Sitsiilias

22.08.2021

Homsest, esmaspäevast 23.08 ootab Rasmust ees 7 klassi minek ja täitsa viimane kooliaasta USA süsteemis. Veidike on nagu kahju ka … Rasmus on juba pikemat aega rääkinud, et ta väga tahaks, et kool oleks distantsõppel ja vahetevahel on soovidel kombeks täituda, kool alustabki distantsilt 😀 Põhjuseks ei ole üldse mitte koroona, vaid kooli elektriga varustanud alajaamas oli suuremat sorti põleng ja kogu koolikompleks on ilma elektrita. Kui elektrit ei ole, siis ju mitte midagi ei toimi, seega alustatakse kooliaastat distantsilt. Põleng toimus ca kaks nädalat tagasi ja siiani pole veel midagi kuulda olnud, et lähiajal korda saaks. Hetkel on kindel see, et vähemalt nädal aega on distantsõpe, kuid arvatavasti kutsutakse lapsed kooli peale USA pühi ehk alates 7.09. Eriti tore oli muidugi see info, et oodatakse generaatoreid, et saaks ikkagi koolile elektri ja neid oodatakse Hollandist 🤨 Tundub, et lähemal ei ole vajadustele vastavaid saada 😀 Kuna see võtab aega, siis ongi see distantsõppe lõpuaeg suhteliselt segane.

Tunniplaan saadeti neljapäeval ka lõpuks ära. Ma enam ei mäleta, kas ma siia kirjutasin, aga ega küll küllale liiga tee. Ühesõnaga eelmise kooliaasta lõpus, kui 7 klassi valikaineid paika pandi, helistati koolist Jaagule ja küsiti, kas Rasmus ikkagi võiks võtta matemaatika 7/8 klassile ehk selle intensiivsema ja raskema variandi. Kuna nad samal ajal tulid koolist, siis oli Rasmus ka autos ning helistajaks oli tema nn. kooli nõustaja, kes tunniplaani koostab ning vajadusel erinevates küsimustes toeks on ja matemaatika õpetaja. Jaak vastas muidugi, et Rasmus valis ju lihtsama matemaatika ehk tavaline 7 klass, et kergem oleks, mille peale teised said naerda. Mis muud, kui lõpuks Rasmus nõustus selle kõrgema taseme matemaatikaga, mis tal muud ikka üle jäi 😀 Õpetaja ikka meelitas ta ära, kuna tal on pead ja oskab, kuid ikka on ju mugavam teha asju lihtsamalt, kui raskemalt. Paraku ei ole õpetaja sama, on keegi naisterahvas, tundub väga ülevoolavalt energiline, vähemalt tema poolt saadetud e-kiri oli küll selline emotsionaalne ja paljude kirjeldustega, kuidas talle ikka matemaatika meeldib ja ta seda igapäeva elus kogu aeg märkab ja paralleele toob. Näis, kuidas selle õpetajaga klapp saab olema. Lisaks on Rasmusel sel poolaastal koorilaul … Kuna tal on pooleldi häälemurre, siis ma ei saa enam hästi aru, kas tal on veel lauluhääl alles või mitte. Ega ta enam eriti ei laula ka, väiksena oli tal ju imeline lauluhääl. Peamine häda on muidugi selles, et ta ei viitsi sõnu pähe õppida ja talle kohe üldse ei meeldi esineda, kohe üldse mitte. Ta oli juba natuke närvis, kuna tuleb ka USA ajalugu, kus eelmisel aastal õppinud pidid palju videoprojekte tegema ning talle see kohe üldse ei meeldi. Igasugune esinemine, filmimine ja etlemine on totaalselt välistatud … Huvitav, kelle laps ta küll on?! 😀 Seekord olid need valikained hästi halbade paaridena ja Rasmus valis halvimast parima ehk ajakirjandus ja muusika, teine valik oli itaalia keel ja midagi veel. Teaduse ja ajakirjanduse/inimeseõpetuse õpetajad on samad, teised on kõik uued. Teisipäeval on õpetajatega üle video kohtumised, eks siis saab teada, kuidas Rasmusele nad läbi ekraani tunduvad 😉

Rasmus sai reedel, taasiseseisvumispäeval 20.08 oma esimese vaktsiini ka kätte. Paraku süstiti talle Modernat, kuigi ma olin igale poole paberitele kirjutanud Pfizer. Mu pärimise peale, et miks see, siis arst vastas, et need on võrdsed. Ja jah, ma tean, et Moderna sai ka mõni aeg tagasi loa alates 12-aastastele, kuid ikkagi. Mul enam ei olnud meeles, miks me seda ei tahtnud, kuid Jaak tuletas meelde, et tal tööl kõik, kes Modernat said, olid peale teist süsti erinevate haigusnähtudega siruli maas, kellel suuremad kõrvalnähud, kelle väiksemad. No tuleb loota, et Rasmusel ei tule mingeid nähte. Teine süst on juba 4 nädala pärast 17.09. Süstimine läks imekiirelt, ca 30 minutit ja tehtud. Kui sinna kohale sõitsime oli meeletult pikk autode rivi, kahes reas seisti, politsei reguleeris midagi ja ma ei saanud alguses üldse aru, mis toimub. Jaak ütles, et see on läbisõidu testimine ja nii oligi. Kui eelmine kord oli testimise pool üldse kinni, siis peale seda, kui “rohelise passi” kohustus sisse viidi avati igal pool testimispunktid uuesti. Vaktsiini ei tahtnud mitte keegi … Parkla oli praktiliselt tühi, turvamees nukrutses maja varjus ja õues ei olnud ühtegi inimest. Ukse peal oli tädi, kes temperatuuri mõõtis. Kuna enamus tulid ilma täidetud paberiteta olid sees kõik need paberite kontrollijate kohad täis. Sama tädi kontrollis ukse peal kõik üle ja kuna mul oli kõik korrektselt täidetud, lubas edasi minna. Küll oli oht, et me ei saagi sisse, minu kehatemperatuur oli piiri peal, ta konsulteeris kõrval oleva tädiga, kes arvas, et ei ole väga üle, et laseme sisse. Mul juba tuli ärev moment, et kuidas edasi, kui sisse ei saa. Ma ennast küll palavikuliselt ei tundnud, kui siis võibolla veidi ülekuumenenud, kuigi autos oli jahutus sees ja õues normaalsed temperatuurid, sinna 33 kanti, et ei tohiks ju kuum olla … Jaak arvas, et äkki oli see termomeeter katki, sest baasis pärast ei öeldud mulle midagi, et temp kõrge oleks … Läksime siis arvutitädi juurde, kes alguses meid laua taha tahtis saata, näitasin ja proovisin selgitada, et ukse peal juba kontrolliti ja kõik ok. Pani vajalikud allkirjad, toksis info arvutisse, tegi mõned koopiad ja saatis süsti tegema. Üks arst oli kohe vaba, taas rääkis inglise keelt, küsis oma küsimused ja tegi süsti ära. Natuke imelik arst oli, pärast käis mitu korda meid vaatamas, kui me oma 15min täis istusime … Võibolla me meeldisime talle 😉 Igatahes ca 30 min pärast peale autost välja astumist, olime juba lõpetanud ja suundusime edasi baasi poodi tenniseid ostma, mida taaskord saada ei olnud 😀 Küll saime seekord grillile gaasi, mis eelmine kord ka otsas oli. Küll saab öelda, et kõige olulisem ehk vaktsiin on käes ja sellega ka võimalus muuseume ning erinevaid vabaõhu atraktsioone jm kohti külastada! Meil on nüüd perekondlik kokteil – Jaak sai AstraZeneca, mina Pfizeri ja Rasmus Moderna 😀

Koju sõites avastasin, et meie kodutee baasist kuni Baia del Gambero ära pööranguni on ühelt või teiselt poolt teed põlenud. Nagu sõjafilmis nähtud sõjatandrid oleks, päris trööstitu vaatepilt … Mõnda kohta ei tunne enam äragi, sest lage on ja oht mööda sõita on üsna suur. Teisipäeval testi tegemast tulles pidime ka ranna teel otsa ümber keerama ja teise tee leidma. Ühel pool teed oli meeletu tulekahju, kõik paukus ja praksus. Terve kari mehi olid küla poolse tee ääres ja vaatasid seda pealt, kaks meest olid särgid seljast võtnud ja vehkisid nendega, et autod tagasi pööraks. Tundub, et tuli oli üsna alles alguse saanud, sest meile tuli vähe autosid vastu, küll kui me ümber keerasime, oli meie taga juba pikk-pikk autode rivi tekkinud. Koju jõudmine läks ca 15 minutit pikemaks, kuid pääsesime tossust ja leekide eest. Loomulikult tahtis Google Maps meid järjekindlalt sinna teele tagasi saata, kus tulekahju oli. Ignoreerisime seda, kuid see üritas ikka viimase hetkeni meid sinna tagasi suunata. Õnneks vahepeal vaatasime kuhu ta saadab ja tegime korra veel kannaka, et meil on vaja teist kaudu minna. Selles suhtes on kurb, et Maps ei saa aru, kui ma sõidan teise suunda, siis mul on vaja uut marsruuti, mitte ma ei taha sinna tagasi minna, kust ma ära pidin tulema. Ja seadete all ei ole seda võimalust, et seadistada neid asju ümber. Lisaks on uuematel mudelitel peal eriti peen versioon, kus alati ka tänava nime ütleb ja see kuidas ta itaalia keelseid nimesid väänab on väga segane, kuna hääldus võrdlemisi õudne … Ja seda ei saa ka maha võtta, väga tüütu!

Püsige terved ja mõnusat augusti jätku!

19.08.2021

Eile olime kultuursed! Tavaliselt on need etendused mais ja juunis, kui veel nii palav ei ole, kuid sel aastal istusime ju sel ajal oma “oranžis” tsoonis ja midagi ei toimunud. Eelmisest aastast rääkimata. Juuli alguses tuli mul FB-sse reklaam, et Siracusa Kreeka teatris hakkavad taas etendused. Kolm erinevat tükki oli ja mängitakse 03.07-21.08. Lugesime sisu läbi, niipalju kui aru saime, siis meie välja valitud Baccanti tundus olema väheke huvitavam ja rohkem ajastutruu, kui teised kaks. Mõeldud, tehtud ja piletid ostetud. Mingil põhjusel oli mul meeles, et see toimub 23.08, hea, et piletimüüja seda “rohelise passi” infot saatis, hakkasin siis täpsemalt vaatama, millal etendus on ja selgus, et hoopis 18.08. 😀 Algusajaks oli pandud 20:00, päike siis juba loojumas ning ei tohiks nii palav olla, kuid ikkagi oli nii 30 kraadi vähemalt. Kodus oli mul veel meeles, et võtan lehvikud kaasa, aga ikka jäid maha. Õnneks oli vahepeal tuuleke ja kui täitsa pimedaks läks võtsin maski nina pealt ära, et natukenegi mõnusam olla oleks. Kuna kõikidel oli kohustuslik see “rohelise passi” teema ja Rasmusel jätkuvalt veel vaktsiini ei ole, siis käisime 17.08 Catanias talle testi tegemas. Kui Eestist ära tulles tegime selle kalli PCR testi, siis nüüd tegime selle odavama antigeeni oma. Sain teada, et reisimiseks sobib see antigeeni oma ka ning Itaalias tõestamaks, et oled terve ja sisse saaksid igale poole. Siin maksis see 20€ ja 15 minutiga vastus käes. Meil läks selles suhtes hästi, et kohe saime sisse ja meil lubati sinna vastust ootama jääda. Vahest on hea olla välismaalane 😉 Tegelikkuses käis süsteem nii, et üks onu oli ukse peal, kes inimesi sisse laskis ja tädi arvuti taga registreeris andmeid. Inimene andis proovi ära ja siis läks tänavale tulemust ootama. Alguses ma mõtlesingi, et järjekord on, et saame natuke oodata, aga pärast selgus, et need olid hoopis vastuste ootajad. Tädil võttis Rasmuse andmete sisestamine aega, seega saime konditsioneeritud ruumis rahulikult istuda ja vastust oodata. Nii nagu paar päeva tagasi antud proov, oli ka see negatiivne. Seekord ei hakanud tal silmad vett jooksma ja võeti natuke teistmoodi, keerutati seda tikukest ninas. Eestis nii ei olnud tehtud. Loodetavasti rohkem teda testima ei pea ja ehk õnnestub homme esimene vaktsiin saada. Baasi kliinikus ei tea keegi midagi, seega läheme proovime õnne Catania vaktsineerimiskeskuses. Leidsin artikli, kus oli info, et alates 16.08 saavad 12-18 aastased ilma broneeringuta vaktsineerima minna, katsetame siis, äkki läheb õnneks 😉

Lõpuks sain siin ennast päriselt üles lüüa, nagu päriselt. Huuli värvida ei olnud mõtet, kuna mask pidi nagunii ees olema, aga silmad sai pähe võõbatud küll, ehted külge pandud ja kleit selga. Päris mõnus oli 😉 Siracusale kombe kohaselt oli sissesõit umbes, nagu ikka, inimesed kiirustasid koju või teatrisse. Parkisime suurde parklasse ja seadsime sammud teatri poole. Kõigepealt oli kaks onu, kes kontrollisid “rohelist passi”. Rasmuse paberit vaatas üks neist kahtlevalt, kuigi see oli puhtas itaalia keeles, ütlesin siis, et eile tegime, mille peale onu ütles ok ja lasi sisse. Järgmisena oli neiu, kes keha temperatuuri mõõtis ning seejärel neiu, kes pileteid kontrollis. Nagu me eelnevalt teame, mida rohkem inimesi tööd saab, seda parem 😉 Aga tänu sellele oli ka ainuke järjekord “rohelise passi” kontrollis 🙂 Rahvast oli mõõdukalt ja müüdud piletitel olid jäetud istekohad vahele, kui ei olnud üks leibkond. Algus venis, kuid lõpuks 20:20 hakkas etendus pihta. Omast arust läksime ooperit kuulama, kuid selgus, et tegemist oli hoopis etendusega. Selline tänapäevases võtmes jumalate ning nende poegade-tütarde-emade lugu “Baccanti” tipitud mitme perfoomens tüüpi vahepalaga, mis etendusega haakusid.

Istuda oli natuke ebamugav, sest selga ei saanud toetada, seega hakkasid paljud peale 1,5h istumist rohkem nihelema. Kuna Rasmusel oli väga suur vajadus WC-sse minna, hiilisime me ca 22:00 ära, eeldan, et etendus peale seda enam väga kaua ei kestnudki. Meil olid ostetud piletid suhteliselt keskele ja ette. Vaadata oli hea, kuid ära hiilimiseks liiga nähtav koht 😀 Pakkusin peale WC ringi välja, et läheme piilume lõpuni, aga pere arvas, et võiks koju minna – uneaeg tuleb ikkagi peale 😉 Rasmus teatas äkki, et talle etendus meeldis … Ma olin enam kui veendunud, et talle see ei meeldinud, kuna kibeles ära. Selgus, et meeldis, lihtsalt häda ei lasknud rahulikult nautida 😀 Ega etendusel midagi viga ei olnud tõesti, aru ainult eriti ei saanud … Kuna jumalatest ja poegadest oli juttu, siis me eeldasime, et ega palju kaotsi ei läinudki, sai lihtsalt etlemist nautida. Lisaks olid ka enamus näitlejaid head ja täitsa nauditav oli, vedas, et ooper ei olnud 😀 Vaheklipid olid veidrad nt. ühel hetkel sündis ühest üles tõmmatud suurest inimkujust inimene, hästi oli tehtud, aga lihtsalt imelik oli vaadata. Ja kõik need, kes neid vahepalasid esitasid olid suurepäraste lihastega ning tugevate randmetega. Nad pidi mingeid poose ikka üsna kaua hoidma. Lisaks oli väga palju jooga ja pilatese asendeid, ma küll nii kaua neid ei jaksa hoida nagu need seal lava peal …

• 

Mulje oli positiivne ning etendus nauditav, ilm ilus ja kõik oli lihtsalt suurepärane! Perekondlik esmakogemus õnnestus 100%! Võib-olla läheme tulevikus isegi veel 😉

Püsige terved ja ilusat suve jätku!

15.08.2021

Iga aasta on oma näoga ja praegune on erakordselt kuum! Teatavasti mõõdeti siin, meie oma kodu maakonnas Siracusas, mõni aeg tagasi uus EU kuumarekord – 48,8 kraadi. Hetkel ei ole see veel kinnitatud, kuid palav on küll. Meil siin mere ääres on üldiselt alati jahedam ja kraadid üle 40 ei ulatu, kuid nüüd on ka meil peaaegu 41 kraadi ära olnud ning sisemaa poole oli 46 – see oli tõsiselt kuum, kohe nagu ikka väga kuum.

• 

• 

• 

Tol päeval algasid ka massilised põlengud, see oli nimelt 30.07. Meie juures põles üleval tee ääres kõik, mis põleda andis. Õnneks ei kandunud tuli külani, vaid vaibus enne maha. Kui me muidu sõidame paremale poole pöörates Cataniasse, siis seekord nähes, kuidas leegid üle tee käivad, tegime ümberpöörde ja läksime suurema ringiga. Üks noormees juba kutsus tuletõrjet, kuid see oli asjatu vaev. Tol päeval oli ainuüksi Catania piirakonnas 60 tulekahju, millest 15 olid suured. Pärast koju sõites oli ka vasakule pöörangul kõik tee äärest ära põlenud. Lisaks põles mitmes kohas kiirtee ääres ning üks ranna piirkond sai samuti kõvasti kannatata. Kokku põles seal rannapiirkonnas maha 16 maja ja 150 inimest evakueeriti ning lisaks langes tuleroaks üks populaarseimaid peesituskohti. Mu uus telefon pildistab pimedas superhästi, seega ootan nüüd, et ilmad natuke jahedamaks läheksid, et ometi Suurt Tossutajat näeks ja saaks tema etteastetest pilte teha. Need peaksid nüüd eriti ägedad tulema!

• 

• 

• 

• 

Suure kuumuse ja põlengute eest pagesime perega kaheks nädalaks Eestisse. Lend oli 1.08 ja hoidsime pöialt, et see ikka toimuks. Sama nädala esmaspäeval oli näiteks lennujaamas streik, seega midagi ei lennanud. Tundub, et nad mitu korda nädalas ei streigi ja uut ees ootamas ei olnud. Lisaks need õnnetud tulekahjud – 30.07 oli lennujaam 1,5h kinni, et helikopterid ja lennukid saaksid tulekahjusid kustuda. Kuna põles ju otse lennujaama külje all, siis päästjad lendasid otse üle lennuvälja. Lisaks ei tasu ära unustada, et Suur Tossutaja on jätkuvalt superaktiivne ning iial ei või teada, kust poolt tuul puhub, et kas seekord läheb õnneks või mitte. Kõik läks hästi, lennuk lendas ja jõudsime Riia vahemaandumisega ilusasti Eestisse.

• 

• 

Lendamine on jätkuvalt ülimalt piinarikas. Kogu aeg peab jälgima, mida riigid otsustavad. Läti on eriti “tore”, kui Eesti kehtestab reeglid E-P ja info laekub reedel, siis Läti kehtestab reeglid juba kohe ehk laupäevast. Seega otsisin veel siin mõnda kohta, kus saaks vajadusel laupäeva hommikul testi teha, et kindlasti enne pühapäeva hommikut vastus tuleks. Õnneks transiidireisijatele midagi ei muutnud ja kui oled lennukiga ning 24h jooksul edasi lendad ning lennujaamast ei välju, siis mitte midagi peale deklaratsiooni ei nõuta. Deklaratsiooni täitmisel kästakse alaealine enda deklaratsioonile lisada, kuid QR kood tuleb ikka vanema nimega. Catania teenindaja oli meiega natuke hädas, sest Rasmuse nimel seda ei olnud, ma lahkelt lubasin, et võin QR koodiga info sisse lugeda, et seal tegelikult on lapse nimi ka olemas. Õnneks uskus niisama. Tahtis Rasmuse testi ka näha, kuid me ei teinud talle seda. Kuna Riias oli lennujaama transiit ning Eesti välisministeeriumi lehel oli kirjas, et kõik eestlased saavad koju ja olenevalt kust tullakse, tuleb maabudes lihtsalt kohe test teha. Vaktsineeritud inimestelt ei taha keegi midagi, lihtsalt seda nn. “rohelist passi” peab näitama. Kui muidu läheb Catania lennujaamas pagasi ära andmine ca 1 tund, siis nüüd tuleb veel vähemalt 30 min juurde arvestada. Isegi siis kui kolm teenindajat korraga töötavad. Igasuguseid asju mida kontrollida on lihtsalt nii palju! Lisaks ei ole ju inimestel kõik asjad tehtud, mitu tükki saadeti testi tegema ning paljud täitsid neid sihtriigi deklaratsioone. Eesti oma ei küsitudki, mis oli imelik, sest sihtriik oli meil ju Eesti. Ühesõnaga vaesel teenindajapoisil lõpuks käed värisesid, kui ta meie asju lappas, kuid ära ta meid registreeris ja sisse me saime. Olimegi sujuvalt 1,5h chek-in´is. Turvas läks õnneks kähku, mind ja mu asju kontrolliti, ega pommi jälgi pole, tavaliselt satun ma kogu aeg Eestis sellesse kontrolli. Seejärel kiirelt poest ühed veed ning WC ja juba oligi pardale minek. Sealt järjekorrast saadeti ka ühed noored ära ehk ei lastud lennukile, arvatavasti oli “rohelise passi” teema, sest deklaratsioone saab täita ja kohe tuleb vastus. Seega, lennufirmad kontrollivad ikka väga hoolega, et kliendid reegleid jälgiks. Küll ei toimunud mitte mingit kontrolli Riia-Eesti lennul 😀

• 

• 

Eesti tervitas meid päikese, äikese, vihma, tuule, sooja ja külmaga – kõike oli ja kondid said meeldivalt maha jahutatud. Esimese nädala lõpuks sain ka külma, seega olin kaela ja seljahaige. Õnneks olid nii ämma arstikapis kui ka tädil maal imet tegevad kreemid ning sain sellest kangusest üsna ruttu jagu. Olime küll kaks nädalat, aga kõikidega ikka kohtuda ei jõudnud, kui enda jaoks olulised inimesed nägin peaaegu kõik ära 🥰 Lisaks saime käidud kõikide arstide juures, kus oli ette nähtud. Tervised on loodetavasti korras, ma oma testide tulemusi veel ei tea, aga kui need laekuvad, eks siis saab teada 😉

Ihasalus käisime ka – seal on nii palju jälle muutunud. Rannas on vana muul korda tehtud ja suuremaks ehitatud, et paadid saaksid paremini randuda. Nüüd saab suure kivi otsast peakat ka hüpata, me ei hüpanud, kole külm oli ju. Avastasin praegu seda kirjutades, et ma ise ei turninudki suure kivi otsa … Järgmine aasta parandan vea! Käisime vanaemal ka külas. Kui ta muidu ajab kõiki ruttu ära, siis seekord pidas ta lausa tund aega vastu. Nii tubli ja vapper memmeke! Ja me saime värsket lesta – kahel eelmisel päeval oli maal olnud korralik torm ja seega keegi merel ei käinud, kuid tol päeval oli ilm rahulik ja ma sain just äsja püütud lesta süüa. Tädi tegi, meeletult hea oli, lisaks ka värske kartul ning Rasmus pistis nahka kõik tädi Pille kurgid 😀 Vanaema juurest tagasi tulles tuli meiega kaasa üks ülimalt mängulusti täis väga suure ja koheva sabaga kiisu – hiljem selgus, et Suurekivi kass ja nimeks Maru. Vahepeal oli tõesti nii kiire nagu marutuul! Väga armas kiisu oli, Rasmus sai kassiga ka toimetada, mida veel maal käimisest muud tahta 😉 Meri, lest, kasvuhoone kurk ja kass 😀

• 

• 

• 

• 

• 

• 

Oleme EMT familyga kolm veebipidu selle aja jooksul teinud, kui ma Sitsiilias olen olnud. Üks oli küll selline, kui teised olid Jürkal külas ja mina üle veebi, kuid sain siiski osa. Seekord käisime Inxul külas, kes on juba head mitu aastat Raplamaal pesitsenud ja kõvasti aiatöid teinud. Väga ilus suur aed on, lisaks kanad, koer ja kass. Samuti saime ära maitsta tema firmakoogi – brita, maitses tõesti suurepäraselt. Nii tore oli neid kõiki taas üle pika aja silmast silma näha! Mul oli sel päeval esimest päeva kael ja selg haige, seega olen meelega paksemalt riides …

• 

• 

Käisin ära ka uuel, just äsja avatud kruiisilaevade promenaadil. Ilm oli tol päeval suhteliselt sõbralik, seega saime rahulikult uudistada. Kuna päev oli olnud kiire, siis oli lõuna- ja õhtusöök ühekorraga promenaadi restoranis. Teenindajad peavad veel natuke õppima, kuid söögid olid täitsa ok. Kui vähegi võimalik, soovitan promenaadile jalutama minna – eriti kui liinilaevad ja jahid ka ringi sõidavad, siis on väga tore vaatepilt! Mul tuli deja vu Como järvega, seal on ka selline pikk muul, mis üsnagi pikalt järve ulatub.

• 

• 

• 

Tädipoeg sai vahepeal ühe beebi võrra rikkamaks, neil kasvab peres nüüd lisaks Mirtelile ka väike Iiris. Käisime ja vaatasime beebi ka üle. Saime taas hästi süüa – tänud siinkohal pererahvale. Rasmus sai natuke Mirteliga mängida ja mina sain beebit nunnutada. Jaak läks sealt edasi venna juurde Sakku ja meie suundusime koju. Koduteel saime mitu sahmakat paduvihma kaela. Kui esimestel kordadel oli ikka teed ka näha, siis lõpuks oli lihtsalt valge sein ees. Ma ei ole ise pidanud kunagi sellise ilmaga sõitma. Kojamehed rapsisid nagu hullud, teed ei näinud, ülekäigu rajale lähenedes käskisin Rasmusel ka silmi teritada, et ega ometi mõnda inimest kusagil ei ole. Mitmed autod seisid lihtsalt ohutulede vilkudes tee ääres, sest sõitmine oli raskendatud. Mul oli ca 2km vaja ainult sõita, ei andnud alla. Harku järve juures oli vesi umbes põlvini, vaatasin kuidas ees auto sealt basseinist läbi läks ja ainult lootsin, et me ka läbi saame ja auto sinna ära ei upu. Kodu juures läks Rasmus pagasnikust vihmavarju tooma ja oli koheselt kuni aluspüksteni läbimärg. Hoovis oli ka korralik bassein, seega saime jalad ka märjaks. See oli õnneks ka ainus kord, kus nii hullusti jala olles vihma kaela saime. Muidu oli ilm meie vastu helde.

• 

• 

• 

• 

Sama päeva õhtul olime kunagise Telia tiimiga kutsutud Kose kanti ühe kolleegi maakoju mõnusasti aega veetma. Paraku jõudis vihm sinna koos meiega, kuid koosviimist see ei seganud ja oli tõeliselt vahva. Kutse saamine oli muidugi ka omaette naljakas lugu. Ühel päeval helistas mulle endine ülemus, et kuule, Sa oled Eestis või, ma vastu, et olen jaaa. Selgus, et üks kolleeg, kes jätkuvalt Telias töötab, kutsus külla. Peale kõne ütlen Jaagule, et huvitav, kuidas see Telias töötav meesterahvas teadis, et ma Eestis olen? Jaak oli 100% veendunud, et Alina ütles. Ma vastu, et nad ei suhtle … Siis Jaak pakkus, et äkki Liina, selle peale ma ütlesin, et nad ei tunnegi teineteist 😀 Lõpuks selgus, et Liina ja see meesterahvas on tiimikaaslased ja tuli jutuks, et olen Eestisse tulemas ning Alina andis täiendava vihje, millal mul võiks aega olla. Nii põhjalik eeltöö ja nii armas, et mind ka kutsuti! See oli üks väga tore koosviibimine. Kiirelt orgunnitud ja kõigile sobis. Ahjaaa, ja sain seal mekkida siiani oma elu parimaid makroone. Küll need olid head!

• 

• 

Me ei olnud käinud ammu loomaias – uus jääkarude pesa oli täitsa nägemata. Jaak ajas omi asju ja me Rasmusega külastasime siis loomaaeda. Üks jääkaru oli isegi kodus ja tegi meile trikke. Lisaks vaatasime üle hülged, ilma nendeta ei saa. Rasmus sai oma laamad ning mina oma leopard ning Jaagule jäädvustasime surikaadid. Väga tore oli see, et nad on vanadest karupuuridest eksponaadi teinud. Mul oli Patarei vangla tunne peal. Päris kitsastes oludes pidid need mõmmid hakkama saama. Nägime ka Mati Kaalu, leopardi puuri juures tarka juttu rääkis, kuulasime natuke pealt ka. Rääkis loomadest toredaid lugusid, seda ta oskab hästi!

• 

• 

• 

• 

Nagu tellitud oli seekord 13 ja reede, mis juhtumisi oli täditütre sünnipäev, kuid lisaks ka “13 ja reede klubi” kokkusaamise päev. Ühe kunagise EMT tiimiga, kui taas struktuuri muudatus oli ja meid laiali lammutati, leppisime kokku, et hakkame tulevikus regulaarselt kohtuma, et võõraks ei jääks. Sellest tuli kokkulepe, et igal 13 kuupäevaga reedel saame kokku. Vahelduva eduga on see meil isegi üpris hästi õnnestunud. Osad tiimi liikmed on natuke vähem aktiivsemad ja neid pole ammu näinud, kuid enamus siiski tuleb ja juttu jätkub meil alati kauemaks. Seekord juhtusid ka Vanalinnapäevad sellel ajal olema ning kuna õhtu oli ilus, mees oli vennaga sõbra juures saunas ning laps seikles sõpradega Tiskres, siis ei olnud mul koju kiiret. Jalutasin veidi vanalinnas ning läksin kuulasin Raekoja platsil kontserti. Nagu tellitud oli J.M.K.E ja Vennaskond ning mingi Soome bänd, mille Jaak kohe ära tundis, kui ma pilte näitasin. Soome omaaegne kõige kuulsam rokkar. Esimesena esines J.M.K.E, lava ees oli päris palju noori punkareid ja ma arvasin, et punk on surnud … Noorus ja Jaaguga kohtumine tulid kohe meelde, tema neid laule ju kuulas ja mitte vähe. Siis tuli see Soome onu, aga sellest ma väga ei hoolinud ja läksin kohvikusse teed jooma. Kui J.M.K.E laulis umbes 30 minutit, siis see Soome bänd oli ca 50 minutit ja ma läksin arvestusega, et nad ka 30 minutit laulavad. Seega pidin ikkagi neid kuulama. Väga palju vanu soomlasi oli kuulamas ja näppu viskamas, väga imelik oli vaadata 😀 Lõpuks tuli Vennaskond – taaskord tõeline nostalgia. Areng on ka toimunud, kui vanasti Trubetsky lihtsalt seisis ja laulis oma laulud ära, siis nüüd kõnnib ta laval edasi-tagasi 😀

• 

• 

Viimasel päeval oli Rasmusel hommikul veel hambaarst – õnneks ühtegi auku ei olnud, kuid hambad olid kehvasti pestud. Sai uue loengu osaliseks ning ostsin ka mingid tabletid, et kui hambad ära pesta ja see tablett katki närida, siis mustad kohad värvuvad roosaks. Tehti korralik hambapesu – nii ilusad puhtad olid, ilus kohe vaadata! Päeval käisime Luccas toitu nautimas ning avastasime, et parmesanil puudus igasugune lõhn ja maitse … Sitsiilias on isegi Lidlis müüdavatel parmesani juustudel lõhn ja maitse olemas. Ei tea, mis juustu nad seal kasutavad. Jätkuvalt on ülimaitsev nende soe šokolaadi fondant – seda nad oskavad jätkuvalt hästi teha! Öö jäi meil täna lühikeseks, kuna AirBaltic ei lennanud eile õhtul mõistlikul ajal, seega pidime täna varem minema, et kohver ära anda. Chek-in´s taheti “rohelisi passe” ning Itaalia deklaratsiooni. Kõik käis väga kiiresti, tänasime tütarlast kiire töö eest ja suundusime turvakontrolli. Seekord oli turva kuidagi väga aeglane, alguses töötas ainult üks värav. Pärast küll kaks, kuid need pildimasinad olid neil superaeglased. Aga ei saa kurta, kõik kokku võttis aega ca 25 minutit, seega jäi meil veel vabalt aega kohvi juua ning saiakest süüa ning teele vett kaasa osta. Riiast saime ka kiirelt minema ning esimest korda sattusime lendama nii, et nägime lennuki aknast ka Suurt Tossutajat. Peale paari tundi kodus olemist on meil kondid taas väga soojad ja soov, et temperatuur võiks ju nüüd ometigi langema hakata. Täna oli sinna 35 kanti, seega suvi kestab veel …

Püsige terved ja ilusat suve jätku!

30.07.2021

Kurvastusega tuleb tõdeda, et aasta ongi ainult veel järgi jäänud 🙁 Paraku on see maailma vallutanud haigus elu veidikene pea peale keeranud ning mitmed planeeritud reisid on ära jäänud ja külalisi ka ei ole eriti käinud … Suur maja käes ja saaks võõrustada ning oleks endal ka vaheldust, kuid ei miskit … Selle aasta suvi oli ju Eestis ka super, kes sooja pärast reisib, ei pidanudki kodust väga kaugele minema 😉 Küllap oli nii ette nähtud ja tuleb nautida seda, mis on antud ning võtma järgi jäänud ajast maksimumi.

• 

• 

Puhkuste ja suve hooaeg on siin täie hoo sisse saanud. Pühapäeval oli rand paksult rahvast täis. Lisaks on nad ka hakanud rohkem siesta ajal randa jääma. Mõni päev on suisa keeruline platvormil asjadele kohta leida ja meil on nüüd ju kindlasti alati platvormilt vaja vette minna 😀 Mõned inimesed on iga kord samal ajal rannas, kui me ka käinud oleme. Nad vist on sinna sisse kolinud ja ei pea samuti päev otsa mitte midagi tegema 😉 Samuti tuli üleeile kohale see tavaline augustikuine kuumalaine, mis tavaliselt siis käibki ja eilsest on taas temperatuurid seal 40 all. Eriti hull on osadel õhtutel, kui niiskuse tase üles lööb – õues nagu troopikamajas, kui välja lähed oled kohe läbimärg. Kuumalainetega käivad kaasas ka põlengud. Sel aastal põles Sitsiilia väga varakult, kuna tavaliselt on see kuumus augusti alguses, siis on tavapärane, et kusagil ikka midagi põleb. Seekord põles kõik juba juunis-juulis. Kõige rohkem oli vist korraga 35 suurpõlengut ning sadakond väikest. Seega võis öelda, et kogu saar põles … Lennukid lendasid kogu aeg edasi-tagasi – võtsid merest kustutusvett ja läksid uuesti kustutama. Mandrilt ja naaberriikidest olid samuti lennukid ja helikopterid appi tulnud. Olukord oli ikka päris kriitiline. Õnneks ei olnud ükski põleng inimesele ohtlik, kedagi ei pidanud evakueerima. Põlesid peamiselt maateeäärsed tühermaad ning istandused. Kui me siin juunis mandrilt tagasi tulime ja Siracusasse läksime, siis terve tee algus, siin Augusta ümbruses ja kiirtee alguses oli lagedaks põlenud. Kui tavaliselt põleb ühel pool teed, siis siin oli põlenud mõlemalt poolt. Päris karm vaatepilt oli. Ükskord põles Lidli kõrval tühermaa. Kõik kliendid olid oma autod Lidli poe külje alla parkinud, tavaliselt valitseb seal just tühjus ja pargitakse teisele poole müüri äärde varjude alla, seekord seal ju põles. Päris kõhe oli poes olla ja mõelda, et siinsamas kõrval on lahtine leek. Tuletõrje tuli väga kiiresti ja kui ma poest ära läksin oli enamus juba kustutatud. Tulekahjud saavad alguse mitmel erineval põhjusel – vandaalitsemine ehk ongi püromaanid, kes lihtsalt asju põlema panevad. Lihtsalt hoolimatusest, kuna kõik on nii kuum, siis väike tulesäde suitsukonist vmt. ja ongi suurem lõke. Istandusi süüdatakse peamiselt, kas omanike enda poolt, et saada kindlustusrahasid, ega siin ei ole ju olukord ikka veel majanduslikult taastunud ja paljudel istanduste omanikel on keerulised ajad. Või süütab neid maffia – kuna suvel on “lepingute uuendamise aeg” ja need, kes ei ole nõus jätkama, nende istandustele pannakse lihtsalt tuli otsa. No ja siis pahatahtlikud inimesed ja see hoolimatus ümbritseva suhtes. Igatahes on praegu mööda saart ringi sõites lisaks kollasele-pruunile toonile ka väga palju musta. Praegu on taas antud punane hoiatus tulekahjude tekke suhtes, kuna vähemalt järgmised kümme päeva on temperatuur stabiilselt 38 kandis ja piikidega kuni 40 ja rohkem. Kui tahta õues midagi ära teha, siis tuleb seda teha väga vara hommikul, kell 8:00 on juba 30 kraadi ja pärast seda ei kannata enam üldse õues toimetada. Kuna ma olen selle suhtumisega, et “hoiame kogu aeg aknad lahti, siis õhk liigub”, siis nüüdseks olen aru saanud, miks kohalikud nagu koopas elavad ja kõik luugid, katted või varjud ette tõmbavad. Maja tuleb võimalikult palju päikese eest kaitsta. Ma nii hulluks ei ole läinud ja luuke kinni ei pane, valgust tahan ikka saada. Kuid piisab ka sellest, kui uksed aknad lihtsalt kinni on, läbi klaasi ei tungi ka seda kuumust läbi – siin on need klaasid vist teistsugused … Kõige kuumem aeg on pealelõunal, umbes 13:00-16:00, kui nad siestat peavad. Tagasi õue saab minna umbes 22:00 paiku, siis on päike loojas ja kui niiskustase on normaalne, kannatab seal olla. Kuid erinevalt kohalikest, kes siis just elu nautima hakkavad, sätime me hoopis magama 😀

• 

• 

Tomatid ja kurgid hakkasid lõpuks valmima 🙂 Olen nüüd ikka iga päev peotäie tomateid saanud ning paari päeva tagant ka mõned kurgid. Osad nagu ikka peidavad ennast väga kavalalt ära ja üles leides on juba liiga suureks paisunud 😉 Kurgihekk on ka päris kenasti juba kasvanud. Jäätiseautod hakkasid ka taas ringi sõitma, kui Eestis on selline lapsesõbralik muusika, siis siin on selline kõvahäälne disko. Alguses ei saa aru, mis lärm see on, aga siis meenub, et sellise muusika saatel sõidavad ju jäätiseautod. Meie tänavale nad eriti ei satu, siin ei ole ka hetkel eriti veel inimesi. Kuid ranna kandis on neil kliente see-eest korralikult. Ma pole nüüd pikalt puuviljapoisi käest midagi ostnud, kuid kuna Rasmus on tõeline arbuusimasin, siis täna tegin sisseoste. Väga palju asju ei ostnud ja arve õnneks hull ei olnud, kuid ta otsustas mulle tänutäheks kastitäie viinaraju anda. Emmmm…. nagu kompensatsiooniks, et eelmine kord rahast lagedaks röövis?! Ega mul ei ole nende vastu midagi, viinamarja hooaeg hakkas peale ja kirsside oma sai läbi. Seega need kohalikud väikesed tumedad viinamarjad maitsevad tegelikult jumalikult. Arbuusidest – kui Eesti ajakirjandus on arbuusi müügi hooajal on täis artikleid, kuidas õiget arbuusi valida, siis siin ei pea midagi valima. Lihtsalt ostad ühe ja eranditult kõik, ükskõik, kust me neid ka ostnud ei ole – on mahlased, magusad ja seest erkpunased. Ei mingit kopsimist, otste vaatamist ega muud vaeva, lihtsalt ostad ja kukud sööma. Arvatavasti sellepärast Rasmus neid ka sellepärast nii hea meelega sööb, et need lihtsalt on nii ülimaitsvad 🙂

• 

• 

• 

• 

Tundub, et meie naabrid ikka käivad oma koerte eest hoolt kandmas. Viimasel ajal on neid üsna tihti näha olnud, eriti naist poisiga, kes peale rannas käiku läbi käivad. Naabrimees ise käib peamiselt hilisõhtuti. Koertele on isegi üks pall toodud, muidu mängisid nad kividega … Neid kiviga mängides kuulates tabasin ennast tihti mõttelt, et nad on nagu orvud, kes otsivad omale käepärastest vahenditest mänguasju …

• 

• 

Ma sain paar päeva tagasi uue telefoni 🙂 Olen oma Huaweiga ka väga rahul, kuid aku ei pea enam vastu. Kui satun palju pildistama ja filmima, siis peab telefon ainult pool päeva vastu. Kui seda mitte aktiivselt kasutada, siis kestab aku küll jah 1,5 päeva, kuid uus telefon oli nagunii plaanis osta, enne kui ära läheme. Kuna Jaagul on hädasti uut telefoni vaja, siis ta siin otsis erinevaid versioone ja lõpuks leidis hoopis mulle sobiva 😀 Ma pole veel oma uue Samsungi fotode seadistuse ja nippide-trikkideni jõudnud, kuid paar klõpsu eile tegin. Üles laadides selgus, et suuruseks on 16-18MB 😀 Näppisin natuke ja nüüd on enam vähem mõistliku suurusega ning kvaliteet tundub tõesti hea. Millega meil muidugi untsu läks oli see, et igal pool oli kirjas ja ostes ka, et sellel on eSIM ja tavaline SIM pesa ehk nagu dual SIM telefon. Kätte saades selgus, et sellel ei ole eSIM tuge. Lähemalt uurides tuli välja, et USA-s on Samsung eSIM-i võimalused kinni keeranud ja saab kasutada ainult siis, kui ostad telefoni operaatorilt ning teed liitumise. See oli igatahes suur pettumus … Seega järgmise aasta olen olude sunnil kahe telefoniga. Ahjaaa ja ostsime USA-st, sest seal oli soodsam ja protsessor on EU-s müüdavast kordi parem. Kuna Jaagu töökaaslase naine oli parasjagu USA-s, siis kasutasime juhust ja ta tõi selle siia tagasi tulles meile ära.

• 

• 

Tuli välja, et maja ei olegi müüdud … Tundus olema kindel tehing, aga ostja ei ole enam endast märku andnud. Igatahes üleeile käisid meil uued huvilised. Perekond kahe tütrega. Peale vaadates oli selge, et mees ei ole kohalik. Väga heleda nahaga ja kergelt punakate juustega, lapsed olid samasugused – heledad, punakate krussis juustega. Arvasin, et on iirlased või inglased, pärast selgus, et on hoopis sakslased … Naine oli küll mandri Itaaliast, kuid mees on sakslane. Selgus, et ta oli isegi 90-dal Eestis töötanud – Võrus! Jaak pärast pakkus, et tegemist on sõjaväelasega või vähemalt selle alaga seotud inimesega, mida muud seal Võrus ikka teha 😀 Lisaks saadetakse sakslased pikematele lähetustele ning riik võimaldab neil maja osta. Igatahes oli tore üle pika aja suhelda enda sarnaste inimestega, kes saavad inglise keelest aru ka. Ameeriklastega rääkides on tunne, et ma ei oska seda üldse rääkida, nad ei kipu hästi aru saama. Tundub, et meie ja saksa aktsent on sarnane, seega mõistetav 😉 Paar toredat seika ka. Kui rääkisime naabritest, siis jõudsime selleni, et itaallased on lärmakad, mille peale mees ütles, et ta teab, ta on ühe sellisega abielus 😀 Ma mainisin selle peale, et eestlased armastavad rahu ja vaikust, mille peale mees noogutas ja naine teatas, et sakslased on samasugused, väga tüütu … Mind ajas see repliik väga naerma 😀 Pärast mees küsis uuesti alumiste naabrite ja kui kuulis, et suhteliselt ok ning enamus ajast on siiski rahu ja vaikus, siis ta teatas, et see talle väga sobib, mul tuli kohe deja vu Jaaguga, kes ka oma rahu ja vaikust taga ajab 😀 Tundusid toredad inimesed olema, äkki nemad otsustavad ära osta. Ma igatahes kiitsin ja soovitasin!

Imelist suve jätku ja püsige terved!

24.07.2021

Ui, ui kuu aja pärast algab juba kool! Suvi saabki läbi, õigemini küll koolivaheaeg, soojus ja suvi kestavad veel kuni oktoobri keskpaigani, me vähemalt loodame nii. Meie töönädala päevad on kõik suhtelised sarnased ja lisaks ei erine väga eelmise aasta suve omadest 😀 Jaak tõuseb vara, isegi kui ta ei plaani vara tõusta, teeb oma 5-6km jooksuringi, sulpsab merre ning suundub 7:15 paiku tööle. Meie Rasmusega umbes sel ajal ärkame, natuke virgume ja siis liigutame. Rasmus liigub väga vähe ja see seljakõverus on juba olukorra alt väljunud. Seega otsisin üles kunagi Eesti kooliõe poolt kaasa antud harjutuste lehe ning lisasin veel mõned. Nüüd tema teeb omasid harjutusi, küll on ta kavalalt enda korrusele kolinud, et ma ei näeks. Ma muidu aina parandan ta tehnikat, muutub lodevaks ju vahepeal. Alguses tegime ikka koos, seega ma sain vahepeal silmanurgast piiluda, nüüd enam mitte. Ma ise teen oma trenni, olenevalt tujust ja päevast 30-60min. Seejärel hommikusöök, väike lebo, natuke asjalikke tegevusi ja ongi aeg lõunat valmistada. Sööme, seedime ja siis ujuma. Jaak jõuab tavaliselt 16:30-17:00 ajal, siis kas poe ring või niisama kulgemine. Ja nii päevast päeva. Nädalavahetustel sõidame muidugi ringi ka, kuid nädala keskel on tõsine rutiin juba välja kujunenud. Vahest tundub, et võiks seda aega paremini ära kasutada, kuid niisama olemist, aias või toas toimetamist on ka hea nautida. Pealegi, varsti hakkab kool ja tulevad teised rutiinid, küll siis jälle jõuab asjalikum olla ja kursuste või muude asjalike tegevustega ennast rakkes hoida. Pealegi suvel eriti ei toimu ju kursuste vaates ka mitte midagi, kõik puhkavad ja naudivad vabadust. Ujumine on mõnus, kuid vesi ei tundu meile enam üldse nagu vannis … Mõni päev on kohe eriti jahe 😀 Arvatavasti see veetemperatuur siiski seal 30 ringis on, õues on ju stabiilselt üle 30 ja kuumalainete ajal seal 40 juures. Seega õhk on kogu aeg kuum, keha ka ja eks siis vesi tundubki kuidagi jahedavõitu. Peale veidike aega sulistamist on juba päris mõnus. Kõik, mis eelmine aasta tundus soe ja palav, on sel aastal kuidagi normaalne ja vee temperatuur suisa jahe 😀

• 

• 

Oleme jätkuvalt ühe autoga, Peugeoti ei saadud korralikult korda, oli küll kolm nädalat poiste käes, aga mingi elektrisüsteem ei tööta nii nagu peab ning konditsioneer kord töötab ja siis ei tööta. Lisaks teeb see ka veidikene imelikku häält. Kuid peamine mure, mis oli, et ventilaator ei jahuta, selle said nad korda, seega ülevaatuselt peaks auto läbi saama. Kuna ilmad on ju suvised ja ilma konditsioneerita sõitmine on enesepiinamine, siis Jaak käib Seatiga tööl ning me Rasmusega oleme kodused ja ilma autota. Muidu saaks omapäi kuhugi sõitma minna, kui soov ja tuju tuleks. Kuid kodus on ka mõnus, seega naudime suve ja merd!

• 

• 

Tänu ühele töötavale autole on mõned rutiinid, nagu poes käimine, lükkunud õhtusse ning käime koos. See on hea, siis saame tee äärest osta kirsse ja arbuusi – need on seal palju odavamad, kui puuviljapoisil, kes meil külas ringi sõidab. Ta on küll tore ja tal on palju häid asju, kuid hindu ema ei tea ja ega ma ei oska ju küsida ka, kuid viimasel ajal on mul arved väga suured! Ja ma ei osta midagi erakordset ega meeletult palju, aga mulle tundub, et tema kirsside kilo on mingi 5€ vähemalt… Vaatamata sellele, et ta mulle iga kord midagi boonusena lisaks annab, koorib ta ikkagi liiga palju. Poiss hakkas käima 28.06, saiaauto käis juba nädalake varem. Nendest saiaautodest ei saa ma hästi aru, see kelle käest me eelmine aasta kogu aeg ostsime, see kihutab lihtsalt meist mööda. Jaak ühel korral röögatas köögi akna pealt, siis jäi keset teed seisma 😀 Sain oma saiakesed kätte, kuid avastasime neid süües, et need ei ole üldse nii head, kui me mäletasime. Väga palju saia, jah täidist on ka mehemoodi, kuid väga saiased. Oleme palju paremaid vahepeal saanud. Puuviljapoiss peatas ühe teise saiaauto, see auto on aastaringselt meil siin ringi sõitnud. Ma eelmine aasta korra isegi ostsin ta käest, kuid mingil põhjusel ta peale seda eriti ruttu kiirustas meie majast mööda … Ei tea, kas ma näen nii hirmuäratav välja või? Enda arust olen küll üsna rõõsa ja roosa ning üldse mitte hirmutav 😉 Peale seda, kui puuviljapoiss ta kinni peatas ja ma ka talt asju ostsin, jäi saiapoiss iga päev aia taga seisma ning lasi uksekella … Emm okei, ega me nüüd nii saiamaiad ka ei ole … Lõpuks sõitis mööda ja tuututas ja eks ma ikka olen temalt ostnud ka, kuid nüüd viimased paar nädalat on ta lihtsalt mööda sõitnud või pole üldse siit tänavalt sõitnud. Ja mul on aina plaanis, et ma ostan saiakest ja väikest ciabattat – mozarella ja basiilikuga on need ju imehead, kuid ei midagi. Proovime homme koos peale passida, äkki saame tal sabast kinni. Ühel hommikul hellitasin ennast temalt ostetud granita ja tissisaia ehk briochega.

• 

• 

• 

• 

• 

Rasmus on vahepeal usinasti kasvanud, eriti on ta kasvatanud oma jalanumbrit. Ostsime talle kevade alguses uued jalanõud numbriga 41 ja täna käisime otsimas ja tundub, et peab vaatama juba 42-43, oleneb firmast. Õnneks on selles vahemikus juba meeste jalanõude osas valik, kuna laste omad saavad seal 37-38 otsa ja meeste omad hakkavad 40-ga. Praegu midagi veel ei saanud, kuna NEX oli üsna tühi. Oleme lootusrikkad, et enne kooli algust ikka mingi kaup tuleb ja ta saab omale tennised, kuna sandaalides on koolis käimine keelatud. Jaak jälle midagi ei saanud. Eelmine kord käisime talle ka suveriideid otsimas ja siis oli meeste osakond täiesti tühjaks ostetud. Kuid see-eest sai ta väga korralikud õhemad kampsunid 4$ eest 😀 Kaugel see sügiski on 😉 Suve alguses ostsin omale igasuguseid toredaid värvilisi rannariideid – trenniks, niisama olemiseks ning need olid 50% allahinnatud. Kui tavaliselt ma vaatan hinda ja mõtlen, kas ma ikka sellise raha eest tahan osta või mitte, kuid kui on ikka vaja siis ostan ja reeglina on mind kassas rõõmus üllatus tabanud, kui hind sildil olevast tunduvalt väiksemaks osutub. Seekord suutis kassaonu mu 50% alla hinnatud tooted kõik täishinnaga läbi lüüa! Ma olin küll suurest summast üllatunud, kuid ei kontrollinud üle, sest ta oli megaaeglane ja mul oli palju kaupa ning kui ta lõpuks lõpetas, olin ma ootamisest juba täiesti tüdinenud. Koju tulles ja asju üle kontrollides selgus, et olin maksnud täishinna. Jaak läks järgmine päev tagasi – riided, tšekk ja mu pangakaart näpus, et kuulge, oleks vaja nüüd raha tagasi ning paari päeva pärast oligi mul kontol raha tagasi kantud. Nii lihtsalt see käiski! Nüüd olen muidugi sealt ostes topelt tähelepanelik, et õige hind läbi löödaks.

• 

• 

Meil on Decathlonis käies alati mõistatuseks jäänud, kuidas neil kassasüsteem töötab, kuna keegi mingit triipkoodi kusagil manuaalselt sisse ei loe. Laod aga asjad kassiiri juures kastikesse või iseteeninduskassas paned ka kasti ja süsteem loeb aina kõike läbi. Täielik müstika! Ükskord Jaak kiskus neid silte lahti ja leidis, et siltide vahel on eraldi Decathloni enda triipkood ja kui see satub nende kassasüsteemi kastidesse, siis see kast oskab infot automaatselt lugeda ning keegi midagi triipkooditama ei pea. Küll jah on neil olemas triipkoodilugejad ka, kui mingil põhjusel süsteem ära ei tunne. Kuid kõik tootjad, kes Decathlonile kaupa toodavad, peavad need sildid vahele panema, spetsiaalselt, isegi Adidas … Väga vinge süsteem igatahes, meeletu aja kokkuhoid ja kuidas üks kauplusekett on selle turule toonud nii, et kõik tootjad, kes tema poes asju müüa tahavad, peavad seda ka tootmisel arvestama, respekt!

Amazon on põhjatu ja seal on absoluutselt kõike müügil. Ma olen juba palju aastaid kasutanud USA kett-turunduse Forever tooteid. Kuna neid müüvad ainult kindlad inimesed, siis tavaliselt ema käest olen juurde tellinud, tal Paides üks inimene tegeleb sellega. Ükspäev huvi pärast hakkasin otsima, kas Amazonis ka on ja ohh imet, ongi! Üksikult ostes väga kallid, kuid neljastes komplektides tuleb tüki hind vägagi mõistlik. Kuna deodoranti läheb ka Rasmusel vaja ning hügieeniline meeldib meile mõlemale, siis kuluvad need arvatavasti kiirelt ära. Eriti suvel läheb deodoranti palju, kuna pesemist ja ujumist on kõvasti. Saatjad olid erinevad inimesed, kuid pakid olid ühe suurused ja sees olidki ainult kaubad. Ei mingit täidet, ega pehmendust, lihtsalt kaubad sees. Imekspandav, et need tervetena kohale jõudsid, teades kuidas sorteerimiskeskused töötavad …

• 

• 

Vahepeal oli ju jalgpalli finaal ja Itaalia mängis. Sättisime seekord ennast oma toolidega külaplatsile kohale ja plaanisime mängu lõpuni vaadata. Esimene poolaeg oli tõeliselt igav ja mul tikkus uni peale. Seega vaheajal tulime koju, mis oli muidugi viga, sest kodus internet ei töötanud korralikult ja Jaak kuulis õues kisa järgi, et Itaalia võitis, enne kui arvutis pilt järgi jõudis. Ma olin sel ajal juba ammu unenägudemaal 😀 Pidu oli igatahes kõva ja rahvas juubeldas. Pärast seda on muidugi ka kõik need COVIDI numbrid tõusma hakanud, sest jalkat vaadati ju sõbralikult karjas koos – kus siis iganes – linnaplatsil, rannas, kohvikus, kellegi juures. Lisaks peale seda, kui õues enam maske ei pea kandma on nad taas üksteist musidega tervitama hakanud. Ime, et siis number taevasse ei lenda. Itaalia valitsus võttis neljapäeva hilisõhtul vastu seaduse, et teatud kohtadesse saavad sisse ning teenuseid nautida ainult “rohelise passi” omanikud ja seda alates 12 eluaastast. Tundub, et peab Rasmuse ka ikka ära vaktsineerima, kui ainult ma leiaks üles tema kohaliku haigekassakaardi … Jaak tellis nüüd töölt uue, loodame, et see jõuab lähikuul kohale, siis saab seda vaktsineerimist ajama hakata. Muidu ei olekski vast oluline, aga kuna restoranides sees söömine, muuseumid, teemapargid ja kontserdid kuuluvad ka sinna nimistusse, siis oleks vaja. Me võime teda ju testida ka, kuid iga kord 50€ välja käia ja teda torkida lasta, ei kõla just ahvatlevalt. Meil on muidugi väike lootus, et äkki kool pakub sel sügisel EU-st pärit õpilastele ka, pöidlad pihus ootame! Ahjaaa, ma sain ju ka teise süsti. Kuid seekord oli kõik väga organiseeritud ja üldse mitte nii suuri emotsioone tekitav. Kuid lühidalt siiski. Seekord sain otse treppi parkida, parklas oli kenasti esireas vaba koht. Sisse minnes andis turvamees suurest paberirullist järjekorranumbri, nagu Eestis polikliinikute registratuuride automaadid tavaliselt annavad. Sees oli kaks koridori – AstraZeneca ja Pfizer, kepsutasin siis viimase nimetusega järjekorda, seal oli üsna palju inimesi. Kokku oli kaks ootamise kohta – ehitatud koridoris, õnneks olid telgid pea kohal ning vahetult enne maja. Majja sisse lasi turvamees, kes vajutas järjekorranumbreid ning hüüdis numbri alusel inimesi sisse. Sisenemisel mõõtis ta temperatuuri. Mis sest, et oli määratud aeg, ikka ootasid koos teistega rahulikult oma numbrit. Sain umbes 1,5h oodata, enne kui sisse sain. Seekord oli dokumentide kontroll sees, vaadati üle, allkirjastati ning suunati edasi arvuti taga olevate teenindajate juurde. Seal läks ruttu, sain veel ühe QR koodiga paberi ja järgmisesse järjekorda. Seekord oli mul arst/ülevaataja ja süsti tegija ühes. Meesterahvas oli ja rääkis väga head inglise keelt! Seekord tegi süsti nii, et ma ei saanud arugi, süsti koht andis kaks päeva tunda, kui pihta minna ja sellega ka kõik piirdus. Koos peale süsti 15 minutise ootamisega läks kõik kokku ca 2h.

• 

• 

Suur Tossutaja on alates veebruarist kuni siiani teinud 60 suurt purset ja natuke väiksemaid veel lisaks. Viimase kuu aja jooksul on lennujaam olnud kaks korda täiesti kinni, nii umbes 6-7h ning kahel korral on olnud osaline lendude teenindamine. Mõned korrad on taas tuul olnud valelt poolt ja kui arvan, et saan kohe trenni tegema minna, saan veel mõelda ja soojenduseks hoopis usinasti pühkimisega tegeleda.

• 

• 

• 

Erinevad pildid FG gruppidest, kuidas Suur Tossutaja on juulikuus silmailu pakkunud. Lisaks ka vulkaaniinstituudi pilt, kus on näha, kuidas vulkaani tipu kuju on alates jaanuarist muutunud.

• 

• 

• 

• 

Imelist suve jätku ja püsige terved!