Sitsiilias

03.10.2021

Tundub, et suvesoe on meid nüüd maha jätnud ja ilmad rohkem sügisesse pööranud. Peale väikest sooja ja päikselist pausi tulid taas vihmapilved. Kaks päeva on taas välk ja pauk ning korralik vihm meid külastanud. Ma tõesti loodan, et see läheb tänasega üle. Maapind on juba piisavalt kastetud ja loodus juua saanud. Isegi maha põlenud alad on taas ellu ärkamas – vähemalt umbrohi, kõrrelised ja vapram põõsastik on juba roheliseks tõmbunud. Puud on jätkuvalt nukralt mustad ja enamusel eluvaimu sees ei paista enam olevat. Nüüd võiks taas päikest ja sooja nautida, et loodus õide saaks puhkeda. Temperatuurid kukkusid öösel sinna 20 piirimaile ja päeval jäid 26 kanti, külm, võrreldes eelneva perioodiga. Aga eks arvatavasti nüüd jääbki sinna 25-28 vahele, ikkagi oktoober on juba käes, ei saagi enam loota neid 30+ temperatuure. Täna panime poodi minekuks suisa natuke pikemad püksid juba jalga ja kinnised jalanõud. Lidlisse on ka juba soojendavad abivahendid müüki jõudnud. Jaak aina ärgitab, et noh osta siis meile ka, kindlasti läheb vaja 😀 Ma olen vapper ja ainult vaatan, sest Eestis ei ole nendega mitte midagi peale hakata ja kui oleme need kaks talve ilma hakkama saanud, saame selle viimase kolmanda ka …

• 

• 

Autode saaga jätkub meil ikka veel. Jaak vahetas mõlemal autol küünlad ära, Peugeoti mootor võttis selle peale natuke tuure alla, aga üldiselt vahepeal teeb jätkuvalt traktori häält, eriti kui mäest üles sõita. Konditsioneer ei tööta ikka ja arvatavasti niisama ei hakka ka, peab midagi remontima. Kuna hommikul oli pilvine, siis käisime Peugeotiga poes, ei olnud ju jahutust vaja. Tavalise õhu ringi käimisest oli ikkagi vähe kasu, niiske ja palav oli ikkagi, sest vahepeal otsustas ilm selgemaks minna ja päike tuli välja. Aknad lahti me jällegi ei oska sõita, lärm ja tuul on liiga kõva. Kuid kohalikud just nii aina sõidavad, ka siis kui 100 on sees. Täiesti arusaamatu, kuidas nad saavad. Neljapäeval, kui poodi läksin, sattus meie külast veel üks auto välja sõitma ja ma sain pool teed itsitada, kui nad minust mööda sõitsid. Nimelt olid autol mõlemad esimesed küljeaknad lahti, isal käsi laisalt aknast väljas ja kõrval istus väike tüdruk, kes vaevalt esiaknast välja nägi, kuid imepisikene labakäsi oli vapralt kõrvalt aknast välja pistetud, ikkagi sitsiillane 😀 Seat on nüüd pähe võtnud, et ta käivitub siis, kui ta tahab, mitte siis, kui meie seda soovime. Jaak on kodune automehhaanik, ta ostis lausa selle vidina, millega saab autode ajudest veateateid lugeda ning mille abil on ta ise mingid asjad ka korda teinud. Tulevane automehhaanik 😉 Paraku on Seatil mingi temperatuuri häda. Aeg ajalt, eriti sügisel ja niiskel ajal tegi ta eelnevalt seda trikki, et kui mootor oli soe, ei kippunud enam uuesti käivituma. Olen ju mitu korda poodide parklates, kooli juures, ühe korra bensiinijaamas ja Ikeas teda meelitanud, et käima läheks, üldiselt on peale kahte kolme katsetust vedu võtnud. Nüüd, juba siis kui Andri ja Grete meil külas olid, hakkas Seat rohkem trikitama. Kuna temperatuuri anduritega on mingi probleem ning termomeetri näit ei tööta – on viisakalt nullis või hüppab kohe 90 kraadi peale või siis pendeldab edasi-tagasi, siis on käivitamine olnud loterii. Kui temperatuuri näidik hüppab süüdet sisse pannes kohe 90 kraadi peale, ei lähe auto käima, kuna sooja mootoriga käivitub ju teist moodi, kui külmaga. Ikka kohe mitu minutit pidi proovima, enne kui käima sai. Kõige kehvem on muidugi see, et ta ei tee seda trikki kogu aeg vaid aeg ajalt. Sellest oleme juba aru saanud, et kui aju vigadest tühjaks kustutada, siis ta käima ei lähe, kuna arvab, et kõik on nüüd ok. Siis tuleb ca 10 minutit järjest teda muudkui käivitada, kuni lõpuks käima läheb. Ühel korral pidin kaks 10 minutilist seanssi tegema, enne kui tuurid üles võttis. Kui käima läheb siis sõidab imeliselt ja kui mootor on soe ning uuesti käivitada, siis läheb ka kohe käima. Lootsime, et peale küünalde vahetust asi paraneb ja tundus, et paraneski, kui eile pidi Jaak hooldust tegema minema ja auto käima ei lähe. No lihtsalt ei lähe ja kõik. Mässas 10 minutit ja siis äkki käivitus. Pärast käis veel mitmes kohas ja siis ei olnud mingit probleemi. Kõige rohkem muret tegi muidugi see, et ülevaatuse tähtaeg oli eelmisel reedel ja Jaak natuke trikitas, et läbi saada. Ta muidugi enne uuris, et kui mootorituli põleb, kas siis läbi lastakse. Öeldi, et ei, hakatakse rohkem uurima, mis viga on ja kästakse korda teha. Nojahh, Jaak sõitis siis tööle, tegi aju vigadest tühjaks, jättis mootori käima, kui neile võtmed andis. Kontrollijad muidugi vahepeal panid mootori kinni ja käivitasid uuesti, õnneks hakkas auto kohe käima ja seni kuni nad ringi sõitsid ei läinud mootori tuli ka põlema. See läks järgmisel päeval, kui ma last koolist koju tõin. Seega saime ülevaatuse läbi ja tohime autoga seda sõita. Seekord said mõlemad autod trikitades läbi. Siin tekkis mul küll küsimus, et kui juba meie nii tegime, siis kui paljud kohalikud nii teevad ja kui palju tegelikult tehniliselt korras autosid päriselt ringi sõidab … Meil on nüüd ikkagi plaanis Seat remonti ka viia, see hommikune või päevane katsetamine, kas läheb käima või ei lähe on liigne aja ja närvi kulu.

Oleme Rasmusega nüüd mõlemad jälle usinad õppurid. Mul läks itaalia keele kursus edasi, kõik, kes me kevadel lõpetasime jätkasime ka nüüd. Õpetaja muidugi arvas, et me oleme suvel imeväel kõik itaalia keele selgeks saanud ja rääkis peamiselt itaalia keeles, ma muidugi poolte küsimuste peale tegin möh, mitte ei küsinud viisakalt “scusi”. Peale esimest tundi hakkas muidugi õpitu vaikselt meelde tulema ja kui ikka 1,5h tundi järjest seda kuulata ja rääkida, siis jääb ühtteist meelde ka. Täitsa tore on taas üle pika aja midagi asjalikku teha ja õppeprotsessis osaleda. Rasmus on taas väga tubli ja vapper ning siiani on ilusti kõik “A”-d olnud, kohe algusest peale. Matemaatikaga on ta aeg ajalt hädas, kuna ta õpib ju seda raskemat versiooni. Lisaks on õpetaja hääldus ikka täiesti arusaamatu, eriti kui nad üle veebi õppisid, no ikka mitte midagi ei saanud aru, vähemalt mina ei saanud. Esimesel korral tulid Grete ja Andri ka appi ülesandeid selgitama, sest ma ise jooksin kokku ja Rasmus oli nagunii juba endast täiesti väljas. Koolis kohal olles on juba kergem, otse rääkides ja küsides saab ta selgitustest paremini aru. Matemaatikas on mitu erinevat rakendust, kus nad ülesandeid teevad, üks koht on selline, et edasi pääsemiseks tuleb teha kõik ülesanded 100% ja kui mõni läheb valesti, siis tuleb kõik otsast peale alustada ja loomulikult on ju uued ülesanded. Alguses ajas see Rasmust väga tigedaks, sest üksi tehes pidi ta mitu korda tegema, enne kui läbi sai. Nüüd teevad Jaaguga koos, kui on keerulisemad ning aeg-ajalt on kuulda, kuidas käib vaidlus, kuidas tegema peab ja mõnikord on Rasmusel õigus 😉 Küll on nad seal avastanud mitmeid loogika vigu ja Jaagul on sellest juba suhteliselt kõrini, et küsitakse ebaloogiliselt või suisa valesti, sest ükski vastus ei tule ootuspärane. Aga hakkama nad saavad ja viimasel ajal on Rasmus üksi ka väga edukalt seda ära teinud. Seal on süsteem selline, et tegema peab 4-6 osa, igaühes on 6-12 küsimust, oleneb teemast ja kõik see lõppeb läbitud materjali testiga. Väga hea õppimiseks, kuid see 100% nõue on natuke liiast, võiks ju ühe või kahe veaga läbi saada. Ma ise arvan, et see 100% on sellepärast, et teema endale ikka korralikult selgeks teha, sest kui eksid, siis ju ei saa aru, tuleb uuesti õppida ja proovida. Loogiline, aga kole tüütu! Lisaks on tal taas kord nädalas Skype teel eesti keel, sel õppeaastal on muidugi halva juhuse tõttu minul ja Rasmusel tund samal ajal, seega ma olen sunnitud tahvlist Zoomis olema, kuna Rasmus kasutab minu läpakat. Natuke ebamugav on, aga eks ma vaikselt harjun sellega. Lisaks on kooli eesti keele õpetaja sel aastal usinam olnud ja materjalide ning vahehindamiste ajad paika pannud, seega tuleb seal ka rohkem pingutada. Lisaks peab lugema hunniku raamatuid, paraku on enamus veebis ja Rasmusel kohe üldse mitte ei meeldi tahvlist või arvutist raamatuid lugeda. Praegu loeb ta muideks Orwelli “Loomade farmi”, ta tahtis küll “1984” laenutada, aga seda polnud. Meil oli endal need raamatud ühe köitena isegi kunagi kodus olemas, kuid tundub, et oleme selle maale viinud. Koolis on sellest õppeaastast kaks söögivahetundi, kuna õpilasi on sel aastal tunduvalt rohkem ja neid on vaja natuke hajutada. Rasmus on teises vahetuses ning seal on natuke vähem lapsi. Üritame teda siin meelitada, et ta hakkaks kooli sööklast uuesti sööma midagi, kuid veel ei ole vedu võtnud. Ma muidugi ei ole menüüd ka välja printinud, et ajada näpuga jälge, millal on toit, mida ta süüa võiks. Kuna muidu on lapsi palju ning aega läheb kaua, siis ta ei viitsi järjekorras oodata, kuid nüüd oleks võimalus, kuna lapsi on natuke vähem. Lisaks on ka sel aastal lõunad koolis tasuta. Seega jätkuvalt on ta lõuna ajal võileibade peal. Ükskord Decos käies ja lahtisest singiletist sinki ostes nägime karu pildiga vorsti. Mõtlesime, et ostame seda nalja pärast, äkki Rasmus sööb. Ta leidis, et see lõhnab ja maitseb nagu Eesti vorst, et seda võib edaspidigi osta … Ahahhh, olgu, eks ma pean hakkama nüüd tihedamini Decos käima …

Me oleme väga pikalt kodused olnud, kuna Jaak ei taha Seatiga pikalt sõita – ebamugav on ja Peugeotiga ei saagi, sulame lihtsalt seal autos üles. Minu suurel soovil olime eelmine laupäev turistid ja käisime Siracusas. Ma sinisilmselt arvasin, et septembri lõpus ju enam turiste eriti ei ole, aga kus sa sellega. Parkla oli silmini autosid täis – kindlasti andis oma panuse hotelli külastajad, kuna hotell on taas avatud, ja ilus ilm. Märkasin mitut turismigruppi ja üldse oli palju inimesi. Kuid mul oli vaja oma uue telefoniga ju kõik üle jäädvustada ning lisaks oli mul kindel soov kohvikus granitat ja brioche´d (Jaagu jaoks aegade lõpuni tissikook) süüa. Käisin samas kohvikus, kus eelmine aasta Liinaga, see oli tore koht. Sai suuri kaatreid, merd ja inimesi vaadata ning granita maitses seal ju hästi. Rasmusele võtsin apelsinimahla ning meile kaks granitat ja kaks brioche´d. Asi lõppes kuidagi nii, et ma ei saanudki oma brioche´d süüa, sest Rasmus pistis selle ise nahka. Jaak meelitas teda sööma, kuid Rasmus ei võtnud alguses üldse vedu ja kui ma lõpuks otsustasin, et nüüd on aeg brioche võtta, siis poiss oli juba pool nahka pannud. See on muidugi väga tore, et ta järjest rohkem erinevaid maitseid ja asju proovib, ikkagi kasvav organism ning söögiisu läheb järjest suuremaks. Väga pikalt me linna peal ei jalutanudki, kuna inimesi oli palju ja pere tahtis koju, “sest me oleme ju sada korda juba nendes kohtades käinud ja Sa oled neid sama palju pildistanud”. Minu selgitus, et nüüd on uus ja vinge telefon ja tuleb uued pildid teha, arvati, et ma võin vabalt mõni päev üksi turismi harrastama minna … Ojahhh, kohe näha, et sel aastal ei ole kedagi sellist veel külas käinud, kellega saaks mööda linnu ringi kolada. Loodetavasti Jaagu vend siiski saabub oma elukaaslasega ja mul õnnestub mõnele tripile ennast kaasa pressida, siis saab natuke turismi ka harrastada 😉 Taorminas on ju täitsa käimata. Peaaegu oleksin isegi läinud, esmaspäeval oli sealses Rooma teatris Stingi kontsert, kuid mul hakkas rahast kahju, sest odavamad piletid maksid 130€ ringis. Ta meeldib mulle küll, aga kas ikka nii palju …

• 

• 

• 

• 

Rasmus on ka nüüd lõplikult vaktsineeritud. Süsti päev oli tal õnneks koolis lühike päev ning ma ei pidanud teda söögivahetunni ajal ära viima. Seega peale kooli lõppu läksime vaktsineerima. Kõik läks sama sujuvalt nagu esimesel korral, inimesi praktiliselt ei olnud ja 30 minutiga oli kõik tehtud. Sattusime sama arsti juurde, kes eelmine kord süsti tegi. Ootasime, et saaksime arsti boksi, kui ta tuli ja ütles, et ma mäletan teid küll, tulge minuga kaasa. Vahepeal pistis õde pea ukse vahelt sisse ja sain niipalju aru, et arst ütles, et Pfizeri vaktsiini tuua, ma veel mõtlesin, et misasja, Moderna oli ju … Täitis mu pabereid ja kirjutas igale poole Pfiser, ma alguses ei öelnud midagi, sest ta ei olnud veel lõppu jõudnud ja kui jõudis kümnenda leheni, kus vaktsiinide nimed reas olid ja mul oli rist Moderna ees, siis küsis, et miks te Modernat tahate. Ma vaatasin talle muidugi suurte silmadega otsa ja teatasin, et ise te tegite Moderna, ma tahtsin Pfiserit aga te otsustasite ümber ning tegite Moderna. Ise te vahetasite eelmine kord vaktsiini ümber! Onu oli natuke hämmingus, pobises midagi ja läks uue süstla järgi. Pärast lätlastega arutasime, ega me ju ei tea, mida tegelikult süstiti, sest süstlad olid juba täidetud ja millisest ampullist, seda kliendid ei saa iial teada. Jānisel oli vanema tüdrukuga sama teema, et arst puterdas. Tahtis ka Modernat teha ja kui Jānis küsis, mis süstlas on, siis arst ütles, et Moderna, lõpuks, kui Jānis ikkagi Pfiseri välja võitles, siis arst ütles, et süstlas on ikkagi Pfiser, et ta enne asjas sassi … Rohu ampulli ei näidatud ja seega keegi ei tea, mis süsti ta siis tegelikult sai … Igatahes Rasmus sai oma teise, loodetavasti ikka Moderna, sutsaka kätte, istusime 15 minutit ära, allergilist reaktsiooni ei tekkinud ja koju minek. Samal õhtul tulid meile lätlased külla ja jäid ööseks ka. Rasmusel oli laupäeva hommikul palavik ja nõrk olla, nojahhh, ikkagi seekord tulid kõrvalnähud nagu Modernaga ette nähtud on. Kõvasti teed ja natuke paratsetamooli ning läks paremaks. Paari tunni pärast ta juba arvas, et nüüd võiks küll mere äärde minna ja supata, et täitsa hea on olla. Mõne aja pärast, kui nurgatagused oli üle vaadatud ja Läti tüdrukud ära sõidutatud teatas ta, et ta on väsinud ja tahab koju. Söögiisu oli tal õnneks säilinud, sõi ja puhkas, lõpuks jäi magama ja külalistele lehvitama ei jõudnudki, kuna magas sel ajal. Õhtuks oli palavik kadunud ja olemine tipp-topp. Ei teagi, kas see palavik ja loidus olid vaktsiinist või sellest, et suuremad Läti tüdrukud tema toas öösel magasid, sest seal on konditsioneer ja jahe ning tüdrukud soovisid seal magada, vabalt võis sellest pingest ka olla, et tüdrukud niiviisi tema magamistoas 😀

Koduloomad elutoas – vahetult enne, kui Grete külla tuli, uuris ta, kas meil sisalikud tuppa ka trügivad. Siiani ei ole ükski sisku meil toas olnud, kuid just eelmisel õhtul oli üks meie magamistoa seina peal … Jaak ja Rasmus said teda välja ajada, lõpuks said ka. No ja siis mingi aeg hiljem avastasin ühe imepisikese beebisisku köögiukse võre küljest, seestpoolt. Ühel kaunil suvehommikul, kui veel kooli ei olnud ja Jaak hommikuti üksi toimetas ja tööle suundus, kuulsin läbi une, kuidas ta kellegagi rääkis. Alguses arvasin, et räägib Rasmusega, aga jutt oli selline imelik, midagi sellist, et “kust Sa siia said? mis Sa siit otsid? mine tagasi õue!” ja sellises stiilis. Lapsele ta ju nii ei ütleks … Tõusin enne ta lahkumist üles ja sain teada, et meil oli kass toas luurel käinud. Nojahhh, Jaagul oli kogu aeg kombeks köögi terrassi võrkuks lahti jätta, ma iga kord kinni pannes mõtlesin, et ühel päeval on keegi meil toas ja no oligi. Üks oranž kiisu ikka aeg ajalt käib meil siin luusimas, ükskord ehmatas Jaaku, kui ta terrassil grillis ja kass nurga tagant ligi hiilis. Kiisu oli igatahes jõudnud köögis natuke ringi vaadata ja kenad käpajäljed mulle pliidile jätta 😉 Nüüd on köögi terrassi võrkuks alati kinni 😀

• 

• 

• 

• 

Imelist sügise jätku ja püsige terved!

21.09.2021

Õigemini tuleb tänada Aafrikat, mis meile oma kuumi Sirocco tuuli teele saadab. Seega oli täitsa värskendav peale nädalast vihmaperioodi taas suvekuuma nautida. Kraadid ulatusid päeval üle 35 ja konditsioneerid said taas peale väikest pausi tööd teha. Kuna see soe jäi ka nädalavahetusele, siis oli juba üsna tühjaks valgunud küla seekord taas rahvast täis. Mere ääres oli samuti harjumatult palju inimesi. Kuid vesi oli jätkuvalt soe ja täiesti läbipaistev! Lisaks oli meeletus koguses kalu, meil tuli täielik déjà-vu paadisõiduga, kus oli tunne nagu oleks National Geographicu filmis. Nii palju oli kalu, tavalisi ja värvilisi, lisaks merisiilid ja krabid. No ülilahe, ma ei ole enne meil siin palju ja nii suuri kalu enne näinud, kevadised beebid on kõik suureks kasvanud. Ma ei ole muidugi meie rannas sügiseti enne nii palju pead pidi vees olnud ka, kui sel laupäeval 😀 Nimelt olid meil lätlased külas ja lõbustasime ennast peamiselt mere põhja uurimisega. Tavaliselt meie pere ju käib ainult ujumas ja viimasel ajal Rasmus ainult suppab ning aeg-ajalt teeb vette hüppeid ka, kuid niisama ujunud ei ole ta juba ammu. Jaak üldiselt on ka pead pidi vees ja uudistab, mis seal põhjas toimub, kuid ma mitte nii palju. Seekord nautisin küll neid vaateid täiega. Nüüdseks on ju ikkagi tegu päevadega, mida me edaspidi enam siin ei veeda, aasta pärast oleme sel ajal tagasi Eestis …

• 

• 

Eilsest on ilm taas sügisele vastav ehk ca 30 kraadi vahelduv pilvitus, peamiselt siiski päikseline, õhtul niiske ning öösel kukub temperatuur taas sinna 23 kanti. Nädalake oli meil ka vihma. 5.09 hommik oli veel täiesti päikseline ja vaikne, kuid peale lõunat jõudis välk-pauk ja vihm kohale. Rasmus sai lõpuks vihma nautida ja sellest mõnusasti läbi liguneda. Seekord andis selline korralik padukas, kus ikka ämbriga tuleb ja jõed tekivad paar päeva oodata. Esimestel päevadel sadas ka, aga mitte nii suures mahus. Peale vihma oli pigem rohkem mustem, kui enne. Kogu tolm, tuhk ja muu sodi pesti palmidelt, puudelt, võsalt ja katuselt teele ning kõik tundus veel räpasem kui enne. Kuid peale korralikku padukat, mis kõik puhtaks pesi, on palju parem. Me ei ole eelnevatel aastatel üldse seda vihma nii pikisilmi oodanud, kui seekord. Sest tõesti, me ei suutnudki meenutada, millal viimati sadas – oli see juuni alguses või hoopis millalgi mais … Lõpuks kukkus öine temperatuur juba 20 kanti ja alla selle, seega hommikuks oli külm ja tekkis juba tunne, et peab pleedi või teki peale otsima või kütte sisse lülitama 😀 Ühe öö magasimegi katteteki all, sest külm oli. Ma nüüd paraku enam ei mäleta, kas see oli 6.09 või 9.09 aga igatahes esimene lumi on Suure Tossutaja otsas sel aastal ära olnud. Erakordselt vara ma ütleks, aga meil oli lumi enne kui Eestis 😉 Ma ise seda ei näinud, ma tegin küll pilte sel päeval, aga pildilt ei tuvasta, kas tegu on pilve või lumega. Kuna Jaak viis Rasmuse kooli, siis lähedalt oli näha, kuidas mäe tipp oli lumest valge … Päeval järgi minnes oli mägi pilve sees ja ma ei näinud mitte midagi 🙁 Õnneks tuli soe tagasi olukord normaliseerus. Kuigi see vahepealne hetkeline külm ja vihm olid päris mõnus. Ma loodan, et see päris sügis koos pikemate vihma perioodide ja jahedamate ilmadega ikkagi niipea veel ei saabu. Päike ja soe on ikka palju, kohe ikka palju kordi mõnusam 🌞

• 

• 

Hekist on hästi näha, kuidas vahepeal oli põud ja kuidas hakkas vohama, kui Jaak juua andis ja vihm ka nädala kastis. Jaak on seda korra juba püganud, kippus kohe vohama, nii kui vett sai. Minu tomatid ja kurgid olid sel aastal väga väetid. Eestist tagasi tulles korjasin küll suure koguse suuri ülekasvanud kurke kokku. Maitsesid üsna magusalt, lihtsalt koor oli kõva. Tõmbasin kurgid pühapäeval välja ka, pahatahtlikud sipelgad olid oma satikad mu kurgilehtedele sisse kolinud ja need vähesedki kurgid, mis olid tulemas, tõmbusid kollaseks. Eestist tagasi jõudes ja aeda üle kontrollides, vaatasime, et tomateid ei ole maha kukkunud või kusagil vedelemas. Jaak arvas, et keegi on raksus käinud, mis kõlas natuke kahtlaselt, et miks siis kurke ei võetud. Ühel õhtul terrassil istudes, kui Grete ja Andri veel külas olid ning oli õues oli veel suhteliselt valge, nägime ära, kes me tomatitega maiustas. Rotid olid meie potipõllumajanduse avastanud! Nagu appi, misasja! Fui! Nägimegi, kuidas nad mööda tomatitaime alla ronisid ja tomatit sööma asusid. Sihukesed varganäod toimetasid meil! Õnneks, tõesti õnneks, ei kolinud ükski neist meie aeda elama, aga rõve oli ikkagi. Hakkasin tomateid varem ära korjama ja toas küpsesid järgi. Kuna ma enam-vähem kõik punetavad ära korjasin, siis sõid nad rohelisi aga need vist ei maitsenud eriti ja mingi hetk ei olnud ükski tomat enam hambajälgedega. Igatahes väga ebameeldiv avastus. Ega tomateid eriti peale enam ei tule ka, see aasta pole eriti hea aasta millegi kasvatamiseks, seda räägivad ka kohalikud aednikud, seega ma ei ole ainus, kellel saaki eriti ei olnud. See-eest kasvavad mu roosid ilusti, õitsevad uut ringi ning hibiskus, mu lemmik värvi õitega, on õisi paksult täis!

• 

• 

• 

• 

Rasmus läheb igal tuulevaiksel hommikul väga raske südamega kooli. Ta palju parema meelega läheks hoopis suppama. Mul on muidugi närvid täitsa katki, kui ta sellega sõitma läheb. Erinevalt minust, kes ma sõuan lahe sopis edasi-tagasi, on temal ju vaja avastama minna. Milleks see supilaud siis ostetud sai, ikka selleks, et kaljude taha uudistama minna. Emmmm, noup, ma üldse nii ei arva. Kui aus olla, siis esimesel korral me käisimegi kahekesi ja ta sõudiski üsna kaugele ja sel hetkel ma ei muretsenud ega midagi. No ja kui ma sellest Jaagule rääkisin ja tema oma hoovuste jutuga tuli, siis kukkus mu süda küll saapasäärde ja nüüd olen ma alati täiesti endast väljas, kui ta silmapiirilt ära kaob … Õnneks, siis kui on natuke tuulisem, ta väga ei kipu kaugele minema. Peegelsileda veega nagu reedel ja laupäeval oli, siis ta seikles küll maeiteakuhu, Cataniasse äkki. Käis ja vaatas mõlemad kalju tagused üle ja oli üsna pikalt mu silmist kadunud. Ühel päeval läksime ka tagumisse randa, et seal ka proovida, kuidas supata on. Mulle endale tundub seal rohkem avaram ja mõnusam edasi-tagasi sõita, kuid Rasmus teatas selle peale, et seal on igav 😀 Muidugi, ei saa ju kalju taha ema-isa silma eest ära sõita …

• 

• 

Olen natuke oma telefoni fotokaga nüüd “mänginud” ja proovinud erinevaid võtteid teha. Grete tegi mulle ISO kohta väikese lühikoolituse ka ja kui nad siin olid, siis juhtus taas olema see “punase” täiskuu öö. Lisaks tegi Suur Tossutaja ka väikese purtsu. Kusjuures Grete ja Andri läksid sellele järgneval päeval Etna otsa 😉 Sain mõlemad nähtused pildistatud ka. Küll ootan, et Suur Tossutaja nüüd ühe korraliku tulejoa taevasse saadaks ja soovitavalt siis, kui ma üleval olen ja seda jäädvustada saaksin. Täna oli ta ka ühe korraliku tossupilve välja pursanud, kuid ma paraku ei näinud seda …

Püsige terved ja ilusat algavat sügist!

06.09.2021

Lapsele antud lubadus sai ka sel aastal täidetud ning Cavagrande del Cassibile üle vaadatud. Seekord oli meid kohe rohkem, lisaks Gretele ja Andrile olid ka lätlased kambas. Väga hea, et nad ka tulid, lastel oli kohe kümme korda lõbusam. Jānis on ka õnneks veeloom ja hüppas ning kargas koos lastega äärte pealt vette. Tegime sel aastal samamoodi nagu eelmisel aastal Liinaga käies, et läksime pealelõunasel ajal, kui päike enam nii kuum ei ole. Alla oli suhteliselt lust ja rõõm minna, kuid vastu tulevaid hingeldavaid ja näost punaseid inimesi oli suhteliselt valus vaadata ning kurbusega nentida, et ennast ootab sama saatus ees … Suuremad lapsed panid ees ajama, Jaak püüdis nad üsna ruttu kinni ja käskis teha joogipause. Rasmus oli juba üsna pikalt vette hüppeid harrastanud, kui ma lõpuks alla jõudsin. Läti tüdrukud olid korralikud ja ootasid oma vanemaid järgi, et siis ka lõpuks vette saada.

• 

• 

• 

• 

Kuna me käisime reedel, siis rahvast oli üsna korralikult, minu arust … Kuigi Elīna sõnul peaaegu inimesi ei olnudki. Nad olid eelmine aasta käinud juulis nädalavahetusel ja siis polnud all ruumi kõndidagi, inimesed olid tihedalt üksteise kõrval pikutamas. Seekord nad nautisid, sai ringi liikuda ja harrastada vettehüppeid. Ma unustasin me ujumispapud maha, nendega on mugavam seal liikuda, aga saime paljajalu ka hakkama, kuid papudega oleks mugavam olnud. Rasmus sai südamest hüpata ja ujuda, nagu kohe ikka väga südamest. Ma tükk aega mõtlesin, kas lähen vette või mitte, sest eelmiste aastatel on vesi suhteliselt külm olnud. Kuid kui kõik ütlesid, et on mõnusalt soe, siis ma ka ikkagi lõpuks proovisin järgi. Ja ohh seda rõõmu, vesi oligi soe! Muidugi mitte nii soe, kui meil merevesi, kuid täiesti ujutav ning nauditav. Nägin seekord ka ühte topless neiut. Esimest korda nägin sel aastal ühte Scala dei Turchi juures, kuid muidu me neid kohanud ei ole. Elīna ütles, et nad on päris palju neid näinud. Nojahh, me ei ole eriti ju teistes randades käinud ka, kui ainult enda omas ja siin neid ei ole.

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Olime seekord vähemalt tund aega järvede ääres, enne kui tagasi üles vantsima hakkasime. Selleks ajaks olid enamus inimesi juba ära ka läinud ja alla ei tulnud enam kedagi. Seega ei olnud tee peal erilist liiklust, sai rahulikult omas tempos kulgeda. Suuremad lapsed ja Jaak läksid oma teed. Ma alustasin teekonda üles koos Elīna, Jānise ja nende noorema piigaga, ühel hetkel liikusin neil eest ära. Mõne aja pärast sain lastega kokku. Jaak oli jätnud Rasmusele pudeli vett ja ise edasi läinud. Rasmus ja keskmine Läti tüdruk liikusid edasi, ma jätkasin teekonda koos vanema piigaga. Tegime mitu joogi- ja puhkepausi, tal ei olnud ikka üldse jaksu enam … Mõne aja pärast kuulsime, kuidas kõige pisem meid hüüdis, et me neid ka ootaks 😀 Nad olid meile järgi jõudnud. Jätsin suurema piiga oma vanemaid ootama ja jätkasin vapralt oma teekonda. No ei olnud see üles minek üldse mitte kergem. Võiks ju olla, ikkagi kolmas kord juba! Lõpuks ühinesin üleval väsinud seltskonnaga, Jaak oli jõudnud juba taastuda, teised veel ähkisid ja puhkisid ning pühkisid higi 😀 Mõne aja pärast saabusid ka teised. Jānis koos pisemaga jõuds enne, väga tore oli vaadata, kuidas Jānis piigat tee peal suunas. Piiga kippus kuidagi kreeni liikuma ja Jānis aina suunas teda jälle otseks, seda oli väga naljakas jälgida! Sel õhtul jäi köögiterrassi õhtu meil kuidagi väga lühikeseks ja enneolematult vara läksid kõik magama, ei tea küll miks?! 😀

• 

• 

• 

• 

SUP-laua saamise lugu. Jaak on viimased kaks aastat rääkinud, et ostame SUP-laua, hea rahuliku ilmaga merele kulgema minna. Lisaks alternatiiv päris surfamisele, et kui tuult ei ole, siis saab vähemalt merele. Me Rasmusega ei ole eriti vedu võtnud, kuid nüüd enne Eestisse tulekut nägi Rasmus rannas lapsi SUP-lauaga sõitmas ja hullamas. Neid natuke vaadanud teatas ta, et ta tahaks ka endale seda asja, mis neil lastelgi on. Ma selle peale ütlesin, et see ongi SUP-laud ju. Ta oleks nagu esimest korda elus seda näinud, kuigi me mõned aastad tagasi surfilaagris sõitsime sellega ja talle juba siis see meeldis. Mõni aeg tagasi Jaak selle tellis, saime kätte juba siis kui külalised olid, kuid paraku oli pump transpordi käigus katki läinud ja ootasime uut pumpa. Pood saatis lihtsalt uue asemele. See on neist väga armas. Pump käes, laud korralikult täis pumbatud ja mis muud kui merre. Seda on suhteliselt tüütu tassida, eriti meil Rasmusega, sest meil pole eriti pikad käed. Jaagul läheb asi libedamalt. Rasmus on nüüd viimased hommikud enne kukke ja koitu üleval, et saaks ruttu merre. Täna muidugi ei vedanud, tuul on lahte sisse ning lõpuks ometi üle kolme kuu sadas vihma. Eile sadas natuke ka, kuid täna ikka tuli nagu ämbrist, vähemalt kaks raksu. Me ei ole enne vihma niiviisi oodanud, kui praegu. Tolm, mustus ja kuivus olid juba üsna tüütud. Nüüd vähemalt õhk klaar ja natuke puhtam samuti. Rasmus on täna muidugi terve päeva “nõidunud”, et tuul ära läheks, kuid tundub, et täna jääb suppamine ehk aerusurf vahele. Mulle ka meeldis supata, kuid praegu mul see kuidagi ei õnnestu. Peaks vist rohkem harjutama. See-eest on Rasmusel asi käpas ja sõidutab mindki 😉

• 

• 

• 

• 

• 

Homsest hakkab taas tavaelu rutiin, koolimaja sai ajutise elektrilahenduse ja lapsed on taas füüsiliselt koolis kohal. Oi, kuidas Rasmus ei taha kooli minna 😀 Tuleb ainult loota, et ilmad paranevad ja peale kooli saab minna merele uut hobi harrastama.

Ilusat sügist ning püsige terved!

01.09.2021

Saigi läbi, kümme päeva meeldivat seltskonda sai otsa 🙁 Grete ja Andri suundusid järgmistele seiklustele. Jääme neid igatsema!

Tore, kui külla satuvad inimesed, kellele meeldib süüa teha! Ülemisel pildil on Grete tehtud banaanikeeks ja toormaasikamoos. Maasikad andis puuviljapoiss Gretele kingiks. Löök alla poole vööd oli see hetk, kui puuviljapoiss küsis Grete kohta, et kas ta on mu tütar 😲 Nagu misasja!? Mina nii nooruslik 😀 Grete muidugi teatas selle peale, et teda on arvatud ka 9kl õpilaseks, seega võta nüüd kinni, mida poiss mõtles. Grete arvas, et ta võib siis natuke aega ju 15 olla 😀

Head toitu hindame me kõik ja Grete ning Andriga saime päris toredaid toiduelamusi nautida. Tahtsin nad viia Augusta Agriturismosse sööma, kuid sealt ei saanudki ma oma e-kirjale vastust. Ma ju tean, et itaallased on helistajad ja WhatsAppijad, mitte e-kirja kirjutajad, eks järgmisel korral proovin kõnega. Kuna sinna ei saanud, siis läksime teise kohta, kus ma nn. “meeleheitel koduperenaistega” korra juba käisin. Kuna ma seal olen juba seda nn. testmenüüd söönud, siis proovisime à la carte menüüd. Paraku juhtus nii, et saime ainult pizzat tellida. Ma kirjutasin ju küll (WhatsAppi) ja küsisin, kas neil à la carte menüü ka on, selle peale vastati jah on. Õnneks sai Grete ikkagi midagi muud ka tellida, kuna ta jahutooteid tervislikel põhjustel ei saa süüa. Jalutasime natuke farmis ringi ja uudistasime loomi. Laud oli broneeritud kella 19:30-ks, kuid enne 20:00 keegi meid teenindama ei hakanud. See koht on huvitav – ükski teenindaja inglise keelt ei räägi, aga omanik küll. Omanik on vanem naisterahvas, kes meid näiteks koos oma lapselapsega teenindas – beebi oli süles ja käis meiega rääkimas. Väga armas oli igatahes. Sõime seekord siis pizzat ja sellist sorti, millele ei olnud tomatipastat. Maitses täiesti teistmoodi, kuid hästi. Ma võtsin hobuselihaga, paraku oli see hakkliha kujul. Andri võttis pistaatsiakreemi ja -pähklitega ning see maitses küll hirmus hästi! Jaak võttis natuke teravama vorstiga versiooni, kuna mulle terav ei maitse, siis ma sellest eriti ei hoolinudki 😉 Meeletud maitseelamust me ei saanud, kuid huvitav oli ikkagi 🙂

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Külalistel oli kindel soov meid tänutäheks Michelini ühe tärni restorani sööma viia, kuid paraku selgus, et sinna ei olegi nii lihtne kohti saada, eriti kui kaks päeva enne broneerima hakata 😀 Seega leppisime hoopis Michelini soovitusega ja ühtlasi oli seda kohta ka Jaagu töökaaslane soovitanud, seega lõpuks saime sinna sööma minna. Restoran asub Catanias ja nimeks Km.0 … Umm, jap, nõus nimi on imelik … Võtsime 7-käigulise üllatusmenüü ning teised võtsin veinid ka kõrvale. Ma pidin leppima paraku veega, sest alkoholivabasid jooke nad ei teinud ning alternatiiviks oli coca-cola … Toidud olid väga, suisa ülimaitsvad! Nautisime mõnuga ja olime üsna pikalt, Rasmus jõudis mitu korda uurida, millal me koju jõuame. Nüüd on aeg söögipiltide jaoks!

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Toitudest oli kõige igavam veiseliha kartulipudruga – väga maitsev oli küll, kuid igav. Huvitav oli pasta merisiilikastmes, mis maitses natuke muda ja soola seguselt. Pärast uurides selgus, et nad kasutasid kogu sisu, mis tähendab, et see maitsebki selliselt. Gurmees kasutatakse muidu ainult merisiili marja, mis maitseb puhtalt ja pigem magusalt. Tõeline üllatus oli aga magustoidu valikus mereveega maitsestatud jäätis! See oligi soolane, nagu päriselt ja maitses nagu meie merevesi! Tõeliselt omapärane maitseelamus. Koos šokolaadimuffiniga maitses see imeliselt. Minu jaoks oli jäätis kuni lõpuni väga soolane, kuid teised ütlesid, et neil oli pärast küll magus maitse suus, ka ilma selle koogikeseta. Teenindus oli viisakas, koht oli väike ja lõpuks olid kõik lauad täis. Aitäh külalistele, tõeliselt toreda maitseelamuse eest!

• 

• 

• 

See ei ole veel kõik. Ühel päeva tegime koduseid burgereid. Me teeme neid ise ka, aga pihvid ostame siiski poest. USA omas on täitsa head veiseliha pihvid. Ega ise ka neid raske teha ei ole, Andri ju tegi, ma piilusin, kuid siin on pigem mu laiskus ja mugavus mängus. Kuna Grete valget jahu tarbida ei saa, võttis ta Eestist tatrajahu kaasa, ta muidugi leidis Decost ka selle üles. Kui tarbid, siis oskad ka paremini otsida. Toortatra leidis ta ka, hirmkalli, kuid siiski on olemas. Seega tema tegi omale tatrakukli, et saaks ka ikka burgerit pugida. Lisaks tegi ta ise ka burgerikastme ja majoneesi tegi ka. Peaks ka ise tegema hakkama, üldse pole ju keeruline …

• 

• 

• 

Viimaseks õhtuks jäi loomulikult pizza! Tundus, et me külalistele see meeldis ja kohe väga! Grete tegi isegi ühe pizzapõhja endale veel juurde. Minul õnnestus taigen ka seekord ideaalselt, kohe sõtkudes oli õige tunne ja kuju, käte külge ei jäänud kinni ning kerkis ka imeliselt. Servad tulid ilusad ja maitses ka väga hästi. Seekord oli küll kõik nii nagu peab!

• 

• 

• 

• 

Elagu söök! Ja jook ka 😉 Lisaks olid meid igal õhtul rikkalik snäkilaud ja lõputus koguses veini … Jaagul olid vähemalt kaaslased, kellega sai õhtul veini juua. Külalised on toredad ja ootame rõõmuga!

Püsige terved ja ilusat alanud tarkusekuud!

28.08.2021

Juba peaaegu nädal tagasi, 22.08 pühapäeval, käisime paadiga merel lõbusõitu tegemas. Tore, et meil siin lätlased on ja et Elina on nii aktiivne organiseerija. Juba Eestis olles saime sõnumi, et kas oleksime väikesest lõbusõidust merel huvitatud, 50€ täiskasvanu ja lapsed 25€, ma nüüd ei tea, kas see on kallis või tavaline hind, aga kuna me polnud siin enne käinud, siis muidugi olime nõus! Mõned päevad enne sõitu sain Elinalt teate, et reis jääb ära 🙁 Nojahh, mis siis ikka, kui jääb ära, siis jääb ära. Meile tulidki laupäeva õhtul selle aasta esimesed külalised ka, et teeme siis nendega pühapäeval midagi. Reede õhtul saime Janiselt kõne, et reis ikkagi toimub … Oli olnud topelt broneering ja USA omad olid loobunud, kuna olid kõik vabatahtlikena afgaane abistamas. Siia baasi on tänaseks kokku toodud 2800 põgenikku ja kokku planeeritakse siit kaudu viia USA-sse 4000 inimest. Praegu nad kõik on Jaagu töö baasis angaarides ja telkides. Aga paadisõidu juurde. Mu endine kolleeg oma elukaaslasega (Grete ja Andri) tulid meile laupäeva õhtul külla ja teatasin siis neile, et pühapäeva saavad nad Catanias veeta. Õnneks ei olnud neil selle vastu midagi ja seni kuni me merel paadisõitu nautisime, hulkusid nad linna peal ringi.

• 

• 

Väidetavalt peaks sellesse paati mahtuma kuni 40 inimest … Ummm, no ma ei tea, meid oli seitse täiskasvanut ja viis last, kellest üks oli veel pisike. Lisaks kolm meeskonnaliiget ja mulle tundus juba kitsas. Ma ei kujuta ette, kuhu nad need 40 mahutaks. Arvan, et seal läks tõlkes midagi kaduma ja nii palju inimesi ei suuda nad ikkagi sõidutada. Lisaks meie ja Läti perele oli veel üks Poola meesterahvas ning ameeriklaste pere 1,5 aastase beebiga. Ameeriklased elavad muideks meie kõrval külas. Kõik mehed olid Janise kolleegid. Ma olin enam kui veendunud, et mul hakkab halb, mul see merehaigus kipub üsna kiiresti külge tulema. Õnneks oli meri täiesti sile ja paat eriti ei loksunud, ainult siis kui “parkisime” ja teised mööda sõitsid ning seda oli väga palju! Ma ei ole enne niiviisi merel olnud, kus meri on paksult paate täis ja merre hüpates peab väga paadi ligi hoidma, et keegi üle ei sõidaks.

• 

• 

Sõit kulges mööda rannikut ca 12km Taormina poole ja sõitsime kuni Aci Trezzani. Esimene peatus oli üsna Catania külje all, ma koopa nime ei mäleta ja tutvustusel seda kohta kirjas ei ole, kuid seal saime esimesed ujumised teha. Seal oli sügavust ca 20m, vesi oli tume ja suhteliselt kõhe oli ujuda. Mitte midagi ei näinud ja meil kõigil võttis aega, enne kui vette läksime. Lõpuks, kui vees olime, oli päris mõnus.

• 

• 

Teine peatus oli Grotte di Ulisse juures, kus vesi oli selgem ja sügavust ca 10m, siin olid juba kalad ning pimedust vähem. Koobastesse ujuda ei saanud, kuna nii tihe paadiliiklus oli. Lisaks on paadiga väga lähedale ja sisse sõitmine keelatud. Kuigi kaks paati sõitsid sisse ka, siis kui me seal olime. Kapten ütles selle peale, et kui merepolitsei tuleb, siis saab päris soolase trahvi, ma enam summat ei mäleta, aga see oli päris suur. Me olime just sinna ankrusse jäänud, kui juhtumisi tuli kohe ka merepolitsei, kes näod üle kontrollis. Kapten pani vette ühe täispuhutud oranži poi, mis tähendab, et inimesed vees ja teised paadid peaksid olema natuke tähelepanelikumad ja me ise ka sellest poist kaugemale ei ujunud. Lastel oli rõõmu väga palju, kuna tohtis igalt poolt vette hüpata ja lemmikuks sai neil paadi katuselt hüppamine, sealt oli ju mõnusalt kõrge! Siin oli pikem peatus, kus tehti ka väike snäkipaus ning pakuti bruschettasid. Meie paatkond on nüüd teenusepakkuja FB lehel ka üles märgitud. See pilt, kus ma bruschetta kandikut hoian, on sealt võetud 😉 Sukeldudes oli tunne nagu oled mõnes National Geographicu dokumentaalfilmis, kus vee all kalaparvi filmitakse. Kalu oli seal sadu! Meeletus koguses. Paraku küll halli karva, kuid ikkagi, vaatepilt oli lummav!

• 

• 

• 

• 

Mõne aja pärast suundusime viimasesse “parklasse” Aci Terezza juurde. Kuna oli pühapäev, siis oli väga palju inimesi merel ning kapten tahtis kindlasti “parkimiskohta” saada, enne kui kõik kohad hõivatakse. Teel sinna nägime ägedat kindlust – Castello Normanno – merelt nägi see eriti efektne välja. Meekonnas olnud tüdruk töötab seal ja rääkis lastele, et nad öösiti teevad kummituste hääli, kuna legend räägib, et kunagi iidsetel aegadel inimesed hüppasid tornist vette ja need, kes ellu ei jäänud, et need käivad nüüd kummitamas. Viimases peatuses oli tõeliselt palju paate ja inimesi. Ja seal oligi paatide parkla, sõna otseses mõttes. Ankrut seal alla ei lastud vaid paat kinnitati mingi nööri külge, kus olid väikesed ujukid. Iga ujuk tähistas paadi “parkimise” kohta. Ma ei ole enne kunagi lõunariikides merel käinud, seega võibolla see ongi tavaline, meie jaoks oli see igatahes elamus, et nii saab ka. Seal oli kohe üsna pikk peatus, nii, et lapsed jõudsid isegi hüppamisest ja ujumisest veidikene ära tüdineda. Ühtlasi oli seal ka lõunapaus ja meile pakuti pastarooga. Õnnetuseks läks kohvikann ümber, seega enne kohvi saamist kobisime taas kõik uuesti vette ligunema, palav oli ju. Meeskond seni koristas paati ja pani uue mocca poti tulele. Lainetus oli üsna korralik, kui mõni suurem alus kiiremini mööda juhtus sõitma. Lätlaste vanem tüdruk, me ei suuda nende nimesid meelde jätta, seega on nad meie jaoks – vanim, keskmine ja noorim :D, leidis kaljulõhest meritähe. Päris tõelise meritähe! Me Janisega olime enam kui veendunud, et see on punast värvi, tüdruk ise ütles, et oranž, kolmas arvas, et roosa ja kõige väiksem, et see on ju kollakat tooni ka 😀 Seega igaühele oma värv. Aga väga lahe leid igatahes! Siin oli ka kalu, aga vähem, sest liiklus oli tihedam, kuid meri paistis läbi ja vaated olid ikka lummavad. Rahvas tegeles igasugu asjadega – need, kes lähenesid kaldalt, kas ujusid, suppasid, sõitsid kanuudega. Paatide peal olijad vedelesid peamiselt niisama paadis või ujusid selle ümber. Meie paatkond oli kõige energilisem – hüppamist ja kilkamist oli korralikult. Vähemalt lastel oli tõeliselt suurepärane päev! Päikest saime ka kõvasti, hakkasimegi juba heledaks kuluma, nüüd on taas triibud peal 😉 Rasmus päevitas omale ujumisprillid näkku ja ajas siin paar päeva tagasi nina pealt naha ka maha 😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Tagasiteel sõitsime veel auringi ümber väikeste meres olevate kaljude Faraglioni di Aci Trezza, mis on aastatuhandete taga sinna tekkinud. Öeldakse ka Cyclopean Isles (Isole Ciclopi) ja nendega on seotud taaskord legend nagu enamus asjadega siin saarel 😀 Kes soovib saab internetist otsida, selle kohta tuleb väga palju infot, kuid üks inglise keelne on SIIN. Vaade on äge ja nende juures oli see teine paatide “parkla”. Tiir tehtud, kõik ära väsitatud ja algas sõit tagasi Catania sadamasse. Kokku olime merel ca 6,5 tundi, pärast olime merest ja päikesest üsna tüdinud ning väsinud 😀 Aga elamus oli võimas ja meile väga meeldis. Nii tore, kui keegi sellised asju viitsib orgunnida ja meid ka kaasa kutsuda!

• 

• 

• 

• 

• 

Imeilusat suve jätku ja püsige terved!