Eeltööd tehes olin ma tõsiselt hädas leidmaks midagi põnevat. Sardiinia on paraku üks suur kuurort ja kui minna hooaja välisel ajal, siis on suhteliselt keeruline leida tegevust, mis paneks silma särama ja oleks tavapärasest teistsugune. Enne koroona aega oli neil märtsi lõpus suur karveval, sel aastal lükati see aprilli lõppu – mai algusesse, seega seda ei saanud külastada. Leidsin täiesti juhuslikult aiandi, kus on suur rõhk tulpidel. Hoidsin sellel silma peal, et millal avatakse ja milline rõõm, aiand tehti tulpide külastamiseks lahti 17.03. Lisaks leidsin Cagliari lähedalt ühe piltidega linna, kus enamus maju ongi pilte täis joonistatud, mitte grafiti vaid pildid. Blogidest ja Sardiinia enda turismi tutvustavalt lehelt tuli välja teine linn veel, mis asub rohkem põhjas. Õnneks oli meil piisavalt aega, seega reisi jooksul saime mõlemad linnad üle vaadatud.
Sättisin ennast ka pildile 😉 27.03
Esimene värvitud linn oli Comune di San Sperate – meie lemmik! Tundub, et tegemist ongi kunstnike linnaga, kuna seal ei ole ainult pildid seintel vaid ka erinevad skulptuurid ning nikerdused seinte peal. Lisaks oli ühel tänaval majade küljes kunstnike endi pildid, meile jäi tunne, et nad elavad seal. Lisaks sattusime ühe vana kunstniku otsa, kes meid enne ära ei lasknud, kui temaga koos pilti tegime. Tema näopilt oli sama plangu peal, seega topelt jäädvustus. Vaene Rasmus, pidi poseerima 😀
Palju ilusat tänavakunsti. 27.06.Veel kunsti!Veel kunsti, kunstniku maja ja pilt kunstnikuga.
Leidsime ka toreda pagarikoja, kust ostsime suuremas koguses Sardiiniale iseloomulikku tänavatoitu ja osa neist maitses imehästi. Pelmeeni laadne toode maitses suurepäraselt, see oli kartuli ja lihaga. Väike ümmargune pirukas oli ka hea, see oli hernestega, kuid liha versioon maitseb täiesti imeliselt! Pakis need krussis tooted on frititud makaronitainas meega, Sardiinia üks rahvusmaius. See linn oli väga tore leid ja kes sinna kanti satub, soovitan igal juhul külastada!
Tulbiistanduses oli vaja aeg broneerida ja soovitati õigel ajal kohal olla, et ei tekiks ülerahvastatust. Kuna meil oli broneeringuni veel tund, mõtlesime, et käime vaatame üle palju reklaamitud nuraghed, kuid sinna lasti sisse ainult giidiga ja inglise keelset giidi oleks pidanud 30 minutit ootama ning tuur oleks olnud 1 tund ja me oleks tulpide vaatamisele hiljaks jäänud. Seega loobusime ja läksime kohe tulpe vaatama. Õnneks lubati meid enne broneeritud aega sisse ja “Green passi” ei küsitud 😉 Inimesi oli väga palju! Ilus ilm, pühapäev ja ilus koht, kus ringi jalutada ning soovi korral tulpe korjata. Tulpide korjamiseks oli kaks piirkonda, pidi võtma ühe korvi, kuhu said korjata. Hinnast me hästi aru ei saanud, mulle tundus, et ta ütles 1,50 tulp, kuid see on ikka kallis, äkki oli 1,50 üks korvitäis … Meie ei korjanud, nagunii ei olnud kuhugi panna, kuid korjajatest puudust juba ei olnud. Nüüd saab Amsterdami ka muul ajal, kui kevadel minna, tulbid on nähtud 😉
Lihtsalt palju lilleilu! Lõputu ilu!Lilli ei ole kunagi liiga palju!Soovi korral sai eeslit ka paitada. Kass, kes “kiisu-kiisu” peale ei reageerinud, ütlesid “gatto” tegi ilusasti “mjäu” 😉 27.03.
Reisi eelviimasel päeval külastasime teist värvitud linna ka, Murales di Orgosolo. Linn, mida turistidele näidatakse ja hoolega reklaamitakse. Kuna see asub põhja pool, kus on kuulsamad kuurordid, siis sinna on turiste lihtsam kohale sõidutada. See sattus olema meie reisi ainuke halva ilma päev, sõites isegi sadas natuke. Kuna see linn asub mäe otsas, siis olime me suurema osa ajast pilve sees või peal pool pilvi. Linn oli udusse mattunud ja oli kuidagi selline hall olemine. Võibolla sellepärast meile see linn ka ei meeldinud. Esiteks olid pildid võrdlemisi depressiivsed, palju poliitilisi hüüdlauseid, häda ja kannatust. Võibolla tuleneb see sellest, et pilte hakati 1960-datel joonistama ja siis olidki rasked ajad. See oli ka esimene linn, mis oli katkine, must ja räämas. Me juba arvasime, et Sardiinia ongi nagu Põhja-Itaalia, puhas, ilusad majad, laiad teed ja kõnniteed – õnneks leidus ka üks erand 😉 Kuna jõudsime sinna enne 10:00 olid enamus kohti kinni. Mõned kohad, mis lahti olid, seal tervitati meid saksa keeles ja kutsuti kohvile või poodi uudistama … Tundub, et seal käib suuremas koguses sakslasi, kui kohalikel isegi keel juba selge on.
Linna jõudes oli paks pilv, lahkudes oli juba palju rõõmsam vaade. Murales di Orgosolo pildid. 30.03Veel pilte ja tänavavaateid. Ka siin kleebitakse surmakuulutusi seina peale. Ühe ilusa maja leidsime ka!
Algselt oli meil plaan ka Korsikal ära käia, kuid selle “Green passi” pärast ei hakanud me sinna minema, isegi kui Prantsusmaal on juba reeglid lõdvemad, siis Itaalia tahab ikka seda dPLF-i ja meil jäi ajast ka ikka natuke puudu. Seega otsisin Google Mapsi pealt ranniku ääres neid fotoaparaadi kujundeid, et mis vaated kusagil avanevad ja sõitsime ka neid vaatama/pildistama. Sain lõpuks oma värvilised linnad ka pildile. Mandril me neid vaatama ei läinud, kuid Sardiinias käisime ikka ära. Ühe värvilise linna – Bosa – panoraamvaate pildistamise kohast sõitsime mööda, kuid see-eest kõndisime selle linna tänavatel. Need olid ägedalt kitsad ja majad olid ikka värvilised. Ühe koha peal oli kasside kodu, Rasmus luges kokku 9 kassi! Ära sõites oli parkla väljasõidutee peal väike kassipoeg, kellel oli parajasti pesuaeg pooleli ja ta ei kavatsenudki kuhugi poole liikuda, pidime ringiga välja sõitma 😀
Värvilises linnas jalutamas – Bosa. Viimasel pildil on natuke seda panoraami ka. 28.03. Ka siin leidus treppe ning veidi räämas nurgataguseid. Mäe otsas oli kindlus, kuhu me ei hakanud minema ja kiisupoja pesupäev.
Teine linn – Castelsardo – oligi lihtsalt eemalt pildistamise linn. Sain ühelt poolt ja teiselt poolt klõpsud ära tehtud ja jätkasime oma teekonda.
Sardiinia – tehtud! Ma küll mõtlesin, et saan ühe postitusega hakkama, et ei ole nii palju kirjutada, kuid kui pilte välja valisin, siis tuli üle 100 pildi ja need ühte postitusse suruda on liiga karm 😉 Seega teen paar postitust ehk nüüd tuleb Sardiinia reisi seeria.
Rasmus ei tahta üldse enam reisida, tal on Itaaliast suhteliselt villand juba. Tahab minna reisile küll, aga pigem sellistesse riikidesse nagu Saksa-, Inglis- või Iirimaa, USA või Norra ehk tsivilisatsiooni ja teistsuguse kultuuriga maadesse 😀 Seekord Catania lennujaamast minnes meilt “Green passi” ei küsitutki ja saime ilusti kiirelt kohale. Väike hilinemine oli, nagu Catania lennujaamale ikka kombeks, siit ei välju praktiliselt ükski lennuk õigel ajal. Cataniast läheb lend pealinna ehk Cagliarisse. Lennujaama juures on kohe rongijaam, kust saab kiiresti kesklinna, pilet oli vist 1.50, kui ma nüüd õigesti mäletan. Rong oli elamus, see oli selline kahe vaguniga, imepisike ja üsnagi vanamoeline.
Rongi sisemus.Rongisõit on ajavõit 😉 25.03
Sõitsime ca 7-8minutit ja olime kohal. Öömajani pidime ca 30 minutit jalutama, korter oli meil kesklinna piiril, jalakäijate tänava alguses. Korter oli välja ehitatud poest, läbi kahe korruse ja üsna ruumikas. WC ja duššinurk olid väikesed, kuid saime hakkama. Kahte konditsioneeri korraga tööle ei saanud panna, kohe lõi korgid välja 😀 Soojendasime siis alumise konditsioneeriga, et soe tõuseb ehk üles ja meil vähemalt magama jääda ei ole külm. Kuna täpselt meie ukse eest läks sõidutee ja kõnnitee, siis kostis väljas müra üsna hästi sisse. Ma laupäeval ärkasin kell 4:00 selle peale üles, et prügiauto tuli, küll see võis kolistada! Laupäeva öösel vastu pühapäeva jällegi inimesed lärmasid tänaval, nädalavahetus ju ikkagi ja pidu lõppebki ju vastu hommikut. Seega vaikusega see koht eriti ei hiilanud, kuid kõik eluks vajalik oli olemas ja enam-vähem magada sai ka.
Öömaja alumine ja ülemine korrus. 25.03
Laupäevaks broneerisin ühe linna ekskursiooni, see oli küll pigem maa-aluste katakombide külastus, kuna Pariisis jäi käimata, siis otsustasime, et läheme Sardiinias. Laupäeval oli ka Rasmuse sünnipäev, mul olid kõik küünlad ostetud ja puha, kuid kas ma need ka kaasa võtsin?! Muidugi mitte! Seega laps ei saanudki õigel päeval tordilt küünlaid puhuda … Kuna me oleme ju varajased, siis tatsasime üsna varakult mööda täiesti tühja linna ringi. Kohtumispaiga lähedalt leidsime amfiteatri, mis küll oli kinni aga aia vahelt paistis päris hästi kätte. Lisaks oli keegi hea inimene aia äärde kiisudele kodud ehitanud, üks kiisu oli isegi kodus. Mina muidugi neid alguses ei näinud, Rasmus oli see, kes neid märkas 😉
Amfiteater ja kiisude kodu. 26.03
Ekskursiooni aeg oli meil 10:00 ja saime kokku kahe neiuga, kellest üks vist oli giidi õpilane. Peale meie pere rohkem kedagi ei olnud, seega saime privaattuuri. Alustasime rännakut ühe kooli kõrvalt, kus oli suur-suur maa-alune pommivarjend. Väga päevakajaline ja üsna kole oli mõelda, et pragu kusagil inimesed ongi sellises kohas ja ootavad, et pommitamine lõppeks … Praegu on see avatud turistidele, peale sõda oli see veinikelder ja kooli toiduvarude hoidla. Turistidele on see avatud olnud umbes viimased 10 aastat. Kuna seal elektrit sees ei ole, siis oli kõik küünaldega valgustatud. Kui ära hakkasime minema, siis giid ütles, et ta jääb lõppu ja kustutab küünlad ära. Palusime luba ise ka puhuda, et Rasmus saaks oma sünnipäeva soovi vähemalt ära soovida. Anti luba ja me kõik üksteise võidu aina kustutasime neid. Kui meie puhusime, siis giid lihtsalt käega vehkides sai need kustutatud, kohe näha, et aastate pikkune kogemus 😉 Edasi pidime minema katakombides muuseumi ja seal sain ma tõsise ehmatuse osaliseks. Rasmuse “Green pass” ei töötanud! Sai suure punase risti ja nii oligi ning sisse me ei saanudki. Ma olin väga ebameeldivalt üllatunud – esiteks ma ju otsisin igalt poolt infot, kas alla 18-aastastele tehakse Itaalias tõhustustoosi ja ma ei leidnud mitte mingit infot. Sattusin artikli otsa, kus oli kirjas, et kõik üle 18-aastased saavad. Seega mul oli täielik teadmine, et lastele tõhustusdoosi ei tehta ning nende “Green passid” pikendatakse taustal. Kuigi jah, igal pool reeglites on kirjas, et alates 12-aastastel peab olema kehtiv “Green pass”, kuid täiendavad täpsustused puuduvad. Kuni 31.03 oli ju Itaalias reegel, et kõikjale saab sisse ainult ja ainult “Green passi” alusel, test ka ei sobi, kui Sa oled Itaalias vaktsineeritud. Välismaalastel, kellel on 6 kuud kahest doosist möödas peavad lisaks negatiivse testi esitama ja saavad kõiki teenuseid kasutada, kohalikud mitte. No ühesõnaga, mul läks selle peale tuju täiesti ära ja ma tükk aega vaidlesin selle administraatoriga, kuni ta ütles, et Itaalias tehakse alaealistele tõhustusdoose ja tema meid sisse ei lase. Giid oli ka natuke hädas, aga no, kui ei lubata siis ei lubata, ja katakombidesse, mida me just näha tahtsime, me sisse ei saanudki. Ma olin enam kui veendunud, et Rasmuse “Green pass” töötab, sest lennukile me ju saime … Mul tuli tükk aega hiljem meelde, et lennujaamas seda ju ei küsitudki … Milline vedamine, me oleks muidu juba seal tagasi pidanud minema … Rasmus oleks kindlasti rõõmustanud, meie mitte niiväga 😉
Veinipudelid, paraku tühjad ja pommivarjend …
Edasi läksime ühte kirikusse, mis oli üks esimesi ja ühe vennaskonna oma. Üldse oli alguses Sardiinias palju erinevaid vennaskondi. Mul nüüd faktid on meelest läinud, et mis vennaskod täpsemalt oli, kuid tegutsesid nad alates 1619 aastast ja igatahes ei olnud nad eriti suured jumala kummardajad … Nende sümboolika meenutab pigem piraatide oma … Viimasel pildid, selles suures ruumis, oli hilisematel aastatel matmispaik, see oli kõik luid täis olnud. Praegu näha olevad ristid on näitus, see ei ole originaal. Küll on seina- ja laemaalingud originaalid.
Vennaskonna sümboolika, kõik on säilinud originaalid v.a need suures saalis olevad ristid.
Viimane koht oli muuseum, kus oli näha linna all olev Rooma aegne linn. Sinna muuseumi me õnneks saime sisse, kuigi seal oli ka “Green passi” vaja. Päris hästi oli see osa säilinud, kuid meie jaoks ei paku need kohad enam midagi, sest Pompei varjutab kõik muu … Kuid vaadata ja giidi kuulata oli ikkagi huvitav!
Väljakaevamiste tulemus ja arvatav suurema paadi ankur.
Kuna Rasmusel “Green passi” ei olnud, siis oli meil väga keeruline väljas süüa. Tookord oli nii väljas kui sees söömiseks “Green pass” nõutav. Alates 1.04 on see nõue suures osas kehtetu, ainult sees istumisel peab seda näitama ja ühistranspordis ka, kuid 1.05 kaob siseriiklikult “Green pass” ära, mis tähendab, et kõik läheb enne koroona aegsesse rütmi tagasi. Oli ka aeg juba! Soovisime ühes kohvikus teed juua, üks teenindaja pigistas silma kinni ja lubas meil olla, teine tahtis välja visata. Me istusime õues. Lõpuks saime ikkagi reegleid eirata ja saime oma teed joodud. Niipalju siis väljas söömisest, edaspidi toitusime peamiselt poes pakutavast soojaleti söögist või lõunaks müüdavatest võileibadest. Hakkasime otsima kohta, kus saaks testi teha, et Rasmusel mingigi kehtiv paber oleks ette näidata, et saaksime vähemalt oma muuseumi tuurid tehtud. Seletamist muidugi oli, sest meil oli Itaalias tehtud vaktsiinid ja reeglite järgi see ju ei kehtinud, kuid õnneks olid teenindajad vastutulelikud ja saime ikka sisse. Leidsime õige apteegi ja broneerisime pühapäeva hommikuks aja, sest laupäev oli meil niisama linnas ringi jalutamise päev, seega ei olnud siis “Green passi” vaja. Peale väikest sisestat läksime taas linnapeale kondama. Ma jäin vahtima ühte triumfikaare laadset treppi, et inimesed olid seal peal, hommikul tundus, et see oli kinni, üritasin aru saada, kuidas nad sinna said ja jalgade ette üldse ei vaadanud. Ühel hetkel kõndisin vastu raudposti, teate küll neid kohvikute madalaid ümmargusi poste, kus keskel on kas rauast või plastmassist toru, kuhu päikesevari pistetakse. Mulle jäi tee peale ette kivist ketta ja rauast toruga hoidik ning ma lihtsalt kõndisin sellele otsa nii, et mul tuli parema jala sääre esiossa väga sügav haav. Õnneks oli mul mingi plaaster kotis ja hiljem ostsin apteegist suuremad plaastrid ning antiseptiku, kuid valus oli ju kõndida ning haav oli ikka väga kole ja sügav ning veritses korralikult. Kuna kohe sain ravima hakata, siis õnneks mädanema ei läinud ja kolmapäevaks enam ei veritsenud ka. Seega reisitarkus number x, ära vahi ringi, vaid vaata kuhu kõnnid.
Hommikul, kui inimesi ei olnud, trepp on ju näha, kuid ma enam ei mäletanud, et see seal oli 😀 Vaated Cagliarile erinevatelt platvormidelt.Loojuv päike …
Öömaja oli meil koos hommikusöögiga, mida pakuti paarkümmend meetrit eemal olevas kohvikus. Rasmusele seal meeldis, kuna seal oli kiisu, kellele oli tehtud pesa, millele täpselt soojenduslamp peale paistis 😉
Meie hommikusöögi kohvik ja ennast hästi tundmas kiisu.
Kuna Rasmus väljas süüa ei saanud, kuid me tahtsime restorani minna, siis juhtus nii, et tähistasime Rasmuse sünnipäeva ilma temata. Jaak otsis hea reitinguga söögikohti, üks oli veel kinni, kuid teine juba lahti, seega läksime sinna. Nagu ikka olime me ainukesed, kell 19:00 😉 Seal kelner ainult küsis, kas meil “Green pass” on , ütlesime “jah” ja masinaga ta ei kontrollinud, seega oleks Rasmus ka kaasa saanud tulla, aga noh läks nagu läks. Söögid olid head, sellised itaaliapärased 😀
Traditsiooniline eelroog – singid juustud, pearoog kala ja Sardiinia rahvuslik magustoit – frititud makaronitaignast pannkoogid mee ja kreemiga.
Mõned pildid veel. Giid rääkis meile, et linnas on päris palju veel sõja ajast puruks pommitatud maju, osad ongi jäänud varemetesse ja osasid ikka veel taastatakse. Me isegi nägime ühte maja, millest oli järgi ainult sein. Mu lemmikud grafitid olid ka ikka olemas ning Sardiinial on ka väga äge lipp, Sitsiilia omale muidugi vastu ei saa, kuid väga omapärane!
Katedraali külastus on ikka kohustuslik, katakombis, millest meid peaaegu kohe välja aeti, et kinni on. Õnneks ikka nägime ära, see oli kõige huvitavam osa. Sõjas kannatada saanud maja, korralikumad ja vähem korralikumad majad. Mu suur nõrkus – grafiti ja viimasel pildil parempoolseim lipp, on Sardiinia lipp!
Ilusat kevade algust kõigile, mis siin kalendri järgi mõni aeg tagasi alguse sai! Tundub, et lõpuks jõudis kevad ka meie juurde. Küll jah nädalavahetusel käib üle veel miski külmalaine koos vihmaga, kuid siis läheb päikseliseks ja sooja lubatakse kuni 20 kraadi, lõpuks ometi! Eilsest juba ilm paranes ja meil on nüüd päike ning kodu juures oli ca 17 kraadi ning baasis oli olnud üle 20. Tänaseks-homseks lubatakse kodu juurde ka juba kuni 20 kraadi, nii mõnus! See selle nädalavahetuse halb ilm muidugi meile eriti ei sobi, sest meil vaja just laupäeval-pühapäeval suhteliselt palju jala ringi liikuda ja õues ringi uudistada. Kuid ma ikka loodan, et olukord paraneb ja sajab siis kui me õues ei ole 😉 Ehk homme õhtust alates, tere Sardiinia!
Kaks päeva tagasi käisin veel paksu sügis-kevad mantliga ja nüüd ainult t-särgi väel. 24.03
Otsustusvõimetud itaallased – streikida või mitte streikida?! Suur streik jäi ikkagi ära ja lükati 4 aprilli peale. Meedial on ikka meeletu võim, tekitatakse üleriigiline paanika ja see, et streik tegelikult edasi lükati, selle kohta tuli esmaspäeva õhtul ühes FB lehel väike nupuke, ei mingit suurt meediakära. Seda, et nad ei streigi, oli tegelikult liiklusest näha, kuna rekkad vurasid rõõmsalt ringi. Nüüd on antud uus hoiatus ja kohe varakult, et alates 4 aprillist on plaanis ikkagi streikima hakata. Valitsus on küll mingi abipaketi kehtestanud ja kütuse hinnad on veidi langenud, küll maksab liiter jätkuvalt üle 2€, kuid see vist ei päästa. Ma olen aru saanud, et rekkajuhid tahavad üleüldiseid inimlikumaid tingimusi, näiteks kui hulgiladude juures kaupa laetakse, et nad saaks tualetti kasutada … Ma muidugi hästi ei saa aru, kuidas seda riik peaks tagama, kuid kui streikida, siis juba kõikide murede pärast! Kuna seekord on info suhteliselt vara välja saadetud, siis ehk ei toimu sellist hullumist nagu eelmisel korral ja need, kes eelmine kord juba toitu varusid, siis need nüüd äkki enam ei varu ja poodi jääb rohkem kaupa. Kütuse osas muidugi võib defitsiit tekkida, kuid ega me enne ei tea, kui see olukord kätte on jõudnud, seega jääme siis ootama, mis juhtuma hakkab. Ahjaa, kui rääkida kaupadest, mis otsa on saanud või mille müüki on piiratud, siis ainus toode on päevalilleõli, sellele on pandud piirang ja ükspäev poes käies avastasin, et see on otsas. Me ise seda ei tarbi, seega meid see ei puuduta, kuid kohalikud ju peamiselt frititud toite teevad ja söövad, seega neile mõjub selle puudumine küll rängalt. Ülejäänud kraami on piisavalt, sool tuleb Trapanist ja tatart siin nagunii ei müüda 😉 Kanaliha on ka tagasi müügis, seega hetkel kõike on.
Munapühade šokolaadimunad on juba müügil. Deco, 21.03.
Põua periood sai ka korralikult lõpetatud, siin ei ole korralikku vihma, mis ikka vihma nime kannaks, sadanud alates detsembrist, seega on praktiliselt 4 kuud olnud täielik põud. Eelmisel reedel hakkas vaikselt sadama, kuid siis sadas vihma koos selle Sahara liivaga, seega kõik sai kaks korda räpasemaks kui enne. Laupäeval tibutas terve päeva ja oli kole külm ning täpselt selline “tahan olla terve päeva teki all peidus” ilm. Pühapäev oli natuke rõõmsam, kuid ikka pilves ja õhtul hilja tuli siis kaua oodatud paduvihm, ikka nii, et jõed taas voolasid, Jaak on seda juba väga pikalt oodanud 😉 Seekord ei tulnud enam seda liiva ka alla ja kõik sai kordi puhtamaks. Nüüd läks veel soojaks ja päikseliseks ning loodus on taas tärganud-ärganud, viljapuud õitsevad, umbrohi vohab ja õitseb samuti. Tee ääres olen juba moone õitsemas märganud.
Õied, igasugused – umbrohi, aasalilled ja täiesti tundmatud liigid. 24.03.
Külavahe teest ja liiklemisest ka natuke. Mul läheb aina meelest kirjutada ja kuna praegu midagi eriti juhtunud ei ole, siis on hea kirjutada teemadel, mis aina lükkunud on. Peale seda eelmise aasta sügistorme oli meil külatee esimene osa täielik kuumaastik, meeletud augud olid ja sinna sisse sõitmine oleks tähendanud autol mingi jupi puruks sõitmist. Üsna ruttu tekkisid nooltega märgid ja punased lindid. Imestasime, et meie olematu tee peal on need pandud, kuid suurema Augustasse viiva tee peal ei ole mingeid märke ja seal oli olukord ikka tunduvalt hullem. Hiljem avastasime, et tee äärde on pandud 20 km/h piirang ja muhkliku tee märk. Ja need muideks on seal siiamaani ja tee läheb aina hullemaks. Vahepeal vist oli midagi sinna puistatud, kuid see on nüüdseks kadunud. Meie kodutee sai ca kuu aja pärast korda ja selle tegi korda meie valvur mr. Franco. Ühel päeval koolist koju tulles nägime kuidas ta kottidest mingit segu aukudesse kallas. Suuremad augud on täidetud tsemendi seguga aga väiksematesse tundub olema pandud ikka mingi asfaldi segu moodi asja. Hetkel on augud täidetud ja loodetavasti peavad veel niikaua vastu, kui meil vaja on. Üldiselt on siin kombeks, kui teele tekib lohk, siis peale parandamist on muhk 😀 Lisaks pandi või parandati küla vahel pimedates kurvides ära peeglid. Seega on selline suurem närvikõdi kadunud, kuid vaatamata sellele võid avastada ennast mingil hetkel kellegagi nokkapidi koos. Õnneks on autodel siiani olnud korralikud pidurid ja kõik võimelised kiirelt reageerima ja tee serva tõmbama. Täna hommikulgi sattusin ühe autoga kokku, kes mulle rõõmsalt ühes kurvis otse vastu sõitis, pidurid töötasid ja mul oli veel natuke ruumi kõrvale tõmmata ja õnneks reageeris ka teine juht ja tõmbas oma ritta, seega saime kenasti üksteisest mööda. Ma sõidan meie külavaheteel väga aeglaselt ja just sellepärast, et kui sellised asjad juhtuvad, siis vähemalt mina jõuan reageerida, sest tihti sõidetakse kiiresti ja kui mõlemal autol on kiire, siis ei pruugi mööda saamine nii hästi õnnestuda. Aga kuna tegemist on Sitsiilia liiklusega, siis ollakse sellisteks ootamatusteks valmis.
Tegime Augustas kohvikus aega parajaks – kaudne toetus 🙂 Jaak sai traditsioonilist isadepäeva kooki zeppolet ka süüa! (Itaalias oli isadepäev 19.03.). 21.03
Jaagul on tööl tehtud uus lahendus, ta käib nüüd üsna tihti graafiku alusel tööl ja see tähendab tööle minekut alles päeva peale või täitsa õhtul. Mõni kord ka öösiti. See omakorda toob kaasa selle, et ma pean last sõidutama, väga tüütu! Päeval järgi käia ma võin, kuid hommikud tekitavad mulle alati asjatut stressi. Ma ei tea miks, kuid ma kogu aeg kardan, et jääme hiljaks. Lisaks ei meeldi mulle autoga mäe peal või kallaku peal seista, mul on kogu aeg tunne, et ma suretan auto välja või ma ei saa korralikult minema või vajun tagumisele peale. Tegelikult ei ole sellist asja juhtunud või noh välja olen ikka suretanud, kuid kellelegi kaela ei ole vajunud. Lisaks mulle ei meeldi kihutada, ma kiirtel püüan ikkagi maksimaalselt 115 km/h kiirusega piirduda, seega üritan võimalikult vara kodust välja saada, et vältida baasi juures kallaku peal seismist. Seal sõltub. kas me jõuame enne rongi või peale rongi, viimasel juhul on baasi samuti pikk järjekord. Mõni päev õnnestub varem välja saada paremini, teine päev jälle kehvemini. Ennem oli Jaak nõus ise poisi hommikul viima, ta nagunii tõuseb vara, kuid viimasel ajal on ta leidnud, et tahaks hommikul kauem magada ja niisama vedeleda. No ma võin talle seda ju võimaldada, viimased kuud ju ikkagi siin olla 😉
Erinevad õitsvad puud – mis need täpselt on, ei teagi, aga väga ilusad! 24.03.
Meil on sel aastal ühed naabrid siia elama jäänud. Alguses arvasime, et nad on lihtsalt pikemalt siin, et pikk soe sügis, kuid kui nad oktoobriks ka ära ei olnud läinud, siis oli asi selge, et nad ei lähegi kuhugi. Need mitte kohe kõrval naabrid vaid ülejärgmised. Muud pole midagi, kuid neil on kaks koera ja üks neist tõeliselt rumal väike nähvits, kes kogu aeg lõugab. See väike peni on ikka täielik tüütus! Teine koer on me naabri koera Pina poeg, suvel on neid kolm, siis on nonna väike valge nähvits ka siin ja need kaks väikest lõugavad üksteise võidu. Pina poeg karjub koos selle väikese koeraga, kuid ta jääb suhteliselt kähku vait, kuid see väike must aina karjub ja karjub … Tihti jookseb ta niisama ringi ka, õnneks säärde ei hakka, Jaak on kõndimas käinud, kui see peni väljas on, et haugub ümber jalgade küll, kuid hambaid säärde ei löö. Lisaks on meil veel mõned hulkuvad koerad ja see on kaasa toonud selle, et Rasmus enam kodust väljas ei käi, kui ,siis ainult aias. Tundub, et ma olen oma hulkuvate koerte hirmu talle üle kandnud, vanasti ta neid koeri ei kartnud. Õnneks on need üksikud koerad, et karja ei ole ja siiani on nad üsna sõbralikud olnud, kuid ikkagi, koer on koer. Jaak küll ütleb, et nad ei tee midagi, kuid ma olen kahtlev ja Rasmus on selle üle võtnud. Ta muidugi on nendega ka iga kord kokku ka saanud, kui väljas on käinud ja kui kardad, siis koer ju haistab selle ära. Seega on meil poissi kodust väga keeruline välja saada, kuigi ta tahaks hulkumas käia ja rattaga sõita küll.
Must ja valge koer – meie ülemise küla sõbralikud koerad! 24.03.
Need naabrid, kes siia jäid on pere – mees, naine ja silma järgi vaadates umbes 10 aastane tüdruk. Mees on mingi imelik, tihti karjub ja köhib nagu tiisikuse haige. Alguses me ei saanud üldse aru, mis kisa see on, kuid mingil hetkel saime aru, et ta räägib nii telefoniga. Telefon on valjuhääldi peal ja mees räägib sellega nii, et terve küla kajab. Kui nad omavahel suhtlevad, siis naine on suhteliselt normaalse häälega, kuid mehe häält on ikka kohe kaugele kosta. Talvel oleme rohkem tubased kõik olnud ja aknad-uksed kinni, seega seda kisa ei kuule, kuid mida soojemaks läheb, seda enam on aknad lahti ja nii nemad kui meie õues ja lärmi rohkem kuulda. Positiivne on see, et peale seda, kui nad siia elama jäid parandati meil kohe tänavavalgusti ära ja kui see vahepeal töö lõpetas tuldi tehti kohe korda. Me elasime umbes aasta nii, et tänaval valgust ei olnud 😀
Minu jätkuv lemmik – paradiisilind – üleval külas juba ära õitsenud, naabri aias hakkavad õitsema. 24.03.
Meil läks mingi aeg tagasi katki veetünni minev väike valge voolik, mille kaudu läheb sinna mingi aine, mis vett pehmendab. Perenaine sai töömehed kohe saata ja nad parandasid seda lausa kolmekesi 😀 Mul oli väga naljakas seda vaadata, ühte väikest voolikut parandab kolm töömeest. Küllap nad olid kuhugi teel või kusagilt tulemas ja neid pidigi palju olema, kuid minul oli ikkagi väga naljakas, et ühe inimese tööd teeb kolm …
Maas vedeleb siis see katkine voolik ja veetünnis on auk, kuhu juhe läheb ja seda parandas kolm meest 😀 11.01.
Lisaks kehtestas mr. Franco mingi aeg tagasi pakkide kättesaamise tasu, üks pakk maksab 50 senti. Õnneks on meil suurem pakkide tellimine juba ära olnud, kuid ikkagi. Jaagul on tihti see mure, et tal ei ole sente. Need, mis ma talle selle eesmärgiga autosse aeg ajalt panen, kasutab ta tööl kohvi joomiseks ära ja siis jälle ei ole. Kuna me eriti sularahas kusagil ei maksa, siis on meil pidevalt münte puudu. Turul käies ikka vahetame raha lahti, kuid müntide osas kipub aeg ajalt ikka puudus olema.
Küll need itaallased ikka jaksavad kogu aeg iga asja peale streikida! Veneetsiasse jõudes avastasin bussipeatuses sildid, et 8.03 on ühistranspordi streik. Seega bussid, veetransport, trammid – midagi ei sõida. Saab liikuda taksode ja erateenust pakkuva veetranspordiga. Lennujaama bussi kohta oli küll kirjas, et varahommikul ja päeval paar tundi on nad graafikus, kuid enamuse osa päevast ei sõida. Õnneks lahkusime esmaspäeval 7.03, seega läks sellega hästi. Esmaspäeval hotellis FB lehte edasi-tagasi kerides ja otsides endale vajalikku infot, sattusin Catania lennujaama postituse peale, mis teatas, et 8.03 on lennujaamas streik. No tõesti! Veneetsia lennujaamas tagasi lendu oodates tekkis korraks muremõte, et kui me jõuamegi 8.03, kas nad ikka võtavad meid vastu või hakkab streik juba 0:00 peale … Õnneks ikka saime Cataniasse kohale, seega nad ikkagi ei hakanud keskööst streikima.
Linnuke nektariga maiustamas, seal sinise ringi sees on näha. Nägime mõni aeg tagasi ka kolme koolibri lindu maiustamas, kuid neid paraku pildile püüda ei õnnestunud … 12.03
Kaks nädalat tagasi streikisid Sitsiilias rekka- ja kaubikutejuhid kõrge kütuse hinna, halbade teede ja millegi vastu veel, mida ma ei mäleta. Poodides said osad kaubad otsa nagu liha- ja piimatooted. Kuid nädala pärast oli jälle kõike saada. Nüüd streigivad nad uuesti, kuid seekord üle kogu Itaalia, taaskord kalli kütuse hinna vastu ning ise nimetavad nad seda force majeure´ks. Põhjuseks ongi, et kuna kütuse hind on nii kõrge, siis nad ei saa oma lepingutes ette nähtud kohustusi enam täita. Emmm, nagu mis mõttes force majeure, minu teada nimetatakse niiviisi näiteks olukorda, kui Suur Tossutaja purskab ja liiklus suletakse, mitte kõrgeid kütusehindasid! Info liikus arvatavasti juba varem ringi, kuid kuna kogu FB on täis Ukrainat puudutavat, siis on mul viimasel ajal väga raske leida üles olulist infot, mis siinset elu-olu puudutab. Mul oleks vaja FB-s mingit nuppu, et prioriteetsena kuvada asukohariigi uudised … Ma muidugi võiks kõik ülejäänu ära blokkida, kuid vaevalt see erilist kasu annaks, reklaamid ja soovitused jookseksid ikka sisse … No ühesõnaga, kuna lõpuks tuli see “force majeure” info meediasse, siis tekkis loomulikult paanika. Jaak jõudis õnneks peale tööd bensiini ära võtta, ilma, et oleks tunde järjekorras pidanud istuma. Enamikes tanklates, eriti odavamates nagu Lukoil, mis on muidugi imelik, et nad siin vabalt edasi tegutsevad, kuigi üle maailma blokitakse vene ettevõtteid. Neil on üle Itaalia ju oma tehased, üks on siinsamas Augusta ja Siracusa vahel. Ühesõnaga kõikides odavamates tanklates olid väga pikad järjekorrad ja kütus oli õhtuks paljudes tanklates läbi müüdud. Streik algab tänasest, esmaspäevast 14.03, kuid igasugused tegelased soovitasid varuda kütust ning toiduaineid, seega olid ka kõik kaubanduskeskused ja toidupoed ääreni rahvast täis ja osad ostsid mitmete kärutäite kaupa toitu kokku. Meenus koroona esimene aasta, kus samuti ostuhullus aset leidis ja riiulid pikalt tühjad olid. Ma jätkuvalt ei ole asju ette ostnud, miks peaks, kui kõike on saada. Küll jah olen varunud tagavaraks vett ja nüüd ka kaerahelbeid 😉 Aeg ajalt ostan midagi tavapäraselt rohkem, kui on sooduspakkumised, kuid mul ei ole kapid ääreni kraami täis. Praegu on lihtsalt see teadmatus, et kaua see kõik kestab. Mõnes kohas on kirjutatud, et nädal, teises, et kaks, siis jällegi kuu aega. Meil tekib kõige suurem probleem kütusega, kui see peaks nüüd päriselt bensiinijaamadest otsa saama ja lähima kahe nädala jooksul tankida ei saa, siis me enam kodust liikuma ei pääse. Mõlema autoga saab nädal aega kodu-kool-töö ära sõita, seega kui ma eraldi järgi ei pea sõitma, on kaks nädalat liikumisvõimalust kindlustatud. Söögi osas tekib kindlasti puudus piima- ja lihatoodetest. Kui poest midagi enam saada ei ole, siis tuleb turule minna, seal ehk midagi ikka saada on, need ei tohiks suurtest ladudest ega streikivast transpordist sõltuda. Piimatooteid sealt küll ei saa, kuid muud kraami küll. Praegu on hea aeg alustada paastumisega või mul teha läbi üks nädalane smuuti kuur 😉 Perele ma seda muidugi teha ei saa, nemad peavad ikka korralikku toitu saama. Kuid ega me ette ei tea, mis juhtuma hakkab, seega võtame päev korraga ja ilma paanikata!
Vaade lätlaste juurest, kui lumi oli Suurel Tossutajal erakordselt madalal. 02.03.
Kuna esmaspäevad on nüüd taas poepäevad, sain üle vaadata, mida meie kodupoes Lidlis ka siis saada on. Kõike oli, peale värske kanaliha, need letid olid küll täiesti tühjad. Poolfabrikaate oli saada nagu kananagitsad ja paneeritud kotletid jne, kuid puhast kanaliha mitte mingisuguses versioonis ei olnud. Mul oli kõige suurem mure munade pärast, et kas neid ikka on ja õnneks oli, võtsin kohe kaks karpi selle peale 😉 Sain kenasti oma toiduvarud täiendatud, inimesi oli vähe, kuna käisin nagu ikka lõuna ajal ja ostupaaniakt ma ei täheldanud, osteti ikka nii nagu alati. Tundub, et see suurem paanika oli suuremates linnades nagu Catania ja Palermo. Esso bensiinijaamast sõitsin ka mööda, see töötas ja inimesed tankisid, seega ei ole ikka kõik bensiinijaamad kütusest tühjad. Täna lugesin ka uudist, et Itaalia valitsus arutab taas abipaketti, et hinnatõusu kompenseerida, küll ei saanud ma hästi aru, kellele seda raha plaanis jagada on. Õlejäänud riigid mõtlevad ajutise aktsiisi hinna langetamisele, kui Itaalia teeb ikka mingit oma lahendust … Kuid, tuleb olla positiivne ja loota, et nädalaga saab see streik läbi ja tavapärane olukord taastub.
Turul on maasikad 5€ kilo, pool kilo võtsime naistepäeva puhul. Üllatavalt head olid, ei olnudki tavapärane plastmass. 8.03.
Viimastel kuudel on erinevad probleemid tabanud ka baasi. Umbes kuu aega tagasi või natuke rohkem hakkas ühel nädalavahetusel NEX-is ja Commisaris tuletõrjesüsteem, häiret andma , seda ei saadud kuidagi korda, seega pandi poed kinni. Need olid ikka päris mitu päeva suletud, kuna inimesed, kes seda parandada oleks osanud olid, kas karantiinis või haiged. Lõpuks saadi korda ja poed tehti uuesti lahti. Möödunud nädalavahetusel olid need jälle kinni, seekord põhjuseks see, et tervest baasist läks elekter ära. Täna oli ka korra ära käinud, kui see oli ainult paar minutit. Mingi kotermann on ennast ka siinsetesse süsteemidesse sisse sättinud. Kauba liikuvusega on nagu on, tihti on letid tühjad, kaubapäeval ja sellele järgneval päeval on asju saada ja siis ostetakse kõik jällegi ära. Vabandatakse kõike tarneraskustega ja need kestavad juba koroona algusajast peale ning paranemise märke pole eriti näha.
Köögi terrassil lilleilu. 12.03.
Käisime eile esimest korda siin olles Catanias Jaapani sushi restoranis söömas. Me ei ole erilised sushi sõbrad, aga kuna Jaagu kolleeg, see prantslane organiseeris ja kustus meid ka, siis muidugi läksime. Keeruliseks tegi asja muidugi see, et õhtusöök algas kell 20:00, sel ajal tuleb vaimu juba magama minekuks valmis hakata sättima, mitte sööma minna. Flo väitel pidi see olema Catania parim sushi restoran. Lasime neil siis soovitada, mida kindlasti proovima peaks ja tõesti kõik oli väga hea. Jaak nägi menüüs draakoni nimelist sushit ja muidugi pidi kohe selle tellima 😀 Kõhud said ääreni ja rohkemgi veel täis, lobiseda sai palju ja naerda veelgi rohkem. Väga lõbus õhtu oli! Andsime Flole teada, et kui ta jälle midagi toredat plaanib, siis kutsugu ikka meid ka, me hea meelega tuleme. Õhtu jooksul õppisime natuke prantsuse keele eripära, kuna olime Flo ja tema naise Mariega ühes lauas, poolakad olid teises. Jaak kunagi mainis, et ta sai teada, et Flol on neli eesnime! Eile selgus, et siiski viis … Emmm, huvitav, miks ta vanemad teda piinata otsustasid?! Flo naisel on kolm nime, kõik on väga prantsuse pärased – Marie Biatrice Chatriin, kirjaviisis ma kindel ei ole, sest neil on palju tähti, mida kirjutatakse aga ei hääldata. Flo nimi oli nii pikk ja eksootiline meie jaoks, seega lasin selle endale üles kirjutada ja siin see on: Florentin Aurelien Romain Julien Alexis Goupillot – ehk lühidalt Flo 😀 Esimene nimi on muideks nii naise kui ka mehe oma, seega vahest kirja teel, kui ei teata kellega tegu, kõnetatakse teda, kui naisterahvast. Kui talle see närvidele hakkab käima, siis ta kirjutab, Florentini asemel Romain või Julien. Viimane sellest pikast nimejorust on siis perekonnanimi. Ma tundsin talle südamest kaasa, eriti siis kui ta laps oli ja pidi oma nime kirjutama ning praegu ametlikke dokumente täites. Dokumendil ongi ta eesnimed kahe rea peal. Ega ta nentis jah, et enne oma eesnime kirjutamist selgeks ei saanudki, kui kogu tähestik oli selgeks õpitud 😀 Igatahes oli õhtu lõbus ja loodetavasti kordame mingis formaadis kokku saamist uuesti.
Restorani interjöör kell 20:00, kui mitte kedagi ei olnud, kell 21:30-ks oli täismaja! 13.03. Jaagu pearoog – draakoni sushi ja üks eelroogadest, täidetud krõbedad pelmeenid mereandidega.Flo, Marie ja meie teine pearoog – krevetitäidisega sushi – see peal olev röstitud porgand või bataat või mis iganes see oli, maitses jumalikult! Flo sööb ka seda silmadega 😀
Mõni aeg tagasi alustati autoteede ääres kevadiste hooldustöödega. Tee ääres toimus suuremat sorti trimmerdamine ning hekkide pügamine. Augusta tee ääres lõigati maha isegi kaktused, alguses vaatasin, et keegi on seal avarii teinud, et teepiire oli pooleldi pikali ja kaktused puruks, kuid kuna neid ei ole ammu pügatud, selle 2,5 aasta jooksul ma esimest korda nägin, et neid üldse hooldati, siis teepiire oli arvatavasti kaktuste raskuse all natuke kõveraks vajunud. Muru trimmerdamise tulemusena tuli päevavalgele kõik see sodi, mis aastaga kogunenud. Tuulega jõuab sellest päris palju ka tee peale, alguses oli ikka väga tüütu, sest seda sodi oli ikka meeletus koguses! Lisaks on nad hoogsalt hakatud kiirtee keskel hekke maha võtma ja asendama betoontõketega. Ise me arvame, et see on tulekahjude tõkestamiseks, kuna eelmisel aastal levis tuli ka nende hekkide kaudu ja kui ikka kiirtee keskel põleb, siis ei ole just kõige turvalisem seal liigelda. Seega ei mingeid õitsvaid lilli enam 🙁 Lisaks toimuvad hoogsad remondi- ja hooldustööd ka meie külavahel. Üleval külas on tee ääres ära pügatud üks hekk, mis on siin kõik need aastad rahus vohanud ja kui õitseb, siis ikka metsikult. Sealt tagant tuli nähtavale suur ilus apelsiniaed ja tore väike majakene 😉 Lisaks on kolmes majas ette võetud suuremad remonditööd, suured seguautod ja kraanad jm rasketehnika sõelub küla vahel edasi-tagasi ning aedade peale on pandud isegi need ehitusobjekti infotahvlid. Ühte maja korrastatakse meie tänavas ka, kuid seal silti ei ole, seal lihtsalt on mingid töömehed toimetamas ilma suuremate masinateta. Tundub, et inimesed investeerivad nüüd oma raha taas suvekodude korda tegemisse, et peale pandeemia lõppu siia taas mõnulema tulla.
Kuldnokad, oma ilusate kollaste nokkadega, on meil väga tihedad külalised!
Ilm on jätkuvalt hukas ja paranemise märke ei paista mitte kusagilt … Püsige terved ja ilusat kevade ootust!
Peale külma ööd, kui lumi tõesti väga madalal oli. 2.03.
Jälle Veneetsias?! Jah, sai jälle käidud 🙂 Seekord koos täditütrega. Ühel õhtul Jaak hakkas rääkima, et miks ma kusagile ei lähe, et tee ka selline nädalavahetuse tripp, Itaalia piires lendamine on ju odav ja kiire. Mõte on ju hea, aga üksi väga ei viitsi, nagunii olen päevade kaupa üksi kodus, seega praegu kellegagi koos reisida oleks palju toredam. Järgmise päeva õhtul lobisesin Triinuga ja kõne lõpus ta küsis, kas ma oleksin nõus temaga kuhugi reisima. Loomulikult olen! Mõtlesime üsna pikalt sihtkohti, et kuhu minna, Euroopasse jah, aga kuhu saab mõlemast linnast otse lennata. Vaatasime ühte ja teist ning lõpuks jäi ikkagi Itaalia valikusse. Triin on siin käinud Roomas ja Sardiinias, seega kõik ülejäänud valikud olid päevakorral. Tallinnast sai praegusel hooajal lisaks Roomale ja Veneetsiale veel Milanosse ja Napoli. Nendest kohtadest kõnetas mind kõige enam ikkagi Veneetsia. Kuna meil võttis lõplik otsustamine aega, siis said mul reede hommikused odavad lennupiletid otsa ning ma oleks pidanud maksma üle 50€, see ei lähe kohe mitte. Triin oli nõus reedel üksi ringi kondama ja ma võtsin õhtuseks lennuks piletid, maksin 23€. Tagasi lendasime esmaspäeval, kuna Tallinna vahet sõidavad lennukid hetkel reedeti ja esmaspäeviti. Jaak lubas mulle hilisõhtul vastu tulla, et ma võtaksin ikka selle hilise lennu piletid ja naudiks Veneetsiat maksimaalselt. No saigi siis 5€ pilet kella 22:10 lennule ära ostetud. Hotelli valik läks üsna kergelt, kuna osadel olid soodustused ja valisin seekord kolme tärni hotelli ja hästi keskväljaku lähedal. Kirikutorn paistis me aknasse ilusti ära. Mis, muidugi hiljem selgus, kippus hommikuti kell 7:00 kella lööma 😀
Vaade hotelli aknast
Reis paigas ja meel rõõmus, hakkasin ma hiljem süvenema, et me läheme ju põhja, seal on ju külm … No ja oligi, samas ei olnud eriti vahet, kuna Itaalia kohal on praegu mingi külmalaine, mis ei suvatsegi kuhugi ära minna ja Sitsiilias on sama külm, kui põhjas, noh võibolla on 2-4 kraadi soojem, kuid õues tuleb ikkagi talveriietega käia. Nagu tegelikult ka, märtsis! Ma otsisin kodus villased sokid välja! 2,5 aastat on need rahulikult kolimiskastis vedelenud ja nüüd pidin kasutusele võtma. Magame öösel konditsioneeriga, et soe oleks. Siiani oleme ilma hakkama saanud, veebruaris korra pidime kasutama, kuid nüüd märtsis, kui väljas peaks soe kevad olema, istume ja külmetame ninad peast. Täiesti masendav! Aga Veneetsia – ilm oli päikseline, kraade 10 ümber, seega oli Eesti mõistes soe, kui tuul tuli või majade vahele sattusime, siis oli jahedavõitu. Mul oli kogu aeg muidugi külm, Triin leidis küll, et ilm on väga mõnus, kuigi meenutas rohkem sügist, kui kevadet …
Jah, ka siin! Öine kanal … Öine Veneetsia
Minnes oli lennujaam paksult inimesi täis, paljud istusid põrandal ja kitsas oli liikuda. Ma leidsin ühe koha, kus siis aega parajaks tegin. Üllataval kombel nii minnes kui tulles ei läinud mu asjad kontrolli ega tehtud ka mulle narko – või lõhkeainetesti. Muidu alati midagi nendest on olnud. Lõpuks ilmus tabloole värav, kus lend peaks minema, kuna ma enam istuda ei viitsinud, siis läksin ka väravasse seisma. Kui olime seal ca 20 minutit oodanud ja neiu tööle tuli, ilmus tabloole Bergamo … Emmm, ei aitäh, ei taha Bergamosse. No siis kõik see rahvamass kulges infotabloo juurde, saime seal paar minutit oodata ja tuli uus info. Kulgesime siis kõik rõõmsalt järgmise värava juurde. Lennuk pidi väljuma 20:00 ja värav sulguma 19:30. Kell 20:00 ei olnud veel kedagi näha … Täiesti tavapärane Sitsiilia, ei midagi uut siin päikese all. Lõpuks neiud saabusid ja üks neist hakkas “Green passi” kontrollima, kui teine hakkas läbi laskma. Ma sain teise bussi peale ja reis lennuki peale võis alata. Sõitsime natuke aega ja jäime siis WizzAiri lennuki juures seisma ja esimesed uksed tehti lahti. Keegi ei liikunud … Üks meesterahvas viskas veel nalja, et ahh, me mõtlesime, et viime teid Veneetsia asemel Messinasse 😀 No siis tuli üks töötaja ja küsis midagi, bussist vastati talle, et Veneetsiasse tahame. Läks veel natuke aega ja siis buss pani ukse kinni ja jätkas sõitu. Lõpuks jõudsime ka Ryanairi lennukini, seekord isegi õige juurde. Kuna kolmas buss tuli veel, siis läks veel aega. Ma seekord istekohti ei broneerinud ja sain väga head kohad, minnes 10. rida ja keskmine iste ning tagasi tulles vahekäigu poolne iste 16. reas, mis juhtus olema avariiväljapääsu oma, mis tähendas, et mul oli jalgadel väga palju ruumi ja kott oli pea kohal, ei pidanud sellega tooli all jahmerdama. Minnes jäi äärmine iste vabaks, seega kolisin ümber ja sain jalgadele natuke rohkem ruumi. Lennuki kapten vabandas meie ees, et lend hilineb, kuna maa peal on teenindajate puudus. No ma ei tea, Sitsiilias ongi alati lendudele registreerimine reeglina väljumisajal alanud, seega see ei olnud üllatuseks. Küll oli halb see, et me 45 minutit hiljem startisime, see tähendas, et ma jõudsin ikka võrdlemisi hilja kohale. Kuna läksin lennujaamast bussiga, mis käis iga 30 minuti tagant, pidi seda aega jälgima ja ma saingi 25 minutit oodata, sest eelmine buss oli just ära läinud. Buss ise sõitis kiiresti, see on mingi ekspressliin, otse lennujaamast bussijaama. Bussijaamast oli 30 minutit hotellini kõndimist, seega jõudsin alles 23:45 paiku hotelli. Kui lõpuks Cataniast minema saime sujus kõik hästi. Veneetsias maale tulles ootasid juba inimesed ootekoridoris lennukile pääsu ja nende näod, pigem silmad, sest maskid on ju ees, olid sellised, et no lõpuks ometi suvatsesite ka kohale jõuda 😀 Bussipeatust pidin natuke otsima, sest need kõik olid selle õige firma logodega ja natuke võttis aega, enne kui ma aru sain, kus õige peatus on. Alguses jäin ühe juurde seisma, kuid kuna aega oli, siis jalutasin natuke ringi ja alles siis jõudsin selle õige juurde.
Üks tore pood jäi teel hotelli ette ;), kes tahab saab pardiralli ajaks originaalse pardi soetada.
Kuna oli reede õhtu, siis oli inimesi liikvel üsna palju. Noored võtsid napsu ja vanemad olid pigem restoranides sees. Tänavatel käis melu ja kiirtoidu kohad olid ka veel lahti. Ma küll sisendasin endale, et ei ole vaja midagi süüa, et kohe ju jõuan hotelli ja saab magama, kuid lõpuks ikkagi murdusin ja ostsin omale ühe calzone. Õnnelikult hotellis, natuke lobisemist ja magama, kuna laupäevaks oli meil broneeritud ekskursioon laevaga Murano, Burano ja Torcello saartele. Perega käisime me Buranol, seega teistel saartel ei olnud ma käinud. Hommikusööki meil ostetud ei olnud, seega saime ümbruskonna kohvikuid avastada. Esimesel päeval olime mere ääres ja nautisime hommikusöögi komplekti – cappuccino, apelsinimahl, cornetto, panini ja suures koguses moose ja šokolaadikreemi. Mahl oli küll jube, kui ikka kodus oled harjunud jooma värskelt pressitud mahla, siis need tavalised poe mahlad on täieliku vee maitsega, väikese oranži värvitooniga. Cornettodega teevad nad ka seanahka, kui Sitsiilias ostad täidisega versiooni, siis voolab sisu igast otsast välja ja seda on rohkem, kui saia, siis siin on täidist väikese lusikaga pandud 😀 Leidsime üles ka oma ekskursioonile registreerimise punkti. Inimesi oli väga palju! Me läksime alla istuma ja üritasime kogu aeg alla saada, sest üleval tekil puhus külm tuul ja see meile ei meeldi. Need, kes alguses üles väga tahtsid, kolisid hiljem alla ja all läks üsna kitsaks ning pidi suhteliselt varakult laeva tagasi tulema, et sees koht saada.
Öine VeneetsiaÖine ampsHommikusöögid
Murano külastus on nendel turistilaevadel kavalalt tehtud. Laev peatub otse klaasipuhumismeistri töökoja ees. Tehakse ca 10 minutiline show ning seejärel tuleb minna läbi poe, et saada linna. Nutikas lahendus! Murano on siis kuulus oma klaasi poolest ning seal valmistatud esemete poolest. Kõik kohad olid klaasi täis. Väga ilus oli vaadata. Linnake ise oli väike ja üsna kiiresti sai läbi jalutatud. Nüüd taas targem selle klaasi osas, me eelmine kord mõtlesime, et miks seda Veneetsias nii palju müügil on, et mis lugu sellega on. Muud lugu polegi, lihtsalt Murano saarel tehakse seda kõike.
Klaasikoda, meister tööhoos ja valminud tootedKlaasist lilled ja meie.
Burano oli jätkuvalt väga värviline ja imeilus! Sinna võib ennast unustada, iga nurga taga on äge värviline maja. Inimesi oli muidugi meeletus koguses. Lisaks turistigruppidele olid ka tavaliiniga tulnud inimesed ja natuke kohalikke ka. Lisaks saime teada, et laupäev on Burano saarel pesupäev, seda kuivas igal tänaval 😀
Pesupäev 😉Palju värve ja veel rohkem inimesiInglitiivad igas linnas! Ikka rohkem värve!Veel värve ja inimesi 😉 Mini-aiapäkapikkude kodu!
Viimane saar oli Torcello, mis oli kõige esimene asustatud saar Veneetsias ja kust üldse kõik alguse sai. Saar on imepisikene, ainus vaatamisväärsus on katedraal, mille sissepääsu eest küsiti 6€. Väidetavalt pidid seal olema imelised vitraažid, kuid me otsustasime neid mitte vaatama minna ja hoopis teed osta 😉 Lisaks on seal muidugi väga palju restorane, millest mõned olid ka lahti. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis püsielanikke oli seal 10 ringis. Ekskursioon kestis kokku 6 tundi ja pilet oli 20€, seega täiesti hea hind arvestades sellega, et kolm saart sõideti läbi.
Kirikutorn ja kirikuaia kujud.Katedraal.Ka siin on paat peamine liiklusvahend.
Administraator soovitas Triinule restorane, millest kahte jõudsime me ka külastada ja need olid tõepoolest suurepärased! Carpaccio´s käisime laupäeval, kuna teises restoranis – Al Giardinetto da Severino, ei olnud enam kohti saada. Mulle meeldis Carpaccio interjööri poolest rohkem. Seal oli palju Murano toodangut – lühtrid, küünlajalad, kell, joogiklaasid … Toit oli loomulikult imemaitsev. Üldse olid toidud väga head, välja arvatud ühel korral, kui sattusime turistilõksu, kus toidud olid tehtud külmutatud toorainetest. Kuid kuna hinnad olid ka odavad, siis ei olnudki muud oodata. Aperol spritz on jätkuvalt väga popp, kõik jõid seda, olenemata kellaajast. Esmaspäeval nosisin lõunaks tänavatoitu, leidsime eelmine päev ühe poke bowl (kausitoidu) koha, kus oli suur valik erinevaid mereande. Kuna siis olid kõhud täis ja õhtusöök ootas ka ees, jäi proovimata, kuid esmaspäeval sain selle ära degusteerida, väga hea oli!
Carpaccio restorani toidud, kalavalik oli kahe peale, kelner poolitas meile roa. Magustoit on klassikaline Veneetsia kook, teenindaja ei saanudki lõpuni tutvustada, kui ma juba ütlesin, et sobib küll, ikkagi Veneetsia kook 😉Interjöör, väga lahedad lambid ja kell! Aperol spritz ja minu alkoholivaba kokteil ning turistilõksu külmutatud toorainetest toidud. Teine restoran – Al Giardinetto da SeverinoMereannid ja soe toit, lisaks olid ka friteeritud mereannid – kausitoidu lett.Minu lõuna, njomm njommPöörake erilist tähelepanu põhja paksusele, nagu sai …
Pühapäeval hulkusime niisama Veneetsia peal ringi. Uudistasime poode, jalutasime vaatamisväärsused läbi, käisime pargis ja lihtsalt nautisime olemist. Õhtul sattusime pargist samal ajal ära tulema, kui jalgpalli mäng läbi oli saanud, väga palju inimesi kulges linna poole, kohe ikka väga palju. Kuna meil oli õhtusöögini aega, siis luusisime natuke teisele poole ka. Ma ei olnud ka sel kandis käinud ja leidsime üles brändipoodide tänava! Tegime usinasti window shoppingut (nn. aknaostmine, et vaatad kaupa läbi akende, kuid midagi ei osta) ja imestasime nende hinnasiltide üle, mis silma jäid … Õhtu lõpetasime Bra´s bar´is ehk rinnahoidja baaris. Triin leidis selle reede õhtul ja arvas, et see on meeste baar, et naistel on seal imelik olla, lippas korra sisse ja tegi ainult pilti. Laupäeval jalutasime ka sealt eest läbi, kuid see oli rahvast täis ja sisse ei hakanud minema. Pühapäeval oli see suhteliselt tühi ja kui me olime paar minutit ukse taga seisnud ja aina sisse piilunud, siis lõpuks oli juba imelik mitte sisse minna 😀 Kokteilid maksid kõik 12€, ka alkoholivabad, seega hind üsna soolane, vist, ega ma muidugi ei tea palju muidu baarides need kokteilid maksavad. Kuna olid üsna suured ja väga hästi tehtud, siis võis maksta küll. Uudistasime laes rippuvaid rinnahoidjaid ja nuputasime, kuidas need kogutud on … Kantud oli neid küll ja osadel olid nimed või muu info ka peale kirjutatud. Ühed olid näiteks Lätist 🙂 Eesti omasid silma ei hakanud, me enda omasid ei pakkunud ja keegi õnneks ei küsinud ka, seega seekord jäid meil rinnahoidjad kenasti alles.
Gondlid siin ja gondlid seal, gondlid iga nurga peal.Erinevad leiud, Veneetsias on pühapäev pesupäev … Kui minul hambad külmast plaksusid, siis Triin nautis jäätist 😀 Kitsad tänavad 😉Brändipoodide tänav – ideaalne window shopinguks 😉Bra´s bar – interjöör on väga lahe ja kokteilid olid ka väga head!Maitsvad kokteilid ja palju rinnahoidjad 😉
Triinul läks esmaspäeval 10:20 lennuk, seega pidi ta üsna vara juba liikvele minema, natuke peale 7:00. Tuli ta veetranspordiga ja läks bussiga. Saatsin ta soojade kallistustega teele ja keerasin uuesti magama või noh vähemalt üritasin magada. Viimane aeg check outi teha oli kell 11:00, seega ma venitasin nii kaua kui vähegi sai, et olla hotellis. Esiteks oli seal soe, toas sai radiaatori sisse lülitada ja päriselt läks tuba ka soojaks. Kraanist tuli kohe sooja vett! Milline luksus, ei pidanudki toas paksudes vammustes ega villaste sokkidega olema 😀 Mul oli nüüd õhtul kella 19:00 aega vaja parajaks teha. Kuna me jäime mingite asjade broneerimisega hiljaks, siis kasutasin esmaspäeval juhust ja käisin ära muuseumides ning linna panoraami imetlemas. Ostsin muuseumi passi, mis sisaldas 10 muuseumi, millest, hiljem selgus, olid 5 kinni, üks neist remondis. Kuid ülejäänud viis olid ju lahti, seega alustasin oma muuseumi tuuri. Seljakoti sai õnneks hotelli jätta, seega oli vaba liikumine. Igas muuseumis taaskord tehti turvakontrolli ja kontrolliti kõik läbi. Esimesena läksin Palazzo Ducale ehk Doodžide paleesse. Eelnevatel päevadel oli seal meeletu järjekord, esmaspäev oli suhteliselt vaikne. Üldse oli esmaspäeval vähemalt kolm korda vähem inimesi, kui pühapäeval, kui rahvamassid olid kõik Veneetsia vallutanud. Nüüd ma saan aru küll nende kohalike murest, et Veneetsia on turistide poolt ülerahvastatud. Midagi erakordset ei seal ei olnud. Ainus elamus oli vangla ja osad maalitud laed. Peamiselt see palee oligi kohtumaja, erinevate saalidega ja vangikongidega. Vaenemas osas olid kongid üsnagi maa all, ise mõtlesin, et seal surid kindlasti paljud kopsupõletikku, kõik on ju kivist, niiske ja külm. Ega neile ju kasukaid selga ei antud … Trellid ja riivid olid muljetavaldavad, uksed olid osadel kongidel imepisikesed, umbes, et roomad sisse ja sinna ka jääd, riivid olid ees käe jämedused. Uuemas osas olid natuke paremad kongid. Kui ühe koha peal kanalit märkasin, siis tuli mulle meelde, et eelmisel korral gondlimees soovitas seda ju meil külastada, et vangla on üsna huvitav ja oligi!
Peamine ja kõige suurem kohtusaal. Algusaastatel oli see terve Euroopa suurim kohtusaal.Äge kell ja maalingutega kaitsekilbid. Elu trellide taga.Vangikongid – uksed on küll päkapikkudele. Palazzo Ducale sisehoov.
Järgmiseks läksin Museo Correr, mis on kunstimuuseum. Väga palju jessukese teemat taaskord. Vahepeal oli vana aja asju ja raamatukogud, need mulle meeldisid. Gloobused olid ägedad värvilised ning laes imeilusad klaasist lühtrid! Ei midagi erakordset. Järgmiseks plaanisin minna raamatukogu muuseumi, kuid seal oli silt, et sinna saab Museo Correrist. Emm ja seal kandis viimaseks oli arheoloogia muuseum, mis oli ka Museo Correriga ühendatud. Seega endale teadmata käisin korraga läbi kolm muuseumi 😀
Raamatukogud, need ägedad lühtrid ja toredad gloobused.Äge lagi ja veel klaasist lühtreid.
Viimane muuseum oli natuke kaugemal ja kandis nime Casa di Carlo Goldoni (Carlo Goldoni maja). Tegemist oli väikese majamuuseumiga, kus elas ja tegutses näitekirjanik. Ma ei olnud Carlo Goldoni kohta mida enne kuulnud, seega lugesin läbi tutvustuse ja natuke etenduste introsid ning vaatasin dok filmi, õnneks sai sel ajal istuda ja jalga puhata 😉 Tegemist oli kolmest toast koosneva väikese muuseumiga, seega seal läks üsna kiiresti. Taaskord olid seal Murano klaaslühtrid ja need on ikka nii ilusad!
Nukud ja ühe etenduse stseen. Veel Murano lühtreid!
Edasi seiklesin mööda erinevaid tänavaid, peamiselt küll eesmärgiga leida prügikast, kuna mu tänavatoidu karp oli vaja ära visata. Lõpuks läksin ikka tagasi kirikuplatsile, kus mul algselt oli plaan oma sööki süüa, nagu noored teevad, et istuvad kusagile trepi peale ja lasevad hea maitsta. Mu heale plaanile tõmbas kriipsu peale kajakas, kes mu toitu noolima tuli nagu päriselt ründas mind. Ma muidugi tõmbasin ruttu kössi, katsin kätega pea ja toidu ning kiirustasin ruttu sealt minema. Teistel oli küll naljaks, kuid mul mitte nagu mismõttes mu toitu noolima! Hiljem nägin sama asja Rialto silla peal, kus ühel noormehel oli võileib käes ja kuidas kajakad teda ründasid. Noormees üritas neiuga pilti teha, kuid see eriti ei õnnestunud, kuna kajakad arvasid, et nad peaks selle võileiva endale saama. Minu kõrval tegid ka ühed noored pilti, neiul olid kinnine pizzakarp käes, kuid ikkagi tuli kajakas ja üritas karpi tabada. Nad on ikka mega nahaalsed ja julged siin. Arvatavasti mõni ehmatab ja viskabki toidu maha ning kajakad on selle selgeks saanud, et nii saab ju toitu hankida. Igatahes hoidsin ma nendest kajakateset võimalikult palju eemale ja näpu vahelt söövate inimeste juurest ka, kes teab millal mingi kajakas neid ründab.
Ründekajakad ja näljased varesed
Meil jäi külastamata t fondaco Rooftop Terrace, kuna seal tuleb aeg broneerida, muidu ei saa sisse. Paraku oli pühapäevaks kõik ajad juba kinni ja kohale minnes selgus, et koha peal ei saa broneerida. Lisaks oli meeletu kogus inimesi seal trügimas, seega jäi meil käimata. Ma broneerisin siis ruttu esmaspäevaks omale aja, et saaks ikka kõrgemalt ka linnale pilgu heita. Kuna selle külastus on tasuta, siis on see üsna populaarne. Väljakul olevast tornist vaate nautimiseks tuleb pilet osta, sama kehtib katedraali platvormi kohta. Kuna mul oli veel aega ja ma tõesti enam ei viitsinud tänavatel hulkuda, siis tuli mul meelde, et kaubamaja esimesel korrusel oli kohvik, et lähen joon teed ja olen soojas. See vaateplatvorm asub sama kaubamaja katusel. See oli siiani mu elu kalleim tee, mis ma joonud olen. Kui istud baaripukil, siis on hind 3€ soodsam, kui lauast tellides. Jah, ma olen täiesti teadlik, et lauateenindusele tuleb lisatasu, kuid suvalises kaubamajas tavaline kohvik ja küsitakse 3€! Me ei maksnud kummaski restoraniski sellist lauateeninduse maksu! Õnneks oli tee kannus, seega sain ikka mitu tassi limpsida ja lisaks toodi ka pisikesed küpsised, seega saavad nad natuke andeks. Igaks juhuks läksin siis natuke varem kohale, et äkki on taas palju rahvast. Väga üksikud inimesed olid, ma juba mõtlesin, et olen vales kohas 😀 Õnneks olin ikka õiges kohas ja vaikselt hakkas inimesi ka kogunema. Ma isegi ei mäleta mitu inimest korraga saab, oli äkki 50 või veelgi vähem. Kontrollitakse piletit, turvamees laseb sisse ja annab teada, kui on aeg lahkuda. Katusel saab olla 15 minutit ja siis tuleb järgmine grupp. Vaade oli ilus, seega tasus külastamist küll.
Kaubamaja sisevaade, seal all on kohvik ja mu senine elu kõige kallim tee.Tühjavõitu ooteruum ja inimesed katusel.Vaated katuselt.
Peale seda jalutasin veel promenaadil, vaatlesin inimesi ja vedasin ennast 18:00 paiku tagasi hotelli, et telefoni laadida ja aega parajaks teha. Lobisesin üle poole tunni administraatoriga, seega aeg läks üsna kiiresti. Natuke peale 19:00 hakkasin ka bussi peale sättima ja seiklesin natuke mööda tänavaid. Pimedas ma ei näinud kõiki silte, mis bussijaama teed näitavad, seega keerasin ma mõnest kohast valesti ära, kuid Google abiga jõudsin ikkagi kohale. Üldiselt on alati võimalik õigesse kohta välja jõuda, iseasi kui palju aega selleks kulub. Kuna mul oli aja peale minek, siis proovisin ikkagi võimalikult vähe “ära eksida”. Jõudsin ca 15 minutit enne bussi, õnneks jõudis buss suht varakult kohale, seega sai sooja istuma minna. Lennujaam oli mõnusalt tühi. Selgus, et kaks lendu oligi veel jäänud, enne meid Napolisse ja siis Sitsiiliasse. Nagu arvata oligi jäi ka nüüd lend hiljaks, ei saanud nad kuidagi sealt Sitsiiliast minema. Inimesed kogunesid väga varakult juba järjekorda. Siin olen ma selle selgeks õppinud, et ei ole mõtet eriti vara sinna seisma minna, sest check in´iga alustatakse ikka täiesti viimasel minutil ja kuna lend hilines, siis sai rahulikult istuda. Küll muutus mingi onu seal järjekorras närviliseks, ma ei saanudki aru, mis ta seal jauras. Kuid ka siin tehti nii, et üks teenindaja kontrollis “Green passi” ära, et pärast kiiremini läheks ja ma sain hiljem aru, et see oli midagi selle peale jorisema hakanud. Naljaks oli see, et kui see mees seal kõva häälega jaurama hakkas, siis kõik noored olid kohe krapsti püsti ja ninapidi juures 😀 Et läheb mölluks või midagi … Igatahes kutsuti sellele onule politsei ja siis ta jäi vait. Ma muidugi ei pannud tähele, kas ta viidi ära või ta taltus, sest politsei seisis seal päris kaua, kuni pooled olid juba lennule registreeritud. Meid mahutati kolme bussi peale ja seekord viidi isegi kohe õige lennuki peale, ikkagi Põhja-Itaalia, kus kord rohkem majas on 😉 Sattus taas nii hästi, et lennukis jäi meie vahele tühi koht, kuigi mulle tundus küll, et inimesi on liiga palju. Kuid üksikud vabad kohad siiski olid. Siis tuli meie kõrvale üks korpulentne lotendavate dressipükstega noormees, kes laiutas nii nagu üksi istuks. Küünarnukid olid mul süles vahepeal 😀 Kuna mul oli uni, siis ma suurema osa magasin. Vahepeal see noormees läks veel rohkem ette istuma, ma ei tea, kas tal olid seal mingid sõbrad või miks ta sinna ette kibeles. Kasu sellest nagunii ei ole, kuna Catanias reeglina viib buss terminali. Väga harvad on need juhud, kui saab ise kõndida. Ka seekord olid bussid vastas, kaks bussi, tundus küll, et kõik ei mahu ära, aga pressimise peale said ikka kõik peale. Seekord suutis bussijuht meid ikka kohe terminali viia ja saimegi juba 0:45 lennujaamast kodu poole liikuda. Maandusime me muidu 0:28, kuid siis oli vaja üks lennuk mööda lubada ja kui lõpuks võis maha minna, siis on neil sitsiillastel aega terve maa ja ilm. Rahulikult kohmitsevad enne, kui suvatsevad maha minema hakata. Enne on küll kole kiire lennukile saamisega, kuid siis saab kiire otsa. Ma just tahaks pigem rutem maha saada, eriti kui ära antavat pagasit ei ole. Kuna ma helistasin Jaagule alles siis, kui bussi pealt maha tulime, siis tal oli vahepeal kerge segadus. Nimelt kui ta lennujaama sõitis siis ta nägi, et Ryanairi lennuk maandub, et see peaks olema minu lennuk. Jättis bensiinijaama minemata ja tuiskas kohe kohale. Ootas siis seal ja mõtles, et miks ma märku ei anna. Vaatas Catania lennujaama infot, seal meie lendu üldse enam ei näidanud, vaatas siis seda lennunduse kaarti, ühtegi lennukit ka meie juures ei ole, et mis värk nüüd on, et oli-oli ja nüüd enam ei ole … Lõpuks, kui ma teatasin, et ma nüüd olen kohal, et kus ta on, siis oli kergendus, et naine on ikka alles 😉 No ja siis juhtuski nii, et algse 23:45 asemel olime tund aega hiljem Catanias, lisaks koju sõit ja magama saime umbes 1:45, seega võite arvata, kas mul oli järgmine hommik meeletu uni või mitte 😀 Jaak pidi alles 17:00-ks tööle minema, kuid oli vapper ja viis poisi hommikul ilusti kooli, ma kobisin küll kohe edasi magama, kui pudru valmis oli ja pere üles aetud. Kodus on ikka mõnus, kõik on roheline ja õitseb, kuid ilm ja maja on jätkuvalt külmad, seega soov uuesti kuhugi sooja minna, kus vähemalt majades sees on soe, tuleb ruttu peale 😉
Jalgpall on elu!
Enda suureks rõõmuks avastasin, et ma saan oma vähese itaalia keele oskusega päris hästi hakkama. Söögi tellimised ning mingid kerged teemad said ilusti ära räägitud. Kui nad liiga palju infot juurde hakkasid rääkima, siis oli küll möh ja palve, et äkki räägite nüüd inglise keeles 😀 Seda ei saa ma aga Sitsiilias öelda, nad ikka räägivad siin oma keelt ja see ikka erineb mandri itaalia keelest rohkem, kui ma arvasin. Lõpuks ometi kohtasin Veneetsias ka eestlasi! Me alati mõtleme, et pidi ju igas sadamas mõni eestlane olema, aga me pole üldse näinud. Maltal nägime ja nüüd Veneetsias ka, suisa kahel päeval. Ei teagi, kas eestlased on lihtsalt nii vaiksed, et neid ei märka või reisitakse teistesse piirkondadesse. Jaak ütles küll, et mägi oli eestlasi täis, siis oli ju koolivaheaeg ka. Mulle endale nüüd piisab Veneetsia külastamisest, sai piisavalt ringi liikuda ja kõik üle vaadata, mis vaadata võiks ja peaks. Igal juhul ma soovitan seda külastada, see on ikka nii teistmoodi linn!
Päikeseloojang ja müügiputkad.
Sooja ootuses ja püsige terved!
Väga lahe kohviku interjöör, nosisime pühapäevase hommikusöögi seal.
