Sitsiilias

9.08.2019

Meil on nüüd eilsest alates internet 🙂 Tehnik pidi saabuma 9:30, saabus 9:45. Mulle tundub, et jutt sellest, et itaallased ajast kinni ei pea ja laekuvad täiesti suvalisel ajahetkel, ei päde. Vähemalt siiani on meil küll kõik vajalikud asjapulgad õigel ajal või max 30min intervallise hilinemisega kohal olnud ja toimetamas. Meie majaperenaine tuli ka, et tehnikule hoogsalt asju seletada. Jätkuvalt – itaalia keelt tuleks intensiivselt õppima hakata! Nüüd on ju internet 🙂 Tehnik toimetas ca 2 tundi ja voila, oligi taas ühendus maailmaga olemas ja täitsa töötav ka! Meie teenusepakkuja on Siportal WiFi ning kiirusteks on lubatud 30/10 hinnaga 22€ ja hetkel on kvaliteet üsna hea. Peale interneti saabumist on laps nüüd rõõmsalt ainult oma korrusel ja ninapidi tahvlis 😀 Äkki ikkagi peaks juhtme välja tõmbama, siis teeb taas muid asju … Jaak pani talle XBOXi ka tööle ja nüüd on laps tõesti täiesti kadunud 😀 Kui Tiskres sai üle ukse vaadata, mis teeb ja korrale kutsuda, siis mööda treppe üles trampida … tõesti?! Majas on mitu telefoni aga need avavad ainult jalgväravat, võiks ju olla ka sisemine süsteem, mis korruste vahel helistaks. Tuleb walkie talkie taas kasutusele võtta või mobiilidega helistama hakata. Harjumatu on ikka see majaomaniku elu … Õnneks tegeleb Rasmus siiski päeva jooksul ka muude asjadega – taas on ta avastanud legod, käib ümbruskonda avastamas ning vähemalt kaks korda päevas meres. Traditsiooniks on saanud, et päeval käin mina ja õhtul päikeseloojangu ajal Jaak. Eile sattusin ise ka õhtul ujuma – pime oli aga väga mõnus.

Tegime eile ka suuremat sorti shopingu – ujumiskraami oli vaja, eriti papusid, millega saab merre minna. Shoppasime Decathlonis, ma pole eales NIIII suurde spordipoodi sattunud, see oli ebareaalne, kui suur see oli ja mida kõike müüdi – no kõike, kõike … Võib ükskõik, mis spordiala harrastama hakata, kõike saab v.a elusa hobuse 😀 Kraami oli palju, väga palju ning hetkel käis suurem shoppamine suveharrastuse ja ujumisega seotud sektsioonides. Hullusime ka natuke 😀

Pildil on ka väike nostalgia 😉 Asju pakkides selgus, et mul on terve hunnik igasuguseid huvitavaid saunalinasid, mida ma polegi kasutnud ja siin nüüd rannas kasutusse saab võtta 🙂 Pealgi oli lepatriinu aeg imeline aeg! Täna proovisin snorgedada ka aga toru installeerimine ei tulnud esimese hooga välja – seega ujusin ainult maskiga. Rasmus aina räägib, mida kõike meres näha on ja kui ilusad kalad ujuvad, ma ju tahan ka näha! Pealegi olen ma mitmeid snorgeldajaid näinud, seega on siin midagi ju vaadata. Ja tõesti oli ilus 🙂 Värvidest jääb natuke puudu aga ilus oli ikkagi. Kui toru ka maski külge saan, siis uudistan juba avamere poole ja kaljude juurde, olen seal neid snorgeldajaid näinud, kahtlustan selle järgi, et seal on midagi rohkemat vaadata 😉

Kaubanduskeskus, kus Decathlon asus on Porta Di Catania – keskus oli kõrval majas ja see oli ka hämmastavalt suur – teisele korrusele me ei jõudnudki – poode oli palju ja igasuguseid. Lisaks oli ka väga suur söögipood Auchan. Vaatasime selle ka üle ja ostsime oma puudu oleva toidukraami – pood ise oli üüratu ja peale veernadi läbimist olime juba täiesti väsinud ja kaubavalikust küllastunud. Hea oli see, et seal oli palju Sitsiilia kaupa, sai audentset kraami osta aga võrreldes EuroSpini ja Lidli kettidega oli see väga kallis pood. Eks igal maal on oma Rimi, Prisma ja Stockmann, nii ka siin. Kaupluses olid iseteeninduskassad – kohe katsetasime aga midagi oli meil valesti, sest peale igat piisku saime aina veateate ja kassiir pidi iga kord distantsilt parandama. Jube tüütu aga hakkama saime, väravatest sai välja tšeki pealt triipkoodi näidates. Uus kogemus igatahes.

Keskusesse sõites avastasime ehmatusega, et me linnakeses on toimunud tulekahju. Ülemises linnakese osas oli kulupõleng toimunud – osa maapinda veel tossas – päris hirmutav oli. Tundus, et ükski maja kannatada ei olnud saanud aga nüüd on osa mäenõlvast kõrbenud. Arvatavasti siin ei ole palju vaja, et sellise kuumaga midagi põlema läheb, seega peab olema väga tähelepanelik. Meie juurde sõites on kiirtee ääres ka põlengud toimunud ja üsna suurel maa-alal aga see on kaugel ja ei tundunud nii oluline, kuid nüüd oma kodulinnakeses – paneb prioriteedid paika. Meie kõrval on ka tühi maja – perenaine küll ütles, et meie poolel on õnneks roheline kõik, et ei võta nii kergelt tuld, alla poole minnes on kuivanud osa, seega alumised majad on küll suure riskiga. Loodame, et midagi ei juhtu, kui ei ole nende aastate jooksul midagi juhtunud, siis miks peaks praegugi juhtuma?!

Eilne õhtu oli raske – päeval oli ca 36 kraadi sooja ja see küttis kõik nii kuumaks, et meri hakkas aurustuma, mis omakorda tõi kaasa suure niiskuse. Eile õhtul õues ei saanudki istuda – umbne ja meeletu niiskus. Etnat polnud terve päev näha ja Catania tuled paistsid ka väga uduselt. Majas panime kõik luugid ja uksed-aknad kinni ning konditsioneerid magamistubades terve öö töötasid, muidu oli täiesti võimatu olla. Täna on ka Catania udu sees, kuid meil on vähemasti tuul ning õhk liigub. Niiskust ei ole ja tundub, et tuleb taas mõnus õhtupoolik. Täna oli ju “ainult” 32 kraadi sooja 😉 Etnat on täna isegi veidi näha:

Alates siia tulekust on igal õhtul ranna parklas midagi toimunud – muusika on kõvasti mänginud poole ööni. Üleeile öösel oli pidu väga pikalt ja võrdlemisi lärmakalt. Ei tea kas see oli põhjus või midagi muud (see niiskus ja kuumus), igatahes eile õhtul/öösel oli vaikus. Eelnevatel õhtutel on umbes 21:30 paiku olnud ca tunnike väga ilus saksofoni muusika – alguses arvasime, et keegi päriselt mängib aga kui teisel ööl samad meloodiad olid, siis tekkis kahtlus, et see tuleb plaadilt. Uurima minna ei õnnestunudki, sest eile ei toimunud midagi aga nädalavahetus on veel ees ehk siis õnnestub vaatma minna, mis seal õhtuti toimub. Peale saksofoni muusika lõppu tuleb disko – ühel õhtul olid ikka väga vanad lood Dr. Alban “It´s my life” näiteks 😀 Ise spekuleerin, et saksofoni muusika on selleks, et linnakese inimesed saaksid rahulikult magama jääda ja disko pärast enam ei sega.

Lõpetuseks aiandusuudiseid 🙂 Heas usus tõin kodunt kaasa oma lilled – üks orhidee, mis juba Tiskres õnnetu oli, ei pidanud reisi vastu ja tundub, et kaks lille said ka hukka, teistest saab ehk veel asja. Praegu turgutan neid õues elule, vapard isendid, kaks nädalat pimedates kastides ilma vee ja õhuta. Orhideed on kõik beebid, mida ma siis suureks üritan kasvatada. Üks beebi on ikka kahtlane, näis mis temast saab. Milliseid lilli siin kasvatada ja mida üldse müüakse – selle maailmani ma veel jõudnud ei ole. Kevadel tuleb kindlasti kirsstomatid kasvama panna – need ju ikkagi siin aretatud. Randa minnes ühes ajas need vohavad, alati tuleb jube isu neid süüa peale 😀

Mõned pildid ka meie ajas kasvavatest taimedest, lisaks eilsele õitsvate palmipuude pildile 🙂

7.08.2019

Eile, teisipäeval 6.08 saabus meie maine vara. Hommik algas tavapäraselt ehk Jaagul läks uni varakult ära ja ta läks aeda kastma. Eile hommikul leidis ta peenrast piparmündi, täna oli see juba rõõmsam välja näinud, seega on lootust peagi piparmündi teed saada 🙂

Kuna Jaak ärkas, siis magasin taas praktiliselt põrandal. Kuna polster on ümber, siis väga hull ei olnudki. 8.00 paiku teatas ta, et läheb nüüd lähedal asuvasse bensiinijaama kohvi jooma, espresso maksab seal 80 senti! Vaikselt virgusin ning asjatasin parajasti vannitoas, kui kuulsin suurema auto peatumist meie väravas. Kolijad olid kohal! Kell 8:30!!! Küll mul siis hakkas kiire, pole ammu nii ruttu riidesse saanud 😀 Õnneks üsna peagi saabus ka Jaak ja läks aktiivseks kastidega sehkendamiseks. Kokku oli ca 121 ühikut asju – kaste, mööbliesmeid, külmkapp. Kolijad olid tublid ja me ise muidugi proovisime ka nii palju lahti pakkida kui saime, et pakkematerjal suuremas jaos ära saaks saata. Nüüd on meil palju asju ning kastid siin ja kastid seal. Pildid, kui osa kaste juba lahti on pakitud:

Üllatas kui kergesti kõik sujus ja kui vara nad kohal olid. Me ise eksime stabiilselt siia sõites ära, kuna kõik raknedused arvavad, et kaks randa on ühenduses ja saab läbi sõita. Seega peame oma ära pöörangut hoolega jälgima. Lisaks on meil kaks linnaksese sissesõidu värvat, mis nii vara on üldiselt lukus … Aga tundub, et neil olid mingid omad võtted ja kohale nad tulid. See annab kindlust, et ehk suudavad ka kullerid koha üles leida 😉

Oleme nüüd kaks päeva kaste lahti pakkinud ja ikka ei paista sellel lõppu tulevat. Rõõmustasin, et on palju kappe aga need on kõik lae alla välja ehitatud, mis tähendab seda, et ma pean redeliga turnima hakkama … Aga köögi sain sisustatud, mis tähendab, et saab nüüd ise süüa teha ja meil on külmkapp. Olen seda pikalt oodanud. Sitsiilia roogasid veel ei vaarita 😀 Küll jõuan veel õppida ja areneda selles vallas.

Majast mul hetkel veel ilusaid pilte jagada ei ole. Mõtlesin, et olen ka popp ja teen videodena aga paraku on need liiga suured ja siia üles laadida ei saa. Eks jagan siis millalgi pilte, kui kaste enam nii suures koguses tee peal ees ei ole.

Elame me muidu kenas kollases majas, millel koos panipaiga korrusega on kokku neli. Elamiseks on kolm. Imetlen neid inimesi, kes suuri mitmekordseid maju omavad, küll peab ikka jaksu ja tahtmist olema, et kogu aeg mööda treppe trampida. Mul on jalad jummalast haiged juba, ei teagi kas nüüd sellest, et ma kümneid kordi päevas trepist üles alla käin – stabiilselt unustan midagi kaasa võtta või ära viia, või hoopis mere äärde kõndimisest, kus on sujuvalt ca 250m laskumist ja pärast samapalju üles rühkimist. Kui nii jätkata, siis ehk saan varsti ehk ka siredad sääred 😉

Meie väikesest kohakseset, ma isegi ei oska sellele nime anda, mis koht see on, linna mõõtu välja ei anna, küla ka nagu ka ei ole, nimetan seda linnakeseks. Viimased 5km on siia sõitmine suhteliselt ekstreemne, kitsas ja käänuline. Linnakesel on kaks väravat, üks kohe sissesõidul, kus tavaliselt on üks valvur Franco – peab ikka soovi ja tahtmist olema, seal sellise kuumaga istuda! Respect! Kui teda pole, on värav kinni ja tuleb ennast puldiga sisse aidata. Siis on mõned km taas sinkavonka teed mäest üles ja alla kitsal linnavahetänaval ning tuleb järgmine värav, mis on siis omakorda kinni ja puldiga avatav. See lisab turvatunnet, et igaüks ikka siia sisse ei saa v.a päeval, kui värvad on kõik lahti aga meil on Franco, kes kõike teab ja meelde jätab, seega kui võõrad tulevad ja kellelgi kusagil mingi jama pärast on, siis suure tõenäosusega Franco teab!

Ma pole veel ise siin sõitnud, teed tunduvad kõik nii kitsad ja meie auto niiiii suur. Ootan oma pisikest pumsu ja siis hakkan ka seiklema 🙂 Kas ja millal ning milline saab olema teine auto, ei ole me veel täpsemalt otsustanud. Eks aeg näitab. Peugeot on maanteel väga hea, kuid siin linnakestes eelistaksin siiski pisemat autot. Elame näeme …

Naabritest … Kui olla näoga mere poole, siis vasakule jääv maja on tühi – vähemalt ei ole me liikumist märganud ja kõik on räämas ning laguneb. Täna randa minnes avastasime Rasmusega, et välisuks on lahti … Ei tea, kas see on kogu aeg olnud või tõesti keegi ikkagi elab seal sees. Üle tee on vanem abielupaar pikakarvalise taksiga. Rasmus sai koeraga sõbraks ja väidetavalt oskab see vanapaar paar sõna inglise keelt ka. Ise ei ole me veel suhelnud. Paremal pool elab vanem abielupaar ja nende poeg naisega. Poja ja naisega suhtlesime eile – itallasstele kombe kohaselt, meie Rasmusega oma maja viimase korruse terrassilt ja nemad oma hoovist kõva ja selge häälega. Perepoeg, kelle nimi mul juba meelest on läinud, oskab inglise keelt, juhuuu. Keegi kellelt saab vajadusel abi küsida. Tema naine Tanja rääkis ka natuke aga mitte nii palju. Vestluse käigus jõudsime korduvalt selleni, et Sitsiilias või üldse Itaalias elades ilma itaalia keeleta ei saa. Nõustun. Meil juba Itaalia raadio mängib nii autos, kui toas. Otse ees on kaks maja, ühes olen näinud ühte naisterahvast ja teises on kahe väikese lapsega pere – kus lapsed on parajas eas – ca 4 ja 2, seega jonni on õhtuti tihti kuulda – ma küll aru ei saa aga eeldan, et teemaks on see, et “ei taha magama”, “ei taha hambaid pesta” jne. Ahjaaa, kuna kõrval naabritel, kus perepoes inglise keelt räägib on ka koer, siis tänu Rasmusele sattusime jutustama, kuna tal oli vaja koera tähelepanu saada. Korte puudust meil siin ei ole, neid on palju ja nad armastavad haukuda v.a meie naabrite koer, kes ulub. Täna oli ta eriti südantlõhestvalt kurb ja ulgus pikalt ja kaua. Küllap oli pererahvas kusagil ära. Muidu on see koer suht vaikne olnud.

Tänase pika jutu lõpetuseks ka pilt meie maja ees õitsvatest isiklikest palmipuudest. Sidrunipuu on meil ka, eelmised viljad on perenaine ära noppinud aga ehk uue saagi saame meie 🙂

Ahjaaa homme peaks tulema tehnik, kes meile interneti paneb 🙂 Ootame pikisilmi. Taaskord üllatus, kuna maakler hoiatas, et praegu võib minna kaua ja Jaagu töökaaslased on oodanud kuni kolm nädalat, et keegi internetti panema tuleks. Seega loodame taas parimat ja me ei pea enam roamingus istuma.

5.08.2019

Õhtul on juba 20.30 täiesti pime ja uni tikub kohe peale. Küll alles siin siis elu algab ja kõik sagivad õues – söövad, kastavad või lobisevad niisama.

Esimene öö on selja taga. Täitsa tore oli üle pika aja kummimadratsil magada, mis paraku natuke katki on ja hommikuks tühjaks saab 😆 Ilma konditsioneerita on suhteliselt võimatu magada, läheb ikka väga kuumaks. Hoian pöialt, et me nüüd siin külma ei saaks – toas konditsioneer ja õues otsime ka varju ning tuult, et õhku oleks.

Rannas on see eest mõnus. Soe vesi, päike ja tuuleke. Rand on meil kivine aga sellest ei ole hullu, ostame rannapapud, millega on hea vette minna ja rannas kõndida. Kivid on ju kuumad. Pikutamiseks tuleb paksem alus muretseda ja ongi kõik jälle suurepärane.

Rannast paistab meie kodu ilusti ära, seega ülemisel terrassil tuleb viisakalt käituda 👌Pildil see üleval paistev parem kollane maja:

Meie rand, kus on peaaegu kogu aeg inimesed 😆 Küll pered, küll sõpruskonnad. Lõuna ajal ca 13:30 alates jääb rand üsna tühjaks paariks tunniks. Oleme hakanud esimest pikemat randa minekut sellesse aega lükkama. Päris hilja õhtul pole veel jõudnud aga küll jõuame.

Vaade rannas – paremale ja vasakule. Tehtud on mõnusad vettemineku kohad. Suurem on natuke parem, sest seal on mugavam sisseminek tehtud. Kuid kivid on ikkagi. Ujumisest mul meres eriti midagi välja ei tule, pigem hõljun ja lebotan 😀 Kuna meri on nii soolane, siis kannab mõnusasti ja edasi liikumiseks ei pea üldse vaeva nägema.

Homme peaksid saabuma meie asjad. Jeiii, ei jõua ära oodata! Kuigi see lahti pakkimine ja asjadega tegelemine saab olema üks suur peavalu ja võtab mitu päeva aega enne kui aru saab, kus kastis midagi on ja mis peamine, kuhu kõik asjad uues kohas paiknema peaksid, et endal oleks mugav ja paigutus loogiline … Aga selle peale mõtlen homme. Täna naudime päikest, merd ja vaadet.