KOHAL

5.08.2019

Peale nelja intensiivset sõitmist täis päeva ning ca 3800km läbimist olime me kodus! Ehk eilne päev 4.08.2019 on meie pere jaoks ajalooline. Kell 11.15 astusime me sisse oma uue kodu väravatest. Majaomanikud tegid veel viimaseid korrastustöid. Maakler jõudis ka mõne aja pärast ja hakkas üle võtmine. Trampisime peaaegu 2 tunni ringi, vaatasime kõik üle, tutvustati vee – elektri – gaasi süsteeme, küsisime niipalju kui meelde tuli, allkirjastasime lepingud ja maja oligi meie 👍

Enne kui tänasesse päeva jõuan, siis väike tagasivaade viimastele reisipäevadele. Võtsime eesmärgiks jõuda laupäeva õhtuks vähemalt Lõuna-Itaaliasse, sinna kust praamile saab. Tegime tee peal otsuse, et prooviks ikka Sitsiiliasse jõuda, kui vähegi ajad klapivad.

Kiirteel sõites valdasid mind erinevaid emotsioonid. Esiteks on siin mägine, üks mägi ajab teist taga, kord oleme pilve peal ja kord sees. Üks tunnel algab teine lõppeb. Ma arvan, et see kõik tekitaks vaimustust ning imetlust, kui me ei oleks selleks ajaks juba ühe päeva mägedes seigelnud ning neid vaateid eelnevalt mitmed kordi juba näinud. Mida edasi lõuna poole, seda kaootilisemaks kõik muutus – räämas majad, üldse mitte enam nii idüllilised külakesed, kui Austrias või Põhja-Itaalias, kuid see ongi Lõuna-Itaalia 😉 Külakestest mööda sõites arvasime, et kunagi me ikka tuleme turistina tagasi, kui itaalia keel paremini selge on, hetkel on pikematest sõitmistest isu küll täis.

Kiirtee liikluskultuurist rääkides – Põhja-Itaalias ollakse viisakamad ja teatakse, mis on suunatuli. Mida edasi lõuna poole, seda ebakorrapärasemaks liiklus muutus – kiirteel sõidetakse ju kiiresti ca 130km tunnis – rida vahetades suunatuld ei näidata – imestain mitu korda, et avariisid silma ei jäänud. Itaallassed lisakas rääkimisele toetavad oma juttu kätega, seega oli täiesti tavaline, kui autojuht vähemalt ühe käega kogu aeg vehkis ning harvad ei olnud ka need juhused, kus juht mobiilis sõnumeid toksis või häälsõnumit jättis. Olen täheldanud, et häälsõnumi jätmine on siin väga popp, mitte ei helistada ega kijutata vaid jäetakse näiteks WhatsUpis häälsõnum ja siis vastastikku kuulatakse sõnumied. Tuleb ka vist see selgeks õppida, kuigi ma pigem eelistan helistamist või kirjutamist.

Teel läks kõik õnneks ja saime mandril kohe praamile ning 30min sõitu ja olimegi Sitsiilias, Messinas. Praamile saamiseks pidime natuke seiklema, kuna piletimüük oli sadamast ikka üsna kaugel. Õnneks oli ikka mõni silt ka, mis teed näitas ning enamus autosid läks sinna suunda, seega me ei eksinud teelt. Otsisime hotelli ning kukkusime jala pealt magama. Hommikul pidime 11.00 maja üle andmisel olema, ei olnudki pikka sõidupäeva, milline õnn 👍

Eriti tubli oli sellel pikal reisil Rasmus. Ta pidas nii vapralt kõik vastu, üldse ei vingunud (üks kord Lõuna – Itaalias söögi teemal ainult) ja oli meile igati toeks. Väga tubli laps 😘

Peale asjade sisse tassimist, läksime mere äärde. Minna on täitsa tore, mägi läheb alla ja muudkui vaikselt tatsud. See eest tagasi annab turnida, taas sama ülekuumenenud, kui randa jõudes 😀

Rand on kivine, meri soe ja soolane, kiiresti läheb sügavaks, seega on mõnus ujuda ja lainetel loksuda. Kiiremas korras tuleb osta rannapapud, millega saab meres kõndida. Kivid on libedad ja kukkumise oht suur. Lisaks on rannas kivid tulikuumad. Aga jube mõnus on ikka meri, rand ja päike.

Vahelduseks paar esimese päeva pilti ka. Ülemise terrassi vaade, taga paistab Etna:

Õhtune päikeseloojang ja Etna: