Sitsiilias

11.11.2022

Me oleme nüüd kaks nädalat mõnusasti oma kodus elanud, millest viimased neli päeva ilma sooja vee ja kütteta. Hmmm, enda arust oleme ju Eestis, mitte Sitsiilias, seal suudeti ka kiiremini asjad korda teha, kui siin.

Kolimine läks suhteliselt valutult, kaks korda sõitmist, kuna kohvrid ei mahtunud korraga peale ja olimegi ära kolinud. Õismäel läks toimetamisega natuke muidugi aega, koristasin küll juba mitu nädalavahetust hästi põhjalikult, et kohe-kohe kolime ära, seega oli korter üsna puhas, kuid ikkagi lõpus tuli üks asi meelde ja siis teine ning pesud oli vaja ära pesta ja triikida. Seega venis kolimise päev suhteliselt pikaks.

Oma kodus on ikka hea! Kuigi alguses oli see rohkem ehitusplatsi ja laohoidla, kui kodu moodi 😀 Kuid iga päevaga läheb järjest paremaks ja Jaak jõuab järjest rohkem asju valmis teha ning paremaks sättida, seega nüüdseks on kodu juba täitsa kodu moodi.

Kaheksa nädalat ootamist ja esikukapp saabus! Saime kohe väga palju kaste vähemaks. Ruumi mul kapis veel on, kuid kastide sisu ei sobi eriti sinna … Paljud asjad on sellised, mida tahaks keldrisse viia, kuid seal on jätkuvalt puit ja vanad asjad ees. Siiani pole olnud jõudu ega jaksu, et minna alla korda looma.

Mulle hakkas väga meeldima kastide süsteem. Ostsime esiku- ja magamistoakappi kastid, kuhu saab pakkida ära asjad, mida hetkel ei ole vaja või on hooajalised. Nt suveriided on kõik kastides. Ainult, et esikukappi ostetud kastid on natuke väiksed ning kapi ruum läheb raisku. Seega tuleb minna uusi kaste otsima. Jaak arvas, et peaks pakendikeskusest pappkaste ostma, neid saab panna kokku täpselt nii suuri, kui vaja on. Kõlab ju päris hästi!

Mis meil tänasel päeval veel vaja on teha või osta? Kõikides tubades tuleb akna paled üle vaadata. Puhastada ning üle värvida. Kuna nüüd on konstantselt pime, siis ei näe midagi teha. Tundub, et see töö jääb küll kevadet ootama. Lisaks on vaja osta magamistuppa pimendavad kardinad, jätkuvalt ei ole Deposse seda kardinakangast müügile tulnud, mille me välja valisime. Peab vist hakkama muid versioone otsima. Hetkel on meil suure toa pimendavad kardinad kasutusel. Pime peab olema, muidu ei ole hea tudu. Lisaks on magamistoa ja Rasmuse toa kappidelt liuguksed puudu. Selleks on vaja natuke raha koguda, seega mõne kuu pärast äkki saab ette, kui ooteaeg jälle paar kuud ei ole … Vannituppa ja Rasmuse tuppa on vaja teha riiulid ning Rasmuse voodil on redel ka puudu. Esikusse riidenagi koos kogu kupatusega, lisaks uus lagi ja laelambid. Köögimööblile on vaja teha uksed ning ehitada mulle üks väike nunnu kummut. Suures toas on vaja ehitada diivanilaud ning välja nuputada, mis me vabaneva nurgaga teeme, kas lihtsalt suurema riiuli või väikese arvutinurga. Uskumatu, kui suur me tuba nüüd on! Nüüd saab öelda, et meil on kodus ruumi ja õhku! Pole enam suurt söögilauda ning kuna vannitoa uks on normaalses kohas, saab kõik teistmoodi teha. Ja mulle väga meeldib, mis sellest siiani välja on tulnud. Kuid teha on veel meeletult. Liistud ka! Nii ukse, kui põranda omad. Ahjaa, rõdule on ka vaja riiul teha 🙂

Umbes nädal aega on meil telekas ka olemas. Jaak arvas, et nüüd on paras aeg diivanil lebotada ja telekat vaadata 😀 Digiboksi meil ei ole, seega telekanaleid me ei vaata. Ainult ERR ja sellega kaasnevad kanalid ning lisaks Jupiter. Kuid meie sõber Netflix on ikka meiega, seega midagi vaadata on alati. Kuigi ma eelistan lugemist. Laenutasin just uued raamatud ja proovin pigem lugeda, kui telekat vaadata. Ehk teisisõnu, meil on aega tekkinud! Olen mõned korrad juba õhtustama jõudnud ning inimestega taas suhelda saanud. Täitsa vahva on!

Küll ei saa me aru, kuidas te siin selle kaamose aja üle elate! See on ikka täiesti masendav, kui hall ja pime äkki kõik on. Siiani ei olnud nagu üldse põhjust millegi üle viriseda. Ilmad olid meie vastu väga sõbralikud olnud, kuid peale kella keeramist läks ka ilm kehvaks ja nüüd on kogu aeg pime. Eladki ainult lambivalgusest. Mul oli tööl kella 15:00 paiku küll selline tunne, et ma jala pealt kukun magama. Oleme nüüd viimasel ajal toa ust lahti hoidnud ja õhk liigub natuke rohkem, seega sellist “jala pealt kukkumise” tunnet enam ei ole olnud. Kuid ikkagi on pime ja nüüd ka märg ning niiske. Üldse mitte minu ilm! Siinkohal nutan küll Sitsiiliat taga!

Lisaks on kodus ka külm. Puhur puhub hoolega ja palju riideid on seljas. Hetkel ei erine siinne elu kuidagi Sitsiilia talvest. Esmaspäeval hakkas soe vesi kõikuma. Kord oli, kord ei olnud. Õnneks jõudsime dušši all ära käia. Õhtul hambaid pesema minnes selgus, et soe vesi on jälle kadunud. Teisipäeval korraks saadi katlamaja korda ja õhtul läks jälle katki. Jah, ma olen ennegi külma veega dušši all käinud, kuid see külm vesi tuli mul maja eest tünnist ning oli võrdlemisi soe. Kuid siin on ju külm vesi reaalselt ka külm! Nii suur fänn ma karastamises ka nüüd ei ole … Jaak saab tööl dušši all käia. Ma nuhkisin ka välja, et saame SPA dušše tasuta kasutada. Mis siis ikka, pakkisin täna koti kokku ja trampisin rõõmsalt pessu. Kui tavaliselt on kahe maja vahel uksed lahti, siis selgub, et hommikul kell 8:00 on vaheuksed lukus ja minu kaart neid ei ava. No, mis siis ikka, palusin hommikusöögilaua teenindajalt abi ja ta lasi mu SPA hotelli poolele. Lõpuks ometi sain pessu! Alguses muidugi lõdisesin seal ja kirusin, et ma ei tulnud ju külma dušši võtma, kuid paar minutit oodata ja soe vesi tuligi. Milline õnn! Nühkisin ennast hoolega puhtaks ja SPA neiu lasi mind tagasi teise majja. Seekord olin ühe Soome onuga koos, kes ka üritas uksest läbi saada. Miks meil kodus soojust pole? Tehnikud tulid katlamaja parandama, selgus, et mingi veepaak oli katki, mis vett edasi ei liigutanud. Seda parandades selgus hoopis, et katel ise on katki. Nüüd nad üritavad seda paranda, kuid millal mingid jupid tulevad ei tea keegi. Seega võime siin veel pikalt ilma soojata olla. Rasmus tuleb meil Õismäele pessu saata või siis peame Tabasalus ujumas käima hakkama. Saab trenni teha ja ühtlasi ka pesus käia. Võrdlemisi ebamugav on, et ei saa pesta siis kui ise soovid ja külm mulle ka ei meeldi … Õnneks on vannitoas põrandasoojendus, seega hommikul on vähemalt seal soe toimetada. Ma hästi ei kujuta ette, kuidas need väikeste lastega pered siin praegu hakkama saavad … Kuid positiivne on see, et see juhtus praegu, mitte sügaval talvel, kui õues koledad miinuskaardid on!

Emal oli vahepeal sünnipäev. Pille leidis Türil ühe imearmsa kohviku ja ma panin meile sinna aja. Algselt oli idee, et natukene istume ja enne pimedat stardime tagasi, kuid seal oli väga mõnus olla ning lõpuks istusime seal neli tundi ja tagasi saime ikka pimedas. Söögid olid suurepärased, teenindus imeline ning koht väga hubane. Seega, kui keegi peaks sinna kanti sattuma, siis kindlasti soovitan külastada! Lisaks õnnestus meil käia vaatamas kokku kogutud vene aegset kraami. Emal ja Pillel oli palju mälestusi, isegi ma tundsin mõned asjad ära.

Rasmus käis kooliga rabas. Täitsa tore oli olnud, kuid pildid räägivad rohkem 😉 Grupipildi peal hakkavad küll pooled kohe nutma 😀

Käisin neljapäeval, 10.11, massaažis. Massöör ütles, et mu lihased on pinges. Vasaku poole seljalihased ning turi on väga kõva ja lihased pingul. Nojahh, 1,5 kuud tööl ja juba olen vigane! Lisaks on mul üle päeva peavalud. See töö tegemine teeb ikka täiega haigeks! Kolmapäeval tegin üle kolme kuu taas trenni. Nüüd saaksin iga päev teha, mul on nüüd ju kodus ruumi, kuid nüüd pole sooja vett, et pesema minna 😀 Nokk kinni saba lahti. Täiesti totakas olukord. Aga massaažis peab nüüd küll regulaarselt käima hakkama ja ma tõesti loodan, et lähipäevil soojus ka tagasi tuleb ning ma saan taas kodus liigutama hakata.

Pidage pimeduses vastu ja püsige terved!

28.10.2022

Esimesel päeval tööle tulles ütles ülemus, et kolme nädala pärast läheme reisile, et mulle on piletid juba ostetud ja nii on. Ahahh, no selge, kui reisile siis reisile. Nii juhtuski, et täpselt kolme nädala pärast läksin ma motivatsioonireisile, mind oli muidugi eriti vaja motiveerida 😀

Meid oli kaks üksust – kliendikogemuse üksus, kus ka mina töötan, otse Age alluvuses. Lisaks on selles üksuses ka kliendiprotsesside arendustiim, kus ülemuseks on mu toakaaslane Tiina, kelle alluvuses on kuus inimest. Veel on Age alluvuses personaliosakond. Seega kokku oli meid 26 inimest ja paar tükki ei saanud tulla ka. Üks personali tüdruk, kes koos Tiinaga reisi organiseeris ja üldse algataja oli, et ta tahaks tiimikat, jäi koroonasse ega saanudki kaasa tulla. Tõeline ebaõnn.

Töötajad üldiselt sõidutatakse Helsinkisse äriklassis, sain elus esimest korda seal sõita. Ma comfordis olen küll sõitnud ja küpsiseid näksinud. Seekord oli soe laud ja joogid ning kõik sinna juurde kuuluv. Läksime päevase reisiga, seega oli lõunasöögi aeg. Nosisin sealt ühte ja teist ning olin väga rahul. Age vaatas ka meie taldrikuid, et mida süüa, ma siis soovitasin, mille peale ta teatas, et eiii need ei ole head. Ma olin üllatunud ja ma nägu nähes, teatas, et kui oled palju kordi sõitnud, siis ei ole enam seal laual midagi ahvatlevat. Nojahh, ma alles hakkasin sõitma, seega mul on ikka veel vau efekt ja hea kõik 😉

Lisaks meile olid laevas ka turunduse inimesed, kes läksid oma kambaga jõulureklaami filmima. Kuna Helsingi liin jõuab ühte sadamasse ja Stockholmi väljub teisest, pidime kiiresti teise jõudma, et laevale saada. Laevalt maha saamine võttis aega ja kui me oleks umbes 15 minutit hiljem jõudnud, oleks olnud üsna suur tõenäosus järgmisest laevast maha jääda, kuna õhtused ummikud hakkasid juba ilmet võtma. Sõidu ajal tegi Age tutvustusringi. Mulle nagunii nimed meelde ei jäänud, kuid vähemalt sain aimu, kes keegi on ja millega tegeleb. Stockhomi laevale jõudsime õnneks õigel ajal ja siis oli kiirelt kajuti otsimine ning sööma minek. Igaühel oli oma kajut, taaskord asi millega ma harjunud ei ole, tavaliselt ollakse kulude kokkuhoiu eesmärgil mitmekesi toas, kuid oma laev, omad reeglid. Sai siis mõnusasti kajutis laiutada.

Minnes oli meil õhtune buffet laud. Väga suur valik kõiksugu asju. Mereannid olid küll pettumus, kuna need ei olnud värsked, vaid sulatatud. Kuid värsket krevetti peangi ma minema lõunamaale sööma, siin kandis on raske seda saada. Istusime segamini, et omavahel rohkem tuttavaks saada. Ma sattusin alati personali inimestega ühte kampa. Tiina inimestega, kes klienditeenindajaid nõustavad ning peaks ka protsessidega tegelema, nendega ma kordagi koos ei istunud. Kuid kuna nad on nagunii tööl minu korrusel ning näeme tihedamini, siis polegi väga hullu. Istusime osa seltskonnaga buffes kuni järgmise katteni. Kõige popimaks kujunes laste laualt puuviljad ja šokolaadifondüü. Täiskasvanute magusa laud oli ka, kuid seal ei olnud üldse värsked puuviljad, vaid konservi omad ka fondüüd ka ei olnud 😉

Kuna töötõendiga soodustused aktiveeruvad kuu peale tööle asumist, siis pidin kellegagi koos poes käima ja see oli natuke tüütu. Seega võtsin ma seekord shoppamist rahulikult. Mul oli paar kindlat asja, mida soovisin, kuid suurem ostlemine tuleb siis, kui perega lähen, kui tuleb. Hommikul tööl vaatasin, et kõik olid kohvritega, kes suurema, kes väiksemaga ja ma olin oma väikese seljakotiga, sellega millega lennukisse lubatakse. Olin tõeline seljakoti matkaja 😀 Enamus ostis muidugi alkoholi ja lõhnu kokku, neile kehtib 50-70% allahindlus. Kui palju täpselt soodsamalt saad, saab paraku alles kassas teada, kuid soodne on igal juhul. Ma soetasin omale kosmeetikat. Kolm aastat pole ju peale ripsmedušši midagi vaja olnud, jume on kogu aeg peal ja mukkida pole vaja. Nüüd on jälle see aeg käes, kui peab meelde tuletama, kuidas puudrit näkku pannakse 😉 Age ostab oma alluvatele šokolaadid ja need tohib ära süüa, kui oled laevaga sõitnud. Hmmm, mul lähevad need enne pahaks, kui söödud saan, osad laevad on meil ju mööda maailma laiali ning majutavad pagulasi või sõidavad mujal meredel.

Õhtu oli suhteliselt rahulik, kuulamise jazzi ja limpsisime mulli, mina mahla ning lobisesime niisama. Mõned grupipildid ja kobisin juba 23:00 paiku kajutisse. Võtsin aja natuke lugeda ja niisama olla. Vahelduseks oli päris hea, et ei pidanud Tiskre peale mõtlema ega seal toimetama, selline korraks aeg endale ja väike patareide laadimine. Hommikul oli erihommikusöök, kui muidu on seal vähe rahvast, siis Helsingi Stockholmi liinil on reeglina rahvast alati palju. Kuid toidud on head ja hapukurk maitses kõigile väga hästi. Teised olid ikka peaaegu hommikuni pidutsenud 😉 Noored ja veri keeb, seega tulebki nautida! Väga palju oli laeval ühesuguste traksipükstega noori. Selgus, et Soome tähistatakse niiviisi rebaste päeva, et kümnenda klassi omad ongi ühesuguste pükstega ning tehakse midagi lõbusat. Seekord nad siis kruiisisid. Neid oli laeval päris palju ja nad nägid väga vahvad välja!

Rootsi jõudes ootas meid ekskursioon Sigtuna linnakesse, sinna oli ca 40 minutit bussisõitu. Meil oli selline “vana kooli” giid. Väga põhjalik, väga asjalik ja väga tempokas. Aga põnev oli kuulata, vahepeal tikkus küll uni peale, eriti kui kirikus istusime 😀 Suvel pidi seal muidugi rohkem tegevust olema ning palju inimesi ka, kuid kui autoga minna, siis on täitsa paras vahemaa ja jõuab päevareisiga vabalt ära käia.

Lisaks oli planeeritud uue kaubanduskeskuse külastus, mida me ise ka klienditele soovitame. Ma olen eluhalb shoppaja, seega otsustas Age mind hoopis Rootsi kontorisse viia ja sealsetele inimestele tutvustada. Meie kõnekeskuse juht tuli ka ja seega me kolmekesi läksime hoopis sinna ning arutasime teenindusüksuse juhtidega, kes on mu tulevased partnerid, erinevaid teemasid. Väga tore oli! Ma usun, et palju vahvam, kui seal kaubanduskeskuses, mis ju kuhugi ei kao ja kuhu saab alati minna, kui sinnakanti sattuma peaks.

Tagasi tulime Queeniga ehk otse Eestisse. Seekord sõime restoranis ja ette oli antud grupimenüü, seega sai valida kana, kala ja veise vahel. Ma valisin siiakala, veis muidugi isutas ka, kuid ikkagi siig! No ja mis te arvate, kas ma sain oma siiakala. Muidugi mitte, toodi hoopis ahven. No, mis teha, kui siiga ei ole siis ei ole. Aga toit oli hea ja kõhu sai ilusti täis. Istusime taas üsna pikalt, kuna Age aina rääkis, et peame kaptenisillale minema, siis väga kuhugi minna ei olnud. Jõudsime juba loungi üle kolida ja kokteilid võtta – mu alkoholivaba kokteil nägi väga ilus välja ja maitses ka suurepäraselt. Kui lõpuks otsustati, et läheme nüüd kaptenisillale ka. Seal oli täitsa tore, pimedas saarte vahel seilata, otse vastu täiskuule! Pärast läksime osa seltskonnaga edasi ka masinaruumi. Jeerum, kus seal oli ikka lärm, täiesti kohtutav! Ilma nende spetsiaalsete kõrvaklappideta võib tõesti kurdiks jääda. Vaatasime üle ka minionid. Mehhaanikud olid otsustanud natuke rõõmu juurde tuua ning värvisid mõned tünnid minioniteks. Need nägid ülimalt lahedad välja!

Mingil põhjusel, ei tea küll miks, oli enamus seltskonnast vaikne ja rahulik ning mindi üsna vara magama. Ma oleksin küll olnud nõus veel ringi uitama ja natuke tantsima. Kuid vara magama kõlas ka hästi. Seekord lugesin õhtu kesköö paiku lõppenuks. Hommikul oli taas eriõhtusöök. Queenil pakutakse hommikul ka omletti, saad ise tellida millist tahad ja just Sulle tehakse. Ja see maitses väga hea! Buffet laud oli ka rikkalik, seega kõhu sai korralikult täis. Ajasime natuke juttu ja tagasi Tallinna jõudes läksime kõik “rõõmsalt” tööle. Uni ja tüdimus oli peal, seega eriti töö tegemisest midagi välja ei tulnud 😀

Aga seilata oli tore! Varsti jälle 🙂

Ahjaaa, me kolime nüüd (sel nädalavahetusel 29.10) lõpuks tagasi Tiskresse. Suur tuba on jätkuvalt puutöökoda, kuid kööginurk on juba kasutusvalmis ning kapid ka olemas, mis sest, et usteta, kuid asjad saab juba sisse panna. Seega saab sees elada küll. Ja esikukappi tullakse 3.11 ehitama, seega asjad liiguvad ja peagi saab kastidest lahti!

18.10.2022

Nonii, kes kellega kihla vedas, kas me saame 9.10-ks Tiskresse kolitud? Kes arvasid, et ei jõua – on võitjad! Nii läkski, päris palju on tehtud, kuid paraku elama veel minna ei saa. Mul oli juba algusest peale selline tunne, et nädalaga siin nüüd küll sellist hüpet ei toimu, et me sisse saaks kolida. Mu pessimistlik mõte täitus. Peaks ikka rohkem rõõmsaid ja positiivseid mõtteid mõtlema, eriti just, mis puudutab Tiskret 🙂 Teatavasti mõttel on suur jõud. Ja mis te arvate, kas me praegu juba elame sees? Õige, mitte veel, kuid tänaseks on olukord juba tunduvalt parem, seega hetkel julgen mina ka juba loota, et selle nädala lõpuks, 23.10, oleme ehk Tiskresse tagasi kolinud.

Kappide saaga, mille tulemusena Jaak pühalikult lubas, et ta iial enam midagi suurt IKEA-st enam ei telli ega osta … Sain 5.10 öösel e-mailile teavituse, ca 1,5 nädalat peale teavituse tellimist, et kaup on tagasi laos. Hommikul vara hakkasime kohe tellima, et keegi teine ära ei ostaks. Kapi raamidega, nende suurte osadega läks muidugi pahasti, neid oli ainult kaks tükki ehk ühele kapile. Küll olid laos olemas sahtlid, seega saime kõik sahtlid, ühe kapi raamid ning riidepuu hoidja ära ostetud. Puudu jäid teise kapi raamid ning riiulid. Sain samal päeval uue teate, et kapi raamid on tagasi laos ja kuna mul kohe ei olnud võimalik osta, siis jäi see õhtusse ning tellimisel kuvas, et komplekteeritud saab 6.10 ajavahemikul 18:00-20:00. 6.10 päeval tuli e-mail, et tulge asjadele järgi, need olid siis need eelmisel hommikul ostetud asjad. IKEA hoiab e-poest tellitud kaupa enda juures kaks päeva ja kui järgi ei ole käinud, siis tagastavad raha ning kaubad liiguvad tagasi lattu. See info on antuke segaselt kirjutatud, seega istusin tööl ca 10 minutit ootejärjekorras, kuid kuna tööd oli vaja teha, siis proovisin koduteel uuesti. Siis sain kohe löögile ning reegel on neil nii, et teavituse saamise päev on juba esimene päev, seega reaalselt on aega kaubal järgi käia teavituse päeval ja järgmisel päeval. Tingimustes on kirjas, et “kaubale peate järgi tulema peale teavituse saamist kahe päeva jooksul”. Mina loen välja, et teavituse päev + kaks päeva juurde. Igatahes rentis Jaak kaubiku ja me läksime peale tööd asjadele järgi. Ma terve tee lootsin, et saame teise teavituse veel, et ka teised raamid on komplekteeritud, kuna tellimisel oli ju info, saab õhtul valmis. Seda teavitust ei tulnudki, seega tuleb korra veel kaubik rentida. Saime siis oma raamid ja sahtlid kätte ning sõitsime Tiskresse. Tassisime asjad üles ning rohkem me midagi teha ei jõudnudki. Reede oli kõigil hea lühike päev, seega Jaak korjas meid töölt ja koolist üles ning sõitsime Õismäele, sõime ning suundusime kogu perega edasi Tiskresse kappi kokku panema. Rasmus pani enda kapi sahtlid kokku ning aitas kappi naelu lüüa. Ma tassisin seni ta toa tühjaks, et saaks kapi püsti panna. Pärast tassisin jälle asjad tagasi, sest mujal ei ole ju kaste hoida. Ma panin sahtlid sisse ja täitsa äge näeb välja! Üsna tugev ja kvaliteetne, minu arust. Muidugi mitte nii hea ja tugev, kui Jaagu tehtud asjad, mis on päris puidust.

Nädalavahetus (8-9.10) läks köögimööbli ehitamise, lihvimise, õlitamise peale ning ma silikoonisin vannitoa tööpinda. Kuna silikoonil läks otsik katki, siis pressis silikooni vahelt läbi. Olin ise seda täis ja tööpind ka, kuid lõpuks sain tehtud ja täitsa ilus jäi. Kuid silikooni leian veel siiani küünte alt. Pesin Rasmuse toa akna ning koristasin veel niipalju kui sai. Lisaks jõudsime nüüd selleni, mida ma pikka aega oodanud olin. Pakkisime kõik asjad lahti! Kohutav tolm ja sodi ning meeletus koguses pakkematerjali!

Pühapäeval, 9.10, helistasin uuesti IKEA-sse, et kus on mu 5.10 õhtul tellitud kaup. Olin ooteliinil vapralt 20+ minutit … Selgus, et oli mingi segadus ja lubati ühendust võtta. Seda muidugi ei tehtud, kuid õnneks sain esmaspäeva päeval teate, et kaup on komplekteeritud, tulge järgi. Meil oli muidugi juba teine plaan ka välja mõeldud, et sõidame IKEA-sse ja ostame koha pealt need raamid ära ning e-poest ostetud kaubale järgi ei lähe, saame sealt raha tagasi. Lisaks vaatasin huvi pärast, kas riiuleid on poes saada ja oligi. E-poest osta ei lase, kuid kaupluses on olemas. Seega tegime plaani, et rendime kaubiku, viime sodi jäätmejaama ning käime IKEA-s kauba järgi. Kuna Jaak saab vabamalt liikuda, siis läks ta kõigepealt IKEA-sse kaubale järgi ning seejärel suundusime Tiskresse. Ahjaa, pühapäeval, 9.10, käisime Bauhausis ka, kööki tööpinda ning seinale tasapinda ostmas. Seina tasapind oli muidugi vales mõõdus, ca 10 cm lühem ning töötajad soovitasid võtta hoopis midagi muud, kuna see materjal ei pidavat olema eriti tule ega veekindel. No ja need teised, mis pakkuda olid ja mõõdult sobisid olid – valge, veel valgem ja supervalge ning üks must ka. No johhaidii, ma läksin ikka täiega mossi ning pidasin plaani, et tuleb kunsti õppima hakata, et ühel hetkel joonistan sinna midagi eriti ilusat. Istusime ja mõtlesime ning lõpuks jäime ikkagi oma esialgse valiku juurde, sest see oli ilus! Lasime tööpinna õigesse suurusesse lõigata, et järgmine päev saab kiirelt kätte, kaubiku renditund ju maksab. See oli õige otsus, sest järgi minnes oli saekoda kinni … Asjad saime kätte, kuid kui oleks saagimise esmaspäevale jätnud, poleks me seda teha saanud. Jaak sai IKEA-s e-poe kauba peale ca 15 minutit ootamist kätte. Rasmuse kardina siinile oli vaja ka kinnitusi, kuid neid ei müüdud ja Jaak ostis ainult riiulid. Kui ma kell 16:30 uurisin, kaugel ta on, siis selgus, et ootab riiuleid. Sõitsin siis Bauhausi teda ootama, et tassime asjad kaubikusse ja liigume Tiskresse toimetama. Kui ma 17:00 paiku uurisin, kas ta on teel, selgus, et ta ikka veel ootab riiuleid. Nagu mismõttes, 30 minutit on juba oodanud. Käisin siis toidupoest läbi, et õhtul midagi kiiret ja kerget kokku keerata ning ootasin edasi. Umbes 17:45 ta saabuski, oli 45 minutit (!!!) riiuleid oodanud. Süsteem on kuidagi imelik, kui muidu ju lähed ja võtad ise laost riiulist kaubad, siis osad asjad on nii, et maksad ära ja lähed sees olevasse väljastuspunkti ning teenindajad toovad Sulle kaubad. Seal olid tööl, kas uued või lihtsalt superaeglased inimesed. Igatahes üks naisterahvas oli ca 1,5h tundi oodanud ja hakkas pahandama, kui Jaak oma asjad ennem kätte sai. Seega, kui plaanite suuremaid oste, siis igaks juhuks varuge ka kõvasti aega, sest iial ei tea, kust kaubad kätte saate ja kaua aega läheb. Saime Bauhausist asjad ja kimasime Tiskresse, et jõuda sodi peale visata ning jäätmejaama. See pandi ju 20:00 kinni. Taas saime trenni teha ja asju tassida. Rasmust ei saanud ma kätte, muidu oleks ta appi kutsunud. Mis siis ikka, kaks “vanakest” olid tugevad ja Jaak oma haige seljaga veel eriti vapper.

Teisipäeval (11.10) olime jälle kõik koos Tiskres, panime meie kappi kokku ja Rasmus kruvis kokku sahtleid. Nii tore oli minna, suur tuba oli sodist tühi! Asjad lahti pakitud ning pakkematerjal kõik ära viidud! Kohe kaks korda rohkem ruumi! Jaak muidugi kolis meie magamistoast ehitusasjad suurde tuppa, seega on ikka asjad ees, kuid nüüd ehitamise asjad, mitte tolmused pakkematerjalid.

Kolmapäeval (12.10) algas meil töö tiimiga motivatsiooniüritus – reis Stockholmi. Mul oli seda muidugi eriti vaja, peale kolme nädalat tööl olemist 😀 Sõitsime Tallinn-Helsinki-Stockholm-Tallinn ja olime tagasi reedel, 14.10. Kirjutan tööst ja reisist eraldi postituse. Jaak sai kolmapäeval Tiskres toimetada ning neljapäeval esindas meie pere lastevanemate koosolekul – kaks meest ja 12 naist 😉

Reedel jätkasime Tiskres ja nädalavahetuse lõpuks võib öelda, et 23.10 on tagasi kolimine suhteliselt tõonäoline. Jah, enamus asju on veel kastides, sest meil ei ole veel esikukappi ja köögikapid ei saa ka selleks ajaks veel valmis. Kuid meil on peaagu täiesti valmis vannituba – puudu on mõned nagid, kuhu saab rätikuid riputada. See puurimine saab kole olema, seinakapi jaoks auke puurides tuli jälle väga palju peenikest puru! Nüüd on jälle vannituba seda täis. Kuigi tõmbasin tolmuimejaga ja lapiga kordi üle, ikkagi on see kuhugi vahele pugenud. Väga tüütu igatahes. Esimene tühipesu pesumasinaga ka tehtud! Rasmuse tuba on 75% ulatuses valmis, magada saab, redel tuleks talle ehitada, siis saab voodisse ja välja ka. Meie magamistuba on ka peaaegu valmis. Köögi tasapind on paigas, lampidele augud puuritud – jälle see kipsitolm! ja tehnika peaaegu paigas. Kriitilistest asjadest on kööki kogu elekter vaja ühendada, tehnika paika panna ning elektrisüsteemi pann, lisaks kraanid ühendada (kraanikausile, pesumasinale). Kui need ka tehtud saab, siis on kodu esialgseks elamiseks valmis. Jaak peab muidugi minema veel ostma köögi prügikastide lahenduse ning uued köögilaua jalad, sest eelmised olid liiga lühikesd. Üldse on tal viimasel ajal kuidagi “vedanud” nende valede asjade ostmisega. Lauajalad on liiga lühikesed, ka Rasmuse töölaual, siis sai valed puuri otsad, kraanikaussi ei saanud auku sisse teha, et kraani panna. Lisaks ahab puit põlema minna, kui neisse suuremaid auke puurida ning puur nüriks kuluda. Hea puit on, raske läbi murda ning kui lõpuks saab, siis kärssab nii puur, puuriots kui puit. Aga vähemalt on meil kriitilistes kohtades ilus ja kvaliteetne mööbel, mis peaks küll nüüd väga pikalt vastu pidama.

Rasmus ja kool – jätkuvalt on ta tubli ja õpetajad kiidavad. Kuigi nende klassis on umbes 5-6 hüperaktiivset last, kes tundi segavad ja mille tulemusena on “kaheksas klass halvasti käituv klass” ja klassijuhataja ei jäta seda mainimata. Lisaks kardavad kõik väiksemate klasside õpilased neid, sest nad on suured ja lärmakad. Kui koosolekul tuli juttu, et klassijuhataja on rahulolematu, siis erladi küsides, et kuidas sellel või tollel lapsel läheb, siis kõik pidid väga tublid olema. Seega üksikult on enamus täitsa tublid ja toredad, kui kambana kokku saavad, siis läheb käest ära. 5.10 oli koolis õpetajate päev ja Rasmus andis 2 klassi õpilastele inglise keelt. Kuna ta on viimases klassis siis nende ja lisaks osad 7 klassi õpilased olid sel päeval õpetajad. Ta oli päris hästi hakkama saanud. Lisaks olid “matemaatikaõpetajad” ta kaasa rabanud, et ta aitaks neil 6 klassile matemaatikat läbi viia, seega sai ta kahte tundi anda. Üldiselt talle koolis meeldib, just õpetajad on toredad nagu Sigonella koolis olid. Lapsed on nagu lapsed ikka ja koolimaja külm, kole ning kaugel, kuid õpetajad on toredad. Vähemalt ei ole ta enam nii kohutavalt pahur selle kooli peale. Küll on ta pahur, et peab mu läpakas kooliasju tegema, eriti just esitlusi, et on ebamugav ja ootab juba millal ometi saab Tiskresse lauaarvuti taha asju tegema. Teoorias peale koolivaheaega peaks saama. Ma ootan ka, sest mu läpakas on õhtuti kogu aeg hõivatud ja blogi kirjutamine lootusetu. Mitte, et mul väga aega oleks, aga mõni õhtu äkki natuke saaks kirjutada …

Kool kolib! Reede õhtul tuli info, et kool võitis endise Toomkooli maja pakkumise ja kolib koolivaheajal uuele aadressile Rüütli 4. Hüvasti Kopli, tere tulemast Vanalinn! Asukoht on meie vaates väga hea. Kuigi pikemalt peab käima, kuid trantspordi osas läheb kiiremaks ja lihtsamaks. Nr 4 Haaberstisse või Õismäele ning 46 eksperssiga kiirelt linna. Kuna enamus teest on bussitee, siis sõidab ca 15 minutiga linna. Tiskrest muidugi on keerulisem, kuna seal on jätkuvalt tee remont ja ummikud, siis kodust Haaberstisse sõitmine võib olla üsna vaevaline. Mul igatahes hea meel, et Balti jaamast ja Koplist eemale saab. On küll juba palju asju korda tehtud ja näeb juba enam vähem ok välja, kuid ikkagi liiguvad sealkandis imelikud inimesed ja see kajastub ka trantspordis, isegi satun trammis igasugustega kokku. Nüüd vähemalt muutub ka seltskond kellega koos ühsitrantspordis sõitma peab. Kool ootab nüüd kogu koolipere abi ja üles on pandud tabel, et kes millal ja kui palju saab abiks olla. Kogu kolimine toimub koolivaheajal. Ajastus on muidugi natuke halb, sest me ise peame ju oma kodus ka edasi toimetama ja kui nädal aega õhtuti kooli üles putitada, siis seisab kodus kogu tegevus … Eks midagi mõni õhtu peab ikka kooli ka midagi tegema minema, muidu ei ole panustanud. Ütlesin Rasmusele, et panen ta koolivaheajaks kooli värvima, ta vajus ikka täitsa näost ära, et miks ma ta nii kirja panin, ilma temaga rääkimata. Ütlesin, et panen, mitte ei pannud 😀 Aga eks ma mingil päeval ta sinna saadan igal juhul ja kuna kodus sai värvimise selgeks, siis las värvib koolis ka paar seina ära 😉

Rahulikku sügise jätku ja püsige terved!

02.10.2022

Ma ei saa hästi aru, kuidas tööl käies vaba aega on?! Mul küll ei ole! Võibolla on hetkel asi ka selles, et iga päev peale tööd ja kõik nädalavahetused oleme me Tiskres toimetanud ja igasugune sotsiaalne ning isiklik elu puudub. Täielikult! Tööpäevad näevad välja umbes nii – tõusen vastavalt vajadusele vahemikus 5:50-6:10, siis teen usinasti E-N kella 17:00ni ja R kella 15:00ni tööd. Seejärel, kas Jaak tuleb järgi ja läheme koos Tiskresse või lähen ise bussiga. Kuna kõht on tühi proovime kiiresti midagi ampsata ja suundume toimetama. Mässame umbes 20:00-20:30ni, siis tagasi Õismäele, õhtune kiire snäkk, järgmiseks päevaks söögid ja siis äkki mu silmad enam lahti ei seisa ja kell on saanud ootamatult 22:00 ning mul aeg magama sättida. Täitsa lõpp, selline uni tuleb juba nii vara peale, et uskumatu. Küllap see tööelu seda tähendabki, et endale on vähem aega ja õhtuks väsid täiega ära. Nädalavahetustel tõuseme ka vara, siis on tavaliselt ehituspoe ring, kas siis üks või mitu poodi ning uuesti Tiskresse. Tavaliselt jaksame umbes 14:00-15:00 toimetada, siis läheb kõht tühjaks. Aeg-ajalt viitsib Jaak veel õhtul tagasi minna, kuid tavaliselt mitte. Toimetades on selgunud, et asjad võtavad tavapärasest kaks korda kauem aega ja valmimise tempo ei ole päris see, millega mina olin arvestanud. Lisaks muidugi ei müüda poodides meile sobivaid asju, kas on otsas või koledad või pole seda mida vaja oleks. Jälle tuleb paari päevane viide sisse. Loodetavasti sellised pikad päevad lõppevad järgmise nädala jooksul ära – Jaagul hakkab puhkus ja ta saab rahulikult terve päeva seal toimetada ja ehk lähevad asjad natuke tempokamalt. Kuna minu osa on hetkel peamiselt koristamine, siis enne peab olema midagi eest ära tehtud või lahti võetud. Lisaks on meil tekkinud palju ülitolmuseid pakendeid, mida oleks vaja juba eest ära viia. Esiteks, et enam tolmu ei tekiks ja teiseks, et saaks ruumi juurde.

Nüüd ajalukku tagasi, kui ma veel tööl ei käinud ja oli aega enda peale raisata. Pühapäeval, 11.09, käisime perega Mikkeli muuseumis Konrad Mäe näitust vaatamas. Pilte oli vähe, kuid need olid ilusad. Püsiekspositsioon oli hädine, Eesti mõistes arvatavasti üsna normaalne, kuid kui oled Euroopa ühed suurimad ja kuulsamad kunstimuuseumid läbi käinud, siis erilist vaimustust ei tekkinud. Pärast jalutasime Kadrioru pargis, ilm oli päikseline, natuke küll jahe, kuid igati mõnus ja väga ilus, sügisesed lilled õitsesid.

Üle kahe aasta sain taas hambaarstile. Kui ma olen viimased 15 aastat ainult soodapesu käinud tegemas, siis seekord oli kaks puurimist. Ma ei olnud selleks üldse valmis. Üks auk oli kahe hamba vahel ja sellele lasin tuimestuse teha, teine oli keset hammast ja auk väiksem, selle tegi niisama. Üks kahe hamba vaheline koht on jätkuvalt jälgimise all ja hambaniit kohustuslik. See puurimine rikkus natuke mu tuju ja plaane ning lõi rahakotti ka augu, kuid õnneks oli ilm ilus ja veetsin ülejäänud aja kohvikus raamatut lugedes.

Rasmusel oli 13.09 Stroomi rannas spordipäev. Kasutasin võimalust ja läksin temaga kaasa, esiteks ta polnud üksi bussiga seal käinud ja teiseks oli see hea võimalus minul üle pika aja taas kepikõndi teha. Avastasin, et mu käimiskeppidel olid kummiotsad ära kulunud, seega tegin korraliku trenni – Stroomi rannahoone juurest Roccasse poodi ja tagasi. Pärast oli päris väsinud olla, seega bussi peale kõndisime tulekuga võrreldes kaks korda kauem 😀 Kuna vahepeal on Stroomi piirkonda palju uusi maju ehitatud, siis vaatasime neid ja arutasime üldse elu üle. Spordipäev oli neil orienteerumine, pidid klasside kaupa käima punkte otsimas ning iga punkti juures oli küsimus, millele tuli vastata ja kes kõige rohkem õigesti vastas, see klass oli võitja.

Neljapäeval, 15.09, oli Maailmakoristus päev, millest ka Rasmuse kool osa võttis. Kuna Jaak sõitis hommikul Võrru, siis auto jäi mulle ja ma viisin Rasmuse hommikul Pikakari randa. Eesmärgiks oli korjata konisid, nagu Eestis kombeks. Rasmus leidis, et see on liiga igav ja läks otse metsa sodi otsima ning tuli kõige suurema saagiga tagasi. Klassijuhtaja saatis hiljem tänusõnad ka, et Rasmus tõi kõige rohkem prügi välja ja oli uurinud, millal jälle koristama saab minna. Ainsana. Igatahes saime kiita, et kodune kasvatus on hea olnud 😉 Rasmus koristama viidud käisin Paides emal külas. Sõites sadas vahepeal paduvihma, mitte midagi ei olnud näha, kuid tagasiteel siras terve tee päike. Muidu sõita oli mugav, peaaegu Paideni on ju nüüd neli rida, väga väike lõik on kaherealine ja osa teest oli remondis, kuid üldiselt läks sõit kiirelt. Lobisesin emaga natuke, sorteerisin oma vanu kooli asju ning leidsin ka päevikud, mida olin pidanud. Meenus, et mingi aeg tagasi ma isegi lugesin neid, leidsin ise ka need Paides üles, kuid kaasa ei võtnud ning suutsin juba ära unustada. Need jätsin alles, hetkel, ülejäänud asjad lasin emal kõik ära visata. Mõne toredama asja pildistasin üles ka. Käisime lõunat söömas ja siis oli juba aeg tagasi kulgeda. Rasmusel oli ka reede hea päev, viisin ta kooli, hiljem tõin Jaagu koju ning läksin Rasmusele järgi. Sai vahelduseks kiiresti ja autoga kooli-koju 😉

Enne tööle minekut peab ennast ilusaks tegema, seega käisin 19.09 juuksuris. Juuksur oli saanud uued värvid ja need olid väga ilusad. Tegime kohe fotosessiooni ka 😉

Teisipäeval, 20.09, käisin kunagisel Omniva kolleegil, Maril külas. Ta sai juulis beebi ning lisaks olid nad maja ostnud, seega soolaleib ja katsik üheaegselt. Mari arvas küll, et saame paar tundi ehk rääkida, kuid lõpuks olin terve päeva seal ja õhtul Tiskresse enam ei jõudnudki, päev läks ikka väga pikaks. Kuid Mari oli nii tore taas näha ja juttu jätkus kauemaks. Beebit oli ka tore nunnutada!

Viimase töötuna olemise päeva kasutasime IKEAs käimiseks. Jaak võttis töölt vaba päeva ja olime avamise hetkel ukse taga. Eesti poes oli kuidagi tüütult palju köögi ja suure toa osa. Osad asjad saime ostetud, kuid kapp jäi ikka saamata. Pärast kodus panime kodulehel kapi kokku ja tahtsime ära tellida, kuid nagu me kõik teame, siis IKEA on hetkel paljudest kaupadest tühi ja selleks on ka sahtlid ning kappide riiulid. Ootame nüüd, millal need ometi saabuvad, siis saaks lõpuks magamistuppa kapid ära tellida. Esiku kappi tullakse ehk kahe nädala pärast ehitama aga kindlust pole. IKEA-s oli rahvast vähe, tööpäeva hommik ja seega väga mõnus ringi seigelda. Pärast käisime teised ehituspoed ka läbi ning ostsime vajaliku kraami kokku.

Neljapäevast, 22.09, sai mu 1,5 kuuline töötuks olemise karjäär läbi ning nüüd saab hõisata “Tere töö Tallinkis”! Ma olen nüüd nädal aega tööl käinud ja juba tahaks puhata 😀 Tööl on tegelikult üle nii pika aja väga lahe käia! Esiteks võeti mind väga sõbralikult vastu. Kui juba kolmandas toas järjest öeldi, et nad on mind pikisilmi oodanud ja nimekiri töödest koostatud, siis hakkasime juba vaikselt toast välja tagurdama 😀 Minu jaoks oli see uus kogemus, sest protsesse eriti ei armastata, nad ju teevad ümberkorraldusi, efektiivistavad ja teevad kokku tõmbamiseks ebameeldivaid ettepanekuid. Kuid kuna ma olen ametinimetuselt “kliendikogemuse projektijuht”, siis ootus ettevõttes on see, et kliendi hääl hakkab rohkem kõlama, kvaliteet paraneb ning ettevõte hakkabki kliendikogemust rohkem arvestama. Mis tegelikult juhtuma hakkab ning mis ootused mu juhil on, eks need selguvad aja jooksul. Siiani on igatahes väga vahva olnud, kui jätta välja varajane ärkamine ning see, et õhtul vara ära väsin 😉 12-14. oktoober ootab mind ees juba tiimiüritus – saan kõvasti laevaga seilata, nõiun siin juba omaette tuulevaikset ilma…

Korterist – vannitoaplaadid said põrandale ja seina 15.09. Reedel, 16.09, veel vuugiti, Jaak pani lambid lakke ning töömeeste boss paigaldas ka WC-poti. Me saame nüüd vetsus käia ja see tähendab, et saame korteris pikemalt toimetada! Jaak hakkas suure hooga mööblit kokku panema, kui avastas, et Rasmuse voodil on osad lauad puudu. Seega käis ta neid maal otsimas, kuid leidis ainult ühe. Seega mingid lauad on jalutama läinud. 17-18.09 koristasin vannituba, see oli ju peenikest plaatide puru täis ning värvisin lage. Jaak tegeles mööbliga ning rohkem me ei jõudnudki. Õhtuti ning eelmisel nädalal jätkasime koristamisega, ma panin vannitoa lae serva silikooni ära, tassisime pesumasina vannituppa, et saaks tööpinna pikkuse ning kõrguse ära mõõta. Lisaks pakkisime lahti duššinurga, et aru saada, mis juppe on vaja juurde osta. 24.09 hommikul panime kogu perega duššinurka kokku, pool päeva kulus sellele. Päris korralik on, kuid dušš ja riiul ei kõlba kuhugi, seega nende asemel ostsime uued. Riiuliga oli natuke keeruline, kuid leidsin Bauhofist väga ilusa teleskoop hoidikuga ja bambusest riiulitega dušširiiuli. Ma ise jäin väga rahule! Ei pea kuhugi riputama ega kruvima ega iminappadega kinnitama. Esimese vee katsetuse tegime ka ära, dušši kinnituskohast lekkis, nii tagant kui eest. Uue duššiga õnneks seda muret ei olnud. Kui nüüd need asjad vahetatud saame ning pesumasinale ka vajalikud jupid lisatud, siis on vannitoa tehniline pool peaaegu valmis! Tuleb panna tasapind, kapid ja kraanikauss ning kraan ka ära osta, pluss muidugi kõik muud sanitaarsed jubinad. Tänaseks on dušš oma koha peal! Katsetasime ka tööpinda ja sättisime kappe ning kraanikaussi, et kuidas jääb. Väga ilus jääb! Tahaks juba tagasi kolida 🙂

Rasmuse toa pesin ja puhastasin ka ära. See näeb nüüd väga ilus välja! Fototapeedi panime ka seina – kaheksast kaks paneeli läksid halvasti ja need on just need paneelid, mis keset tuba nähtavale jäävad … See rikkus natuke tuju, kuid kokkuvõttes läks kõik ikkagi üle ootuste hästi ja 3h asemel jõudsime 2,5h valmis ja me ei jokutanud. Uskumatu, kuidas asjad ikka aega võtavad … Praegu on meil eesmärk 9.10 Tiskresse kolida. Esialgu elame kastide otsas ja arvatavasti magame kõik Rasmuse toas, kuna Jaak peab veel mööblit tegema ja meie tuba on hetkel töötuba. Kuid mida rutem sisse saab, seda hoogsamalt ehk asjad ka liiguvad ning ämm ja äi saavad lõpuks tagasi linna kolida. Igal juhul pöidlad pihku!

Tundub, et Rasmus on kooliga ära harjunud. Küll on tal ka juba kergelt hormoonide möll ja kui me midagi küsime või täpsustame, siis hääl tõuseb mitme oktaavi võrra, eriti kui ta hästi ei tea, mis temast tahetakse …Muidu tundub, et koolis läheb tal hästi. Tal on seal ka natuke nalja saanud ja huvitavaid asju juhtunud, seega mõni õhtu on ta väga jutukas ja see on tore! Klassijuhataja on kaks kiitust kirjutanud ja ka teised õpetajad on valdavalt positiivset tagasisidet andnud ning siiani on tal olnud “5”-d. Seega ma ütleks, et ta on kooli sisse elanud. Mulle väga meeldib, et nad käivad kodunduse tunni ajal TEKO-s (Lasnamäel, Majaka 2) ja saavad õppida päris kokakoolis kokandust, päris õppejõu käe all. Eelmine nädal olid nad oma grupiga teinud kana, riisi ja salatit. Rasmus oli salati teinud, sai täitsa hakkama, kui koostisosad on lauale ritta laotud 😀 Klassivennal oli kana väga hästi välja tulnud, seega oli Rasmus seda isuga söönud. Üldse sõi ta sel päeval palju – koolis korraliku sooja lõuna, TEKO-s sooja toitu ja koju jõudes küsis veel sooja toitu. Ma olin väga üllatunud ja arvasin, et nüüd on see palju räägitud tiineka hundiisu käes, aga see oli ainult üks päev … Edasi on ikka selline tavapärane toitumine. Sel nädalal olid nad pannkooke õunamoosiga teinud. Rasmus pidi õunamoosi tegema, kuna ta ei teadnud kuidas seda tehakse ja me olime suht üllatunud, et retsepti ei olnud või et õppejõud ei selgitanud, siis kõrvetas ta selle loomulikult põhja 😀 Ta rõhutas kodus mitu korda, et vesi jäi panemata ja kuna nad pärast peavad enda järgi koristama, mis tähendas, et ta oli pool tundi potti küürinud 😀 Vaeseke! Kuid nüüd ta oskab teha ja kuna Jaagu vanemad tõid maalt õunu, siis ta aina küsib, et kas ma hakkan nüüd moosi tegema. Pigem me küll sööme need ära, sest moosi koguse jaoks on neid vähevõitu, kuid milline aktiivne huvi 😉 Neljapäeval käisid nad Ülemistel Rakett69 stuudios valgust õppimas. Ma olin palju rohkem elevil, kui Rasmus. Oleks tahtnud ise ka sinna mina, ikkagi Rakett69, mida me juba mitu hooaega koos oleme vaadanud. Viimane jäi küll poolikuks, kuid küll me jõuame selle ka üks hetk ära vaadata. Rasmus pärast teatas, et oli täitsa ok olnud, kuid mitte nii huvitav, kui ta oleks arvanud. Õpetaja jäi temaga küll igatahes rahule ja saatis meile taas tänuliku kirja ning kiituse.

Rasmus käis teisipäeval, 27.09, koolivenna sünnipäeval, Kuulsaalis bowlingut mängimas. Ma olin nii keskendunud sellele, kuidas ta koolist sinna saab, kuid see osa, kuidas koju tulla, unustasin täitsa rääkida. Saatsin talle küll WhatsApp kaudu info, kuid ta ei lugenud seda. Mul endal oli sel õhtul üks tore kohtumine oma armsate sõbrannadega, kuhu ka ise natuke seiklesin. Vaatasin peatuses kõik järgi, kuidas ja millega ma sõita saan, kuid 41B asemel tuli 41 ja ma loomulikult ei läinud peale, sest peatuse bussigraafikus oli ju midagi muud kirjutatud! Pärast äpist üle vaadates selgus, et posti peal oli 41 ja 41B ajad kokku pandud, pannud siis mõlemad numbrid ka kirja! Läksin siis läbi Balti jaama. Kohale jõudes kõnetas mind väga vana proua, kes küsis, mida ma ootan. Ütlesin, et bussi. Selle peale ta küsis, et kas trollid käivad. Ma ütlesin, et ei tea, posti peal on küll kirjas, et number see ja too sõidavad, mille peale memmeke võidurõõmsalt teatas, et ei, ei sõida, ta pidi mitu peatust jala tulema … Aaa, ahahh, no hea teada … Järgmisel hetkel astus mulle ligi Rasmus, ma olin nagu, et eeeee, mis Sa siin teed, ma saatsin Sulle info, kuidas linnast koju saada. Mille peale ta siis telefoni vaatas ja ahahhh tegi 😀 No vähemalt tuli ta koju nii nagu oskas, kuigi oli linnas 42 peatusele palju lähemal. Igatahes oli see üks kummaline juhtumite jada, mis pidi juhtuma. Mul järgnes igatahes imetore õhtusöök, palju lobisemist, nalja ja niisama targutamist ning maitsvaid sööke samuti. Mul on nii hea meel, et mu tutvusringkonnas on nii toredad inimesed 🥰

Jah, ma tean, et ma ütlesin, et mul sotsiaalset elu enam üldse pole, kuid paar õhtut ma siiski olen endale võtnud, et patareisid laadida ning korra sellest korteri möllust eemale saada. Reedel, 23.09, jõudsime veel napilt restoranide nädalale ning käisime Triinuga Pika jala restos. Ma võtsin eelroaks mereanni salati, mis oli paksult koriandrit täis, aga mulle ei maitse see üldse! Nokkisin, siis niipalju kui sain, neid lehti välja, kuid maitse oli ikka küljes. Triin sõi veise tartari, see oli hea olnud. Ma võtsin põhiroaks veisepõse – kuna tööl kolleeg just eelmine päev küsis, et mis pearoa ma tiimikal võtan, kas siiakala, veiseprae või vegani ning seal valisin siiakala, kuid veis jäi kriipima ja kasutasin kohe Pika jala restos juhust ning tellisin selle ja see oli suurepärane – väga pehme ja suussulav. Triin võttis kaheksajala ja see oli kummiks lastud. Nosis siis garneeringu ära ja kui kelner lauda tuli ütlesin, et kaheksajalg on üle küpsetatud, seda ei ole võimalik süüa ja kas me saame nüüd kohvid tasuta. Poiss natuke mõtles ja ütles jah. Vähemalt midagigi … Triinuga kokku saamine oli oluline, kuna ta sõitis oktoobri alguses ca 1,5 kuuks Stockholmi lähedale elama. Nii lahe ja olgu tal äge kogemus!

Jätkuvalt vähem tuult ja vihma ning püsige terved! Ükskord saab me korter valmis niikuinii!

14.09.2022

Mingil põhjusel on Eestis oleku ajal tekkinud muster – üle nädala esmaspäevad algavad heade uudistega ja sama nädala lõpus tulevad halvad uudised. Vahepealne nädal on selline motivatsiooni ja tahte üles leidmise nädal, kuna reedel tulevad tavaliselt halvad uudised. Seega on see vahepealne nädal kosumiseks ja kuni järgneval nädala esmaspäeva heade uudiseni, mis annab natuke jõudu edasi minna ja lootuseid hellitada.

Ilmad läksidki üleöö külmaks, õnneks on vihma vähe olnud, kuid oma soojast mantlist ja kinnastest olen küll puudust tundnud. Nagu kiuste sadas esmaspäeval, 29.08, üle pika aja vihma ja ühtlasi läks ka külmaks ning meil oli just selle päeval õhtul Patarei vanglas vabaõhu etendus “Kalaranna 28”. Triin kunagi kirjutas, et kas ma tahaksin nendega ühineda, et ta emaga läheb. Muidugi tahtsin. Aja lähenedes ma suutsin selle juba ära unustada, kuid õnneks saatis restoran meeldetuletuse, et on broneering. Käisime enne teatrit Kalaranna restos söömas. Ei soovita. Toidud toodi eri aegadel, Pille sai külma kakao, söök ei olnud kõige parem ning kookide koostisi ei osatud selgitada. Teenindus oli üle kivide ja kändude, seega ei mingit elamust. Küll oli väga tore lobiseda. Sel hetkel, kui me etendusele läksime hakkas muidugi sadama, seega saime sahmaka ikka kaela, õnneks etenduse ajal ei sadanud. Kuid külm oli ikka! Etendus ise oli tore, selline tänapäevane ja vägagi eluline. Jabur, kuid eluline. Pilte ei lubatud teha, seega on paar klõpsu enne etendust.

Ootasime suure ärevusega oma asju, lubati ju 26.08 või 30.08. Jaak sai 30.08 hommikul kõne, et nad olid läinud meie asju maha laadima ja siis selgus, et neid ei olnudki rekka peal. Õhtul, kui koos Tiskresse sõitsime, saime kõne – KLG poiss: “Mul on hea uudis, te asjad on alles! Nägin pilte! /Meie omaette mõttes, hea teada …/ Halb uudis on see, et pildid on saadetud Milano laost … /Meie mõttes, no pekki küll, tõesti!?/ Mul oli nende asjadega algusest peale halb sisetunne, et kõik ei suju nii nagu peab. /Meie mõttes, no “aitäh” tõesti!/“. Kuna ta oli väga hooliva ja tegusa häälega, siis mis meil muud üle jäi, kui kaasa noogutada ja loota, et need siis ikkagi sealt Milanost ükskord meieni jõuavad. Pahandada temaga ei suutnud. Tuju ja motivatsioon asju edasi teha oli täiesti kadunud.

Päeval (teisipäev 30.08) käisime Rasmusega uude kooli dokumente ja õpilaspileti pilti ära viimas. Lisaks tahtsin temaga enne kooli algust teekonna läbi sõita. Ta ei ole ju ühistransporti eriti kasutanud, peale nr.4 Tiskre – Väike-Õismäe ei tea ta suurt midagi. Seega sõitsime koos läbi, et edaspidi oskaks ise minna. Õismäelt Jaagu vanemate juurest läheb umbes 40 minutit, Tiskrest kindlasti kauem, kuna meil on seal ikka veel teeremont, seega hommikuti on ummikud ja peab arvatavasti 1h arvestama. Direktori abi oli väga rõõmsameelne naisterahvas, lobises meiega ja näitas üle kõik olulised ruumid, mis vestluse päeval olid vaatamata jäänud. Me ainus lootus on see, et nad varsti sealt ära kolivad …

Ja oligi ootamatult käes 1 september! Head uut õppeaasta algust! Pikakari rannas toimus kooli alguse puhul piknik, kõik olid head ja paremat toonud ning laud oli suhteliselt lookas. Kooli omanik ja direktor pidasid kõne, tutvustati õpetajaid, tehti klassipilte ja lobiseti niisama. Meie tutvusime klassijuhatajaga, kes alguses mulle eriti head muljet ei jätnud, kuid hiljem oli ta juba natuke sõbralikum ja vestles üsna hea meelega. Piknik pidi kestma umbes 2 tundi, läksime peale 1,5 tundi ära, kuna midagi huvitavat enam ei toimunud ning inimesed hakkasid vaikselt lahkuma. Õnneks ilm oli ilus ja külm ei hakanud. Sõitsime bussiga tagasi, kohale läksime Bolti taksoga, kuna bussidega oleks kole kaua aega läinud. Kuna ilm oli ilus siis tagasi minnes nautisime ühistransporti ja tutvusime Kopli poolsaare tipuga. Päris trööstitu on seal vahepeal …

Reedel, 2 septembril, olid 7 ja 8 klassid Kumus ekskursioonil ja see pidi läbi saama kella 15:00 paiku. Rasmus helistas mulle 11:30, et tal on kõik, kestiski 1,5 tundi. Nojahh, ma ei olnud üldse arvestanud, et ta nii kiiresti saab ja ma ajasin omi asju ning olin üldse Kristiine kandis. Kuna ta on enne 42 bussiga Kaubamaja juurest sõitnud ja KUMUSse läks trammiga koos klassiga, siis ütlesin, et sõidaks trammiga Viru juurde ja sealt jala edasi. Kuna ta vist täpselt ikkagi ei saanud aru, kus maha tuleb tulla, kõndis ta Kadriorust jala Kaubamaja juurde ja tuli sealt 42 edasi Kristiinesse. Olen enne ka maininud ja mainin uuesti – õnneks on tal Jaagu orienteerumise oskused ja ta nii naljalt ära ei eksi, kui teab kuhu minema peab. Google Mapsi oskab ka lugeda, seega on lootust, et lõpuks jõuab sinna kuhu vaja. Tulime siis koos koju ja ma läksin hiljem tagasi linna, kuna käimas oli Kohvi festival ja 18:00 oli lastevanemate üldkoosolek. Festivalil degusteerisime kohvisid ja lõpuks võtsime ikkagi Illy kohvi ja no midagi ei ole teha, see lihtsalt maitseb väga hea! Lisaks sõime mõned pirukad, mis olid kuivad ja täiesti iseloomuta ning kukleid – need olid küll hoole ja armastusega tehtud ning maitsesid jumalikult!

Lastevanemate koosolekul ehmatasime küll korralikult ära. Kooli tutvustuses ei olnud sõnagi mainitud problemaatilisi või diagnoosidega lapsi, tutvustuses oli suunitlus pigem ikkagi lapse isiksuse arendamisel, õppeainete lõimimisel, palju välitingimustes õpet ning väiksed, kuni 15 õpilasega klassid. Kahtlus puges nahavahele, kui õpetajaid hakati tutvustama ja igal teisel oli tutvustusel juurde lisatud eripedagoog või HEV-õpilaste õppe koordineerija … Ja kui koolist tuli kiri, et kui on ametlik diagnoos või Rajaleidja otsus … No tõesti. Vanemad pidid klassis ka ühe grupitöö tegema, seal teisi vanemaid kuulates jäi mulje, et paljud lapsed on õrna närvikavaga ja ei kannatagi suuri ning lärmakaid keskkondi. No johhaidiii, kas tõesti läks mul kooli valik nii puusse. Peale koosolekut olime ikka väga mõtlikud ja Jaak oli eriti veendunud, et laps käib “lollide” koolis. Ma ei lasknud tujul nii halvaks minna ja säilitasin ikka positiivse meele ning lugesin pärast kooli kodulehe ja FB lehe risti ja põiki uuesti läbi ning seal ei olnud sõnagi, et nad on HEV suunitlusega kool. Selliseid koole on muidu Tallinnas päris mitu tükki, kui ma otsisin uut kooli, siis jäid need ka mulle silma. No igatahes otsustasime, et anname koolile võimaluse ja kui ikka kohe üldse ei sobi, siis proovime poole aasta pealt teha katsed teistesse koolidesse. Järgmisel aastal enam kooli vahetada ei saa, väga paljud koolid ei võta 9 klassi omasid vastu.

Pühapäeval, 4.09, käisime Jaagu ema sünnipäeva tähistamas. Sõitsime Dirhami restorani ja nautisime head ja paremat ning saime palju lobiseda. Jaanus ja Indra olid ka, seega juttu jätkus kauemaks. Kuna rahvast oli restos palju, siis läks toitudega kaua aega, aga see sobis väga hästi, jõudsimegi esimesed toidud enam vähem ära seedida, enne kui uute kallale asusime. Rasmus käis vahepeal metsa ja randa avastamas. Ilm oli taaskord väga ilus ning vahelduseks oli tõeline nauding nautida head toitu ning toredat seltskonda.

Esmaspäeval, 5.09, suundusin hommikul Tiskresse värvima. Olin seinad ja köögi porte osa valge värviga juba üle teinud ning plaanis oli värvida ära köögi osas lagi ja Rasmuse toa sein, mis olid mõlemad remondimeeste poolt kannatada saanud. Jaak korjas mu K-Rautast peale ja suundusime Tiskresse. Kell 10:00 pidi tulema esikukapi mõõtja, seega pidime nagunii seal olema. No ja siis äkki teatas Jaak, niiviisi jutu sees ja mööda minnes, et me asjad tulevad täna kell 13:30. Mõtlesin, et see on mingi hiline aprillinali, sest me ei oodanud neid nii vara. Need pandi ju eelmise nädala kolmapäeval alles teele ja me ei uskunud, et need enne nädalat kohale jõuavad. Tõeliselt positiivne uudis ju! Ilmad läksidki külmaks ja ma väga igatsesin oma mantlit ning kindaid-mütse. Meile tähendas see muidugi seda, et ei mingit värvimist, hakkasime hoopis hoogsalt koristama ja asju sättima, et kolijatel oleks asju kuhugi panna. Kuna nii mõnigi asi oli plaanitud maale viia, pidi Jaak kiiresti kaubiku rentima ning õhtul veel maale sõitma. Käisime siis vahepeal kaubiku järgi ja läksime 13:30ks tagasi Tiskresse. Oma ebameeldivaks üllatuseks avastasime, et meie sissesõidu tee asfalteerimine hakkas … Mina Renautiga küll sellest kõrgest äärekivist üle ei roomanud, nad olid selle kõrgenduse ära lükanud. Seega parkisin naabermaja ette, Jaak sai kaubikuga õnneks sisse. Kolijate ajaks olid ehitajad pannud ajutised klotsid. Kaks meest oli ja Jaak aitas ka niipalju kui viitsis. Kella 16:00 paiku said nad kaubiku tühjaks, kuid neil olid kaasas ainult pooled asjad. Nad läksid uusi laadima ja teatasid, et tagasi enam ei tule, et neil on tööpäev kella 17:00. Ahsooo, vanasti kui Jaak kolis, nii 25 aastat tagasi, siis kestis töö küll niikaua, kuniks kõik oli kliendile ära viidud. Nojahh, mis siis ikka, tulevad järgmine päev kella 9:00 tagasi ja mul jälle tehtud plaanid vastu taevast. Jaak läks nendega kaasa, sest tal oli vaja ka teised asjad kätte saada, mis maale lähevad. Nad laadisid ülejäänud asjad ka ümber ning Jaak läks maale ning mina Õismäele. Rasmus oli juba koju jõudnud ja ootas mind trepikojas. Ma pakkisin osad köögi asjad lahti ka, et saaks kaste ja pakkepaberit ära saata. Lisaks oli vaja otsida mõned riided ning köögitarvikud. Peaaegu kõik vajaliku leidsin üles ja kuna järgmine päev pidi nagunii uuesti minema, siis jätkasin otsinguid. Mõned asjad nagu mu trennivarustus – hantlid ja slaiderid on ikka ma ei tea kus, seega kasutan veepudeleid hantlite asemel 😉 Järgmisel päeval said nad kiiremini ja umbes 2 tunniga olid asjad maha laetud. Kaua oodatud kaunikene on lõpuks kohal! Milline õnn ja rõõm!

Asjad on nüüd olemas ja Jaak saaks hakata mööblit kokku panema, kuid meie armas ehitusmeeste boss teatas, seal augusti lõpu reedel, et nüüd on selline paha lugu, et nad ei tulegi plaatima, plaatijamees on teise kriitilisema töö peal. Algselt pidi nad ju septembri alguses juba valmis saama. Ta otsib usinasti uut meest ja loodab, et ehk saab töödega 6-7 september alustada. No tõesti, palju halbu uudiseid veel võib tulla?! Meie jaoks tähendab see jälle kõikide asjade lükkumist … Teisipäeva, 6.09, õhtul kui veel asju otsimas käisime, siis nägime uue plaatija ära ka. Tegemist on ukrainlasega, pidi olema väga pädev ja korralikult tegema. No loodame siis kõike paremat. Neljapäeval, 8.09, pidin Tiskresse minema, kuna tuli rõduklaaside parandaja/kontrollija. Meil oli rõduuks ära vajunud. Sain korterisse minnes taas ehmatuse osaliseks. Kuna vannitoa plaate oli ju vaja õigesse mõõtu saagida, siis terve korter oli ühtlaselt hall, kõik me asjad olid jälle ülipeene tolmukihi all. Ükskõik mida katsusid, olid jälle üleni tolmune. Lisaks olin ma Rasmuse toa ukse lahti unustanud ja seal oli ka seda tolmu korralikult. Õnneks oli lahtisi kaste vähe, mõni üksik, kuid ikkagi see peenike tolm poeb ju igast praost sisse. Otsisin veel mõned puudu jäänud asjad ja ootasin rõdumeest. Kuna toas olla ei saanud, siis olin enamuse ajast rõdul ja lootsin, et kuulen uksekella selle saagimise vahe pealt. Seekord oli ukrainlasel abiks noor Eesti poiss, kes üks hetk tuli ja ütles, et keegi koputab uksele. Oligi mu kaua oodatud rõdumees. Tegi rõdu klaasukse korda, pani väikesed stopperid, et klaasid nii hullult ei koliseks. Nüüd on sellega vähemalt korras. Jätsin mehed edasi plaatima ja läksin Õismäele tagasi. Jaak käis ka õhtul veel vaatamas, kuidas neil läheb ja plaanis samuti osasid asju otsida, kuid loobus, kui seda tolmu nägi … Nojahh, nüüd ei saa me jälle mitte midagi enne teha, kui plaatimine on lõppenud. Jaak sai reedel kõne, et vannitoa plaatide mõõtmisega läks veidi pahasti ja ülevalt jääb 11mm vahe vahele, et nende eksimus. No tõesti, niipalju siis heast töömehest … Nojahh, pakuti välja, et panevad veel ühe kihi kipsi ning pahteldavad ja lihvivad ise kõik ära. Jaak selle koha peal lõpetas täpsustamise, et kui need asjad tema eest ära tehakse “valurahaks”, siis on ju hästi. Ühesõnaga kogu see korteri teema venib ikka uskumatult ja üldse mitte planeeritult. Kõige hullem on see, et Jaak, kes siiani oli suht entusiastlik, et küll saame ja jõuame, on hakanud ka usku kaotama ning vajab utsitamist, et asi ju ei ole nii hull, kui tundub, kuigi tegelikult ju on! Esmaspäeval 12.09, käisime osasid mööbli plaate viimas ja kohale jõudes selgus, et asfalteeritakse meie sissesõidu teed, seega me ei saanud maja juurde sõita ja pidime oma plaate kaugelt tassima. No sai üks korralik treening tehtud ja neid juppe tuleb ju veel … Õnneks on meil tervete jalgadega noor poiss omast käest võtta ja ta saab alt keldrist need üles tassida ja kui veel midagi tuleb, siis abiks olla. Igatahes me hellitame lootust, et töömehed saavad plaatimisega reedeks valmis ja me saame reede õhtust koristama minna, et nädalavahetusel täie rauaga töid tegema hakata. Loodetavasti on WC pott ka selleks ajaks installeeritud ja saab pikemalt toimetada. Pöidlad pihku igatahes.

Rasmus tuli ühel päeval koolist ja oli kole kuri, et see kõik on nii nõme ja ta tahab tagasi Õismäe kooli. Asja arutades selgus, et talle ei meeldi, et ta nii hilja koju jõuab. Päevad lõppevad tõesti hilja, kuid kool algab alles 9:30, seega loogiline, et hiljem lõppeb. Kahel päeval lõppeb kool 15:00 ja ülejäänud päevadel 16:15. Kolmapäeviti lõpetavad nad Lasnamäel, Majakas. Neil on kodunduse tunnid Tekos, varsti on meil noorkokk kodus 😉 Seega Õismäele jõuab ta, kas 15:45 või 17:oo ja tal on tunne, et niisama olemiseks jääb liiga vähe aega. Me sellega muidugi ei nõustu, mida vähem tahvlis ja x-boxis istumist seda parem. Kooli suur pluss on see, et enamus asju õpivad nad seal ära ja kodus jääb väga vähe teha, peamiselt Power Point esitlused. Lisaks ei meeldi talle grupitööd, talle meeldib üksi asju teha. Midagi pole teha, kõikides Eesti koolides on grupitööd esikohal, ma olen seda nüüd uurinud nii siit kui sealt. Lisaks ei meeldi talle klassi ees esineda ehk kui peab oma PowerPointi ette kandma, siis ta ei taha seda eriti pikalt teha, Sigonella koolis oli max 3-5 minutit ettekande pikkus, siin koolis on 8-13 minutit ja see ajas teda kole kurjaks, et nii pikalt peab rääkima. Tundub, et tal oli sel päeval lihtsalt paha tuju ja ta tahtis kõik välja elada. Leppisime kokku, et proovib ikka uue aastani ära ja kui ikka kohe üleüldse ei meeldi, siis saab teisi koole proovida. Kuid grupitööd ja esitlused ei kao kuhugi ning teistes koolides tuleb ka kõvasti kodutöid juurde ehk teoreetiliselt jääb aega hoopis vähemaks. No siis jäi mõttesse ja leidis, et see praegune kool ei olegi nii hull 😀 Kuna koolimaja on remonti minemas, siis on enamus ettevõtteid välja kolinud, ka kohvik. Lapsed saavad süüa üle tee vene kooli toitlustavalt ettevõttelt, termostega tuuakse söögid kohale ja jagatakse laiali. Kuna Rasmus ju eriti midagi ei söö, siis saab ta ainult kaks või üks kord nädalas koolis sooja toitu. Muidu läheb Sigonella rütm edasi – võileib hommikul kaasa. Õismäe sööklat nutab ta ka taga, seal oli buffet ja natuke suurem valik, praegu on konkreetselt üks söök. Lastevanemate üldkoosolekul selgus ka kurb tõsiasi, et uue majaga on kehvad lood ning võibolla tuleb praeguses majas kuni veebruari koolivaheajani olla, oehhh, see ei olnud ju nii mõeldud. Lisaks veel, et neil oli vahetunud direktor, see praegune on väga entusiastlik ja asjalik, Jaagule ta meeldib, selline realist ja kaine mõtlemisega, mitte nagu omanik, kes on natuke “lillelapse” moodi. Lisaks on neil praktiliselt kõik uued õpetajad, jätkavad ainult kuus vana, ülejäänud (15) on kõik uued. Ühesõnaga palju uut verd, eks siis paistab, kuidas see kokku töötama hakkab. Rasmuse klassijuhtaja tuli ka alles kevadel sinna tööle. Vene keelest ka natuke. Õpetajat veel ei ole leitud ja hetkel annab tunde direktor ise. Saime õppejuhiga kokkuleppele, et Rasmusele tehakse individuaalne programm, õnneks on see võimalik, alguses direktori ja omanikuga rääkides jäi mulje, et seda ei ole võimalik saada. Peale esimest tundi kirjutas õppejuht, et Rasmus oli pingutanud ja teistega päris kenasti sammu pidanud ning hetkel nad ei näe põhjust individuaalse kava järgi, kui ise kodus õpime ning abiõpetaja abi kasutame, siis jõuab ta kiiresti järgi. Kuna hetkel on koormus väike, üks tund nädalas, siis jätkab klassiga ja peale oktoobrit, kui peaks tulema õige õpetaja ja tunde rohkem, siis saab edasi vaadata. Rasmus on väga tubli ja püüdlik ning mul on hea meel, et praegu selline otsus tuli.

Laupäev, 10.09, oli meil väga sisutihe. Kuna me Tiskres mitte midagi teha ei saanud ja ilm oli ilus, siis käisime Haapsalus. Jaak üritas saada juuksurisse, kuid paraku ei olnud ühtegi auku, kus teda oleks lõigata saanud. Lisaks oli meil plaanis osta alpaka villast mütse, need olid seal ühes suveniiri poes tunduvalt soodsamad, kui Tallinna erinevatel laatadel on olnud. Jaagul oli kõige enam mütsi vaja, asi lõppes peaaegu nii, et meie Rasmusega saime ja Jaak jäi ilma, lõpuks ta ikkagi suutis ühe välja valida. Saime kõik omale soojad mütsid, mina küll mitte, mul oli vaja mantli juurde sobivad viisakamat mütsi, seega on mul natuke uhkem peakate. Täiesti juhuslikult selgus, et just sel nädalavahetusel olid Haapsalus Vintage Weekend, kohal oli palju vanu autosid ning vastavasse ajastusse riietatud inimesi, ülimalt ägeda auraga üritus oli. Eriti meeldis mulle see, et inimesed olid vaeva näinud ja ennast vastavalt riidesse pannud ning nautisid ilusat ilma ja seltskonda, see hea tunne nakatas. Vaatasime autod ja inimesed üle, sõime kõhu täis ja läksime edasi maale. Rasmus tahab juba pikemalt aega lugeda Orwelli “1984” raamatut ja kuna kirjanduses tuli valida üks ulme teos, siis ta otsustas seda lugeda. Kuna tegemist on väga popi raamatuga, raamatukogust oli kõik välja laenutatud, siis pidime maale oma raamatu järgi sõitma. Sõime natuke kooli ja tuiskasime tagasi linna, sest ma pidin kella 18:00-ks jõudma endise kolleegi 60-dale juubelile.

Tiina mees Ülo organiseeris talle üllatuskülalised ja need olime meie, endised EMT-ikad, kokku oli meid seitse ja oi meil oli väga lõbus! Tiina oli ka muidugi väga meeldivalt üllatunud. Ma jäin natuke hiljaks, jõudsin just siis kohale, kui õhtujuht teatas, et võime lauda istuda ja ta väga loodab, et kõik külalised on nüüd kohal ja ma siis tormasin nende sõnade peale sisse. Hea ajastus 😉 Süüa oli palju, juua ka, nalja ja mängu ning niisama lobisemist ka. Kella 21:00 paiku hakkasin koju minemise mõtteid mõlgutama, päev oli olnud pikk ja uni tikkus peale, kuid enne 23:00 me sealt ära ei saanud. Suur aitäh Ülole meid kutsumas ja aitäh neile mõlemale toreda peo eest!

Ilusat sügise jätku ja püsige terved!