Mu blogis on valitsenud vaikus … Lubasin kunagi endale, et kui reisin või teen midagi vahvat, mida oleks tore ka hiljem lugeda ja meenutada, panen kohe kirja. Päris elus on asjad läinud teisiti – ma ei väsi kordamast – tööl käimine segab elamist! Ma lihtsalt olen päeva lõpuks vaimselt ja füüsiliselt nii väsinud, et ma ei jaksa midagi enam teha ja ometi kirjutamine on olnud üks mu meelistegevusi. Reisil olles aga on päevad pikad ja tihedad, et nagu ei tekigi seda niisama aega, et asju kirja panna. Aga aega tuleb võtta ja nüüd üritangi seda teha ja vähemalt meie Hispaania seiklused kirja saada.
Vaade meie maja rõdult päikeseloojangul – eemal paistab haigla. 09.07.2024
Kuidas me nüüd Hispaaniasse sattusime? Jaagul on pikem lähetus Hispaaniasse, me teadsime, et ta läheb aga 2025 jaanuaris. Ootamatult selgus, et ta peab minema juba nüüd 30.06.2024. Seega mis meil muud üle jäi, kui puhkused ümber mängida, mina pidin töölt kaugtöö nädalaid paluma ja nii me Rasmusega 09.07 Madriidi sõitsimegi. Veedame siin kuus (6) nädalat, millest pool puhkan ja pool teen tööd. Jaak elab ja töötab siin kuus (6) kuud, seega ta tuleb Eestisse millalgi jaanuari teisel nädalal, kui järgmisele kolleegile on asjad edasi antud.
Meie maja kõrval on pisike pargike ja eemal ridaelamu tüüpi majakesed ja kõik on punasest tellisest!
Jaagu korter asub Madriidi eeslinnas Alcala de Henareses, me ei ole ka selle linna keskel, vaid ääres. Kesklinna on meie juurest ca 20min bussisõitu. Korter on hotell tüüpi majas, mis algselt oligi hotelliks mõeldud, aga kuna see ei läinud käima, siis muudeti ärimudelit ja nüüd pakutakse pikaajalist renti, miinimum on 1 aasta. Korter oli täiesti sisustatud k.a voodilinad ja rätikud. Mingeid asju ostsime juurde ka, et oleks ikka kodune ja mugav elada, aga suurem osa eluks vajalik on olemas. Me elame kolmandal korrusel, mis siin mõistes on neljas ja kolmetoalises korteris, kaks magamistuba ja avatud köök-elutuba. Korter on põhja poole, mis tähendab, et meil ei lähe elamine nii kuumaks, kui seal, kus päike päev otsa sisse paistab.
Siin kasvavad vahtralehtedega puud ja kasvatavad endale kastanimune, väga veidrad puud! Vaade rõdult päikesetõusu ajal. 10.07.
Kuna Madriid asub geograafiliselt Hispaania keskel, siis see tähendab, et siin on kuum, kohe nagu ikka väga kuum, nagu kõrbes. Kõik on kuivanud ja päike näpistab, kui õue lähed. Siia tulles jäid temperatuurid 35kraadi kanti, sel nädalal tõusid 40+ peale, varjus mõõdetuna, päikese käes on kogu aeg seal 40kraadi ringis olnud. See praegune temperatuur on juba päris karm, kuumus näpistab väga valusasti. Ööd on õnneks natuke jahedamad, enam küll mitte niipalju, aga siiski kukub sinna 25 kanti, ennem kukkus 18 kanti, siis oli hommikul mõnusalt karge õhk. Mis on kummaline ja Sitsiiliast erinev, et Sitsiilias keris kohe hommikul temperatuuri kõrgeks ja oli kuni õhtuni välja, siis siin läheb asi käest ära umbes 15:00 paiku ja 17:00 on kõige kuumem aeg üldse. See on nii jabur, loodad, et õhtuks väljas temperatuur rahuneb, et minna jalutama või ringi seiklema, aga nii kui nina välja pistad, selgub, et ega ikka ei lähe küll. Nüüd 4okraadiga on ka õhtul kell 23:00 veel väga palav. Ei kõrveta enam, aga on jätkuvalt väga soe, sinna 38kraadi kanti.
Kõrb, mis kõrb …
Üldiselt mulle soe ja päike meeldib, aga mulle meeldib see siis, kui ma saaksin natuke õues olla, siis basseini või merre sulpsata ja siis edasi pikutada, soovitavad koos päikesevarjuga, muidu sööb päike ikka väga valusasti ära. Hetkel on see olukord, et meie majas ei ole töötavat basseini, kuna on rendimaja, siis elanikud ei ole huvitatud juurde maksma sellest eest. Ja Jaagul ei ole vahet, kas see bassein on või ei ole, ta läheb hommikul 7:40 tööle ja tuleb 17:20 ja teda siis enam mingi bassein ei huvita. Mina kaugtööl olles ka ei saa päeval bassu kasutada, aga Rasmusel oleks natukenegi lõbusam. Hetkel ta lihtsalt istub toas ja on tahvlis ning midagi ei tee. Õhtuti me küll jah, kas käime kõik koos poes või kesklinnas, aga mitte iga päev.
Toidu kullerdamine on ka siin väga popp. Toskana puud ja kullerid Alcala de Henareses 12.07.
Esimesed 1,5 nädalat tegin kaugtööd. Siin on aeg 1h taga, alguses mõtlesin, et olen väga usin ja kõps 7:00 arvutis aga uni oli hea ja suvel nagunii pooled inimesed puhkavad, seega võtsin veidi rahulikumalt, aga hiljemalt 8:00 olin töisel lainel, Eesti aja järgi siis 9:00. Tööpäevad olid nagu Eestiski kodukontoris olles, nüüd olen lihtsalt teises keskkonnas. Õhtuks väsitab see töötamine ikka ära.
Kaks kõrvuti tänavat, üks on peatänav ja teine kõrvaltänav – leia üks suur erinevus 😉 Alcala de Henarese 12.07.
Nädalavahetusetel seiklesime küll kohe ringi. Esimesel reedel käisime kesklinnas ja vaatasime Alcala de Henarese vanalinna osa üle. Väga armas ja väike oli, lisaks on seal palju toonekurgi, lugesin kusagilt, et 10% kogu Madriidi toonekurgedest on Alcala de Henareses. Lisaks on Alcala de Henares ka ülikoolilinn ja väga suur osa vanade majade kompleksist on ülikool ja selle abihooned.
IIgale kurele oma torn või igal tornil oma kurg?! Mmmm gelato – küll ei ole see maitsev, kui Itaalia oma, liiga magus on. Linnavärav ja -müür ning ülikooli peahoone.
Lisaks on sealt pärit ka Miguel de Cervantes, kes kirjutas Don Quixote. Mis tähendas, et igal pool oli Don Quixotega seotud asju ja pooled tänavad olid Cervantese nimega seotud.
Miguel de Cervantes ja Don Quixotega seotud kujud ja seinamaaling.
Kuna Jaak on siin viimased 15 aastat vahelduva eduga käinud, siis on tal oma lemmik tapase baar, kus me ka kohe muidugi käisime. Me Rasmusega saime väga head alkoholivabad kokteilid.
Jaagu lemmik tapase baar Alcala de Henareses
Laupäeval käisime Madriidis, bussiga. Meie juurest sõidab buss otse Madriidi, ca 50min, pilet maksis 3,80+juurde metroo pilet, mis oli 2€ kandis, korruta kolmega ja siis omakorda kahega. Jaagu lihtne arvutus ütles, et autoga saab soodsamalt, aga siis on peavalu kust leida parkimiskoht ning õlut ei saa vabalt juua. Seega bussiga on mõnes mõttes mugavam, kuid samas ka piiravam.
Madriidi katedraal, kuningaloss, kõrvalt vaateplatvormilt vaade katedraalile ja kuningalossile, vaade kuningalossi juurest ning kuningaloss külje pealt ja aed, mis oli suletud. 13.07.
Fookuses oli meil suur linnapark -El Retiro Park ja kunstimuuseum Prado. Esimene sai mitmekordselt tehtud, muuseumi ei läinud. Me olime seekord suhteliselt hilised, kuna meil oli siseinfo, et kohalikud on linnast mere äärde sõitnud ja turistid sellise kuumaga on pigem Costa De Sol piirkonnas ja teistes kuurordides, mitte Madriidis. Paraku see allikas eksis ja Madriid oli silmini inimesi täis, mis tähendas ka, et muuseumi järjekord oli kilomeeter. Loobusime ja otsustasime, et proovime mõni teine kord ja siis läheme varakult kohale.
Mulle väga-väga ja väga meeldivad magnooliad ja neid siin jagub 🙂 Osad õitsevad ja osadel on juba viljad. Suur linnapark ja pargis oli ka suur tiik, mille peal sai paadiga sõita – puhas romantika, meie jaoks aja ja raha raiskamine, me oleme juba piisavalt merel sõudmas saanud käia 😉
Park see-eest oli ilus, suur ja inimesed hajusid ära, seega ei olnud ka eriti rahvarohke. Kõige ilusamaks kohaks on seal Palacio de Cristal. Väga ilus aed oli ja majake ise ka. Majja sisse ei saanud, kuna see oli remondis, aga väljast nägi ka juba väga kena välja.
Väga ilus klaaspalee ja veel ilusam aed.
Lisaks käisime läbi kõik kohustuslikud vaatamisväärsused, mis Madriidis on. Temperatuur ei olnudki eriti hull, 35kraadi singis, aga kella 14:00 paiku hakkas äkki üles kerima ja läks väga kuumaks, seega oli lõpuks väga palav ja väsitav ringi trampida. Me ju tatsasime kogu kesklinna jala läbi. Suurlinn nagu suurlinn ikka, suured ilusad majad, meeletult palju inimesi, veel rohkem autosid. Avastasin Madriidist tagasi sõites, et mulle vist ikka meeldivad sellised pisikesed nunnud väikesed linnad rohkem või siis jah suured linnad, kuid kus kesklinn/vanalinn on hästi väike, armas ja kompaktne.
Keskväljakul linnahoonel on joonistustega aknakarniisid, mis on üks suurimaid vaatamisväärsusi. Lisaks muidugi kirikud ja ilusad majad. Vana-Egiptuse tempel, mis toodi Assuanist. Madriid 13.07. Lõputus koguses ilusaid maju ja triumfikaar Parque del Buen Retiro. Madriid 13.07.
Pühapäeval seiklesime lähi piirkondadesse ja vaatasime üle linna, mis on siiani ümbritsetud linnamüürist Ávila ja Segovia, kus asub Rooma akvedukt. Ávila on väga väike linnake, vanalinna osa, mis on linnamüüri sees on väike ja seal on peamiselt elumajad. Väljapoole müüri jääb juba modernsem linn koos restoranide ja hotellidega. Peamine vaatamisväärsus on siiski müür ja selle peal jalutamine. Müüri on järgi 2,5km ja turistidele on avatud ca 1km osa sellest. Väga tore oli luusida ja vaateid imetleda.
Lõputus koguses müüri ja treppe sellel teekonnal. Ávila 14.07.Suur, väga suu katedraal. Käisime sisse ka piilumas, natuke kulda aga väga palju nikerdusi, peaaegu iga nurga peal oli midagi. Ávila katedraal, 14.07.
Segovia akvedukti kohta kirjutab internet järgmist: “See ehitati umbes esimesel sajandil pKr, et juhtida vett 17 kilomeetri kaugusel asuvatest mägedes asuvatest allikatest linna purskkaevude, avalike vannide ja eramajade juurde ning see oli kasutusel kuni 1973. aastani.” Aru me ei saa, kuidas need roomlased suutsid selliseid ehitisi ehitada. Ja neid on ju igal pool ja siiani püsti!? Täiesti arusaamatu. Muud selles linnas eriti ei olegi, kuid vanalinn on taas armas väike ja seal oli väga tore ringi tatsata ning nurgataguseid avastada.
Roomlaste ehitatud akvedukt. Ülivõimas! Segovia, 14.07.Palju omapäraseid maju ja väga ilus katedraal! Segovia, 14.07.
Ma sel aastal liitusin taas Stamina jooksusarjaga ja otsin võimalusi distantsilt km läbida, siis ühel päeval otsustasime Rasmusega kodust jala Alcala de Henaresesse minna. Rasmus tahtis ühest poest mingit asja osta ja kuna mul oli vaja 6km läbida, siis otsustasime, et jalutame linna. Meie juurest on sinna ainult 4km, seega pidime veidi ka linna vahel tiirutama. Panin sportlikult riidesse ja startisime kell 16:30 … Eeeee mäletate jah, mis ma üleval kirjutasin, kõige kõrvetavam aeg on 17:00 ajal, aga inimene ju õpib läbi oma vigade 😉 Oi küll see teekond oli pikk ja kõrvetav, aga kohale saime, 6km sai ka kirja ning poes ka käidud. Tagasi tulime bussiga ja koju jõudes selgus, et Rasmus unustas ostetud asja bussi 😀 Õnneks oli see odav 4€ vidin, millest ka väga kahju ei olnud.
Sild üle kiirtee ja lahe kirik, mis teele ette jäi. Jalutuskäik Alcala de Henaresesse 17.07.
Lõpetuseks seinamaalingud Alcala de Henaresesest ja Madriidist.
Seinamaalingud Alcala de Henareses. Tänavakunsti leiud Madriidist. 17.07.
Natukeseks ajaks sai tagasi koju! Küll see oli hea tunne! Puhkus saabus kuidagi ootamatult, ma jälle ei olnud valmis, et läheme reisile. See tööl käimine segab isiklikku elu ikka täiega 😀 Kohvrid said pakitud ja varahommikul ennast üles aetud, et saaks varavalges Riia poole lendama hakata. Minnes kõik ajad klappisid ja Riiga jõudsime pea 20 minutit varem, hea taganttuul oli. Igatahes jäi meil aega hommikust süüa. Riia lennujaam on kallis, ikka nagu väga kallis, cappuccino oli 5.50 … No olgu Tallinna kohvikutes saab sama hinnaga, aga ikkagi, tundub kole kallis. Catania lend väljus väikese hilinemisega (15min). Meil vahetati lennuk suurema vastu välja, nii et mõlemal pool oli kolm istmerida, enne oli 2+3 ja kõik oli välja müüdud! Kõik tahavad Sitsiiliasse. Sellel aastal on AirBalticul ka kaks lendu nädalas kolmapäeval ja pühapäeval, me läksime kolmapäeval (14.06) oli veidi soodsam. Kohale jõudsime ca 30min hilinemisega, ei saanudki aru, miks nii kaua läks. Rendiauto saime ilusti kätte, küll jahmatas meid tagatise summa, nad küsisid 650€ nagu tõesti, selline tõus on toimunud, viimati maksime ca 250€. Uskumatu! Jaak oli jätkuvalt veidi tõbine, seega pidin kõike topelt kontrollima, et ta tatise peaga midagi ära ei unustaks või meil midagi sassi ei läheks. Päikeseprillid suutis ta igatahes auto katusele jätta ja parklasse need kuhugi ära kadusid.
Juunikuus lumi on maas … Esimene pidulik õhtusöök 🙂
Esimesed kaks päeva võtsime väga rahulikult, käisime poodides. Esimesel päeval kohe Dechatlonis, Rasmusele oli asju vaja ja Jaak sai uued päikeseprillid osta. Öömaja saime meie asemele läinud eestlaste juures, see oli nii tore, et nad olid nõus meid majutama 😍 Esimesel nädalal oli meie päralt kolmas korrus kaks tuba ja vannituba, viimasel nädalal kolisime meie Jaaguga esimesele korrusele, kuna pererahval tuli vanem tütar sõbrannaga ka külla. Seega viimasel nädalal oli maja rahvast täis. Teisel päeval käisime Sicilia Outletis ja Primarkis, saime Rasmusele natuke uusi riideid ja mulle ka. Mõlemal päeval olime ülejäänud osa päevast kodused, lobisesime pererahvaga, sõime ja Jaak ravis ennast Sitsiilia pilve ja veiniga. Õnneks olid esimesed päevad suht jahedad (25 kraadi) ja pilvised ning lubati ka vihma, seega midagi suurt ei planeerinudki.
Kasside paradiis Sicilia Outletis
Nõmmedel on tekkinud kiisu, kes käib ja nuiab süüa. Kui meid palju oli, siis oli ta pigem arglik ja tahtis plehku pista, hiljem harjus ära, et nii palju rahvast on. Rasmus sai talle süüa anda, kui juhtus samal ajal kohal olemas. Eks ta käis seda kiisut spetsiaalselt ka otsimas, et saaks süüa anda. Pai teha ei lasknud, aga süüa võttis hea meelega vastu.
Kiisu söögiaeg
Tõeline puhkus hakkas reedest (16.06), kus sõitsime läbi tuttavad rajad ja olime tõelised turistid või noh sellised segased tunded olid. Olid nagu kodus ja tundsid ennast, kui kohalik, sest teadsid juba kõike, kuid samas olid nagu turist, sest polnud oma kodu ja vurasid ringi rendiautoga. Igatahes tunded olid huvitavad. Kuid Sitsiilia on jätkuvalt imeilus, päikseline, soe ja odav! Kannatab käia väljas söömas ning poes ei võta hinnad jalgu nõrgaks.
Esimene peatuspaik Alcantare mägijõgi. Issand, me ei tundnud seda kohta ära! Alla jõudes sai selgeks ka kassas olnud silt, et ilmastikust tingitud olukorra tõttu pileteid tagasi ei osteta. Ma mõtlesin, et see puudutab seda, kui äkki sadama peaks hakkama. Kevad ja pool juunit olid seal ju erakordselt vihmased. Alcantares tööl olnud poiss ütles, et elaks nagu Šveitsi mägedes, kus on külm ja sajab vihma 😀 Igatahes alla jõudes avastasime, et jõgi oligi päris jõgi, lebotamise osa enam ei olnud, ainult vastaskaldal, läbipaistvast veest oli saanud liivasegune läbipaistmatu veevool. Hmmm no okei, tuldud ju sai, seega tuleb ikkagi maksimumi võtta. Ja milline meeldiv üllatus, seal oli kosk! Päris kosk! Huraaa, mul on Sitsiila kosk ka nähtud! Kuna Jaak ei tahtnud eriti vees olla, siis ta jalutas ainult ühelt kaldalt teisele ja võttis päisest. Rasmus võitles veevooludega ja läks ikka nii kaugele välja kui sai ja veevool tõi ta tagasi, ujumispüksid väikesi kive täis 😀 Jalutasime pärast veel allavoolu ja kõik oli nii teistmoodi. Kive oli alla kukkunud, vesi laiutas seal, kus vanasti kõndida sai ja vool oli väga tugev. Kuid elamus oli võimas, niinii teistmoodi oli kõik!
Lõpuks ometi kosk ka nähtud. Vesi ei paista seekord üldse läbi. 16.06.
Minu lemmik Castelmole ja nende imemaitsvad granitad oli järgmine sihtkoht. Paraku otsustas sel hetkel, kui me seal olime, kole äikesepilv ning tugev tuul tulla, seega kohvik pakkis ennast üsna kiiresti kokku, õnneks saime ikka oma granitad kätte ja need ära nautida. Äikesepilv liikus mandri poole ja kuulsime ainult kärgatusi, äikest ei näinudki ja vihma ka õnneks ei saanud. Kuid külm oli! Temperatuur langes 21 kraadi kanti, tundsin puudust oma pusast … Jalutasime tuttavd kohad läbi ja nautisime vaateid.
Granitad – lõpuks ometi! Ka pilvise ilmaga on vaated imelised.
Taorminas käisime ka, aga seal tegime väga kiire tiiru, pargis kohustusliku pildi Rasmusega ning liikusime edasi randa. Nagu ikka oli Taorminas jube palju inimesi. Keskplatsil pandi mingit lava ülesse ja pärast selgus, et oli Taormina filmifestival ning kuna viimane Indiana Jones oli osaliselt Sitsiilias filmitud, siis Harrison Ford isiklikult tuli Itaalia esilinastuseks kohale, hea, et me sel päeval sinna ei sattunud, siis vist poleks üldse liikuma saanud. Küll oleks võinud seda enne teada, kino näidati Rooma teatris, see oleks küll äge elamus olnud! Sel ajal, kui me seda teada saime, olid piletid juba välja müüdud.
Rasmus aina sirgub. Vaated on jätkuvalt ilusad. Palju lilleilu ja filmifestivali üks lavadest.
Edasi liikusime Nõmmede koduranda, mis on nende kodust ca 30min kaugusel. Vesi oli jube külm, teised käisid küll ujumas, aga ma pistsin varbad vette ja tulin kohe välja. Ega ma mingi pingviin ei ole! Ujumine tehtud, päike üle vaadatud ja õhtul pidasime pizzapidu. Ja muidugi murelid ning arbuusid, kui magusad ja mahlased, mmmm!
Pingviinid vees – kohe näha, kes on kohalikud 😀
Laupäeval käisime koos Nõmmedega Catanias, avastasime kohti, kuhu me ei olnud jõudnud. Käisime ära mungakloostris, mis nüüd on ülikool, restoranis maa alust jõge piilumas, mis oli natuke pettumus ning lõpuks leidsme üles ka selle koha, kust Rooma teatrisse sissepääs oli, vaatasime selle ka üle. Pärast sõime ülihead toitu ja ma vesistasin terve aeg Eberti mereanni pastat, see nägi imehea välja, meeletu kogus mereandi ja värsket mereandi! Kuna palav oli, 30+ kraadi päevad jõudsid kätte, siis ma ei tahtnud eriti palju süüa ja nosisin oma salatit. Aga siiani kahetsen, et seda pastat ei tellinud, Ebert kiitis selle üheks parimaks, mis ta saanud on. Edasi kulgesime Catania liivaranda, tasuta ossa, kus olid ka avalikud duššid ja dualetid, väga hea leid! Vesi oli soojem, kui eile, kuid ikkagi veidi jahe. Rahvast oli meeletult, Cätlin imestas, et ta pole seal kunagi nii palju inimesi näinud, aga see oligi ju esimene päriselt soe päev, seega läksidki kõik, kes vähegi said, randa, meie ka!
Uued vihmavarjud olid pandud! Leidsime tänava, mis ei meenutanud üldse Cataniat. Kloostri sisehoov ja lõpuks leitud Rooma teater Catanias. Maa alune jõgi Catania restorani all. Ootused olid suuremad. Eberti imeline pasta ja minu “näljane” salat 😀 Esimene rannailm, rahvast on murdu!
Pühapäeval hakkas me seiklus lätlastega, käisime Aioolia (Lipari) saartel. Napilt oleks muidugi ära jäänud, sest lätlastel jäi ühe tüdruku pass koju, seega nad tegid ekstra 1h sõitu. Õnneks startisid nad varuga, Janis rikkus kõvasti liiklusreegleid ja nad jõudsid väga täpselt. Olime kaks ööd ja öömaja asus Liparil. Meie kasutuses oli kogu korter ehk köök-istumisala ning kolm tuba, kaks kolmest ning üks kahene ja see kõik maksis kokku 311.50! Nagu tegelikult ka, 8 inimest ja kaks ööd, see on peaaegu tasuta. Kuna meist mitte keegi ei olnud jõudnud teha kodutööd, siis küsisime peremehe käest paadi laenutuse kohta. Selle olin ma kommentaaridest välja lugenud, et ta laenutab ka paate. 9h paadilaenutust maksis 160€+kütus. Kokku läks see meil ca 225€, mis pidi väga odav olema, lätlastel oli Sardiinias ca 300€ läinud. Lipari saar oli pisike palju söögikohti, veel rohkem turistipoode ning ülejäänud on kõik mäed ja kivid. Saare teise otsa me ei läinud, polnud mõtet taksoga sõita, seega kondasime õhtu poole linnakeses niisama ringi. Ca 1h tunniga oli meil kõik läbi käidud 😀 Lõuna paiku saarele kohale jõudes olid kõigi kõhud täiega tühjad, seega proovisime leida, kus süüa saab. Meie lähedal oli panini koht ja küll need võikud maitsesid hästi! Nosisime kõhud täis ja läskime siis linna peale kondama. Kõige muljetavaldavam oli surnuaed, suur, palju kujukesi ja väga kõrgele mäe jalamile tõusis. Lisaks ei olnud ma näinud nii palju nn. urnimatmiskohti, suured seinad hauaplaatidega. Igatahes muljetavaldav, mitte muidugi nii uhke, kui Siracusas või Firenzes aga pisikese saarekese kohta väga huvitav. Õhtul leidsime mingi söögikoha, kus kerge snäki võtsime, osad muidugi sõid rohkem ka, aga mul ei olnud seal palavuses eriti isu. Jahedas Eestis olles ma mõtlen, et ohhh küll ma oleksin võinud seal seda ja toda ju ka süüa, siin ju ei saa …
Vaated meie öömajast ja köök ning meie gäng võileibu ootamas 🙂 18.06.Liparis on ka trepid! Lisaks ajalugu, ilusad vaated ja võimas surnuaed!
Terve esmaspäeva veetsime merel. Kella 9:00 paiku üritasime rivis olla, et peremehelt paat saada. Merele saime ca 10:00 paiku. Nagu kombeks, võttis asjaajamine lihtsalt aega. Täpselt meie öömaja kõrval oli kohvik, seega saime oma hommikusöögid väga mugavalt üle ukse teha ja õhtused kohvid samuti. Hinnad olid väga väga sõbralikud ja ma sain taas üle väga pika aja maiustada valge kreemi cornetto ja cappuccinoga. Ilm oli ideaalne, mitte ühtegi tuulepoega, supersoe ja meri, täiesti ujutav, ka minu jaoks. Lõpuks ometi algas tõeline puhkus 🌞 Janis oli kapten ja viis meid lahesoppidesse ujuma. Esimest korda saime ära käia ka musta liivaga rannas, see oli väga kuum 😀 Ühes lahesopis oli millimallikate suguvõsa kokkutulek, neid oli seal ikka kümnetes. Õnneks ei jõudnud lapsed veel vette hüpata, märkasime neid vahetult ennem. Järgmises kohas neid ei paistnud, kuid Läti vanem tüdruk sai ikka ühe käest kõrvetada. Rasmus istus tüdrukutega ees paadi ninas lõõskava päikese all, ta küll kreemitas ennast, kuid mitte eriti intensiivselt ning õhtuks oli ta võrdlemisi keedetud vähi sarnane … Raske on olla turist, kui kohalikuna tuleb jume ja päikesekaitse vaikselt igapäevaselt peale, siis turistina saadki kohe kõvasti hammustada, isegi kui kreemitad. Igatahes oli Rasmusel sama õhtu ja järgmine päev väga raske olla ning vältis päikest iga hinnaga. Kuid päev merel oli väga väga tore! Sai palju ujuda, lobiseda ning paadisõitu nautida. Lõpus sõitsis Jaak ka natuke, seega sai ka käe valgeks 😉 Õhtul üritasime sööma minna, koht kus hinnad olid normaalsed ja lauad meile kokku ka tõsteti, seal ei tehtud meist üldse välja ja me lihtsalt lahkusime. Järgmine koht oli jällegi väga kallis, pasta 20€, istusime maha veed toodi lauda ja me nägime menüüd ning läksime ära. Kolmandas kohas jäime püsima ning saime lõpuks natuke süüa. Kuna päev merel väsitab, siis olid õhtul kõik suht sidrunid, aga väga tore oli ikkagi.
Lipari sadam, vaade Vulcanole, musta liivaga rand, äge kalju jäi mereteele ette, fännid vees.
Saarestikus sõitsime ümber Lipari ning Vulcano, mujale lihtsalt ei jõudnud ja Strombolile ei saagi väikese paadiga ise minna. Pool saartest on igav, rannikule ligi ei pääse, kuna on kivid. Kuid need lahesopid, mis avatud on, need on küll väga mõnusad. Nüüd ma täitsa mõistan seda saarte vaimusust, see ongi äge, kui mööda merd liikled. Suvalises kohas saad ankru vette visata ning lihtsalt nautida – merd, päikest, olemist. Seda on eriti mõnus teha, kui Sa rikas oled ja suurema alusega sõidad. Me oma väikese paadiga olime osades kohtades nagu võõrkehad. Lisaks nägin esimest korda elus merel sõitvat pudupoodi, see meie juurde kordagi ei tulnud, ikka nende suuremate ja uhkemate aluste juurde läks, kuid müüdi seal külmi jooke ja jäätist.
Stromboli popsutab, linna vahel oli palju ilusaid lilli, täpselt nii keedetud vähiks saadaksegi, kui Sa ei ole kohalik ja öine Lipari.
Teisipäeval oli mul plaanitud suurel saarel ka väike tiir teha, kuid kuna üks mees oli rohkem põlenud, kui teine ja päikest ei kannatanud, siis ei läinud me kuhugi. Tagasi pileteid ostes oli meil Elenaga mingi plaan, aga me ei mäletanud seda enam ja meil oli ca 3h vaja Liparil mööda saata. Ma jalutasin koos lätlastega juba mitmeid kordi jalutatud teid mööda. Mu pere istus sel ajal kirikus varjus 😀 Kohvikus sõime gelatod ära ja siis otsustasime sadamasse kulgeda, meil oli veel ca 1h aega. Sadamasse jõudes selgus,e t ca 15min pärast läheb praam, otsustasime piletid ümber vahetada, see läks kogu kamba peale 45€ maksma, aga võtsime selle kulu. Lihtsalt ei jaksanud seal niisama olla. Lehvitasime ja jätsime lätlastega hüvasti, kõige pisemaga eriti, kuna ta pidi järgmine päev tagasi Lätti lendama. Teistega me veel korra kohtusime. Sõitsime kõigepealt Dechlatloni ja ostsime Rasmusele pikkade varrukatega UV kindla särgi, et ta natukenegi ringi saaks liikuda. Sõime kaubanduskeskuse kohvikus lõunat ja kulgesime tagasi Nõmmede juurde. See päev jäi planeeritust lühemaks, aga tervis ennekõike!
Lilleilu ning pahur keedetud vähk ja imemaitsvad gelatod.
Kolmapäeva veetsime kodukandis. Käisime Siracusas – turult ostsime häid tomateid. Ostsin üks päev Nõmmede linnas olevast kalapoest krevette ja tuunikala, hirmus isu oli ju! Krevetid maksid 25€ kilo ja olid väikesed, ma olin täiesti hämmingus, kuid ma nii tahtsin, seega pool kilo lubasin. Mõõkkala hind oli veel hullem 34€(!!!). Ma olin nagu, et misasja, mis siin juhtunud on?! Tuunikala oli õnneks mõistliku hinnaga 16€. Kuid Siracusa turul, kõik oli nii nagu peab, krevetid – suured, ilusad ja paksud – 12€ kilo! Tuunikala ja mõkkala mõlemad 16€. Need on õiged hinnad. Igatahes ma leidsin, et Nõmmede linna kalapood on röövel. Jalutasime ringi, peamiselt varjus, sest Rasmuse nahk oli ikka veel hell. Käisime mu lemmik restos ning nautisime linna tänavaid. Siracusa on ikka nii tore linnake!
Kellelgi on papüürust vaja läinud! Siis, kui päike paistab lagipähe ja enda varjust on lihtne üle hüpata 😉 21.06
Edasi läksime kõige soojemasse liivaranda Thapsose (Priolo) randa. Läksime tasulisse ossa, et saada vari. Mehed pikutasid varju all, ma olin päikese käes, ujusime ja nautisime puhkust.
Meie lemmik rand, kus vesi on alati soe!
Edasi liikusime oma Sitsiilia kodu vaatama, tagasi Baia Del Gamberosse. Värav oli ülevalt lahti, seega saime alla parklasse. Tegime külale tiiru peale, eriti midagi muutunud ei olnud. Kassid olid ka kõik alles. Kodu on õnnelikult maha müüdud. Jaak märkas juba enne, et uued konditsioneerid on igasse tuppa ostetud. Rasmusele jäi silma, et tagaaed on täis kasvanud, hekk oli ka veidi käest ära. Aga muidu oli kõik sama. Rasmus läks Pinat tervitama, ta just tuli aiast välja, peremees/naabrimees oli ka, vaatas Rasmust väga kahtlustaval pilgul, ta meid alguses ei märganud. Meid nähes läks kohe nägu nalja täis ja tervitas meid rõõmsalt. Lobisesime veidike aega ja suundusime edasi mere äärde. Mr. Franco naine ja tütar olid rannas, and tundsid meid ka kohe ära ja tervitasid rõõmsalt. Nii kodune tunne oli! Platvormid olid valmis ja rahvast oli ka omajagu. Mehed käisid ujumas, mulle tundus vesi külm ja ma vaatsin neid platvormilt. Kodukoha suplus tehtud ja suundusime edasi Augustasse.
Home, sweet home! Keegi on kõrkjad pikaks kasvatanud … Kodurannas suplemas.
Jaak nagu ikka astus läbi e-sigari poest ja müüja tundis kohe meid ära ning teadis juba, mida Jaak osta tahab. Nii tore, kui keegi pereliikmetest on selline pikk ja valge, siis jääb meelde 😉 Edasi läksime pizzarestorani sööma, sinna kus Vaskedega esimest korda käisime. Rasmus võttis nutella pizza ja sõi peaagu üksi kõik ära, me Jaaguga kumbki võtsime ka ühe tüki prooviks. Kuna kõhud said ääreni täis, siis gelato, meie parimast gelatokohvikust jäi seekord söömata.
Pizza place ja meie õhtusöök.
Neljapäeval käisime baasis shoppamas. Kõigepealt läks vähemalt 30 minutit, kui mitte kauem, et sisse saada. Nimelt USA ei tunnista ju ID-kaarte, aga Eberti vanim tütar koos sõbrannaga olid ainult ID-kaartidega. Meil olid passid ka kaasas, aga olime solidaarsed ning ootasime, kas nad suudavad meid ikkagi sisse lasta. Valvur helistas kuhugi ja sai loa, et tunniks saame sisse minna. Jube bürokraatia, lisaks ei suutnud see tüüp Eberti loa pealt triipkoodi sisse skännida. Halenaljakas, kui näed kõrvalt, kuidas inimene ikka üldse ei oska. Meil oli muidugi lõbus, aga samas ka tüütu. Shoppasime, sõime ja Rasmus sai koolis ka tiiru peale teha. Direktori asetäitja oli seal, kes ta ära tundis ja pakkus võimalust koolimajas ringi jalutada.
Kohustuslik platvormi pilt teel Cassibilesse. 22.06.
Edasi seiklesime Cava Grande de Cassibilesse. Nõmmede noorem tütar arvatavasti jookseb järgmine kord meid nähes ära ja keeldub kaasa tulemast 😀 Rada oli sama raske kui esimesel korral, kuigi me läksime pealelõunasel ajal, et päike ei kõrvetaks, aga no kui elad lameda maa peal ja võhma üldse ei ole, siis lihtsalt sured seal ära. Õudne! Ma ei oleks eales arvanud, et ma nii vormist välja langen selle aja jooksul. Raske on olla turist – pole enam kõrgustega harjunud ja raske on olla täiskohaga tööl, õhtul lihtsalt nii väsinud, et ei jaksa enam trenni teha. Midagi peab nüüd muutma, edaspidi ma pean ikka paremas vormis olema, et jaksaks turnida sellistes kohtades. Ka seal oli vihm oma töö teinud. Võsa kasvas imeliselt ja osades kohtades oli risti põiki tee peal ees ja seal ju kõik torgib. All olid kivid alla kukkunud ja takistasid teed, lisaks olid järved teistmoodi ja kosed, laiad ja pahisevad, ka seal oli palju vett! Õnneks seal oli puhas vesi. Seega sai ujuda ja vedeleda. Lapsed said lõpmatuseni hüpata, Rasmus käis ja hüppas muidugi ka keelatud kohtadest, aga ma õnneks ei näinud, ma oleks muidu südari saanud. Ilus oli, väga ilus ja mõnus! Üles tulin rekordilised 45 minutit, ikka no üldse ei jaksanud. Aga pärast oli mõnus tunne, kui kõik see “õudus” läbi sai! Ahjaa ja nüüd oli ehituspiire ette pandud, nii et alguses vaatasime, et ei saagi alla. Aga kusagil lõpus oli mingi auk, kust sai üle ronida.
Need järved on ikka jube kaugel! Tee on umbe kasvanud. Orhidee 🥰 Kosed, vihm on väga hästi mõjunud, kosed on päriselt kosed!Palju ilu ja sissepääs on ikka jube kaugel. Meie gäng.
Edasi viis meid tee Marzamemisse õhtusöögile. Ma ei olnud kunagi ennem nii palju autosid parklas näinud, kui seekord. Üle ajas! Ja inimesi! Hordide viisi. Turistid rikuvad ikka kõik ära ja nüüd ju kõik seiklevad ka, vabadus liikuda on taas käes. Õnneks oli mere äärses restoranis kohti ja lasime söögil hea maitsta. Õhtuga võib väga rahule jääda! Ja muide nädal tagasi oli seal George Clooney, lätlased isegi nägid ta autot ja naist. Sellepärast kõik sinna kohale nüüd läksidki 😀
Jätkuvalt imearmas Marzamemi! Sellist rahvamassi ei ole me seal veel kunagi kohanud …
Reedel läksime Caltagironesse. Rasmusel jäi kunagi seal ühes kirikus üks sõrmus meelde, mida ta osta tahaks. Kuna meile Caltarigione meeldib, siis mõtlesime, et läheme siis vaatame üle. Sattus muidugi nüüd nii, et puhkuse kõige soojem ilm oli, autos näitas 40kraadi ära ja linna tahvlik oli 44kraadi. Soe oli küll, aga kas nüüd nii palju, selles me eriti kindlad ei olnud. Kirikus käisime ära, paraku seal seda sõrmust ei olnud. Treppe ei jaksanud vallutada, liiga palav oli selleks, seega istusime kohvikusse ja maiustasime kõige hea paremaga, peamiselt granita, gelato, arancini ja kohvidega.
Trepp on jätkuvalt alles ja linn ise samuti. Kole kuum oli ainult seekord. 23.06
Edasi liikusime lõunarannikule, sinna piirkonda, kuhu Jaak maja tahab osta 😉 Tuul oli korralik ja mõned surfaridki olid merel. Me väga kaua ei pikutanudki, kuna Jaagul läks tuju ära, teise surfafad ja tema ei saa midagi …
Siin rannas käiks ju küll iga päev …
Seiklesime siis edasi ja läksime Avolasse sööma. Enamus kohti olid muidugi kinni, kes see siis enne 19:00 süüa tahab! Õnneks ühe koha leidsime, mis oli lahti ja toidud olid väga väga head ning väga soodsad, mis üllatas, kuna oma olemuselt meenutas väga turistikat. Saime kõhud täis nign kulgesime edasi Augustasse, kus gelatodega maiustasime. See sai ka tehtud!
Vahelduseks imemaitsvaid söögipilte ka 🙂
Laupäeva hommiku olime kodused. Nõmmed läksid tüdrukutega randa ja me liikusime ka päeva peale Cataniasse mere äärde. Saime Flo ja Mariega kokku. Paar tundi olime mere ääres, ujusime ja lobisesime ning siis liikusime edasi bowlingut mängima. Kohutavalt palju inimesi oli, eriti lapsi, peeti sünnipäevi. Alguses oli tunne, et me ei mahugi ära aga õnneks ikka saime raja. Veeretasime kaks mängu ja suundusime õhtusöögile. Flo valis restorani ja väga hea valik oli. Ma ju tahtsin oma mereande ja neid ma ka sain. Teenindus oli väga hea, toidud samuti, hind natuke krõbedam, kuid ei midagi hullu. Kalad ujusid akvaariumis ja sai valida, millist süüa tahad, kõik mereannid olid väga värsked ja oma hinda täiega väärt! Koht tundus olema populaarne, kuna lõpuks oli ukse taga väga korralik järjekord. Täiesti imeline pealelõuna ja õhtu, Flo ning Marie on ikka väga väga toredad inimesed ja mul on nii hea meel, et nad me teele sattusid!
Päev pildis ja öine Catania. 24.06.
Pühapäev oli grillpeo päev. Jaak kutsus töökaaslased Eberti juurde grillima. Või noh tegelikult sai asi alguse sellest, et enamus sellest kambastr läheb sel aastal ära ja lahkujatel ei olnud enam võimalik kusagil pidu teha, sest pool elamist on kokku pakitud ja külalisi enam kutsuda ei saa. Ebert pakkus siis välja, et saab tema juures teha. Seega saigi kaks ühes – lahkujad tähistasid lahkumist ja Jaak pidas lubadust, et on järgmine aasta tagasi ja teeb grilli. Kuid enne grilli oli meil aega ja otsustasime minna koopaid avastama. Esimene oli kohe tee ääres, siis teise pidi ca 1h matkama. Me matkasime muidugi pikemalt, sest ei saanud aru kuidas koopasse sisse saab. Meie õnnetuseks oli koobas putukaid täis ja eriti pikalt me seal uudistada ei saanud. Kuid matk oli seda väärt, milline rada ja kui ilusad vaated! Kui tavaliselt kõik Sitsiilias hilinevad, siis seekord olid kõik õigel ajal kohal! Ma lohutasin Kätlinit kogu aeg, et ohh aega on, aega on, nagunii ei tulda õigekl ajal ja oh imet 90% olid krõpsti õigel ajal kohal. Prantslased muidugi jõudsid hiljem, sest nad küpsetasid meile creppe 😀 Jaagul sattusid ikka megatoredad töökaaslased, kellega klappis ning kellega on edasi suhtlema jäänud. Nojahh, peamiselt küll mina ja naistega, kuid ikkagi. Saime oma isiklikud lätlased ja prantslased 😍
Koopad, imeline vaade teise koopa juurest ja Sitsiilia gäng 🥰
Esmaspäeva tegime linnade päeva. Kulgesime taas lõunasse, seekord kogu kambaga, Kätlin oli meie autos, et Nõmmede auto liiga ülekoormatud ei oleks. Vaatasime üle Noto, Modica ja Ragusa ning edasi suundusime koopamaja ning maha jäetud linna. Need jäid Ragusast koju sõitmise teele ning olid Nõmmede avastus. Väga ägedad kohad olid, mulle väga meeldis. Päev oli pikk ning õhtu veetsime kodus eelmise päeva grillmaterjale ära süües.
KoopamajaMaha jäetud linn ja heinarullid nagu Eestis oleks 😉
Viimane päev … Viimane võimalus Etnale minna. Ilm meid küll ei soosinud, kuid taaskord oli omaette elamus pilvede sees ringi kõndida. Etna otsa me ei länudki, vallutasime parka tasandil olevaid kraatreid. Ja no tõesti, jälle ma pidin iga viie sammu tagant puhkama, kui suurema kraatri otsa ronisime. Me muidugi läksime lühmat teed mööda, mis tähendas peaaegu püstloodis liikumist, kuid ikkagi, ma ei mäleta, et eelmine kord nii raske oleks olnud. Mehed polnud selle otsas käinud, seega neile uus kogemus. Inimesi oli palju. Tahtsin ühte piti teha, kuid inimesed jäid ette, otsustasin, et teen siis teisel pool kraatrit, kuid selleks ajaks laskus meie kohale pilv ja igal pool oli ainult udu, ei mingit vaadet enam 😅 Seekord läks siis nii … Aga tore oli ikkagi, taaskord täiesti uus kogemus!
Seekord udused vaated. 27.06.
Käisime oma lemmikrannas viimast korda peesitamas ja ujumas. Seekord läksime ees pool olevasse tasulisse ossa, selgus, et seal oli 2€ soodsam. Koht oli tore, vesi soe ja ujuda sai kõvasti. Viimane võimalus sel aastal ju ujuda, seega võtsime maksimumi.
Rasmuse kindel soov oli Brucoli rannabaaris viimast õhtusööki süüa, sama koht kus Reena perega käisime. Kuid muutsime selle ümber hoopis kokteilide joomiseks ning viimase õhtusöögi tegime Nõmmede linnas ühes restoranis, kuhu nad ise on tahtnud minna. Brucoli oli jätkuvalt väike ja armas ning baar avatud ning saime oma janud kustutatud ja vaate ära nauditud. Taaskord oli väga tore päev!
Imemaitsvad ja jahutavad kokteilid Ban baris.
Õhtul siirtusime kogu kambaga linna restorani. Sai kõvasti häid mereande nautida ja korralikult üle süüa. Pärast oli ikka väga raske! Ma tahtsin kindlasti ühe cannoli veel lõpetuseks süüa, seega hulkusime veidi linna peal ka ringi ja otsisime, kust saaks, kuid paraku ei müüdud ühtegi. See-eest sai ennast natuke liigutada ja olemine läks paremaks. Saigi kõik, need kaks nädalat läksid nagu lennates! Väga palju uusi kogemusi ja nägemata kohti, palju toredaid inimesi ja veel rohkem soojust, päikest ja merd! No mida veel tahta!
Meie toidud!
Kolmapäeval ärkasime kõik suht vara, väike ärevus oli ju ikkagi sees. Kuna meil oli ära antav pagas startisime varem, et jõuaks kõik ära teha. Algselt plaanisime 2h varem lennujaama minna, lõpuks startisime 2,5h varem, sest olime valmis ja õige otsus oli. Me veetsime tavapärase 30minuti asemel üle 1h lennujaama sõites. Tee peal oli avarii olnud ja maailm seisis. Meil oli bensiini mõned liitrid jäänud, seega mul oli terve tee hirm, et ühel hetkel me enam ei liigu kuna bensiin saab otsa. Õnneks seda ei juhtunud ja jõudsime ikka lennujaama bensiinijaama, aga korralik närvide mäng oli ikkagi. Jaak läks autot ära andma ja meie Rasmusega suundusime pagasi järjekorda, imekombel oli seekord väga kiire teenindus ja me saime 30min kõik tehtud. Sees jäi aega isegi hommikust süüa – mu cannolid, noh, aga need ei olnud head, lennujaama omad ikkagi. Kuid teenindaja onult sain kiita, et mul on nii hea itaalia keel. Pai mulle! Lennuk läks õigel ajal ja saime Riias kõvasti oodata. Ma ei väsi kordamast Riia lennujaam on kallis! Meie õnnetseks lend lükkus, õnneks mitte palju, 50min, kuid ikkagi tüütu. Nüüd juba oli tahtmine koju saada, tagasi tahaks ju ikka rutem saada. Lend sujus kenasti ja lennujaamast tõi takso meid kenasti koju.
Peale cannolide maitses kõik imeliselt ja Mamma Etna saatis meid uhke tossu saatel ära. 28.06.
Tundub, et siin on mingeid seadeid muudetud või midagi, ma olen ennegi pikki postitusi teinud ja palju pilte pannud, kuid nüüd sain esimest korda veateate, et limiit on ületatud. Peaks vist tihedamini, kui kord kuus asju üles kirjutama.
Kui juhile piisavalt palju hädaldada, siis ta halastab ja toob maalt aiast piibelehti.
Veetsin Triinuga toreda õhtupooliku Kopli radadel uidates. Kuna olin ju värskelt seal käinud, siis tutvustasin talle ta kodukanti. Ta ju elab praegu seal. Lobisesime raseduse jutte ja niisama. Õhtu oli vaikne ja ilus, kuid lõpuks kiskus ikkagi jahedaks. Kõik oli ikka sama ilus, kui viimane kord ja mul oli isegi meeles, kuhu ja kuidas minna, ilma Mapsi abita. See on suur saavutus!
Taaskord Kopli radadel. 29.05. Jätkuvalt imeilus!
Tööl oli meil koolitushooaja lõpetamine ja tähistasime seda NokNokis. Paraku oli meid suhteliselt vähe, kuna laeva personal oli tööl. Kuid lõbus ja hariv oli ikkagi. Lisaks sai ju tasuta süüa! Kuna seal on uus menüü, siis oli väga tore seda degusteerida. Minu jaoks oli muidugi enamus asju liiga vürtsikad, aga hästi natuke ikka maitsesin. Igal juhul neile kellele Tai köök meeldib, igal juhul soovitan ja neile kellele ei maitse, ikka tasub minna, saab paluda, et vürtsi nii palju ei pandaks. Mulle maitses kõige rohkem baklažaan, see oli väga hästi tehtud ja mulle on viimasel ajal hakanud sellised hautised meeldima.
Ei ole tablett, hoopis niiske salvrätik, kui kelner selle veega üle kallab. Ja süüa, paju süüa! Need on kõik jagamisvaagnad. 31.05.
1 juuni on rahvusvaheline kleidipäev. Sain seekord sellest osa ja tegime tööl kleidi pilti. Esiteks oli külm ja teiseks oli tuul, aga eks pildid räägivad rohkem, kui tuhat sõna 😀
Me siin üritasime kleidipilti teha! 01.06.
Ma olin juba ammu põnevil, kuna Tallinna bussijaamas leidis aset vanade busside festival, aga mitte see ei olnud põnev, vaid see, et Smilers andis tasuta kontserdi. Tasuta asjad mulle meeldivad ja Smilers meeldib ju ka! Ilm kiskus päeva peale järjest halvemaks ja ma ei olnud üldse enam kindel, et ma minna tahan. Kuid Triin käis peale, tal ju ikkagi viimased võimalused kusagil käia ja midagi teha, seega andsin alla ja vedasin ennast ikkagi kohale. Täitsa tore üritus oli. Vanad bussid olid toredad ja Smilers oli oma vanas headuses. Nad esinesid teistmoodi, kui tavaliselt. Neil olid taustalauljad ning vahepeal tulid pasunapiilud, meenutas 2QuickStarti natuke. Laulud olid ka veidi teise kõlaga, kuna oligi teisiti üles ehitatud. Kuid tore oli ikkagi. Lisaks laulsid nad kohe alguses “Keelatud viljade turg”, juba teist korda! See on väga tore, et nad seda uuesti esitama on hakanud.
Kõige toredam kirjeldus, mis me sealt leidsime 🙂 Ja teised toredad bussid. 02.06.Smilersi bussijaama katusekontsert. 02.06.
Jaagu isa sai 29.05 75-aastaseks. Kuna nad olid sel ajal reisil, siis pidu toimus Hanilas 3 juunil. Jaanus ja Indra olid ka kohal, seega oli meid kohe natuke rohkem. Nagu ikka oli laud lookas ja juttu jätkus kauemaks. Lisaks sai sauna ja ilusat ilma, no ja muidugi sääski ka … Väga tore oli neid üle pika aja näha ja lobiseda.
Palju lilleilu, ning beebikuusekäbid. 03.06.
Meil oli vahepeal naistekas, saime kokku nädala keskel ja Kaidi ettepanekul läksime diskgolfi mängima. Alvar tuli Kaidile järgi ja nagu kiuste läks mul koosolek üle, seega said nad mind natuke aega oodata. Läksime Harku järve äärde mängima ja Alvar võttis oma treeneri ülesannet väga tõsiselt. Kõigepealt tegime soojaks, siis harjutasime harjutusväljakul viskeid ning alles siis läksime rajale. Kaidi muidugi tahtis kohe rajale tormata, kuid kogu eelnev oli hariv ning kasulik. Aga Alvar kasutas juhust, et seekord on rohkem naisi, kes pole rajal käinud nagu mina ja Krissu, siis on hea enne ikka treenida ja soojendust teha, Kaidi lihtsalt pidi ka sellest kõigest osa võtma 😉 Rada oli tasuline 4€ ja lühem, kui teised, 12 rajast koosnes. Mulle see rada meeldis, seal oli palju puid, mis tähendas, et me kõik olime võrdsed või noh naised olid, Alvar suutis puudest mööda saada. Vahepeal läks jahedaks, kuid muidu oli taas imeline ilm ja väga meeleolukas. Sai jutustada, värskes õhus viibida ja natuke sporti teha. Järgmine kord on ranna tennis, ma ei tea, mis see endast kujutab, kuid Kaidi tahab väga minna, seega miks mitte järgi proovida 🙂
Naised discgolfi mängimas. 8.06.
Kodus on samuti areng toimunud. Meil on nüüd diivanilaud, telekaalune kapike ja vannitoa riiul. Vannituppa tekkis äkki kuidagi palju ruumi ja asju riiulile pannes jäi nii palju pinda üle, et mul on nüüd kohe asjade puudus! Kohta kuhu panna on, aga asju ei ole … Kuid ühest kastist saime vähemalt lahti. Kuid loodus tühja kohta ei salli ja juba kolis vannituppa kastist vabanenud kohale trellikast 😀 Vaikselt hakkab kodu ilmet võtma. Kui nüüd vähemalt need kaks köögikapiust ka ette saaks, prügikasti ja sahtlite oma, siis saaks juba külalisi kutsuma hakata!
Uus mööbel, Jaak täitsa ise oma kätega tegi! 10.06.
Rasmusel sai kool läbi! Meie suur plaan ta teise kooli panna, ei õnnestu. Vähemalt on kõik mu järelpärimised on saanud eitava vastuse. Tabasalu kooli otsust veel ootame, aga seal on vabad kohad Meriküla majas, mis asub Murastes ja sinna on meie juurest ikka hiiglama pikk maa ja bussiliikluse loogikast ma ei ole aru saanud. Mingi buss nagu on kahe kooli vahet käima pandud, aga pigem õhtusel ajal, kuid hommikul oleks tavaline liinibuss ja siis peaks maantee äärest ca 1km jala kõndima. Ilusa ilmaga pole ju midagi, aga me elame ikkagi Eestis! Kuid 8 klass sai tal edukalt lõpetatud, ühe neljaga, mis oli eesti keel ja ülejäänud on viied. Teisipäeval, 13.06, oli neil viimane päev ja nad tegid kooli lõpu puhul suppamise ürituse, mis oli Kakumäe rannas. Kuna Jaagul on puhkus, sai ta poisi kohale viia ja Rasmus sai oma supilauda kasutada. Mis tuli igatepidi kasuks, oma laud on ikka oma. Jaak vaeseke muidugi passis terve selle aja rannas, oli küll tuule eest varjus, kuid sai ikkagi külma juurde. Aga Rasmus on tubli ja eks siis paistab, mis järgmine õppeaasta meile toob, praegu keskendume puhkamisele!
Kiitust ja tänu ka! 13.06.
Puhkus, ma olen Sinu jaoks valmis! Sitsiilia, siit me tuleme! Nagu ka Pariisi reis, saabus ka see reis ootamatult. Lisaks muidugi suutis Jaak tõbiseks jääda. Algas nädalavahetusel kurguvaluga ning nüüd on üle läinud nohuks ja kui on nohu, siis on pea paks ja muidu halb olla. Seega tuleb loota, et hommikuks saab inimeseks ning nohu lendamist ei sega. Lennuk läheb meil muidugi varakult 5:45 ja kuna on kolm charterit ja kaks tavaliini, siis võib arvata, et turvakontrollis võib meid ees oodata üks suurem saba. Seega öö tuleb lühike ja reis lennujaama algas ca 3:45. Kuid see-eest oleme juba 10:00 kohal, seega kannatame ära ja magame lennukis 🙂
Kodu, armas kodu! Kindlasti läheme ka oma armsasse kodukülla Baia del Gamberosse 🌞
Püsige terved ja loodetavasti saabub ka Eestisse suvi!
Suvest ma ei räägi, jätkuvalt on ju külm ja öösiti veel öökülmad, siis kus see suvi võiks olla? Hommikuti tööle minnes tunnen mingi hetk, et kindaid oleks vaja … Seda ei saa ju suveks nimetada. Õnneks lubatakse, et tuleb soojus ja piigid 30 kraadi peale, aga me oleme siis ise juba tagasi “kodus” ehk Sitsiilias ja seal on töötav päike ja soojus 🌞
Kevadet otsimas 01.05 ja meil käib hoovis jänku!
Õnneks on vahelduva eduga mõned päevad siiski ka soojad olnud ja kannatanud väljas liikuda ja maal soojust nautida. Mai alguses käisin kodukanti avastamas. Osades uutes majades on juba elanikud sees ja osad on veel ehitusjärgus. Neid maju on siia ikka väga muljetavaldav kogus ehitatud.
Uued majad, sajad linnud ja surfarid. 01.05.
Jõudsin vahepeal Alinaga kohvikusse. Käisime “Kogu pagar ja restos”, see jääb üsna mu kontori lähedale. Alina pidi Balti jaamast tulema ja suur oli mu üllatus, kui ma talle Kultuurikilomeetril Kultuurikatla juures otsa koperdasin. Maps oli ta suutnud ära eksitada. Selgub, et maps ei oska Eestis ka õiget suunda kätte anda. Jalutasime koos kohale ja kohviku osa oli 17:00-ni lahti, seega jäime kohviku poolele ja resto jääb teiseks korraks. Hinnad olid kallimad, kui Pariisis! Mandli croissant maksis 4.50!!! Ulme, mis hinnad! Ma võtsin võiku ja Alina maitses kooki. Lasin endale mingi sinise kohvi teha, nime enam ei mäleta, aga tundus põnev, kuid rohkem ei võta, sest see oli ulmeliselt magus ja lõpuks hakkas vastu. Pärast jalutasime vanalinnas ja otsisime kevadet ning lobisesime maast ning ilmast.
Alinaga kohvikus ja kevadet otsimas. 05.05.
Saime jõuludeks Tallinkist tasuta piletid MyStariga sõitmiseks. Pere leidis, et nemad ei taha tulla, Jaak pärast muidugi hädaldas, et oleks teadnud, et ma Liinaga lähen, siis ta oleks ka ju tahtnud 😀 Tundub, et peab Liina ja Enricoga siis ka ühe tripi veel ette võtma või lihtsalt külaskäigu tegema … Suvi on õnneks veel ees ehk leiab ühise aja 😉 Liina oli nõus tulema laevaga seilama ja veetsime ühe meeleoluka päeva Helsingis. Nagu Pariisi puhul, kus ma eeldasin, et seal on suur soe, siis kordus sama teema ka Helsingiga, no külm oli. Päriselt ka! Liina oli jõudnud juba paksemad riided ära pakkida, mul õnneks oli veel paksem mantel väljas, seega olin soojalt riides, kuid ikkagi. Õnneks ei sadanud ja tuult ka enam ei olnud, seega kannatas ringi jalutada küll. Sõit Helsingisse läks jube kiiresti, meil oli nii palju jutustada, et aeg kadus käest. Kiiresti jõudsime poest ka läbi hüpata, kus vaatasime, mida võiks osta ja juba olimegi kohal. Liina leidis omale peale pikka otsimist armsa väikese rahakoti, neid oli kaks tükki, kuid me ostnud kohe ära, et tagasiteel ostame, siis ei pea tassima. See oli muidugi suur viga, sest tagasi minnes neid enam ei olnud. Õppetund eluks – kui leiad midagi ja see on väike ning ei võta kotis palju ruumi, osta kohe ära! Mulle tundub alati, et Helsingis endas ei ole midagi teha, jaanuaris käisime vaatasime peamised vaatamisväärsused ära ja seekord oli mu pea tühi, et kuhu siis võiks minna. Õnneks oli mu kolleeg kunagi Tallinkis Helsinki suuna tootejuht, seega ta vuristas mulle igasuguseid kohti ette kuhu võiks minna. Teel kesklinna sattusime pargis tänavatoidu festivali peale. Kuid kuna müüjad ja toidud olid Aasiast ning ka nimetused hieroglüüfides, siis ega aru eriti midagi ei saanud, mida müüdi. Õnneks olid kõhud täis ja midagi ei isutanud, seega lihtsalt vaatasime, mida müüakse. Ise veel mõtlesime, et huvitav, kas nende kogukond seal on nii suur, et tasub ära või müüjad oskavad ikkagi ka muud keelt, peale emakeele ja soome keele. Kuna meil midagi vaja ei olnud, siis me ei teagi, mis keeles nad seal ostjatega suhelda oskaks. Patseerisime siis niisama linnas ringi ja kuna ilm oli külm, siis otsustasime moodsasse kunstimuuseumisse näitusele minna. Ega see info meid eriti ei kõnetanud, kuid üks pilt oli brošüüril ilusalt värviline ja väga huvitav, siis otsustasime, et läheme. No ma ei tea, kas me oleme vanaks jäänud või tõesti ulmeliselt kunstikauged, igatahes kolmest näitusest kahest ei saanud me mitte mummigi aru. No vaata, kust nurga alt tahad ja ainult imesta, et mis, kas see ongi tänapäeva kunst?! Üks terve korrus oli pühendatud Tom of Finlandile, kes on maailmakuulus oma gey joonistuste poolelest. Seda kunsti me mõistsime, kuid kui seda on terve korrus ja vahepeal on need suht masohhistlikud, siis tekkis sellest kõigest üks suur üleküllus. Igatahes sealt lahkudes olime me täiesti segaduses, et kuidas see kunst nüüd ikka nii käest ära on läinud, viimast näitust vaatasime küll selliselt, et siin tuleks enne vaatamist tablett keele alla panna, siis saab äkki aru ka, mida öelda tahetakse 😀 Lõpuks vaatasime üle ka kaljukiriku ja oligi juba aeg tagasi jalutada. Üks imetore päev Liinaga veedetud 🥰Laevas tegime restos õhtusöögi ja shoppamise seekord natukene pikemalt.
Hommikusöök, aias, piletita kajakas ja tere tulemast Helsingi! 06.05. Rohelisem, lillelisem ja päikselisem, kui jaanuaris oli 😉 Hotelli ülemisel korrusel on bassein! Päikese paneelidega paadike. Street-food ja näljane kajakas turul. Neid oli seal palju! Natuke huvitavaid maju ka. Sisevaade on Stockmanni kaubamajast, seal on väga hea Pauligi kohvik kõige ülemisel korrusel. Loodusloo muuseum ja jõulud ei ole enam kaugel! 😀 Kunstisaalis, kunstisaalis … Kaljukirik. Ilus vaade sadamale.
11 mail käisime töökaaslastega taas laternamatkadel. Eelmine kord pressisin välja Kopli matka ja sinna me ka läksime. Paraku ei tulnud töölt 30 inimest kokku, seega võtsin Rasmuse ka kaasa. See oli hea otsus, vaatamata sellele, et ta alguses kõvasti protestis ja tulla ei tahtnud, jäi ta lõpuks väga rahule. Meid viidi kohtadesse, kuhu niisama ei satu ning kogu see ajalugu ja info sinna juurde oli väga huvitav ja hariv. Alustasime oma ringkäiku Kopli pargi juurest, liikusime Sitsi tänavale, imetlesime natuke arhitektuuri ning seejärel liikusime edasi vabriku aladele. Leidsime ühe künka, mis kunagi oli olnud prügimägi ning käisime ka garaaži kompleksis. Kodutuid ei näinud ja osad garaažid olid väga uhked. Müügi hinnad algavad seal 2000€-st. Päris hull hind! Edasi sattusime Neeme tänavale, kust sai randa. Väga ilus rand oli, küll kivine aga mõnusasti lahesopis ja natuke varjus. Kopli liinid on ju korda tehtud, aga ma ei ole sinna üldse sattunud ja kui imeliselt ilus seal oli! Mustad majad on täiesti uued ja teises stiilis, valged, kollased ja rohelised on taastatud, valged on 100% vanade koopia. Kuna Kopli liinide müük ei sujunud, siis ainus kriteerium, mis lõpuks alles jäi oli, kivimunatee taastamine. Üks poolik maja on veel alles ja 2021 aastal saadi sealt viimane elanik välja, kes oli olnud pensionär ja oli turvameest tulistanud. See kõik juhtus ju suht hiljuti! Lisaks oli üks põletatud maja ka, mis oli kunagi politseimaja olnud. Peamiselt on Kopli liini maju põlema pannud noored poisid … Edasi sattusime Põhjala tehakse aladele, kus nüüd on mitu söögikohta ja Karjase sai pagarikoda, mis pidi ülimalt popp olema! Ma polnud seal kunagi käinud ja vahtisin ainult suu ammuli, et kuhu ma sattunud olen! Ca 2,5h tatsasime ringi ning oli väga huvitav! Igal juhul soovitan seda kanti avastama minna, seal oli väga lahe!
Igaühel oma auk, kust läbi pugeda 😉 Prügimäest on saanud ilusa vaatega mägi. 11.05.Punane vaip viib kohale, prügimägi oli ka tekitatud ja garaažid, mis maksvad ikka ulmelt palju!Ägedad sildid Neeme tänaval ja lõpus on imeline rand! Looduse ilu, Kopli liinid ja veel Neeme tänava lõpus olnud randa. Uue näoga Kopli liinid ja raudtee igavikku … Viimased jäänukid …Põhjala tehase aladel.
Vanaemaga oli vahepeal väga halvasti. Tädi oli pansionaadis, kui vanaema valu kurtma hakkas ja tädi kutsus talle kiirabi. Vanaema näitajad olid kõik väga halvad ja ta viisi kohe operatsioonile. Tal on palju aastaid song ja mingi kasvaja ka olnud, kuid vanuse tõttu teda pole opereeritud. Seekord lõigati tal siis kõik, mis andis ära lõigata, ära. Põletiku näitaja ei langenud ja arvati, et tal on soolte halvatus. Dr. Google andis teada, et vanadele inimestele on see fataalne … Kas nüüd ongi kõik? Käisin Pillega laupäeval 13.05 vanaema haiglas vaatamas. Viisin talle oma villased sokid, ta hirmsasti kurtis külma üle. Laupäeval oli ta täitsa adekvaatne, oli küll saja vooliku küljes ja võrdlemisi hädine, kuid suhtles ja tundis meid ära. Nutsin natuke ja jätsin mõttes temaga hüvasti. Pühapäeval kutsusin ema linna, et ta ka vanaema ära näeks, kes teab, kauaks teda on. Sel päeval oli vanaemal tunduvalt halvem. Ta oli väga väsinud ja ei jaksanud meiega eriti rääkida. Nüüd oli küll tunne, et on kõik … Pärast sõitsime maale, grillisime ja tähistasime emadepäeva. Arutasime Pillega kõik läbi, keda matustele kutsume ja kus võiks peied teha. Pille sai esmapäeval arstiga rääkida ja selgus, et vanaemal on pooled organid, kas kärbumas või lihtsalt osalise funktsionaalsusega, südant hoitakse rohtudega õiges rütmis ja üleüldse on tegemist vana inimesega, nagu me ise ei teaks, ikkagi 94 aastat vana ju! Arst andis küll lootust, et saavad soolestiku tööle, et muutis raviplaani ja tulevik paistab helge kõige selle kõrval. Teisipäeval sai Pille haiglast kõne, et tulge viige vanaema pansionaati tagasi, ta on terve. Sööb, joob ise ja soolestik käib läbi … Emmm, möh?! Õhtul tegi Pille videokõne ja tõepoolest memm istus voodi serval ja lürpis suppi süüa! Kas tõesti on see, seesama vanaema, keda me pühapäeval juba matsime?! Tõesti, tädipoja prohvetlikud sõnad, et vanaema on nagu fööniks, kes alati tuhast tõuseb, läksid täide. e muidugi oleme pigem arvamusel, et keemiatööstus on väga heal järjel … Igatahes on vanaema tagasi pansionaadis, tervis on nii ja naa ning Pille käib teda praktiliselt iga päev ühe söögikorra ajal vaatamas, et ta midagi sööks ka. Isu tal enam ei ole, kuid see eest joob hoolega Värskat, et mingidki mineraalid kätte saaks. Viimastel päevadel on mõistus ka tõrkuma hakanud, ta ei saa enam aru, kus ta on ja miks tea seal on ning miks teda koju ei viida …
Kevadine lilleilu ja taandunud meri. Lihtsalt nii kodune ja ilus 🥰 14.05. Ainus tõesti soe päev, kus sai natuke isegi päikest ihu peale lasta. Veel lilleilu ja kadakast jänes!
Pulma-aastapäeva tähistasin maijooksuga. Ma pole seal viimased neli aastat käinud, seega oli väga põnev üle mitme aasta taas minna. Tegelikult sai Tallinki kaudu tasuta regada ja jooksu t-särgi ja mul on kõikidest ettevõtetest mingi spordiese, seega muidugi regasin ennast ära, et ka Tallinki jooksusärk saada 😉 Ilm oli ilus, veidi jaheda tuulega, kuid kannatas ära. Kuna ma pole 3 aastat jooksnud, siis ma ei kujutanud ette, kuidas ma selle vastu pean. Nüüdseks on rada 10km pikk, kunagi algas 5km, siis nagu ei olnudki midagi. Üllatavalt tubli olin, sain alla tunni ajaga hakkama! Võin enda üle uhke olla!
Jooksupeo lõpetas Taukar ja Marit ning Annika (kolleegid Tallinkist) olid tantsuhoos 😉Tallinki naised, kõik on veel värskete nägudega enne jooksu.
Triin ootab beebit! Juunis peaks sündima, üks tähtaeg oli 7.06, see pandi hiljem, mingi 3D uuringu järgi aga esialgne on 14.06. Seega kohe kohe peaks me pere ühe liikme võrra rikkamaks saama. Triinu sõbrannad organiseerisid beebipeo ja me Pillega olime ka kutsutud. Algne plaan oli see pidada ühe neiu juures Tiskres, mul siit üle tee põllu peal elab. Peole eelneval päeval saatis ta sõnumi, et on koroonas. No mängisime siis koha ümber ja läksime Ihasallu. Meil oli kaval plaan välja mõeldud, kuidas Triin maale meelitada, kuid see ei õnnestunud eriti hästi. Triin lihtsalt ei tahtnud maale sõita, kuigi Põlva sugulane teda korduvalt meelitas. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui Pille helistas ja käskis tal maale sõita! Kui ta lõpuks kohale jõudis, siis läks kõik juba sujuvamalt edasi, kuid rase on ikka rase, pea laiali otsas ja fookus hoopis mujal või pole üldse mingit fookust 😀 Igatahes kooviibimine oli tore, sai palju naerda ning toredaid pilte teha. Me jäime rahule ja tundub, et Triinule ka meeldis! Igatahes suutsime teda üllatada, ta enam ei arvanud, et midagi tehakse ja ta oli kuni Pille kõneni suht teadmatuses. Igatahes kerget sünnitust!
Värvi järgi juba aimate, mis soost laps peaks sündima 😉 21.05.
Esmaspäeval sain üle pika aja Grete ja Kairiga kokku. Grete on nüüd tagasi kodumaal ja oli ka juba viimane aeg ta reisimuljeid kuulata. Lisaks oli meil niisama juttu oioi kui palju. Käisime Tartu mnt Fale majas Argentiina restoranis. Ma polnud seal kandis peale remonti käinud ja seal on väga äge aatrium ehitatud! Söögid olid muidugi imemaitsvad ning teenindus väga hea! Tee pealt leidsin sirelid, milline lummav lõhn ja kui ilusad! Sitsiilias igatsesin kahte lille – sirelit ja maikekellukest, mõlemaid peamiselt oma lõhna pärast 🙂
Head toidud, ilus aatrium ning imeliselt lõhnavad sirelid! 22.05.
Sattusin ühel kaunil kevadpäeval Helsingisse. Nimelt oli meil uue konverentsimenüü tutvustus ja pressisin ennast sellele kaasa. Üritus toimus Silja laeva peal, seega sai ühest sadamast teise jalutada. Muidugi sel hetkel hakkas kergelt tibutama, kui meil oli vaja kõndida. Degustatsioon oli muidugi suurepärane – toit oli imemaitsev ja tore oli Helsingi kontori kolleegidega üle pika aja suhelda. Pärast tehti laevas väike ekskursioon grupi teenuste osas. Kogu jutt oli küll soome keeles aga natuke ikka sain aru, mida räägiti. Õnneks oli laevani veel aega ja võtsin viimast. Jalutasin natuke turul ringi ja ostsin lapsele kärbsepiitsa! Vaatasin seda juba Liinaga käies, kuid siis ei ostnud ära, nüüd on olemas. Laps saab rahulikult oma putukaid taga ajada 😀 Istusin pargis ja lugesin raamatut ning jalutasin vaikselt tagasi sadamasse. Loomulikult sain 200m enne sadamasse jõudmist vihma kaela … Ei olnud meeldiv, aga õnneks ma ei saanud seda totaalset padukat, mille teised kolleegid kaela said. Kuid reis oli ikkagi tore!
Palju head söögikraami! Kajakas oli ikka alles, ei see ei ole kummist, vaid ikka päris 😀 Pargis oli ilus lilledes puu! 25.05.
Vahepeal oli meil iga-aastane garaažipidu, mis meil mõned aastad on vahele jäänud ja koroona mängis ka vahepeal vingerpussi selle peoga. Aga sel aastal saime taas kokku ja oli üllatavalt vahva. Teemaks oli vana arm ei roosteta ja sai fantaasia lendu lasta. Ma panin EMT-iga seotud riided selga, see oli mu tõeline töö arm. Õhtu lendas linnutiivul ja Neeme oli väga laheda viktoriini meile teinud. Tegime seda julgelt kolm tundi ja ootamatult saigi kell üle kesköö. Koju hakkasime alles 2:00 paiku liikuma, seega oli üllatavalt pikk ja lõbus pidu!
Pidu, pidu! 27.05.
Nüüd teatas mu armastusväärne lehekülg, et piltide mahud on täis, seega tuleb mul teha vol2 postitus vahepeal juhtunud sündmuste kohta. Püsige terved ja peagi jätkub …
Sünnipäeva hommikut tähistasin Baltic Queenil. Sattus kuidagi nii, et olin tööreisil ja tulin täpselt neljapäeva hommikul tagasi koju. Teisipäeva õhtul läksime Stockholmi, olin koos ühe kolleegiga ja laevalt leidsime kaks tükki veel lisaks. Kuna laeval oli tudengite (Erasmus) erikruiis, siis tavapärast programmi ei olnud ja Aleksandra restoran oli ürituse läbiviijatele broneeritud. Mul oli hirmus suur pliinide isu, sealt saab, aga eks siis tuli järgmisel õhtul proovima minna. Ma tegelikult oleksin tahtnud buffeesse minna, kuna uus menüü on, aga arvasime, et tudengid on buffee hõivanud ja seal on kitsas. Pärast muidugi selgus, et see oli täiesti tühi olnud, ei tea millest need tudengid siis toitusid … Lisaks tuli Eestist peale mitu noortegruppi, aga kuna laeval midagi teha polnud, siis olid pigem kajutipeod ja laev ise suht korralikus seisus. Minu kajuti juures oli kõik väga rahulik, kolleegidel oli peokajut täpselt üle ukse. Kuna järgmine päev tõotas tulla pikk ja raske, läksime suht vara magama, kuigi mõned sünnipäeva eel-eelõhtu kokteilid ikka tegime ja lobisesime ka, kuid enne keskööd saime ikka kajutisse ära.
Päikeseloojang Eestist minnes … 18.04.
Kontoris oligi pikk ja raske päev, öö oli olnud natuke rahutu, kuid õnneks oli meri rahulik ning õhtuks oli väsimus suur. Jõudsin natuke magada, enne kui poodlema ja sööma suundusin. Kuna kolleeg oli teistel koosolekutel ja toimetas laeval asjalikult ringi, siis õnnestus mul üksi sööma minna. Õnneks olo Aleksandras ruumi ja sain oma pliinid! Võtsin raamatu kaasa ja sain isegi natuke lugeda, kui märkasin taas kolleege, kelle enda lauda kutsusin. Ja intensiivne õhtu jätkus. Mul oli muidu väga hea plaan, et söön ära, siis lähen pildistan saarte vahel päikeseloojangut ja siis lähen showd vaatama, see ka muutus ja mu kunagine kooliõde Kristin Pukka lavastas selle, seega ma tahtsin seda kindlasti näha. Asi lõppes hoopis sellega, et tormasime kiirelt poodidesse, et enne sulgemist kraam ära osta. Iseenesest oli hea, et ma neid nägin, sest sain väga palju asjalikku töö juttu ära rääkida ning arutada, mida tööl eriti teha ei õnnestu. Hiljem läksin laevale tagasi kondama, sest tahtsin ikkagi show ära näha. Sain kokku meie meelelahutuse osakonna töötajatega ja kulgesin nendega mööda laeva ringi ning lõpuks 1:30 paiku teatasin, et lähen ikkagi magama ära, et järgmisel päeval ehk oma sünnipäeval, natukenegi värske välja näha. Lisaks sain muidugi riielda, et ma varem showbaaris ei olnud, et mu nimi oli välja hõigatud. Aga kõik tegid nägu, et midagi ei juhtu ja mu sünnipäevast ei tea tea keegi midagi, siis ma ei hakanud minema, kuigi ma olin terve õhtu tuututanud, et mul on järgmine päev sünnipäev. Queenil on kombeks, et kui on sünnipäev olnud või kohe tulemas, siis saab infosse nime öelda ja see inimene kutsutakse lavale. Lauldakse kolmes keeles sünnipäevalaulu ja antakse pudel kihisevat kingiks+klaas ka pihku. Noh, seekord läks siis sedapidi … Aga tööl oli tore, täielikult sünnipäeva tähe all, asjalik eriti ei olnud. Liina ja Alina käisid ka läbi, see oli tore. Pille tuli ka ning Rasmus saabus samuti, sest õhtul läksime perega välja sööma. Sain palju ilusaid lilli, kallistusi ja kingitusi! Imetore päev oli, üle mitme aasta oli taas hea inimeste keskel olla, mulle kallid meeldivad, seega neid sai kohe mõnuga nautida!
Päikesetõus … Selgus, et meil antakse ka alkoholivaba mulli hommikusöögi kõrvale. Stockholmi kontoris on magamistuba!!! Ma peaks vist sinna tööle minema … Ning Queeni õde sõidab ka Rootsi. 19.04. Age fotokas teeb minust jätkuvalt väga ilusaid pilte! Lilleilu ja kingitused. 20.04.
Ja äkki oligi käes aeg sõita Pariisi! Ma ei olnud üldse valmis … See reisi pidi kaugel, kaugel alles olema … Jah, ma olin vahepeal ostnud igasuguseid pileteid, et sisse saada ja järjekordi vältida, kuid ikkagi saabus reis ootamatult. Kõige hirmutavam oli muidugi see, et mul oli reedel hullumeelne peavalu, mul ei ole sellist peavalu juba aastaid olnud! Mitte kuidagi ei olnud hea olla ja juba hirmuga mõtlesin, et reis lendab vastu taevast. Kuna Jaak aeg ajalt võitleb migreenihoogudega, siis ta andis mulle paar soovitust, kuidas ennast sättida, et natukenegi magada saaks, sest tabletid ei aidanud. Tukkusin tugitoolis mõned tunnid ja peavalu andis õnneks järgi. Pakkisin natuke asju ja kobisin magama ära, nüüd kannatas juba pikali asendis ka olla. Õnneks läks lennuk päeval, seega oli mul hommikul aega veel pakkida ja asju läbi mõelda. Rasmus ei olnud minekust üldse vaimustunud ja lennujaamas veel uuris, kas me ikka peame minema 😀 No kui me juba nii kaugele olime jõudnud siis jah, me läheme. Läksime läbi Varssavi, kuna Air Balticuga, mis küll otse sõidab, oli piletid kokku ca 150€ kallimad, seega otsustasin LOT-i kasuks. Ja minu suureks üllatuseks pakkus LOT lennukis kõigile süüa. Saiakese, tee/kohvi/vee ja väikese energiampsu ka lisaks. Ma olin väga üllatunud, sest niipalju kui ma lennanud olen, on kõik lennufirmad niisama kraami jagamisest loobunud. Tunnustus LOT-ile, et nad seda jätkuvalt teevad!
Kõik tahavad Pariisi, päike pealpool pilvi ja Prantsusmaa kohal. 22.04.
Pariisi lennujaamast transporti linna uurides selgus, et rongitee lennujaama juures on remondis ja peab sõitma asendusbussidega lähimasse jaama, kus saab ümber istuda. Ühtlasi sõidab ka shuttle liin lennujaama ja Pariisi kesklinna vahet, et sellega saab ka minna. Kuna need asendusbussid sõitsid kord tunnis ja me oleks ca 1,5h ootama pidanud, otsustasin shuttle kasuks, sest need pidid sõitma iga 10-20minuti tagant. Peatuse leidsime kenasti üles ja saime piletid ka kätte, kuigi PIN kood läks mul meelest ära ja hetkeks saabus paanika. Kirusin viipemakseid, kuid lõpuks tuli õige kood ikka meelde. Päris suur jama oleks olnud, kui kohe esimese asjana kaart ära blokeeritakse … Nojaaa, siis meie seiklus alles algas. Esiteks tuli see buss ca 40min pärast, meie peatuses oli juba üsna palju inimesi ja peale mahtus heal juhul 6tk. Emmm, head reklaami teevad! Kuna terminal1 on kõige viimane, kuhu see buss jõuab, siis arvata võib, et see on rahvast täis. Otsustasime, et jääme siiski uut ootama, sest piletid on ju ostetud ja kui hakata selle asendusbussi peale minema, siis kes teab, kas sinnagi mahub. Ootasime siis järgmised 45min ja see buss sõitis lihtsalt mööda ja tuututas, et ta on rahvast täis. Nojahh, mis siis ikka, marssisime taksopeatusesse. Olin enne Boldist vaadanud, et meie öömajja olid hinnad 41€ kuni 100+ välja. Enne, kui taksosse istusime leppisime hinna kokku ja onu viis meid 55€ eest kohale. Bussipiletid summas 32.80 läksid raisku … Eks ma pidin siis kah oma kooliraha maksma, mis seal ikka … Sõit kestis ca 1h ja vahepeal jõudis pimedaks minna. Olime juba 18:45 maandunud, kuid taksosse istusime alles 20:30, seega saimegi oma 1,5h tundi seal ära passida.
Öömaja kõrval olev park ja lähiümbrus. 22.04.
Rasmusel oli jätkuvalt halb tuju, talle ei meeldi, kui me peame suurlinnades ühistranspordiga sõitma ja eriti veel maal all, kus täpselt ei saa aru, kus asud, siis seiklus lennujaamas teda ei rõõmustanud, vaid tegi tuju veel kehvemaks. Lõppkokkuvõtteks läks kõik muidugi hästi, taksojuht, kes oli muidugi must nagu öö ja rääkis ainult prantsuse keelt, viis meid ilusasti otse öömaja ukse ette. Öömaja oli meil ca 5min Louvrest, seega praktiliselt kesklinnas. Taksoga teel sinna nägime me väga palju musta nahavärviga inimesi, kodutuid, kerjuseid ja väga-väga-väga palju autosid! Ca 34km teed läbisime 1h, millest viimased 5km ca 3omin. Ebareaalne, kui aeglane on kesklinna liiklus. Isegi Catanias ja Taorminas liikus asi kiiremini… Aga Pariis on Pariis … Öömaja oli meil muidugi väga, suisa üliväga lihtne ja väga väike ning väga väsinud ja veidi räpane… Rasmus sai uuesti šoki ja oli kohe nõus tagasi lendama 😀 Lohutasin, et käime siin ju ainult magamas ja selleks ju ruumi on, voodi oli lai ja suhteliselt mugav. Vedasin ta uuesti välja, et jõuaksime veel toidupoodi, mis 22:00 lahti oli, et midagi hamba alla haarata. Kuna ta oli endast nii väljas, siis tal isu millegi järgi ei olnud. Natuke ikka midagi saime ja õhtul käskisin tal veidi süüa ka. Öömaja lähedal oli park, kus oli väga palju noori – jällegi 80% mustad ning mõned telgid. Tänaval olid restoranid ja baarid lahti, seega kostis lärm meile poole ööni tuppa, kuigi olime neljandal korrusel. Lisaks otsustas hommikupoole keegi huilgama hakata, seega mu uni oli suhteliselt rahutu. Kuid Rasmus magas see-eest väga hästi ja ma pidin teda üles ajama, sest pühapäev oli meil kõige tihedam päev, kus asjad olid kellaaja peale planeeritud/broneeritud.
Tuba nägi välja siis selline – väga arhailine, kuid vaated see-eest olid imelised, kui aknast välja upitasid 😉
Rasmus oli öösel juba ära unustanud, et me vahepeal Pariisi jõudsime 😀 Arvas, et see kõik oli üks kole õudusunenägu olnud. Paraku see nii ei olnud ja meie seiklus Pariisis võis alata. Kuna pühapäeval on enamus kohti kinni, siis kõigepealt läksime otsima kohvikut, mis lahti oleks. Google Mapsi järgi pidi üks meie lähedal avatud olema, kuid selgus, et see ikkagi oli kinni. Õnneks paar maja edasi oli üks armas kohvik lahti ning saime oma ccappuccinod ja croissandid kätte. Kohv eriti hea ei olnud, kuid croissant ja õunasaiake maitsesid jumalikult! Kohvi hinda ma ei mäleta aga croissant oli 1.20€, mis on superodav!
Inimtühi tänav, täiesti ebatavaline vaatepilt, kuid pühapäeva hommikuti arvatavasti tavapärane… 23.04
Ilm otsustas ka meile oma naiseliku palet näidata ehk oli väga tujukas. Vihmane, pilves, vahepeal natuke päikest ja sooja kõigest 15 kraadi ümber. Mu mäletamist mööda oli Pariisis aprilli lõpus juba 20 kraadi ja päike. Kuid tundub, et just meie seal oleku ajal pandi meid proovile, sest enne ja peale meid oli jälle päikseline ilm ja 18-20 kraadi sooja. Vähemalt oli kõik roheline! Puud olid lehtes, tulbid enamuses ära õitsenud, kastanipuud õites ning osad roosid juba lahti. Seega rohelust ja lilleilu oli kõvasti ning see vähemalt lohutas ja tegi tuju natuke paremaks.
Õiteilu ja tuvid puuoksal …
Edasi kulgesime Sainte-Chapelle´i vitraaze vaatama. Eelmine kord jäi seal käimata, sest pikk järjekord oli. Me võtsime piletid kella 9:30 ja kohale jõudes oli kahes reas väga pikk järjekord. Katedraal läks 9:00 lahti ja me jõudsime umbes 9:10 kohale. Loogika võis neil ju hea olla, et on kolm järjekorda esimeses on täistundideks broneeritud ajad, teised pooltundideks ja kolmas ilma piletita kliendid. Kella 10:00 broneeringu omad olid ka juba kohal ja kuna enamus jäid esimesse sabasse seisma, siis see sai kõige ennem sisse. Saime ca25min oodata, vahepeal sadas paar sahmakat vihma ka, kuid lõpuks saime sisse. Taas turvakontroll ning siis vitraaže imetlema. Vaatasin ja mõtlesin, et kas päriselt need vitraažid ongi need maailmakuulsad ja maksin sellist raha, et seda näha?! Rasmus sai õnneks tasuta sisse ja minu pilet oli 16€. Aga ikkagi ma olin väga pettunud. Pildistasin seal ja kondasime ringi ja ma hakkasin juba ära minema, kui Rasmus ütles, et siit tuleb üles minna. Natuke keerdtreppi ja volia! Milline ilu! Tõeline vitraažide mäng! Tuletas mulle meelde Sixtuse kabelit, kus oli palju inimesi koos ja kõik vahivad üles, erinevus oli selles, et Sainte-Chapelle´s vaadati aknaid, mitte lage ning lubati pildistada. Vaatasime seal ringi, istusime natuke ning kuivasime, enne kui edasi liikvele läksime. Olin väga rahul, et me Catania Decathlonist meile purjetajate tuulekad saime – väga hästi pidasid tuult ja vihma!
Sainte-Chapelle esimese korruse vitraažid ja sambad, palju ilu ning ära kõnnitud põrand ja järjekord, kui me lahkusime.
Edasi liikusime Pont des Arts sillale, ehitatud 1804a ning vanasti oli see esimene sild kuhu hakkasid armastajad lukke panema. Osaliselt oli sild remondis, kuid üle sai kõndida ja vana silla hõngu tunda. Osad lukud olid alles ka. Lisaks olid seal ka mustlased, kes tumma mängisid ja paberile allkirju kogusid nagu Eestiski ja siis kui allkirja annad, küsitakse kohe 5€. Käskisin Rasmusel silmsidet vältida ja vedasin teda kiiruga neist mööda. Seejärel me muidugi arutasime mustlaste teemal, et kes nad on ja kust nad tulevad … Tundus, et Seini jões toimusid ka mingid puhastustööd, nägime mitmes kohas tuukreid toimetamas.
Seini äärest leiud ja vana sild. Hoolega vaadates leiate sukelduja ka hulpimas.
Linnas hulkudes viis meid tee iga kord Louvrest mööda ja saime vaadata, kui palju inimesi seal oli. Pühapäeval oli ulmeline järjekord, ikka nagu mitusada meetrit pikk vähemalt, vinkles ja vonkles platsi peal. Hea, et meil oli seal juba käidud! Esmaspäeval oli ka palju inimesi, kuid pigem platsil hulkumas ja pilte tegemas, järjekorda praktiliselt ei olnudki ning teisipäeval polnud üldse enam inimesi. Jaak muidugi piltide pealt vaatas, et on ju ikka küll, kuid võrreldes eelnevate päevadega oli ikka tühjus.
Pühapäevane Louvre järjekord.Esmaspäev, päris palju inimesi ja teisipäev, kus valitseb rahu ja vaikus.
Vaatasime üle ka ühe kõige populaarseima ning kallima kohviku Café de Flore. Seal oli ka loomulikult järjekord, pakkusin Rasmusele, et kas ta tahaks 8€ teed jooma minna aga ta leidis, et pole mõtet. Tegime siis mõned pildid ja liikusime tagasi keskuse poole.
Kohalikud leiud ning kõige populaarsem kohvik Pariisis.
Jalutasime Luxembourgi aias ja seekord oli kõik roheline ja õites, lihtsalt imeilus! Ja hommikul kella lisaks veel ka 11:00 täiesti tühi. Vaatasime üle ka nende Rooma teatri areeni, sellest ei olnud just eriti midagi järgi jäänud ja oli suht õnnetu aga noh, meil oli vaja aega parajaks teha ning see oli üks vaatamisväärsustest …
Palju lilleilu! See teeb alati meele rõõmsaks ning tuju heaks. Toredad leiud Rooma amfiteatri teelt ning teater ise …
Mõni aeg tagasi oli Pariisis prügivedajate streik ja ma ei tea, kas sellest ajast või oli uus hunnik kokku tassitud, igatahes oli ühes ülimalt populaarses turistide tänaval suur prügihunnik. Järgmiseks päevaks oli see küll kadunud, aga sel hetkel oli see suht suur ja kole.
Prügihunnik populaarses käimiskohas.
Lõunat sõime oma crepi söögikohas, mille eelmine kord leidsime. Kui eelmine kord olid tööl puhtad vene mašad, siis seekord olid kohalikud, oli juba nagu täitsa päris ning crepid maitsesid jätkuvalt imeliselt!
Meie lemmik crepperia ja ka üks populaarne kohvik Odette, mille väline fassaad on vaatamisväärsus.
Edasi liikusime kuulsaima raamatupoe juurde, Shakespeare and Company, mis on 1951 aastast avatud ja kus müüakse inglise keelseid raamatuid. Sees pilte ei lubatud teha aga tegemist oli üliarmsa väikese läbi kahe korruse oleva raamatupoega. Paksult raamatuid täis ja teisel korrusel oli ka diivanitega lugemisnurk. Rahvast oli muidugi palju, järjekord oli ukse taga ja sees käis ka kõva sebimine. Rasmus valis endale kaks klassikut- Frankenstein ja Moby Dick. Kassas saime templid ka raamatusse ning müüja ütles, et Moby Dick on tema lemmikraamat. Loodetavasti Rasmusele ka see siis meeldib. Minu jaoks muidugi väga huvitav valik aga ta leidis, et tal võiks olla mõned klassikud, mida pole enne lugenud. Viisime raamatud öömajja ning liikusime siis edasi katakombidesse.
Esimest korda elus seisin raamatupoodi sisse saamiseks järjekorras!
Jõudsime katakombidesse varem kohale, kuna juba olime õppinud, et kõikjal on järjekorrad ja kui tahad õiges ajavahemikus sisse saada, siis tuleb varakult platsis olla. Teekond sinna oli suht pikk, 3,5km, seega saime korralikult jalutada. Õnneks oli piirkond normaalne ja eriti palju musti ega kahtlast kontingenti ei olnud. Kuna oli pilves ja vihmane ilm, siis kohalikud väljas ei liikunud ja turistid seal piirkonnas ei olnud seega olid tänavad suhteliselt tühjad ja mõnus oli kulgeda. Katakombid olid väga sügaval maa all, kuhu viis ja pärast tõi välja ka keerdtrepp, mul hakkas lõpuks juba pea ringi käima, see oli ikka lõputu! Katakombid ise olid Rasmuse jaoks natuke pettumus, tal olid suuremad ootused. Kuulas audiogiidi ja sai natuke teadmist juurde. Mul oli suht kõhe nende luude vahel ringi liikuda, kuid turistide jaoks oli väga vinge asi kokku pandud. Ühes kohas oli selline ümmargune tünni moodi kujund kokku ehitatud ja see oli keset ümmargust ruumi, kus peetakse ka kontserte. Selles osas on muidugi huvitav, et miks ma tahaks maa alla luude vahele kontserdile minna … Eks see kindlasti omamoodi elamus oleks, kuid ma küll ei läheks.
Katakombid kogu oma hiilguses!
Tagasitee oli pikem, kuna lõpp oli ca 1km eemal. Vahepeal hakkas jälle sadama, kuid just sel hetkel sattusime ühe kohviku juurde, kuhu sisse hüppasime ja natuke maiustasime. Huvitav on see, et meil ei läinud Pariisis olles üldse kõht tühjaks. Pidi endale meelde tuletama, et tuleks sööma minna. Ka Rasmusel ei olnud nälga. See on ülimalt veider, Eestis olles on mul KOGU AEG kõht tühi ja tahaks hirmsasti midagi nosida. Isegi mitte enam niiväga magusat vaid lihtsalt ükskõik mida – andke ainult ette, ma nosiksin. Kuid seekord reisil olles, no tõesti, me oleks vist ilma söögita ka selle vastu pidanud, kuigi liikumist oli ju tavapärasest kordades rohkem. Ainus asi mille järi janutas oli vesi ja seda me usinasti tarbisime. Pudelivee hinnad olid ka seinast seina, esimesel õhtul öömaja lähistelt ostes oli 1,5l vesi 82senti ja seal katakombide kandis oli 2l vesi 28senti, ma olin väga segaduses aga tundub, et pudelivee hinnad on sarnased Sitsiiliaga. Liikusime tagasi öömajja ning puhkasime natuke. Õhtul oli vaja sama pikk teekond uuesti ette võtta ja minna Pariisi öist vaadet nautima.
Leiud tagasiteel ning energiaamps kohvikus. Mingi pikk imelik laevuke sõitis ja see värviline tädi on ühe kuulsaima brändipoe osa, nimelt maalib ta Louis Vuitton kaubamajale värvitäppe.
Meil oli mõte, et enne vaate imetlemist läheme teeme õhtusöögi. Kui oli aeg välja suunduda, hakkas sadama. Otsustasime, et näksime eelmisel päeval poest ostetud kraami ning me ei läinud vihma kätte seiklema. Mul olid piletid ostetud 20:30-ks, kuna päikeseloojangu ajaks näitas telefon 20:50, et siis näeme selle ka ära. Tour Montparnasse on see koht, kus see vaateplatvorm on ja see asub 56 korrusel. Sisse saab sellel ajal, mis ajaks pileti ostsid ja võid üleval olla niikaua, kui tahad. Saime taas ca 40 minutit siblida ja jõudsimegi õnnelikult kohale. Järjekorda polnudki! Maja ees olid inimesed küll, kuid mitte järjekorras. Läksime üles ja hakkasime pimedust ootama. Sel hetkel kui jõudsime oli linna kohal totaalne udu, siis vahepeal sadas vihma ja päikese loojangu ajaks lõi silmapiiri selgeks. Seega saime ilusad päikeseloojangu ning pimeduse vaated ning pildid kätte. Öine Pariis on imeline! Lihtsalt fantastiline! Juhul, kui mul peaks tulevikus palju raha olema ja kõik muud kohad on läbi käidud, siis ma olen nõus sinna tagasi minema. Ööbin rõduga toas, kust avaneb vaade Eiffelile ning Seinile. Loen oma raamatut ja nosin oma croissante, limpsin teed või kokteili ning imetlen päevast või siis õhtust tuledesäras Pariisi. Olime seal üle tunni aja, vaatasime vaateid iga võimaliku nurga alt, sõime kohvikus väikesed ampsud ja ootasime pimedust. See aken, kust on Eiffel näha, seal inimesed olid ninapidi vastu akent ja telefonid olid ääre peale ritta seatud. Aken oli hingamisest juba uduseks tõmmanud ning mingid vaated olidki udused 😀 Aga ilus oli, tõeliselt ilus. Tatsasime tagasi öömajja ja kuna meie juures sillalt avaneb imeline vaade, siis me olime tükk aega seal vaadet imetlemas. Ahhetasin ja ohhetasin ja ei suutnud seda ära imetleda. Turistid olid kuhugi kadunud, linn oli suhteliselt tühi, võrreldes laupäeva õhtuga, kui elu kees. Kogu kohustuslik programm on nüüd tehtud. Järgmised päevad vaatasime siis jooksvalt kuhu jõuame ja mida teeme.
Sinna musta torni peamegi jõudma. Alguses tervitas meid siilike udus, siis natuke selgem ilm, vikerkaar ning lõpuks väga ilus päikeseloojang. See roheline plats on surnuaed. Minu kõige kõige lemmikum Pariis, öine tuledesäras linn!
Kuna esmaspäeval enam midagi kuhugi ajaliselt planeeritud ei olnud, siis magasime niikaua kui saime. Seekord suundusime teise suunda ja sõime meie enda tänaval hommikusööki. See oli tõeline turistilõks, väike croissant 2.50, tavaline cappucino 5.50!!! Suvalises kohas, mitte nunnus kohvikus. Kohvi oli küll hea aga croissant väike ja ei olnud üldse nii maitsev, kui eelmises kohvikus. Homme läheme sinna teise kohvikusse hommikusööki nautima. Külastasime järgmisena Pariisi vanimat pagariketi kohvikut – Stohrer. Me jõudsime sinna umbes 10:30 paiku ja mitte ühtegi croissanti ei olnud enam müügil, need pidi Pariisi parimad olema. Nojahh, siis ei saa Pariisi parimaid croissante.
Hommikusöök ning tee peale jäänud leiud – meie öömaja kõrval olev park ning kellegi kodu. Stohrer – oligi selline õrn ja naiselik. Postiteenus jääb jätkuvakt silma 😉 24.04.
Edasi suundusime vahakujude muuseumi. Rahvast oli suhteliselt palju ja esimesed ruumid olid umbes ja ei saanud hästi liikuma ega pildistama. Sisenedes võtsid kohe kostüümides näitlejad vastu aga parku rääkisid nad prantsuse keeles ja midagi ei saanud aru. Edasi sattusime suurde ümmargusse ruumi, kus toimus väike etendus, mida filmida ega pildistada ei tohtinud. Värvide ja kujude mängu tehti, väga lahe oli! Edasi hakkasidki juba kujud, kus kohalikud ummistasid oma kuulsusi ja ma pildistasin ning vaatasin Hollywoodi staare. Kohalikud lugesid neid nimesid ja nuputasid, kes need on 😀 Mul oli väga naljakas. Pettumus oli, et Asterixi ega Obelixi ei olnud, kuigi Obelix oli aga ilma kostüümita. See-eest Ideefix oli olemas 🙂 Veetsime seal meeldiva tunni ja saime hea emotsiooni. Omaette vaatamisväärsus oli muidugi see maja, kus see sees oli. Osad saalid olid ikka väga võimsad ja suured nagu vanaaegsed ballisaalid. Ainuüksi sellepärast tasub sealt läbi käia.
See punane saal on siis see, kus väike etendus toimus ja nende postide seest tulid erinevad kujud välja. Edasi on juba erinevad kuulsused ning üldine melu. Veel kuulsusi ning sisemine uhke saal.
Edasi liikusime Galeries Lafayette Haussmanni, mis on suur brändide kaubamaja, mille katusel on suur vaateplatvorm, kust saab vaadet imetleda. Kuna see läheb kell 20:00 kinni, siis nüüd enam öiseid vaateid ei näe ja sellepärast me Tour Montparnasse läksimegi. Kuna kaubamajas on katuse külastamine tasuta, siis seal oli väga palju inimesi. Vaatasime vaateid, tegime pilte ja konstateerisime fakti, et linn näeb välja samasugune nagu eile.
Teel kaubamajja ja vaated katuselt.See kaubamaja on tuntud ka oma uhke kuppellae pärast.
Tagasi öömaja juurde jalutasime läbi ühest vanimast tänavast Rue de Rivoli, mis on esimene Hausmanni planeeritud tänav ja siiani säilinud. Tee peale jäid nii ooperimaja, kui ka Louvre ümbrus.
Ooperimaja, Rue de Rivoli tänav ning Louvre ümbrus kogu oma ilus!
Lõunat sõime samas kohas, kus hommikust, kuid päevased praed olid väga lihtsad ning hinnad olid palju sõbralikumad. Nosisime kõhud täis ja suundusime öömajja väikesele puhkusele. Laadisin telefoni täis, lugesime raamatuid ja puhkasime jalgu ning suundusime Montmartred avastama. Läksime taas jala ning sinna oli taas natuke üle 3km jalutada. Rasmus oli täiesti veendunud, et me läksime makroone ostma, kuid need olid mul peale Montmartre plaanis. Seega ta enamuse ajast uuris, kus need on ja miks me neid sööma ei läinud, tal on suur soov nüüd neid lõpuks süüa 😀 Montmartres oli meeletult palju inimesi! Ikka nagu meeletult. Aasta lõpus Jaaguga käies, siis ei olnudki peaaegu inimesi. Üsnagi küünarnuki tunne oli vahepeal. Aga saime kõik üle vaadata ning vaadet nautida, ikka oli kõik nii nagu eile ja hommikul. Suur, kollane, valge ning igav … selline suur suurlinn … Armastuse seina juures leidis Rasmus kohe eesti keeles kirjutatud “Ma armastan Sind üles”, kui me Jaaguga käisime, siis me ei suutnud seda küll tuvastada, noored silmad, on ikka noored silmad 😉
Jätkuvalt sama kaunis, kuid veelgi rahvarohkem. Tõeline turismi atraktsioon.
Edasi jalutasime tagasi öömaja poole aga väikeste kõrvalpõigetega. Kõigepealt otsisime üles Ladurée kohviku, mis väidetavalt teeb Pariisi parimaid makroone. Teekond tagasi viis meid läbi mingi kahtlase kvartali, äkki oli väga palju musti inimesi tänavapildis, nad olid väga lärmakad ja osad neist ka väga kahtlased. Kiirendasime seal sammu, lõpuks oli mul tunne, et jooksime sealt läbi 😀 Kotist hoidsin kahe käega kinni ja kui vahepeal oli vaja telefonist teed üle kontrollida, lasin Rasmusel endale katet teha, paranoia oli suur aga noh nad nägid kahtlased välja ka … Õnneks oli seda kvartalit suht lühikest aega ja peagi olime taas valgete inimeste keskel ning puhtamas ja helgemas linnaosas. Kohviku leidsime kenasti üles. Paraku see oli selline, kus kohvi ei pakutud ja istumiskohti ei olnud. Õues oli õnneks väike lauake kahe tooliga, seega saime veidikenegi istuda ja jalgu puhata, meil oli ikkagi pikk teekond selja taga. Me oleme Jaaguga need makroonid millekski väga heaks rääkinud ja te oleks pidanud Rasmuse nägu nägema, kui ta esimese ampsu võttis … Väga suur pettumus oli lapse näos! Ja me ostsime 10 erinevat … Nojahh, ma sain neid kuni tagasi sõidu hommikuni veel süüa. Need on ju magusad ning palju korraga ei kannata süüa. Umbes kolme Rasmus maitses, kuid see ei olnud talle. Väike fakt – jah, ma tean, et samade kinnastega ei tohi erinevaid toiduaineid katsuda, kuid antud kohvikuketi teenindajad vahetavad ühekordsed kummikindad alati enne uut klienti ära. Ehk iga kliendi jaoks on uued kindad. Kujutage nüüd ette, kui palju kummikindaid nad päeva jooksul ära tarbivad!
Makroonid, palju makroone!
Edasi läksime otsima värvilist tänavat. See pidi olema väike, kuid täiesti omaette vaatamisväärsus. Leidsime lõpuks selle üles ja oi kui pettunud Rasmus oli, et sellise asja pärast kõndisime nüüd nii kaugele! Ma küll üritasin talle selgitada, et see meenutab ju Sitsiiliat ja on väga armas. Mul oli muidugi pettumus, et seal oli pildistamise ja filmimise keeld. Kuna sel hetkel hakkas just vihma sadama, siis õues ei olnud kedagi ja ma ikkagi pildistasin. Saime korraliku vihma kaela ja tuju natuke langes. Õnneks oli tuulevaikne, seega väga külm ei olnud.
Teel värviliste majade juurde, toredad leiud tee peal ja majad ise.
Hakkasime tagasi öömaja poole kulgema. Leidsime ilusaid vaated, mu esimesed õitsvad sirelid üle mitme aasta ja pikk jalutuskäik Seini ääres. Korra saime veel paduka kaela. Õnneks olid meil head riided seljas, seega polnud hullu midagi. Seini äärne oli tervisesportlasi paksult täis, lisaks jalgrattureid, kes tegid trenni või sõitsid töölt koju. Lisaks palju noori ja telklaargi elanikke. Vahepeal tuli isegi päike välja!
Leidsime miski kanali, seal oli palju paate. Sirelid – mu ühed lemmikud! Seini äärne telklaager ja sportlased ning Louis Vuittoni vaade kaubamajale teise nurga alt.
Õhtust sõime meie öömaja tänaval Ameerika söögikohas. Jajahhh ma tean, ma tean … Rasmus teatas, et tal ei ole kõht tühi aga söötsin talle oma burgeri kotleti ikkagi sisse ja sõin ise peekonit ja avokaadot, see oli ka täitsa hea. Lisaks tellis Rasmus omale After School jäätisekokteili ja ta leidis, et see on maailma parim kokteil! Mõmises ja limpsis seda täie naudinguga. Kui hakkasime öömajja liikuma, siis me jalad ei kuulanud enam üldse sõna, olime need ikka väga ära väsitanud. Kuna oli viimane õhtu, siis mul oli suur soov viimast korda tuledesäras Louvre ja Eiffeli torni vaatama minna, kuid just sel hetkel otsustas tulla korralik padukas ja ma loobusin. Las siis seekord jääb nii nagu oli …
Lapse lemmikkokteil ja Notre Dammejuurde jõudsime lõpuks ka.
Magasime pikalt ja mõnuga. Pesime, pakkisime ja kella 10:00 paiku kulgesime siis viimast korda linna peale hulkuma. Kotid saime öömajja jätta. Hommikust sõime samas kohvikus, kus pühapäeval, õnneks neil oli veel croissante. Seekord võtsime suured capuccinod ja need olid väga head ja maksid 4.80. Mulle tundub, et see kohvik oli Pariisi kesklinna kohta erakordselt odav! Kõhud täis ja suundusime parkidesse. Uudistasime üle uue pargi Domaine National du Palais-Royal, see oli väga omapärane. Natuke Rooma stiili, siis mingid tänapäevased sambad, imeilus puude allee, palju-palju tulpe, mis juba õitsemist lõpetasid ning roose, palju roose, millest osad olid juba lahti läinud. Kuna toolid olid märjad, siis me eriti seal niisama istuda ei saanud. Toolid on neil kõik rauast, seega lõpuks hakkab pepu külmetama.
Väga tore park, soovitan külastada.
Liikusime edasi Louvre parki, seal küll istusime ja vaatasime paatide sõitu ning partide siblimist. Jalutasime pargi lõppu, imetlesime veel Eiffeli torni ning suundusime meie lemmik crepi söögikohta. Saime veel Seini kaldal jalutada ja Pariisi imetleda.
Lovre park kogu oma ilus. Pruutpaar ja neid pildistavad viis (5!) fotograafi! 😀
Nosisime crepist kõhud täis ja suundusime öömajja kottide järgi. Rasmus keeldus metroo ja bussiga lennujaama minemast, seega võtsime Boldi. Taas tuli üleni must mees ja sõidutas meid lennujaama Ibise hotelli. Kuna me lennuk läks hommikul kell 7:00, siis ma ei riskinud kesklinna jääda ja võtsin viimase ööbimise lennujaama hotellis. Ka nüüd oli sõit umbes 1 tund ja kella 16.00 paiku olime kohal, me tõesti ei jaksanud seal linnas enam ringi luusida. Natuke nuputasime, kuidas me õigesse terminali saame, kuna hotelli broneerides ma ei teadnud, millises terminalis LOT toimetab, siis hotell oli teises terminalis aga lend esimeses. Käisime otsisime, kus sõidab terminalide vaheline tasuta rong ja leidsime selle kõrvalmajast väga kiiresti üles. See rong käis päriselt ka iga 10 minuti tagant ning sõitis ca 8minutit. Seega sellega läks hästi. Käisime süüa ka otsimas, aga hotelli restoranid tehti alles 19:00 alles, seega vaatasime seda lennujaama rongi süsteemi üle. Sööma liikudes oli fuajee paksult kliente täis, väga tark mõte oli varem kohale tulla. Tundsin administraatoritele kaasa, sest neil oli tõesti käed jalad tööd täis. Süüa sai kas buffee valikust või menüüst tellida. Rasmus võttis omale menüüst fish and chipsi ja ma võtsin buffee, mis oli muidugi viga, sest ma sõin ennast täiega üle, kuigi ma eriti palju ei võtnud, sest isu ei olnud. Kuid kuna eelnevad päevad olid toidu osas väga kesised olnud, siis oli tunne, et nüüd tuleb kõik tagasi süüa. Ja oi küll mul oli pärast paha olla … Aga söögid olid head! Rahvast oli ka väga palju ja see oli me kogu reisi kõige kallim söögikord.
Veel imelisi vaateid ja maju ja kogu seda Pariisi ilu!
Hommikul tõusin varavalges, et ikka õigel ajal kohale jõuaks. Plaanisime ikkagi tund ennem kohal olla, noh nii igaks juhuks, kuna lennujaam on suur ja õige värava leidmine võtab ju aega võtta. Kuna uni oli rahutus, siis tõusime suhteliselt vara ning jõudsime ikka ülivara igale poole kohale. Alates hotellist kuni õige väravani jõudmine võttis aega täpselt 25minutit. Seega saime üle tunni aja seal veel oodata. Süsteem oli huvitav, et sisse saamiseks pidi piletit näitama, üks onu kontrollis ka, kas oled ikka õiges värvas. Järgmine kontroll oli turvakontrollis, sel hetkel kui asjad ära annad ja need läbivaatusele liiguvad on pileti lugemise masin. Sellist lahendust ma enne ei olegi näinud. Ootasime oma lendu, nägime päikesetõusu ja lugesime oma raamatuid. Lõpuks saime lennukile ka, seal kontrolliti kogu reisi jooksul esimest korda dokumenti, et nimi piletil ja dokumendil klapiks. Seekord oli vanem lennuk ja ma olin veidi pettunud. Õnneks olid meil kohad kõrvuti, kuigi üle vahekäigu, kuid ikkagi. Minnes istusime täpselt teineteise taga. Varssavi lennujaamas sõime hommikust ja siis liikusime väravasse lennukit ootama. Seekord oli esimest korda, kui meie ükski kott ei läinud kontrolli või minult ei võetud narkotesti. Iga kord on emb-kumb asi olnud, kohe imelik oli, et seekord niisama läbi pääsesime. Mul oli kindlasti vaja veel WC-sse minna, kuid seal oli väga vähe kabiine ja ma läksin ka viimasel hetkel. Järjekorras olles Rasmus helistab ja täiesti endast väljas, et me jäime lennukist maha. Ise vaatan, et boardinguni on veel 10min aega. Tormasin siis järjekorrast ära. Kuna käsikohvrid mõõdeti üle ja osasid ei tohi üles võtta, siis samal ajal märgistati ära ka seljakotid ning ka meie omad said kleepsud peale. Paraku ei saanud Rasmus aru, mida talle öeldi ja tal tekkis korraks segadus. Tegelikult pandi värav uuesti kinni, kuna kottide kontrollimine sai läbi. Läksime koos siis mulle wc-d otsima. Eemal olev oli samuti pisike ja järjekord pikk, kuid mul oli vaja kindlasti ära käia. Õnneks oli seal ka invawc, kuhu ma kiiresti sisse sain. Asjad aetud, liikusime väravasse tagasi ning boarding oli alanud, seega saime lennukisse suunduda. Lennud möödusid kenasti, need olid õnneks suhteliselt lühikesed ning vahepealne ooteaeg oli ka mõnusalt lühike, seega ei olnud eriti palju passimist. Jaak tuli meile järgi ja teatas, et võttis ülejäänud päeva vabaks, seega saime ilusti koju ja reisist taastuma. Kokkuvõttes läks kõik väga hästi ja reis oli tore vaatamata ilmale ning esimese õhtu transpordi murele ja ehmatusele.
Ratastest, nunnudest kohvikutest ning lõputust Seini kaldast ei ole iial puudust! Kodutuid kohtab ka …
Viva la Paris! Kes pole käinud, kindlasti minge ja vaadake see imeline suurlinn üle! Imeilusat lõpuks ometi saabunud kevadet ning püsige terved!
Ja nagu igakord, siis ka nüüd, lõppu mõned grafiti leiud.
