha. Suures lootuses ja ootuses viisime Peugeoti remonti, mitte Augustasse vaid baasi juures olevasse remondikotta, kus ka Seati viimati remonditi. Peugeotil on vaja konditsioneer korda teha ning loodetavasti kaob ka see traktori hääl. Meil on hädasti vaja, et Peugeot ikka juuli lõpuni välja veaks, sest uut autot me siin ostma ei hakka, vähemalt hetkel on plaan selline. Seati müüme maha, kuid Peugeot on juba nii vana ja väsinud, et seda arvatavasti maha müüa ei õnnestu ning selleks, et USA registris autod realiseeritaks, tuleb need samasse remondikotta 1000$ eest maha müüa. Ehk mitte nemad ei osta autot, vaid meie ise peame selle neile müüma. Seega on vaja lõpuks välja nuputada, kuidas me selle Peugeotiga saame … Kõike need ümber registreerimised on ka kallid ja pikk bürokraatia, seega elame näeme. Viisime auto 24.11 remonti, et ees ootamas tänupühad, USA pühad, lapsel kooli pole, seega ei pea kahte autot olema ja remondimehed saavad kuni esmaspäevani remontida, et sellest peaks ju piisama küll. Jätkuvalt oleme me täiesti naiivsed, vaatamata 2,5 siin elatud aastale. Kuna Jaagu ülemus oli kaks nädalat puhkusel ja Jaak teda asendas, siis see tähendas, et ta pidi olema vähemalt 16:30 tööl. Rasmusel jällegi lõppes ju 14:30 kool ja neljapäeval 13:00. Seega eelmine nädal käis üks suuremat sorti klapitamine ehk tegelikult edasi-tagasi sõitmine. Pere hommikul kooli-tööle, ma tagasi koju ja hiljem uuesti lapsele järgi. Neljapäeval ma muidugi kuhugi ei sõitnud, kuna on koolis lühike päev ja tegin baasis aega parajaks nagu ka täna. Jaak sai õnneks leedukaga koju, kes Brucolis elab, seega ma ei pidanud õhtuti talle järgi minema, ainult üles väravasse vastu sõitma. Aga tagasi Peugeoti remondi juurde. Jaak eelmisel esmaspäeval helistas ja uuris, mis seis on, sai teada, et nad vist leidsid vea üles ja ootavad Peugeoti esindusest vastust ja seda infot saime me kuni selle nädala teisipäevani, kui remondikojast mulle helistati ja öeldi, et varuosade kohta on infot. Läkski kõigest 9 päeva aega. Üks jupp pidi kohe olemas olema, aga see kõige olulisem vidin tuleb kahe nädala pärast. Emmm, ahahah, no selge, kõige parema stsenaariumi järgi saame äkki Peugeoti uuel aasta alguses kätte.

• 

• 

Kõik, kes mind natuke paremini teavad on kursis, et mulle ei meeldi ostlemas käia. Nagu päriselt, ma ei leia selles mitte midagi mõnusat, pigem on see stressi tekitav, eriti nendel juhtudel, kui mul on vaja uusi pükse osta. Täiesti lootusetu tegevus … Kuna mul on vaja selliseid tavalisi igapäevapükse, praegused on suureks jäänud või istuvad lihtsalt pahasti. Võtsin ennast siis käsile ja käisin eelmisel neljapäeval poodides. Kõigepealt Decathlonis, suurem osa inimestest oli talveriiete ehk siis suusaspordi osas. Mul on suusakindad katki, seega mõtlesin, et osatan uued, aga kuna pidime perega nagunii laupäeval ka ostlema minema, siis ei hakanud ostma, et vaatame kõik koos. See oli suur-suur viga. Laupäeval olid peaaegu kõik kindad-mütsid-sallid ära ostetud! Pood oli rahvast täis ja talveriiete vahe üsna kurvas seisus. Isegi kelgud olid kõik otsas. Pärast kodust Etna põhjapoolset kaamerat vaadates, oli näha, miks kõik ära oli ostetud. Rahvas nautis talvemõnusid, kelgutasid ja osad lapsed ka suusatasid. Mäesuusakeskus ise on veel kinni, ma ei ole ka infot näinud, millal see avatakse, mandril on need igatahes juba lahti. Õnneks sain omale sealt kummikud, kahes sektsioonis olid need müügil – purjetamine ja jahipidamine. Purjetamise omad olid väga liibuvad, mõistetav ka, vesi ei tohi ju kusagilt sisse tulla. Jahipidamise osas olid mugavamad. Nüüd on mul vähemalt mõistliku raha eest, 17€, korralikud kummikud. Ma ei ole enam kursis palju Eestis kummikud maksavad, kuid siin netist otsides oli selliseid tavalisi igapäeva kummikuid alla 45€ väga keeruline leida. Niisama poes ma neid ei olegi näinud, nagu Prismas, et 15€ on kummikuid rohkem kui küll, vähemalt vanasti oli … Järgmine missioon oli leida püksid. USA poes ringi vaadates olin ülimalt üllatunud, et püksid tehakse ilma värvlita ehk ilma nööbi ning lukuta, need on kummiga. Jalas on need nagu retuusid. Ka Sitsiilia riidepoodides on sellised müügil, tundub, et on tänapäeva mood. Itaalia numeratsioon on teine, kui mujal EU-s ehk kui siin on suuruseks 40, siis meie jaoks on see 38. Pükste puhul ma ei saa hästi aru, mis siin kehtib, sest ühes poes proovisin pükse, mille puhul väiksem number oli liiga ümber ja suurem hoidis liiga lodevalt, seega mul oleks midagi vahepealset vaja. Teistes poodides vahet pole, mis numbri ma võtsin, no ei lähe jalga, nagu päriselt. Ühes poes oli kõige suurem number 48 ja no ei tule need üle puusade. Nagu mismõttes, ma langesin ikka täielikku masendusse. Peale seda otsustasin, et rohkem kohalikes poodides ma pükse ei otsi. Peale esimestes poodides käimist ja imestades kehva valiku üle hakkasin vaatama, mis inimestel jalas on. Sellised natuke suurema pepuga, nagu minul, olid peamised püksid teksad, dressipüksid ja 80% ulatuses retuusid! Teistel olid ka kas retuusid või teksad ja kui oli mõni teistsuguste pükstega, siis need olid kukekad ehk tundub, et tänapäeva moes on pükste pikkuseks kuni pahkluuni. Nojahh, ma olen klassikaline selles osas, kui on püksid, siis ikka pikad püksid, vähemalt sügis-talvisel perioodil ja kontoripükste puhul. Tundub, et edaspidi pean püksid õmmelda laskma. Igatahes mul läks igasugune tuju peale seda poe tiiru ära. Küll jäi mulle silma, kui palju ilusaid mantleid siin oli! Ma ei saa aru, miks inimesed nendega ei käi, tänavapildis on kõik oma tepitud mustade nailonjopedega … Kuna mul mantleid on, siis ma tahtejõuga kõndisin neist mööda, et kiusatust ei tekiks. Aga ilusad olid need küll! Laupäeval käisime koos perega ostlemas, Rasmusele oli teksapükse vaja. Võtsin ka ennast kätte ja proovisin NEXis samuti teksapükse, mul ka uusi vaja. Enamus olid muidugi katkised ja kukekad .. Kas tõesti on teksade mood praegu selline, küllap siis on … Ma suvel kujutan ette nendega käimist, aga praegu on ju talv, külm on, riided peavad sooja andma. Jaak muidugi arvas, et sukapüksid saab ju jalga panna, nojahh, muidugi, veel häid ideid 😀 Ühe firma omad vastasid mu nõudmistele ja ohhh üllatust, pidin ostma tavapärasest number väiksema … Hmmm, mis numeratsiooni küll need Sitsiilia riidepoe riided kannavad, Hiina?! Igatahes tuju läks pärast seda taas paremaks ja uued teksad on väga mugavad!

• 

• 

Jõulupidude periood on alanud. Koolis õpilastele mõeldud üritus lükkus küll jaanuari, kuid õpetajatele mõeldud pidu toimub järgmisel kolmapäeval. Kuna Rasmusel on praegu koorilaul, siis ta läheb esinema. Ta on nõus minema esinema! Tema, kes igal võimalikul juhul lavale minekust alati kõrvale hiilis ja nüüd on ta täiesti vabatahtlikult nõus minema ja esinema. Ma olen täiesti sõnatu! Muusikaõpetaja saatis paar päeva tagasi info, mis kell, kus ja mis. No ja esinemise riietus on pidulik ehk valge triiksärk, mustad viigipüksid, must lips ja mustad peokingad. Nagu päriselt, meil ei ole sellised asju juba viimased 3 aastat vähemalt olnud, kui mitte rohkem, sest Rasmus ei ole tahtnud sellistel üritustel käia. Ma lähen täna siis uuesti poodidesse luurele, kus selliseid asju osta saab, sest baasi poes neid ei ole. Detsembri alguses avati Sitsiilias esimene, võibolla Itaalias üldse, ma ei ole süvenenud, kui Sitsiilias kindlasti, Primark! Inglased on seda pikisilmi oodanud ja veebis ringlevad videod ja pildid esimeste päevade osas on muljetavaldavad nagu USA “musta reede” päevad, looklev saba läbi kaubanduskeskuse, inimeste kontrollitud sisse laskmine ehk jupi kaupa, et pood üle ei rahvastuks. Mul on plaanis ka täna sinna minna, ehk saab sealt Rasmusele odavalt need pidulikud riided. Kingi peab küll kusagilt mujalt otsima minema, kuid meeste riiete ja jalanõude poodide puudust siin ei ole, minu arust on Siracusa kaubanduskeskuses 75% poodidest meeste moele orienteeritud. Seega kui ma nüüd Centro Siciliast midagi ei saa, siis saame nädalavahetusel Siracusa kaubanduskeskusesse minna. Ühte pidi olen ma häiritud, et peab ühe kordseks ürituseks kogu korraliku komplekti kokku ostma, ta ju kasvab neist koheselt välja! Teisiti on mul jällegi ülimalt hea meel, et ta on nõus esinema minema! Jaagu töökoha jõulupidu on homme õhtul. Ma sain sellest juhuslikult teada, kui “meeleheitel koduperenaiste klubi” FB lehel keegi infot jagas. Jaak seekord sellest ei rääkinud, kuna tal oli algselt plaan Leetu minna, kuid ta loobus sellest, kuna lennugraafik oli ülimalt ebamugav. Üleelmisel aastal müüdi piletid kiirelt läbi, kuna oli kogu pere üritus, eelmine aasta jäi ära ja seekord on ainult täiskasvanud ja kuna Jaagule pileteid ka peale ametliku müügipäeva pakuti, siis otsustasime, et läheme. Ikkagi viimane aasta ja võiks ju ühe korra ennast üles lüüa ning head-paremat nautima minna. Hind inimese kohta oli 5$, seega peaaegu mitte midagi. Kohaks on üks üritusi korraldav villa Etna jalamil. Jaagul oli teadmine, et see on kusagil Catanias, peale piletite ostmist ja natuke süvenemist avastasime, et see on ca 1h autosõitu tee kaugusel meist. Nojahh, mis siis ikka, siin ongi ju kõik meist kaugel. Loodetavasti tuleb tore pidu!

• 

• 

Meil peaks täna külas olema planeeritud elektrikatkestus. Ühel laupäeval, kui elekter ära oli, siis ei olnud kusagil mingit infot, üks õnnetu teade oli meie küla ülemises osas, siis seekord oli terve me tänav neid täis kleebitud, iga posti küljes ja ühel oli isegi aia külge kleebitud 😀 Loodetavasti tuleb elekter ikka enne tagasi, kui 16:30. Rasmusel on ju ikkagi lühike päev ja me jõuame suhteliselt vara koju. Ma ei mäleta, kas ma kirjutasin, aga no läheb siis topelt. Suvel, kui meil siin need kuumad ilmad olid, ütles meil pump igal õhtul üles. Lülitas ennast errorisse ja me pidime seda mitu korda restartimas käima. Ma juba peaaegu kirjutasin perenaisele, et meil on pump katki, kuid kohalikele omaselt, jokutasin sellega mingi nädal aega ja kui suurem kuumus järgi andis, hakkas ka pump normaalselt tööle. Kevadel, peale viimast gaasi toomist, hakkas meil gaasboiler streikima. Viskas oma “01” errori ette ja tööle enam ei lähe, restardi niipalju kui tahad, midagi ei juhtu. Lülitasime elektriboilerile ümber. Mehhaanik tuli, see on see, kes natuke inglise keelt ka räägib ja teatas, et meil on paha gaas ehk mitte kvaliteetne, mustust täis. Ahsooo … No näppis seal midagi, natuke läks paremaks, kuid korda ikka ei saanud. Augusti lõpus tuli uuesti ja paigaldas filtri, et see võiks päästa. Natuke aega töötas korralikult ja oktoobri algusest hakkas jälle viga andma. Seekord oli erinevus selles, et peale restarte hakkas tööle. Mehhaanikut ootasime paar nädalat, kuna töötas, siis ei olnud kiiret teatamises, andsin alles novembri keskel teada, et annab jälle viga. Perenaine oli ka vahepeal ära, siis jäi asi venima ja mehhaanik saabus eelmisel reedel. Seekord oli viga gaasimahuti surves, seal tuli midagi välja vahetada, nii vähemalt boileri mehhaanik ütles, ei olnudki halb gaas seekord põhjuseks 😉 Teisipäeval käis järgmine onu, kes siis sellel gaasimahutil mingi vidina ära vahetas. Praegu on see ilusti töötanud ja läheb hommikul automaatselt tööle ka, et kütma hakata. Loodame, et me sellega rohkem tegelema ei pea. Väga tüütu on seda boilerit torkimas käia, eriti kui õues sajab või peale trenni nahk märg on ja tuuline.

• 

• 

Imeilusat jõulukuud ja püsige terved!

02.12.2021

Imeilusat alanud detsembrit. Nagu ma uudistest ja piltidelt näen on Eestis lumi maas ja saab juba talvemõnusid nautida ning ilm on helgem ja valgem. Meil on ka siin lumi maas, küll Etna otsas aga see-eest üsna laialdaselt. Eile hommikul oli selge ilm ja sai kogu seda ilu kenasti imetleda.

Koroonast, vaktsiinist ja hetkeolukorrast. Sügise saabudes kasvas ka siin haigestunud inimeste arv, kuna kimbutama hakkasid tavalised külmetused ning inimesed käivad tänu sellele ka usinamalt teste tegemas. Kindlasti aitas kaasa ka see, et alates 15.10 saavad tööle ainult need kellel on ette näidata “Green pass”. Ma olen aru saanud, et Eestis seda terminit ei kasutata vaid on kasutusel termin “vaktsineerimistõend”. Tänu selle on mahud kasvanud ka ca 2-3 korda, kui suvel oli testide arv Sitsiilias näiteks 10 000 – 15 000 vahel, siis nüüd on 25 000 – 35 000, oleneb päevast. Alates esmaspäevast 6.12 muutub kord uuesti ehk Itaalia läheb Hollandi jälgedes, aga kui Holland annab ülemineku aja ja hakkab seda kõike nõudma ca kuu aja pärast, siis Itaaliale omaselt – eelmine nädal tuli mõte ja järgmisest esmaspäevast ehk 6.12 hakkab kehtima. Ei mingit jokutamist. Tuleb kasutusele “Super green pass” – mis lubab teha kõike, käia igal pool ehk piiranguid ei ole, kui just ei ole riiklikult midagi kehtestatud või maakondades ei ole värvitsoone välja kuulutatud, siis on need värvitsooni reeglid. “Super green passi” omanikeks loetakse kõiki, kellel on vaktsineerimiskuur läbitud või kes on koroonat viimase 6 kuu jooksul põdenud. Kehtima jääb ka praegune “Green pass”, mis kehtib neile, kes on andnud negatiivse testi. Kuid nendel on enamus elu lukus ehk näiteks ei saa restoranis sees süüa, üritustele minna ning osaliselt ka ühistransporti kasutada, täpsemalt siis neid maakondi ühendavaid kiirliine näiteks, sisemine kohalik transport on neile lahti. Need, kes midagi ei ole teinud või ei tee, siis neil põhimõtteliselt on võimalik ainult poodides käia. Kolmandat süsti hakati siin kohe tegema, kui esimesed signaalid tulid, et tuleks hakata neid tõhustustoose tegema. 22.11 tehti see lahti juba 40+ vanuses inimestele, algselt pidi see kuupäev olema 1.12, kuid kuna juhtumite arv on kasvamas, siis avati see võimalus varem. Jaagul organiseeriti tööl ka vaktsineerimine ning täna on tal plaanis oma tõhustustoos kätte saada. “Green pass” kehtivusest. Mind ajab taaskord Eesti meedia segadusse, kehtivusaja vaates. Meil oli “Green passi” peal kohe kirjas, et sertifikaat kehtib 9 kuud. See on ju kohe nii olnud, kuidas saab Kiik öelda, et see võeti nüüd vastu?! Huvitav on muidugi see, et Rasmuse “Green passi” sertifikaat kehtib 12 kuud 🙂 Kuna mõju väidetavalt 6 kuu pärast on juba nõrk, siis ma pean ka hiljemalt jaanuari kuu jooksul minema uue doosi järgi. Panen siia ka natuke statistikat – just tehtud testide ning positiivsete osakaalu vaates. Hall tulp on testide arv – kuni oktoobri keskpaigani oli see mõistlik ja siis hüppas kahekordseks – tere tulemast reegel, et muidu tööle ei saa. Punane tulp näitab positiivseid tulemusi ning see must joon on suhte % tehtud testide ja haigestunute osas. Vaktsineeritute protsent Itaalias on üle 85%. Ma nüüd enam ei mäleta, kas ma olen sellest kirjutanud, kuid panen uuesti kirja, isegi kui on topelt. Ma nüüd täpselt enam ei mäleta, millal see oli, augustis äkki, kuna eesmärk 70% elanikkonnast vaktsineeritud oli pandud septembriks. Ühesõnaga, Sitsiilia president, Nello Musumeci, otsustas, et piirkonnad, kus vaktsineerimise protsent on alla 70% lähevad “oranži” tsooni. Mis tähendas taas igasuguseid piirangud ja maski kandmist igal ajal igal pool, augustis, kui meil oli siin 30+ kraadi sooja! Kuna olime kaks nädalat Eestis, siis me väga mõjutatud ei saanud, ka Augustale kehtestati “oranž” tsoon, sest vaktsineerimise protsent oli 60. Paari nädalaga oli see üle 70% ja piirangud kadusid. Itaalias kasutatakse absoluutselt igasuguseid võtteid, et vaktsineerimise taset tõsta. Ma seda Musumeci augustikuist otsust, mis siin tehti, üldse ei poolda, milles on linnaelanikud süüdi, et mingi seltskond ei taha ennast vaktsineerida. Kõik kannatavad mingite isikute pärast, kes ei viitsi või ei taha või on põhimõtteliselt sellele vastu. Samas mulle tundub, et kogukonna surve on sellistele isikutele üsna tugev, sest Augustas tõusis peale seda otsust ju vaktsineeritute protsent kahe nädalaga ca 12%.

Meil hakkab kaktuseline aias õitsema. Kasvatas imekiiresti ülipika nuia ja nüüd on näha väikeseid õisikuid. Loodetavasti hakkab varsti õitsema ka, siis saan uue pildiga rõõmustada. Kasvas see igatahes väga ruttu, märkasime seda esimest korda 14.11. Järgmise pildi tegin 22.11 ja selleks ajaks oli see juba üsna pikk, ma ei tea, kuidas see niiviisi salaja kasvada viskas … 25.11 oli veel pikem ja tundub, et nüüdseks on kasvamise lõpetanud ja tegeleb õite kasvatamisega. Viimasel pildil olen ma oma talveriietuses, ei jäänud enam muud üle, kui pidin paksemad riided kapist välja otsima. Ka meieni on jõudnud see külm, mis Venemaa poolt tuleb ning öised temperatuurid on juba alla 10 kraadi ja päeval eriti üle 15 kraadi enam ei tõuse. Kõledaks teeb olukorra tuul, mis on läbilõikavalt külm! Niisama toas akna alla päikese käes keras olla on väga mõnus, kuid õues saab olla ainult tuulekindla riietusega. Sellised temperatuurid on tavaliselt jaanuari lõpus ja veebruaris, mitte detsembri alguses. Etna jalamil olevates linnades on hommikuti 4 kraadi, lund ei ole, aga külm on küll. Taaskord saab kinnitust, et sellel aastal on ilm igatepidi teistmoodi, kui tavaliselt … Vaatamata sellele, et on jahedam ja sügis, siis sääsed ja kärbsed on kuidagi eriti aktiivsed. Sel nädalal ei ole ma neid eriti kohanud, kuid terve oktoobri ja novembri oli neid piisavalt, eriti sääski-kimalasi. Aiast tulles olin alati ära söödud, väga tüütud! Kärbseid oli küll vähe – üks päevas, aga kuna see tiirutas kogu aeg köögis, siis ma märkasin ja see häiris. Seega sain iga päev vähemalt ühte kärbest kärbsepiitsaga taga ajada. Ahjaaa, septembris nägime esimest korda siin parme! Eelmistel aastatel ei ole me neid kohanud, kuid viimase kuumalaine ajal saime rannas suisa kahega kokku 😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Tegin aiast ka mõni aeg tagasi pilte, sügisene ilu tuleb ju ikkagi jäädvustada. Lisaks avastasin pilte lapates, et kui esimesel aastal olin aiast kõvasti igasugu nurga alt ja eri aegadel pilte teinud, siis viimasel aastal on aia pildistamine kuidagi väga tahaplaanile jäänud. Seega tegin mõned jäädvustused, et tulevikus oleks mida meenutada. Enamus pilte on tehtud 14.11, viimane beebisisalikuga on 21.11.

• 

• 

• 

• 

• 

Vahepeal on olnud üks “ohoo” elamus mul ikka ka. Olen kirjutanud, et meil on oma teenuseid pakkuv tädi tee ääres. Iga kord, kui ma teda näen, ma ikka mõtlen, et kes ta kliendid küll on … Kuu aega tagasi koolist koju sõites võttis mu ees üks tume Dacia hoo maha, peatus tädi juures, tädi istus autosse ja nad keerasid teele, mis viib maha jäetud maja juurde … Vähemalt sel päeval oli tädil üks klient ja tumedad Daciad vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga 😀 Roolis oli vägagi kenasti riides nooremapoolne meesterahvas. Suurest uudishimust pidin ma ju ometi natuke aeglasemalt sõitma ja piiluma, kes roolis on 😀

Sattusin ETV-st nägema reklaami, et vilkurit nähes ole tähelepanelik ennetamaks õnnetusi, kus üks osaline on operatiivauto. Terevisioonis räägiti mõni aeg tagasi sellest pikemalt ka ja enamus ettesõidud on tähelepanematusest ehk lihtsalt keeratakse ette. Olen siin õppinud hoopis teistmoodi sõitma, silmad on kogu aeg igal pool, sest iial ei või teada, mis ajahetkel keegi kiirendusrajalt paremalt poolt võib külge sadada ja vasakult mõni 150-ga mööda kihutada. Seega olen ma harjunud enne igasuguseid keeramisi, pööramisi ja manöövreid mitmeid kordi järgi kontrollima, ega vahepeal keegi külje alla ei ole ilmunud. Üsna karm on kiirteel turbosõitjatele ette keerata, see ei lõpe üldse hästi. Siinne liiklus eeldabki selle jälgimist, vaadatakse mida tehakse ja minnakse vooluga kaasa, tähelepanu on roolis kogu aeg kõrgendatud. Eks muidugi on ju erandeid ka, lisaks armastavad nad jätkuvalt aktiivselt roolis telefone kasutada, WhatsApp vajab ju kuulamist või uue sõnumi sisse lugemist. Novembri keskpaigast karmistati siin liiklusreegleid, ma ei tea, enamus neist kehtib Eestis juba aegade algusest saati … Näiteks kui inimene läheneb ülekäigurajale, siis lased inimese üle tee, mitte alles siis, kui ta tee peale astub … Telefonide, tahvlite, läpakate kasutamine roolis on keelatud – see oli enne ka, aga nüüd vahele jäämise korral on trahvid kolmekordsed. Lisaks muidugi sellised punktid, mille peale eestlane üldse ei tule, et prügikottide autost välja loopimine – trahv kahekordistus, põlevate suitsude aknast välja viskamine – trahv kahekordistus, see viimane on arvatavasti seotud selle aastase meeletute tulekahjudega, mis olid. Invakohtadel parkides kehtestati trahvid jmt. Lisaks on elektritõuksidel nüüd kiiver kohustuslik, ma ei kujuta ette, kuidas rendifirmad seda punkti täitma hakkavad, suuremates linnades on ju renditavad elektritõuksid ülipopulaarsed …

• 

• 

Imelist jõulukuud ja püsige terved!

25.11.2021

… muidugi ilmast! Tundub, et vähemalt kord nädalas käib meist üle mingi suurem halva ilma laine. Kui eelmisel nädalal nautisin esmaspäeval veel päikest, siis kolmapäeva hommikuks oli olukord kardinaalselt muutunud. Jaagul tehti tööl taas mingit “katset”, et nende üksus on 24h järjest tööl ja Jaagu tiimi vahetus oli 0:00-9:00, mis tähendas, et ma pidin kolmapäeval Rasmuse ise kooli viima. Juba teisipäeva õhtul läks ilma kehvaks, sadas ja välgutas, kuid ei midagi erakordselt hullu, selline tavaline vihmane ilm. Hommikul ärkasin müristamise peale üles ja kell oli ca 5:00. Kuna raksus ja mürtsus kõvasti, siis oli ka Rasmus juba 5:30 üleval. Kuna väljas oli pime, siis ega hästi aru ei saanud, mis seal toimus. Väga kõva krabin oli ja arvasin, et väga tugev vihmasadu. Rasmus oli mures, et kuidas me kooli saame ja sel ajahetkel olin ma vägagi positiivne ja teatasin, et sõidame muidugi 🙂 Tegime siin oma hommiku toimetusi ja ühel hetkel ei tulnud kraanist enam vett. Ummm, elekter oli alles, kuid vett ei tulnud. Toppisin siis ennast paksemalt riidesse, et vaadata, kas lõi pumba välja või alumise elektri. Lisaks oli aias autoteel mingi sinine asi, arvatavasti oli tuul alt koti üles puhunud ja tee oli imelikult hele … Pidin uksest välja astudes peaaegu pikali käima, maa oli valge! Emmm, misasja!? Liuglesin aias ringi ja lihtsalt vahtisin suu ammuli, kuidas kõik oli rahest valge – maasikakastid ja sidrunipuu alune … Ma muidugi olin nii ähmis, et aia ülemisest osast pilti ei teinudki. Korjasin tee pealt asjad kokku ja läksin alla elektrit uurima. Kuna taskulamp sai niiskust, lõpetas see töö ja pidin tuppa telefoni järgi tulema. Rahet enam ei sadanud, kuid vihma kallast see eest nagu ämbrist! Üritasin alt elektrit sisse lülitada, kuid see viskas ennast järjekindlalt uuesti välja. Nojahh, oleme siis ilma veeta. Panin ämbrid õue vett koguma ja ca 30 minutiga ajasid need üle, vähemalt oli WC jaoks vesi olemas. Kuna alumine elekter oli ära, siis aiast välja ei saanud, värava peab käsitsi avama, kuid selles vihmas ei ahvatlenud see mind kohe üldse. Jaak helistas umbes 6:30 ja teatas, et ta hakkab koju liikuma, neil sai tööpäev varem läbi. Selleks ajaks ma enam nii kindel ei olnud, et me kuhugi läheme … Kõik ujus, tuul oli meeletu ja ma ei olnud üldse kindel, et teed läbitavad on. Ilma osas anti küll “oranž” hoiatus, kuid ennegi on neid olnud, kuid midagi sellist ei ole me siin olles veel üle pidanud elama! Tavaliselt ma panen akendel luugid kinni, kui sajab, et vesi tuppa ei tungiks, kuid seekord jäid need teisel ja kolmandal korrusel lahti. Mässasin teisel korrusel luukidega, kui kuulsin, et Rasmus oma korrusel rõdu uksega võitleb. Tuul oli luugi kinnituse lahti kiskunud ja üks ukse pool peksis vastu seina, mõned ribid olid ka välja tulnud. Selleks ajaks, kui ma üles jõudsin, võttis mind vastu madala veega bassein ja läbimärg laps. Kuna eelmise aasta suvel läks meil seal korrusel moskiito võre juba katki ja ei käinud korralikult lahti ega kinni, siis nüüd oli see kuidagi kinni kiilunud, et ei liikunud enam üldse ja ma tegin selle lõplikult puruks … Lisaks lõi tuul teise ukse poole nii kapitaalselt kinni, et lahti me seda enam ei saa … Seega viimase korruse imelisi vaated tuleb piiluda läbi võre. Jaak helistas ka lõpuks ja teatas, et on küla alumise värava juures, aga sisse ei saa, sest värav on pooleldi lahti ja läbi ei mahu. Elektrooniline süsteem ei tööta ja manuaalselt vihma kätte seda lükkama minna ta ei tahtnud. Seega jäi ta ootama, et keegi tuleb ja teeb midagi. Lõpuks mingid onud olid käinud, kui korda ei saanud ja Jaak pidi ikka jala koju tulema. Selgus, et värav oli siinidelt maha tulnud ja seda ei olnud võimalik liigutada. No selge, isegi, kui me oleks oma kodu väravast välja saanud, siis külast me ikka minema ei oleks pääsenud. Lisaks ütles Jaak, et meie teed kõik ujuvad ja mitte keegi mitte kuhugi ei lähe, istume kodus ja ootame maru lõppu. Kirjutasin kooli õpetajatele ja administraatorile, et Rasmus ei tule kooli. Õnneks osad asjad olidki Google classroomis vaja teha ja teisi saab ta hiljem järgi teha, seega ei olnud hullu midagi. Nüüd ma saan aru, kui osad emad on FB-s kirjutanud, et nad küll oma lapsi kooli ei saada, sellise ilmaga ei pista ükski normaalne inimene nina uksest välja, kui just väga ei pea, meil oli nüüd ka selline ilm. Mõne aja pärast andis vihm natuke järgi ja läksin proovisin uuesti alumist elektrit sisse panna, seekord jäi isegi pidama. Tundub, et mis iganes lühis see ka ei olnud, leevenes, kui vihmasadu rahulikumaks jäi. Taaskord sai kõige enam kannatada Augusta nagu ka eelmisel korral. Brucoli oli pooleks päevaks üldse ära lõigatud, kuna tee, mis sealt linnast välja viib, oli üle ujutatud ja läbi sõitmine võimatu. Lisaks möllasid ringi ka tornaadod, kui eelnevalt hullasid need rohkem lõunas või vesipükstena, siis nüüd olid kolinud rohkem sisemaale ja laastasid Modica ning Ragusa piirkondi. Paraku oli seekord ka üks hukkunu. Lisaks kõvasti viga saanud maju, uhutud teid, sõidukõlbmatuid autosid, mis teelihke tõttu viga said ning poed, millel katused sisse olid kukkunud. Laastamistöö oli seekord kordi hullem, kui selle hoiatatud troopilise tormi eest. Ma saan ainult loota, et rohkem sellist maru ei tule … Järjekordselt tuleb kiita meie küla elektrit, et see sellele marule nii vapralt vastu pidas! Lisaks oli üllatavalt tubli ka internet, mis hästi lühiajalisi katkestusi tegi.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Keskpäevaks säras taevas päike ja marust ei olnud enam mingit jälge, nagu polekski mitte midagi olnud! Meelte rahustamiseks läksin tegin küla peal ühe tiiru, et üle vaadata, mis olukord on ning kas alumine värav on lahti, et auto hiljem ära tuua. Esimene ehmatus tabas mind alumise värava juures, mille esine ja väravahe ise oli paksult mudaga kaetud. Eelmise tormi toodud sodi oli õnneks jõutud vahetult enne ära koristada, nüüd oli uus ja hullem peale tulnud. Lisaks oli puruks äravoolukanali piire. Auto oli alles ja värav ka lahti lükatud seega, sai selle hiljem ära tuua.

• 

• 

• 

• 

Edasi viis mind tee randa … Emmm, aga kus tee on?! Tavaliselt on selle jõe asemel tee randa. Rannas oli palju sodi ja rannaks on hetkel seda raske nimetada 🙁

• 

• 

Prügikastide vastas on apelsiniaed ja sealt jookseb läbi see vesi, mis meie tunneli üle ujutab. Tegin ükspäev sellest ka väikese klõpsu.

Troopilise tormi ajal oli planeeritud arenguvestlused, kuna tookord jäi ära, siis lükati 19.11. Ma muidugi suures usinuses planeerisin kõikide õpetajatega kokkusaamise, sest kusagil ei olnud kirjas, et see on vabatahtlik. Alles hiljem tuli see info, et vajadusel broneeri. Hakkasin siis hoolega tühistamiseks e-kirju saatma, et pole vaja kohtuda, Rasmusel hinded korras, jätkuvalt kõik “A”-d, ja meil küsimusi ei ole. Jõudsin ajad kuuele broneerida, kellest kaks vastasid, et tänud teavitamast. Kuna ülejäänud neli ei reageerinud ja kutset ka ei tulnud, arvasin, et ei ole ühtegi kohtumist. Kui neljapäeva õhtul tuli äkki kolm kutset ja üks e-kiri, et lükkame kohtumise edasi. No nüüd oli juba imelik kirjutada, et ma ikka ei soovi kohtuda, kuna enam nagunii keegi teine seda aega valida ei saanud. Seega kohtusin üle veebi kolme õpetajaga. Kõik kohtumised olid väga lühikesed, kuna midagi ei olnud arutada. Jätkuvalt olid kõik õpetajad Rasmusega väga rahul, et ta on väga tubli õpilane. Mulle tegi muidugi kõige enam head meelt, et nad kõik kiitsid teda, mitte kui lihtsalt tublit õpilast, vaid kui inimest, et ta on hea, tähelepanelik ja sõbralik inimene! Seda oli nii hea kuulda! Jaak oli muidugi selles osas skeptiline, et see on see ameerikalik suhtumine, kuid ma ikka usun, et õpetajad mõtlesid seda tõsiselt. Jaaku rõõmustas muidugi kõige enam see fakt, et üks õpetaja ütles välja ka selle, et Rasmus tunni ajal tüdrukutega lobiseb, et see on üks õige värk! Õpetaja muidugi ütles, et Rasmus ise ei algata seda vestlust, et tüdrukud on algatajad. Rasmus juhtus selle õpetajaga vestlust pealt kuulama, siis pärisin pärast aru, et mis-mis. Selgus, et tüdrukud küsivad pigem tunni teema kohta selgitusi ja Rasmus siis seletab neile ja no siis lisaks läheb muidugi muidu lobisemiseks ka. No vähemalt on sotsiaalne ja vastab hädas tütarlaste küsimustele 😉

Apelsinide hooaeg on alanud! Käisime laupäeval Augustas oma apelsini onu otsimas, kellelt eelmine aasta ostsime, kuid teda ei olnud veel. Äkki siis korjatakse praegu ekspordiks … Eks me peame nüüd piilumas käima, millal ta tuleb, sest tema müüdud apelsinid olid kõige paremad. Lisaks sai apelsinimoos otsa ja Jaak ei saa pannkooke enam süüa, sest ühegi teise moosiga need enam ometigi ju ei kõlba 😀

15.11.2021

Kõik see aeg, kui Jaak Eestis oli, nautisime meie siin sooja. Ööpäevane temperatuur jäi 21 kraadi juurde, öösel ei langenud temperatuur kordagi alla 20 kraadi ja päeval oli seal 24 ringis. Küll jah, oli peamiselt pilves ning päikest oli väga vähe näha. Mõni hommik astusid õue nagu troopikamajja, soe ja niiske. Vaatamata niiskusele oli niiviisi siiski väga mõnus, vähemalt ei olnud külm. Ilmateade näitas küll, et tuleb vihma ja välku ning jahedad ilmad, kuid ükski ennustus, mida meie kodu juurde näidati, ei vastanud tõele. Kuniks Jaak kolmapäeval laekus ja õhtu tervitas meid paduvihmaga ning langevate temperatuuridega 😀 Nüüd on kolm päeva taas täiesti selge ja päikseline olnud, nii nagu sügis olema peab! Küll on öised temperatuurid pidevas languses ja päikesetõusu ajaks kukub sinna 15 kanti, mis meie mõistes on külm. Jaak ostis meile mingi aeg tagasi kolm ühes eraldiseisva konditsioneeri – soojendab, jahutab ja kogub niiskust. Seda viimast kogus masin üle-eelmisel nädalal väga usinasti, paari tunniga oli ca 6 liitrit vett ja nii igal õhtul … Kuid see-eest sai õhu enam vähem mõistlikuks ja täitsa hea oli toas olla. Tubli konditsioneer!

• 

• 

Meie juures küll ei sadanud, kuid see-eest ujus ja uputas mujal. Seekordsed vihmad olid Agrigento piikonnas ja torm liikus edasi Palermo poole. Üle käis ka väike tornaado, oliivid said kõik ära korjatud, iseasi kuhu see keeris need maha poetas. Mõned farmi katused võttis ka kaasa. Õnneks hukkunuid sel korral ei olnud, lihtsalt said istandused kannatada ning teed uhuti ära. Ma ei kujuta ette, kui palju neid teid siin enam ei ole ja millal need uuesti korda tehakse. Uudistest jooksis kusagilt läbi, et teede parandamisse läheb miljoneid ja see võtab aastaid aega, enne kui kõik korda saab. Elu näitab, et sellised tormid ja üleujutused on siin igal aastal, lihtsalt erinevates piirkondades, seega jäävad teed igavesti teemaks ja millal kuhugi jõutakse, seda ei tea keegi. Sel aastal on see ilm olnud ikka täiesti ebatavaline – kevad olid pikalt jahe ja niiske, enne mai keskpaika ei läinudki soojaks. Jaanipäevast tuli kuumus oma 30+ kraadidega ja üle 40+ piikidega ning Euroopa kuumarekordiga 48 kraadi ja see 30+ kestis kuni augustikuu viimase nädalani välja. Seejärel tuli temperatuuri kukkumine sinna 25 kanti ning kerged vihmad. Septembri teisel nädalavahetusel oli korraks veel kuumalaine oma 30 kraadiga ja seejärel kukkus temperatuur 23-25 kanti ning tulid vihmad ja tuuled. Sellist mõnusat suve, mida me naudime, selline 25-30 ja päike, sel aastal ei olnudki. Oktoober oli erakordselt külm, tegime mitu kütmist juba, kuigi meie piirkonnas tohib kütmisega alustada alles 1.12, kõvasti sadas ja päikest oli näha ainult mõnel päeval. Novembri esimesed 10 päeva olid see-eest erakordselt soojad, nüüdseks on selline tavaline sügisene ilm. Päeval päike ja ca 20-22 kraadi ning öösel kukub sinna 15 kanti. Ähvardatakse, et homsest tuleb uus torm koos äikese ja vihmaga. Väga tüütu! Lisaks ei ole siin enne olnud, et vihma pärast koolid suletakse, vähemalt mitte nende aastate jooksul, mis me siin oleme olnud, nüüd on juba mitu korda erinevates piirkondades üle Sitsiilia koolid vahelduva eduga kinni olnud. Catania piirkonnas olid ka koolid eelmine reede kinni, kuid Rasmusel oli siis juba vaba päev, seega olime nagunii kodus. Ma ikka ei suuda ära imestada, palju seda vett seal taevas on, et aina sajab ja sajab ning otsa ei saa … Suvel põles pool saart sõna otseses mõttes ära, nüüd uputab pool saart ära. Kuigi kogu selle vihmade tulemusel on taas kõik kasvama hakanud ja erinevalt varasügisest, kui kogu maa oli põlenud on nüüd taas kõik roheline ja lopsakas. Suuremad puud annavad küll märku, et kõik ei ole korras ja kõrguvad mustaks põlenuna, kuid põõsad, võsa ja muru vohab kasvada.

• 

• 

• 

• 

• 

Laupäeval käisime Jaagu kolleegil külas. Tegemist oli nende üksuse nn. meeskonna üritusega, et peale tööd vabas õhkkonnas aega veeta. Kokku on neid seal ca 30, kutsutud olid umbes pooled ning kohale tulid omakorda pooled. Tegemist oli pereüritusega, seega naised-lapsed olid ka oodatud. Täitsa tore oli vahelduseks kodust välja saada. Koos olid poolakad, tsehhid, prantslased, türklane, ameeriklased ja eestlased. Väga kirju seltskond ning meie Jaaguga ning türklane, kes oli ka grupijuht, olime ühed vanimad. Noorimad olid ameeriklased, kes olid 24 aastased … Lapsi oli ka, üks tüdruk oli Rasmusest 2 aastat vanem, kuid teised olid kõik nooremad. Rasmusel oli muidugi puruigav, kuniks perepoeg (7a) hakkas Minecrafti mängima, siis Rasmus ei küsinud enam iga viie minuti tagant, millal me lõpuks koju hakkame minema 😀 Me läksime tühjade kätega, mis oli minu jaoks väga veider, sest ma ei ole harjunud minema nii, et mitte midagi kaasa ei võta. Jaak ütles, et ei lubatud midagi võtta, et kõik on olemas. Kuid kui kõik teised tulid erinevate söökidega, siis ma tundsin ennast ikka eriti halvasti! Kuid süüa oli lõpuks lademetes, ikka nagu südamest. Grill niiväga ei ahvatlenudki, sest perenaine oli teinud seenepirukaid – need olid suurepärased! Türklane oli teinud kuskuss salatit, ma ei tea, mis seal sees veel oli, kuid see maitses väga hästi! Ja prantslase naine oli teinud kreppe, päris prantslane ehtsate kreppidega – muidugi tuli süüa, ma lasin tal veel spetsiaalselt näidata, kuidas prantslased neid kokku keeravad. Poolakas oli teinud tartari ning küüslaugu võiet, mis oligi puhas küüslauk, ma tundsin seda maitset ka järgmine päev 😀 Kuna koosviibimine toimus Mascalucias, mis on üsna Etna jalamil, siis loomulikult oli seal ju mitu kraadi külmem, kui meil kodus. Seega tundsin vajadust jope järgi, kuigi olin esimest korda jalga pannud pikad püksid ning pika paksu kampsuni. Ikka oli külm. Pimeduse saabudes tegime grilli lõkke ja kogunesime selle ümber lobisema, pärast küll haisesime vingu järgi, kuid vähemalt oli soe! Inimesed olid kõik väga sõbralikud ja mehed väga jutuhimused, kolm neist võisidki rääkima jääda 😀 Igatahes oli väga tore õhtupoolik!

Üritame vähemalt korra kuus ka Siracusa turul käia, tuleb ju kasutada võimalust osta odavat tuuni- ning mõõkkala ning isu nendest täis süüa. Lisaks võtame alati ka mereannisegu, millest ma tavaliselt teen salatit, kuid aeg-ajalt ka risottot ja tumedaid krevette. Müüakse ju roosasid ka, mis on natuke kallimad, kuid ma olen neid ainult üks kord ostnud. Nüüd krevette ostes kummitab mind Grete lause, kui me koos turul käisime, et ostame ikka tumedaid, siis saame aru, millal need valmis saavad. Hea tähelepanek! Nüüd ma enam kuidagi ei jõua nende roosade ostmiseni 😀 Kalaonudele olen ma juba tuttavaks saanud ning üldiselt panevad nad mulle peale kaalumist veel peotäie mereannisegu juurde 😉 See on neist tõeliselt armas! Sel laupäeval oli turul juba päris hea ringi luusida, turistidega oli üsna kitsaks jäänud, mis tähendas, et oli normaalselt ruumi ringi liikuda ning hinnad olid ka natuke soodsamaks läinud.

• 

• 

• 

• 

Jõulud on juba täies hoos ning Ikeas on ka kuusepuud juba müügis. Ma eeldan, et selleks nädalavahetuseks on need läbi müüdud, eelmine aasta igatahes kadusid need nagu võluväel. Rasmusel oli sel nädalal, kui me kahekesi kodus olime, kaks lühemat koolipäeva. Teisipäeval kella 11:00 ja neljapäeval 13:00-ni. Kasutasin juhust ja olin need päevad baasis, et hoida kokku bensiini ja niisama asjatut edasi-tagasi sõitmist. Neljapäeval kasutasin võimalust ja käisin Ikeas, tahtsin osta päkapikke – eelmine aasta oli neil müügil hästi vahvad päkapikud, kuid ma ostsin ainult ühe, Rasmus tahtis ka sellist saada, seega läksin lootuses, et äkki ma saan sel aastal ühe veel. Ma olin kohal avamise hetkel ehk kell 10:00, parkla oli selleks ajaks juba pool täis ja Ikea inimestest pungil. Ma jätkuvalt imestan, kui populaarne see kohalike seas on, see täiesti uskumatu, kui palju neid seal on! Nad on suisa perekonniti, lastest vanavanemateni välja – eriti nädalavahetustel ja muidugi sõpruskonnad. See on nagu mingi kogunemiskoht, hmmm, mis me perega/sõpradega teha võiks – läheme Ikeasse! Täpselt selline mulje jääb 😀 No ma ka siis käisin kõik kohad läbi ja peas aina vasardas mõte, et oleks mul ainult midagi siit vaja, no oleks ometi midagi vaja! Teistel kõigil kärud-kotid paksult kraami täis ja mul üks kingalusikas … Nojahh, lõpuks sain uue vannitoa vaiba, küll mitte seda värvi, mida soovisin, aga vähemalt sain midagi. Ostsin ära ka jõulutähe, ilus lopsakas oli ja 2.50€ maksis. Päkapikkudega oli sel aastal kitsas käes, mingid imelikud pisikesed kolmnurksed olid ja siis olid sellised hästi suured ca 80cm. Need viimased olid peamiselt kaunistusteks. Jõudsin lõpuks sinna jõulunänni osakonda ja müügil oli veel viimane suur päkapikk, küll ma keerutasin seda ühte ja teistpidi, kuna see oli allahinnatud, viimane toode ikkagi, siis ostsin ära. Ja tegemist oli 4.11 kuupäevaga ja juba olid osad asjad läbi müüdud. See on täiesti ebareaalne, kui ruttu siin see jõulukraam kõik müügiks läheb ja ära ostetakse. Eestis ma olen harjunud kuuske ka jõuluõhtul ostma või jõuluehteid, kuid siin on selleks ajaks kõik juba läbi müüdud!

Püsige terved ja imelist sügise jätku!

02.11.2021

Head hingedepäeva! Olles üdini usklik riik, oli eile ja on täna Itaalias riigipüha. Tänase liikluse järgi tundub küll, et ei ole 😀 Eile õnnestus mul ca 240km maha sõita ja ühtlasi ka kohe veerand paaki bensiini. Hommikul tuli tõusta enne igasugust mõistlikku aega, keset ööd. Nimelt läks Jaagul lennuk varavalges ja pidin ta lennujaama viima. Või noh, ta viis ennast ise, ma pidin tagasi sõitma, pimedas ja kerges vihmasajus. Ütleme siis nii, et koju tagasi jõudmine võttis omajagu aega 😀 Selleks ajaks, kui laps tuli kooli viia oli õnneks väljas valge ja vihmasadu ka lakanud. Tagasi koju ja väike uinak ning siis päeval jälle lapsele järgi, seega sain ma eile kuus korda edasi-tagasi sõita. Väga tüütu, kuid õnneks oli imevähe autosid ning päevane sõitmine sujus kiiresti. Rasmusel on täna väga lühike päev, kella 11:00-ni, seega veedan täna selle aja baasis. Oleme järgmise kolmapäevani omapäi, Jaak on koroonariigis number 1 ehk Eestis töö asju ajamas.

Täna on üle kaheksa järjestikkuse vihmapäeva esimene päev, kui me ärkame koos päikesega ehk kohe hommikust ongi päike, selge taevas ja mitte ühtegi koledat vihmapilve! Kõlab täiesti uskumatult, paraku ilmateade midagi head ei ennusta ning reedest peaksid tulema järgmised äikesetormid ja nii kaua, kui ilmateade näitab … Ma loodan, et need on need tavalised vihmad, et pauh korra sajab ja müristab ning siis on jälle päike ja ilus. Mitte nii nagu see viimane nädal oli, hallil ilmal ega vihmal ei olegi lõppu. Kui tavaliselt on terve kuu peale kaheksa halba ilma, siis nüüd tundub, et on vastupidi. Apollo tabas kõige rängemalt meie piirkonda ehk Siracusa maakonda. Ujusid nii Siracusa kui ka Augusta teed. Meie tavapärane tee poodi oli üks suur bassein ning Siracusas olid tänavad jõed nagu eelmise vihma ajal Catanias. Sinna see troopiline torm ei jõudnudki, jäi meie juurde tiirutama, väga rumal temast. Mis oli üllatav ja väga positiivne, meil oli kogu aeg elekter! See on midagi uut, esimesel aastal lõi iga väiksema vihma ja tuulega kohe välja, seekord pidas terve selle nädala vapralt vastu. Oli selliseid korraks kõikumisi, kuid mitte ühtegi katkestust. Nad on muidugi väga palju plaanilisi töid ka teinud, seega tundub, et nad on need kõige halvemas olukorras olnud kohad korda saanud. Augustas ja Siracusas jätkuvalt likvideeritakse tormi kahjustusi ja päris mitu piirkonda on ilma elektri ja veeta. Siracusas evakueeriti ka mõned inimesed, kes olid rannapiirkonda lõksu jäänud. Õnneks seekord ükski inimene kannatada ei saanud. Lentinis kukkus pool maja kokku, otse ühe auto peale, kuid õnneks ka seal ühtegi inimest ei olnud. Ma ei kujuta ette, kui paljud autod vajavad nüüd keemilist pesu, sellel äril läheb lähinädalatel küll väga hästi. Lisaks ka rendifirmadel, need, kellel auto ikka üldse ei sõida ja on vaja liikuda, peavad ju auto rentima. Sellised looduse vingerpussid on alati kellelegi kasulikud …

• 

• 

• 

• 

Neljapäeval, kui olin lõpetanud tormiblogi kirjutamise ja asunud süüa tegema, sain MSN-is sõnumi viitega Postimehe artiklile, et meid on ees ootamas ennenägematu torm. Seejärel kirjutas veel üks sõbranna ning mõne aja möödudes Delfo ajakirjanik. Umm, mh?! Ta oli mu FB “Eestlased Sitsiilias” grupist leidnud, huvitav, seal on palju eestlasi, miks ta just minu käest küsis?! Ühe korra on mind nii veel kõnetatud, “Roaldi retkede” tegija, Roald Johannson. Ta tahtis tulla filmima, kuidas me siin elame ja mind oli soovitanud üks teine grupi liige, kes on siin juba 7-8 aastat elanud ja nagu päris Sitsiilia elu ehk elab koos kohalikuga, käib siin tööl ja laps Sitsiilia koolis. Me ei ela siin nagu tüüpiline väliseestlane, meil on ikka tavaolukorrast täiesti teistsugune kogemus ning võimalused. Seega tookord ütlesin viisakalt ära. Kuid selle Delfi tädi jutu peale ma mõtlesin, et miks mitte, proovime siis. Saatsin talle algatuseks oma blogi lingi, seejärel küsis ta igasuguseid küsimusi. Palusin enne avaldamist üle vaatamiseks ka saata. No johhaidii, kui Sa oled ajakirjanik, siis võiksid enne kopi paste tegemist MSN-ist kirjavead, kordused ja lauseehitused natukenegi ära muuta. Ma ei vastanud sellises vormis, mis otse trükki peaks minema. Seega korrigeerisin oma vastuseid ja täiendasin, kuid ikkagi oleks saanud paremini. Nüüd ma ei imesta üldse, et need “eestlase kogemused/muljed x-riigi olukorrast” sellised kööbakad on. Need pannaksegi nii nagu inimene kirjutab, otse artiklina üles. Rohkem ma sellist asja ei tee, kuid eksperimendi ja kogemuse mõttes oli huvitav 🙂 Delfi LINK ka.

• 

• 

Meie küla õnneks need tormid väga ei räsinud. Lihtsalt kogu aeg sadas ning oli väga tüütu. Jaak sõitis Jaanuse perega ringi ka, välja arvatud kolmapäeval, kui Apollo möllas ning lähiümbrus ujus ning sõitmine ei olnud kindel, et kas üldse pääseb kuhugi liikuma ning mis olukorras teed on. Küll jõudsid nad veel ära käia outletis ning Ennas ja isegi Etnal. Catania piirkonnas pidid küll kõik kinni olema, kuid Etna oli täiesti avatud ning kõik töötas ning toimis, mis on kummaline. Jaak ütles, et funikulööril on uued kabiinid, nagu täitsa euro värk kohe 🙂 Päris tippu nad ei läinudki, kuna pilvine oli ja vaateid nagunii ei näinud. Peale esimesi suuri vihmasid oli meil all platsil palju sodi, siis peale Apollot on kohe eriti palju. Lisaks lekib kusagil midagi, kuna meie tunnel on veega ühtlaselt üle ujutatud. Peale itaalia keele kursust oli mul pea nii paks, et otsustasin jala prügi ära viia. Jaak muidugi ei hoiatanud ka, et meil ujub, seega sain papud korralikult märjaks. Õnneks on vaatamata kõigele siiski soe, ka selle koleda ilma ajal oli ca 20 kraadi väljas sooja. Eelmisel vihma perioodil langes temperatuur sinna 15 kanti ja oli külm tuul, siis oleks küll paha olnud, kui jalad oleks märjad olnud. Igatahes, kus iganes see lekib, arvatavasti kahes kohas, sest üks oja läheb ka suurele teele, mis Augustasse viib. See tee on niigi puruks, nüüd peale neid vihmasid veel hullem ja lisaks tuleb veel mingi vesi kusagilt, mis veelgi seda teed lõhub. Varsti ei olegi enam teed, mida mööda sõita. Teine oja, mis all jõeks muutub tuleb meie prügikastide vastast põllult ja voolab tunnelist läbi äravoolurenni. See vesi saab ka alguse kusagilt ülevalt külast, sest ühe koha peal jookseb vesi samuti üle sõidutee. Ma loodan, et see lekke koht tehakse ikka millalgi korda, sest vihmavesi see enam olla ei saa, see on liiga puhas ning seda on liiga palju. Tundub nagu mingi toru oleks kusagil katki.

• 

• 

Laupäeval, kui korra selgem hommikupoolik oli, jalutasime Rasmusega randa. Meil on nüüd musta liivaga rand 🙂 Lisaks muidugi palju kõrkjaid ning muud sodi ka. Tuul tahtis ka ära puhuda, kuid jäime ikka püsti 😉

• 

• 

Vaatamata koledale ilmale jätkavad maasikad, sidrunid ning tomatid usinasti kasvamist. Korjasin praegu selle aasta parima tomatite saagi. Mis sest, et enamus on rohelised ning kukkusid tormiga maha, kuid ikkagi. Vaikselt küpsevad ning toidu sisse kõlbab täitsa panna, niisama süüa on liiga vesised. Maasikad on küll punased, kuid väga vesised ning hapud, kuid ikkagi maasikad! Sidrunid on ka peale neid vihmasid kõvasti kosunud, seega on lootust vähemalt suuri sidruneid saada 🙂

• 

• 

• 

• 

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!

• 

•