Toidust, pakenditest ja olümpiamängudest

08.02.2022

Traditsiooniliselt alustan kohe ilmaga 🌞 Viimane nädal on olnud üllatavalt soe, suisa kevadine. Jaak on kaks korda juba teise korruse rõdul päikest võtmas käinud. Kõht paljas, päikeseprillid ees ja peale 15 minutit tavaliselt lõpetanud ning põhjendused on üldiselt samad – kole palavaks läks, ta on juba pruun ning õlu sai otsa 😀 Ma olen suutnud korra pusata köögi terrassil päikese käes peesitada, kuid päris päikese võtuks on ikkagi veel liiga jahe. Kuigi jah, teise korruse terrassil, kui tuul ei puhu ja õhk on soe, on vägagi mõnus juba päikesel ennast paitada lasta. Täna on taas külmem ja väga tuuline, kraade sinna 13-14 kanti ja surfituul, võrreldes eilsega, kus sooja oli juba 21 kraadi. Jaak oli üsna pahur, et need surfituuled just töönädalal tulevad, ta jääb kõigest heast ilma. Homsest peaks jälle temperatuur 18 kanti tõusma ja on tõesti lootust, et soe tuli, et jääda! Kuna päike juba soojendab ja vihma ei ole sadanud, siis on ka toas niiskust palju vähemaks jäänud. Kevad hiilib ligi!

Olümpiamängud algasid! Kuna me muid Eesti kanaleid peale ERR-i ei näe, siis Jaak otsis alternatiive ning leidis, et RAI-d saab siin olles tasuta netist vaadata, seega on olümpiamängud kenasti esindatud. RAI kanaleid on kokku vist vähemalt 20, tunne on küll selline … Kuni 10:00 algavad alad on vaadatavad RAI2 pealt ja siis peab üle kolima RAISport kanalile, kust siis kuni võistluspäeva lõpuni kõike näidatakse. Ma olin väga üllatunud, kui rahuliku ja meeldiva häälega on nende kanalite spordikommentaatorid! Ülimalt mõnusa hääletämbriga, emotsioone või sellist kõvahäälset teksti neilt ei tule. Üks kommentaator on täielikult “Maksikoer Fik” häälega, mul tuleb alati muie näole, kui tema räägib. Esimesel päeval jäi mulle kõrva, et kommentaatorid räägivad aina “azzurro” ja “azzurri”, ma vaikselt omaette mõtlesin, et miks nad aina sinisest värvist räägivad, sinine ees ja sinine taga. Teisel päeval hakkas juba häirima, et miks nad sellest sinisest ikkagi nii palju räägivad. Kiire Googeldamine andis tulemuse, et Itaalia sportlasi kutsutaksegi “azzurro” ehk sinine ja see komme on tulnud 1911 aasta jalgpalli võistluselt, kus Itaalia meeskond oli sinises riietuses ja sealt alates ongi kõik Itaalia sportlased olenemata spordialast “azzurro´d”. Kui Eestis üldiselt näidatakse ühte spordiala ja seda algusest lõpuni, siis siin hüpatakse ühel alalt teisele, eriti arvestades seda, et itaallased on ju praktiliselt kõikidel aladel esindatud. Seega jäigi meil näiteks laskesuusatamine pooleli, kuna Itaalia meeskond võistles curlingus ja pilt liikus sinna üle. Samuti teiste aladega, et kui oli autasustamine ja mõni Itaalia sportlane sai medali, siis näidati seda, mitte parasjagu eetris olnud võistlust. Kui oli pingeline hetk, siis näidati kahe ekraaniga, seega sai vaadata näiteks laskmist ja auhinnatseremooniat või mõnda muud ala, näiteks kiiruisutamist. Selline vahelduvalt näitamine on ju iseenesest tore, kohalikud saavad ikka kogu elamuse, aga me ei näe Eesti sportlaste osalemist, sest tavaliselt RAI nii kaua seda ala ei näita, kui esimesed kümme on selgunud, siis lõpetatakse suusatamine ära. Juhul, kui mõni itaallane peaks lõpupoole veel finišisse jõudma, siis lülitatakse korraks ümber. Üsnagi harjumatu on sellises formaadis ülekandeid vaadata. Täna meeste laskesuusatamist vaadates ma ei saanudki teada, kas ja kuidas Eesti meestel läks, sest peale esimest 10 lõpetanut hakati mulle iluuisutamist näitama 😀 Saame igatahes aktiivselt kaasa elada nii Eesti kui Itaalia sportlastele!

Ilmselgelt olen ma oma aia unarusse jätnud, eriti just kastmise osas. Maasikad on täielikus vedelikupuuduses. Proovin ennast rohkem käsile võtta ja neid nüüd natuke tihedamini, kui kord kuus, kasta 😉 Laupäeval rohisin alumise aia kastid ka ära, et nartsissid saaksid paremini nähtavale tulla ja üleeile avastasin, et üks nupuke oli juba õitsema hakanud. Esimene õis olemas! Täna avastasin lehe alt ühe punetava maasika ka, seega kõik ei ole veel kadunud. Proovin lähipäevil ülemise aia ka ära rohida, siis saavad seal ka nartsissid ennast ehk paremini päikese poole sirutada. Jaak trimmerdas aias rohu ka ära, seega vaikselt oleme alustanud kevadiste aiatöödega. Tomatite-kurkide maha paneku osas ma enam eriti kindel ei ole … Ühte pidi nagu tahaks, et midagi oleks kasvatada ja mul oleks aias natukenegi tegevust. Teisalt, me läheme juuli lõpus ju ära ja kui selleks ajaks saaki ei ole, siis on kahju neid lihtsalt välja tõmmata, seega ma olen veel kahevahel, mida teha. Meil õitsevad pikemat aega ühed puud – õied meenutavad õuna-kirssi-mandlit, puu ise on täiesti raagus aga paksult õisi täis ja need on väga ilusad õied! Ma olen alati unustanud vaadata, mis viljad neile lõpuks kasvavad, mandlid need ei ole, sest neid puid ma tean, kus need meie teel asuvad ja need veel nii õites ei ole. Eile olid esimesed õied küll juba avanenud, seega on loota, et lähinädalatel näeb ka mandlipuude õiteilu. Lõpuks sain selle õitseva puu üles ka pildistatud, see asub Augusta teelt maha keerates kohe meie külatee ääres. Hiljem tuli mulle meelde, et siia tulles ma ju tõmbasin ühe äpi, millega saab taimi-puid-põõsaid defineerida, et millega tegu võib olla. Nende õite puhul sain vastuseks, et tegemist on Prunus yedoensis´ega ehk hübriid kirsipuuga.

Itaalia armastab pakendeid, kohe palju ja topelt. Alati, kui me Decos lahtisest letist asju ostame, tundub mulle, et nii palju pakendit kasutatakse, kindlasti saaks kokkuhoidlikumalt ka seda kõike teha. Kõigepealt juustud – ma ei suuda hetkel üldse meenutada, kuidas Eestis juustude lõikamise ja pakendamisega on, kas tõmmatakse lihtsalt toidukile üle või pakendatakse vaakumisse … Ühesõnaga, ainus juust, mida nad vaakumkilesse kogu aeg ei pakenda on parmesan, seda ostetakse kilode kaupa ja selle vahepeal pakendamisel ei ole mõtet. Küll kõik teised letis olevad juustud on pakendatud vaakumkilesse, kui klient seda soovib, tehakse kile katki, visatakse ära, lõigatakse kliendile sobiv tükk ning pistetakse ülejäänud tükk uuesti kilemasinasse, kus see ära pakendatakse ja nii iga niisama müüdava juustuga. Seekord oli pesto juustu väiksem tükk niiviisi müügil, võtsin kogu tüki, et ei peaks selle kilega niipalju mässama. Kui seda tükki ei oleks olnud, siis nad oleksid selle mulle pakkepaberisse pannud ja selle asemel, et kohe sellele silt panna, see pannakse veel eraldi paberkotti, millele siis silt külge kleebitakse. Ja nii tehakse kõikide sinkide ja juustudega, kõigepealt ühte pakendisse või karpi, näiteks kui parmesani ära lased riivida ning siis veel eraldi paberkotti. Eile minu ees üks onu ütles, et karpi ei ole vaja kotti panna, et pange kleeps karbi peale. Ma hea meelega teeks samamoodi, kuid mu itaalia keel ei ole nii hea, et seda neile öelda ja nad ei valda jällegi inglise keelt, et nad minust aru saaks, mida ma tahan öelda. Seega ma iga kord vaatan ja mõtlen, et saaks hoida kokku materjali ja aega! See kõik on ju ajakulu … Täiesti arusaadav, et letis peab kaua ootama, kuna kõik need pakendamise tegevused võtavad juba omajagu aega. Küll on nüüd meile jäänud külge harjumus Deco lahtisest letist sinki osta, Grete ja Andri on süüdi, nemad esimest korda ostsid sealt. Me oleme muidu sama sinki eelnevalt pakendatuna ostnud, kuid lahtisest letist ostmisel on see võlu, et viilud pannakse kõik eraldi ja eraldatakse üksteisest vahekilega, mis tähendab ju seda, et kui sööma hakkad, siis saadki ühe terve viilu korraga ja ei lõhu teisi viile ära. Eelnevalt pakendatud sinkidega on täiesti tavaline, et tahad võtta ühte viilu ja saad kogu paki sisu. Jaagul on tihti nii juhtunud, et mõtleb, et võtab ühe viilu ja siis tuleb kõik ja nosib korraga kõik ära ning kui ma hakkan uurima, kus sink on, siis selgub, et halva pakendamise tulemusena oli ta sunnitud kõik ära sööma 😀 Nüüd seda enam ei juhtu, kuna singiviilud saab ilusti kätte. Ma taaskord ei suuda meenutada, kuidas Eestis neid sinke lõigatakse ja pakendatakse, kuna me ei olnud Eestis erilised Itaalia sinkide austajad ning singiletis piirdusime tavaliselt viru singi või lastevorsti viilutamisega 😀 Lisaks on ka nende krõpsleivad ning need pulgad, kuhu ümber sinki keerutada saab, topelt pakendites. Teed paki lahti ja selle eest tuleb reeglina veel eraldi pakkidesse pakendatud tooted. Nad on siin väga osavad pakendajad!

Ma ei suuda mitte kuidagi loobuda juustudest! Jah ma olen saanud lahti tavalise juustu söömisest, et võileivale pandavat juustu ma enam ei osta ja seega juustuvõileibu ei tee, kuid kui Lidlis on Prantsuse köögi nädal ja müügil Brie juust, siis ma ei suuda sellele ei öelda. Sama keeruline suhe on mul pesto juustuga. Eelmisel korral Decost tulles teatasin rõõmsalt Jaagule, et seekord müüdi mulle pesto juustu, ta rõõmustas, et nüüd saab süüa ja kui ta nädal hiljem uuris, et kus see juust siis on, sain ma ainult imestada, et milline juust? See pesto oma või? See on ajalugu … Mõlemat juustu on imehea koos pachinoga süüa (väikesed magusad kohalikud kirsstomatid), lihtsalt viib keele alla! Pesto juust on sellel ülemisel pildil see üleni roheline juustutükike. Mõni aeg tagasi käisime lõpuks ka kooli kõrval olevas piimafarmis, kuhu me korra juba üritasime minna, aga kui me jõudsime lehmalaudani, siis meile tundus, et oleme ikka täiesti vales kohas ja keerasime otsa ringi. Mõni aeg pärast seda käis Jaak seal ühe töökaaslasega ja selgus, et sellest laudast pidi mööda sõitma ja sel oligi olnud suur parkla ning piimafarmi maja koos väikese poega. Ühel kaunil päeval läksime mozarella jahile, kuna Jaagu kolleegi naine kiidab seda taevani, et pidi olema maailma parim mozarella. Paraku mozarellat me ei saanud, kuid see-eest oli neil värsket ricottat, võtsime siis seda ja ma tegin cannolisid. Isegi poe ricottaga on cannolid head, siis värskelt tehtud väikefarmi ricottaga olid need lihtsalt võrratud! Ma oleksin peaaegu kõik üksi ära söönud – esiteks need maitsevad mulle juba nagunii hullupööra, aga ainult siis kui ma ise teen, väljas süües need mulle küll erilist muljet ei avalda ja teiseks värske ricottaga on ikka hoopis teine maitse! Õnneks me ei ole rohkem sinna sattunud 😀 Kuigi mozarella tuleb kindlasti järgi proovida, seega millalgi peab ikkagi minema uuele katsele. Eile oli taas mu õnnepäev ja Decos oli saada maksa! Otsustatud – pasteedi päev!

Grete siinkäigu ajast olen jäänud küpsetama ka tatrakaraskit, ülemisel pildil koos tatrajahu pakiga. Eelnevalt olen teinud aeg-ajalt aga sel aastal juba iganädalaselt, seega ma ise enam poe leiba ei söögi. Kuna Grete peab väga hoolega jälgima, mida ta sööb, siis tegi ta meile tatrajahust karaskit ning tatraküpsiseid, mõlemad superhead! Kuna Decos on tatrajahu müügil, siis saan ma neid ise ka teha. Retsepti järgi tatrkaraski sisse ühtegi magustajat ei käi, kuid ma natuke mett panen. Väga hea amps niisama või võileivana. Lisaks, kui mind piinab suur magusaisu, eriti šokolaadi oma, siis otsisin, kas saab ise ka kodus šokolaadi teha ja leidsingi paar tooršokolaadi retsepti. Esimest kaks korda tehes ei tulnud üldse hästi välja, jäi kleepuv ja halb oli murda. Natukeseks läks isu pealt ära, et kehvasti välja kukkus, kuid siis lugesin mitut retsepti ja kõigis on kirjas, et vormi põhja pane küpsetuspaber. Ma just mõtlesin, et kasutan fooliumvormi, et mis ma sellest paberist veel raiskan, kuid selgus, et paber ongi kogu asja võti! Šokolaad tahenes ilusasti ja enam ei ole nii kleepuv ning murda on ka väga mugav. Ma kipun küll seda tehes ära unustama, et magustajat tuleb ka panna ja siis tuleb eriti mõru maitsega 😉 Ma panen tavaliselt mett, aga võib ka datlipastat või agaavisiirupit lisada. Ühel hetkel hakkas Jaak ka uurima, et mis seal karbis on on ja kui ta sai teada, et šokolaad ja juba kolmas katse, siis ta oli täiesti hämmingus, et miks ta sellest midagi ei tea. Ma sisimas lootsin, et ehk talle ei maitse, kuid läks teisiti ja ta sööb seda hea meelega. Retsept ise on väga lihtne – kookosrasv (saab teha ka kakaovõiga, kuid mul ei ole seda kusagilt saada, seega teen kookosrasvaga), toorkakao (mul on ilma suhkruta ekstra tume kakao, kuna toorkakao sai otsa ja siin poodidest ei ole ma seda leidnud), südamest mandleid ja veelgi lahkemalt kuivatatud jõhvikaid ning mett, kui on meeles 😀 Kui mesi ka sees on, siis maitseb veelgi paremini ning saab palju rutem otsa … Pildilt just kõige kaubanduslikum välja ei näe, kuid kodus nosimiseks on väga hea!

Millalgi detsembri alguses, kui ilmad talviseks kiskusid ja sooja tunnet sisse oli vaja saada, tegin üle väga pika aja taas frikadellisuppi. Rasmus sööb kahte suppi – frikadelli ja kana, need on ka ainsad supid, mida ma teha oskan 😀 Nüüd on kuidagi nii läinud, et igal reedel teen ma suppi ja sellest jätkub mitmeks päevaks, kuna tavaliselt on meil mõni prae moodi söök ka ja Jaak tarbib seda. Seega on meie tatravarud jätkuvalt väga viisakad ning Ikea lihapallid on jäänud vähemusse. Varsti saab küll supihooaeg otsa, sest soojaks läheb ja kes see enam seda ikka niiväga süüa tahab. Rasmus arvatavasti sööks edasi, sest ta laseb supil peaaegu täiesti maha jahtuda, enne kui sööma hakkab, mul peab just kuum olema. Mul on hea meel, et ta seda tahab, sealt seest saab vähemalt minu tehtud lihapalle 🙂 Kui ma neid niisama teen, siis need ei kõlba aga supi sees on väga head! Lisaks tuli tal taas meelde, et ta sõi kunagi müslit jogurtiga. Seega vahetas ta oma tavaliselt heledad suhkruta krõbinad minu tehtud müsli vastu välja. Selle üle on mul eriti hea meel, kuna mul on müslis palju head kraami – kaerahelbed, päevalille-, kõrvitsa-, seesami-, linaseemned, rosinad, mandlid ja segatud oliivõli ning meega. Igati tervisest pakatav amps. Jaak on seda kogu aeg söönud, kuid piimaga ja ma olen müslit kogu aeg teinud. Küll on kole keeruline siinsest kaubandusest leida seesami- ja linaseemneid. Decos on neid saada, kuid hingehinna eest. Lidlisse tulid müüki seemnesegud, kus need kõik sees olid. Lidliga on see huvitav, et osad tooted, nagu ka need seemnesegud, ei ole põhikaup, vaid need on müügil nt. tervisenädalal või muu taolise pakkumise raames. Seega, kui kogu pere müsli usku pööras oli mul pidev probleem, et seemned said kogu aeg otsa. Viimane kord Siracusas turul käies Googeldasin pähklionule pilte ja selgus, et tal olid kõik vajalikud seemned olemas! Seega sain korraliku seesami-ja linaseemne varu ka. Kõrvitsa- ja päevalilleseemned on tal kogu aeg lahtiselt müügil olnud.

Küll oleme me viimasel ajal hädas kaerahelvestega. USA poodides on tõsised tarneraskused, letid on enamjaolt tühjad ja FB grupis jagatakse infot, kui kaupa tuleb. Vaesed inimesed, kes ei julge kohalikes poodides käia või lihtsalt on seal müüdavatest toorinetest täiesti vaimustuses. Me ostame sealt reeglina kaerahelbeid, mandlipiima, Oreo küpsised, hamburgeri pihve ja külmutatud marju, peamiselt maasikaid ja mustikaid, hea smuuti sisse panna. Kaerahelbeid saab ka Decost – ÖKO ja 0,5kg kotike maksab 3.50€, mu käsi ei tõuse sellise hinnaga neid ostma. Kuna hommikuti teen perele kaerahelbeputru, siis on seda toodet meil hädasti vaja ja ma tõesti loodan, et sel nädalal tuleb, muidu meil on väga kitsas käes. Seda läheb ka müsli sisse ja Rasmus tellis eile kaerahelbeküpsiseid, mida tegin poole koguse, et pudru sisse ka midagi panna oleks. Seega kaerahelves on saanud meie väga suureks toitumise osaks. Miks ma mandlipiima USA poest ostan? Põhjus on väga lihtne, see läheb vahtu 😀 Kuna ma tavalist piima eriti ei kannata, siis läksin alguses üle laktoosivabale piimale, kuid see ei vahustunud mu kohvile eriti hästi, siis proovisin erinevaid mandlipiimasid ja selgus, et üks USA mandlipiim ja just suures pakis, läheb hästi vahtu. Sama toode väikeses pakis näiteks üldse ei vahustu nii hästi, kuigi tegu on sama piimaga. Jah, ma tean, kiiks, kuid igal inimesel peab väike kiiks ju olema 😉 Ja burgeripihve ostame lihtsalt sellepärast, et ameeriklased teavad kuidas burgereid teha. Kuigi peale seda, kui Andri ise pihve tegi olen ka korra ise teinud, need on ka väga head, kuid jäävad ebaühtlased ja süüa on kehvem, seega sobivad meile USA pihvid ka väga hästi. Külmutatud marju ma siinsetes poodides leidnud ei ole, neil on küll külmutatud mangot ja midagi oli veel, kuid maasikat, kirssi, mustikat mitte.

Rasmusel tuleb ülehomme matemaatikas suurem test ja õpetaja saatis kodus harjutamiseks ülesandeid. Ma vaatan peale ja ma tõesti enam ei mäleta sellest mitte kui midagi … Pühapäeval võttis Rasmus oma valge tahvli ja mõtles ise tehteid välja ning lahendas neid, vaatasime samal ajal “Rakett 69” saadet ja tal tuli inspiratsioon, kui need seal mingeid valemeid lahendasid. Arutasime Jaaguga ka siin ükspäev seda suurt paanikat, mis Eestis praegu 9 klassi lõpueksamite ümber käib. Mulle meeldib väga see verisoon, mis välja pakuti, et selle asemel, et teha lõpus üks suur kõike hõlmav eksam, teha iga semestri lõpus vaheeksam. Seda võib ju ka teise nimega nimetada, kui sõna eksam ei sobi. Mõtiskluste käigus avastasin, et USA kool ju nii teebki, poolaasta lõpus on eksam. Siin on muidugi süsteem ka teine, et osad ained saavadki otsa, kuid põhiained, mis õppeaasta läbi kestavad, neil ongi kaks eksamit kokku. Väiksemtel klassidel on pigem testid, kuid ülemineku klassidel on eksamid. Väga hea süsteem, lapsed võtavad seda kuidagi loomuliku protsessina. Ma olen eksami sessi ajal rohkem närvis, kui Rasmus, ta lihtalt ütleb, et jah on jah vist midagi ja läheb teeb ära. Ma olen kogu aeg enne eksamit topelt närvis ja kipun ebaõnnestuma, ma ei tea miks, aga mulle tekitab see alati lisastressi … Rasmus on koolis jätkuvalt tubli viieline, nüüd on üks neli ka sisse lipsanud, kuid sel õppeaastal on laiskus sisse lipsanud ja enam ei viitsi eriti õppida. Teeks kõike muud ja tegeleks kõrvaliste tegevustega, kui ainult ei peaks õppima. Seega võtab tal nüüd kõik kaks korda kauem aega ja eesti keelega ning eriti lugemisega on ta tõelises ajahädas ning tähtajad kipuvad üle minema. Kontrolltöödega on seni hakkama saanud ja hinded on ka korras, kuid kõik võtab lihtsalt nii kaua aega. Peaaegu iga päev käib ta aasta graafikut vaatamas, et millal ometi need vabad päevad nüüd olidki ja muutub eriti pahuraks, kui saab teada, et me paljudel neist kuhugi reisile plaanime 😀 Tal on ikka nii raske, vanemad ei luba üldse kodus niisama lebotada ja arvutimänge mängida … Üldiselt on ta ikkagi tubli laps ja võib küll kurta, et ei taha õppida, kuid sisemine distsipliin ja kohusetunne on veel alles ning pingutab. Vaatasime “Rakett 69” ja mõtlesin, et terve Eesti meedia on täis infot, kuidas lastel on depressioon ning distantsõpe on negatiivselt mõjunud ning lastel ei ole enesekindlust ega teadmisi. Need poisid-tüdrukud, kes sinna kandideerisid ja võistlevad on küll kõike muud, kui need, millise pildi meedia on vorminud. Kindlasti on probleeme ja kindlasti on hädas lapsi, kuid vaadates ja kuulates “Rakett 69” pürgijaid ja osalejaid tuleb lootuse tunne tagasi, et meie seas on jätkuvalt ambitsioonikaid, enesekindlaid, julgeid ja tarku lapsi!

Kevade ootuses! Püsige terved!