Sitsiilias

12.09.2019

Oleme juba üle kuu aja oma uuel elukohamaal toimetanud. Uskumatu, kui kiiresti ikka aeg läheb … Oleme enam-vähem juba sisse elanud ja eriti enam asjade üle ei imesta. Küll on igas päevas jätkuvalt midagi uut ja huvitavat.

Vestlust alustatakse ikka ilmast, kui muud rääkida ei ole, seega ma siis ka. Ma olen vist korduvalt maininud, et ilm ei vasta mu ootustele 😀 Oleme siin oldud aja jooksul saanud kõrvetavat kuumust – siia jõudes augustis 37 kraadi ja päikesepaistet, see oli tõeline suvi. Augusti lõpus tulid aga pilved meie selget taevast kimbutama ja on vahelduva eduga siiani seda tegemas. Eelmine nädal oli praktiliselt iga päev vihmane – ei midagi hullu, lihtsalt väga tüütu oli. Temperatuur langes umbes 28 kraadini ja on seal püsinud, kui päike on väljas, siis on ikka üle 3o. Küll ei ole päike enam nii kõrvetavalt kuum. Ei tea, kas oleme ära harjunud või on see kuumus tagasi tõmmanud, september on ju ikkagi käes. Rannast on teine platvorm ka ära koristatud. Arutasime omavahel, et huvitav, kas siin ongi nii, et kalendris lõi ette september ja see tähendab, et suvi sai otsa ja kõik tuleb kinni pakkida? Ei vaadata, mida teeb ilm ja et merevesi on tegelikult jätkuvalt ülisoe, seega võiks ju vabalt veel edasi suvitada, kui ilm soosib. Lisaks on meil ööd läinud jahedamaks, juba on temperatuur 20 kraadi ringis. Seega konditsioneeri me ei ole praktiliselt kaks nädalat juba kasutanud. Ilmastikuoludest, viimasel ajal on olnud väga palju äikest, praktiliselt iga päev. Ma ei olegi aru saanud, kas see on siinsele piirkonnale iseloomulik või on ilm päriselt hukas … Igatahes on see väga tüütu, mulle ei meeldi välk – täpsemalt küll müristamine, juba lapsepõlvest saati on see mind hirmutanud. Mingil põhjusel ma eramajas olles pelgan väga, kui korteris või mõnes teises suurhoones olla, siis ma ei karda. Ei tea, miks ja kust see on tulnud aga niipalju kui ma ennast mäletan, olen ma kõud alati peljanud. Üleeile õhtul sain paar äikese sähvatust pildile ka, läbi akna ja veidike udune on aga ikkagi mu esimene äikese pilt 🙂 Eile käisime Catania lähedal automüügi kohtades mulle autosid üle vaatamas. Kui siiani oleme ilma itaalia keele oskuseta ideaalselt hakkama saanud, siis nüüd on meil hädasti ühte itaallast vaja, kes meid aitaks. Loodetavasti Jaak leiab töölt mõne, kes saab appi tulla. Koju tagasi sõites jäime selle kuulsa paduvihma kätte, mida mulle majaperenaine rääkis. Sõitsime nagu kiirevoolulises madalas jões, vaatamata kojameeste usinale tööle – välja aknast eriti ei näinud, madamates kohtades olid tekkinud järvekesed. Mõtlesime, et meie linnakese parkimisplats on vist üks suur bassein. Koju me õnneks jõudsime – bassein ei olnud, küll oli linnakeses tulvavaesi ühes pöörangu kohas väikese tee piirde ära viinud ja väiksemad kivid olid tee peal. Meie kodutänava järsakust tuli vesi usinalt alla. Meil on seal üsna kallaku all ühes kohas üle terve tee ulatuses väike äravoolu rest ka. Kuna vett oli palju, siis oli meil tee peal purskkaev, üle terve tee ulatuses. Päris ulmeline vaatepilt oli. Meil õnneks ei uputanud, maja on ikkagi piisavalt kõrgel ja maapind on alla poole kaldu, nii et vesi jookseb meile alumisse aeda ning majaalune jääb kenasti kuivaks. See vihm oli nüüd küll tõeline elamus, loodetavasti me enne veebruari siis sellist vihma enam ei näe. Tänaseks on siis kaks päeva juures, kus me ujuma ei ole saanud. Üleeile oli äike ja eile oli vesi lihtsalt must, kuna ülevalt jõudis palju linnakses sodiveest merre. Pildilt on natuke näha ka, kuidas meri on keskelt teist värvi. Küll aga ei tohi lootust kaotada ja vaadates praeguseid ilmateateid, peaks tänasest suvi tagasi tulema ja vähemalt kolmapäevani kenad päikesepaistelised 30 kraadised suveilmad ees ootama 🙂 Mulle sobib!

Jaak on sel nädalal ennast kehvasti tundnud ning ma olen pidanud lapsel mõned päevad koolis järgi käima. Seega olen ka siinses liikluses käe valgeks saanud. Kõige hullem on ikkagi meie koduhoovist välja-sisse sõitmine ning linnakese käänulistel tänavatel seigelda. Kui kedagi vastu ei tule, on täitsa ok, muidu on ikka kitsas. Jätkuvalt olen seiskukohal, et mul on vaja väiksemat autot 🙂 Liiklusest olen natuke juba kirjutanud aga kirjutan veel. Üks vigade parandus ka, kui ma enne kirjutasin, et Itaalia carabinieri on nagu meie munitsipaalpolitsei, siis tegelikult see nii ei ole. Itaalia politsei on nagu meie munitsipaalpolitsei, kuid carabinieri´dega ei taha vabatahtlikult keegi kokku puutuda, sest nemad on siin tõsiselt võetav korrahoidmise üksus. Teevad trahve ning panevad vajadusel käed raudu jne, seega on selline üldine karm jõuorgan, nende huviorbiiti ei ole soovitav sattuda. Kui siiani saime tunda ennast nagu turistid, auto oli Eesti registris ja Eesti numbrimägiga, siis nüüd nädalakese on meie auto juba Itaalia registris, mis tähendab, et meil on Itaalia numbrimärk, seega auto on nüüd kohalik 🙂 Meie tee Cataniasse koosneb meie oma väikesest linnaksese sinka-vinka teest, siis on selline väiksem kehvem maantee ning suurem ja parem maantee ning kiirtee. Kiirteel on lubatud kuni 130km/h ja üldiselt seal nii kiiresti sõidetaksegi, mina tiksun vaikselt 120 ja täna hommikul olin nagu tigu selle kiirusega. Päeval nii palju ei kiirustata, siis olen ma ise ise pigem mööda sõitja rollis olnud. Meie teele jääval maanteel, mis on hea asfaldiga, lai ja korralik on möödasõidukeeld ja lubatud 50km/h. Emmmm okei, me ei ole siiani veel ühtegi autojuhti kohanud, kes sellest kinni peaks. Kuigi tõesti mõned autod ongi sellised vanad ja aeglased, mis ei liigugi eriti kiiremini aga üldiselt sõidetakse 100-ga ja kõik, kes ette jäävad, nendest kimatakse mööda ja nii on kõikidel sellistel teedel. Linnades kihutamist muidugi eriti ei saa harrastada, sest seal on palju autosid ning väga tihe liiklus, seal lihtsalt on anarhia – on kolm sõidurada, siis äkki on kaks, ringteedel eriti teed ei anta – sõidetakse ette ja vahele, tekitatakse suvaliselt ridu juurde jne. Lisaks ei ole ole siin kõnniteid, ma ei saa aru, miks nad neid ehitanud ei ole. Üsna kõhe on sõidutee serval kõndida, kui on vaja jala kuhugi minna. Üksikuid jooksjaid oleme ka näinud aga neid on väga vähe, kes maatee servas või linnades jooksu harrastavad. Küll on siin tublid sportlastest jalgratturid – ma alati mõtlen, et küll nad on ikka julged! Teeservad on pea olematud ja autosid on palju ning nemad aina väntavad. Meie kandis on nädalavahetuste hommikuti grupisõidud – ca 10 meest väntavad siin üles alla puntras maantee peal ja autod siis pendeldavad nende vahel. Üksikuid oleme näinud tööpäeva hommikuti Misterbianco (äge kohanini onju!) tee peal ka väntamas. Täna olid näiteks koos kaks meest ja üks naine usinasti sõitmas. Lisaks jalgratturitele võib meie maantee ääres kohata ka prostituute. Alguses ma ei saanud aru, kes need on või miks nad teeääres passivad. Jaak lahkelt valgustas siis mind … Reeglina seisab kummalgi pool teed üks naisterahvas napis riietuses ning uitab ringi, autode lähenedes liigub rohkem tee serva ja naeratab. Ei hääleta ega tee midagi muud, lihtsalt seisab ja naeratab. Esimestel kordadel oli imelik, nüüd lihtsalt mõtlen, et kellele nad ennast küll sellises kohas müüvad … Näha on neid praktiliselt igal ajal, küll jah mitte hommikul 7:00, aga päeva peale, õhtusel ajal peale tööd ning nädalavahetuste enne lõunasel ajal on nad alati platsis olnud. Baasi juures on ka kaks klubi, üks on otse üle tee – Gentlemen bar ja teine paar km eemal teeristis – Sexy bar vmt nimetusega asutus. Eks siin baasi kandis on muidugi palju üksikuid igavlevaid sõdurpoisse ka, seega nõudlust arvatavasti on. Aga kes on meie maantee ääres olevate naiste sihtgrupp, seda me ei tea, oskame ainult oletada. Kuna antud tee on mõeldud suurtele veoautodele ja ohtlikele veostele sõitmiseks, siis arvatavasti need juhid on üks sihtgupp aga kindlasti on keegi veel, muidu nad ju ei oleks seal tee ääres.

Üks uus kogemus ka! Eelmisel nädala neljapäeval käisime Rasmusega baasis kinos. Kui muidu algab kino tööpäeviti õhtuti kell 17:30, siis neljapäeviti on ka päeval kell 14:oo seanss, kuna kool lõppeb juba 12:45, siis on ka üks laste film päevasel ajal. Kuna Jaagul pidi olema pikem päev, siis aja täiteks läksime vaatasime kino üle. Kino on selline lihtne – ei mingit peenet Dolby heli ega muud maailma tehnika viimast sõna. Vahepeal tuli küll soov häält juurde keerata 😀 Toolid on suhteliselt mugavad ja pilt on ekraanilt näha ka, üsna selgelt. Arvestades piletihindu – üle 11a lapsed 2$, alla selle tasuta ja täiskasvanu 3$ – 3D korral oli vist 3$/5$ see hind, siis polegi muud tahta. Kino külastus läks maksma natuke üle 10$, mis sisaldas kinopileteid, keskmist popcorni – ühte 0,5l pudelivett ja 0,5l mahlajooki. Ma pole ammu nii odavalt kinos saanud käia … Uus kogemus oli ka, Rasmus kogeb seda muidugi igal koolipäeval – esimese asjana lastakse USA hümni – kõik kenasti seisavad püsti ja vaatavad lühikest videklippi vapratest Ameerika sõduritsest, kes rahu tagavad. Olgu, tegemist ongi ju USA baasiga, kus sõjaväelased teevadki oma tööd ja riik annab enda poolt parima, et pakkuda meiesugustele tsivilistidele erinevaid võimalusi seda siin kõike nautida. Rasmusel koolis küll videot ei näidata aga nad seisavad USA lipu juures valvel. Iga nädal pidid lapsed vahetuma ja sel nädalal on Rasmuse kord auvalves seista.

Rasmusel koolis vastas käies on mulle silma jäänud üks naisterahvas, kes on täpselt 100% 50date USA koduperenaise kehastus oma riietuselt ja soengult nagu me oleme harjunud tolle aja filmidest nägema. Mul õnnestus eemalt ta pildile ka saada. Natuke saab aimu … Üldiselt on siin baasis ringi vaadates inimesed, kas sõjaväe vormis – ei tea küll miks või spordiriietuses – retuusid, T-särk või dressikas ning käekott üle õla. Ma ei olegi aru saanud, kas nad käivad spordisaalis ka või lihtsalt riietuvadki niiviisi. Osad õnneks on tavalises riietuses ka, siis saab natuke vaadata, millist moodi tänapäeval siis ka kantakse.

Minu tänane õuekontor näeb siis välja selline nagu all pildil näha 🙂 Olen eelnevalt ka kirjutanud, et arvuti aku ei ole just kõike kirkam. Ilma juhtmeta peab ca 2h vastu, siis olen otsinud kohti, kus oleks ka laadimise võimalus. Olen leidnud kaks kohta, kus on pistikud – raamatukogus ning spordikompleksi söögisaali tagumises istumise osas – ühes on kole külm ja teine ei ole üldse hubane. Täiesti kogemata üks kord kooli ees olevas pargis jalutades avastasin, et pikniku laudade juures on pistikud 🙂 Seega, kui olen oma esimesed kaks tundi NEX toitlustuskohas ära istunud – hommikukohvi ja -ampsu ära manustanud, arvuti peaaegu tühjaks lasknud ning ilm on õues juba kenasti soojaks läinud, olen kolinud ümber mänguplatsi piknlikulaua taha. Vaatmata sellele mu lõputöö kirjutamine ei taha kuidagi edeneda ja Itaalia keel ka veel suus ei ole. Ühega on juba väga kiire ja teise peaks ikka ka käsile võtma. Tänasest hakkan tubliks, päriselt ka! Rasmus on juba tubli – sel nädalal hakkas tal üle Skype eesti keele tund ja nüüd on ta ka Eestist kaasa õpikutest iga päev tund aega eesti keelt õppinud. USA koolis ei jää praktiliselt mitte midagi kodus teha – matemaatika osa paneb meid küll muretsema, seda peame hakkama väga jõuliselt kodus juurde tegema. Lisaks on siin reegel, et nädalavahetusel õppida ei jäeta … Mõnes mõttes on hea, et koolis asjad ära tehakse ning koormus on väike, siis on tal kodus aega Eesti kooli asju õppida ning jääb veel hunnik vaba aega XBoxis mängida ja tahvlist videosid vaadata. Lisaks on tal endal pinged maas ning ta naudib koolis käimist. Ise eeldame, et selline lihtsam ja vabam graafik on selles algklasside osas (1-5 klass), et edasi ikka on natuke vaja pingutada ka ning ülesanded lähevad keerulisemaks. Selleks ajaks on ta juba aasta siin käinud ja loodetavasti keele suhu saanud ning kirjutamise oskus on ka ehk selleks ajaks märkimisväärselt paranenud. Hindeid neile veel ei panda, ma ei saanudki hästi aru, millal neid siis hindama hakatakse. See on teinud Rasmuse ka laisaks ja mugavaks – hindeid ei panda, siis ei ole vaja ju pingutada. Olen talle ikka öelnud, et õpetaja hindab enda jaoks juba praegu õpilase taset ja lõpuks hakatakse neile hinded ka ju panema. Seega pingutama ning asju õigesti ja korralikult peab ikka tegema. Pean ka oma sõnadest eeskuju võtma ning asjalikuks tudengiks hakkama!

05.09.2019

Esimese palgapäeva puhul käisime esmaspäeval asju kokku ostmas. Tegelikult ostsime ühe asja juba pühapäeval – mikrolaineahju, LG oma ja see laulab 🙂 Ehk mul on nüüd meloodiliselt tegevuse lõpetamisest märku andev kodumasin. Kui me enne Sitsiiliasse tulekut ämma-äia juures elasime, siis neil oli pesumasin, mis tööd lõpetades meloodiliselt märku andis. Mulle väga meeldis ja tuli kohe tahtmine endale ka selline soetada 😀 Pesumasin meil ei laula aga see eest mikrolaineahi küll. Jaak rentis esmaspäeval meile Hertz kaubiku ja seiklus võis alata. Ikeast ostsime madratsid – Rasmusele ühese ja külalistetuppa suure kahese. Tahtsime ka kuute (6) söögitooli aga neil oli hetkel ainult viis (5), seega saame millalgi sinna veel tagasi minna. Nagunii on vaja patju ja tekke ka osta. Nüüd olen õhtud veetnud toole kokku kruvides, rahulikult igal õhtul üks tool ja juba ongi kolm tükki koos. MediaWordist ostsime nõudepesumasina – jeiiii, mehaaniline nõudepesumasin rõõmustab. Soovisime osta kõige odavamat aga paraku seda oli laos ainult üks aga me tahtsime pakendis uut. Seega olime sunnitatud ostma kallima ja vingema. Eks siis paistab, kui see nii hea ja mõnus on, et kas see tuleb meiega lõpuks Eestisse kaasa või mitte. Tiskresse ostsime ka just uue, eelmine oli meid juba 10 aastat teeninud aga oli liiga vali. Nõudepesumasinat me veel kasutusele ei ole saanud võtta, kuna perenaine soovib, et seda tuleks kindlasti tehnik paigaldama. Liza on aga hetkel perega veel puhkamas, seega kannatame ülejärgmise nädalani ja eks ma seni siis pesen käsitsi edasi. Bricomanist (nagu K-Rauta pood) ostis Jaak kokku hunniku erinevat puidumaterjali ja paksu vineeri. Nüüd saab ta hakata ehitama Rasmusele voodit ja kirjutuslauda ning külalistetuppa voodit ning riiulit/kapikest. Kirjutuslauast tundsin juba eile suurt puudust, kui söögilaual olid õppimise asjad ja me tahtsime õhtustama hakata. Aga lootust on, et varsti saab kirjutuslaua ka 🙂 Lõpuks ostsime Augusta Decost pesumasina – jah nad müüvad ka tehnikavidinaid mingil määral – üliodava Finluxi oma. Seda kodumasinat olen ma igatsenud esimesest päevast peale. Teisipäev oli mul pidupäev – terve päeva pesin masinaga pesu. Pool kogusest jäi veel oma aega ootama, kuna olen nüüd kaks päeva baasis olnud ning lisaks ei ole ilm ka mind pesupesemiseks soosinud. Vaatamata hinnale, töötab ilusti ja pesu on kenasti ära pesnud. Lisaks ostsime veel lihtsa grilli. Alguses mõtlesime nn. ufo võtta aga sama hinnaga oli ka üks suurem ja kandiline, mis nägi parem välja, seega võtsime selle. Eile tegime siis siin kodus esimese grilli ka 🙂 Tulevikus tahab Jaak osta uhkema ja vingema grilli, ma nüüd ju jälle ei mäleta millise täpsemalt aga kui see olemas on, eks siis ma postitan selle kohta kindlasti ka mõne pildi. Nüüd on meil olemas kõik vajalik, mida oleme esialgu planeerinud. Järgmine suur projekt on “Margitile auto”. Jaak kammib iga päev kuulutusi läbi ja kui midagi silma jääb, siis tuleb tegelema hakata. Minu kindel soov on, et see peab olema väiksem, ma nii suurt autot nagu meil praegu on, kindlasti ei taha. Järelturgu on aga hinnad on nii ja naa. Ameeriklased müüvad kasutatud asju täiesti ülehinnatuna. Itaalia saitidelt on ta päris häid pakkumisi leidnud aga ikka on mõte, et äkki tuleb veel midagi paremat 🙂

Ma olen vist juba maininud, et ilm ei vasta mu ootustele 😀 Eile oli siin oldud aja teine kord, kus me kordagi merre ei saanud. Tuul oli tugev ja rannas suured lained, seega me ei läinud riskima. Üleeile olid ka lained aga need ei olnud nii võimsad ning me Jaaguga käisime ikka ujumas ära – lainetel loksudel võis merehaigeks jääda aga vesi oli väga soe. Rasmus on endale nohu hankinud – seega ta nüüd on natuke ujumisest eemal. Tänu sellelele, et üks pilv ajab teist taga ja iga päev on mingil määral vihma sadanud on temperatuurid ka langenud. Öösel on juba 20 kraadi ringis ja seega otsustasime täna magada ilma konditsioneerita ning lahtise uksega – noh välimisel katteuksel on kaitseribid lahti ja putukavõrk ees. Väga mõnus oli nii magada 🙂 Esiteks on meie linnake tänaseks inimestest tühjaks valgunud, see tähendab, et on vaikne. Pühapäeval pakkisid paljud ennast kokku ja kolisid minema. Seega ei ole meil enam kõrvalmaja igaõhtust laste kisa ja suures koguses koerte haukumist. Kuidagi imelikult vaikne on … Jaak muidugi täiega naudib seda rahu ja vaikust, mul on lihtsalt veider, et kõik nii vaikne on. Ja pime on – meie majade reast alla poole jäävad majad on praktiliselt kõik täiesti pimedad. Mõnes üksikus on valgust näha aga üldiselt on suvitushooaeg läbi saanud. Huvitav, kas nii tunnevad ka Pärnu inimesed, kui suvehooaeg läbi saab, et vaikus, rahu ja inimesi ei ole?! Esmaspäeval pakkisid parkimisplatsi söögikohad ka ennast lõplikult kokku ja viisid putkad minema. Seega on õhtul nüüd kuulda lainete loksumist – eile eriti, üksikuid autosid ning kaugeid koerte hõikeid. Teiseks on temepratuur normaalne ning õhk mõnusalt karge, seega on uni eriti magus. Magamisest rääkides, peale seda, kui ma siin kirjutasin, et me öösel eriti hästi ei maga, siis peale selle ära kirjutamist oleme maganud nagu notid v.a need ööd, kui äike on meie kohal möllanud, siis ma olen küll üles ehmatanud. Tundub, et vastab tõele, et kui midagi vaevab, siis kirjuta see endast välja ja asjad võivad muutuda …

Tundub, et suve lõpp tähendab siin septembri algust. Lisaks sellele, et linnake valgus inimestest tühjaks – mis on tegelikult kummaline, kooli alguseni on ju veel aega, siis lõpetasid ka müügipoisid käimise. Viimane saiaring oligi pühapäeval ja poiss ütles, et ta nüüd rohkem ei tule. Me kõvahäälselt avaldasime oma kurbust selle üle 🙂 Sellest on kahju, sest meil oli juba tekkimas traditsioon, et pühapäeval sööme hommikusöögiks saiakesi ja ostame värske chiabatta. (Vahemärkus: Mari ja Kadi – chiabatta maitseb siin väga hästi aga Fredo oma on ka ok, seega võite seda edasi nautida küll 😀 ) Juur- ja puuviljapoiss vist lõpetas juba varem sõitmise, sest teda ma ei näinud juba mitu päeva. Kahju, temalt oleks veel tahtnud enne lõppu igast kraami kokku osta, eks nüüd ostame poest, kus on ka kraam värske ja hea aga mulle ikkagi meeldis see, et keegi tuleb ja sõidab Sulle ukse taha ja saad värsket kraami kokku osta. Jaagul tööl kolleegid ka rääkisid, et lisaks sellele, et eramajade ümbruses nad sõidavad, siis käivad nad ka linnades. Rõdudel on nööri otsas korvikesed, kus siis raha lastakse alla ja kaup üles. Kui me esimesel korral siin käsime, siis me nägime kuidas ühed selle korviga sehkendasid aga siis me veel hästi ei saanud aru, mida nad teevad, nüüd teame.

Söögist veel rääkides, hakkasime sööma ühte huvitavat juustu natuke nagu mozarella aga kõvem ning maitset on rohekm aga mulle meeldib see, et see on sellise ägeda vaha sees. Maitseb värske chiabatta ja tomatitega imehästi!

Esimesesl korral, kui Jaagu sponsori juures käisime, pakkusid nad meile arancini´sid. Küll need olid head, jah need on rasvased aga maitsevad ülihästi. Ma saan ühest kenasti kõhu täis. Tegemist on paneeritud ja firteeritud suurte riisipallidega, mille sees on erinevad täidised. Tecos on väike kohviku osa ka, kus neid osta saab aga neid on seal suhtleliselt harva saada, kui peale oleme sattnud siis paar korda oleme ikka ostnud. Küll peame me nüüd välja uurima, kus on Augustas head kohvikud, mis meile hommikusaiakesi ja chiabattat ning arancini´t müüb. Siiani ei ole meil väga kohvikut vaja läinud, poiss on soojad saiad ukse taha toonud ja Illy kohvimasin teeb väga head kohvi 😉

Noppisin üks päev ka esimese sidruni. Kuna Lidlis müüakse ka rohelisi sidruneid, siis me mõtlesime, et äkki meie sidrunid on ka rohelist sorti … No igatahes oli see üks juba piisavalt suur ja ahvatles mind juba ammu ennast ära noppima. Koor oli veel paks, seega oleks võinud siiski veel mõne aja küpseda aga mahla juba tuli ja maitses nagu sidrun ka 🙂

Eile oli aeg ka lõpuks juuksurit külastada. Kasutasin baasi ilusalongi võimalusi ja käisin siin ära. Olen eelnevalt ka maininud, et teenindajad on kohalikud aga oskavad inglise keelt, mõni rohkme mõni vähem. Minu eilne juuksur väga ei osanud. Igal juuksuril on erinevad töövõtted aga ma sellist teenindust ei ole veel kohanud, kui siin. Kõigepealt pandi selga mulle selline väike lühikeste varrukatega hommikumantlit meenutav ürp – seos oli selja taga. Siis pandi peale see tavaline juuksuri keep, mis ikka pannake ning kõige peale veel läbipaistevast kilest vihmakeebi sarnane ürp. Siis määriti juuksepiir igalt poolt kreemiga kokku, mõnda kohta sattus rohkem mõnda vähem. Mõtlesin, et huvitav kas hakkab nahka värvima või. Nojahhh, värvi peale pannes ta pintsldas ja selle kreemise osa kokku, ei tea, kas see käibki nii või ta lihtsalt oli hooletu. Kui tavaliselt juuksur ütleb, et kalluta pead sinna või tänna, siis antud juukser sikutas mind juustest õiges suunas 😀 Alguses oli koomiline lõpuks hakkas närvi ajama, ütle siis kuhu Sa tahad, et ma pea painutaks. Lõpuks ma enam ajakirja ei lugenud ja jälgisin teda peeglist, siis pöörasin ja kallutasin juba ise pead vastavalt sellele kuhu ta käed liikusid. Iseenesest tegi ta üsna korralikult aga kukla jättis imeliku. Igatsen juba oma juuksuri järgi …

30.08.2019

Ma olin täna täiesti üksi kodus – esimest korda! Kohe ei osanudki midagi selle üksiolemisega ette võtta 😀 Tõusin koos perega, saatsin nad kenasti kodust ära ja hakkasin asjatama. Avastasin, et see hommikul tõusmine on täitsa tore, mitte küll kell 6:00 aga 7:00 paiku näiteks. Väljas on meeldivalt 25 kraadi, päike veel ei kuumuta, õhk on meeldivalt karge – täiesti sobilik ilm sportlikuks harrastuseks. Otsustasin kauni päeva puhul teha algust oma hommikuse võimlemisega. Joogamati soetasime juba ammu – Rasmus teeb selle peal oma võimlemist, nüüd siis tegin ma ka oma päikesetervitusega algust. Väga mõnus oli üle pika aja ennast natuke venitada, seejuures ebameeldiva üllatusena avastasin, et ma ei paindugi enam niipalju kui enne. Lisaks mõtisklesin, et peaks hommikuti ka kepikõndi tegema hakkama. Ootan kuni kohalikel ka kool algab, et jälgida, mis meil siin liikluses toimuma hakkab ja siis valida sobivaim aeg jalutamiseks ning pärast hommikujumiseks. Täna oli üks onu 7:00 paiku igatahes ujumas. Ca 11:00ks olin ma tänaseks päevaks planeeritud asjatoimetused ära toimetanud ja lihtsalt igavlesin ja ei teinud mitte midagi. Tsiteerin siinkohal eile Elu24 veergudelt loetud Sean Connery sõnu, kes loobus talle pakutud filmirollist: ” Connery loobus öeldes, et raha on tal küllalt ja pensioni katkestamine ei tule kõne alla, sest logelemine on väga mõnus.” Ma seda esimest osa ei oska mitte kuidagi kommenteeirda, sest raha on alati puudu ja pensionini on ka aega aga viimase osaga olen rohkem kui 100% nõus 🙂 Aeg-ajalt peavad kõik natuke logelema ja see on tõesti väga mõnus!

Ilm on sel nädalal olnud väga heitlik. Viimased kaks päeva on sadanud ja välgutanud. Eile oli tuul suhteliselt rahulik aga üleeile marutas korralikult. Täna oli ka umbes kella 14:30 päikseline ja ilus ilm ning siis äkki tulid, ei tea kust, äikesepilved. Välgutab ja müristab, näis siis kas vihma ka tuleb. Palju ei ole sadanud, mõlemal päeval natukene. Majaperenaise poolt räägitud, et tuleb üks suur korralik padukas, seda veel ei ole näha ega tunda olnud … Temperatuur ei lase ennast pilvedel ega vihmal häirida ning on jätkuvalt 30 kraadi, mis tähendab, et on täielik troopika – soe ja niiske. Kui tuul on, siis on päris mõnus, õhk vähemalt liigub. Õnneks on ilm alati meie õhtuujumise ajaks selginenud, seega oleme oma ujumised ujutud saanud. Eile just arutasime, et me pole täiskasvanu eas ühelgi Eesti suvel nii palju meres ujunud nagu selle 3,5 nädalaga siin olles. Kuigi endal meil on Tiskres ju ka meri lähedal, keegi ei keela ujumas käia … Meil siin on vesi jätkuvalt soe, märg ja soolane.

Olles täna kodus lärmi keskel – koerte haukumine, naabrilaste kisa, autode tuututamine – tundub baas imevaikne korralikkuse etalon – ainuke lärmakam hetk on siis, kui söögivahetunni ajal teismelised sööma tulevad. Kodus olles on tekkinud kuidagi reaktsioon, et kui tuututatakse, siis peab vaatama, kas meie aia taga. Mingil põhjusel ei tunnistata siin uksekellasid, meil on ja töötab aga teistel vist ei ole või kui on, siis ei tööta. Naabripoiss ka ükskord vajutas ja ehmatas, kui kuulis, et helisebki, ta arvas, et see ei tööta … Seega on siin kombeks, kui keegi kellegi juurde tuleb või töölt koju tullakse, siis signaalitatakse, kui keegi ei reageeri, siis hüütakse nime ka. Kui pereliige koju saabub, siis tehakse värav lahti kodus oleva pereliikme poolt. Enamus väravaid on siin käsitsi avatavate lukkude, kettide või aasadega – elektroonilist väravat siin väga ei tunnistata. Peale meie oma, olen meie mere äärde kõndimise tee ääres veel ühel näinud. Veel ei ole ma näinud seda, et juht tuleks autost välja ja värava avaks, ikka tuututatakse aia taga. Meie aia taga ei ole kellelgi põhjust tuututada, me ei oota kedagi ja Jaak oskab puldil väga edukalt nuppu vajutada, et värav avada aga ikka ma kargan akna juurde, kui lähedal tuututatakse. Ühel päeval olin ma eriti ergas – Jaak tellis Amazonist väiksemat sorti kodusesse majapidamisse mõeldud survepesuri, et saaksime terrasse, autot ja koduhoovi pesta. Andis minu telefoninumbri kontaktiks. Küll ma siis passisin telefoni ja aia tagust, iial ei tea, kuidas siin see kullerite süsteem täpsemalt toimib. Õnneks jõudis Jaak enne koju, kui pakk ja mina seda tralli pealt ei näinudki, kuna olime Rasmusega rannas. Kuller helistas, et on pakiga kohal. Jaak otsis siis naabrusest mõnda inglise keelt rääkivat inimest, kes aitaks itaalia keeles kulleriga suhelda, kuna kuller ei osanud sõnagi inglise keelt, õnneks oli naabritüdruk kodus. Lepiti siis kulleriga kokku, et ta jätab paki üles valvuri kätte. Jaak kimas järgi ja sai oma paki õnnelikult kätte. Kõik lõppes kenasti aga edaspidi arvatavasti tellime majaperenaise Augusta aadressile, kuniks endal keel nii hästi selge on, et saab kulleritiga asju ajada. Tõestatud sai aga see fakt, et koht leitakse üles küll, seega edaspidi võib ka julgelt internetikaubamajade teenuseid kasutada 🙂 Majaperenaine ei osanud meile öelda, kas kullerid oskavad siia tulla, sest ta ise ei olnud kunagi midagi siia tellinud. Okeiiii …. Aga survepesur on tore mänguasi, oleme terrassid kõik kenasti üle pesnud ja Jaak mitu korda autot ka. Töötab!

Esimene koolinädal on saanud samuti õnnelikult ühele poole. Laps on rahul – meie veel segaduses. Väike kokkuvõte nädalast: kehaline – kaasas peavad olema teised jalanõud, riided mitte. Esimene kehalise tund nägi välja siis nii, et nad seisid ringis ja viskasid üksteisele palli, öeldes kaasõpilase nime … Kunstiõpetus – laulsid ennast tutvustades. Keele tund – õpetaja jutusab pildiraamtu piltide järgi lugusid … Emmmmm … Õnneks matemaatikas nad ikka lahendavaid ülesandeid – kuigi kõik on eelmisel aastal õpitud. Me ise väga loodame, et see oli sisse elamise nädal ja sellepärast selline rohkem mängulisem ning lihtne ja uuest nädalast läheb siiski tõsiseks õppetööks. Lapsele muidugi selline vaikselt mõnusalt kulgemine sobib, kes see ikka viitsib väga pingutada … Järgmisest nädalast peaks algama ka Miksikese iganädalased eesti keele tunnid üle Skype, loodetavasti on need ikka intensiivsed nagu Eesti õppeprogrammidele kohane – tempo, tempo, tempo. Koolilõunaga oli esimesel päeval väike segadus – laps sai aru, et ta peab selle eest eraldi maksma ja esimese päeva oli ta kaasa pandud porgandi ja õuna peal. Teised päevad on ta kenasti söömas käinud aga üldiselt peale juurikate (kui on porgand), puuviljade ja piima ta muud eriti ei söö. Ei teagi, kas see 3.25$ on seda väärt. Peab hakkama menüüd jälgima, et kui on ikka asjad, mida ta üldse ei söö, siis võileiva kaasa panema. Täna oli valikus pizza või juustuburger – enamus lapsi oleks sillas selle peale, kui selline lõuna oleks, meie laps aga sõi kiivit ja jõi piima … Rasmus sai täna kätte kooli T-särgid, mida reedeti kantakse, kui kooli ühtset vaimsust näitavat sümbolit. Tellisin endale ka, et oleks mälestuseks ja võibolla pean ise ka vahest kandma, kui peaksin vabatahtlikuna reedel popcorni müüma sattuma. Neil on reeded koolis popcorni päevad, kus lapsed saavad 0.29$ endalse topsi soetada.

Üks asi on meelest läinud – oleme nüüd TIM-i kliendid ka. Meil on kõnekaardid, millele tuleb iga kuu peale laadida 13€, et saaksime seda antud tingimustel kasutada. NATO töötajatele on tehtud erladi mingi sooduspakkumine – antud hinna sees on Itaalia numbritele piiramatu kõneaeg ja 35GB Itaalias ja kõigis EU riikides (!). See on tõeline komm, selle pakkumise juures 🙂 No ja EU riikidesse helistamine on 0,040 senti minut aga kuna meil Telia numbrid ka, siis helistame Eesti numbritele nende pealt. Aga DATA pakkumine on küll enneolematult hea 🙂

Ja meie puuke, mis tõesti ongi hibiscus, on nii kenasti õide läinud – kohe lust on teda terrassil istudes vaadata 🙂

28.08.2019

Kolmas koolipäev ja ma juba olen nii väsinud hommikusest tõusmisest 😀 Ärkan 6:00 ja pere ajan üles 6:30, kui nad vahepeal juba ise ei ole tõusnud. Ära sõidame 7:00 paiku ja umbes 7:33 oleme juba kohal. Tagasi kodus oleme umbes 15:00, juhul kui poe ring ka teha, siis veidi hiljem. Eile õhtul nii 20:30 paiku, unega võideldes, mõtisklesin terrassil saksofoni muusika taustal, et niiviisi päeval ära olles ei saa üldse iseendale aega pühendada 🙂 Õhtul on väsimus peal, nagu tööl käiks, ja midagi teha nagu ei taha ja ei jaksagi. Mulle see ikka üldse ei sobi! Kodus olemise rutiin oli küll lõpuks natuke igav aga mul oli terve päev aega vaikselt toimetada, see oli palju mõnusam päeva mööda saatmise viis, kui baasis tiksudes. Jah, ma tean, ma pean peapidi akadeemilisse kirjandusse sukelduma ning kirjutama hakkama, siis ei ole tiksumine, vaid produktiivne aja kasutus aga ma ikka nagu ju suve tahaks veel nautida … Päevase ujumise järgi tunnen kõige suuremat igatsust, siis sai ikka natuke päikest ka oma heledale ihule lasta, keha hakkab juba tagasi valgeks kuluma 😀 Nüüd ei ole päevasest merest ega päikesest midagi järgi. Nojahh päike küll on aga siin baasis ei ole temast paraku eriti kasu. Alanud koolinädala rutiinina jõuame koju, kas siis 15.00 või 15:30 teen süüa või kui söök on valmis, siis sööme, peale seda väike lebo ning seejärel õppima. Rasmus peab tegema oma võimlemise harjutused ja lugema ning juba kell ongi ootamatult saanud 19:00. Siis on meie õhtuujumise aeg, kerge õhtusöök ja magama sättimine. Õhtuste toimetamiste aegu tuleb veel reguleerida, sest puhkuse graafikus olles toimetad teises rütmis. Nüüd on oluline varem magama saada.

Rasmusele koolis meeldib – peale esimest päeva ta küll teatas, et ta rohkem ei lähe aga eile oli peale koolipäeva lõppu juba palju rõõmsam ning ülemeelik nagu üks õige laps olema peab. Õpetaja pidi olema lõbus ja koolis huvitav. Eks ta sai oma hirmudest üle ja ei tunne ennas enam ebakindlalt. Õppetöö kirjutatakse paberkandjal päevikusse ja õpetaja paneb iga päeva juurde oma allkirja, sama peab tegema ka lapsevaen ehk peab olema kontrollitud, et laps on õppinud. Emmmmm, ah?! Ma olen harjunud, et laps iseseisvalt teeb ja ise vastutb, kas on õpitud ja kui hästi. Aga eks ma siis allkirjastan. Lisaks on lugemislogi leht. Üks igapäevane kodutöö on, et laps peab iga päev vähemalt 20min raamatut lugema ning see tuleb paberile kirja panna ja lapsevanem peab allkirja andma. Jah, praegu lasen Rasmusel kõvasti ette lugeda, et saaks häälduse ja lugemisvilumise kätte aga edaspidi loeb ta ju omaette. Ma ei seisa kellaga kõrval, et kaua ta nüüd siis ikka loeb. Tundub liigse kontrollimisena. Küll ei ole ma veel aru saanud, kas siin on soovituslik kirjandus ka või saame ise raamatuid valida. Ühel paberil oli nagu kirjas, et lapsel peab lugemisest rõõm olema ja loeb seda, mis meeldib. Praegu on meil pooleli veel suveraamatu “The Secret Garden” lugemine, kui selle läbi saab, eks siis saab uurida, kuidas nende raamatute valikutega on.

Laste kooli toomisel ja viimisel kehtib range kord – vähemalt algkooli osas (1-5 klass). Ma seda ei olegi tähele pannud, millal põhikool ja keskkool lõpetavad. Siin sõidavad koolibussid nagu Tallinnaski. Osad bussid on suured, teised aga nagu mikrokad ja busse kokku on kümneid. Lapsed tuuakse kooli juurde – autosid kooli juurde ei lasta, suunatakse kõrvale NEX parklasse, kust siis lapsed ise või koos vanematega kooli lähevad. Lisaks bussijuhile on bussis ka saatja, kes lapsed kokku kojab ja kooli väravatest sisse viib. Peale kooli tulevad õpilased koos õpetajaga kooli ette, kus lapsed kas vanematele üle antakse või õpetaja viib kõik lapsed õige bussi juurde. Õpetajal on nimekiri, kus iga lapse nime juures on kirjas, kuidas ta tuleb ja läheb. Emmmmm … Mõneti on see ju väga hea, saadad lapse rahuliku südamega kooli ja tead, et ta saab turvaliselt kohale ja tagasi, kõik on paberil kirjas ja kontrollitud. Aga me tahame oma süsteemi luua 😀 Seni kui Jaak saab poolest päevast töölt ära, ei ole probleemi, tuleb vastu ja nopib lapse kaasa. Kui aga meil on vaja, et Rasmus teeks territooriumil aega parajaks sisemise kahe baasi vahet sõitva bussi väljumiseni – joob kohvikus kakaod või teeb raamatukogus koolitükke, siis ma ei kujuta eriti ette, mida kool sellest arvab. Ma olen aru saanud, et väikesed ei tohi siia omapäi hulkuma jääda. Eks peame õpetajale kirjutama ja uurima, mis see meie soov endaga kaasa toob. Territooriumil peavad korda US military police ja olen näinud ka Itaalia carabinieri autot ringi sõitmas – see on nagu meil munitsipaalpolitsei. Ühesõnaga kord on siin igal sammul. Vahepeal on suht kõhe, kui istud kohvikus või raamatukogus ja täisvarustuses militaarpolitsei sisse marsib – turvavestid, relvad jne kogu kupatus. Neile küll teele ette ei taha jääda.

Järjest enam tekib vajadus teise auto järgi. Sellega on ka eraldi teema – alguses mõtlesime pikajalisele rendile – see aga eeldab 3000€ tagatist, mida ei tea kas tagasi ka saab + ca 300€ kuus rendiraha. Tundub suhteliselt mõttetu raiskamine – selle raha eest saab osta juba kohaliku kasutatud auto. Siis tekkis mõte, et võiks osta Eestist väikese auto. Kuna Itaalias on teemaks ning kindlustus on kordi ja kordi kallim, seega läheb kohalik auto üsna kalliks pidada. Teemaksu vabastuse saab ühele autole ja selle kasutame Peugeotiga ära. Eestist siia sõitmise kulud on aga sama suured nagu ühe aasta teemaks ja kindlustus. Ühesõnaga keeruline olukord ja ma ei oska siin Jaaku kuidagi otsustamisel aidata ka. Lisaks muidugi ei ole meil neid tuhandeid tagataskust kohe võtta ka, mida siit ostes kohe väja peab käima. Seega auto teema osas käib veel aktiivne otsingu, mõttetegevus ning otsustamatus.

Eile tegin tutvust ka raamatukoguga – väga tore tädi oli, kes mind ära registreeris. Üldse on teenindajad siin kõik väga sõbralikud ja avatud. Enamustes teeninduskohtades on tööl itaallased, üksikud on ameeriklased. Mingil põhjusel arvatakse, et me oleme pärit Saksamaalt – õpetaja küsis kohe, kas me oleme Saksamaalt. Eile käisin postkontoris ümbrikke ostmas, seal ka neiu uuris, kas ma olen Saksamaalt – ta pidi järgmine nädal Berliini puhkama minema. Postkontor on neil veidike kaasaegsem, saab teha kiibimakset ja toksida PIN koodi, kaasaeg 🙂 Tegin eile NEX poes ka esimese ostu – kassiir (meesterahvas) küsis ID´d – andsin automaatselt oma ID-kaardi, küll ta uuris ja vaatas seda ja teatas, et pole elus sellist enne näinud. Ma siis ütlesin, et see on Eesti oma, ta rõõmsalt teatas, et kas olete Tallinnast … Eeeeee jaaaa, ma olin vist väga hämmingus näoga 😀 Ta siis lahkelt seletas edasi, et on kohanud ühte eestlast aasta oli siis 1994-95. See pidi ikka väga kustumatu mulje jätma, et tal on siiani meeles, et Tallinn on Eestis. Andsin siis teada, et nüüd on ka esimene Eesti pere siin ja eestlased esindatud, ta nentis selle peale jah, et pole enne baasis ühtegi eestlast kohanud. Näitasin talle siis ära ka oma NATO loa, mille peale ta nägu selgines ja sain oma ostud ka tehtud. Üldiselt on väga tore siin teatada, et oleme eestlased, täiesti unikaalne tõug. Küll ei ole selle ütlemisest kasu meil kodu linnakeses, seal me oleme americanad, räägid inglise keeles – seega oled americana – räägite oma omavahel eesti keeles, olete Eestist, ahahah, selge americana … Nojahh, ma enam ei vaevugi. Naabrid, kes meil kõrval on ja need kellele majaperenaine on öelnud, et oleme Eestist need teavad. Lapsed on meid igatahes americanadeks liigitanud ja nii on 🙂

Raamatukogus on hea vaikne istuda – vähe rahvast ning läpakale särts ka olemas. Küll on siin külm – konditsioneer huugab ja hirmsasti tahaks jakki peale panna. Pärast on õues väga mõnus ringi jalutada ja külmunud liikmeid soojendada. Leidsin endale isegi mõned koolitööks kasulikud raamatud. Lisaks oli eile siin üks onu koeraga – tegin salaja pilti ka 🙂 Üldiselt mulle tundub, et koerad on siin igal pool lubatud. Toidupoes võib vabalt mõnes vahekäigus koeraga kokku põrgata – peremees rihma otsas.

Natuke kodukesest ja merest ka. Üks õhtu oli meil rand paate täis, ei saanudki aru, mis head pakuti. Kokku lugesin 10 paati, pildilt kõik nii hästi välja ei paista aga huvitav vaatepilt oli igatahes.

Eile hommikul oli meil naaberlinnakeses tulekahju – lahtine leek põles. Päris kõhe oli aga tundub, et suuri kahjustusi ei olnud ja kõik jäi alles. Kodus oli pärast päris korralik kõrbehais – ei teagi, kas sellest hommikusest põlengust või oli päeval seal kandis veel midagi juhtunud.

Lõpetuseks üks imeline päikeseloojangu pilt ka 🙂 Tegelikult on siin ikkagi väga ilus ning mõnus olla!