Eelmine laupäev, 10.07, jõudsime lõpuks Villa Romana del Casale külastuseni. Olen selle juba ammu ära märkinud, et peaks minema, kuid kuidagi ei ole külastuseni jõudnud. Minekuks tuleb veebis aeg broneerida, teoreetiliselt peaksid saama e-mailile kinnituse, kuid nad juba ennetavalt on kirjutanud, et tee ekraanikuvast pilt ja salvesta. Kuna broneerisin arvutis, siis saatsin e-mailile ekraanipildid. Suur oli mu pahameel, kui kohale jõudes selgus, et telefon ei suuda mulle neid pilte kuvada. Mis seal siis ikka, tegin ruttu uue broneeringu. Kuna jäime nagunii hiljaks, siis tegin juba hilisemale ajale. Piletit ostes tuleb näidata broneeringu kinnitust ja ongi kõik. Nad ise kusagilt midagi ei kontrolli. Ma ei olegi hästi aru saanud, miks seda tegema peab. Äkki seal on ikka mingi süsteem taga, mis inimeste arvu loeb, et piir ületatud ei saaks. Igatahes suur oli mu üllatus, kui parkla oli peaaegu autosid täis ja villas oli mitu gruppi giidiga. Me olime enam kui veendunud, et sellisel kuumal suvepäeval on kõik rannas. Selgus, et meiesuguseid oli veel, kes olid otsustanud päeva teisti veeta. Ma olen millegipärast tutvustustest ja piltidest aru saanud, et seal on ainult mõned üksikud säilinud mosaiigid. Kohale jõudes selgus, et tegemist oli väga suure villaga ja ülihästi säilinud põrandamosaiikidega. Tõeliselt positiivne üllatus ja veel üks koht, mida kindlasti soovitame külastada, kui Sitsiiliasse tulla.
Villa plaan, ikka väga suur kompleks!
Mosaiike oli palju ja need kõik rääkisid mingit erinevat lugu. Eriti suur ja võimas oli pika koridori oma, mis oli külalistele mõeldud villas. Seal oli väga palju fragmente erinevatest lugudest. Peamiselt muidugi meresõidust ning sellest, kuidas kaupu ning loomi veeti. Paljudes tubades oli jahiteemalised mosaiigid. Meile meeldisid väga sisehoovi ümbritsenud loomapeade mosaiigid. Osadel on seintel peade topised, siis siin olid mosaiikidena, need olid väga lahedad!
Saun väljast ja seest
Sauna viiv tee, see oli kaetud ja trellitatud, seega eriti häid pilte ei saanud.Villa eeshoovVilla sisehoov
Loomapeadega mosaiigid ning jahti kujutav mosaiik
Erinevad ruumid – suhtelised väikesed. Külastajad saavad kõndida varemete kohale ehitatud teedel.
Kõige pikem mosaiik – pikas koridoris ümbritsetuna marmorsammastest
Pika koridori mosaiigi fragmendidKõige kuulsam mosaiik – sellega üldiselt seda kohta kõige rohkem reklaamitakse. Üleval vasakul nurgas on näha algne mosaiik. Olümpiamänge kujutav mosaiik on hiljem peale tehtud.
Vasakul – kohus, paremal kabineti toa põranda mosaiikPere enda eluruumide mosaiigid olid enamus tehtud lapsesõbralikud – mulle meenus kohe Nils Holgerssoni raamat 😀
Suur saal, kus peremees külalisi vastu võttis … Kujud on nüüdisaegne kunst. Paremal pildil kirjelduste järgi tehtud pilt, kuidas see saal võis välja näha.
Hea, et me selle reisi eelmine nädal ette võtsime, kuna sellest teisipäevast vähemalt nädalaks ajaks on Piazza Armenina “punases” tsoonis ja sinna piirkonda jääb ka Villa Romana del Casale. Villat saavad külastada ainult ette broneeritud giididega tuurid, teistele on koht suletud. Hakkab vaikselt see piirangute taaselustamine peale …
Seal piirkonnas olles käisime läbi ka Caltagironest. Plaanime juba ammu sinna keraamikat soetama minna, kuid pole nagu sinnakanti asja olnud. Nüüd saime kaks käiku omavahel mugavalt ühendada. Kõigepealt planeerisime sööma minna ja taaskord suutis suurepärane Google Maps meid saata lõpuks kõige kitsamasse tänavasse ja tänavast välja sõites jõudsime täpselt Caltagirone trepi ette … Ma isegi ei tea, kas seal üldse tohtis sõita 🙄 Õnneks olime Seatiga, mis on kordi väiksem, seega mahtusime tänavast läbi ning välja keeramisel üks onu näitas käega, kui kaugele tuleks sõita, et keerates külge vastu seina puruks ei sõidaks. Igatahes oli väga ärev hetk …
Google Maps juhatas meid välja sellest avausest, mis sealt peale lippu natuke paistab, selle valge särgiga tädi selja taga, kes esimesel trepiastmel seisab. Hea, et keset treppi meid ei saatnud … Mingi fotonäitus oli ka ja turistide grupp juhtus ka tulema.
Muidugi oli soovitatud ja minu välja valitud söögikoht kinni. Google järgi pidi avatud olema … Kolasime siis seal veidikene ringi ja otsisime, kuhu sööma saaks minna. Lõpuks leidsime Black Sheep resto – tundus viisakas koht olema. Hiljem sees istudes märkasime teisel aknal olnud silti – fast food. Nojahh, mis siis ikka. Söök oli maitsev ja portsjonid oi kui suured ning hind väga sõbralik. Noored poisid oli kokkama pandud ja peremees, vanem suure kõhuga härra, käis võttis tellimusi ja suhtles klientidega. Pärast arvet saades oli imelik, et nad lauda istumise tasu ei olnud võetud ning kohvi olid nad ka unustanud arvele panna. Kuna ma kohe seda tähele ei pannud, kui alles kodus, siis kahetsesin, et neile jootraha ei jätnud. Söök ja teenindus olid ju head ning kohviraha oleks ka siis ära makstud saanud. Kuid seekord läks siis niipidi.
Minu salat ja Jaagu burger
Söögikoht väljast – me istusime mõistagi sees, kes see ikka selle 40 kraadises õues päikese käes süüa tahab … Millal te viimati sellise arve restoranis saite?! 😉
Kuna sattusime lõuna ajal sinna, siis olid enamus keraamikapoode kinni. Need, mis lahti olid käisime läbi ja söögikoha vastas olev pood meeldis meile enim ning oli oma hindade poolest ka väga sõbralik. Küll kvaliteet jättis soovida – valge värv on sisekülgedel või vaagna all laiali valgunud, kuid see näitabki pigem, et on tehtud käsitööna. Jaagul oli kinnisidee, et ta tahab saada Sitsiilia ühte sümbolit – Trinacria´t, mis on kolme jalaga kujutis ning mis on tulnud kreeka keelest tõlgituna “kolme suunda näidatud” ehk see kujutab Sitsiilia saare kuju. Mina tahtsin vaagnat ning Jaak soovis lisaks ka käbi. Hetkel ostsime Rasmuse välja valitud väikese käbi, kuid plaanis on soetada natuke suurem versioon – Rasmus tahab üleni valget ja Jaak üleni rohelist. Eks siis näis, mis värvi lõpuks valitakse, sest praegu on üldse lillakas toonis 😀
Keraamikapoe saak!
Lisaks jäid tee peale veel paar toredat maja ja üks vahva koputi 🙂 Linnast välja sõitsime mõistliku teed mööda ja sattusime linna servale platvormile, kust sai mõned päris ilusad pildid teha.
Lahedad rõdud, keraamilised näod ja koputi
Taaskord väga kaunid vaated ning värv on ka juba suvine – kõrbekollane ja põlenud must.
Täpselt nädal tagasi, 3.07, otsustasime üle pika aja taas saarele seiklema minna. Ilmateade lubas, et kuum annab natuke järgi ning kraadid jäävad sinna 30-35 kanti. Seega otsustasime, et paras aeg natuke ringi vaadata. Mulle on silma jäänud pildid Ispicast, ei tundunud eriti huvitav, aga kuna reede õhtul oli jälle FB Sitsiilia grupis Ispicast video, siis otsustasin, et sinna peab ikkagi minema. Lisaks on seal lähedal kohe piltide järgi huvitavad koopad ja kaljud. Tegemist oli tõesti armsa väikese linnakesega, kus olid erakordselt laiad tänavad, üldse mitte sitsiilialik! Lisaks oli seal erakordselt puhas! Ning muidugi imevähe inimesi – pole ka imeks pandav, linna termomeeter näitas 38 kraadi 😀 Kuhu jäi lubatud kuni 35 kraadi?! Jaak räägib juba pikemat aega, et meie uus missioon on edaspidi elada ja töötada selle nimel, et saaksime pensionipõlve Sitsiiliasse nautima tulla. Ideaalne kliima vanadele kontidele, vaikselt tiksud ning tarbid kõike seda värsket ning päikselist, mida saar pakub. Kõlab ju üsnagi ahvatlevalt?! Ispica tekitas talle veel suurema soovi, siia kolida. Küll erinevalt kogu ülejäänud saarest, kus vähemalt 50% kohtadest on müügis, siis Ispicas ei müüda eriti midagi … Tundub, et inimestele seal meeldib 😉
Kuum päev ja kohvik
Ülimalt laiad tänavad, puhas ja ilusad majad.
Peaväljak ja tänavakunsti.
Me tavaliselt eriti kirikutes ja katedraalides ei viitsi enam käia, kuid tol päeval olid need ehitised suureks abiks ja käisime kõik läbi, mis teele jäid ja lahti olid. Taaskord oli mul nõrkus lagede vastu! Nägime sinise lae ka ära, mis mandril Ravenna kirikutes nägemata jäi. Rasmusele jäid aga silma orelid.
Basilica della Santissima Annunziata
Sinine lagi ja orel Basilica della Santissima Annunziatas
Basilica Santa Maria Maggiore ees on selline huvitav poolkaares aed – meenutas natuke Vatikani
Basilica Santa Maria Maggiore ise ja orel.
Palazzo Bruno di Belmonte, mis on praegu linnavalitsuse hoone ja Sitsiilia üks olulisemaid arhitektuurilise väärtusega maju.
Enne Ispicat käisime Cava D’Ispicas, kuna oli nii palav, siis me jaksanud väga seal kaljude vahel kõndida. Küll sattusime ühe kalju sees olevasse kirikusse. Mingi onuke istus puu all varjus ja ühel hetkel ta lihtsalt tuli ning tegi ukse meile lahti. Uuris, kas oleme Saksamaalt ning lõpuks läbi Venemaa tegime talle selgeks, kus Eesti asub. Onu andis meile väga laheda Ispica kaardi – ma ei ole nii ilusat linnkaarti enne näinud! Jätsin väikese annetuse ka, sest kirik nägi seest lahe välja ja kaart oli ka väga ilus. Jaak oli muidugi pettunud, et tol ajal osati kalju sisse ainult kirikuid ehitada ja need on ainsad, mis säilinud on 😀 Algselt oli meil plaanis minna ka Parco archeologico della forza´sse, kuid see oli paraku kinni. Piltide pealt tundus väga lahe koht olema, loodetavasti tehakse see millalgi lahti, et saaks piiluma minna, mis seal vahvat peidus on.
Kirik väljast ja seest
Cava D’Ispica – kole kuum oli kõndida, seega me seal eriti ei seigelnud.
Ispica linna kaart, ilus onju!
Edasi liikusime Pozallo randa, kuna Jaak vaatas, et sealkandis peaks olema surfituul. Leidsime toreda koha, kust randa saime ja veetsime ühe toreda 1,5h tunni lainetes hullates. Kes surfas, kes ujus ja võttis päikest. Saime Rasmusega korraliku jume peale. Piisas tunnikesest meres ja olimegi kergelt põlenud. Rasmusel tuli turja pealt nahk ka juba maha, mul hakkab jume kaduma – loodetavasti tuleb peagi taas surfituul ja saab taas natuke päikest võtta. Niisama rannas peesitada, ma ju ei viitsi 😀 Nägime ka suuri meduuse/millimallikaid, päris kõhe oli. Jaak sai merel olles kõrvetada ka, kuid õnneks läbi surfipükste, seega mingit jälge järgi ei jäänud, lihtsalt ebamugav tunne oli. Liivarannad ja soe meri on ju nende lemmikud! Nüüdseks oleme siis kogu perega erinevatel aegadel ja erinevates kohtades nende käest kõrvetada saanud 🙁
Päästev joogipudel on teel 😉 ja väike batman 😀Pozallo rand ja surfarid
Õhtul oli jalgpall ja Itaalia mängis. Läksime külaplatsile vaatama, kuidas külarahvas jalgpallile kaasa elab. Vaatasime esimese poolaja all ja siis tulime koju tagasi. Homsel finaalil plaanime taas külaplatsile minna. Oma toolidega, siis on mugavam, eelmine kord pidime püsti seisma, sest ühtegi vaba istumispinda enam ei olnud 😉 Sattusin nii õigel ajal telefoni välja võtma, kui Itaalia lõi värava ja sain väikese filmijupi ka. Paraku ma ikka ei saa postituse juurde videoid panna, seega see mälestus jääb FB-sse ja Instagrami. Panini müügikoht on ka taas avatud ning neil oli sel päeval väga usin müümine. Huvitav on siin see, et nagu üle-eelmisel aastal, siis ka nüüd – mehed on enne platsis ning naised on üles löödud nagu läheksid uhkele peole. Noored neiud olid eriti üles löödud, noormeestel oli silmi muidugi ainult jalgpallile 😀 Neidusid ei tundnud üles lööduna äragi, kui nad külavahel rolleritega ringi kruiisivad või rannas tšillivad, siis nad on ju täiesti tavaliselt riides ja mukkimata.
Vahepeal on veel väga toredaid ja mitte nii toredaid asju juhtunud, mis kõik on jäänud üles märkimata.
Catania poolt lähenes väga lahe pilvevaip, nagu mäed liiguksid – paar piiska vihma tuli isegi ka ja pilved olid sama kiirelt kadunud, kui need tekkisid. 28.06.
Rasmus lõpetas suurepäraste tulemustega 6 klassi, kõik olid “A”-d ehk “5”-d juhuuu! Ta on ikka nii tubli. Paraku siin koolis kiituskirju ei jagata, lihtsalt saab ära märgitud, et oli tubli õpilane. Õismäe kooli eesti keeles ja kirjanduses sai ta ka kõik “5”, kuigi sel aastal olime me hirmsas ajahädas ning kirjanduses jäi väga palju läbimata. Sellest õppeaastast oli taas uus õpetaja, lisaks keerulised ajad, kuid ta arvestas läbitud materjali ning aktsepteeris puudujäägid. Selgus, et koolis nad eesti keeles ei jõudnudki nii kaugele, kui meie omadega jõudsime. Miksikese eesti keeles sai ta ka “5”, seega lõppes see kooliaasta küll väga edukalt. Miksikese programmiga on nüüd veidikene kehvasti, kuna see organisatsioon lõpetab tegevuse. Me pole veel kaitseväest infot saanud, kas ja kuidas jätkatakse. Väga sooviksime, et mingi eesti keele õpe ikka jätkuks.
Paraku unustasin veebit ekraanipildi võtta ja nüüd seal enam infot ei näita, seega võtan ametlikest dokumentidest ekraanikuvad.
Autodest – Jaak otsustas siin mõni aeg tagasi, et Peugeoti oleks vaja natuke turgutada. Konditsioneer tundus tühi olema, ei puhunud enam külma õhku. Lisaks oli aeg õliga seotud süsteem ümber vahetada, kuna seal olid mingid tihendid läbi. Vahetati kogu kupatus välja. Lisaks lekib jahutusvedelikku, et see koht oleks ka vaja üles leida ja ära parandada. Kaks esimest sai korda, viimast mitte, kuna seal tuleb midagi tellida ja mehhaanikud hetkel seda ei tellinud, tahtsid enne meiega konsulteerida. Saime auto kätte ja vurasime rõõmsalt ringi. Aeg-ajalt ta küll karjus me peale, et õli tase madal ja jäta auto seisma. Lõpuks leppis vahetatud osaga ja enam ei riielnud. Vahetult enne puhkust lakkas autol konditsioneer töötamast ning auto hakkas imelikku häält tegema. Kuna ilmad läksid juba soojemaks, siis Jaak käis Seatiga tööl, siis tuli reis peale ja nii see auto jäi. Tagasi tulles viisime uuesti remonti. Selgus, et seal on elektrisüsteemis mingi viga. Auto on juba teist nädalat kusagil remondikojas ja nad üritavad leida töötavat kasutatud seadet asemele. Kui ei leia, siis tuleb Peugeoti ametlikku teenindusse minna. Seega oleme nüüd ühe autoga ja ootame ning loodame, et siiski õnnestub Peugeot korda saada, aasta on vaja ainult vastu ju pidada … Seat on tõeline kuuma ilma auto ning kui Jaak sõidab, siis ei tee ta mitte mingeid trikke, ei piipita, käivitub koheselt, mootorituli ei põle ja üldse käitub väga eeskujulikult. Ma ise ei ole juba väga kaua aega roolis saanud olla, ei teagi, kuidas Seat mu kätes ennast üleval peab 😀
26.05 supertäiskuu öö – proovisin ka pildile saada 😉
Liza maja osteti ära! Kui Liza mulle mõni aeg tagasi kirjutas, et lõpuks on üks huviline, siis mind valdasid kahetised tunded. Esiteks ma väga tahtsin, et Liza saaks maja maha müüa, ta müüb seda ju juba mitu head aastat ja võiks ju ostja leida. Liza oma mehega on nii toredad inimesed, et neil võiks ju ka hästi minna! Teiselt me ei vaimustunud üldse mõttest, et peame kolima. Itaalia seaduste kohaselt on omanikult õigus 6 kuud ette teada anda ja seega hiljemalt jaanuarist peaksime välja kolima. Ainus positiivne asi kolimise juures oleks, et saab varakult hakata asjades korda looma, mida ära visata, mida jäädavalt kokku pakkida ehk mida me nagunii siin olles ei vaja, näiteks kõik paksud talveriided ning mis veel kasutusse jäävad. Veetsin mitu õhtut, kui poole silmaga jalgpalli vaatasime, ka kinnisvaraportaalides, et mida pakutakse. Pakutakse ja üks maja mulle eriti meeldib, kõrvalkülas, kus kõik puhtam, suurem, ilusam ja liivarannaga on. Iseasi on muidugi see, kas seda ollakse nõus lühiajaliselt välja rentima. No ja siis saabus neljapäeva õhtu ja kohal olid maakler, kaks meesterahvast ja Liza oma mehega. Me ajasime Lizaga seni juttu, kuni maakler potentsiaalse ostjaga maja läbi käis. Selgus, et ostuhuviline oli üks meestest – me arvasime, et nad paar. Pidi olema Catanias arst, soovib üksi maja osta ja aasta läbi siin elada. Üksi, sellises palees?! Olgu, kui meeldib ja raha on siis miks mitte. Meid muidugi huvitas kõige enam küsimus, millal me välja peame kolima. Ja ohh seda õnne ning rõõmu – me ei peagi välja kolima! Juhuuuuu! 🌞 Lizal on müügi juures klausel, et üürnikud ehk meie, elame siin oma lepingu lõppemiseni ja siis kuulub maja uuele omanikule. See oli nüüd küll kergendus 🙂 Igatahes lõppes külastus nii, et maakler ja ostja sõlmisid eellepingu. Liza saab osamakse kätte, meie saatsime dokumendi, kus on kirjas, et Jaagul on lähetus kuni 31.07.2022, et me siis ka välja kolime ja uus omanik saab siis täieõiguslikuks omanikuks. See läks nüüd küll kõigile osapooltele hästi – maja sai müüdud, meie ei pea kolima ja nii tore, et sellel uuel omanikul kannatab veel aasta oodata 🙂 Hindadest ka, kui kaks aastat tagasi oli maja hind 400 000€, siis nüüd oli müügis 295 000€. Mis lõplik hind jäi, seda me muidugi ei küsinud, kuid Jaak leidis kinnisvaraportaalist Liza maja ja sellise hinnaga. Lõpp hea kõik hea!
Mu roosid on sel aastal eriti usinad – teine ring läheb 4.07.
Kõige mõnusam – meil on sel aastal mererannas taas platvormid ja palmilehtedega päikesevarjud! Rand on nüüd täpselt nii, nagu üks õige rand olema peab! Eelmisel nädalal, kui siin need 38-40+ olid, oli õnneks taevas sudune, mitte otseselt pilvine, vaid selline varjualune. Suur Tossutaja ja Catania olid samuti peidus, kuna kuumus oli nii suur ja mere, linnatolmu ning Aafrika tolmu koosmõjul oli kõik selline läbimatu. Jaagule selline pilvede võtmine väga sobis ja seega oli ta vabatahtlikult nõus randa minema päikest võtma. Paar korda me isegi vedelesime seal, Rasmus küll mitte, aga meie küll. Täitsa mõnus oli, eriti mõnus oli see, et kohalikke oli väga vähe või üldse mitte, kuna oli nädala keskel ja puhkuste hooaeg ei ole veel täiel määral alanud. Merevesi on meil ka nüüd lõpuks ometi soe, põhjas on küll jahedam ja kui Rasmus kõhu alt läbi sukeldub, siis tuleb seda jahutavat vett ülespoole ka. Seega kannatab ujuda, snorgeldada (Liina, aitähh veelkord maski eest!) ja niisama vees vedeleda – kõik on täpselt nii nagu peab. Välja arvatud nädalavahetustel, kui rand sitsiillastest üle ajab. Sel nädalal on ka juba rohkem inimesi, kuna puhkused hakkavad vaikselt peale. Ahjaaa, Jaak oli nõus oma puhkuse lõppu tasulisse randa ehk lidosse tähistama minema. Talle saadeti ükskord Kukua beachi reklaam – kena neiu pildiga ja ta võttis pähe, et see on just see koht, kuhu minema peab. Olime juba peaaegu minemas, kui igaks juhuks vaatasin natuke tagasisidet ja kogu selle aasta tagasiside oli väga negatiivne, hinded 1-3 ja inimesed ei olnud üldse rahul. Eelmiste aastate kommentaaridega võrreldes oleks nagu mingi teine koht olnud … Valisin meile siis heade soovitustega ranna, aga see ei sobinud 😀 No loodame, et suve lõpupoole või siis järgmine aasta Kukua beach ennast parandab ning Jaak saab ikka oma välja valitud lidosse ka minna. Rasmus muidugi leiab, et see on raiskamine, meil on omal meri siinsamas. Kui me üritame talle rääkida, et seal on päikesevari, lamamistoolid, liivarand, baarid ja restoranid ning duššid, siis see jätab teda täiesti külmaks. Liivaranda saame lähemale sõita, lamamistooli saab kodust kaasa võtta ja juua-süüa ta nagunii ei taha 😀 Nojahhh, mis siis ikka, kui ei, siis ei. Jäigi Jaagu suurepärane pakkumine realiseerimata …
Vasakul meie ranna esimene platvorm, vasakul tagumine platvorm vaatega esimesele platvormile – hetkel veel palmilehtedega päikesevarje ei ole.
Vasakul tagumise ranna platvorm ja paremal vaade meie rannale – kõik on tehtud – kaldtee, päikesevarjud ja platvormid 🌞
Päevitamas ja kui te hästi hoolega seda kivi vaatate, siis seal peal on väike krabi … Pühapäeviti on massid ranna ja mere vallutanud! 27.06
Meie pere suur lemmik duplo šokolaad tuli taas USA poodi müüki! Sai kohe hulgim ja mõnuga maiustatud. Esimesel ostul olin kohe kassiiri ja pakkija lemmik – selgus, et neile maitseb ka see šokolaad! Paraku ei jätkunud seda rõõmu meile kauaks ja viimastel kordadel me seda enam müügis näinud ei ole. Pidime seda hakkama muidugi ka külmkapis hoidma, sest nüüd on käes see aeg, et kõik mis väljas, kas sulab või läheb hallitama. Seega külmkapp saab üsna suure koormuse. Nädalavahetusel oli juba lootust, et ilm läheb mõnusamaks, eile näiteks üle 32 kraadi temperatuur ei tõusnudki, väga mõnus oli. Sain Jaaku aga taas rõõmustada, et sel nädalal jõuavad Aafrika tuuled oma soojaga taas kohale ja lõuna pool ning saartel on oodata üle 40 kraadi sooja. Põhjas see-eest on vihmad ning tormid, jõudsime õigel ajal ära käia 😉
Meie lemmik!
Lisaks elagu maskivabadus! Baasis on juuni algusest juba lubatud väljas ilma maskita käia ning siseruumides ei pea maski kandma täielikult vaktsineeritud inimesed. Küll ei kehti see töökohal ega klassiruumis, seega Jaak peab ikka maksiga tööl edasi käima. Itaalia lõdvendas ka reegleid ning eelmisest esmaspäevast ei pea enam maske õues kandma v.a juhtudel kui on palju inimesi koos nt. järjekorrad, laadad, festivalid jne. Siseruumides on mask jätkuvalt kohustuslik, kuid leevendus seegi!
Kunagi, kui ilm oli väga külm ja ma ootasin Jaaku trennist, et minna shoppama – olen selle aasta talvises riietuses, kõige paksem versioon, mida kandma pidin 😉 16.02
Imeilusat suve jätku! Lõpetuseks FB grupist võetud Suure Tossutaja eile õhtused stiilinäited.
Suur Tossutaja aina rõõmustab – õnneks tuhk meieni ei jõudnud.
Ootamatult saabus ka Sitsiiliasse kuumalaine, tavaliselt tuleb selline 37-40 kraadi ja piigid kuni 47 kraadi augustis, mitte juunis-juulis. Ka kohalikud on sellise ilmaga hädas, kuigi nad ju juba võiks harjunud olla. Kui me mõned nädalad tagasi mandrile läksime, oli selline 27-30 kraadi, tundus jahedavõitu, ei olnud õhus sellist soojust ning lisaks oli merevesi ikka veel külm. Käisime küll alates juuni algusest iga päev ujumas ja harjusime aina rohkem, kuid üsna harva olid korrad, kui ma olin seal nõus peale ujumist veel niisama vedelema. Jahe hakkas ja kippusin välja. Magasime lahtiste akendega ning konditsioneeri ei olnud veel kordagi kasutanud. Öösel hakkas vahest isegi külm 😀 Tekid pakkisime juba tükk aega tagasi kokku, kuid mõnel öösel tundus, et liiga vara sai ära pandud, kuigi käes oli juba juuni! Otsisime öösel pleede ja kattetekke peale, et sooja saada 😀 Mandrilt tagasi tulles ootas meid ees 37-40 kraadi soojust ja see oli kuidagi äkki. Kuid see-eest oli nüüd see soojus kõik olemas, millest enne puudust tundsime. Öösel ei hakka enam lahtise aknaga magades külm, vaid läksime üle hoopis konditsioneerile. Jaagule mõjus selle aasta äkiline soojalaine raskesti. Enamjaolt võis näha teda nii:
Kuum teeb liiga
No olgu, olgu, mitte just kogu aeg, aga aeg-ajalt. Enamjaolt oli ta siiski ärkvel olekus ja selili ning käed jalad laiali nagu vesimärk põrandal pikali maas. Kui kutsud on kõhuli, siis Jaak oli selili. Proovis kuidagi üle elada seda kuuma. Meie juures oli kõige kuumem päev eelmine laupäev, 26.06, kui siin ulatus temperatuur 40 kraadini, meil tavaliselt nii kuumaks ei lähe või noh eelnevatel aastatel ei ole läinud. Baasis oli 42 kraadi, see oli ikka hirmus kuum. Rasmus oli sel päeval sünnipäevale kutsutud, seega oli meil hea võimalus poodides käia. Suurepärane võimalus konditsioneeritud autost otse konditsioneeritud poodidesse minna. Shoppamine oli väga mõnus tegevus sel päeval 😀
Varajased hommikutunnid tervitavad 32 kraadiga 26.06. ja kui hakkab vaikselt “jahenema” ning nii õues kui toas on ühesugune temperatuur 2.07.
Kui ma enne olin hädas, et taimed ei taha kuidagi kasvada ning enne reisi kärpisin kõvasti natuke kasvanud tomateid, Jaak oli juba mures, et liiga paljaks lõikasin, siis koju tagasi saabudes ootas meid ees tõeline taimedžungel 🙂
Tomatid vohavad, minu kasvatatud on need ümmarguste viljadega ja need piklikud on aianduskeskusest ostetud taimede omad.
Kurgid, väike kurgipoeg paistab ka 23.06 ja 30.06 sai Rasmus selle ära süüa 😉
Esimese asjana tervitas meid muidugi Suure Tossutaja kätetöö. Taimede piltide pealt on ka näha, kuidas äärekivide pealt must on. Saime siis natuke algatuseks pühkida, oligi juba nädal aega pausi ju olnud 😉
Meie armsa Suure Tossutaja kätetöö
Lisaks läks õide mu üks lemmikutest lilledest, ma jälle nime ei suuda hetkel meenutada, kuid sel lillel on imeilusad lumivalged õied. Eelmine aasta viskas kõik õienupud maha, kuivasid küljest ära, kuigi ma kastsin küll hoolega. Pigem tundub, et talle ei ole see asukoht hea, saab liiga palju päikest. Kuid mulle jällegi meeldib uksest välja astuda ja seda õiteilu imetleda. Seega nokk kinni, saba lahti teema 😉 Enne kui reisile läksime nägin kaks õit ikka ära ka, tagasi tulles oli kõvasti õitsenud, sain kuivanud nuppe ära korjata.
No lihtsalt NII ilusad õied 🥰
Lisaks said ootamatult valmis me redised ning jätkuvalt valmivad maasikad, kuigi nende ametlik hooaeg lõppes juuni keskel.
Redised ja maasikad
Ja see ei ole veel kõik, minu kõige lemmikumat värvi hibiskuse puu hakkas ka õitsema! Osad õied on taas ülisuured, teised väiksemad. Väga mõnus on õhtul terrassil istuda ja õitsvat puud imetleda 😍
Õrnroosadest hibiskuseõitest ei saa mul kunagi liiast
Ja seegi ei ole veel kõik 😀 Meil on taga aias pisike palm, millel alguses olid sellised ümmargused pallid, siis sellised pikad sirged moodustised ja nüüd kui tagasi koju tulime, oli neist moodustistest saanud ilusad noored rohelised palmilehed.
Leia vasakpoolselt pildilt sisalik 🙂 ja uued rohelised lehed.
Veel õieilu, et ikka puudust ei oleks, need kõll külavahel märgatud õied, kuid ilusad vaadata siiski 😉
Palju ja veelgi rohkem õisi, igal pool ja igale maitsele
Seekordne postitus on väga taimede keskne, kuid samas palju silmailu pakkuv 😀 Lähipäevil juba muud asjalikumad teemad ka 😉
Püsige terved ja nautige suve, kuid äge unustage juua piisavalt vett ning ennast liigse päikese eest kaitsta!
Meie jaanituli, küll paari päevase hilinemisega, kuid siiski. 26.06.2021. Tegelikult purskas Suur Tossutaja 23.06 ja 24.06 ka, kuid siis oli Catania üleni sudu sees ja me ei näinud midagi.
Meie puhkuse viimaseks linnaks oli Milano. Seal oli meil kaks eesmärki – vaadata üle Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaeg” ja imetleda ilusaid ning stiilseid inimesi. Sitsiilias on selliseid väga vähe ja kogu oma reisi ajal nägime üksikuid ilusaid ja stiilseid, hing ihkas näha tõeliselt kenasid inimesi. Õnneks täitusid mõlemad eesmärgid! Ilusaid ja stiilseid inimesi oli tõesti päris palju ja muidugi modellimõõtu neidusid ja noormehi samuti, nende stiilseid riideid ma muidugi väga hinnata ei osanud, kui sihvakust ja pikki jalgu küll 😉
Seekord uurisime eelmisel õhtul natuke rohkem, kuidas me oma seinamaali vaatama saaksime minna. Tuli samuti veebist pilet osta ning 15 minutit enne piletil olevat kellaaega kassast välja võtta. Selleks, et piletit osta, tuli mingisse Itaalia süsteemi kasutajakonto luua ja alles siis sai tehingu sooritada. Saime aja alles 15:45, seega oli meil terve päev aega Milanos ringi hulkuda. Leidsime üsna kesklinnas, sellesama kiriku juures, kus pilt on, mõistliku hinnaga parkimismaja ja lootsime, et see ei ole täis, kui me kohale jõuame. Õhtul teekonda vaadates näitas, et 35 minutit sõiduaega, kui hommikul uuesti vaatasin näitas 58 minutit, sujuvalt oli peaaegu pool tundi juurde tulnud 😀 Tere tulemast suurlinnade ummikud! Kohale saime ilusti ja parkimismaja leidsime ka kohe esimesel katsel üles ning mahtusime isegi ära. Sellega läks nüüd küll hästi. Alustasime oma viimast pingutust, Milano vallutamist. Majad on seal üsna ilusad, kuid paraku sisehoovidesse hästi ei näe, kuid need on neil kenad. Niipalju, kui osades kohtades väravad lahti olid, sai sisse piiluda.
Ilusad sisehoovidEsimene vaatamisväärsus Colonne di San Lorenzo
Rasmus tahtis vaatama minna ühte huvitavat maja, mis oli rohelistest taimedest läbi põimunud ja sealt natuke edasi oli surnuaed, kuhu mina kindlasti minna tahtsin. Parklast otse minnes oli sinna ca 5km, kuna me tegime väikeseid põikeid vahele, siis kõndisime ca 7km. Seekord oli raske, kuna see lubatud kuumus (35-37 kraadi) oli kohale jõudnud ning päike paistis. Kõndisime võimalikult palju majade varjus. Peale lõunat see enam ei aidanud ning kuumus hakkas lõpuks liiga tegema. Vaatasime üle nende keskväljaku ja Milano toomkiriku, mis oli samuti väga suur ja ilus, vähemalt väljast. Sisse ei hakanud me minema, kuigi aega oli ja oleks võinud. Tegime väikese puhkepausi, nautisime külmi jooke ning imetlesime vaadet. Jaak sai infopunktist paberil linnakaardi ka, tal tuleb sellega orienteerumine palju paremini välja, kui Google mapsiga ning saime edasi seigelda.
Milano katedraal, linnaplats ja Galleria Vittorio Emanuele II sissepääsTuvisid oli keskplatsil rohkem kui inimesi …
Edasi viis meid tee läbi Galleria Vittorio Emanuele II kaubandustänava. Kauplused on ehitatud vanasse 19 sajandil ehitatud klaaskatusega kaaristusse. Brändid olid muidugi väga uhked, kuid lagi ja põrand pakkusid rohkem huvi. Läbi jalutamiseks oli tõesti väga ilus galerii. Mõlemal pool sisse-/väljapääsude juurde olid pandud võred, et tuvid sisse ei lendaks.
Galleria Vittorio Emanuele II kaubandustänav
Teel kohatud protestijad ning üks tore linnavärav ning vanamoeline tramm
Milanos on erakordselt palju aedasid katustele rajatud, seal kõrgustes on väga palju rohelust. Seal trammiga pildi peal on ka näha, puud paistavad katusel. Igati vahva oli vaadata! Leidsime ühest pargist ka mu lemmikud – magnooliad! Need on ikka nii ilusad, lumivalged ja lõhnavad nii hästi 🥰 Peale seda, kui ma olin pildid ära teinud ja lõhnad ära nuusutanud, tuli mingi papi ja murdis selle õie ära 😮 Väga ebaviisakas temast!
Aed katusel ja nii ilus magnooliaõis!
Ühel hetkel hakkas paistma väga modernne linnaosa, meenutas väga Tallinna Rotermanni kvartalit, tegelikult on hoopis Piazza Gae Aulenti. Sattusime 21 sajandisse, suured majad, kõik oli väga moodne, kohvikud, veesilm ja maa all suur kaubanduskeskus. Seal asus ka see tore tornmaja, mis oli üleni rohelusse mattunud. Selgus, et seal oli teine selline veel. Rasmusele seal väga meeldis, hästi leitud koht!
Alguses paistis üks rohelusse mattunud maja, ligemal olles tuli teine ka nähtavale.
Nagu Rotermanni keskusesse oleks sattunud 😀 Siin sai küll lisaks Amazoni pakke tellida ja purskkaevu imetleda 😉
Väga modernne piirkond
Kõige kaugem punkt – surnuaed. Ma olen siia kolimisest saati tahtnud käia mõnes siinses surnuaias, need on ju hoopis teistsugused, kui Eestis. Suured, uhked, palju kujusid, perekondadel omad kabelid – ühed suuremad, teised väiksemad. Mööda Sitsiiliat ringi sõites olen neid ikka silmanud ja võtnud pähe, et vähemalt ühte neist tuleb külastada. Juhtus siis nii, et külastasime Cimitero Monumentale di Milanot. See oli meeletult suur, ikka nagu väga suur. Selleks ajaks oli ilm juba üsna kurjaks muutunud ning Rasmus päris väsinud. Seega lubasin neil lahkelt varjus istuda ja mind oodata, kui ma kiirelt läbi käin. Natuke kõndisid nad ikka ka, sest sellist ilmaimet nagu seal oli, ei näe kusagil mujal. Õnneks oli surnuaias veekaevud ja sai veepudelit täita ning külma veega natuke ennast jahutada, see tegi olemise kergemaks. Aga surnuaed – üks haud uhkem kui teine, rohkem ja vähem nikerdusi ning kujusid. Mõned olid ka päris lihtsad, kuid terviklikult kokku tekitas tunde nagu oleks muuseumis. Mulle väga meeldis, paraku jõudsin käia ainult peatee ja sedagi poole peale ning natuke kõrvalt ka, sest pere oli väsinud ja kuumus tegi liiga. Kuid sain oma uudishimu rahuldatud ning osa kogu sellest hiilgusest nähtud.
Sissepääs ja surnuaia peahoone.
Lõputus koguses eriilmelisi haudu
Mõni on lihtsam ka … Perekondlikud kabelidHauad ja kabelid, hästi huvitav kujudest torn oli ka, see kindlasti tähendas midagi…
Tundusid olema vanad ja olulised mälestusmärgid
Tagasi kesklinna sõitsime me metrooga. Otse surnuaia ees oli peatus. Ühe korra istusime ümber ja kokku sõitsime umbes 4-5 peatust. Tagasi linnas olles tegime kerge lõuna ja läksime eelviimast vaatamisväärsust Castello Sforzesco vaatama ning aega parajaks tegema. Meil oli oma piletite lunastamiseni veel 2 tundi aega. Ma ei tea, kuidas me kõik kohad nii ruttu läbi käime 😀 Kindlusesse sisse ei saanud, kuid sisehoovis ja selle ümber olevas pargis sai jalutada ning aega parajaks teha.
Kindluse sisehoov
Lõpuks ometi – õitsvad lilled! Imelike jalgadega lind, sellised kollased ja varvaste osa on hästi pikk.
Kui mujal ei ole päevitada, siis tuleb parki tulla. Napoleoni tellimusel ehitatud triumfikaar Arco della Pace.
Päeva lõpetuseks jõudsime siis lõpuks Santa Maria delle Grazie kirikuni, mille söögisaalis on meie Milano päeva teine tähtsaim eesmärk, seinamaal. Kuna jalad olid juba väsinud, siis ootasime pool tunnikest varjus istudes, millal pileteid lunastama saab minna. Täpselt pool lubati sisse, näitasin mobiilist netist ostetud kviitungit ning tädi printis meile piletid välja. Arusaamatu oli, miks me kõik kolmekesi pidime sisse minema, kuigi nende enda kodulehel on kirjas, et kassa juurde peab tulema üks inimene, kuid igaüks peab oma piletile ise järgi tulema. No ma ei tea, majake oli väike ja kui need 15 inimest, keda korraga seinamaalingut vaatama lubatakse piletit võtavad, on see ilmselgelt üle rahvastatud. Kotid tuli taas lukustatud kappi jätta ning temperatuuri mõõdeti kassade juures. Saime veel 10 minutit oodata ja siis tehti uksed lahti ning meid lasti sisse. Saime sees veel 5 minutit oodata, kuni eelmine grupp välja läks ning seejärel lasti meid ka maali imetlema. Midagi pole teha, seda vaadates mõtlesin ma ainult filmile “Da Vinci kood”, tänu millele see pilt kindlasti suurematele massidele ka tuttavaks on saanud, kui kunstis eriti tähelepanelik pole olnud. Lugedes maali ajalugu jäi üsna segaseks palju sellest veel originaali on, väidetavalt olid säilinud ainult piirjooned ja mõned üksikud värvilaigud. Maalingut on läbi aastate korduvalt taastatud Leonardo da Vinci märkmete põhjal. Aga nähtud see sai ja suur oli ka!
Vasakul hoone, mille seinal see seinamaaling on ning paremal kirik ise. Sisehoovist on kirikule täitsa ilus vaade. Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaeg” täies hiilguses. Telefoni sai tõmmata äpi, kust sai kuulata infot maali kohta. Me seda ei teinud, lugesime pärast õues olnud silte.
Sellega saigi meie Itaalia ringreis lõpu. Oleme nüüd Itaaliale ka ringi peale teinud ning ausalt öeldes on see tsiviliseeritud Põhja-Itaalia väga igav. Kui me Veneetsiast ära sõitsime, siis mingil hetkel küsis Rasmus, et millal me Eestisse jõudsime?! 😀 Loodus oli täpselt sama – mõlemal pool teed lehtpuude võsad, sirge igav tee ja kõik sõidavad piirkiiruse piires. Mitte ühtegi õitsvat põõsast keset kiirteed ega kiirtee ääres, ei mingeid palme ega kaktuseid 😀 Tsivilisatsioonis oli vahelduseks päris tore olla, kuid igatsesime tagasi oma kuuma, kaootilisse ning kergelt anarhistlikku Sitsiiliasse.
Enne hotelli minekut käisime sama linnakese poes süüa ostmas. Me ööbisime 4 tärni hotellis, kus öö oli võrdlemisi odav, ca 80€ öö, kuid muud hinnad olid nelja tärni väärilised, näiteks Jaak võttis esimesel õhtul ühe õlle ja maksis selle eest 7€. Seega õhtusöögile me hotelli ei läinud. Need jutud, et Itaalias räägitakse ainult itaalia keelt ei vasta tõele. Selles suvalises pisikeses linnapoekeses rääkis kulinaarialetis olev tädi vägagi vabalt meiega inglise keeles, hmmmm. Kõikides söögikohtades, hotellides, muuseumides jne. suheldi meiega täiesti vabalt inglise keeles. Lisaks muidugi igasugused pudukaupmehed ning turumüüjad, kõik oskasid inglise keeles oma kaupa müüa. Ma olen nõus, et Roomast alla poole ja Sitsiilias on see häda, et nad eriti muud keelt peale itaalia keele ei valda, kuid kõik mis jääb Roomast üles poole, seal pole inglise keeles suhtlemine mingi probleem.
Mina soovitan igal juhul Itaalias puhata, aga pigem lõunas ja saartel. Siin on tõesti seda nn. ehedat Itaaliat, eriti muidugi Sitsiilias. Kus Catania piirkonnas valitseb tõeline anarhia 😀 Jaak tunneb ennast siin muidugi superhästi 😉 Põhi on kindlasti suurepärane puhkamiskoht, kui oled mägede fänn, kas siis matkasell või naudid suusatamist, nendeks tegevusteks on see ideaalne sihtpunkt! Lugesin just hiljuti ühte artiklit, kus kohalikelt uuriti, kuhu nad sel aastal puhkama lähevad ja 80% itaallastest plaanivad jääda Itaaliasse. Kõige populaarsemad sihtkohad on Sardiina, Sitsiilia, Amalfi, Apulia (Trulli) ja teised lõuna piirkonnad. Seega enamus põhjast tulevad ka lõunasse, kus on tunduvalt odavam puhata.
Söögi osas – no ma ei tea, ma siis otsisin neid maitseelamusi, igal pool kirjutati, et sööge ja nautige, kõik on nii võrratu. Brunates köisraudtee poole tagasi kõndides ma igatahes mõtlesin, et peaks kodus midagi head süüa tegema, maitsemeel igatseb millegi hea järgi 😀 😀 😀 Lisaks muidugi ma lootsin supelda helesinistes laguunides ja nautida imelisi vaateid, kuid taaskord, ei midagi jalustrabavat, meil siin on palju sinisemad veed ja vaated sama lummavad. Ütleme siis nii, et eelmise aasta lõuna poolse Itaalia külastus jättis meile palju sügavama mulje, kui praegu see põhja poolne osa. Jah, tõesti kunsti ja hiilgust oli rohkem, puhtam ja tsiviliseeritum samuti. Samas hinnad olid ka kordades kallimad. Kõik kohad olid omamoodi vahvad ja jätsid oma jälje, kuid tagasi ma nendesse enam minna ei taha, eelistaksin igal juhul lõuna piirkonda või Sitsiiliat.
Kokkuvõte sai natuke jorisev, kuid vahest ju tohib 😀 Imelise suve jätku!
