Sitsiilias

17.07.2022

Võta aega lugemiseks, on selline pikem jutuke 😉 Eelmisel pühapäeval (10.07) lahkuseid meie viimased külalised Eestist. Kohe kahju oli, eriti, kui külas on nii toredad ja armsad inimesed! Loodetavasti satume Eestis üksteisele ka külla ja ei näe ainult kord aastas mõnel ühisüritusel.

Esimestena, viimasest kahenädalasest sessioonist, käisid meil külas EMT family pundist Reena oma perega. Neid oli kokku viis – kaks täiskasvanut ja kolm tüdrukut, vanuses 3,6 ja 15. Neil võttis siia jõudmine ettenägematute juhuste tõttu oma aja. Algselt pidid nad saabuma reede õhtul, 24.06, kuid elu tahtis teisiti ja nad jõudsid Sitsiiliasse alles esmaspäeval 27.06. Nad lendasid Lufthansaga ja seiklus nimega “Reis läbi Euroopa Margitile külla” sai alguse sellest, et Eestist väljunud lennuks hilines Münhenisse 1,5 tundi, kuid neil oli täpselt sama aeg ümberistumiseks, seega Sitsiilia lennuk tuli siia ilma nendeta. Õnneks taipasid nad Tallinnas olulisemad asjad käsipagasisse ümber pakkida, et suure kohvri puudumine väga peavalu ei tekitaks. Küll läks arvatavasti “elu sisse” kohvris olnud leivale ja lastevorstile … Münhenis seisid nad algatuseks üle 4 tunni Lufthansa infoleti järjekorras, et edasisi juhtnööre saada, kuna aeg aina liikus ja viimase trammi aeg hakkas kätte jõudma, siis läksid nad ära hotelli ja tädiga jäid neil asjad arutamata. Küll oli neil teadmine, et Lufthansa kompenseerib ühed rongipiletid ja ühe öö 3 tärni hotellis. Seega ostsid nad järgmiseks päevaks rongipiletid Rooma. Reena pärast rääkis, et neil on olnud pikalt mõttes, et võiks rongiga läbi Euroopa sõida. Mõtetel on suur jõud, seega avanes neil juhuse tahtel suurepärane võimalus see kogemus nüüd kätte saada. Laupäeva hilisõhtul jõudsid nad Rooma ja kui seal juba olla, siis nad kasutasid juhust ja veetsid pühapäeva Roomat avastades. Õhtul hilja jätkasid nad öörongiga teekonda Sitsiiliasse. Ja juba esmaspäeva pealelõunal olidki nad meie juures 😉

Enne meie juurde jõudmist käisid nad läbi lennujaamast, et võtta auto, ka sellega oli neil seletamist ning infoletist, et teha kohvri kohta avaldus. Teenindanud tädi teatas, et koha peal avaldust sai esitada kuni 48 tundi ja nüüd peavad nad veebis avalduse tegema. Seega puhkus on ilma kohvrita … ja meie ilma kinkideta 😉 Vähemalt ise võtsid nad seda kõike kui seiklust ja leidsid, et ei lase ennast takistustest häirida ning küll hiljem jõuavad Lufthansaga kakelda.

Majutasime nad kõik meie magamistuppa ja ise kolisime külalistetuppa. Meil seal konditsioneeri ei ole, seega Jaak paigaldas selle ringi liigutatava konditsioneeri. Eelmisel päeval saime kätte ka akendele/ustele mõeldud katted, et saaks toru õue suunata. Ma teadsin ju küll, et see teeb lärmi, kuid tegelikult ka, väikeses magamistoas mürises see masin ikka täiesti ebareaalselt kõvasti. Mis siis ikka, teisest ööst panin omale kõrvatropid ja sain isegi magada, mõni öö paremini, mõni öö kehvemini, kuid mõnus tudu tuli ikkagi alles peale kahte nädalat, kui tagasi oma toas ja oma voodis olime.

Kuna Reena kambal olid ainult riided, mis neil seljas olid, siis suundusid nad kohe peale söömist Sicilia Outleti asju ostma. Kui me käime, siis maksimaalselt 2 tundi, Reena saatis 4 tunni pärast sõnumi, et nad lõpetasid shoppamise ja et kas ma oskan seal kandis mõnda söögikohta soovitada. Eeee, eiii ja mismõttes te 4 tundi shoppasite! 😀 No igatahes midagi nad omale selga-jalga said ja sattusid ka tagasi tulles väikesesse linnaksesse, kus õhtusöögi tegid ning kohalikku pidu nautida said. Google Mapsi järgi pidi nad tagasi jõudma 23:05 ja see oli praktiliselt igaõhtune ennustatav aeg 😀 Üks õhtu õnnestus neil jõuda ka 22:05, kui nad tee pealt pizza kaasa ostsid, et siin süüa. Muidu nad seiklesid ikka üsna hiliste tundideni … Kodust välja said nad ka muidugi alles 12:oo-13:00 vahel 😀 Etnale jõudsid napilt, kuna seal läheb funikulöör kell 16:00 kinni. Etna jaoks saime neile jalanõusid ja riideid laenata, lisaks said nad ka mõned ujumispapud. Ujumisriided ja pisikestele piigadele papud, pidi nad siiski ostma. Seega enamus nende siin veedetud ajast möödus neil mööda poode asju otsides. Kuid nad said siiski käidud Siracusas ning paadiga sõita, iga päev erinevas rannas ujumas ja natuke ka lebotamas, Etna otsas, Etnalandis – seal tehti 1 juulil veepargi osa lahti, seega said viimasel päeval seal ka hullata, Alcantares ning loomulikult üle vaadata ka Castelmola ja Taormina.

Pisikestele piigadele siin väga meeldis, nad hakkasid iga päevaga järjest varem tõusma ja tulid alla korrusele minu juurde mängima. Lisaks olin ma see hea inimene, kes neile hommikusöögiks šokolaadikrõbinaid andis 😉 Reena muidugi lubas, aga tüdrukutele oli see tõeline pidu, sest kodus ju neid ei saa. Viimastel päevadel olid tüdrukud Reenale teatanud, et ta võiks issi ja suure õega pikemalt magada, et neil on hommikuti nii vahva, kompliment mulle?! Igatahes tegid nad viimasel päeval mulle tänutäheks imearmsa kaardi. Viimasel õhtul käisime Brucolis söömas, nad olid paar päeva varem sealt läbi sõitnud ja natuke jalutanud ning Reenat jäi üks söögikoht vaevama. Ma ei saanud küll restorani kohti, keegi ei vastanud telefonile, kuid sain teha baari poolele broneeringu ja see oligi see osa, mida Reena mõtles. Seega saime õigesse kohta, palju head sööki ning imelisi vaateid! Reena pere lahkumine ei olnud õhtusöögi lõpuks veel selge, kuna siia tulek ju tühistus, siis tagasi lennule nad ise check-in´i teha ei saanud ja Jaan istus pool õhtusöögist telefoni otsas. Natuke peale 21:00 said nad teate, et neile on piletid olemas ja hoidsime siis kõik kõvasti pöialt, et vähemalt tagasisõit viperusteta sujuks. Reena plaanis minna kohvrit ostma, mis oleks jälle tähendanud poolt päeva kaubanduskeskuses, pakkusime oma kohvreid. Üks käsikohver ja üks suur kohver, mis olid natuke katki, kuid õnneks siiski täiesti kasutuskõlbulikud ning meil nagunii plaanis ära visata. Reena sai suure kohvri, seega jäi rohkem aega ringi seigelda ja Sitsiiliat nautida. Kodutee läks neil paremini, kõik lennukuid lendasid õigel ajal ja nad jõudsid ilma ühegi viperuseta Tallinna. Tänaseks päevaks on nad kätte saanud ühe kohvri ja auto pepualuse, kuid kohver vorstide ja leivaga elab jätkuvalt kusagil oma elu …

Reena oli vaevalt jõudnud lahkuda, kui me sõbrad asemele tulid. Tegelesin hoogsalt pesu pesemisega, sest lahkus 5 liikmeline seltskond ja asemel tuli 6-ne ja mul ei ole nii palju voodipesu, seega sai pesumasin kõvasti vatti. Õnneks olid ilmad kuumad ja pesu kuivas kiiresti. Eelmisel nädalal olid meil külas meie väga pikaaegsed sõbrad – perekond Vased ning boonusena Kaidi. Pühapäeval võtsime rahulikult, kerge lõunasöök ning sisesta ajal läksime randa. Üllataval kombel oli rannas väga vähe inimesi ja me saime ennast isegi varju alla sättida.

Kuna Jaak oli sel nädalal tööl, siis sättisime tema päevade järgi, millal saame koos midagi ette võtta. Esmaspäeval oli Jaagul tööpäev ja mul veel Seat käes, seega käisime Siracusas, tegime turutiiru, ma tulin mereanni ja muu hea nänni koormaga koju, külalised jäid Siracusat avastama ja liivaranda mõnulema. Kuna Rasmus meiega eelmine kord Alcantares ei käinud, siis teisipäeval läksime kõik koos sinna. Hommikul viisime Seati Augustasse remonti, et enne müüki panekut peamised asjad korda teha ning tõime hommikusöögiks cornettosid. Jätkuvalt olid need suured, rohke täidisega ja väga maitsvad.

Alcantares rühkisime seekord peaaegu lõppu välja. Jaak, Rasmus, Riho ja Grete läksid nii kaugele, kui vähegi said, peaaegu koseni välja. Vahepeal läheb seal kole sügavaks ja on kiire vool ning vesi oli ikkagi külm, siis ma ei hakanud proovima. Kuid peaaegu pool seltskonnast käis lõpus ära.

Jaagul ja Rasmusel oli peale Alcantaret väga halb tuju, ühel oli arvatavasi kuumast halb ja teine lihtsalt pahur. Läksime edasi Castelmolasse ja peale granitade söömast läks minu pere autosse varju ning mina läksin külalistega linna peale kondama. Seekord saadeti meid granta söögikohas ülemise korruse tualetti, kuna alumine oli katki. Millised imelised vaated! Pidin tagasi telefoni järgi minema ja kõike seda jäädvustama. Linna vahel pidin ju ka veel viimast võimalust kasutama ja mõned pildid klõpsima. No midagi ei ole teha, Castelmola jääb nüüd igavesti mu südamesse!

Lubasin juba ammu Evale, et otsin meile paadisõidu ning veedame ühe ägeda päeva merel. Paraku jäin ma oma uurimisega hilja peale ning olin juba lootuse kaotanud, kui Sigonella Scuba-Club reiside läbiviija ühendust võttis. Lubas teisipäeval öelda, et mis päeval saaks merele minna. Väike lootusekiir tekkis, et äkki ikka saab merele! Teisipäeval kinnitas ta üle, et vabu päevi on ja me valisime neljapäeva. Hurraa, me saame merele! Läksime sama paadi ja juhiga, kellega ka eelmine kord olime. Eelmisel aastal oli tal kaks abilist, siis seekord oli ta üksi, Jaak ning Riho ulatasid vajadusel abikäe. Seekord ta sõitis natukene teistmoodi, kuid ägedam oli see, et saime koopasse ujuda! Tegelikult ei oleks tohtinud nii lähedale sõida, kuid ta ütles mulle, et kuna tegemist on nädala sees oleva päevaga, siis on merepatrulle vähem ja ta viib meid sinna, kuhu muidu ei tohiks. Nii armas temast! Üks koobas oli eriti äge, see koosnes kahest koopast, mille keskel oli kaar, kust sai sukeldudes alt läbi ujuda teise koopasse. Ma jäin vette minekuga hiljaks, esiteks oli mul vaja pilte teha ja teiseks kapteniga juttu rääkida. Seega ma sealt koobaste vahelt läbi ei ujunud, lisaks tundus see mulle hirmus ka, kuid niisama sukeldusin ja ujusin ikka. Vee all olid nii ilusad vaated! Jaak võttis GoPro ka kaasa ja tegi filmi. Kuna tal on kõik töötlemata, siis ma ei saa linki panna, seega hiljem mõnes nostalgilises tagasivaate postituses saan ehk jagada. Lõunasöögiks jäime ankrusse teise koopa juurde, kuid siis tuli veepolitsei ja kamandas meid kaugemale, niipalju siis sellest, et neid eriti ei ole. No meil oli seal eemal ka lõbus. Peaaegu kõik harrastasid vettehüppeid ning osad niisama hõljumist. Lastel oli igatahes väga lõbus ja nad nautisid seda kõik täiel rinnal, Hugot oli väga keeruline veest välja saada 😉 Õhtuks olid peaaegu kõik omadega täiesti läbi, peamiselt täiskasvanud ning õhtune tšill jäi võrdlemisi lühikeseks 😉

Eval oli kindel soov jõuda lõpuks ikkagi pizzat sööma, kevadel tüdrukutega Roomas jäi neil see söömata, et siis vähemalt siin võiks see õnnestuda. Pakkusin küll, et teeme meil, kuid see hääletati maha, kuna kole palav on ja kes see viitsib, kergem on välja minna. No mis seal siis ikka, hakkasin lähilinnadest parimaid pizzakohti otsima ja oma suureks üllatuseks leidsin Augustast ühe väga kõrge reitinguga koha. Helistasin ja sain meile isegi laua broneerida, see läks küll väga lihtsalt. Õnneks oli menüüs ka mõni salat, seega sai Rasmus ka ikka midagi süüa. Kõik ülejäänud võtsid piazzat ja need olid vägagi head! Kaidil oli kindel plaan, et söögikohas võtame magustoitu ja kuna Flo oli meile reklaaminud, et Augustas on Sitsiili parim gelateria, et siis muidugi läheme veel sinna ka! Õnneks oli gelateria kella 23:00-ni lahti, seega saime ka seal uuesti suud magusaks teha. Söögikohas peale magusate pizzade oli valikus selline külmutatud maius, nagu kreem oleks ära külmutatud. Kamba peale võtsime šokolaadi ja pistaatsia versiooni. Oli ok, kuid ei midagi erilist. Edasi suundusime gelateriasse ja nojahhh, kui muidu on maksimaalselt 10-12 maitset, siis siin oli vähemalt 20 … No ja mis juhtub, kui 9 inimest hakkavad 20 maiste seast valima 😀 Kogu protsess kujuneb lõpuks lärmakaks ja võrdlemisi pikaks, kuid välja me valitud saime ja ära söödud ka. Mariel ja Flol oli täitsa õigus, see tõesti oli väga hea gelato, kas just nüüd parim, kuid hea oli tõesti ja maitsete valik põhjatu. Peame nüüd sinna ikka ise ka veel tagasi minema ja mõned siiani maitsmata gelatod ära degusteerima. Kuna õhtu oli meeldivalt sume avaldas Riho soovi, et väga äge oleks kuhugi promenaadile jalutama minna. Mõeldud tehtud, läksime Augusta promenaadile jalutama. Inimesi oli üllatavalt palju, kuid kõik mahtusid kenasti ära.

Boonuseks jätsime viimasele päevale Cavagrande del Cassibile külastuse. Arvasime, et saame kamba peale Hugo ka kenasti üles-alla ära tuua, et ehk saame hakkama. Tegelikkus oli muidugi hoopis midagi muud. Teatavasti on juuli siinkandis võrdlemisi kuum kuu, seega said nad iga päev tunda 35+ temperatuure ja lauspäikest. Riho ei olnud sellest ilmast üldse vaimustuses, ei tea küll miks 😀 Reedeks temperatuur langes, meie mõistes mõistlikule tasemele ehk sinna 30 kanti. Ilm selgines ja taas oli näha Etnat ning Cataniat, lisaks olid õhtud mõnusalt “jahedad”, sellised 28 kraadi ümber ja iga liigitus ei toonud koheselt kaasa higist keha. Esimesest reisist Cavagrande del Cassibilesse õppisime, et tuleb minna pealelõunal, seega hommikupoole läksid teised veel randa sulistama ja päikest püüdma. Riho&CO startisid rannast, me kodust ja saime keskel kokku. Cassibile oli laupäeva kohta üllatavalt tühi! Parkimise hind oli tõusnud 3€ pealt 4€ peale ja sissepääsu juurde putkasse olid ennast sisse sättinud kaks tädikest. Üritasin küsida, et kas me tohime alla minna, siis selle peale ta vastas kogu aeg, et see on kinni, et nende jaoks on see kinni, kuid mis meile on, seda nad ei tea. Ühesõnaga nad ajasid ikka täiesti segast jutt. Kuna inimesed tulid ja läksid ning turnisid üle aia, nii nagu me kõik need aastad oleme teinud, siis me ei lasknud ennast nendest tädidest heidutada ja ronisime ka üle. Rasmus võttis meie seljakoti, et Jaak saaks vajadusel Hugot seljas tassida, kuid seda ei olnudki lõpuks vaja. Kui Eva oli Hugoga natuke alla turninud, arvas ta siiski, et nad ootavad meid üleval, et teekond on liiga pikk ja koos Hugoga vaevarikas. Seega jäid nad meist maha nautima ümbruskonda, kus oli ka palju uudistada – erinevad loomad s.h. eeslid, linnud ja suur vana aegne hoonete kompleks, lisaks sai ka jäätist süüa 😉 Me jätkasime vapralt alla minekut. Rasmus oli kõige ees, siis mina Gretega, kohe meie kannul Jaak, Loore ja Riho. Riho suutis küll lõpu osas kuhugi veidikeseks ära kaduda, kuid täiesti ühes tükis jõudis ka tema pärale. Rasmus oli juba mitu korda vettehüppeid teinud ja meie tulles suundus tagumiste järvede juurde. Vesi oli seekord natuke sodine, puude lehed ning mingid viljad hulpisid vees, kuid oli ikkagi mõnus. Midagi ei ole teha, ka Cavagrande del Cassibile on üks selliseid kohti, mis poeb südamesse ja sinna kinni jääb. Vaatamata sellele, et rännak sinna ja tagasi on tõeline eneseületus! Seekord tundus mulle, et eelmiste aastatega võrreldes oli veel rohkem võsa ja torkivaid taimi tee äärde kasvanud, mõnes kohas oli ikka väga kitsas. Pärast arutasime, et Hugoga oleks väga raske olnud läbi minna, kukil oleks ta kriibitud saanud ja ise kõndides samuti, seega peab ta veel natuke kasvama, enne kui selle matkamise ette saab võtta. Ujumine ja vettehüpped nauditud, algas teekond üles. No johhaidii, et see ka üldse kergemaks ei lähe! Rasmus pani ees ajama ja me lonkisime ühiselt järgi. Riho ja Loore asusid natuke varem teele, et nad väga maha ei jääks. Üsna kiirelt püüdsime nad kinni ning mina, Kaidi ja Grete läksime neist mööda. Jaak jäi nendega. Vahepeal hüüdsime ka teineteist, kuna Riho leidis, et kõik Itaalia mehed on Luigi (lu·ì·gi) nimelised, siis me seal turnides teineteist niiviisi hüüdsimegi. Igatahes oli see väga naljakas! Lõpupoole tuli meile Rasmus koos veepudelitega vastu ja võttis Riholt seljakoti. Peale seda läks ka Jaak meist mööda, kuna Rihole oli vesi toodud, kandam ära antud ja lõpp ei olnud enam kaugel. Me jõudsime üles umbes 40 minutiga, päris hästi tehtud! Ergutasime Looret ja Rihot, kes ka mõne aja pärast üles jõudsid. Boonuseks oli gelato, granita ja meestel õlu. Rihol kadus see 0,66l kahe sekundiga, ma ei jõudnud veel esimest ampsu granitastki võtta, kui tal oli juba õlu joodud 😀 Ma ise küll ei näinud, kuid Jaak meenutas terve õhtu hea sõnaga, kuidas Riho oli üles jõudes oma särgi nagu läbimärja kaltsu seljast võtnud ja mõnuga vett välja väänanud. Lisaks teatas Riho pulsikell, et ta oli suutnud korda saata midagi väga erakordset! Mis see täpselt oli, me ei saanudki teada, kuid nad olid ikkagi erakordselt tublid, et selle teekonna meiega ette võtsid. Ka Eva ja Hugo olid rahul ning Eva oli suht üllatunud, et me juba nii ruttu tagasi olime. Ideaalne lõpp veelgi ideaalsemale puhkusele! Õhtul käsime kiirelt poest läbi, tegime kerged söögid ja juba oligi neil aeg asju pakkida ning magama sättida. Kuhu see aeg küll nii kiiresti kaob?! Eriti turbo kiirusel paneb see ajama siis, kui on erakordselt vahva ja toredad inimesed külas!

Aitähh kõigile, kes võtsid vaevaks ja meile siia külla tulid! Te kõik olite väga ägedad ning tõite me ellu vaheldust ja natuke rohkem või vähem seiklusi! Aitähh veelkord!

Imeilusat suve jätku ja püsige terved!

04.07.2022

Juuni keskpaigas olid meil külas mu armsad tädi ja täditütar. Sain taaskord olla giid-autojuht ja läbi käia samad kohad, kus just Kristiga olin käinud ning mõned boonuseks juurde. Triin oli teinud natuke eeltööd ka ja lisaks nendele kohtadele, kuhu ma nagunii neid plaanisin viia, soovisid nad ka Scala dei Turchi üle vaadata, ühtlasi käisime ka Agrigentos siis ära. Nende siin oleku ajal oli temperatuur veel meie kandis mõõdukalt natuke üle 30 kraadi, seega oli Suur Tossutaja oma kogu ilus ikka kogu aeg näha ja saime valida, mis päeval me sinna minna tahame. Nüüd, kui temperatuur on püsivalt üle 35 kraadi, on ka sudu-udu-niiskus-tolm jne. linna ja mere kohal, seega Mamma Etna on täiesti peidus! Nende siin oleku ajal käsime igal õhtul rõdul päikeseloojangut pildistamas ja imetlemas. Triin õpetas mulle taas mõne triki, kuidas paremaid pilte saada. Nii tore, kui keegi on viitsinud telefonis pildistamiseks vajalikud funktsioonid selgeks teha, ma ikka veel õpin.

Vaatasime üle tavapärased kohad – Marzamemi, Noto, Siracusa, Castelmola, Taormina. Castelmolasse sõitsime seekord autoga, sain täitsa hakkama, kuid ma olen korduvalt maininud ja mainin veelkord, et mulle kohe üldse ei meeldi mööda kitsaid sinka-vinka tänavaid sõita! Kõik linnad olid jätkuvalt imearmsad ja kostitasid meid hea toiduga. Selles suhtes oli tore ringi seigelda, lõunat saime väljas süüa ja ma sain natuke kodusest kokkamisest pausi teha. Nii on päris mõnus, võib lausa nautima hakata 😉 Siracusas saatsin nad paadituurile, ise jäin kohvikusse granitat ja brioched nautima. Siracusas leidsime ühe väga armsa pererestorani, kus toidud olid väga maitsvad ja hinnad sõbralikud. Loodetavasti jõuame sinna korra veel minna.

Neljapäeval, 16 juunil käisime Suure Tossutaja otsas. Rasmus tuli ka meiega kaasa, see oli ainuke koht kuhu ta tulla tahtis, seega seiklesime neljakesi. Kodust välja saime natuke hilja, seega olin arvestanud, et parkla on täis ja peame järjekorras olema. Kohale jõudes selgus, et funikulöörid ei tööta. Hooldustööd olid, hmmm, peaks lätlastele ütlema, et kui tahavad bussidega üles saada, siis mingu hooldustööde päeval Etnale. No, mis seal siis ikka, võtsime ennast sappa ja ootasime. Kõik bussid olid pandud turiste vedama, kuid ikkagi läks ootamise peale ca 30 minutit. Vahepeal käis üks giid kassadest uurimas, mis olukord on ja ma tema käest küsisin, et mis toimub. Tüüpilise kohalikuna rääkis ta olukorra 10 korda hullemaks, aga kuna tal oli ajagraafik, mida pidi jälgima, siis tormas ta minema. Meil oli aega terve päev, seega ootasime rahulikult edasi. Meie taga olid soomlased – perekond kahe väikese tüdrukuga, rääkisime nendega vahepeal juttu, seega aeg läks veidi kiiremini. Otsustasime, et kõnnime 2500m pealt edasi jala. Tundus kuidagi kallis viimase jupi eest 38€ maksta. Matkasime siis jala ja polnudki hullu midagi. Kraatri otsa turnimine võttis muidugi läbi, läksime ka järsemast teest. Tagasi tulime laugemalt poolt. Kogu see turnimine tasus ära – vaated olid imelised ja kraater, kuhu otsa pragu lubatakse, seal 2750m peal, tossutas. Päris kuumad olid need kohad, kust tossu välja tuli. Pildistasime, jalutasime ja uudistasime kivimeid ikka päris kaua aega. Jälgisime muidugi, et bussist maha ei jääks, sest viimane läks ju ikka 16:00 nagu funikulööri tööaeg ette näeb. Pärast küll nägime, et bussid tulid hiljem ka alla, seega mäe peale kedagi ei jäetud. Käisime ka 2001 aastal pursanud väiksema kraatri otsas ja saime imelisi pilte. Sealkandis olid vihmapilved ja sai väga ägedaid võtteid, kuidas eemal vihm sadas ja päike üleval juba loojuma hakkas. Tol päeval oli mäel ca 20 kraadi, ühe koha peal oli külm tuul, isegi näpud hakkasid külmetama, kuid muidu oli pärsi mõnus. All parkla tasandil oli taas soe, ca 25 kraadi.

Reedel, 17 juunil võtsime ette pika teekonna ehk läksime Agrigentosse ja Scala dei Turchit vaatama. Palav oli, väga palav. Ma mõtlesin, et olen juba piisavalt päikest saanud, kuid Agrigentos suutsime me kõik omale riided selga ja jalanõud jalga päevitada. Nüüd käin ringi lühikesed püksid jalas 😀 Sattusime ju keskpäeval sinna, seega võttis päike eriti magusasti.

Scala dei Turchi peale ma jälle ei saanud! Kui Jaak vanematega ja Ingrid plikaga käisid, siis ei olnud ühtegi valvurit ja aed oli läbi lõigatud. Seekord oli aed ära parandatud ja kaks valvurit valvasid, et keegi sinna ronima ei läheks. Nagu mähhh, taaskord ma ei saanud ja nüüd enam ei saa ka. Tegin siis taas eemalt pilte ja nautisin veel viimaseid vaateid. Ilm tegi meile ka vingepussi. Kui kohale jõudsime oli meeletu udu nagu “Kariibi mere piraatides”, kus piraadilaev udus ringi sõidab, seal üks väike paat sõitis ka. Kaks korda käis selline udu üle. Päris lahe kogemus. Vesi oli soe ja rahvast rannas ka üsna palju. Üritasime omal lühikesi pükse ära päevitada ja nautisime “vannivett”. Kuna päeval jäi meil lõuna vahele, kole palav oli ja sõime Agrigentos gelatot ning arancinit, siis kohe ei tahtnud sööma minna. Kui ära hakkasime minema, siis oli ühes restoranis lõuna juba lõppenud ja õhtusööki veel ei pakutud. Nad soovitasid minna järgmisesse kohta, et seal kindlasti saab. Selgus, et ikka ei saa küll. Kolmas restoran oli veel, helistasin siis sinna ja uurisin, kas nad süüa annavad. Õnneks andsid, köök oli täitsa avatud. Sain natuke jälle oma itaalia keelt praktiseerida 😉 Toit oli üsnagi maitsev, kuid hinnaklassilt kallis, reisi kõige kallim koht, aga mitte maitseelamuselt kõige parem. Õhtuks olid valvurid ära läinud ja inimesed olid läbi vee treppidele uitama läinud. Kade olin … Tagasiteel jäime pimeda peale, mul oli eesmärk jõuda enne pimedat Palermo-Catania kiirtee peale, seal oskan ma sõita. Enne seda on remonttööd ja ümbersõit ei ole just kõige paremini märgistatud. Õnneks saime ikka enne täielikku pimedust Palermo teele ja sealt oli juba lihtne edasi sõita. 2,5h tagasisõitu ja kella 22:00 paiku olimegi juba kodus. Palju toredaid emotsioone hinges ja mul pimedas sõit ka õnnelikult roolitud 😉

Laupäeva, 18 juuni, võtsime väga rahulikult. Pillel oli kindel soov veel krevette süüa, tegime krevette ja muid kalaroogasid ka siis, kui nad tulid. Seega käisime hommikul Siracusas turul. Rahvast oli nii palju, et parkimiskoha leidmiseks pidime parklale kolm tiiru peale tegema, enne kui ühe koha leidsime. Lõuna oli rikkalik – Triin tegi meile sinimerekarpe koorekastmes, Jaak grillis meile krevette ja tuunikala. Käisime ujumas ja tegin valmis pizzapallid, õhtul tuli pizzapidu. Lubasin nad ka shoppama viia, seega käisime Triinuga veel Porte Di Catanias – oi seal läks aega ja me jõudsime nii vähe läbi käia. Tainas oligi üle kerkinud, kuid Pille võlukäed tegid väga ilusad põhjad meile ning lõpuks tulid väga head pizzad. Triin tegi väga hea maitsega versiooni – suhkruga praetud punane sibul, prosciutto sinki ja mascarpone juustu – täiesti suurepärane maistekooslus!

Pühapäeval, 19 juunil, käisime Alcantares, kutsusime Rasmust ka, aga ta ei tahtnud tulla. Pärast muidugi kahetses. Kaljud olid jätkuvalt täiesti imelised, rahvast muidugi kole palju, ikkagi pühapäev ning vesi üllatavast mõnus. Jalad ei tõmbunud üldse krampi, väga mõnus oli kahlata ja vooluga võidelda. Triin kõndis nii kaugele, kui vähegi kannatas. Me Jaaguga läksime sööma, Triin ja Pille tegid üleval pargis ikkagi jalutuskäigu ka ning imetlesid natuke vaateid. Tagasi tulles nad ka sõid ja siis viisime nad Giardini Naxosose randa, see on sealt kandi kõige popim rand ja liivane. Ise läksime Castelmolasse granitat sööma. Jalutasime seal veidikene ringi ka, sattusime paarile tänavale, kus enne polnud käinud ja nüüd saab öelda, et Castelmola on küll täiesti risti-põiki läbi käidud 😉

Viimane õhtu kodus ja esmaspäeva hommikul lendasid nad edasi Rooma ning teisipäeval tagasi Eestisse. Jaak viis nad enne tööle minekut lennujaama ära. Täiesti uskumatu, aga nad said 35 minutiga kohvri antud ja turvakontrollist läbi, Sitsiilias, kus tavaliselt peab 1h kohvri järjekorras seisma. Seekord läks neil küll väga hästi! Mul oli nii hea meel, et nad külla said tulla, veri on jätkuvalt paksem, kui vesi 🙂

Imeilusat suve jätku ja püsige terved!